Mary Shelley
Mary Shelley (1797 – 1851) oli inglise kirjanik, ulmeraamatu “Frankenstein” ehk “Moodne Prometheus” autor.
Shelley sündis kuulsa feministi, kirjaniku Mary Wollstonecrafti ja anarhisti, filosoofi William Godwini perre teise lapsena.
Shelley sai hea hariduse vaatamata sellele, et tollal omandasid mingisugusegi hariduse vaid vähesed tüdrukud. 1816 abiellus ta Percy Bysshe Shelleyga.
Romaani „Frankenstein ehk moodne Prometheus” idee tuli M. Shelleyle järjekordsel Šveitsi reisil, kus naine lõi aega surnuks poeetide Shelley ja Byroni seltsis. Tõuke raamatu kirjutamiseks sai ta Luigi Calvani katsest, mil teadlane laskis konnakoibadesse elektrit. Kui tavapärasel ei jää tondijutud ja õudusromaanid kirjanduslukku, siis ametioskustelt mitte kõige tugevamal Mary Shelleyl vedas. Juhtumisi pani ta aluse teaduslik-fantastilisele romaanile./
Katkend: Frankenstein, Eesti Päevaleht 2007, lk 113 – 117, tlk Boris Kabur.
19. peatükk
Ühel õhtul istusin oma laboratooriumis; päike oli loojunud ning kuu tõusis merest. Mul polnud töö jaoks küllalt valgust, istusin jõude ja arutasin, kas peaksin töö ööseks katkestama või puhkamata lõpu poole kiirustama. Niimoodi istudes tulvasid pähe mõtted mu töö võimalikest tagajärgedest. Kolme aasta eest olin samal viisil töötanud ja loonud endale salakavala vaenlase, kelle ennekuulmatu julmus mu südame alatiseks meeleheite ja kibeda kahetsusega täitis. Ja nüüd olin valmis looma teist olendit, kelle iseloomust ma sama vähe ette teadsin. Ta võis osutada kümme tuhat korda kurjemaks kui esimene ning leida omakorda rahuldust mõrtsukatöödest ja julmusest. Praegune koletis tõotas lahkuda inimese naabrusest ja varjata ennast kõnnumaadel, kuid uus ei ole seda lubanud, ning see uus, kellest tõenäoliselt tuleb mõtlev ja arutlev olend, võib keelduda täitmast kokkulepet, mis sõlmiti enne tema loomist. Nad võivad teineteist isegi vihkama hakata. See olend, kes praegu juba elab, põlgab ju omaenda inetust ning kas ei või ta seda veel rohkem jälestama hakata, kui see naissoost olendi kujul tema silme ette astub? Ning võib temast vastikusega ära pöörduda inimeste suurema kauniduse poole. Naissoost olend võib tema hüljata ning ta jääks jällegi üksinda, kibestununa uuest solvangust, mille põhjustaks hülgamine omataolise olendi poolt.
Isegi kui nad lahkuksid Euroopast ja asuksid elama Uue Maailma tühimaadele, oleks koletise igatsetud vastastikuse poolehoiu üheks esimeseks tagajärjeks lapsed ning üle kogu maailma leviks see saatanlik tõug, mis võib muuta küsitavaks inimese kui liigi olemasolugi ja panna selle kohutavatesse tingimustesse. Kas on mul õigus enda heaolu nimel seda needust igaveseks järelpõlvede peale tõmmata. Enne olid minu südant liigutanud minu loodud olendi salakavalad väited, tema kuratlikud ähvardused olid mind mõtlemisvõimetuks kohutanud, aga nüüd taipasin esmakordselt oma lubaduse pahelisust. Värisesin mõeldes, et tulevikus võidaks mind needa kui inimsoo valulast, kelle isekus lubas kõhklematult osta omaenda rahu võib-olla kogu inimkonna hävingu hinnaga.
