Rein Veidemann
Foto: TERJE LEPP
Rein Veidemann (1946) – eesti kirjandusteadlane, ajakirjanik, kirjanik ja õppejõud. Õppinud aastail 1954–1965 Pärnu 1. 7-klassilises koolis ja Pärnu 1. Keskkoolis ning seejärel aastail 1969–1974 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Veidemann debüteeris kirjanduskriitilise kirjutisega aastal 1971. Aastast 1984 filoloogiakandidaat väitekirjaga “Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972”. Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1981
28.01.2019 kell 17.30 toimub linnaraamatukogu saalis
Rein Veidemanni romaani „Piimaring“ esitlus
Kirjanik kõneleb raamatu saamisloost ja näitab slaide omaaegsetest piimaringidest. Raamat müügil kirjastuse hinnaga. „Piimaring“ (EKSA, 2018) on viimane osa autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogiast „Wiik“ (eelmised kaks: „Lastekodu“, 2003 ja „Tund enne igavikku“, 2012), milles autor jäädvustab ühe „elluastuja“ loo kaudu ilukirjanduslikult 1960-ndate keskpaiga maaelu Eestis.
Katkend: Piimaring, EKSA 2018, lk 178-184.
Toomas ohkab, paneb raamatud, klade ja kont kaasa võetud väikese lauakella portfelli. Kohe toob ka sanitar tema enda riided. „Pidžaama ja kitli võite jätta voodi peale,” ütleb too ja lahkub niisama märkamatu varjuna, nagu tuligi. Toomas riietub ettevaatlikult, püksirihma jätab koguni pükstele peale panemata, torgates sellegi portfelli. Istub siis uuesti taburetile.
„Aga sa panid tähele, Andreas,” osutab ta, „et teist korda meie rindeõde ei mõõtnud mind kui seltsimeest. Tunnistas mu vaimuliku ametit. Ikkagi lugupidamine.”
„Laupäeval tuleb siis Kase Heldur matta… Matused rõhuvad mind kõige enam,” ohkab Toomas. „Minult oodatakse lohutamatu leina trööstimist, mis tähendab nutma panemist. Olen seljataga kuulnud ütlemisi, et minusuguselt noorelt hingekarjaselt ei saavatki oodata „armsat matmist”. Ei saa rääkida tõtt, et see õnnetus hüüdis tulles… Eks ma siis meenuta, et Heldur oli surres sama vana või noor kui Jeesus Kristus, ja et noorusele vaatamata on ta siiski osa oma elutööst teinud – ja kaev õues jääb teda mäletama, ja vesi, mis sinna imbub ja mida sealt ammutatakse on mõneski mõttes püha allikas, kuhu on ohverdatud… seekord lausa looja ise.”
„Aga tuleb aegu,” ohkab Toomas veelgi sügavamalt, lausa südamest, „kus seista tuleb kirstu kõrval, kus vanemate ainus laps lebab surnuna. Kogu lootus, armastus ja hool on läinud temale, või veel rängem, kui seesama armas poeg või tütar on suureks ja tubliks kasvanud. Ja ühtäkki ei ole teda enam… Mida ma siis ütlen nendele inimestele?”
Toomas kogub end. Ta on juba haiglast lahkumiseks püsti tõusnud. Näha ja tunda on, et ta tahab Andreasele jätta mingit sõnumit. Nõnda ta ütleb: „Elu on habras. Surma ei saa teha olematuks. Aga surm ei võta kaasa olnut… Kaduvad on õigupoolest ainult võimalused, mis on loomiseks või kogemiseks. Kui oled ühegi võimaluse teoks teinud, siis ei ole see enam kadunud, pigem möödunud. Ja möödunut ei saa teha olematuks.”
Toomas ulatab Andreasele hüvastijätuks käe. „Ma olen mõistnud, et piimaringile sattudes oled sinagi sellesse mööduvuse- kaduvuse keerisesse haaratud. Ära siis ainult iseend sellesse unusta. Õnnistagu sind Jumal!”
Toomas Aval, pikk noor mees, armistuva haavaga kõhus, avab veidi vimmakalt – muidugi, hooles sellesama haava pärast – palatiukse, vaatab korraks tagasi Andrease poole ja sõnab: „Ehk kohtume veel. Jõua kõrgele ja kaugele!”
