Kerttu Rakke
Foto: Viktor Burkivski
Kerttu Rakke (1970) – eesti kirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina, hiljem õppis Eesti Humanitaarinstituudis semiootika magistrantuuris. Töötanud reklaamiagentuurides korrektori ja copywriterina, teinud kaastööd paljudele ajakirjandusväljaannetele.
Kerttu Rakke on kuulutatud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominendiks teose „Häbi” eest.
https://www.kulka.ee/uudised/selgusid-kultuurkapitali-kirjanduse-aastapreemiate-nominendid
Katkend: Häbi, Mitu Juttu 2018, lk 41-46.
Nadka vaatas maailma muutumist kõrvalt, nagu ta ikka tegi. Uudishimulikult, sekkumata. Tema elus oli vähe muutunud. Põhiliselt töö ja kodu, ristsõnad, televiisor ja meelelahutuslikud romaanid, mõnikord jalutuskäigud. Valjal ja Viktoril oli tegemist palju, neil polnud enam ammu aega jalutamas käia. Nadka käis üksinda. Muidugi ta teadis, et kui noorel naisterahval ei sobi üksinda restorani minna, võib ka niisama jalutamist valesti tõlgendada. Aga seda ju vaid juhul, kui jalutaja oleks olnud väljakutsuvalt riides või käituks ühemõtteliselt, mõtles Nadka. Pealegi ei tekkinud tal jalutades kunagi ühtki intsidenti. Keegi ei tülitanud teda, keegi peaaegu ei märganudki teda.
Nadka riided olid küll moekad, aga tagasihoidlikumas stiilis kui teistel. Tema seljas nägid kõik riided nagunii välja nagu iseenda koopiad, nagu oleksid nad kombeõpetuse tunnis riielda saanud ja seepeale igasuguse seksikuse minetanud. Riided ei kaunistanud Nadkat, nagu ei kaunistanud Nadka ka neid, kuigi Nadka kõndis alati sirge seljaga, nagu vaja, isegi kontsadel kõndides.
Valja ja Viktor elasid hästi, mõlemad olid oma karjääriredelil edasi astunud. Viktor kamandas mitut osakonda ja sõitis välismaa autoga, Valja aga oli kaadriosakonna juhataja. Lisaks oli tal turul oma kiosk, kus naabrinaine müüjana töötas – nagu ta kunagi öelnud oli, võttis ta kauplemist endiselt nagu hobi. Valja ise leti taga ei seisnud, mängis prouat ja käis Viktorile peale, et nad peaksid endale suurema korteri soetama. Kaubatarnijaid oli tal palju. Piirid olid enam-vähem lahti ja inimesed käisid ise kaubareisidel, ja mitte ainult Venemaal, aga ka Poolas, kus sai hea hinnaga Türgi kaupa. Moeröögatused, nagu neoonvärvilised liibuvad retuusid, mustast „kortsutatud” krimpleenist seelik ja polosärgi kaelusega pastelltoonides kampsunid, olid just sealt pärit. Nadkal olid need kõik olemas. Neoonvärvides retuuse, tõsi küll, ei pannud ta kordagi jalga.
Ja siis tuli putš, suur pauk, millest alates kõik aina kiiremini muutuma hakkas. Eestlased tegidki oma riigi ja Moskva andis neile selleks loa. Ja mitte ainult eestlastele. Paljud endised liiduvabariigid ütlesid Nõukogude Liidust lahti. Paljudes käis juba enne kodusõda, mõnes algas nüüd ja käis veel aastaid. Eestit see kõik õnneks ei puudutanud.
Nadka isiklikus elus toimus samuti muutus. Anja, ainuke sõbranna moodi töökaaslane, kes tal oli, jäi üksinda. Haige vanatädi, keda tüdruk hooldas, suri, ning nüüd oli Anjal palju vaba aega, millega ta midagi peale ei osanud hakata. Nadka ja Anja hakkasid koos kinos ja videosaalides käima, jalutasid mere ääres ja botaanikaaias, arutlesid loetud raamatute ja televisiooni vallutanud seebiseriaalide üle ja rääkisid teineteisele oma saladusi, nagu oleksid nad alles kolmeteistaastased.