Hakkasin võbisema ning mu süda kippus seisma jääma, kui ma pilku tõstes nägin akna taga kuuvalgel deemonit. Õudne irvitus kõverdas ta huuli, kui ta vaatas, kuidas ma istusin ja täitsin tema antud ülesannet. Jah, ta oli mulle reisil järgnenud, ta oli varjanud ennast metsades, peitunud koobastes või otsinud pelgupaika laiadel üksildastel nõmmedel ning tuli nüüd üle vaatama mu edusamme ja nõudma lubaduse täitmist.
Talle otsa vaadates nägin ta ilmes ülimat õelust ja reetlikkust. Pidin hulluma, mõeldes oma lubadusele luua teinegi temasarnane, ning raevust värisedes kiskusin tükkideks olevuse, kelle kallal olin töötanud. Lurjus nägi, et hävitasin olendi, kelle ilmumisega ta oli sidunud oma õnnelootused, ning ta kadus, ise kuratlikult meeleheitest ja kättemaksuhimust ulgudes.
Lahkusin tööruumist ja andsin ust lukustades südames pühaliku tõotuse, et ei alusta seda tööd enam iialgi; nõrkuvate põlvedega põgenesin elutuppa. Olin üksi, mu läheduses polnud kedagi, kes oleks hajutanud süngust ja vabastanud mind kohutavate mõtete vastiku surve alt.
Möödus mitu tundi, mina aga seisin ikka akna all ja vahtisin merele; meri oli peaaegu tardunud sest tuul vaibus, ning kogu loodus puhkas kuu maheda pilgu all. Ainult üksikud kalalaevad paistsid veepinnal täppidena ning aeg-ajalt kandis õrn tuulehoog kõrvu häältekõla, kui kalurid üksteist hüüdsid. Tajusin vaikust, ehkki selle ülim sügavus vaevu mu teadvusse jõudis, kui mu kõrvu kostis äkki aerude pladin kalda ääres ning keegi randus mu maja ees.
Mõne hetke pärast kuulsin ukse kriuksatust, nagu oleks keegi püüdnud seda tasakesi avada. Värisesin pealaest jalatallani. Eelaimus ütles mulle, kes see oli, ja mul tuli tahtmine üles ajada mõni talupoegadest, kes elas lähedal hurtsikus; kuid mind valdas abitus, mida nii sageli tunned hirmuunenägudes, kui püüad asjatult põgeneda ähvardava ohu eest, ja ma jäin seisma nagu kinni naelutatud.
Peagi kuulsin koridoris samme, uks avanes ning ilmus deemon, keda olin peljanud. Ta sulges ukse, astus mu juurde ning ütles lämbuval häälel:
„Sa hävitasid poolelioleva töö; mida see tähendab? Söandad sa oma lubadust murda? Olen talunud vaeva ja viletsust; lahkusin koos sinuga Šveitsist, hiilisin piki Reini kaldaid, mööda pajuvõssa kasvanud saari ja üle mäeharjade. Olen elanud mitu kuud Inglismaa nõmmedel ja Šoti kõnnumaadel. Olen kannatanud äraarvamata vaeva ja külma ning nälga; söandad sa hävitada mu lootusi?”
„Käi minema! Murran oma lubaduse: iial ei loo ma teist olendit, kes sarnaneks sinuga näotuses ja õeluses.”
„Ori, varem ma targutasin sinuga, kuid sa näitasid, et sa pole mu armulikkust väärt. Pea meeles, ma olen võimas; sa arvad, et oled õnnetu, kuid mina võin sinust teha nii armetu olendi, kellele päevavalguski pole enam armas. Sina oled mu looja, kuid mina olen su peremees. Alistu!”
„Mu nõrkusetund on möödas ja sinu võimu aeg on läbi. Su ähvardused ei suuda mind sundida kuriteole, kuid kinnitavad mu otsust mitte luua sulle pahelist kaaslast. Kas ma saan külmavereliselt lasta maailma lahti deemonit, kes tunneb rõõmu surmast ja nurjatustest? Kasi minema! Mu otsus on vankumatu ja sinu sõnad ainult suurendavad mu raevu.”
