Inga Gaile
Inga Gaile (1976) – läti kirjanik ja lavastaja. Inga Gaile on avaldanud nii luulet, näidendeid kui ka proosat. Mullu ilmus Gaile esimene eestindus, autori debüütromaan „Klaas“ („Stikli“, 2016, e k Loomingu Raamatukogu 2018, tlk Aive Mandel). Algselt avaldati teos romaanisarjas „Meie. Läti, XX sajand“, mis võimaldas Läti kirjanikel käsitleda oma kodumaa lähiajalugu. Gaile fookuses on 1930. aastad, täpsemalt Kārlis Ulmanise valitsemisperiood. Selline taust peaks muutma „Klaasi“ eesti lugejatele eriti köitvaks, sest Ulmanise ja samal ajal Eestit valitsenud Konstantin Pätsi loodud poliitiliste õhkkondade vahel on omajagu sarnasusi. Samas võib eesti lugejale mõjuda valgustavalt ja ehmatavaltki toonases Lätis levinud rahvusliku puhtuse ideaal, mis mõjutab tugevalt ka „Klaasi“ süžeed ja romaani tegelaste käekäiku. Romaanis mainitud Rahva Elujõu Uurimise Instituut pole autori groteskne nali, vaid fakt – nagu on fakt ka puhtusetaotlusega kaasnenud steriliseerimisseadus, mis hakkas kehtima 1938. aastal. Ent „Klaas“ pole kõnekas ainult ausa sissevaatena Läti lähiajalukku, vaid ka kõneka psühholoogilise loona psühhiaatriakliinikus töötava arsti ja tema patsiendi vahelisest armastusest. Sestap on „Klaas“ sugestiivne lugu tunnete ja kommete ning hirmu ja iha vastuolust, aga ka meeste ja naiste vahelise läheduse võimalusest.
https://headread.ee/uritus/inga-gaile/
Katkend: Klaas, SA Kultuurileht 2018, Loomingu Raamatukogu, lk 56-57; 60-63. Tlk Aive Mandel.
Too latatara astub majast välja, mina istun kaevu juures, ta tuleb minu juurde ja küsib, mis mu nimi siis ka on. Magdalēna Cīrule, ütlen mina. Mis omapärane nimi, ütleb ta, siin neis paigus. Kes siis minu isa ka on? Minu isa on minu isa, ütlen mina ja imestan ise ka sellise julguse peale. Aga kust sa pärit oled, küsib ta minult. Ma ei pea vastu. Ma tahan peitu minna. Ta on Rēzeknes. Ah või Rēzeknes. Ja mis siis mind ka kodust nii kaugesse kanti on toonud, kuidas see siis juhtus.
Mulle ei meeldi, et mind küsitletakse. Ma tahan, et ta jätaks mind rahule. Mulle ei meeldinud ka see, mida ta toas rääkis. Aga sina ei saa valida, mida inimesed räägivad, Magda. Kui olin ise lahke piiga, kui olin ise lahke piiga, olid teised minuga lahked, kui olin vaenu vaaritaja… vaenu vaaritaja. Magda, iseennast pead sa vaatama, tema silmas näed pindu, aga enda omas palki ei näe. Magda, poleks sa ise vallaline ja lapseootel, poleks sa nii ihar, poleks sa tema ees jalgu laiali ajanud, hoor, kas siis oleks sul häbi öelda toredale ausale naisterahvale, kes sa oled. Ta ei ole tore. Ta ei ole tore. Jah, muidugi ei ole ta tore, sul ju sobib niimoodi mõelda, et oma hooramist välja vabandada. Näed, ta jooksis majast välja ja jättis oma väikese lapse diivanile magama. Mis siis, kui see maha kukub. Ennekuulmatu, Magda, peaks ta preagu maha kukkuma, siis on need sinu nõiamõtted, mis ta sealt diivanilt tõukavad.
„Noh, kus siis su isa on?”
„Surnud,” pigistan vaevaga suust. Noo, Magda, lihtsalt hiilgav. Ja kus siis mu mees ka on? Ma ei vasta. Mida on mul vastata? Otsin paopaika. Ma olen mesilane, kes lendab oma mesipuu poole, põsed mett täis, ja pean mööda pääsema igaühest, kes püüab mind takistada. Siis lõpuks tuleb Mārtiņš ja ütleb, et Ilze kutsub mind.