Oma suurimat saladust – segaseid mõtteid Sergeiga seoses – Nadka muidugi ei avaldanud. Aja jooksul oli ta aru saanud, et tegemist polnudki mingi saladuse ehk sündmusega, mida peaks salajas hoidma, vaid ajutiste rumalate mõtetega. Ja rumalad mõtted, kui neist on lahti saadud, ei vääri ju meenutamist? Kunagi ju arvati, et Maa on lapik – ei pea ju praegu nutma sellepärast, kui rumalad inimesed siis olid?
Ka teistest meestest ei rääkinud Nadka Anjale, sel lihtsal põhjusel, et tal polnudki kellestki rääkida. Muidugi oli üks või teine noormees talle elu jooksul silma hakanud, aga kellegagi ei läinud asi paari sõna vahetamisest kaugemale, keegi polnud hakanud Nadkal peas kummitama nagu Sergei, kuna kedagi teist poldud talle meheks pakutud.
Anja tunnistas, et talle on üks tehase mehaanikuid juba aastaid väga meeldinud. Nadka süvendas Anja tundeid, öeldes, et tema arust vaatab ka see noormees Anjat hoopis teistsuguse pilguga kui teisi.
„Miks ta siis minuga ei räägi, kuhugi ei kutsu?” kurvastas Anja.
Valja kaudu, kellel oma ameti tõttu olid kõikide inimeste andmed kättesaadavad, sai Nadka teada, et mehaanik, kes Anjale meeldis, oli abielus. Ta kaalus terve päeva, kas Anjale üldse seda öelda, sest see võib teda kurvastada. Nadka oli kindel, et tema tunneks end küll kurvana ja petetune, ent pidi endale tunnistama, et sooviks pigem tõtt teada, kui asjata unistada. Aga Anja polnud üldse pettunud.
„Missugune õilis mees,” ohkas Anja. „Ei taha abielu rikkuda ja teistele haiget teha, sellepärast hoidubki armastusest.”
Nadka oli temaga nõus.
„Mis sest, et meie armastus võiks olla tõeline,” ohkas Anja vaiksemalt ning nuuksatas: „Võib-olla on ta oma abielus õnnetu?”
Nadka kallistas Anjat. Pikalt arutasid nad, kuidas asjad ilmselt on ja kuidas edasi käituda. Lahenduste otsimisel olid neile eeskujuks näited, mis saadud raamatutest, seebiseriaalidest ja tehases kuuldud elukogenud naiste juttudest, ehk siis suur sasipundar emotsioone, aga ei ühtki reaalset retsepti. Nende mõlema õnneks tulid nad võimalikku häbi välistavale lahendusele: lasta kõigel rahulikult kulgeda, vaadata, mis saab. Mitte üheski romantilises loos pole kangelane valinud tüdrukut, kes talle ise kaela hüppab.
„Meestele tuleb aega anda,” ütles Anja targa näoga ja Nadka oli temaga nõus. Mõne kuu pärast lahkus mehaanik tehasest ja kolis kogu perega Venemaale tagasi.
„Ta ilmselt ei suutnud taluda, et peab kogu aeg mind nägema ja midagi ette võtta ei saa,” oli Anja kindel ning Nadka oli taas temaga nõus.
Kord kutsus Nadka Anja endale külla. Anja oli vaimustunud, kui ilus kodu Nadkal oli. Õigemini – Valjal ja Viktoril. Aasta tagasi oli tehtud siin remont, mille käigus olid kõik toa uksed välja vahetatud. Nüüd olid need kõik moodsad, ülevalt kaares. Nadka teadis Viktori jutust, et eritellimusel tehtud uksed olid olnud päris kallid, samuti võttis uksepiitade kaardesse seadmine aega. Elutoas jäi Anja lummatult seisma.