Koletis nägi mu näos meelekindlust ning kiristas jõuetus vihas hambaid. „Iga mees,” kisendas ta, „leiab naise, kes on talle meele järele, iga lojus leiab paarilise ja mina pean üksi jääma? Ma tundsin kiindumust, mulle vastati põlgusega ning jälestusega. Mees, sa võid mind vihata, kuid vaata ette! Su päevad mööduvad hirmus ja viletsuses, ning varsti langeb piksenool, mis riisub sinult õnne igaveseks ajaks. Kas sina peaksid õnnelik olema, kui mina rooman sügavas jälestuses? Sa võid hävitada mu teised kired, kuid kättemaksuiha jääb, – kättemaksuiha, mis nüüdsest peale on mulle kallim valgusest ja toidust! Ma võin surra, kuid enne pead sina, mu türann ja piinaja, needma ära päikese, mis su viletsust näeb. Vaata ette, sest ma ei karda midagi ning selles peitub mu jõud. Hakkan sind valvama mao kavalusega, et saaksin mürgiga salvata. Inimene, sa pead kahetsema tehtud ülekohut.”
„Lõpeta, saatan! Ära mürgita õhku kurjade kõnedega. Olen sulle oma otsuse öelnud ega ole argpüks, et muuta meelt sõnade mõjul. Lahku minust, ma ei tagane.”
„Hästi, ma lähen, ent pea meeles: olen sinu juures su pulmaööl.”
Sööstsin tema poole ja hüüdsin:
„Kaabakas, enne kui sa mu surmaotsusele alla kirjutad, vaata, et ise tervelt pääsed.”
Oleksin temast kinni haaranud, kuid ta põikas kõrvale ja lahkus rutates majast; mõne hetke pärast nägin teda paadis, mis noolkiirelt üle vee sööstis ja peagi lainete taha kadus.
Taas valitses kõikjal vaikus, kuid tema sõnad kõlasid mu kõrvus. Mind põletas raevukas soov jälitada oma hingerahu mõrtsukat ja paisata ta ookeani põhja. Käisin toas tormakalt ja rahutult edasi-tagasi, ning sel ajal manas mu kujutlus esile tuhandeid pilte, mis mind piinasid ja kõrvetasid. Miks polnud ma talle järgnenud, et astuda võitlusse elu ja surma peale? Olin lasknud tal minna ning tema võttis kursi mandrile. Värisesin mõeldes, kes võiks olla tema täitmatu kättemaksuhimu järgmine ohver. Ning siis mõtlesin taas tema sõnadele: „Olen sinu juures su pulmaööl.” See on siis see tund, kus läheb täide mu saatus. Sel tunnil pean ma surema, tema tigedus leiab siis otsekohe rahulduse ja kustub. See väljavaade ei tekitanud minus hirmu; kui ma aga mõtlesin armastatud Elizabethile – tema pisaratele ja lõpmatule kurvastusele, kui armastatu nii metsikul kombel tema embusest ära kistakse -, tulvasid mu silmi pisarad, mida valasin esimest korda pikkade kuude jooksul, ning otsustasin, et ma ei lange oma vaenlase käe läbi meeleheitliku võitluseta.
Öö jõudis lõpule ja päike tõusis ookeanist; jäin rahulikumaks, kui rahuks võib nimetada seisundit, kus raevuhoog on muutunud sügavaks meeleheiteks. Lahkusin majast, läinudöise võitluse õudselt näitelavalt, ning kõndisin mere kaldal. Meri tundus mulle peaaegu ületamatu takistusena, mis eraldas mind teistest inimestest; salamisi isegi soovisin, et see nõnda oleks. Soovisin, et võiksin veeta elu tol viljatul kaljul; tõsi, see oleks igav, kuid seda ei katkestaks ükski ootamatu vapustav õnnetus. Kui ma siit lahkun, jään ma ohvriks või pean ma nägema, kuidas minu kõige kallimad inimesed surevad mu enda loodud deemoni haardes.