Üksi palatisse jäänud, meenub Andreasele äkki sealtsamast piiblist loetud uskmatu Tooma lugu. Piibli-Toomas oli olnud umbusklik selle suhtes, mida teised jüngrid räägivad ristil surnud Jeesuse ilmumisest. Jeesuse ilmumine – seejuures sellesama torkehaavaga rinde all – veenab Toomast ning ajaloos „uskmatuks” kutsutuks saab esimene, kes ütleb Jeesuse kohta, et ta on Jumal. Kas tema, Andreaski, ei kohtunud täna inimesega – temalgi ju armistuv lõikushaav küljes -, kes on valmis vastama igale kahtlejale, seejuures talle endalegi, et tõekogemus, asugu see kasvõi paralleelsirgete igavikulises kokkupuutepunktis, on siiski võimalik, ja selle tõe nimi on Jumal.
Nii kaugele ei julge Andreas siiski mõelda. Ta väristab kuuldust õlgu, heidab voodile ning hakkab sirvima Veronika toodud naisteajakirju, kõigepealt neid, mis veel Eesti Naise nime all ilmunud. Viiekümne esimese aasta oktoobrinumbris, kus kahte lehekülge pealistava loosungi „Nõukogude inimeste töövaimustus on suureks panuseks rahuüritusse” all raporteerivad nõukogude naised erinevatelt kutsealadelt – kolhoosnikud, kangrud, õpetajad – Suure Stalini auks saavutatud väärikatest töövõitudest, leiab Andreas teiste hulgas loo Pärnu I ööpäeva-lastesõimest.
Üks ajakirjanik kirjutab seal noorest kasvatajatädist Maria Koitlast. See on ju minu ema neiupõlvenimi, ei usu Andreas oma silmi ning ahmib kirjutatut endasse. Noorukene Maria – eks ema olnudki sel ajal alles kahekümne kuue aastane, kes üksi kasvatavat lasteaias käivat poega, hoolitsevat sõimes kaks vahetust järjest korraga kümne kolme-neljakuuse beebi eest, kelle emad samal ajal ennastohverdavalt töötavad kogu nõukogude ühiskonna hüvanguks. Maria enda kangelaslikkuse näiteks tuuakse juhtum, kus kohaliku lennuväepolgu ohvitseri naise pisipoeg, kellest tulevikus võib kasvada väärikas järeltulija Stalini ürituse elluviimisel, imes suure lutiga pudelist piima endale kõhtu niisuguse innuga, et mingi osa sellest oli sattunud hingamisteedesse. Laps oleks võinud lämbuda, kui Maria Koitla poleks oskuslikult tegutsenud ja lapse elu päästnud. Ajakirjanik oli olnud tunnistajaks, kui ohvitseri naine oli tänuks otsustava käitumise eest toonud Mariale lend-lease`i programmi raames lenduritele mõeldud Ameerika šokolaadi. Ja kuigi Maria ei oska vene keelt ja ohvitseri naine eesti keelt, olid mõlemad teineteist emmanud, mis tunnistavat seda, et emade vaheline mõistmine ja sõprus ületavad ka keeletõkked.
Ema ei olnud Andreasele sellest juhtumist rääkinud ja kas ta üldse teadis, et niisugune lugu Eesti Naises ilmus ja veel samal kuul, kui Andreas ise viieseks sai. Ei olnud Andreas näinud ega söönud lend-lease`i šokolaadi, küll aga mäletab, kuidas ta emaga koos seisab varahommikul Pärnus Räämal asuva linavabriku poe ukse taga pikas järjekorras, oodates poe avamist, et kätte saada sinisesse paberisse pakitud peasuhkru kamakas, mille küljest lahti toksitud tükkidega sai teha muidu mõrult maitsenud teed magusamaks.
Aga surmatunnini jääb Andreas mäletama oma viiendat sünnipäeva ennast. Ikka viirastub talle aeg-ajalt üks mustades traksidega põlvpükstes ja linavalge laubatukaga poiss, kes istub sel nii tähtsal päeval Pärnus Kirsi tänava rohelise töölismaja ühisköögi söögilaua otstarvet teeniva madala nõudekapi ääres. Poiss istub seal oma ema vastas, ema, kelle ruugeid juukseid ehib lauba kohal kõrguv vesilaine ja kelle valgest sitsist pluusi ning tuhkhalli seelikut katab kannikesemustriga põll; Andreas istub seal niisama põnevil, nagu oli ta äsja istunud akna all taburetil, kuulamas Toomas Avala juttu kommunismist ja kristlusest.
