Andrus Kasemaa
Foto: Reet Kruup
Andrus Kasemaa (1984) on eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kirjutab ka luule arvustusi Sirbis ning Loomingus. Keskkooli lõpetas Alatskivil ning ülikooli Tartus, kus õppis kirjandust ja kultuuriteadusi.
Kasemaa algusaja loomingu tegevuspaik on Poeedirahu – kirjaniku isiklik alternatiivmaailm, Peipsi-äärset omakandi mütoloogiat vahendav autori nn omailm. Tema esimesed luulekogud „Poeedirahu“ (2008) ja „Lagunemine“ (2009) said kohe kriitikute huvi ning nende poolse sooja vastuvõtu osaliseks. Kirjaniku esimene proosaraamat „Leskede kadunud maailm“ (2012) jätkab luulekogudest juba tuttavaks saanud omailmas, kuid mõnevõrra laiahaardelisemalt. Proosaraamatuga käsikäes käib autori kolmas luulekogu „Kustutamatud õhtud“ (2012), mis sisaldab luulevormis meeleolupilte proosaraamatus kirjapandu juurde. Sellele ilukirjanduslikule loomingule aluseks olnud materjalidele tuginedes on Andrus Kasemaa koostanud ka kodulooraamatu „Ajapüüdja: mälestusi Kokora mailt“ (2017). Edaspidises loomingus autor Poeedirahus rohkem ei jätka, kuigi ka tema järgnevas loomingus esineb Poeedirahust tuttavat (näiteks lesed, motiiv ’kui ma kord suren’ jt).
Kirjaniku teine romaan „Minu viimane raamat“ (2014) käsitleb ühiskonda sobitumist. Luulekogud „Kui ma kord suren“ (2018) ja „Muusa“ (2019) sisaldavad peamiselt armastusluulet. Luuleraamatud „Olla luuletaja“ (2017), „Mees otsib naist“ (2019) ja proosateos „Vanapoiss“ (2019) on igaüks omal moel ühiskonnakriitiline ja ka lugejat provotseeriv. „Olla luuletaja“ põhiteemaks on patsifism. Luulekogu „Mees otsib naist“ luuletused on ajendatud täiskasvanulehe vastava alateema kuulutuste rubriigist leitavast. „Vanapoiss“ käsitleb tänapäeva Eesti elu nn äärealasid, tabuteemasid.
Üheks Kasemaa loomingut läbivaks motiiviks teiste hulgas saab pidada imestust selle üle, kuidas inimesed ikka ihkavad seda, mida neil parasjagu ei ole – seda nii aja (vabariigi aeg, vene aeg), kuid ka näiteks asjade ja võimaluste osas (vaene Ida, rikas Lääs; ilusad riided vs taaskasutus). Kasemaa kirjutab enamasti mina-vaatepunktist, kasutab kohati autobiograafilist ainest, valdab meisterlikult erinevaid stiile – komponendid, millega suudab lugejates vaimustuse kõrval ka segadust tekitada, sest lugemisest saadud emotsioon võib osutuda liiga tugevaks. Kirjandusteadlased on nimetanud tema kirjutamise viisi uuslihtsuseks, uusnaivismiks, ka uussiiruseks.
Andrus Kasemaa pälvis 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletusega „Oma kaasaegsetele“, mis ilmus Vikerkaares 4-5/2017 ja luulekogus „Olla luuletaja“. Tema looming on juba andnud ainest teaduslikeks uurimistöödeks ning tema loomingu arvustamise eest on võidetud kriitikapreemia.
Luuletusi kogudest „Olla luuletaja“, „Muusa“ ja „Kustutamatud õhtud“:
Helistasin erootikaliinile
küsisin
kas inimene peaks sõtta minema
keegi vene mutt vastas
kodanikutundest peaks
helistasin majandusministeeriumi
küsisin kas inimene peaks sõtta minema
kästi toru ära panna
helistasin ajakirjandusmajja
küsisin kas inimene peaks sõtta minema
küsiti milline inimene?
küsisin vallavanema käest
kas inimene peaks sõtta minema
ta ütles
kui vabadussõja aeg oleks kaheldud
poleks meil täna vabadust
vabadus?
vene ajal oli ju ka hea
vanamutid räägivad
näitasin luuletust sulle
kas sai hea
sa ütlesid
mis see vene aeg siia puutub?
aga mis see vabadussõda siia puutub?