Õhtul tuleb vihm peale. Arvan, et see läheb mööda, aga ei, hall vajub üle kõige nagu kalev üle küüru. Võtan nõuks minna lehmi ja Iisist ära tooma. Lähemale jõudes näen, et seal ta seisab, surunud end mära kõhu ligi. Läbimärg, lühikesed juuksed peadligi, Ilzelt laenatud lühikesed püksid näivad sajus mustad, valge särk hall ja vastu keha liibunud. Kullapai, mida sa siin ometi teed, pärin. Ta kohkub. Tõmbab näo hobusest eemale ja esimest korda märkan tema silmi. Pilk on sügav ja selge. Mitte arutuse raasugi. Pöörab end aga siis kohe kõrvale. Ei tegevat ta miskit. Lähme koju. Pead sooja saama. Pead end hoidma. Ta langetab pea veel madalamale. Kumeras kael on kaunis nagu noorel sälul. Saad sa üksi mindud? Kas ma saadan sind? Näen, kuidas ta iga mu küsimuse peale üha enam heitub.
Jään vakka ja seisan. Vihma sajab. Ei ole kuigi külm. Piisad voolavad vastu nägu, voolavad kuue alla, voolavad maha mööda mu rippus käsi. Ta ütleb midagi. Ma ei kuule, mida. Kummardun. Ütle, kullake, veel kord. Tei tle knagi. Tle? Kas sa mõtled ei tule? Sa ütled, et ta ei tule? Kes, kullapai? Ta vajub õlgadest veel enam kühmu, kui üldse võimalik. Kes ei tule kunagi? Kārlis. Kārlis? Kārlis. Kārlis ei tule kunagi. Mida on mul öelda? Keegi ju ei küsigi mult midagi. See polnud küsimus. Lähme koju, Magda pai, ütlen ma ja astun lähemale. Ta tõmbub eemale, siis keerab ringi ja komberdab maja poole. Paljajalu, ise üleni vettinud. Kargab mullamättalt mullamättale nagu märg, kummaliselt lookas ritsikas, kel ümmargune õllekõht.
Sauna ei saa kütta, sest sellise ilmaga pole tõmmet. Ilze kuivatab ta ära ja otsib teised riided selga. Lähen suitsu tegema. Ilze hõikab mulle, et valagu ma teele vesi peale. Seejärel seisan katuse all ja tõmban suitsu. Kurat, mõtlen, kas tüdruk räägib „meie Kārlisest” , ja kui nii, kas on see lihtsalt kujutlus ja kinnisidee arstist, kes on teda palju aidanud? Ilze tuleb välja. Seisatab mu kõrval. Magda ütles, et Kārlis ei tule kunagi. Oli Iisise juures. Ilze ohkas mõrult.
Lehmad, ütleb ta järsult, ja läheb tagasi tuppa. Sammun läbi hallideks siiludeks rebeneva vihmakanga lehmade ja Iisise järele. Rohumaa kõrval peatun pärna all ja löön rusikaga vastu puud. Lehmad, ütleb ta , lehmad, lehmad.
/…/
Magda, kas laps on tõesti Kārlise oma?
Missugune laps?
Laps, keda sa kannad?
Magdalēna tahaks maa alla vajuda, ta üritab eristada väikeseid putukaid rohus. Aga siis kihvatab temas miski nii tugevalt, et ta saab vihaseks, tõstab pea, ja turtsatab naerda. Ilzel on mesilasevõrk peas. Ilze ei saa algul aru, puhkeb aga siis samuti naerma.
Ma kasvatan mesilasemasid.
Ta sõlmib peakatte lahti. Tema nägu selle all on higine. Ta tõmbab peoga üle otsaesise.
Kuidas see juhtus?
Mis juhtus?
Et sa saad lapse?
Kas Ilze ei tea, kuidas selline asi juhtub?
Magdalēna teab, et on jäme, ta saab aru, et on ebaviisakas, ta teab, et ei sobi olla jäme oma armastatud mehe ema vastu, aga ta ei saa sinna midagi parata. Ta ei suuda hingata, ta ei suuda olla normaalne ja lihtsalt öelda: jah, see on Kārlise laps. Ta ei suuda. Miski temas on murdunud. Miski temas on nii tundlik, et ta teab iga inimese ootusi enne, kui see rääkima hakkab, ja ta täidab need ootused meeleldi. Aga seekord ta ei saa. Ta ei saa maha salata iseennast ega seda, kes on temas. Ta ei suuda öelda Ilzele: ei, see ei ole sinu poja laps, ma hoorasin sanitariga, kuigi just need sõnad tooksid sellele naisele kergendust.
