Uwe Laub
Marien Laub – Fine Art Photography
Tormidele ja orkaanidele keskendunud teaduspõnevike autor Uwe Laub (1971) sündis Rumeenias ning kasvas üles Saksamaal. Enne kirjutama asumist töötas ta börsimaaklerina ning seejärel farmaatsiatööstuses, alates 2010. aastast tegutseb eraettevõtjana. Põnevikke kirjutama hakkas Uwe Laub alles 30ndate eluaastate keskel.
Tema debüütromaani „Blow out“ (2013) saatis üllatav edu. Eesti keeles ilmus 2019. a. sügisel Laubi teine teaduspõnevik „Torm („Sturm“, 2018), väljaandjaks Ühinenud Ajakirjad, tõlkija Piret Pääsuke.
Kliimast räägitakse palju, seda teeb oma romaanis ka Uwe Laub. Romaan algab seletamatute ilmanähtuste kirjeldamisega: Berliini olümpiastaadionit tabab tornaado, Hannoveri linna võimas rahetorm, Siberis sulab tohutu temperatuuri tõusu tõttu igikelts jne. On inimohvreid, tekib paanika. Laub läheneb kliimaküsimustele ühest kindlast aspektist – ta kõneleb ilma juhtimisest, ilmaga manipuleerimisest, võtab vaatluse alla teema, millest palju ei kõnelda. Romaani tarbeks tegi Laub mitu aastat vajalikku eeltööd ning nii saabki lugeja põneva sündmustiku taustal teemast ajaloolise ülevaate ja info hetkeseisust.
Lugu on kirja pandud põneviku žanrireegleid järgides. Autor viib lugeja võimalikku tulevikku, näidates, kuidas ilmaga manipuleerimist võib kasutada relvana. Olles ajakirjanduse veergudelt lugenud, et Donald Trump soovitas orkaane likvideerida tuumapommiga, võib öelda, et autor on kirjutanud raamatu aktuaalsel teemal ning tegelik elu on sama värvikas kui kirjaniku fantaasia. Raamatu suurim väärtus on aga ennekõike tema hariv ja teaduslik tasand.
Katkend: Torm, Ühinenud Ajakirjad 2019, tlk Piret Pääsuke, lk 180 – 190.
Kui Laura jõudis Leinemanni kabinetist tagasi koosolekuruumi, nägi ta Danieli näoilmest sedamaid, et too oli midagi avastanud. Tõmmanud ukse enda järel kinni, oli ta kahe kiire sammuga sedamaid mehe kõrval.
“Mida Leinemann tahtis?” küsis Daniel.
“Teada, kuidas mul Hardenbergi kuluhüvitiste kontrollimine edeneb.”
“Mida sa talle ütlesid?”
“Tõtt. Et seni pole ma avastanud midagi silmatorkavat. Ja ma oletan, et ei leia ka edaspidi.” Ta vaatas ringi Leifi poole. “Aga teie?”
“Täistabamus,” kuulutas Leif.
“Xian Wang-Mei?”
Leif noogutas ja küsis: “Kust sa õigupoolest selle nime said?”
“Hardenbergilt.”
“Ahah. Vaata siia.” Ta pööras sülearvuti Laura poole.
Ekraanil säras punnpõskse hiinlase portree. Mehel olid lühikeseks pügatud mustad juuksed ja peene nikkelraamiga prillid, läbi nende võis ta pilusilmi pigem aimata kui näha. Ta vaatas tõsise näoga kaamerasse. Tema lihavad huuled meenutasid Laurale karpkala, paksu kaela ümber ulatus särgikrae vaevalt kinni.
“See ta ongi või?” küsis Laura.
Daniel astus tema kõrvale. “Jah. Wang-Mei on kommunistliku partei üks mõjukamaid funktsionääre. Ta ei kuulu just kõige tähtsamate ninade hulka, kuid ta nimi ilmub ikka ja jälle partei otsuste alla. Internetist leidus tema kohta vähe, aga …” Ta patsutas Leifile õlale. “… see-eest on meil siin ju oma ekspert.”
Leif tõi kuuldavale midagi nurrumise laadset ja kallas endale koolat.
“Kõige parem aga tuleb veel,” jätkas Daniel. “Wang-Mei on ühel õige huvitaval ametipostil, millele partei on ta kolmeks aastaks pannud.” Ta vaatas Laurale võidurõõmsalt otsa. “Ta on Hiina riikliku ilmamõjutamisameti direktor.”
Laura põrnitses paksu mehe nägu, too ei meenutanud niivõrd poliitikut kui hoopis talupoega, kes on riisipõllult ära toodud ja ülikonda topitud. Teiselt poolt oli Laura Hardenbergi juures õppinud, et asiaate ei tohi kunagi välimuse põhjal hinnata – kui jätta kõrvale see, et Wang-Mei oli riisikasvatajaks liiga rasvunud.
Laura pöördus Danieli poole: “Mind huvitaks, kas on olemas mingi seos Wang-Mei kui selle ameti direktori ja Chenlongi diili vahel?”