vanamutid küll enam ei räägi
vabariigist
nad igatsevad vene aega
laps olin siis vanamutid igatsesid talusid
nad muust ei rääkinud
vabadussõjast
lehmadest
vabariigist
nüüd igatsevad vanamutid vene aega
meie igatseme kord vabariiki
kroone
ansipit siim kallast
vaikselt triivime
lähme ise
koos vanamuttidega ja naistega ja meestega
putini sülle
putin
tule
et saaksime kord jälle
igatseda vabariiki
(kogust „Olla luuletaja“ lk. 42-43)
*
Suur väljanäitus
teleesilinastus
otseülekanne
venemaalt
krasnojarski polk lennudiviis lenini nim dessant pihkva näitlejad
endised maalrid tehnikud filmioperaatorid ärahirmutatud
noored poisid vanad mehed moskva tsirkusekooli
klounid lõbusal väljasõidul
moskva suure teatri tehnikud kaevikus suitsetamas
ootavad söögiaega paks peenike paks kellegi isa üks ehitas maju
üks ehitas sildasid vedas saiu poodi kasvatas lapsi üks on joodik
laip peenike paks paks paks paks paks
teisel pool eestimaa jõhvi tapa kuperjanovi
endised it-mehed mõned väiksed nõunikud nato
luuletajad kirjanikud torulukksepad üks elektrik
peenike peenike paks peenike paks peenike paks paks paks
paks paks paks vana vigane noor peenike tudeng sõdur autojuht
haavatud
kellegi isa onu vanaisa peenike
laip peenike vigane peenike jõgevamaalt põlvamaalt
tallinnast laip kärdlast saaremaalt tallinnast laip tallinnast sõlest
laagrist
mustamäelt sõpruse puiesteelt üks on naisepeksja
üks on virumaalt üks kardab ühel on väsimus ühel on ükskõik
üks tahab surra ühel on palavik üks on haavatud üks plaanib
ära karata üks laseb vaid pilvi (see olen mina) üks on leitnant
üks saab varsti surma ühel oli eile sünnipäev
ühel on kirjad taskus üks jõuab kord koju
tuleb vägev andmine
kes võidab
(kogust „Olla luuletaja“ lk. 55)
*
Seistes rannas ja oodates sind
tuul on läänest pilved tulevad õhtuks
mina näen küll
saksamaa on seal rootsi gotland
saksamaa taga prantsusmaa ookean
ameerika new york san francisco
ookeani taga
hiina venemaa eesti
ma näen küll ennast selja tagant ootamas sind
mina näen küll
on üks maailm
ühed inimesed
üks loodu
nagu ühe õunapuu õunad
üks planeet
üks sina ja ennast ootamas dirhami mererannas
ootamas sind ja õhtut millal sa jõuad mu juurde
üks maailm
(kogust „Olla luuletaja“ lk. 20)
*
Loen 11. sajandi jaapani luuletusi
kõik armastusluule meenutab mulle meid
õhtuid sinu pool
iga suhe jätab jälje
ma kannan sind elu lõpuni endaga
sinu jälg mu sees
nagu krand kanjon
nagu vaikne ookean
nagu mu majatagune mets täis piibelehti ja kuldnokki kevadel
päevadest ja öödest
jääb väheks
et olla koos sinuga
sada kevadet
sada suve
sellestki jääb väheks
kingiksin sulle kõik saared kui ma oleksin kuningas
juuli nimetaksin ümber sinu kuuks
oktoobrist varastaksin ühe päeva ja kaks ööd sinu jaoks septembrisse
et ma saaksin sinuga rohkem olla
sajandist sajandisse
armunud nii ühesugused
igal pool kus on inimesi
on armastus
kord arheoloogid leiavad ühe maasurnuaia
puhastavad harjakesega su luud
nad ei aimagi et mina suudlesin kord neid jalgu
et üks teine luukere armastas kord seda luukeret
(kogust „Muusa“ lk. 41-42)
*
Pesin pesu
tõin tuppa
sinu riided segamini minu omadega
särke on kerge lahutada
sokke tunnen
sokid särgid püksid
hoogsalt sorteerin sinu riided ühte hunnikusse
minu omad teise
kuigi võiks ka ühte kappi panna
ma tunnen sinu omad kõik ära enda omad
see ongi vist armastus
vahel kui mul puhast särki pole enam
võtan sinu omi
kannan neid
sinu lõhn minuga kaasas igal pool
see ongi vist armastus
(kogust „Olla luuletaja“ lk. 19)
*
Ma ei tea miks ma luuletusi kirjutan
sest ma ei oska enam teisiti
ma naudin sõnu
sõnades elamist
nagu ma armastan ka lugeda kaduda ära
vahel mul on tunne et kirjutan luuletusi sest ehitan seinu ja müüre
teen pesa endale sõnadesse nagu ööbik
anda kuidagi enda elule mõte
uskuda sellesse et ma elan
aga vahel ma kahtlen tõsiselt
miks üldse kirjutada
põletan käsikirju
aga siis kirjutan jälle
sest teised kirjutavad ja ma tahan ka
(kogust „Muusa“ lk. 18)
*
Pakkisin öösel Poeedirahu
kohvrisse
rebased mahajäetud majad
ja lesed
oma armsad lesed
ja koduküla surnud
sest neil pole kodu
nende kodu on seal
kus on mu kohvrid
mida ma taas lahti pakin
hommikuses udus
kus auravad suured põdrad
rebased koerad
vihmasajud
koduküla surnud
miks olete te mu meeles?
