Nädala autor

Andrei Hvostov

21. okt. 2019 at 8:47 e.l. (Nädala autor 2019) (Hvostov)

Foto: Peeter Langovits / Postimees

Andrei Hvostov (1963) on Eesti ajakirjanik, esseist ja kirjanik.
Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena 1995. aastal. Alates 1993. aastast kuulub ta Eesti Üliõpilaste Seltsi. Ta on töötanud ajalehes Eesti Ekspress.
Aastal 2005 sai Andrei Hvostov nooremleitnandi auastme, ta kuulub Kaitseliidu Toompea malevkonda.

7. novembril kell 17.30 Tartu linnaraamatukogu keskkogu IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on Andrei Hvostov, Eesti kirjanik 2019, raamatu “Kirjad Maarale” autor. Temaga vestleb Mihkel Kunnus.

Katkend: Kirjad Maarale, Petrone Print 2019, lk 82-83; 86-91.

KUI ma olin kahekümne viiene, algas N Liidus aeg, mil vanad seadused enam ei kehtinud ja uusi polnud veel välja mõeldud. See oli segaduste aeg, mis kestis umbes kolm aastat, kusjuures mida edasi, seda suurem tundus segadus. Uue seaduslikkuse aeg jõudis kätte 1991. aastal Eesti Vabariigi väljakuulutamisega, ehkki ka siis läks veel natuke aega, enne kui harjuti mõttega, et nüüd on uued seadused ja uus kord.
Muidugi kehtisid üleminekuajal endiselt nii kriminaalkoodeks, tsiviilkoodeks kui ka nõukogude põhiseadus (loetlen tähtsuse järjekorras; kriminaalkoodeks ennekõike ja põhiseadus viimasena), ent nende järgimisel ja tõlgendamisel võtsid inimesed endale võrdlemisi suuri vabadusi.
Veelgi tuntavam erosioon tabas ühiselulisi norme. Või siis Moosese kümmet seadust. Rääkimata kommunismiehitaja moraalikoodeksist, mida ei võetud kunagi tõsiselt.
Ma alustasin ülikoolis õppides kursusesüsteemiga. Põhimõtteliselt oli see nagu keskkooliklass – ca 40 üliõpilast, kes kõik käisid samades loengutes ja samades praktikumides. Tegid koos eksameid. Meil oli kursusevanem ja oli stipivolinik. Nimelt saime kõik stipendiumi, see tähendab igakuist õppimise toetusraha. Raha kättesaamiseks tuli minna ülikooli administratiivhoonesse, kus kassiir luges pärast allkirja andmist peo peale kolmkümmend rubla. Siis aga algas meeletu inflatsioon ning stipendiumi maksmine muutus ebaregulaarseks. Me ei käinud enam kindlatel kuupäevadel raha järel, küll aga anti meie stipivolinikule teada, kui raha kusagilt keskpangast saabus, et tulgu tema kogu kursuse rahale järele.
Stipivolinik oli õbluke Tiina-Mall. Ta läks kassasse ja võttis vastu kümneid tuhandeid rublasid, sest stipp ei olnud enam kolmkümmend rubla, vaid inflatsiooni tõttu juba viissada või tuhat nina peale.
Tiina-Mall toppis kupüürid suurde kilekotti ja lippas ühikasse, kus ta elas. Seal pani ta rahaga täidetud kilekoti oma voodi alla ning andis meile teada (mobiiltelefone polnud, see uudis pidi lihtsalt suust kõrva levima), et tuldagu järele. Kes tuli sama päeva õhtul, kes järgmisel päeval, kes ülejärgmisel. Tiina-Mall muudkui jagas raha nagu pangateller – sealsamas, meie ühikas, kus ükski ukselukk ei pidanud ja paljudel ustel polnud enam mingeid lukke ees.
Ma ei tea, kui paljusid sularaha käitlemise seadusi Tiia-Mall rikkuma pidi. Alustades sellest, et sularahakuller ei saa olla kaitsetu, õbluke ja relvastamata tüdruk, kes lidus rahatähti täis tuubitud kilekotiga üle Toomemäe. Toomemäel liikus igasugu rahvast, joodikuid ja liputajaid, kindlasti ka selliseid, kes olnuks raha triiki täis kilekotist väga huvitatud. Meie stipivolinik oleks kõikidele kurjategijatele või ka pervertidele väga lihtne saak olnud.
Aga ometi stipijagamine 1990. aastal just nii käiski.