“Tõsiselt räägid või?” Leif vahtis teda, justkui oleks ta Kuu pealt kukkunud. “Juba mitu kuud ekstreemsed ilmastikunähtused üha sagenevad ja tänu sinu endisele bossile on meil nüüd otsene viide Hiina ametkonnale, mis tõendatavalt sooritab rohkem ilmamodifikatsioone kui kõik maailma riigid kokku. Milliseid tõendeid sa veel vajad?”
“Hardenberg mainis Wang-Meid ainult seoses Chenlongiga. Fakti, et mees on ilmamõjutamisameti direktor, Hardenberg ei nimetanud. Äkki sellepärast, et see ei mängi mingit rolli?”
“Äkki sellepärast, et Hardenbergil polnud sellest aimugi?”
“See, et poliitikud on seotud ettevõtetega, pole ebatavaline,” seletas Laura, „olgugi et nad seda vaid harva avalikult tunnistavad. Võimalik, et Wang-Mei tegutses antud juhul eraisikuna.”
„Ära tee ennast naeruväärseks,” põrutas Leif. „Mitte keegi säärasel positsioonil ei tegutse eraisikuna. Eriti veel Hiinas. Ma ütlen sulle, Chenlong on plaanitud terrorirünnaku taga. Võimalik, et isegi kõrgetasemelise poliitilise toetusega.”
„Ma olen skeptiline,” jätkas Laura jonnakalt ja pani käed rinnale risti. „Kas te taipate, mida see tähendaks?”
„Ameeriklased selle üle just ei rõõmustaks,” pakkus Daniel.
Laura pahvatas kibedasti naerma. „Juhul, kui Hiina poliitikuid seostatakse rünnakuga Ühendriikidele, siis võib puhkeda sõda.”
„Arvatavasti,” lausus Daniel mõtlikult.
„Just sellepärast ei suuda ma ette kujutada, et selle taga võiks olla partei.” Laura osutas Wang-Mei portreele. „Selle taga toimub midagi, millest me ei tea.”
Viivuks vajus igaüks oma mõtetesse. Korraga haaras Leif sülearvuti oma kätte ja läks istus sellega teisele poole lauda.
„Mida sa teed?” küsis Daniel.
„Pole sinu asi,” vastas teine ekraanilt pilku tõstmata.
„Sa ei hakka blogima, mis tõdemuseni me Wang-Meist jõudsime. On selge?”
Leif ei öelnud midagi.
„Ma tunnen sind, Leif. Jäta see.”
„Sina pole mingi ütleja, mida ma peaksin tegema ja mida mitte.”
„Kas tahad riskida sellega, et sind tabatakse?” küsis Daniel silmanähtavalt ärritatuna. „Kas sa arvad, et need inimesed ei jälgi veebi väga hoolikalt? Liiga palju on juhtunud, et nad võiks veebirahvast veel ignoreerida. Oled sa Dobby unustanud? Mees, nad peavad sind silmas. Sa ei blogi sellest ühtki sõna, said aru?”
„Persse,” kirus Leif ja virutas arvuti vihaselt kinni. Ta avas avatud koolapudeli ja jõi selle ühe hooga tühjaks.
Daniel pöördus ja läks akna juurde. Vaikides vaatas ta välja.
„Kes on Dobby?” küsis Laura.
Leif lõi tüdinult käega.
„Kust te üldse kogu selle info olete saanud?” Laura astus akna alla Danieli juurde. „Sellelt kontaktisikult? Sellelt tumeveebitüübilt?”
Mehed vahetasid omavahel pilgu. Siis ütles Leif: „Selles ongi probleem. Rousseau on kadunud.”
„Kadunud?”
„Ta ei anna enam endast märku.”
„Miks?”
„Kust peaksin mina seda teadma?” nähvas Leif. „Võib-olla on ta külmaks tehtud?”
„Külmaks tehtud?” Laurale kangastus jälle Hardenbergi surnukeha. Mehe pärani silmad, mis liikumatult enda ette põrnitsesid.
„Jah. Ma ei imesta varsti enam millegi üle.” Leif torkas arvuti kaenla alla, haaras toitmejuhtme pihku ja liikus ukse poole. „Ma lähen kusele.”
„Milleks sulle selle juures arvuti?” uuris Daniel kahtlustavalt.
„Senikaua kui too siin on,” osutas ta Laurale, „ei jäta ma oma lapsukset valveta.” Leif tõmbas ukse lahti ja astus koridori. Järgnes lühike mõttevahetus valvuriga, kes lõpuks temaga koos tualetti läks.
„Idioot,” pomises Laura.
Daniel ohkas. „Diplomaatia pole tal just tugev külg. Aga ilma temata oleks mind välja visatud.”
„Eks sa ise tea,” vastas Laura hajameelselt. „Mis sa arvad, kas keegi on selle Rousseau… ” Ta viivitas. „… ära tapnud?”
Daniel kehitas õlgu. „Ma pigem arvan, et Leif mõtles sellega, et Rousseaul pole enam tumeveebile ligipääsu. Kes iganes see Rousseau on – ilmselt ei saa me seda kunagi teada.”