„Nagu televiisoris!” ohkas ta. Siin vaimustas teda kõik: suur sektsioonkapp, rasked volangidega kardinad ning kollasest klaasist kellakujuliste lampide ning rotangist ventilaatoriga lühter lae all. Uhked pehmed vaibad olid nii seintel kui põrandatel, tugitool ja diivan suured, kõrge seljatoega, nii et sinna istudes vajusid justkui pehmesse patja. Kõige krooniks oli toanurgas suur televiisor, hiiglasliku ekraani ja kopsaka tagumikuga Finlux. See polnud lihtsalt televiisor, see oli välismaine värviteleviisor, millel oli kümnete nuppudega pult.
„Anna andeks, aga ma ei kutsu sind endale mitte kunagi külla,” ütles Anja. „Minu kodu pole pooltki nii uhke.” Nadkal oli sellest küll kahju, aga ta mõistis Anjat. Pole vastikumat tunnet, kui millegi pärast häbeneda, teadis ta.
Nadka väike tuba oli lihtsam, aga ka siin oli näha Valja suurejoonelist kujundusstiili. Karvane tiigripildiga voodikate ja taas rasked volangidega külgkardinad. Nurgas oli ovaalne puitraamiga peegel ja selle all väike sahtlitega laud, kus Nadka hoidis oma isiklikke asju ja kosmeetikat.
Seinal oli pilt neljast kaarte mängivast koerast, mille ümber oli kuldne nikerdustega raam. See pilt, tegelikult plakat klaasi all, aga mitte maal, oli kunagi Viktorile kingitud, aga Viktor ei hoolinud sellest üldse. Valjagi ei hoolinud pildist, aga kuna pildiraam oli ilus ja seda võis teinekord mõne päris maali jaoks vaja minna, siis jättis ta pildi alles ja riputas Nadka toa seinale. Nadkale ei meeldinud see pilt samuti, ent ta sisendas endale, et meeldib. Tal oli lihtsalt kahju neist asjalike nägudega koertest, kes olid välja mõeldud selleks, et inimestele naeru ja rõõmu tuua, aga tegelikult ei meeldinud kellelegi. Nadka pakkus neile nii-öelda varjupaika.
„Oi, kui vahva pilt!” ütles Anja koeri nähes.
„Sulle meeldib see? Kas tahasid endale?” küsis Nadka.
„Tõsiselt räägid? Sa annaksid selle pildi mulle?”
„Ainult pildi, mitte raami,” ütles Nadka. Ta võttis pildi seinalt, eraldas raamist ning ulatas Anjale. Anja oli pisarateni liigutatud, keeras pildi rulli ja palus ajalehte, et see pildi ümber keerata.
Ka Nadka oli pisarateni liigutatud. Kui hea meel tal oli, et pentsik pilt ometi endale õige peremehe leidis! Sellise, kes hoolib.
Valja tuli koju ja tervitas neid toauksel. Nadka tutvustas Anjat Valjale. Siis turgatas talle pähe hirmus mõte: aga mis siis, kui Valja on pildi osas ümber mõelnud, äkki ta siiski tahaks seda säilitada?
„Valja, ma kinkisin selle koertega pildi Anjale, tohtis, eks?”
„Mis koertega… Ah selle? – Muidugi! – Ja sulle tõesti meeldib see?” pöördus ta üllatunult Anja poole.
„Ma nägin kunagi sellist pilti ühes filmis. Muidugi mulle meeldib see!” oli Anja rõõmus.
„Nadka, sul on kindlasti palju asju veel, mida sa ise ei kasuta – näiteks riideid. Näita neid Anjale, ta on sinuga sama kasvu, äkki talle meeldib midagi?” pakkus Valja ja eemaldus ukselt: „Ma teen teed, tulge varsti kööki!”
Anja ja Nadka vahetasid pilgu. Kuidagi tobe tunne oli äkitselt kellelegi oma asju näidata. Ja veel selleks, et see neist midagi endale valiks! Muidugi käis Nadka Anjast paremini riides, aga seni polnud neil omavahel sellest juttugi olnud, et kes mida kusagilt ostab. Selliseid jutte räägiti töö juures küll, naised jagasid ikka üksteisega infot uuematest, parematest ja soodsamatest ostukohtadest. Aga Nadka ja Anja polnud selles osalenud ning omavahel polnud neil riietest kunagi juttu olnud.