…

TOLLAL juhtus igasugu põrutavaid asju. 1996. aasta mais teatati, et Eesti Kunstimuuseumist on varastatud ligi nelja miljoni krooni eest graafilisi lehti ja akvarelle. See oli ikka täitsa üllatav, mida vargad muuseumi hoidlast minema viisid. Rembrandti „Visandid Saskia ja vanaeide näoga”, mille hinnaks olevat spetsialistide hinnangul olnud …, noh, kui ma ütlen, et tollal 200 000 krooni ja selle teksti kirjutamise hetkel 13 000 eurot, siis see ei ütle sulle, Maara, kuigi palju. Kui sa seda sajandi keskpaigas loed, siis võibolla on selle ekvivalent kümme kotti kartulit.
Aga 1996. aastal sai 200 000 krooni eest osta Tallinna kesklinnas korteri. Kui palju maksid Johann Köleri kuus akvarelli ja kolm Eduard Wiiralti graafilist lehte, mis olid samuti varastatud taieste hulgas, seda ma ei tea. Aga kokku kadus Tallinnas Toompeal Rüütelkonna hoones asuvast hoidlast 143 taiest. Koguväärtusega 3,8 miljonit krooni.
Vargad saadi kätte. Kolm noort meest. Eestlased kõik. See on oluline märkida. Kunstiväärtustele pääsesid ligi eestlased. Venelased varastasid metalli.
Üks tüüp töötas seal turvamehena, teine oli Kunstimuuseumi hoones asunud restorani baarimees. Varastatud kraami müüja oli samuti kohtu all, aga teda vist ei õnnestunudki süüdi mõista, sest ei suudetud tõestada, et ta olnuks teadlik müügiks pakutud asja päritolust. See oli Amandus Adamsoni skulptuur „Memento mori”.
See saadi lõpuks kätte, leiti ühe allilmaliidri kodunt. Adamson kujutab inglitiibadega poissi, sobivalt mõtliku näoga, toetamas parema käega kolbale. Kriminaalidele arusaadav motiiv: surnupealuu, ingel ning muu trullallaa, mis sobib nagu valatult kaminasimsile.
Turvamees ajas kohtus mulli, et tema üheks ajendiks olnud pöörata tähelepanu kunstifondi turvameetmete puudulikkusele. Signalisatsiooni polnud, valvurid käisid tööl nagu ise tahtsid, hoidla ukselukk olevat avanenud varga koduvõtmega. Kõik oli nii ligadi-logadi, et muuseumi hoidla lihtsalt karjus viletsat palka saanud turvamehele – tassi mind tühjaks!
Varastatud graafilisi lehti müüdi Kadaka turul, see oli üks Tallinna suuremaid kirbukaid, sisse seatud kunagise aiandi kasvuhoonetesse. Kuna me elasime seal kohe kõrval, mina ja sinu vanaema Kadi, siis ma käisin vahel seal niisama uitamas. Koos sinu isaga. Ta oli siis viie-kuueaastane laps, tatsas hästi leplikult piki lõputuid müügikoridore, mis olid täiskuhjatud kahtlast päritolu asju, millest enamuse moodustas Venemaalt ja Hiinast pärit träni. Aga hästi palju oli ka antikvaarset kraami.
Üks soomlane olevat Kadaka turult saanud kunstimuuseumist varastatud kümme graafilist lehte viiesaja krooni eest.
Samahästi võinuks niisama ära anda.