„Juhul kui keegi on tõesti ta kõrvaldanud, siis on vähemalt kellelegi tema identiteet teada.” Laura vaatas ukse poole. „Valvur on läinud. Kuidas oleks, kui läheks sirutaks veidi jalgu?”
„Miks ka mitte,” vastas Daniel ja naeratas põgusalt. „Veidi liikumist ei teeks paha.”
Sihitult jalutasid nad mööda tühje koridore, mahajäetud seisukorras jättis hoone päris troostitu mulje. Nad astusid sisse sööklasse, mille roostevabast terasest lett kumas avariivalgustuse tuhmis valguses hõbedaselt, ja jõudsid lõpuks pikka peakoridori, mis ühendas administratsioonitiiba tootmishallidega. Nad olid saanud teha vaid mõne sammu, kui koridori teises otsas ilmus nurga tagant üks mees. Ta märkas Laurat ja jäi seisma. Mehe heledad lokkis juuksed olid tal sassis silme ees juskui mõnel California surfaril, kes just rannast tuleb. Näojooned olid teravad. Paks talvejope paistis katvat lihaselist keha.
Laura oli täiesti veendunud, et pole sellist meest enne Andras näinud. Ta tundis vaistlikult, et see mees ei kuulu siia. Juba tema välimus tekitas hitmu. Tahtmatult jäi ka Laura seisma.
„Mis lahti?” küsis Daniel hämmeldunult.
„Ma ei tea,” Laura põrnitses meest koridori teises otsas. Too hakkas edasi liikuma, ilma et oleks pilku ära pööranud. Ta kõnnak oli kummaliselt vetruv.
Danieli kulmud tõmbusid kokku: „Kes see on?”
„Pole aimugi.”
Mees lähenes. Vasaku käega tiris ta nüüd oma jope tõmblukku allapoole, samal ajal libises parem käsi põue. Laura tundis, kuidas tal kananahk käsivartele tekkis. Kui mees käe põuest välja tõmbas, klammerdusid ta sõrmed ümber püstolipära.
Laura silmad läksid pärani.
Ilma samme aeglustamata otsis mees nüüd jopetaskust summuti ja keeras selle oskuslike liigutustega relva külge.
„Mida põrgut …?” pahvatas Daniel. Siis juhtus kõik korraga.
Umbes koridori keskpaigas paiskus lahti meestetualeti uks ja Leif astus välja. Ta näol oli kahvatu ilme. Ta hõõrus käsi vastu teksaseid kuivaks, märkas siis Danieli ja Laurat ja muigas. Sekundi murdosa jooksul valdas Laurat tunne, et miski selles vaatepildis ei klapi, kuid silmates meest, kes astus tema poole, et tuleb põgeneda.
„Hoia alt!” möirgas Daniel ja osutas mehele Leifi selja taga. Kuid oli juba hilja.
Mees jõudis Leifini. Sujuva liigutusega pistis ta püstoli tagasi jope alla. Leif näis lõpuks taipavat, et keegi on ta taga. Ta pööras ringi.
Mõlema käega haaras mees Leifi peast ja keeras selle jõhkralt kõrvale. Kohutav ragin, mis Laurani kostis, võis tulla üksnes Leifi murduvatest kaelalülidest. Otsekui raiutud puu langes ta prantsatusega maha. Ta välja väänatud pea jäi näoga lamama nende poole, surnud silmad põrnitsemas ei kuhugi.
Laura tahtis karjuda, kuid ta hääl ütles üles.
Leifi tapja haaras uuesti relva pihku.
Daniel vahtis otsekui halvatult surnud sõpra. Laura kahmas ta õlevarrest kinni ja rebis endaga kaasa. „Jookse!”
Ja nad jooksid.
Paari kiire sammuga jõudsid nad koridoriharuni, kust olid enne tulnud, ja tormasid ümber nurga. Selja taga pritsis seinast betooni. Laura tõmbus kössi. Ta polnud laske isegi mitte kuulnud.
Koridori järgmine hargnemiskoht oli umbes kahekümne meetri kaugusel. Laura süda tagus valulikult. „Kiiremini!”
Nad pöörasid teise koridori, seejärel ruttasid treppidest alla esimesele korrusele. Üllatunult tõdes Laura, et Leifi tapja polnud ilmselt eriti kärmete jalgadega. Paistis, et nad olid ta maha raputanud. Esialgu.
Nad jooksid fuajeesse, möödudes istenurgast, kus olid veel mõne tunni eest istunud ja blizzard`ist rääkinud. Ei lähedal ega kaugel polnud fuajees kedagi näha. Laura läks vastuvõtulaua taha ja heitis pilgu sealsele telefonile. Ükski lambike ei põlenud ega vilkunud. Ta tõstis toru kõrva äärde. Ei midagi. „Ühendust pole.”
„Pagana pihta. Seda tegi kas torm või too tüüp.”
„Kes ta on?” küsis Laura.
„Pole aimugi. Selle üle murrame pead hiljem. Praegu tuleb meil kõigepealt siit kaduda.”