Kõndisin mööda saart rahutu vaimuna, kes on lahutatud kõigist armsatest ning on lahusoleku pärast õnnetu. Keskpäeval, kui päike kõrgemale tõusis, heitsin rohu sisse pikali ning vajusin sügavasse unne. Olin terve eelmise öö üleval olnud: närvid olid pingul ning silmad punetasid valvamisest ja üleelamistest. Nüüd vajusin värskendavasse unne ning ärgates tundsin taas, et kuulun inimsoo hulka, mis koosneb minusugustest olenditest, ja hakkasin möödunu üle mõtlema külmaverelisemalt, kuigi mu kõrvus kõlasid ikka matusekellana deemoni sõnad, mis tundusid küll unenäona, aga olid siiski selged ja masendavad nagu tegelikkuses.
Päike oli madalale laskunud, mina aga istusin ikka kaldal ning kustutasin kaerajahukakuga aplalt nälga, kui nägin, et kaluripaat randub minu juures; üks meestest tõi mulle paki, kus sees olid Genfist saadetud kirjad, üks neist Clervali käest, kes anus mind enda juurde sõitma. Ta kirjutas, et peaaegu aasta on möödunud sellest, kui me Šveitsist lahkusime, Prantsusmaal aga on ikka veel käimata. Seepärast palus ta mind tungivalt lahkuda oma üksikult saarelt ning kohtuda temaga nädala pärast Perthis, kus võiksime kokku seada edasise tegevusplaani. Kiri äratas taas minus pisut eluvaimu ning otsustasin kahe päeva pärast saarelt ära sõita.
Enne oli siiski tarvis ära teha üks asi, millest oli vastik mõeldagi: pidin kokku pakkima keemiariistad ning selleks tuli minna tuppa, kus olin teinud oma vastikut tööd, tuli kätte võtta riistad, mille nägeminegi mul südame pööritama pani. Järgmisel hommikul, koidu ajal, võtsin südame rindu ja keerasin laboratooriumi ukse lukust lahti. Pooleldi valmis olendi puruks kistud jäänused vedelesid laialipaisatult põrandal ja ma tundsin lausa, et olen tükeldanud elusat inimkeha. Peatusin julguse kogumiseks ja astusin siis sisse. Värisevate kätega kandsin riistad toast välja; kuid siis taipasin äkki, et ma ei tohi jätta oma tööst jälgi, mis ärataksid talupoegades hirmu ja kahtlust, sellepärast panin jäänused korvi, ladusin peale suure hulga kive ning otsustasin kõik samal ööl merre uputada; enne kui istusin kaldale maha ja hakkasin oma keemiaaparaate puhastama ja korrastama.
Miski ei saa olla täielikum, kui pööre mu mõtteviisis selle ööl, kui deemon mu ette ilmus. Enne olin suhtunud oma töötusse suure meeleheitega nagu millessegi, mis kõikvõimalikest tagajärgedest hoolimata tuleb täita; nüüd tundus mulle, nagu oleks mu silmadelt kae langenud ning ma esimest korda selgesti nägema hakanud. Mõte oma tööd taas alustada ei torganud mulle enam hetkekski pähe; kuuldud ähvardused rõhusid mind, aga ma ei mõelnudki midagi teha nende täideviimise ärahoidmiseks. Olin ise otsustanud, et veel ühe, tolle esimese deemoni taolise olendi loomine oleks alatus ning jõledaima egoismi avaldus; kihutasin minema kõik mõtted, mis oleksid võinud viia teistsugusele järeldusele.