VEEL üks ehe näide ühiskonda läbinud seadusetusest, millest Eesti ajakirjanduses omal ajal üpris palju kirjutati, on nn Tiesenhauseni maja lugu.
Keskajal Toompeale ehitatud maja hinnati 90-ndatel neljakümne miljoni Eesti krooni vääriliseks – tegemist oli „magusa tükiga”, nagu tollal öeldi.
Taastatud Eesti Vabariik võttis peaaegu usutunnistusena kohustust anda vara tagasi nendele, kes olid nõukogude võimu tõttu maadest-majadest ilma jäänud. Sellega taheti teha kardinaalne lõpp nõukogude võimule. Iseenesest on see natuke nagu vanaema süütuse taastamine, eriti sellise vanaema, kes on jõudnud juba ära surra, aga sellised need mängud meil tollal olid.
Nn Tiesenhausenite maja lugu oli üks kõnekas tükk selles süütuse taastamise pikas ja rängas epopöas. Peategelaseks ja kannatajaks oli vapustava nimega vanaproua – Brunhild Dorothea Tiesenhausen.
Sellest vanaprouast, ühe vanima Balti aadlisuguvõsa liikmest, ei teadnud Eesti avalikkus tollal ega tea ka praegu suurt midagi. Kust ta korraga välja ilmus? Kas ta oli olnud nõukogude kodanik? Kuidas elas ta üle viiskümmend aastat seda võimu, mis temasuguseid hävitas?
Sellest loost võiks leida ainest kriminaalromaaniks. Režissöör Hardi Volmer tegi 2013. aastal mängufilmi „Elavad pildid”, mille tegevus toimub saja aasta kestel ühes vanalinna majas. Volmeri film on allegooriline kokkuvõte Eesti ajaloost: võimud vahetuvad, väljaspool maja olukord muutub ning muutuvad inimesed ja inimeste vahelised suhted ka maja sees, osaliselt on need vanad põliselanikud, osalt uued tegelased. Sõda, vangilaagrid, kadunud isa ja purunenud armastus, kõik on nii, nagu see 20. sajandil juhtus. Volmeri filmist on puudus vaid omandivaidlus Eesti Vabariigi taastamise järel.
Seda ei saa talle ette heita, sest omandivaidlusi ongi keeruline muuta hingematvalt huvitavaks filmisüžeeks. Tegelasteks notarid, advokaadid, seniilsed vanainimesed ja lakutud välimusega kelmid. Põnevuse lisamiseks ilmub vahel seina seest mõni iidne kummitus.
Bürokraatlik igavus ühelt poolt, kuigi teisalt väga iseloomulik üleminekuajastule, võibolla isegi selle ajastu sümbol. Mul oli kunagi ajalehes kolleeg Mihkel Kärmas, hilisem tuntud teletäht, kes tegeles väga palju omandiküsimusest tekkinud tülidega. Kärmas ohkas vahel raskelt ja nentis teatud irooniakübemega, et pärast küüditamist on omandireform suuruselt järgmine kuritegu eesti rahva vastu.
Baltisakslaste varade tagastamine oli väga vaieldav asi. Enamusele neist anti kompensatsiooni juba enne sõda. Kõik, kes läksid 1939.-40. aasta ümberasumislainega Saksamaale, said teatud hüvitist Eestisse maha jäänud vara eest.
Jamad algavad sellega, et mitte kõik sakslased ei läinud kohe ära. Mõned olid nii visad Eesti patrioodid, et ei lasknud end heidutada juba 1939. aasta sügisel ringelnud kõlakatest, et Stalinil võivad Eestiga olla kurjad plaanid.
Ent siis saabus Eestisse nõukogude võim ja asjad võtsid korraga väga sünge ilme. 1941. aasta esimesel poolel toimus nn järelümberasumine.
See Eesti Vabariik, mis taasloodi 1991. aastal, ei võtnud kohustusi 1939. aastal lahkunute ees, sest need olid juba hüvitist saanud.
Kogu trall ja segadus kompensatsioonidega läks aga keeruliseks siis, kui mängu tulid 1941. aastal lahkunute huvid.
See oli seaduses kirjas – kõik, kes olid 16. juunil 1940 (Eesti sovetiseerimise algus) Eesti Vabariigi kodanikud, said õiguse taotleda kommunistliku võimu ajal ära võetud varade tagastamist.