Ja see poiss oli õnnelik emalt saadud kingituse üle, milleks oli pudel limonaadi ja pakk sidruniküpsiseid, mida ta jalgu kõigutades ja vastu kappi kobistades isukalt krõbistab; ja ta tunneb endal ema hella pilk, nii hella, nagu talle iial enam tunda polnud antud; ja ta mäletab ema nutmas, karge talvepäeva värvi silmad veekalkvel; miks ometi, kui ta poeg end õnnelikuna tunneb? – mis sest, et kingituseks polnud mänguautot või jalgratast või mõnd rõivatükki – need ei jää hiljem tulemata -, õnnelik ollakse just selles hetkes ja nende võimaluste keskel, mida elul pakkuda.
Seda, oma viienda eluaasta kingitust, tühjaks joodud rohekassinist limonaadipudelit, kummuli kuusirpi meenutava sildiga „Limonaad” kaelal, hoiab Andreas aastaid, kuni see Räämalt südalinna kolimisega 1962. aastal kaotsi läheb. Ja Andreasele tähendab see ühtlasi lahkumist lapsepõlvest.
Järgmisel päeval pärast Toomase lahkumist pääseb ka Andreas haiglast Pärnusse kodusele ravile. Talle üllatuseks pakutakse linnasõiduks sedasama Piima-Kaarli autot, millega ta peaaegu nädala eest kraavi oli sõitnud. Olev oli õnnetusepäeval pärast koduskäiku ning vasikate jootmist töökojast vajalikud remonditarbed ja pudeli pidurivedelikku ühes võtnud ning kohapeal auto pidurisüsteemi korda teinud. Nii oligi olnud, et pidurisüsteemi štutser oli lahti keeratud, järsust tõmbamisest oli ka käsipidur kinni kiilunud. Töökojas oli aga auto poritiib tagasi painutatud, esituli ära vahetatud, uus tahavaatepeegel kinnitatud ning kapotikaas saanud uue kronšteini. Piimaauto oleks võinud uuesti ringile saata.
Andreasest endast sõitjat pole. Olev tuleb ka autot linna viima. Rooli taha istudes ütleb ta, et sai kabiingi puhtaks tehtud, Andrease lõuahaavast tekkinud vereplekid põrandalt ära pühitud.
„Peab ikka loll olema see, kes käivitusvändal laseb lahtiselt põrandal tolkneda,” seletas Olev põlglikult. „Istmetagusel seinal ju klambrid vända hoidmiseks olemas.” „Hakka või arvama, et keegi lausa pahatahtlikult sättis vända põrandale ja tühjendas peasilindri pidurivedelikust,” lisab ta.
Nad sõidavad mõnda aega vaikides linna poole.
„Epp jäigi ühest neerust ilma,” tähendas Olev. „Raske lõikus olevat olnud, vereülekanne ja puha… on siiamaani toibumispalatis… tea, kas pääsebki juurde.” Auto ja Andrease linnaviimisel oligi olnud Olevil see lisamõte, et läheb ka haiglasse, Eppu vaatama.
„Sai ta su enne ikkagi kätte?” uurib Olev, aga näha on, et ei ootagi Andreaselt sellele kinnitust. „Eks ma ütlesin ju sulle, et saatuslik naine… näed siis, oleks võinud sind koguni hauda viia.”
„Epp ütles, et ta tuleb su juurde tagasi, laseb sul vaid mõnda aega põdeda,” poetab Andreas vabandavalt.
„Tema on see, kes nüüd põdema jääb,” sõnab Olev leplikult. „Kus ta pääseb, toon ta haiglast enda juurde, aeg tal maatüdrukuks tagasi saada, meiereis endas kah laboranti vaja, ei pea ju ainult autoga ringi tuuritama.”
Andreas uudistab veel, kes nüüd nädal otsa tema järel piimaringi sõitnud.