(kogust „Kustutamatud õhtud“ lk. 34)
*
Luuleraamatud:
„Poeedirahu“ (Ilmamaa 2008)
„Lagunemine“ (EKSA 2009)
„Kustutamatud õhtud“ (Tuum 2012)
„Olla luuletaja“ (Tuum 2017)
„Kui ma kord suren“ (EKSA 2018)
„Mees otsib naist“ (EKSA 2019)
„Muusa“ (Tuum 2019)
Senine proosalooming:
„Leskede kadunud maailm“ (Varrak 2012)
„Minu viimane raamat“ (Varrak 2014)
„Lumehelbeke“ (jutustus on ilmunud Vikerkaares 9/2018 ja kogus „Eesti novell 2019“)
„Vanapoiss“ (SA Kultuurileht, LR 17-18 2019)
Kaks intervjuud autoriga:
Larm, P.-R. „Olla luuletaja – see on jääda inimeseks“ Sirp, 23. veebruar 2018, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/olla-luuletaja-see-on-jaada-inimeseks/
Jõgeva, S. „Andrus Kasemaa: „Vaesus võiks saada ideaaliks“.“ Eesti Ekspress, 28. august 2019, https://ekspress.delfi.ee/areen/andrus-kasemaa-vaesus-voiks-saada-ideaaliks?id=87190329
Väike valik arvamusi ja arvustusi Andrus Kasemaa loomingu kohta:
Õnnepalu, T. „Poeedi rahu ja armastus“ Vikerkaar 3/2009, https://www.vikerkaar.ee/archives/11812
Rummo, P.-E. „Autori uutmoodi uuestisünd“ Looming 4/2010
Haug, T. „Vanavarakoguja Poeedirahult“ Looming 5/2013, http://www.looming.ee/artiklid/vanavarakoguja-poeedirahult/
Ross, J. „Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga“ Keel ja Kirjandus 5/2015, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2015/5/643
Sauter, P. „Arvustus. Sõda ei anna luuletajatele rahu“ ERRi kultuuriportaal, 27. november 2017, https://kultuur.err.ee/644675/arvustus-soda-ei-anna-luuletajatele-rahu
Korp, H. L. „Inimeste maailm ongi kole“ Vikerkaar 10-11/2019
Mesikäpp, I. „Andrus Kasemaa suur saiategu“ Looming 11/2019, http://www.looming.ee/arhiiv/andrus-kasemaa-suur-saiategu/
Ülevaate koostas Mai Põldaas, novembris 2019
Øyvind Rangøy
Pildiallikas: http://www.sirp.ee
Øyvind Rangøy (1979) on norra tõlkija ja luuletaja, kes on avaldanud ka algupäraselt eestikeelset luulet. Rangøy on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2018. Aastast 2000 õppis Rangøy Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust, lõpetades õpingud 2007. aastal cum laude. Seejärel õppis ta Volda kõrgkoolis magistrantuuris norra nynorsk’i kirjakultuuri ja sai magistrikraadi 2012. aastal.
2007. aastal sooritas ta Norra vandetõlgi eksami. Rangøy on tõlkinud norra keelde Eeva Pargi romaani “Lõks lõpmatuses” ja Meelis Friedenthali romaani “Mesilased”. Norra keelest eesti keelde on ta tõlkinud norra luuletaja Knut Ødegårdi luulet, mis 2018. a ilmus valikkogu “Olin imiku nutt varisenud keldris” näol. 2019. aasta märtsis avaldas ta alguspärast eestikeelset luulet sisaldava luulekogu “Sisikond”. Sisikond olevat tema enda sõnul olnud esimene eestikeelne sõna, mille ta ära õppis.