„Õue ei saa me minna.” Laura mõtles palavikuliselt. „Lähme tootmishalli. Kes seda ei tunne, ei saa sealt kohe ülevaadet.”
„Nõus.”
Laura kiirustas trepikoja poole ja haaras ta käest kinni. „See tüüp on seal üleval.”
Laura tõmbas käe lahti. „Sama hästi võib ta ka juba ammu kuskil siin alla olla. Me peame riskima.”
Valvsalt ringi vaadates läksid nad ettevaatlikult tagasi teisele korrusele. Laura juhatas teed. Ühte koridoriharusse pöörates seisatas ta äkitselt. Mõni meeter temast
eemal, keset koridori, lamas põrandal Leifi elutu keha. Laura neelatas. Tee tootmishalli läks laibast mööda.
Kui nad temani jõudsid, põlvitas Daniel surnud sõbra kõrvale ja sulges ta silmad. „Jumalaga, mu sõge semu.”
Laura vaatas Leifi käsi, mida too oli veel mõne minuti eest tualetist tulles teksaste külge kuivatanud. Äkitselt taipas ta, mis oli teda selles vaatepildis eksitanud.
„Ma tulen kohe tagasi,” ütles ta ja jooksis meeste tualetti.
„Hull oled või? Mida sa sealt otsid? Me peame edasi minema!”
„Ainult üks sekund.” Ta tormas tualetti ja vaatas ringi. Tagapool, kaarja ukseaugu taga oli seina ääres pissuaarid, nende vastas kabiinid. Otse Laura ees rippus peegel, millest vahtis talle vastu sügavalt segaduses naine, kellel polnud enam midagi ühist rõõmsa noore emaga, kes veel nädalavahetusel oli ülevas tujus istunud purskkaevu serval ja oodanud pidurongkäigu algust. Peegli all asus kraanikausi ja seebianumaga kapp. Selle kohal kaks elektripistikut. Ühte nendest oli torgatud must adapter. Juhe selle küljest kadus alla kappi, mille uks oli veidi praokil. Laura kükitas ja avas kapi.
„Mida paganat sa siin teed?” hüüdis Daniel ukselävelt. „Too tüüp võib iga hetk välja ilmuda. Me peame jalga laskma.”
Laura tõmbas Leifi sülearvuti välja. „Kui sa keelasid Leifil võrku minna, siis kadus ta peagi tualetti. Mina ei mõelnud selle juures midagi, et ta arvuti kaasa võttis. Ta ei lasknud seda ju nagunii kunagi silmist. Siis aga tuli ta tualetist tühjade kätega välja, järelikult pidi arvuti siin olema.”
„Miks ta selle siia jättis?” arutles Daniel laupa kibrutades. „See pole üldse tema moodi.”
Laura tõmbas adapteri pistikust välja. „Ta pidi akut laadima.”
„Leif poleks iial oma arvutit järelevalveta jätnud.”
„Pole aimugi, miks ta seda nüüd tegi… ”
„Ükspuha.” Daniel vaatas närvitsedes ringi. „Aga me peame minema! Oleme liiga palju aega raisanud.”
„Ei ole. Ilma siin arvutis olevate andmeteta ei hakka keegi meid uskuma.”
„Tõsi.” Daniel noogutas. „Hästi tehtud.”
Nad jooksid nüüd mööda seda koridori, kust Leifi tapja oli tulnud. Ühe kõrvalruumi, kus hoidsid oma koristusvahendeid puhastusteenistuse töötajad, uks oli paokil. Laura pilk langes kingapaarile, milles olid jalad. Ta rebis ukse lahti. Nurgas istus vastu seina vajunult suletud silmadega valvur, otsekui käest pandud prügikott. Ta särk ja jakk olid rinna pealt verest läbi imbunud. Laura huuled hakkasid värisema.
„Tule juba!” kiirustas Daniel.
Nad jooksid edasi ja keerasid veel kaks korda ära, kuni jõudsid lõpuks turvaukseni, mille kaudu sai tootmishalli. Läbi aknaruudu ukses oli nõrgalt valgustatud hallis näha suurte masinate ja aparaatide kontuure. Laura tõstis töötõendi elektroonilise luku ette. Ukselukk avanes klõpsatusega.
Hall haises nafta ja määrdeõli järele ning seal oli tuntavalt külm. Kõik masinad olid seisma pandud, polnud kosta vähimatki müra. Nendel vähestel kordadel, kui Laura varem siin oli käinud, oli ta alati pidanud kõrvaklappe kasutama. Uks nende taga vajus tagasi lukku. Laura hingas sügavalt sisse-välja. Sellest kerkis suu ette aurupilv.
„Ma helistan politseisse.” Ta võttis mobiili välja. „Neetud. Levi pole.”
Daniel vaatas ringi. „Mis siis nüüd?”
„See uks peatab ta.”
„Selle peale ei või me lootma jääda. Mis siis, kui ta on kuskilt sissepääsukaardi hankinud? Me peame siit kaduma.”
„Hästi. Hall on suur. Otsime endale hea pelgupaiga.”