„Noh,näita siis,” ei seganud Anjat uus olukord. Nadka läks riidekapi juurde. Ta ei pidanud kaua mõtlema: need riided, mida ta ei kandnud, olid eraldi ühe riiuli peal. Nadka tõstis riiuli voodi peale tühjaks.
„Tõesti? Nii palju on sul asju, mida sa ei vaja?” imestas Anja.
„Valja ju hoolitseb minu eest, toob riideid proovimiseks koju, ma ei pea isegi poodi minema! Ja mõnikord ta kingib mulle asju,” rääkis Nadka ja tal oli kummaline end kuulata. Kui ta oma elu kirjeldas, kõlas see kui uhkeldamine! Seda ta nüüd küll ei tahtnud.
Anja valis Nadka riiete seast päris mitu asja välja. Nadka üllatuseks ja heameeleks olid need sellised riided, mida ta ise kohe kindlasti selga poleks pannud ja nii ei olnud tal kahju neid ära anda. Näiteks meeldisid Anjale needsamad neoonvärvi retuusid, mis paar aastat tagasi kõva moeröögatus olid. Nadka südametunnistus piinas teda natuke, sest sõbrana oleks ta ju pidanud ütlema, et asja moest läinud riiete kandmine ei näidanud head maitset. Aga Anja oli uute asjade üle nii õnnelik, et Nadka ei raatsinud tema rõõmu rikkuda.
Pärast lühikest ühist teejoomist läks Anja minema.
„Noh, palju raha said?” küsis Valja.
„Mis raha?” ei saanud Nadka aru.
„Tasuta andsid oma riided ära?”
„Need olid juba moest väljas,” õigustas Nadka.
„Mis sellest! Tema ju tahtis neid!”
„Vabandust, ma üldse ei mõelnud sellele,” ütles Nadka. Mõned neist asjadest oli Valja talle kinkinud. Nüüd oli ta kingitud asjad lihtsalt ära andnud, nagu ei hooliks ta kinkijast üldse.
„Teinekord teata mulle ette, kui sa kavatsed külalisi kutsuda,” ütles Valja. „Sa ju näed, et me ei ole ka ise viimastel aastatel külalisi eriti kutsunud. Pole vaja, et inimesed näevad, kuidas me elame. Lähevad veel kadedaks ja mis kõik veel. Kodu peab olema koht, kus sul on hea olla. Sellepärast pole meil kodus telefonigi.”
Nadkale meenus, missuguse imetlusega oli Anja nende elutuba vaadanud. Võib-olla oli tõesti parem, kui ta Anjat enam külla ei kutsuks.
Looming
“Let’s go” (jutustus, Vikerkaar 11/1989)
“Kalevipoeg” ( 2000)
“Seitse päeva” (2000)
“Mitu juttu” (2001)
“Kolmas printsess” (2001)
“Iluasjake” (2002)
“Susanna ja mina” (2002)
“Kordustrükk” (2003)
“Kodu keset linna” (seriaalistsenaarium, 402 seeriat 2003–2006, pluss 456 seeriat 2007–2010,
“Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud” (2007)
“Rahatuulutaja” ( 2009)
“Seitse aastat seebiselt” (2010)
“Pimedusest välja” ( 2015)
“Ott ja Pilts” ( 2016)
“Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid” (2017)
“Häbi” (2018)
Rauno Võsaste
Rauno Võsaste – kirjanik ja endine kriminaalpolitseinik.
Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada.
Katkend: Hea ment, Varrak 2018, lk 87-91; 96-98; 133-134.
20. peatükk
Sealmeri istub oma kabinetis kirjutuslaua taga, diivanil on platsi võtnud tema elukaaslane, eriasjade prokurör Häälmäe. Sealmeri vahib närviliselt kella ja vannub:
„Kuradi sisekontrolli vennad, nagu lasteaed! Vähe sellest, et ei suuda üht krimkamenti lõhki ajada ega kokkuleppele alla kirjutama panna – nad ei tunne ka kella!”