Betti Alveri kirjanduspreemia 2019 luulekogu „Sisikond” eest võitis Øyvind Rangøy.
Luuletusi kogust „Sisikond”, Vihmakass ja Kakerdaja 2019.
Mehe lõhn oli kala, naisel laut:
mõlemal higi.
Käed olid neil, õhtud,
kui küünlad ja ööd.
Oli kastene rohi,
silmapiir hall.
Ja sai hommik,
neljas päev
Joonistus
Joonistan sulle saare,
soolast ja sooltest tõusnud,
juured kajakasitas
Talu joonistan sulle:
laidudel pisike kari,
lapike mullata maad
Joonistan laeva, õhus on sõda, tekil on mees:
põlvitab vaikses palves
mustade aukude vastu
Taevas tumedalt seilab,
tuled kustus.
Joonistan kaardile joone,
kus ta on ajas olnud.
Nüüdseks kuunariks saanud
kauges sadamaudus
Selle ma lehele joonistan sulle
ja lasen sul voltida
laevaks
Kusagil Euroopas
Ühel pildil oleme kahekesi.
Ma vaatan üles, sa vaatad mind. Meie taga
on keegi pommitanud kirikut.
Ma pildistan akna kremooni.
Kusagilt, Euroopa keskmest
seestpoolt katkiseid aegu
pudeneb vaevu loetavat valgust
Väljaspool keelt
Teise keelde juurdumine on tagurpidi abiellumine: üks saab
kaheks lihaks, kaheks hingeks. Asjade selline käik on teatud
eeldustel valus, imeline ja vältimatu. Seesmiselt kaheks
jagunemine on üllatavalt kiire protsess.
Kes ma olen väljaspool keelt? Kas üks nendest, kunagi
vanemate vanemate laotud kividest, marjapõõsaste kaitseks?
Kas valguse langemise nurk merepinnale? Kas üldse?
Kas äkki ainult see, kes näeb und?
Elavate koor
Tühjendasin vana maja surnud kärbestest. Üks nendest osutus
täiesti elusaks ämblikuks, kes ennast surnud kärbestega
täidetud peost avastades kõvasti kohkus.
Laipadega väljudes läksin vahtra alla. Sumisesid, ümisesid,
lausa laulsid sajad, kui mitte tuhanded tiivulised. Tegelikult ei
tea, võib-olla ka ainult kümme – kuid selline oli putukate laul,
et ma nende surnud sugulased peos, jäin kuulama ja kuulama,
seda meeletut elavate koori.
Siis nad saabusid. Šveitsist tulnud turistid osutusid Iraani
üliõpilasteks teel Trondheimi robootikakonverentsile.
Ma näitasin neile lõkkekohta ja seda laidu, mille juures mu
vanavanaisa ja tema isa läksid tormisel jõulueelsel ööl paadiga
ümber ja veeretasid öö läbi kive, et ellu jääda. Ja sellepärast
olen siin, rääkisin neile. See oli nende esimene Norra lugu.
Soovisin head siinviibimist. Kaugenedes jäin taas kuulama
elavate meeletut koori.
Palve
Jumal, ma enam ei tea, kas
suudan sind kinni hoida.
Nüüd nagiseb sinus. Tohutud tarindid kõiguvad,
kõdunevad orbiidid, Jumal
ja mina seisan praguneva tammi ääres
kõik näpud hõivatud – mina, Jumal, ei tea,
kes su selliseks ehitas, sina,
kes sa nagised, nagised – inimene
oma näo järgi, nagu sina
lõid varem ka tema
ja hõõguvast suitsust pilved söövad nüüd
tähtede riismeid, elektrimastid langevad
ja mina ei suuda sind hoida, Jumal,
nüüd pead hoidma mind
Mõte
Et minu monumentaalne rumalus nii harva ilmsiks
saab
hävitaval moel.
Et see on ehk heast tahtest.
Et paljud ehk siiski on targad.
Et paljud ehk istuvad rohule
vaatavad mööduvaid pilvi
ka enda ja päikese vahel
rusikaid puhates, vehkimata.
Ja et selles vaikuses, täis kõikehõlmavat rahu
ei tea ma midagi
varasemast veidi ausamalt
Meri
Sest nõnda see mõnele on: Me kanname endas tunnet, et
tõelist rõõmu kogeme ainult kandes leina kaasas.