„Ma mõtlesin sellega, et me peame siit välja minema, Laura. Välja siit hallist, nii kaugele Andrast, kui võimalik.”
Laura silmad läksid suureks. „Välja blizzard`i kätte?”
„Ma ei näe mingit alternatiivi.”
Nende selja taga plaksatas miski vastu turvaukse akent. Nad pöörasid kiiresti ringi.
Läbi akna paistis Leifi tapja. Käsi relvaga oli tal ette sirutatud. Ta kivinenud näos ei liikunud miski, kui ta järjest mitu kuuli nende suunas tulistas. Need põrkasid vastu ust. Kohtadesse, kus klaas tabamuse sai, jäid järele ringjad mõrad, mille keskele värvisid plahvatanud kuulidest paiskunud metalliosad klaasile justkui hallid õied.
Daniel kähises: „Lähme, minema siit!”
Poolhämaras põgenesid nad masinate, konveierite ja risttahukaliste presside vahelt halli teise otsa. Suure ukse kõrvalt, mille kaudu liikusid veoautod, leidsid nad puhke- ja riietusruumi koos tööliste kappidega.
„Oota siin.” Laura surus arvuti Danieli kätte ja kadus riietusruumi. Kappide kõrval nagis rippusid soojad tööjoped. Laura tõmbas ühe endale selga, teise viis Danielile.
Halli teisest otsast kostis jubedat klirinat. Purunevat klaasi heli kajas seintelt vastu.
Laura lükkas uksesulgurit. Veoautode sissepääs avanes. Otsekohe keerutas halli lund sisse. Kuskil tagapool kukkus miski kolinal põrandale.
„Ta tuleb,” pahvatas Daniel.
Nad astusid välja. Jäine külmus ja suured piitsutavad lumehelbed lõid neile vastu.
„Kust me parkimisplatsile saame?” hüüdis Daniel läbi tormi.
„Siitkaudu.”
Nad hakkasid läbi põlvedeni ulatuva lume sumama. Ikka ja jälle heitis Laura kiirelt pilgu tagasi, ent läbi tiheda lumemöllu ei näinud ta midagi ega kedagi.
Leifi pikap seisis üsna peasissepääsu juures. Kuid nii nagu kõik teised sõidukid, oli seegi paksu lumekihi alla maetud. Kaitseraudade ja küljepeeglite küljes rippusid jääpurikad. Laura krimpsutas nägu. Loodetavasti on pikapi aku parem kui tema Polo oma. Juhul kui mootor vedu ei võta, istuvad nad lõksus.
———
Tänavu aprillis ilmub Uwe Laubi uus romaan „Leben“ („Elu“), mille keskmes on ülemaailmne liikide väljasuremine ja selle mõju inimesele.
Lingid:
https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=72&artid=89070
Loone Ots
Foto: ERR.ee / erakogu
Loone Ots (1965) – eesti kirjanik, kirjandusteadlane ja folklorist.
Katkend: Mustamäe valss, Petrone Print 2012, lk 91-95; 117-119.
Retked linna
MÕNIKORD SÕITIS EMA minuga linna, see tähendab kesklinna. Esialgu oli see hirmuäratav ettevõtmine. Otseühendust südalinnaga veel ei olnud. Tuli kasutada trolli number 2, mis sõitis mööda Vilde teed seega meist kaugemal, või busse 13 või 20. Esimene liikus küll kesklinna ja vanaema juurde Kadriorgu, kuid tiirutas ahastamapaneva aeglusega ja kogu aeg keerutades: Sütiste tee, Mustamäe tee, Hipodroomi kaudu Balti jaama, sealt Viru väljakule ja mööda Narva maanteed Lasnamäeni. Sõit kesklinna võttis peaaegu tunni.
Buss 20 oli palju koledam koht, sest sellel liinil kurseerisid vanad sõidukid, mis haisesid jubedalt bensiini järele ja millel oli juhikabiini taga pikk istepink seljaga sõidu suunas. Sellesse bussi astudes – sõita sai Koskla peatuseni, kust tuli trollile ümber istuda, sest buss ise veeres edasi Koplisse – läks mul otsekohe süda pahaks. Heal juhul saime enne välja, kui öökima hakkasin. Ega number 13 parem olnud. Veeremid olid uuemad, ilusa punase triibu ja korralike sõidusuunaliste istmetega, kuid pidevad pöörded ajasid mu mao samuti keerlema ja tulem ei lasknud end oodata. Ükskord oksendasin täis vanaema kingitud kummielevandi, mis nägi välja nagu päris. Ema pesi minu ja looma kodus küll duši all puhtaks, kuid eelarvamus mänguasja vastu jäi minus alles. Vants minu mängudes ei osalenud, vaid tukkus kastinurgas, kuni kadus keldrisse.