„Ah, et tea ta nime,” rehmab Olev. „Aga naljakas on see, et sohver on naine, selline jõmmkärakas, nagu kuulitõukaja, püksid kah jalas ja jope seljas…. Ise rebib kannud kasti ja võtab proovid. Täitsa eit kohe… Ei noh, võib-olla arvatigi baasis, et mehi ei või enam saata, noori poisse seda enam… ” Olev pilgutab Andreasele silma. „…rikuvad naised ära ja keeravad piima ka tuksi.”
„Sul on nüüd igatahes pikk sinine leht kindel… sõjaväkke minekuni välja,” teatab Olev, peatudes Andrease kodumaja ees. „Mis ma ütlen Epule, kui ma teda vaatama pääsen?”
Andreas kehitab õlgu. Ta ronib ettevaatlikult autoistmelt tänavale, vasak käsi endiselt tugirätikuga kaelas. Tunneb siiski, et mingi sõna peaks ta Epule saatma, aga see ei tohiks olla Eppu või Andreast ennast haletsev. Siis torkabki talle pähe, mida talle sõjakomissariaadist mõne nädala eest sõjaväeteenistuse kutset üle andes keegi ohvitser oli öelnud, et kui talle eeskujuliku teenistuse eest tänu avaldatakse, siis tuleb vastata: „Teenin Nõukogude Liitu.”
„Ütle talle…” sõnab Andreas kergendatult „Ütle Epule…, et ma avaldan talle tänu eeskujuliku teenistuse eest piimaringil.”
„Selge, ütlen… ja tean ka, mida ta vastama peab, olen kah kroonus käinud,”sähvab Olev ja tõmbab autoukse klõmmides kinni.
„Oota!” hüüab Andreas. Olev avab uuesti ukse. „Mis on?”
„Vaata, kas bardatšokis on alles üks seep,” nõuab Andreas. Olev avab auto paneelil oleva laeka ja võtab sealt välja veekindlaks vahatatud paberisse pakitud seebi „Veronika”.
„Mis ajast see siin on? Niisugust seepi pole ma näinudki,” imestab Olev. „Lõhngi veel küljes.”
Jah, see on eestiaegne seep, lõhnabki eesti aja järele,”
nõustub Andreas. Olev ei päri enam, miks ja kellele see mõeldud. Tal hakkab kiire. Auto vaja baasi viia ja siis haiglasse Epu juurde minna. Nõnda lükkab ta käigu sisse ja läheb sujuvalt liikvele, möödudes hetke pärast platsikesest, kuhu Andreas piimaringile minnes oli auto jätnud. Piimaringile, mis ühest päevast oli veninud nädalapikkuseks.
Loomingut
Lastekodu, Eesti Keele Sihtasutus 2003
Tund enne igavikku, Eesti Keele Sihtasutus 2012
Arkaadia öö, Eesti Keele Sihtasutus 2014
Lausungid ja pausid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Piimaring, EKSA 2018
Raul Oreškin
Foto: Gabriela Liivamägi
Betti Alveri kirjandusauhind, mis mõeldud jooksva aasta jooksul eesti keeles ilmunud silmapaistvaima ilukirjandusliku debüütteose autorile, läks 2018. aastal jagamisele. 23. novembril Tartu Kirjanduse Majas toimunud pidulikul tseremoonial pälvisid selle jutukogu «Kui ma vananen…» autor Raul Oreškin ning luulekogu «Nõges» avaldanud Triin Paja.
31. jaanuaril kell 16.00 Tartu linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel on Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Raul Oreškini Betti Alveri preemiaga tunnustatud raamat „Kui ma vananen…“ Külas on kirjanik ja kriitik Berk Vaher. Vestlust juhib raamatukoguhoidja Tiina Sulg.
Raul Oreškin töötab Tartu Uue teatri direktorina 2015. aastast. Raul Oreškin on varem töötanud Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna ja noorsooteenistuse juhatajana, Tartu loomemajanduskeskuse tegevjuhina ning kultuuriministeeriumi asekantslerina.
Katkendid: Kui ma vananen…, Blogi 2014-2016, ;paranoia, lk 43-46; 65-68; 117-120.