Mõlemad vaikivad, Magdalēna vaatab üle paisuva kõhu maha, Ilze vaatab, kuidas Mārtiņš väljub majast ja läheb Iisist tooma. Homme on laadapäev, Mārtiņš läheb mett ja võid müüma. Ööbib võõrastemajas. Tahab esimeste seas olla, et saaks hea kauplemiskoha. Iisis on ette rakendatud, pakid ja pütid on vankrile kuhjatud. Mārtiņš vaatab mõlema naise poole ja tõstab hüvastijätuks käe. Magdalēna viipab vastu. Ilze ohkab ja vangutab aeglaselt pead. Mārtiņš seisatab silmapilguks, justkui kaaludes, kas sõita või mitte sõita, istub siis vankrile ja kaob ühes Iisisega saareallee pehmesse hämarusse.
Riiga tagasi pöördusin talvel. Ja see ajas mulle nutu peale. Mulle ajas nutu peale Riia pehmus, see, kuidas linn mind vastu võttis, justkui sülle. Ilma kisa-kärata, ilma kulla ja karrata, ilma Michigani rututa, ilma Müncheni lärmi ja undrukuteta. Olin kaks aastat ära olnud, olin näinud maailma, olin saanud Läti parimaks, võib-olla ainsaks anatoomiaspetsialistiks, aga kindlasti esimeseks Läti antropoloogiks. Mulle tuli nutt peale, sest olin kodus. Olin maal, mis oli minusugusele elamiseks kõige parem koht: ilma keeristormide ja kõrbeteta, ilma veritasu ja hävitava kireta. Koht, kus pinnas on viljakas, koht, kus olla, kus kasvada ja areneda, kus töötada, kus saada tubliks inimeseks, luua õnnelik pere, kasvatada häid, haritud, tasakaalukaid lapsi.
Olin maailma näinud. Olin seisnud kusagil hotellitoas, vaadanud aknast välja ja tundnud end kirgliku öö järel täiesti tühjana. Minu selja taga voodis oli lebanud pooleldi linaga kaetud ilus noor naine. Tore naine.
Või siis mitte, tore ta küll ei olnud. Ta oli lärmakas, kuumavereline, tuline, isegi toores. Tore ta ei olnud. Ta töötas professor Rankini sekretärina ja tahtis meditsiini õppida. Ta kuulus segarassi. Kohe esimesest päevast, kui teda nägin, hakkas ta mulle närvidele käima. Ta istus professori kabinetis oma laua taga ja temas oli kõike liiga palju. Liiga eredaks võõbatud huuled, liiga sügav dekoltee, liiga sirgjooneline silmavaade. Ta rääkis liiga valju häälega ja oli liiga tahumatu. Kui ta end unistama unustas, võinuks temast terve roosade elevantide pataljon mööda joosta, ilma et ta neid oleks märganud. Ühesõnaga, armusin temasse esimesest silmapilgust. Võib-olla oli siin oma osa ka tema nahavärvil – olin ju lõppude lõpuks ju kaua tudeerinud ja uurinud eri rassi inimeste anatoomiat, aga praktikas, igapäevaelus olin kokku puutunud üksnes valge rassi esindajatega, ja järsku oli mu ees elav eksemplar. Nahk oli tal vaevumärgatavalt pruun – ta oli mulatitari ja valge mehe tütar.
Hakkasin nägema unenägusid. Enne ja ka pärast seda nägin neid harva, nagu praegugi. Neis Ameerika unedes kihutasin rongidega siia-sinna või vihisesin liaanidesse klammerdudes läbi õhu. Ühes unenäos ujusin nagu palk mööda jõge ega suutnud pääseda kaldale, kus minuga kõrvu kappas must kaharalakaline hobune. Nii unes kui ka ilmsi mulle kangastunud nägemused olid selged ja üheselt mõistetavad ning mina, kes ma muidugi teadsin Sigmund Freudi töid unenägudest, ei näinud põhjust, miks mitte lubada, poeetiliselt väljendudes, oma kirehobusel ses jões kümmelda. Pean küll tunnistama, et Freudi vastavat tööd ma lugenud polnud, ent olin kuulnud, et rongid, liftid ja hobused viitavad eerosele.
Polnud muidugi välistatud, et saan korvi, nagu seda meie keeli väljendatakse, sellest noorelt naiselt, keda professor Rankin vajas minu arvates endale vabamõtleja ja eelarvamustele vilistava inimese maine loomiseks.