„Kaido,” julgeb Häälmäe piiksatada, „kas me selle asjaga pole vinti veidi üle keeranud, leiaks ehk mingi vahepealse lahenduse, mis kõiki rahuldaks ja mõlemad pooled võimalikest väga halbadest tagajärgedest säästaks? Saaks selle jama kuidagi ära lõpetada…”
„Minu käest nii kergelt ei pääseta,” põrutab Sealmeri. „Mina olen juhtinud Tartu krimka tõsisemaid üksusi – ja nüüd tuleb kuskilt külast mingi Jarin ja hakkab lammutama. Jarin oleks võinud olla väga edukas ja hästi elada, tulevik oleks võinud olla helge, aga näe, nolk hakkas endast palju arvama! Arvas, et saabki kõik asjad ise tehtud – ja mõned asjad veel ka minu nina eest. Ei lähe läbi. Siiski, uskumatu, et ta seni pole murdunud. Olen kindel, et peamine põhjus on selles, et sisekontrollis ja OKT-s töötavad pesuehtsad jobud! Proovi selliste töllidega oma head nime vee peal hoida – ja muide ka sinu oma, Häälmäe!”
Koputus uksele katkestab monoloogi, sisse astuvad Siimson ja Kivimägi.
„Noh, eksisite ära vä?” ironiseerib Sealmeri. „Nojah, eks Tartu ole suur linn ka ja arestimajast pikk tee tulla – otse mööda Riia tänavat. Ma lihtsalt heast tahtest õpetan teid, et te järgmine kord hiljaks ei jääks. Mis Jarin rääkis?”
„Põhimõtteliselt on Jarin nõus lahkumisavaldusele alla kirjutama,” kannab Siimson alandlikult ette.
Siimson tunneb end ilmselgelt ebamugavalt.
„Kuulge, Siimson ja sina, Kivimägi, te olete lihtsalt jobud!” käratab Sealmeri. „Te ei jaga üldse matsu. Minu jaoks on mingi lahkumisavalduse teema täiesti pohhui. Loopere käis rääkimas minu korraldusel. Kas Loopere saab juhitud või mitte, pole oluline, sest tegelikult juhin Tartu krimkat mina või ütlen äärmisel juhul, kes millist üksust juhib või juhtima hakkab. Loopere sööb mul peost. Kogu skeemi lahkumisavaldusega mõtlesin välja selleks, et kontrollida, kas Jarin üldse kuskilt otsast mõranema hakkab. Nagu näha, mõraneb, hakkab pehmeks muutuma. Kui ta on väljasaamise nimel nõus lahkumisavalduse kirjutama, siis on ta valmis ka kõigeks muuks! Minu plaan töötab, aga teie, töllmokad, ei saa sellest sittagi aru, sest see on teie herneajudele liiga keeruline. Ootan veel veidi – ja kui ta on päris küpse, siis lähen ise arestikasse ja näitan teile, lapsed, kuidas tööd tehakse ja Jarini-sugustega tegutsetakse!”
Kogu aja sõnagi lausumata istunud prokurör Häälmäe tunneb ennast väga halvasti. Miski temas ütleb, et lahendus, mis ei saa olema meeldiv ühelegi osapoolele, on veel väga kaugel.
21. peatükk
Raul vedeleb lavatsil, telekas käib jalgpall. Ilmselt saaks ta siit väljudes kandideerida Guinnessi rekordile telekakavade peast teadmises. Ainuke kaaslane kambris, kes räägib, on televiisor. Viimastel päevadel on ärakukkumine ja ängistus olnud meeletu.
Nädal aega pole keegi käinud, mis toimub? mõtleb Raul. Miks kõik peale seda lahkumisavalduse juttu väikseks jäi? Kurat, ma oleks praegu vist juba kõigega nõus, kuigi raske on lambist lahkumisavaldust kirjutada. Kolmteist aastat tööd, mida tegin sihiga, et kunagi oleks hea tagasi vaadata ja öelda, et tegin seda oma riigi ja parema elu nimel, aga siin ma nüüd olen ja lähen vaikselt hulluks.