Kui ma vananen Narvikus
Mind on alati peetud üsna riskialtiks. Tõsi, paljud teod oleks tegemata, kui ma poleks ühel või teisel hetkel julgeid samme astunud, mis ei tähenda aga alati riskide võtmist. Ma olen lihtsalt usaldanud oma vaistu ning see pole mitte mind kunagi (noh, peaaegu kunagi) alt vedanud. Olen olnud avatud ainult neile tegemistele, mille õnnestumine on olnud juba ette garanteeritud. Välja see nii ei paista, mistõttu olen toiminud magnetina igat sorti tegelastele, kelle jaoks on risk, hasart, adrenaliin ja nende omavaheline kombineerimine igapäevaseks naudinguks.
See oli midagi kaklusklubi taolist – põrandaalune ja salajane – mille rakukese avastasin pealinnas resideerudes. Hiljem kuulsin, et taolisi klubisid oli ka mujal Eestis. Mäng ise oli alguse saanud Ameerika mandril. Kuuldavasti oli just seesama liikumine inspireerinud 90ndatel Palahniuki ja Fincherit. Mina sattusin Mängu pealtnäha üsna juhuslikult, ühe teise mängu ajal Sofar Tallinna kolmandal kontserdil, mida üks mu tuttav korraldas. Kuulsin, kuidas minu kõrval istuv väärika olemisega vanahärra teisele, pisut nooremale hipstervuntsile midagi seletas, samal ajal talle visiitkaarti talle taskusse poetades. Arvasin miskipärast, et tegu on esimesel kohtingul oleva paariga ja jätsin nad omaette toimetama. Kontserdi lõppedes leidsin maast sellesama kaardi, kus oli kirjas numbrite jada, mis tundus mulle kuidagi tuttav. Haarasin kaardi, tegin mingi kohmaka liigutuse, justkui otsides ruumist omanikku, aga kuna keegi minust välja ei teinud, libistasin selle taskusse. Möödus mõni nädal ja olingi Mängus. Kui aus olla, siis ainuüksi sisenemisprotsess oli juba sedavõrd adrenaliinirohke, et see tekitas ühtlasi ootusärevuse edasise suhtes.
Mäng haaras mind täielikult. Vahel sain selgeid ülesandeid ja need olid tihtipeale kummalised ja üsna ootamatud. Näiteks tuli öelda koosolekul, kus viibisid minust kõrgemal ametipostil olevad kolleegid, midagi täiesti kohatut, lausa šokeerivat ning siis see järgneva tegevusega ära siluda, nagu poleks midagi juhtunud. Kõike tuli salvestada, edastada ning selle baasilt tekkisid järgnevad ülesanded. Vahel tundsin kellegi teise käitumisest, et ta on samuti Mängus, juhtus, et meie pilgud isegi kohtusid kõiketeadvalt. Tuli ka selliseid ülesandeid, mida pidi nii-öelda ridade vahelt leidma. Elava fantaasiga nagu ma olin, lugesin sealt välja ilmselt enamat, kui sinna kodeeritud oli… Üsna tihti mõtisklesin, et kas kogu see kupatus on kõigest üks suur väljamõeldis minu peas? Taolistel puhkudel otsisin üles kaardi numbrikombinatsiooniga, mis aitas mul Mängu siseneda. Nähes neid numbreid teadsin, et kaart ei onud juhus ning see oligi mõeldud mulle.
Poole aasta möödudes hakkas Mäng muutuma kurnavaks ning isegi hirmutavaks, kuna kord sisenedes polnud enam võimalik sellest väljuda. Olin väsinud, muutusin hooletuks ja hakkasin (vahel ilmselt nimme) vigu tegema. Reeglite murdmine muutus omaette väljakutseks, kuni sain Mängult päris mitu valusat hoopi, mis mu rohkem kui korral rivist välja lõid. Alguses kaotasin töö, siis sõbrad, isegi perekonna, aga Mäng kestis ikka veel. Lõpuks lavastasin oma surma, olles hoolikalt seda poolteist aastat ette valmistanud, peale mida põgenesin Narvikusse. Seal elades kahtlesin küll aeg-ajalt, kas tegu on ikka päris või hoopis Mängu loodud linnaga, aga ega ma sellest elupäevade lõpuni sotti saanudki.
Kui ma vananen Dubais
Nagu minu puhul ikka aeg-ajalt juhtus, algas ka sel korral kõik ühest unenäost, mida mitte eriti külmal veebruariööl nägin. Pisut vähem kui nädal enne 48. sünnipäeva. Sõitsin tol ööl lennukiga kuskil Aasias, hommikul isegi täpsemalt ei mäletanudki, kuhu, aga olukord ise oli väga meeldejääv. Lennuk oli üüratult suur, seest isegi suurem, kui väljast aimata võis, sest sinna mahtus ära terve veepark.