Aga ma olin võõrsil. Ja see andis mulle julgust. Väga palju julgust. Möödapääsmatus rääkida võõras keeles sulges mu häbitunde isa veimevakka, mis kinni tõmmatud punavalge Lielvārde vööga ja pitseeritud minu verepiisakdega. Ma olin noor, nutikas ja edukas. Minus pulbitses energia. Alberts Krīvmanis, me saadame teid stažeerima. Ameerikasse. Ja nüüd ma siis olingi Ameerikas. Ja Ameerikas tundsin ma end kindlalt. Siin ei saa mitte keegi teada, kui tüdruk mulle ära ütleb. Kui ta peakski mulle ära ütlema, leian otsemaid mõne teise. Kui ta peakski mulle ära ütlema, ei saa kodus keegi teada.
Niisiis alustasin pealetungi. Šarmantselt, või nii mulle vähemalt näis, pilkasin teda ja ignoreerisin. Leebe üleolekuga viitasin puudustele tema töös, mille kohta ei pidanuks mul tegelikult üldse midagi öelda olema, sest tema oli professori sekretär ja mina stažeerisin professori juures assistendina. Ja siis ühtäkki, sellal kui mina häbematult tema ümber tiirlesin ja otsustavaks löögiks valmistusin, võttis tema kätte ja kutsus mind kohvile. Ootamatust pöördest hämmeldunud, lükkasin kutse tagasi. Mis põhjustas mulle omajagu unetuid öid, sest, nagu ma nüüd märkasin, oli talle tähelepanu pöörama hakanud ka germanistikaosakonna kirjandusprofessor, kes oli küll abielus, aga keda üldiselt peeti väga kena välimusega meheks ja kes oli kuuldavasti välja andnud luulekogu.
Mind päästis jõulupidu. See polnud õieti mingi pidu, vaid salaviski joomine professori kabinetis, kuhu olin palutud ka mina kui nutikas, viisakas ja kena inimene. Kena inimene ma olengi. Olen alati olnud ja usun, et see on minu missioon – olla kena ja aidata inimestel elada rahulikku ja harmoonilist elu. Olgu kuidas on, igatahes olin kutsutud sellele kinnisele üritusele, kus joodi puhast viskit ja lahjendati seda naljadega kuiva seaduse ja selle kehtestajate aadressil.
Faddei Bulgarin
Faddei Venediktovitš Bulgarin (vene keeles Фаддей Венедиктович Булгарин; poola keeles Jan Tadeusz Krzysztof Bułharyn või Faddiej Wenediktowicz Bułharyn; valgevene keeles Фадзей Булгарын, Fadziej Bułharyn; 24. juuni (ukj 5. juuli) 1789, Pyrašava küla Minski vojevoodkonnas, Rzeczpospolita – 1. september (ukj 13. september) 1859, Karlova mõis, Tartu kreis, Liivimaa kubermang) oli poola päritolu Venemaa kirjanik, ajakirjanik, kriitik, kirjastaja, Napoleoni armee kapten, Auleegioni ordeni kavaler, Venemaa tegelik riiginõunik, paljude epigrammide “kangelane”, riikliku julgeolekuorgani Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna palgaline agent ja Karlova mõisa omanik Tartu lähistel.
Bulgarin oli vene kelmiromaani ja ulmekirjanduse rajaja, kirjutas ohtralt följetone ja olukirjeldusi ning avaldas Venemaa esimese teatrialmanahhi. Juba tema eluajal tõlgiti ta romaane prantsuse, saksa, tšehhi, poola ja rootsi keelde.
Katkend: Faddei Bulgarin „Kirjad Karlova mõisast”, Ilmamaa 2019, lk 136 – 144.
Sajandite jooksul venelastega peetud sõjad ning kunagised barbaarsed sõdimisviisid juurutasid soomlastes eelarvamusi venelaste vastu. Meid peeti metslasteks, peaaegu inimsööjateks, verejanulisteks röövliteks, ega tahetud kuidagi uskuda meie euroopalikku haridust, pidades kõiki hästikasvatatud ohvitsere välismaalasteks või Venemaa muust rahvusest alamateks. Vene valitsusest polnud samuti mingit ettekujutust, kujutleti kõike kõige hullemat ja liialdatud moel. Ent vaatamata kõigile vaenulikele tunnetele meie vastu ning soovile jääda Rootsi valitsuse alla, ei olnud kõrgemas, s.t. haritud seisuses seda rahvuslikku uhkust ja patriotismi ega lihtrahva seas seda fanatismi, mis samal aastal hingestas hispaanlasi Napoleoni vastu; ei olnud seda energiat, mis on omane lõunamaa rahvastele. Soomes lahvatanud entusiasm hakkas meie võitude edenedes hääbuma ja kustus. Hispaanias seevastu suurendasid Napoleoni võidud vihkamist tema vastu ning õhutasid rahvast ülestõusule ja vastupanule.