Mõtiskluse katkestab kambririivi raksatus. Arestimaja ülem Vanja kamandab sõbralikult: „Raul Jarin, na võhod, marss ülekuulamisruumi.”
Ülekuulamisruumis istub prokurör Kaido Sealmeri. Üksi. Situatsioon on Jarinile nii ootamatu, et ta ei oskagi reageerida – ei imestuda, üllatuda, vihastuda ega ägestuda.
Sealmeri alustab enda kohta üllatavalt neutraalse häälega:
„Jarin, mul on sulle üks pakkumine.”
„Jälle?” ütleb Raul pisut üleoleva häälega. „Mulle pole vist ka telefonimüügi kaudu viimasel ajal nii palju pakkumisi tehtud, kui teie suudate. Kahjuks olen ma seni pidanud nii ühest kui teisest keelduma, tõsi küll. Erinevatel põhjustel…”
„Ma kinnitan sulle, et kriminaalasja uurimine on suurepärases seisus. Mina sinu asemel eriti ei loodaks, et meie peatunnistaja kohtus ära kukuks. Meil on teatud asjaolude tõttu suhteliselt hästi kontrolli all. Ühesõnaga, kui sa kokkuleppega nõus ei ole, teen mina omalt poolt kõik, et enne kohut sa vahi alt välja ei saa.” Prokuröri hääl on ähvardav.
Sellist asjade käiku oli Raul ühe võimalusena isegi ette näinud. Kohus võib tulla alles talvel või koguni järgmisel aastal. Tundub, et veel veidi ja ta laguneb mitte ainult moraalselt, vaid ka füüsiliselt koost. Ilmselt märkab ka prokurör, kuidas äsjane avaldus Jarinile mõjub, ning jätkab juba oma võimukamal häälel:
„Omavahel öeldes on asi nii, et… Põhimõtteliselt võin ma sinu süüdistamisest raha omastamises loobuda. Minu jaoks on oluline, et sa end mõnes teises kuriteos süüdi tunnistaks. Mul pole vahet millises. Vali ise. Võtad midagi endale peale, teeme kokkuleppe ja saad koju.”
Raul tahaks prokurörile kallale minna: vali ise kuritegu, milles tahad süüdi olla – ja saad koju? Kuidas see võimalik on, kas see juhtub praegu temaga?! Kogu mäng lahkumisavaldusega oligi selleks, et et teda testida – ja tema nõusolek oli prokuröri jaoks nõrkuse märk, murdumise algus, mis andis ajendi tulla peale uue rünnakuga.
Nii lihtne oleks Sealmeri persse saata, mõtleb Raul, ja loobuda ükskõik millest muust, aga vabadusest?
Viimati nägi Raul unes, et Tiina jättis ta maha. Ta oli nii väga lootnud lahkumisavaldusega koju saada… Nüüd on ka võimalus, lihtsalt hind on natuke kõrgem, aga ikkagi – ta saaks välja, vabadusse, koju.
Raul mõtleb hetke ja otsustab.
„Jah, härra prokurör, tunnistan ennast süüdi, olen kokkuleppega nõus. Kui hinnaks on vabadus, siis annan alla. Et ennast paremini tunneksite, võin ka öelda, et ära murdsite. Kuigi tuleb märkida, et vahendid ja võimalused polnud osapooltel kaugeltki võrdsed,” purskab Raul pisut kergendatult. „Teatage advokaat Rünkile, las tuleb läbi, lepime detailid kokku. Me proovime koos temaga välja mõelda, milles end süüdi tunnistan, siis teeme kokkuleppe ära.”
Raul on mõtetega juba kodus.
Rahulolevat muiet prokurör Sealmeri näol poleks võimalik kõrvaldada isegi meditsiiniliste vahenditega.