Hommikul kella kahe ja kolme vahel tõusis kuu; kandsin korvi lootsiku pardale ning purjetasin umbes neli miili kaldast eemale. Ümberringi polnud ühtki hinge. Üksikud paadid pöördusid randa tagasi, kuid ma sõitsin neist eemale. Mulle tundus, et panen toime õudse kuriteo, judisesin ärevuses ning vältisin kaasinimestega kohtumist. Äkki nihkus heledasti paistva kuu ette paks pilv: kasutasin pimedust ja heitsin korvi merre; kuulasin, kuidas see vulksudes põhja vajus ja purjetasin siis sealt minema. Taevas läks pilve, kuid õhk oli selge, ehkki puhuma hakanud kirdebriisi tõttu jahe. Tuul värskendas ja tekitas nii meeldivaid tundeid, et otsustasin veel merele jääda. Sidusin tüüri otseasendisse ning sirutasin end paadi põhja pikali. Pilved peitsid kuu, kõik oli pime ning kuulsin üksnes paadi tekitatud heli, kui kiil laineid lõikas; vulin äiutas ning peagi jäin rahulikult magama.
Romaanid
“Frankenstein” (1818)
“Valperga” (1823)
“The Last Man” (1826)
“Perkin Warbeck” (1830)
“Lodore” (1835)
“Falkner” (1837)
Lev Tolstoi
Lev Nikolajevitš Tolstoi (1828-1910) – Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana. Tema ema suri 1830. ja isa 1837. aastal. Tolstoi koos vendade-õdedega kasvas üles sugulaste juures.
Aastatel 1844–1847 õppis Kaasani ülikoolis orientalistikat ja juurat, kuid jättis ülikooli pooleli ning naasis kodukohta. Aastatel 1851–1856 teenis ta ohvitserina Kaukaasias, 1854–1855 võttis osa Krimmi sõjast. Aastal 1859 avas Lev Tolstoi Jasnaja Poljanas kooli talulastele.
Aastal 1862 abiellus ta nimeka Moskva arsti 18-aastase tütre Sofia Behrsiga. Neil oli 13 last, kellest viis suri juba lapsepõlves. Tolstoil oli ka üks abieluväline poeg.
1901. aastal Tolstoi haigestus tõsiselt ja pidi palju aastaid veetma Krimmis.
10. novembril 1910 lahkus Lev Tolstoi salaja Jasnaja Poljanast. Tal ei olnud kindlat tegevusplaani. Reisil olles Tolstoi külmetas ja haigestus kopsupõletikku ning suri 20. novembril 1910 Rjazani kubermangus Astapovos jaamaülema majas.
Lev Tolstoi maeti 23. novembril 1910 Jasnaja Poljanasse. Tema sarka tulid saatma tuhanded talupojad üle kogu Venemaalt.
Katkend: Elada praegust hetke, päevikud 1909-1910, Johannes Esto Kirjastus, 2018, tlk Rainis Toomemaa, lk 279 – 284.
10. mai.
Kell on 9 õhtul. Tõusin märksa parema enesetundega, ehkki magasin vähe. Mõtted hakkasid liikuma ja tegin varahommikul ülestähendusi. Pärastpoole jalutasin, ihu nõrkusest kõndisin hädavaevu, aga mõtted on ergud, tähtsad, vajalised, mõistagi minu jaoks. Selge ettekujutus sellest, millise kuju peab võtma teos „Ei ole ilmas süüdlasi” ja veel midagi. Üldine vestlus, siis Tšertkoviga talle vastumeelsest ning kehvast Gradovski kirjast.
Ikka selgem ja selgem on meie maailma inimeste nõdrameelsus. Ratsutasin ilusti ühes Jegoriga Izvekovosse. Jätsin Andrjušaga hüvasti teadmisega meie vastastikusest teineteise mittemõistmisest, ja sellest on kahju. Jah, unustasin taas kord kohendasin eessõna. Näib, et lõplikult. Hingel on nüüdki hea, kuid hommikul oli hämmastav. Üles märkida:
1. Mida kauem elan, seda vähem taipan ainelist maailma ja vastuoksa, seda enam ja enam tunnen seda, mida mõista ei suuda, ent saab üksi tunnetada.
2. Pääsemine meie elu viletsusest on üks, ja ainult üks: meie elu täielise ogaruse möönmine ja täieline lahtiütlemine sellest.