Soomlaste moraal oli üldiselt laitmatu. Eeskujulike kristlastena, ustavalt sõnakuulekatena, sõnapidajate ja ausatena oma vastastikustes suhetes võiksid soomlased olla kodanikeühiskondadele eeskujuks. Nende kiiduväärsete omaduste eest võlgnevad nad tänu oma vaimulikkonnale, kõige haritumale Euroopas. Rääkides sellest, mis näib mulle õigena, pean samuti ütlema, et naissugu, eriti keskseisusest, ei jaganud meeste vihkamist meie vastu ja et üldse lubas armastus tollal Soomes paljugi, mida karm vooruslikkus keelas. Aga tuleb öelda sedagi, et üksildasel, külmal Soomemaal on nii vähe meelelahutusvõimalusi, nii vähe lõbustusi, kõik on nii üksluine ja igav, et kaunitaril on elava iseloomu puhul raske seista vastu armastuse ahvatlustele. Selle nõrkuse teevad aga tasa tuhanded kiiduväärt omadused. Järgmine lugu näitab kõige kummalisemat vastandite segu.
Kui me Barclay de Tollyga vallutasime Kuopio, jättis polkovnik Sandels vangla juurde vahtkonna koos kirjaga, et annab kurjategijate ja kuriteos süüdistavate valvamise üle venelastele ning on kindel, et Vene väeüksuse ülem saadab tema mehed tema juurde tagasi. Mõistagi saatis Barclay de Tolly rootslaste valvemeeskonna Sandelsile tagasi ja pani meie oma asemele. Meeskonda oli suunatud üks minu sõber, Reveli musketäripolgu ohvitser. Järgmisel hommikul vanglast möödudes nägin teda värava ees; ta äratas oma jutuga minus uudishimu ja ma soovisin vanglaga tutvuda. Me sisenesime vanglasse, mis jagunes meeste- ja naistepooleks. Paljastatuid ja juba süüdi mõistetud kurjategijaid peeti eraldi tillukestes kambrites, saalides olid ainult kuritegudes süüdistatavad ning kohtualused. Saaliseinad olid maalitud täis Viimse Kohtupäeva põrgupiinade stseene. Kuradid, keda oli kujutatud sarvede ja tiibadega neegritena, praadisid varrastel ja pannidel või keetsid kateldes õnnetuid kurjategijaid, keda järasid metselajad ja maod… Maalingud olid teemast hullemad! Igas saaliotsas oli kateeder, kust pastor pidas kaks korda nädalas jutlust. Lagi kujutas taevast patukahetsejatele ning oma süü ülestunnistanutele. Vangla ülevaatuse käigus märkasin süüdistatavate seas umbes kahekümneaastast erakordselt kaunist neiut. Valvemeeskonnas oli Viiburi kubermangu soomlane ja temalt sain teada, et neiut süüdistatakse lapsetapmises, kuid ta ei tunnista üles ja väidab, et tema peale kaebas üks kõlvatu üürnik kättemaksuks selle eest, et ta ei tahtnud saada tema armukeseks. Ilu on igasugusest ilukõnest veenvam: ma uskusin kaunitari sõnapealt ja veensin sõpra teda vabaks laskma. See oli sõja ajal lihtne, eriti esialgu, kui kinnipeetavaid ei suudetud veel üle lugeda ega suunata neid mõnele ametkonnale. Sõber, samasugune noor tuisupea nagu mina tol ajal, jäi nõusse, me lasksime tüdruku vabaks ja andsime talle mõne rubla teerahaks. Naersime ohvitseride ringis selle loo üle ja unustasime mõne päevaga.
Kui Kuopios kehtestati mingisugunegi kord, hakati ohvitsere kordamööda määrama vangla ja hospitalide korrapidajateks. Kujutlege mu imestust, kui minu kord kätte jõudis ja ma vanglat nüüd juba ametikohustuste tõttu külastades nägin seal minu palve peale vabastatud tüdrukut! Minuga oli kaasas tõlk ja ma hakkasin tüdrukut küsitlema.
„Kes su uuesti vangi pani?”
„Ma ise tulin tagasi.”
„Miks?”