Isegi mulle, kes ma veepargi-vaimustusest juba välja olin kasvanud, avaldas see muljet. Mäletasin mingit kummalist kolmeks jaotunud järjekorda. Iga järjekorras seisnu sai jalga-selga isevärvi ujumisriided, mis oma mustrilt olid küll sarnased, aga toonilt erinevad. Mina sattusin rootsipunasesse järjekorda. Veeparki jõudes ei olnud enam värvitoonidel mingit tähtsust, kuigi järjekorra ohjajad seal väljaspool üsna rangelt järgisid, et ei tekiks ülejooksikuid – teate küll seda tunnet poekassas seistes, et tahaks ikka aeg-ajalt lühemasse üle joosta. Tegelikult jäigi mõistatuseks, miks see sisenemise protsess nii keerukas oli, võimalik, et sel oli tööhõive seisukohast mingi roll täita?
Sisenedes parki, kaalusin päris hoolikalt, millist atraktsiooni võtta ja endalegi ootamatult valisingi kõige äkilisema, kuigi kui nüüd päris aus olla, sain atraktsiooni ekstreemsusest aimu alles siis, kui see tööle hakkas. Pealtnäha oli tegu üsnagi turvalise agregaadiga. See nägi välja nagu hiigelsuur kaheinimesekiik, mille mõlemas otsas oli ühe istepingi asemel mitmerealine platoo, kus leidsid istekoha paarkümmend inimest (vahel mulle tundus küll mõni reisija sedavõrd kummalise väljanägemisega, et ilmselt ei olnudki kõik meist seal siiski inimesed). Kui reisijad olid õhkutõusueelse instruktsiooni läbinud ning end rihmadega turvanud, osutus see hiigelsuur kiik hoopis karuselliks, mis pööreldes hakkas ühest otsast tõusma, nii et tarmukamad said juba aru, mis kohe juhtub. Nimelt oli selle hiigelsuure ja pöörleva kiik-karuselli all veelgi suurem bassein, nii et seadeldise keereldes ja ühest otsast tõustes hakkasid need, kes parasjagu allapoole keerlesid, üsna järjekindlalt veepiirile lähenema, kuni esimene platoo vee alt läbi käis. Samal ajal startis ka lennuk. Tunne oli pöörane, lausa kirjeldamatu. Pöörelda kiljuva rahvahulgaga koos, aeg-ajalt vee alt läbi libisedes ning samal ajal õhkutõusu kogeda – ega seda edasi anda õnnestugi. Mõne aja pärast, kui esimene adrenaliinitulv oli vaibunud, tegin basseini põhjas silmad lahti. Tuli välja, et põhi oli klaasist, nii nägin veel allpool linnatulesid. Jõudsin veel imestadagi, et millal juba pimedaks oli läinud, sest lennukisse sisenesin ju päevavalges, aga panin selle järjekorras seismise arvele. Tõusin veepinnale ja üsna samal ajal ärkasingi…
Rääkisin oma värvikast unenäost külalistele, kes meil öömajal olid ja nad soovitasid mul oma unenägudest raamatu kirjutada. Seda ma muidugi teha ei jõudnud, küll otsustasin nähtu oma KMV sarjas ära kasutada. Sealt levis see kummalisel kombel ühe Dubai veepargi mänedžerini, kes soovis oma kohta maailma kümne atraktiivsema veepargi nimistus järjepanu juba kaheksateistkümnendat aastat hoida ning otsis uusi ideid, kuidas oma veeparki värskeid ja erutavaid atraktsioone rajada. Nii ma siis lubasin oma nähtud ja nägemata unenäod tal teostada ning kuna unenägude müümisest saigi minu viimaste aastate peamine sissetulek, siis tekkis mõte oma pensionipõlv seal veeta, kus ma oma pensionisammastiku üles ehitanud olin.
Nii me siis kõik Dubaisse lendasimegi, ikka sellesama kummalise kolmejärjekorralise lennukiga. Mõtlesin veel sabas seistes, et milleks ma olin oma unenäod nii detailselt kirja pannud, oleks võinud selle nüansi ju välja jätta.