Linnas nägin kõigepealt Võidu väljakut, mille servas, praeguse SEB panga hoone kohal oli kitsuke haljasala. Seal seisis keset lillepeenart roosa šamottnaine, kauss käes. Selle kuju modell oli olnud minu ema, kui ta töötas kunstiinstituudis. Enne 1980. aasta olümpiat kaevati sinna jalakäijate tunnel. Kuju viidi mujale. Nõukogude aja lõpul hakkasid huligaanid järjekindlalt kaussi puruks lööma. Paar korda parandati õõnesnõu ära, lõpuks aga loobuti. Ema seisis kaua Kaarli puiestee ja Komandandi tee vahel, kauss ikka katki. Ka ei torganud skulptuur laial haljakul kuigivõrd silma. Hiljuti kõndisin haljasalast mööda. Mu kiviema oli sealt hoopis kadunud – kuhu, ei teagi. Ka Kirovi-nimelise kalurikolhoosi peahoones – nüüd asub seal erahaigla Fertilitas – peaks leiduma pannoo, peal kolm kaladega naist, kõik minu ema järgi paika pandud.
Meie ring linnas oli üsna etteaimatav. Käisime Tallinna Kaubamajas, millel tookord oli ainult A-korpus. Siis väisasime kauplust Mood, kuulsa Tallinna Moemaja esinduspoodi (mäletate küll: „poodi toodi moodi, moodi toodi poodi”), kus mind võlus tagant valgustatud mustvalge klaasmaal trepiseinas (mis sellest küll saanud on?).
Kohustuslik oli kammida raamatupoode Pärnu maantee nurgal ja Kirjanike Majas Harju tänaval. Väga põnevad olid ehted ja muu pudi-padi praeguses Nu Nordiku kaupluses, mis toona kuulus kunstikombinaadile ARS. Aga kõige tähtsamad olid kaks müügikohta, mille toodangu eest ema võinuks kas või hinge loovutada: käsitöö- ja disainipood Raekoja platsil ja Pikal tänaval. Harva oli emal raha, et neist midagi osta, rahvakunstimeistrite ja tarbekunstnike loomingut koju kanda. Kuid me vaatasime, ahhetades ja võrreldes, kõiki Muhu tikandeid, rõhke, sõlgi ja sokke. Enne 1969. aasta laulupidu tegi ema südame kõvaks ja soetas võrratu Muhu tikandiga kampsuni suure vereva mooniga rinnal. Nii ilusat tööd pole ma kunagi hiljem näinud. Paar tassi ja koogitaldrik jõudsid mustale kohvilauale. Mulle ja õele kinkis ema suurepärased hõbesõled, mis maksid kopsaka summa. Mina kaotasin oma sõle ülikooliaastail ära, kinnis oli kehvake, kuid austusest vanemate vastu ostsin koopia. Kui õde sai 15, ulatas ema talle ka moodsalt stiliseeritud hõbekäevõru. Ema ise oli tuline patrioot ja esiaja fänn. Just siis läksidki moodi pronksi- ja rauaaja ehete põhjal valminud metallehistööd. Ikka sellesama juubelilaulupeo harjal kujundas ema endale uskumatult pilkupüüdva, samas minimalistliku ja mis peaasi, odava suvevälimuse. Lihtsale naturaalvalgele kleidile, mille materjal oli vilets lavsaan, köitis ema nahkvöö väikese nahktupes pussiga. Puss oli terav, täiesti ehtne relv. Kaela riputas ema pronksiaegse kaksikvõru koopia, mille otsas rippus vaskkuulike, ja lisas sellele siksakilise vaskpreesi. Nii lihtne ja maitsekas lahendus väärinuks kunstipreemiat. Olin uhke, et mul on selline ema.
Linnaretk lõppes kohvikus Pärl, kus seisime pool tundi sabas ja saime tasuks värskeid lõhnavaid ja tõeliselt maitsvaid saiu või kooke. Viisime saagi koju ja olime rõõmsad – kui ma bussist enam-vähem väärikalt pääsesin. Õnneks avati varsti trolliliin number 3, mis õõtsutas vähem ega haisenud üldse. Nüüd oli linnasõit oodatud lõbu.
VÕIDU VÄLJAKUL Kunstihoone all oli galerii, kus moodsad kunstnikud müüsid oma taieseid. Sissepääs oli tasuta. Sealt käisime kindlasti alati läbi. Ema tundis paljusid kunstnikke isiklikult, oli ta ju olnud kunstiinstituudi hinnatud modell, isegi nii hea, et sai legendi järgi ainsaks saledaks ja brünetiks naiseks, keda esikunstnik Evald Okas kunagi aktina maalida oli soovinud – ettepanek, millest ema moraalsetel kaalutlustel kategooriliselt keeldus. Ema oskas näha kunsti imet ja õpetas mindki vaatama pildi koloriiti, detaile, arutama autori mõtet ja tuvastama, mida 1960. aastate eesti kunsti abstraktne vool oma teostega öelda tahtis. Kaks korda aastas käisime kogu perega Kunstihoone ülevaatenäitustel. Ema lasi mul alati valida minu meelest parima maali ja käskis valikut põhjendada – nii arenes lapse iseseisev mõtlemisvõime ja argumenteerimisoskus. Muidugi oli mu maitse pigem stalinliku sotsrealismi poolt. Mäletan ühe aasta valikut, roosat alasti naist pehmel valgel karusnahal. Päris kitš see kindlasti polnud, aga eriline kunstimõte ka mitte. Ema oli kergelt häiritud, kuid austas mu otsust. Arvan, et selle patuse töö autor võis olla Olev Subbi. Veel meeldisid mulle loodusvaated, mida rohelisemad, seda parem, kuid kord vaimustusin ka pruunides toonides udusest metsahommikust, kus pildi esiplaanil kiikusid koltuvad maarjasõnajalad.