„Kui te mu vabaks lasksite, siis läksin ema juurde, kolm miili siit, kuid ükski hing ei tahtnud minuga rääkida ja isegi sõbrannad ei teinud minuga tegemist. Pühapäeval ei lasknud talumehed mind kirikusse. Ema viis mu pastori juurde, et nõu küsida, ja too ütles, et ainult kohus võib mind vabadusse lasta ning ma vihastan jumalat ja olen kogu elu õnnetu, kui väldin kohut lubamatute abinõudega. „Kui sa oled süütu, siis näitab jumal seaduslikele kohtunikele sinu süütust, aga kui sa oled süüdi, siis puhastab maine karistus sinu kahetsuse korral su hinge,” ütles pastor. Ma olen süütu, seepärast tulin jumala abile lootes türmi tagasi…”
See lihtsameelsus liigutas mind hingepõhjani. Läksin kohe kindral Rahmanovi juurde, rääkisin talle avameelselt kõigest juhtunust ning palusin arvestada tütarlapse olukorda ja karistada mind selle eest, et ma veensin sõpra teda türmist vabastama. Heasüdamlik Rahmanov oli samuti tüdruku sammust liigutatud. Kuopios ei olnud Soome kohut, kuid ta kutsus Kuopiosse sama pastori, kes oli sisendanud neiule hirmu jumala karistuse ees, ja koostas tema eesistumisel mõnest linna jäänud kodanikust komisjoni. Uurimisel selgus, et tüdruk sünnitas tõesti enneaegse surnud lapse ja varjas seda häbi tõttu. Teda sünnitamisel abistanud naine kinnitas vande all, et laps sündis surnult, ja tüdruk mõisteti õigeks. Heasüdamlik pastor oli valmis kogudust veenma, et nad kahetsevale patusele andeks annaksid ega väldiks temaga suhtlemist, ja võttis ta kaasa. Ma kaelustasin pastorit südamest ja tänasin teisi komisjoniliikmeid. Meie ohvitserid kogusid ligi kakssada rubla kaunile patustajannale kaasavaraks.
Veel ühest tollastele soomlastele iseloomulikust omadusest. Levis kuuldus, et polkovnik Fieandt, kes oli juhtinud omaette üksust krahv Klingspori vasakul tiival, on saanud lahingus haavata ja varjab end Kuopio lähistel (kus tal oli mõis) oma sugulaste juures. Kindral Rahmanov saatis mind koos väesalgaga ühe sugulase juurde, keda kahtlustati polkovnik Fieandti varjamises, käskides mul ta kinni võtta või vähemalt veenduda kuulduste tõepärasuses. Selle sugulase, meie tookordse vaenlase mõis asus Kuopiost paarikümne versta kaugusel keset metsi. Käsu täitmiseks jäeti minu nooruslikule elutarkusele vabad käed. Hea kindral Rahmanov suhtus minusse sümpaatiaga ja püüdis mulle enda võimalust silma paista. Teejuhiks anti mulle tundmatut päritolu nurjatu spioon. Ta nimetas end Rootsi eruohvitseriks. Ühed rääkisid, et ta on taanlane, teised väitsid, et ta on ristitud juut Kokkolast. Ma läksin koidikul mööda pikemat külavaheteed läbi metsa, et mõisast mööduda, võttes tarvitusele kõikvõimalikud ettevaatusabinõud, kuid kõige rohkem kartes oma teejuhti, kelle eemaletõukav välimus ja amet äratasid minus õudu, usaldamatust ja vastikust.