Kui ma vananen saatuse sõrme tahtel
Kohtusime sel nädalal juba kolmandat korda. Tavaliselt põrkasime kokku laupäeviti taaskasutuskeskuse raamatuleti juures. Sel nädalal kohtusime veel ühes Taaralinna teise-ringi-poes ja nüüd juhtus see tagatipuks pealinnaski, mis pani mind tahtmatult välja hõikama, et see pole enam juhus, tegu on ilmselt saatuse sõrmega. Pärast mõningat vestlust raamatutest, inimestest, Tartust ja vananemisest vahetasime telefoninumbreid ja otsustasime, et neljandat kohtumist ei jäta me enam saatuse hooleks, vaid lepime selle kodulinna kokku.
Viimase aasta jooksul olen käivitanud päris mitu ettevõtmist ja miskipärast tunnen, et minu päevakavasse mahub ikka veel nii uusi algatusi kui töiseid kohustusi. Võimalik, et olen aja jooksul õppinud väga efektiivselt oma ressursse kasutama? Võimalik, et lapsed on suureks kasvanud? Võimalik, et tegu on lihtsalt suurema energiapuhanguga, aga tunnen üle hulga aja, et mul on veel piisavalt jõuvarusid, mis pole rakendust leidnud. Mõtisklen tihti, olles kõik oma töised ettevõtmised seljatanud, et heameelega teeks veel midagi, aga mida, vasardab peas tühi mõte. Küllap taolistel puhkudel sekkubki saatuse sõrm.
Neljas kohtumine toimus kohvitassi taga, kus tehtud plaanidest hakkas vaikselt, aga järjekindlalt välja kasvama minu järgmise eluperioodi üks kasumlikumaid ettevõtmisi. Teadsin miskipärast kohe, teadmata majandusvaldkonnast, kuhu sisenesin, eelnevaid teadmisi, mida ja kuidas peab tegema, et edukas olla. Mulle on alati meeldinud koostööd teha elutarkade ja muidu ka arukate persoonidega. See tekitab tavaliselt atmosfääri, kus kõik mõistavad teineteist poolelt lauselt ning kus otsuseid saab teha toetudes mõistuse häälele, ent kunagi pole välistatud ka kõhutundele tuginevad tegemised. Tavaliselt räägitaks taoliste inimeste puhul, et tegu on hingesugulastega … vastupidi, tegu on tavaliselt üsna pragmaatiliste, elutarkusest pakatavate isikutega, kes muuhulgas teavad, mida tegelikult saatuse sõrm tähendab. Minu jaoks tähendas see õigete inimestega kohtumist või isegi äratundmist, et tegu on õigete inimestega, kellega koos ühte või teist eesmärki saavutada.
Kurtsin kunagi sõpradele, kuidas ma ei taha vananeda rahatuna ning et kõige enam soovin ma, et pensionil olles – kui see kunagi peaks tõeks saama – võiksin endale lubada hommikuti väljas kohvijoomist, kui peaks selline tuju tulema, või paaril korral kuus kino või teatrit või vahel, kasvõi üle kuu, mõnd uut raamatut. Et mul oleks võimalus endale või lastelastele valida jäätisekohvikus ükskõik kui suurt ja paljude lisadega jäätisetorbikut ning et ma saaksin ka siis tegeleda oma lõputu hobidepaletiga ning suviti koos Kailiga galeriid mängida.
Ma ei tea, kas see on saatuse sõrm ja ehk see polegi elutarkusest tulenev teadmine, aga kõikidel soovidel on kombeks täituda ning just see oli põhjuseks, miks kohtusime ühel hilissügiseselt tormisel nädalal ka neljandal korral, et patendiametisse sisse anda taotlus vananemise litsentseerimiseks. Ajastul, mil sõna otseses mõttes kõik olid valmis ükskõik mida tegema, et igavesest noorusest osa saada, oli lihtsamast lihtsam teha vananemisest kaubamärk, mis kujunes hiljem minu ja paljude teiste vananejate pensionisambaks, tagades ajateljel eluterve ja väärika liikumise. Ja kuigi oli tegu vaid üheotsapiletiga, oli neid, kes seda osta ihkasid, rohkem, kui me tol tuulisevõitu sügisel ka kõige veidramates unistustes soovidagi julgesime.
Nädala autor 