3. Meie aja kristlik ideaal on täieline kõlbeline puhtus. Abielu pidamine millekski pühaks, isegi heaks on ideaalist lahtiütlemine. Kristlik pühitsus, kui pidada võimalikuks pühitsemise usulist akti, saab olla vaid üks: pühitseda ennast täieliseks karskuseks, aga mitte kuidagi lubatavaks seksuaalvahekorraks, ja tõotada ei tule mitte truudust abikaasale, vaid kummalgi pool üht: karskust, mis kaasneb eneses truuks jäämist ühele.
„Kuid mis siis inimesesoost saab?” – Ei tea. Tean üksi seda, et inimese jaoks pole loomade võitlusseadus mitte üksi kohustuslik, vaid, ümberpöördult, kehtib võitlemist eitav armastuseideaal, niisamuti tean, et loomale sünnis soojätkamisseadus ei maksa inimesele, vaid kohustuslik on sugulise karskuse äraspidine ideaal. Ent mis sellest välja tuleb? – Ei tea. Kuid tean kindlalt, et järgides oma olemuse kõrgemaid pürgimusi: armastust ja karskust, midagi peale hea sündida ei võta.
4. Enesetapud ei saa jääda toimumata, kui inimestel pole kusagil pidet leida, kui neil teada pole, kes nad on ja milleks elavad, olles seejuures veendunud, et seda teada pole võimalik.
5. Järgneb pikk ärakiri taskuraamatust, mis käib „Enesetapmise” juurde.
6. Väga oluline: Kuidas küll „loomise” mõte on inimese peadesse istutatud, nõudes vastuseid küsimustele, kuidas on maailma ajas tekkinud, maailma loomine (Darwin), teine samasugune küsimus kurjuse päritolust (Aadama patt, pärilikkus). Ent nii üks kui ka teine on jäme ebausk. Maailma pole tekkinud, vaid mina olen, ja kurja pole olemas, vaid jällegi mina olen.
/Edasine ärakiri taskuraamatust on tehtud V. G. Tšertkovi käega./
Iseenesest mõista ei suutnud inimesed oma elu ära rikkuda, tehes olemuselt heast inimelust halva. Nad suutsid pelgalt seda, mida nad ka on teinud – ajutiselt laostada praeguste põlvede elujärje, kuid tõid niiviisi tahtmatult ellu kaasa selle, mis seda nobedalt edasi viib. Kui nad oleksid saatnud ja saadaksid korda suure kurja inimeste kõlbelise palge areligioosse rikkumisega, käib nende endi, nende põlvkonna jaoks kahjulike väljamõeldistega kaasas see, mis kõiki inimesi ühte seob. Nad laostavad inimesi, kuid laostavad kõiki: nii hindusid, hiinlasi kui ka neegreid – kõiki. Keskaja teoloogia või Rooma porduelu kahjustasid pelgalt oma rahvast, väikest osa inimkonnast, aga praegu muudavad elekter, raudteed, telegraaf, trükisõna kõlvatuks kõiki. Kõik võtavad omaks, ei saa omaks võtmata jätta kõike seda ning kannatavad ühtviisi, on sunnitud oma elu ühtviisi muutma, kõik on seatud silmitsi paratamatusega muuta oma elu põhilist – elumõistmist – religiooni.
Masinad, et mida teha? Telegraafid/-fonid, et anda edasi mida? Koolid, ülikoolid, akadeemiad, et õpetada mida? Koosolekud, et arutada mida? Raamatud, ajalehed, et levitada sõna millest? Raudteed, et sõita kelle juurde, kuhu?
Kokku kogutud ja ühele võimule alistatud miljonid inimesed selleks, et teha mida? Haiglad, arstid, apteegid selleks, et pikendada elu, aga pikendada seda misjaoks?