Soomemaa metsad on mulle alatiseks mällu sööbinud; nad jätsid mulle tollal sügava mulje. See on metsluse kõige ehedam näide. Sajanditevanused hämmastava kõrguse ja ümbermõõduga puuhiiglased, mõnes kohas surutud ühtlaseks massiks, teisal hõredad, lubades avaramaid vaateid, varjavad oma kroonidega taevast. Metsatihnikust vaatavad viirastustena välja samblaga või kidura võsaga kaetud hiiglaslikud kivirahnud ja kõrged kaljud. Sügavad kuristikud ja orud vahelduvad kaunite aasadega, mida niisutavad allikad ja ojakesed. Tuuletu ilmaga katkestab vahest metsade vaikust mõne linnu lend või häälitsus, suurema looma liikumisest põhjustatud kahin või praksumine, aga tuuleiilid tekitavad meremüha meenutavat kohinat; tormi ajal kutsub tuule kohutav ulgumine ning murduvate okste ja puude ragin hinges esile mingi õuduse. Es ist schauerlich (See ajab hirmu nahka.), nagu ütlevad sakslased. Neisse põlislaantesse süüvides tunned, et asud ürglooduse keskel kaugel põhjas, kuhu vaid äärmine häda võis inimese ajada. Ja järsku kanduvad keset seda põhjamaist metsikust ning asustamatust teieni India aroomid, ananasside lõhn! Mida see siis tähendab? See on mamura, maailma lõhnavaim ja magusaim mari. (Tundub, et jutt on murakatest (tlk)). Suured alad metsadest on kaetud nende marjade ja mingisuguste seentega, maitsvate ja lõhnavatega. Need olid meie toidumagasinid selle nälgimisrohke kampaania ajal. Ei tea, miks rootslased ja soomlased ei kasuta seeni toiduks, kuigi rootslaste kuulus keemik Berzelius on esimesena tõestanud, et seened mitte ainult ei ole kahjulikud, vaid isegi sisaldavad endas toitvat jõudu (chylos), mida varem eirati. Nendes ääretutes metsades on hulgi igasuguseid suuri ja väikeseid jahiloomi, aga ka palju kiskjaid, ning nendes laantes elav inimene peab möödapääsmatult metsistuma ja kalestuma selles igaveses võitluses karmi kliimaga, puudusega ja metsloomadega. Üksluine vaade süngetele metsadele ja paljastele kaljudele piirab kujutlusvõimet ja pitsitab hinge. Soome lauluviisid on peaaegu sama, mis öölindude nukker hõige või ähvardav tormiulg puude vahel. Soome rahvaluule väljendab nukrust ja raskemeelsust.
Me läbisime metsaradadel paarkümmend versta ja puhkasime oja ääres. Vikatid olid meil alati kaasas. Niitsime hobustele mahlakat rohtu, minu ulaanid aga korjasid seeni ja keetsid neid koos kruupidega. Muidugi pidasin puhkuse ajal silmas ohutust, panin välja laetus relvadega tunnimehed ja käskisin hobustel kordamööda suuraudu eemaldada.
Meiega kaasas olev luuraja rääkis hästi saksa ja rootsi keelt ning suutis rahuldavalt suhelda soome keeles; lisaks oli mul teejuhiks soomlane, kes oli kaua elanud Venemaal ja rääkis korralikult vene keelt. Tema võtsin tõlgiks. Ta tundus olevat hea ja lihtsameelne inimene, kuid siiski ei usaldanud ma kumbagi ülearu.
Viimaks jõudsime teele, mis läbis metsa ristlõikes, ja pöördusime vasakule, põhjast lõunasse. Läbinud metsas veel paar versta, nägime enda ees lagendikku, umbes kuue ruutversta suurust metsaoaasi, ja lagendiku lõpus metsaveerel viie majaga külakest. Seda peetakse Soomes juba suureks asulaks! Viies majas võib olla kuni kaheksakümmend mõlemast soost elanikku, sest kogu perekond elab koos, vahel vanataadist kuni lapselapselapseni koos sulaste ja teenijatega. Jätnud rühma metsa alla, ratsutasin ma külla ainult koos luuraja, tõlgi ja kahe ulaaniga. Neis soome hajakülades ei ole külavanemaid ega mingeid teisi peamehi. Iga majaperemees on iseenda vanem. Kui me Preisimaal võisime pöörduda oma nõudmistega külavanema poole, siis siin tuli kõik peremehed kokku kutsuda. Meie ilmumine tekitas külas segadust, kuid me ei märganud mingeid ebasõbralikke tegusid. Mõned mehed tulid teele mulle vastu. Teadsin, et küsimused partisanide kohta oleksid asjatud ja inimesed mitte ainult ei räägiks tõtt, vaid võiksid juhtida mind otse vaenlase kätte, keelasin ma tõlkidel mingisuguseid küsimusi esitada ning nõudsin ainult toiduaineid ja hobusesööta sularaha eest. Mulle oli antud kakssada