…
24. peatükk
Sealmeri lajatab telefoni vihaselt lauale ja sisistab läbi hammaste: „Nüüd teen selle ära, saagu mis saab, aga selle Jarini ma hävitan! Uskusin, et ta läheb kokkuleppele. Rünk on muidugi ka kõva sõna, väga peenelt toimetab… Mis kurat sel Jarinil sees on, et ta nii kõva on? Aga vaatame, mis laulu ta edasi laulab.”
„Saatke Siimson ja Kivimägi kohe minu juurde,” kõmistab ta telefoni ja jääb mõtlikult kabineti aknast välja vaatama.
Ülehelikiirusel saabunud sisekontrollijad on juba ette valmis halvimaks. Kuid nüüd kuulevad nad prokuröri korraldust: „Uurimise huvides tuleb vahialune Raul Jarin toimetada arestimajast Tartu vanglasse.”
Sellisest ebatavalisest korraldusest kohkunud Kivimägi üritab midagi öelda, kuid nähes prokuröri vihast tõmblevaid silmalauge, peab targemaks vaikida.
„Andke uurija Teedlale edasi mu korraldus teha määrus ja saata Jarin nagu tavaline pätt vanglasse. Kui keegi midagi kobiseb, siis ütleme, et puhkuste aeg, uurimist lõpule viia ei jõua ja las sõidab. Ja teda tuleb viia tavalise tapiga ehk siis koos teiste pättidega. Kindlasti satub sinna, kes ta ära tunneb,” avalikustab prokurör oma operatsiooniplaani.
„Seni pole Eestis ühtegi kahtlustatavat politseinikku eeluurimise ajaks vanglasse viidud,” poetab Siimson ettevaatlikult, „kõik on istunud arestimajas. Vangla võib vahialuse julgeoleku seisukohast ohtlik olla.”
Sealmeri pöörab pea kergelt Siimsoni poole ja peaaegu karjub: „Kas sa vaidled minu korralduse vastu? Te, sitapead, ei suuda ise temaga hakkama saada, mina pean teie tööd tegema! Saate aru, lambad, et vanglas võetakse tal ära telekas, keedupulk ja muud mugavused, ning see paneb tal katuse sõitma, selle peale ta peab murduma. Paigutada tuleb ta samale korrusele, kus istuvad Udaverdijev ja teised tegelased, kes kindlasti Jarinit tunnevad. Vangla julgeoleku möla ja nende eriarvamusi ma kuulda ei taha, pole vaja põdeda – hakaku tegutsema!”
Lontis kõrvadega marsivad sisekontrolliametnikud täitma korraldust, mis on tõele au andes neile vastumeelne. Tavaliselt on sellistes olukordades politseinikud pigem eeluurimise ajaks kuni kohtuni allkirja vastu välja lastud või äärmisel juhul istuvad arestimajas teistest eraldi kambris. Samas on Jarini süüdimõistmine ka neile mitte ainult prestiiži-, vaid isegi eluküsimus – mis iganes apsaka puhul paistavad eelkõige nende kui menetlejate kõrvad, küll prokurör juba oskab oma kõrvad sobival hetkel kokku tõmmata, et need välja ei paistaks.
Prokuröri korraldusest selgelt üllatunud uurija Teedla trükib pisut värisevate kätega määruse Raul Jarini etapeerimiseks arestimajast Tartu vanglasse.
Sealmeri on igasugused piirid ületanud, vasardab Teedla peas, kuid prokuröri korraldus on uurijale täitmiseks.
Määrus kaasas, jõuavad Siimson ja Kivimägi arestimajja. Tutvustanud arestimaja ülemale Ivanovile määrust ning selgitanud, et Jarin tuleb prokuröri korraldusel viia vanglasse tavatapiga, on nad Vanja vastuse peale üllatunud.
„Politseinikku ei etapeerita koos teiste kurjategijatega. Öelge prokurörile, et ebaseaduslikke korraldusi mina ei täida. Jarini toon ma kambrist välja alles siis, kui tema transpordiks Tartu vanglasse on eritapp,” teatab Vanja resoluutselt.
Sisekontrolli töötajad tunnevad mõnes mõttes isegi kergendust.