Ma ei oska öelda, millistele seadustele toetudes sai Brunhild Dorothea suguvõsa maja tagasi. Kas ta oli 41. aastal lahkunute perekonnast või oli ta midagi muud. Aga kindlasti oli Eesti valitsusel poliitiline tahe näidata, kui väga ollakse baltisakslastega – ja sealtkaudu „riigisakslastega – sõbrad ning saatusekaaslased.
Kindlasti oli see ka president Lennart Meri tahe, sest „meie Lennart teatas 1995. aastal Berliinis, et „Eestlaste maa oli, on ja jääb ka baltisakslaste kodumaaks”. Ta kutsus nad tagasi.
Võibolla oli Toompeal asuva maja tagastamine Dorotheale hea tahte märk. Signaal kõikidele läänes elavatele vajalikele ning tähtsatele inimestele, et Eesti valitsusel on varade tagastamisega endistele omanikele tõsi taga, restitutsioon on mõeldud tõsiselt ja kõikehõlmavalt, uus turumajanduslik ja eraomandit austav riik on tõusnud fööniksina tuhast.
Inimene Tiesenhausenite suguvõsast sobis taoliseks žestiks väga hästi. Kui ma seda teadet esimest korda lugesin, siis ma naersin pikalt ja valuliselt.
Tiesenhausenite esiisa mainib juba kroonik Henrik. Seesama mees, keda ma nimetan Eesti ajaloo isaks, sest tema kroonikast kõik algab, nii meie kirjutatud ajalugu kui ka selle ajaloo põhjal rahvusteadvuse ülesehitamine (vt Mõtteline Eesti).
Eggelbert de Thysenhusen oli ristisõdija, piiskop Alberti õemees, keda märgitakse kroonikas 1211. aasta sündmuste all, kui toimus sõjakäik Sakalasse ning leidis aset Viljandi linnuse esimene piiramine.
Järgmine kord meenutab kroonik tähtsat aadlimeest 1224. aastal kui ta läheb koos piiskop Hermanniga Ugandisse, sätib end sisse Otepää linnuses ning saab lääniks ühe kihelkonna, tänased ajaloolased arvavad, et see võis olla Puhja.
Sellega olid Tiesenhausenid end siinkandis kindlalt sisse seadnud. Neist võiks pikalt kirjutada, nende tegudest sajandite kestel saaks mitu romaani. Tiesenhausenid on olnud Tallinna ja Saaremaa piiskopid, üks neist teenis keisri Aleksander I tiibadjutandina, nende seast on tulnud kunstnikke ja arhitekte, üks on koguni osalenud raketiinsenerina ameeriklaste Apollo-programmis. Ükskõik milline eesti perekond, kel on taolised saavutused ette näidata, satuks jalamaid rahvuslikku auraamatusse. Eesti perekond geneetiliselt. Tiesenhausenid on aga sakslased.
Kujutledes neid eestlaste rahvusliku kohtu ees, süüpingis istuvatena, oleks mul nende advokaadist päris kahju – võimatu on tõestada, et see suguvõsa oleks toredatesse eesti „mäkradesse” suhtunud nagu sõpradesse.
Juba esimesest teatest Viljandi piiramise kohta – 1211. aastat alates – on nad ikkagi väga eba-sõbralikud. Nad olid ristisõdijad, vallutajad, orjastajad, sajandite vältel maa põlisrahvast rõhunud ülemkiht.
Ja nüüd anti kunagiste orjapidajate pereliikmele tagasi maja, mis asub Eesti Vabariigi võimukeskuse vahetus naabruses – ühel pool on valitsus nn Stenbocki majas ja teisel pool Riigikogu hoone.
Ent siis juhtus midagi hoopis huvitavat – eelkirjeldatud poliitilis-juriidilisele arusamatusele lisandus veel üks kummaline lugu, veel üks anoomia, üleminekuaja tüüpiline kelmuslugu.
Ehkki rahvuslikke tundeid arvestades on tegemist võibolla et isegi põlisrahva katsega õiglus jalule seada.
Õigluse jaluleseadmise esimene akt leidis aset 1999. aasta oktoobris, kui ühe Tallinna notari juurde ilmus keegi vanaproua, kes väitis, et tema nimi on Brunhild Dorothea Tiesenhausen. Veidi räpakat ja kulunud välimusega prouat saatis härrasmees, kelle esitatud passist võis lugeda nime Toivo Toim.