Miljonid kannatavad ihu ja hingega sellepärast, et need, kes võimu enda kätte kahmanud, võiksid takistamatult väärduda. Selleks puhuks on religioonivale, teadusevale, uimastamine purjujootmise ja kasvatamisega, ja kus sellestki on vähe – toores vägivald, türmid, surmamõistmised.
Jumala pärast, isegi mitte Jumala, vaid iseenda pärast, tulge mõistusele. Saage ometi aru kogu oma elu sõgedusest. Ütelge kasvõi tunnikeseks lahti noist pisiaskeldustest, millega olete hõivatud ja mis teile sedavõrd tähtsaina heiastuvad: kõik teie miljonid, vara kokkukraapimised, ettevalmistused tõurastamisteks, teie parlamendid, teadused, kirikud. Pöörake kasvõi tunnikeseks kõrvale kõigest sellest ning heitke pilk oma elule, peaasi, iseendale, oma hingele, mis elab säärase ebamäärase, lühikese ajavahe selles kehas, ulge mõistusele, pöörake pilk endale ja elule enda ümber ning saage aru kõigest oma ogarusest, tundke õõva selle üle. Tundke õõva ja otsige sellest hõlpu. Kuid otsidagi pole teil midagi. See on teist igaühel enda hinges. Tulge pelgalt mõistusele, taibake, kes te olete, ja pärige enestelt, mis teil täpselt vaja on. Ja vastus ise, üks ja ainumas kõigi jaoks, ilmud teie ette. Vastus on selles ainsas usus, mis teile, meie ajale kaasa sündinud, usus Jumalasse ja avali saanud, mitte avali saanud, vaid meie hinge istutatud Tema seadusesse – armastuse, tõelise armastuse, vaenlasearmastuse seadusesse, sellesse, mida on pidanud tunnistama kõik maailma suured õpetajad, ja mis nii määratletult, päevselgelt on väljendatud usus, mida me tahame uskuda ja arvame, et usume. Tulge vaid tunnikeseks mõistusele, ja teile on selge, mis on elus tähtis, ainutähtis – mitte see, mis väljaspool, vaid üksi see, mis meie sees, mis meile on oluline. Saage üksi sellest aru, et teile midagi, mitte midagi tarvis ei ole peale ühe, päästa oma hing, et vaid seeläbi päästame maailma. Aamen.
Kõik johtub kõigi usuta hingitsevate inimeste kõige jubedamast, hukutavamast ja enim laiali lagunenud ebausust – ebausust, et inimesed saavad elu korraldada – hea veel kui enda jagu, aga kõik korraldavad teiste perekondade, seisuste ja rahvaste elu. Hirmuäratavalt hukutav on too ebausk selle poolest, et kogu inimesele endale täiustamiseks antud hingejõu pillab ta selle peale, et korraldada enda elu, vähe sellest – teiste inimeste elu.
11. mai.
Taas kord unisus ja nõtrus. Veidi liigun, midagi ei tihkaks kirjutada. Kuid jalutades tegin, näib, olulisi märkmeid ja, Jumal tänatud, polnud tige ega aldis patustama. Tšertkov kirjutas mulle ümber eessõna ja vaatas selle läbi. Ei tahaks sellega end siduda. Kui Jumal käsib, kirjutan, hakkan kirjutama: „Hullumeelsus” ja „Ei ole ilmas süüdlasi”. Ratsutasin Mongolil. Kiri Sašalt. Siin olid Abrikosovid – armas Hrisanf. Üles märkida. Praegu tuleb üles tõusta, minna voodi juurde taskuraamatu järele – raske on ennast üles ajada. Kirja panna:
1. Kurjuse ebausk. Kurja ei ole olemas. Elu on hüve. Kuri – hüve puudumine – üksi eksimineku, vea tunnustäht. Aeg pelgalt selleks ongi, et me saaksime oma vigu kaeda ja neid heaks teha, et meil oleks rõõm (kõrgeim hüve) oma vigu parandada. Kui me aga oma vigu ei paranda, siis teeb selle töö ära surm, minnes mööda meie tahtmistest.