assignaatrubla hõbemüntides, just selleks, et mitte ärritada elanikke rekvireerimisega, vaid vastupidi, meelitada neid rahaga enda poole. Näib, et talumehed kahtlesid esialgu minu lubaduses, kuid ma käskisin allohvitseril avada nahkkoti rahaga. Hõbemüntide kõlin pehmendas süngeid soomlasi. Meile toodi viina, leivakakke, hapupiima, võid ja koguni neli tsetvertit otri. Käskisin oma ulaanidel hobustelt maha tulla ja läheneda püssilasu kaugusele külast. Siin nad lõunatasid, toitsid kordamööda hobuseid, pärast aga jaotasid odrad kottidesse. Kõik see toimus ülimate ettevaatusabinõude saatel. Küla ja ulaanide vahel seisid laskevalmis relvadega tunnimehed ja kõigil ulaanidel olid laetud püstolid vöö vahel, talumeestel aga oli keelatud tunnimeestele lähenemine ja joone ületamine. Mina sisenesin majja, relvastudes nagu lahingusse. Mu lähedane sõber porutšik Lopatinski naeris, kui ma jutustasin talle oma ettevaatusabinõudest, kuid hiljem tuli tal oma ettevaatamatuse eest eluga maksta! Ma vastutasin 25 inimese eest. Talumeestele anti teada, et nende esimese ebasõbraliku sammu peale põletan ka küla maatasa ja löön armutult maha kõik, kes ette jäävad. Vanamehed hakkasid meid veenma, et meil pole tarvis midagi karta. Tares pakuti mulle lõunat: soolakala, munaputru ja hapupiima. Istusin lauda ja külaelanikud võtsid ilma tseremoonitsemata istet ümberringi pinkidel. Kogu aeg tuli uusi juurde ja kuna kõigile ei jagunud pinke, seisid ülejäänud seina ääres, ning kõik jälgisid pingsalt mind ja luurajat, kes sõi koos minuga. Minu ja ühe külamehe vahel algas poliitiline vestlus.
„Te kindlasti pöördute tagasi Venemaale, härra ohvitser?” küsis hallipäine vanamees, kelle vastu kõik teised ilmutasid suurt lugupidamist.
„Ei, ma sõidan Rautalampisse, et omadega ühineda,” vastasin.
„Siiski, nagu kuulda, ei jää te, härrased venelased, kauaks meile võõrusele.”
„See on tühi kuuldus! Teile on antud teada, et kogu Soome on liidetud Venemaaga, aga mida on öelnud Venemaa valitseja, see on püha!”
„Aga kas te siis ei tea, et Vene vägi on Kokkolast taganemas ja rootslased tungivad peale,” lausus vanamees mind pilguga puurides ja kavalalt muiates.
„Tean väga hästi, kuid tean sedagi, et Venemaalt tuleb tugev vägi, mis tungib uuesti peale, rootslased aga hakkavad taganema Rootsi ja jäävad sinna alatiseks.”
„Aga on ju nõnda, et sealt, kust Rootsi sõjavägi läbi läheb, elanikud kõikjal relvastuvad, ja kuningas ise saabus meile laevadega appi. Kas te tõesti lööte kõik elanikud maha, et meie maad endale saada, muidu pole seda võimalik alistada. Nii ütles kuningas.”
„Elanikke maha lööma me ei hakka, sest varsti võtavad nad ise aru pähe ja veenduvad, et parem on kuuluda rikkale ja võimsale Vene valitsejale, mitte Rootsi kuningale, ja et palju kasulikum on olla venelaste kui rootslaste sõber.”
„Aga me oleme rootslastega sama usku,” ütles vanamees tähtsalt.
„Mis sellest! Meil Venemaal kaitstakse kõiki religioone võrdselt ja meil on terved provintsid teie usku… Ma ise olen teie usku, luterlane (siinkohal lubasin endale luisata), kuigi ma pole rootslane ega soomlane.”
„Kuidas? Te olete meie usku, luterlane,” hüüdis vanamees, „ja sõdite luterlaste vastu!”
„Aga meie ei sõdi ju usu, vaid selle nimel, et teid meiega liites õnnelikuks teha, vabastada rasketest maksudest, sõjast, mis jääb teid meie naabruses elades alati ähvardama; et abistada teid toiduga, mida Venemaal on tohutult palju, rahaga, mida Vene valitsejal on külluses; et avada teile kauplemine Venemaaga. Aga usku ei tohi keegi puutuda! Vastupidi, kõigis Vene linnades on uhked luteriusu kirikud, aga Peterburgis, kus elab Venemaa valitseja, on isegi soomlaste kirik. Teie kaasmaalane (s.t. tõlk) võib seda kinnitada. Meil on paljud krahvid, vürstid ja kindralid luterlased, ja isegi see kindral, kellega me tulime Kuopiosse, on luterlane…”
„Aga ma võin teile näidata trükitud kuulutust, et venelased tahavad meie usku hävitada…” Vanamees ulatas mulle soomekeelse proklamatsiooni.
Nädala autor 