Isa ja emaga käisime tihti vanalinnas. Tutvusin huvitavate nimedega: Toomkirik, Tornide Väljak, Kuldjala torn, Taani kuninga aed. See viimane paelus mind eriti, sest kusagil müüri ääres kasvas pisike kääbusleinapaju. Leinavormi tuules hõljuvad oksad tundusid väga ilusad. Müürivahe tänavalt leidsid vanemad kummalise siseaia, kus üks hakkaja härra eksponeeris vaskseid tee- ja kohvikanne, mida ta ise enda lõbuks valmistas. Selles aias õitsesid alati kressid, mis paese müüri taustale imeliselt sobisid. Käisime ka kirikutes, millegipärast mäletan just õigeusu Püha Nikolai kiriku sisemust. Kultushooneid väisama ajendas vanemaid mitte religiooni-, vaid kunstihuvi. Ja muidugi suurepärane, hästi renoveeritud ja rahvale avatud dominiiklaste klooster. See oli parim maja linnas, kust leidsin nii lahedaid jooksuradasid (see oli püha ristikäik) kui ka sopilisi ruume, vahel samme sajakordselt võimendava kajaga koridorid. Õppisin kähku ära dominiiklaste indulgentsimüügisalmi: „Kui raha kasti viskate, siis taeva lendab hingeke!” ja olin mungakuues petturite ahnusest jahmunud – raha eest ei saa ju hinge päästa, igaüks peab ikka ise hea olema, oli ema mulle kodus lõpetanud.
Tegelikult oli iga muuseum omamoodi hea. Ajaloomuuseumis olid raudrüüd, linnamuuseumis hõbekarikad, aga teatri- ja muusikamuuseumis hurmav mängutoos: roosapõskne torukübaras mees, kes kallistas sama roosa kerega notsut. Kaksteist punkti teatrile ja muusikale! Teine tosin peaks minema mu vanematele, kes lapsele juba õrnas eas kodulinna mineviku kätte näitasid.
Vanalinnas oli ka ohtlikke paiku, mis panid südame mõnusalt judisema. Üks neist oli Tallinngaasi hoone Vene tänaval. Kunagi oli see hoone kuulunud apteekide peavalitsusele, kus ema lühikest aega sekretärina töötas. Terve peavalitsus teadis, et selles hoones kummitab kunagi sissemüüritud tütarlaps, kes täiskuuöödel istus laos vatipallide peal ja härdalt nuttis. Olla olnud õnnetu armastuse lugu, nagu ikka. Et laos leidus ka mürke, pidi kohal olema alatine öövalve. Ükski peavalitsuse daam ei julgenud sinna majja aga iial ööseks üksi jääda. Nii valvaski seda ladu ainult püksikandjatest töötajad, kellest mitmed kinnitasid, et kohtasid keskaegset neidist samas keldris ja samas poosis. Praegusest Olde Hansast vasakule jäi luitunud maja, suur pragu pikuti sees, peal silt „Ettevaatust! Varisemisoht!” See oli tõesti nii köitev kui jube. Mõelda, kui maja tõesti meie lähenedes kaheks pooldub ja alla variseb, paisates laiali tolmu ja kive! Minu elav fantaasia maalis hävingust päris tõese pildi, nagu hiljem kinoringvaadetest lammutustöid nähes veendusin.
/…/
ISA KÄITUS KUI AUMEES: jättis kogu korteri meile. Telefon jäi samuti sisse, kuigi isa nimele. Ema ei julgenud abonenti ümber registreerima minna, kartis, et see võetakse ära, et teadis juhtumeid, kus endale telefoniga korteri vahetanud pere avastas, et telefon oli vahepeal kõrvaldatud. Raha jäi lauale täpselt ühe kuu üüri jagu, 17 rubla. Heitunud ema seisis silmitsi vajadusega minna tööle.
Tegelikult oli ema abielukriisi alguses juba püüdnud emantsipeeruda. Saamaks ligipääsu toidulauale, hakkas ta I toidukaubastu müüjaks vast avatud kaupluses ABC-IV, mis jäi meist ülejärgmisse mikrorajooni Tammsaare teele. Praegu on samas hoonekompleksis Mustamäe linnaosa valitsus. Ema sai valge kitli ja hakkas jälgima selveriiuleid. Töö oli täitsa tore, kuni oli saabunud esimene kuulõpp ja kogu müüjaskond saadeti kollektiivselt günekoloogi kontrolli. Kahtlemata oli see ostjate tervise huvides, et söögijagajad süüfilist või tripperit ei põdenud. Ent moraalne ema pidi minestama, kui karm, maakeelt aktsendiga kõnelev meesarst käratas: „Piksid mahha! Piksid mahha! Ruutu!”, sabas seisvad naised konveiermeetodil läbi vaatas ning vajalikud proovid võttis nagu Ravic romaanis „Triumfikaar”. Idee hargitada reisi kolmekümne kaaslase nähes oli emale liig ja ta lahkus ABCst kiiresti omal soovil.