Jah, elu on hüve, kurja ei ole olemas. On vaid meie eksisammud: üleüldised ja meie isiklikud. Ning meile langeb osaks rõõm neid aja kaasabil mitte üksi parandada, vaid ka õppida inimkonna poolt läbi käidud kogemustest.
12. mai. Kui olen elus, olukord on ikka enam ja enam tarviline.
/12. mai/
Elus. Hommikul käisin jalutamas ja mõlgutasin kenasti. Aga pärastpoole nõrkus, ei teinud midagi. Üksi lugesin: „Religioonist”. Tundsin ära miskit uut Hiina usundi kohta. Võrsutab mõtteid. Käisin Bulgakoviga ratsutamas. Kodus on mõnedel asjaoludel raske olla. Kirjake Sašalt. Jutuajamised poepidaja ja urjadnikuga. Paberile panna:
1. Kui hõlpsalt võtavad üksikinimesed ja rahvad omaks selle, mida nimetatakse tsivilisatsiooniks, tänapäeva tsivilisatsiooniks! Käi läbi ülikool, puhasta küünealused, kasuta rätsepmeistri ja juuksuri teenuseid, matka piiri taha ja ongi valmis kõikse tsiviliseeritum inimene. Aga rahvaste jaoks: ikka rohkem raudteid, akadeemiaid, vabrikuid, dreadnoughtè, kindlusi, ajalehti, raamatuid, parteisid, parlamente – ja ongi valmis kõikse tsiviliseeritum rahvas. Seepärast inimesed sirutavadki käe tsivilisatsiooni, aga mitte vaimuvalguse järele – nii üksikinimesed kui ka rahvad. Esimene on kerge, ei nõua pingutust ja tingib heakskiidu; aga teine, ümberpöördult, nõuab hoogsat pingutust, ei kutsu esile heakskiitu ning enamik põlgab ja vihkab seda, sest teeb avalikuks tsivilisatsioonivale.
2. Kurjaks nimetame me seda, mis meile, meie kehale on vastukarva: tige koer, hobune, vastik sulg (ei kirjuta), kuri tool lapse jaoks, mille vastu ta ennast ära lõi, tige inimene, kuri Jumal.
3. Invasioonioht purustab Idamaa usulise tardumuse. Militarismi päevselge kasu.
13. mai.
Tallele panna:
1. Ütelda seda, et enamik inimesi ootab tööd nagu armuandi, et oleks selge, kui kohutav on meie elu nii kõlblusetuse kui ka rumaluse poolest.
2. Meditsiinis seesama, mis kõigis teadustes: läks ilma kontrollita liiga kaugele; vähestel on teada tarbetud peensused, aga rahva hulgas pole terveid arusaamu hügieenist.
3. Kuipalju ka ei püüaks elada näoga üksi Jumala poole, ei suuda. Ei märgi, et tunnen muret inimeste hinnangu pärast, ei märgi, et armastan neid, et tunnen neid kaheldamatult ja tagasihoidlikumalt omasoodu, niisamuti kui tunnen oma keha, ehkki nõrgemalt ja teisiti. (Õige.)
Magasin palju ja, nagu ikka sellisel puhul, ärkasin väga nõrgana. Jalutasin pisut, olin haiglas vastuvõtul. Huvitav. Jälle ei kirjutanud miskit. Jutlesin hästi kooliõpetajatega. Saabusid Tanja kasupojad – pole hullu. Õhtul oli kena. Kõnelesin Dušani ja Bulgakoviga.
Üles märkida:
4. Et kuri on ebausk, mis kõige ilmsemalt on näha sellest, et surma loetakse kurjaks. Enda kohta tean, et see kuri pole.
Teoseid
“Sõda ja rahu”
“Anna Karenina”
“Kaukaasia vang”
“Kasakad”
“Aabitsajutte”
“Jutte väikestele”
“Kreutzeri sonaat”
“Ülestõusmine”
“Ivan Iljitši surm”
Nädala autor 