33. peatükk
Raul kirjutab taas sissekannet päevaraamatusse. 140 päeva ehk neli ja pool kuud vahi all. Täna on vahistatuse kontroll, kust tuleb otsus, kas saan kuni kohtuni välja või mitte, alustab ta süngelt.
Raul on inimene, kes ei usu mingeid paranormaalseid nähtusi, jumalat, kuradit, saatust ja kõike muud seesugust. Ometi avastas ta end eelmisel õhtul palvetamas. Õigupoolest palumas, teadmata isegi, keda ta palus, kas Jumalat või kohtunikku – palve sisu oli loomulikult positiivne otsus tema juhtumi asjus, et ta saaks lõpuks ometi koju Tiina juurde.
Uurimine on ju lõppenud, toimik kinni. Kui eelnev põhjus teda mitte vabastada oli see, et ta hakkab mõjutama tunnistajaid, siis nüüd pole see enam võimalik, sest uurimine on läbi ja kõik on oma tunnistused andnud.
Eile õhtul telekast „Riigimeeste” sarja vaadates tabas Raul end äkitselt naermiselt. Ta polnud seda teinud neli ja pool kuud. Kas see on hea või halb enne?
Kus kurat see advokaat on? Raul on passinud tundide kaupa üksisilmi vanglaõuele, et näha Rünki. No ei tule, tähendab, et läks sitasti, valmistab Raul end ette halvimaks. Istung peaks juba läbi olema.
Raul on uurinud ka kõrvalkambri pättide käest, kui tihti siit üldse on kedagi nelja kuu pealt välja lastud. Naabrimehed vastasid, et enne teda oli seal istunud mingi vend, kel olid relvad ja muud päris krõbedad paragrahvid, kuid lasti nelja kuu pealt välja. Aga too oli olnud muidugi ka Afganistani veteran, invaliid.
Kurat, juhuseid on ikka olnud, hellitab Raul lootust. Ehk on kohtunik ometi inimene ja saab asja tegelikust olemusest aru? Prokurör taotleb nagunii tema jätkuvat vahi all viibimist, kuid otsus on ju kohtuniku kätes…
Rauli mõtisklused katkestab kambriluugi kolksatus. Kontaktisik teatab luugi kaudu, kambriust avamata: „Sinu advokaat täna ei tule. Kohtu otsus oli, et sind ei vabastata. Kirjaliku otsuse saad mõne päeva jooksul. Mul on väga kahju.”
See oli nagu löök allapoole vööd. Silme eest kadus igasugune piir, mille taga paistis pääsemine.
Enam ei jõua kannatada seda luugi kolksatust, ei kannata võtmete klõbinat, ei suuda kuulata naaberkambri debiilikute naeru, lõputut toksimist torude peale – lihtsalt enam ei suuda!
Sitta sel kontaktisikul kahju on, töötavad siin kõik nagu robotid. Miks ei lasta mul advokaadile helistada? Vähemalt saaks praegusest hetkest üle. Miks ei kehti vanglas seadused? Persse kõik. Ma ei tule sellest eluga välja!
Raul vajub kambrinurka kägarasse ja ulub täiest kõrist.
Teadmata, kui kaua ta nõnda juba kössitanud oli, meenub äkki Tiina. Mida naine arvaks, kui teda praegu näeks? Kas ta sellist tossikest üldse tahaks?
Raul ajab end püsti, istub kambrilaua taha ning valmistab endale kiluvõileiba ja piparmünditee.
Peab lõpuni võitlema, käib väsinud mõte peast läbi pea, ja ta kavatseb seda ka teha.
Link
Eili Arula, Ekspolitseiniku romaan räägib korrakaitsjate töö pahupoolest, Tartu Postimees, 11.01.2019,
https://tartu.postimees.ee/6496206/ekspolitseiniku-romaan-raagib-korrakaitsjate-too-pahupoolest
Loomingut
Harald Riipalu lugu, Grenader 2011
Johannes Soodla: VR II/2, II/3 Relva SS-i kindral, Grenader Grupp 2013
Ain Mere: Valel poolel, Ferricrux 2014
Hea ment, Varrak 2018
Nädala autor 