Välja me seda ei näita. Rõõm on näha, vaimustus on, argi-
huumor, lihtsa nalja leidmine absurdist.
Väliselt meenutame igavesi optimiste.
Selle kõige all on meil kurbus. Mitte nii nagu klouni
pisarad maski taga, ei, teistmoodi on: sest rõõm on siiras,
etendust pole.
Ja ega meil pole teistest halvem elu, üldse mitte.
Pigem vastupidi.
Ei, selle kõige all on kurbus kui meri. Kui see, milles me
ujume, lõputu, soolane, lainetav meri, mis alati võtab
meid vastu:
Et lein kannab hoopis meid. Ja kui me oleme rõõmsad,
tõesti rõõmsad, on see kõik üks mõte.
Rahnud
Nad tulid mõnikord mäest alla.
Mitte tihti. Kaugeltki mitte, siin elati. Öösiti magati üldiselt
õndsalt või siis olid mured teised.
Ent mõnikord tulid nad mäest alla. Nagu oli kunagi tulnud
see rahn, mis maja taga kõrgub. Kindlasti tohutu hooga,
täpselt sellise nurga alt, et maa teda haaras, oma embusse
kinni. Ja sinna ta jäi.
Mitte nii nagu need, mis mitmesaja meetri sügavuse
fjordi põhja vajusid.
Ei, see rahn jäi.
Tema seltsilisteks said pihlakas ja õunapuu, teda kattis
niiske sammal. Tema alt jooksis läbi maa-alune oja
teel fjordi. Ise ta enam ei liikunud. Oli sammaldunud
sõbralik hall onu ja lastele saladuslik saar.
Aga mõnikord siiski, mõnikord väga harva,
kui mägi paugutas, puud liikusid ja graniidi kuiv lõhn
oli kaugelt tunda, rääkis ta teist keelt. Siis kuulasime.
Kiviks
Kõik me muutume kiviks. Kivikõvaks või kiviks kui magma,
mis voolavalt susiseb kohtudes veega ja tardudes sünnitab
elu. Tekibki lind, tõuseb õhku ja lendab ja seilates näeb, näeb,
toit on see kaugel ja kandes seda, mis sajab maha, sadades
väetab uut, kui vihm, kui vihm.
Kõik me muutume kiviks. Vihma sajab ja sammal on sammal
on meie. Sügavast taevast see imelik mõte maandub kui
hõljuv sulg. Muusika. Kõlab kui vool läbi adru ja rohekalt
valendab, valendab. Tõusebki raud. Tõusebki raud kui
kohutav hiid on tuli on sõda.
Kõik me muutume kiviks. Päikese käes, pragune, purune,
liivana vihmaga jookseme ära ja alla ja vooluga vooluga
alati vette ja mullasse mustavalt auku. Ei iialgi ole rahu
ruumis, kus sõna on piir. Mis murrab, mis purustab, viib läbi
öö ja alati päike, pimedus päevas ja kivis.
Koju
Enamik asju meelde ei jää.
Enamik asju, mis meelde jäävad, tulevad hiljem meelde,
ootamatult, võib-olla, või olude sunnil.
Mõni haruldane asi on meeles juba siis,
kui ta sünnib.
Seitse aastat tagasi oli onu Klausi sünnipäev.
Olin just tulnud teisest riigist.
Ja istudes seal, vanas majas tortide, kohvide ja sugulaste vahel
haarasin hetkest kinni, kui kingitusest:
siin on minu sugu, aeg on nüüd. Ei midagi suurt,
on kohv ja vahvel ja vahikooretort, katkine tapeet,
seintel laevad ja näod.
Kuid mina olen majas, mis on siin, kus on inimesed, elusad,
kus kõik, mis kunagi minevik, mälestus ja kauge unelm
on vaikselt praegu siin. See ei saa kesta,
kuid kestab,
sest hetk on igavikku ankrusse heitnud.
Sellest sai ta viimane sünnipäev,
ma teadsin kuidagi ette.
Kuid selline päev pidi olema,
üks päev, et koju jõuda
ja päev, et koju jõudnuna
edasi minna
Link
Raimu Hanson, Betty Alveri kirjanduspreemia võitis norralane, Tartu Postimees, 23. november 2019,
https://tartu.postimees.ee/6833329/galerii-betti-alveri-kirjanduspreemia-voitis-norralane
Nädala autor 