Paar saabus notari juurde ja tahtis paberit, millega Brunhild Dorothea volitab härra Toimi müüma oma maja Toompeal.
Sedasama maja, kust ühele poole kiviga visates võimalik tabada Eesti valitsushoonet ja teisele poole heites lüüa puruks Eesti parlamendi aknad. Või noh, mitte nüüd päris käega visates, aga selle kiviheitemasinaga küll, mille vapper rüütel Eggelbert de Thysenhusen 1211. aastal Viljandi linnuse piiramisele kaasa võttis.
Notar, kes ei viitsinud või ei soovinud asjasse süveneda, andiski paarile soovitud paberi. Volitusega relvastatud härra Toim müüs järgmisel kuul Tiesenhausenite maja kibekiirelt ühele Tartu linna kodanikule, viie miljoni krooni eest.
Ka see omakorda müüs maja edasi, nüüd oli ostjaks keegi Tiit Kurvits. Maja eest küsiti juba kuus miljonit krooni. Mis oli ikkagi kõvasti alla turuhinna.
Ostuahelas olid pooled isikud väljamõeldud ja vaid kaks viimast tõelised persoonid. Notari juures käis Vale-Tiesenhausen, tegelikult oli see keegi Sirje, alkoholiprobleemidega vanem naisterahvas. (Kuidas võidi sellist pidada aadlidaamiks!?, võid sa imestunult hüüda. Nojah, kahekümnes sajand muserdas ja väänas aadlidaame, nii et vähe polnud, eriti nõukogude variandis.)
Teda saatnud härrasmees polnud üldsegi mitte Toivo Toim, vaid kodanik Aavo Vesilind, paadunud kelm ja retsidivist, korduvalt vangis istunud tüüp. Suur Kombinaator, kui meenutada vene satiirikute Ilfi ja Petrovi surematut kangelast.
Ühesõnaga – see kelmide jõuk müüs ning ostis maja, mis ei kuulunud üldsegi neile.
Juurdlus tegi hiljem kindlaks, et ei esimese ega teise müügiakti ajal raha tegelikult üle ei antud. See käis nii, et notari juures said müüja ning ostja kokku, teesklejad mõlemad, viimasel oli kaasas tubli nahkkohver ja selle sees rahapakid, mis notari nähes üle loeti ja müüjale anti. Aga need ei olnud päris rahapakid – need olid niinimetatud „nukud”, kus pealmine ja alumine kupüür olid tõesti viiesajakroonised, kuid kõik vahepealsed olid tavalised paberilipakad.
Ahela viimane lüli, noor ärimees Tiit Kurvits, etendas selles näidendis „heauskse ostja” rolli. Heauskne ostja on inimene, kes omandab kinnistu või maja heas usus, ta on kindel, et toimuv ostu-müügiakt on seaduslik. Seda, mida ta heauskselt ostis, ei saa talt enam ära võtta. Või kui proovida, siis on tegemist üpriski keerulise protsessiga.
Kelmide bandes oli veel osalisi. Petuskeemi mõtles välja üks õigusbüroo – jah, õigusbüroo!, nimega Belford.
Selle loo juures tuleb rõhutada veel üht olulist aspekti – nimetatud õigusbüroo kasutas enda kaitsmiseks nn katust. Varakapitalistlikus maailmas olid „katuseks” kriminaalid, kes kaitsesid ärimehi teiste kriminaalide eest.
Põhimõtteliset on see samasugune turvateenus, mida osutas Prantsuse kuningriigile kümnendal sajandil Seine`i suudmesse asunud viikingute jõuk, lubades pakkuda kaitset teiste samasuguste viikingujõukude eest, ning võttes teenuse eest tasuks ühe osa Prantsusmaast (nüüd on see piirkond tuntud kui Normandia).

Loomingut

“Mõtteline Eesti”, Vagabund, 1999
“Lombakas Achilleus”, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004
“Henrik: näidend 12 pildis”, Kultuurileht, 2006
“Projektijuht Posse”, Kultuurileht, 2008
“Võõrad lood” Tallinn: Tänapäev, 2008
“Sillamäe passioon”, Petrone Print, 2011
“Šokolaadist prints”, Hea Lugu, 2016
„Kirjad Maarale”, Petrone Print 2019

Püsiviide Lisa kommentaar