Hiljem selgus, et nõukogude võimu tervishoiueeskiri oli absurdsemaid maailmas. Tervisekaarti nõuti ainult täiskohaga töötajailt, kohakaasluse alusel tegutsejad olid alandavast kohusest priid. Nähtavasti küsisid treponeemid ja trihhomoonased võimalikelt peremeesorganismidelt alati enne nakatamist tööraamatut ja kulgesid ainult põhikohaliste peale. Sama mõttetu kontrollisüsteem kehtis, kui olin 1980ndail kooliõpetaja. Kõik peale minu käisid end veneroloogile näitamas, aga mina pääsesin, sest mul polnud täiskohaga lepingut.
NÜÜD OLI EMAL TULI TAKUS, töövõime edendamisega oodata ei saanud. Esmalt tuli aga leida mulle lasteaiakoht. Ent see oli ülim defitsiit, mille vastu oli võimetu isegi tädi Aina, sest tema tuttavail üldjuhul väikesi lapsi polnud, järelikult polnud vaja ka lasteaiakoha vahendajat ning päevakodude direktorid ja muud asjanaised jäid tädi suhtluslävest madalamale. Õnnetud tööealised emad, kelle peres puudus pensionärist vanaema, pidid vigisevaid võsusid tipptunnil ühistranspordis linna teise otsa toimetama ja olid ka siis õnnest uimased, et pesamuna vähemalt kuskile kellegi hoole alla sai. Võinuks arvata, et lasteaedade krooniline kohanappus on korrelatsioonis töötajate üleküllusega, kuid asi oli tegelikult vastupidi. Kasvatajaid oli alailma puudu. Pea igal pool leidus vakantsi. Kasvatajal aga oli õigus panna oma laps või lapsed töökoha lasterühma väljaspool järjekorda. See oli ainus motivatsioon, mida väikese palga ning suure töö- ja vastutuskoormaga kasvataja ametikoht võis pakkuda.
Emal oli vähemalt teoreetiliselt pedagoogiline haridus, paljudel kasvatajatel, kelle hooleks nõukogude võim kasvava põlvkonna isiksuse kujundamise jättis, polnud tavalist keskharidustki. Emal oli kohti valida. Algul mõtles ta ETKVLi prestiižsele ja hästi varustatud lastepäevakodule, kuid see asus liiga kaugel, ema arvas, et meil on sinna talvel liiga vilets minna. Meie VIII mikrorajoonis oli äsja valminud korralik lastepäevakodu. Kahjuks käisid kõik meie maja lapsed just seal. Ema pelgas, et nad teevad mulle liiga, kuid parata polnud midagi. Õnneks oli lapsi hulgi ja igas vanuseastmes mitu rööprühma. Võis loota, et kõige õelamad Poni!-hüüdjad jäävad teise rühma.
Kunagi õrnas eas oli lastearst keelanud mind lasteaeda panna, oli öelnud, et ma ei ole lasteaialaps. Kalamajas oli just meie akende vastas vene lasteaed, mille verandalt paistis kätte üüratu toredus: suured nailonjuustega nukud, kes istusid ringis ümber vineerist kohvilaua. Igatsesin hirmsasti lasteaeda, kus saaks teistega mängida ja muidugi neid inglisarnaseid olevusi kussutada. Meie lasteaia õu oli täis ronimisredeleid ja püramiidmajakesi, lisaks oli igal rühmal müstiline kuur, kust toodi välja jalgrattaid ja mänguautosid, kogu mänguasjapood tundus olevat pakitud ühte boksi – ja neid bokse oli iga rühma jaoks.
Ööl enne lasteaeda minekut ei maganud ma üldse, aina kujutlesin, kuidas lapsed suures saalis kodu mängivad ja heldinud kasvatajad neile naeratavad. Tegelikkus oli teistsugune, kuid alguses mitte vähem meeldiv. Sain omaette kapi, pilt peal, ja osalesin suure saali ühishommikuvõimlemises – tore komme, mis praegustes lastehoidudes enam au sees ei ole. Söök jäi minust puutumata, ema ei seisnud enam selja taga ja ma kasutasin kohe juhust mitte süüa. Mänguaeg aga oli tõsine piin. Uut last tuldi vaatama ja igaüks, kes mind nägi, üritas anda vähemalt ühe tou. Püüdsin siseneda tüdrukute ringi ja endale mõne suure nuku sülle saada, aga mind aeti eemale. Ükski kasvataja ei sekkunud, nad istusid meist piisavalt kaugel ja pidasid mokalaata. Nõutult läksin kaebama, et see ja see on mind löönud. Tüdinult tõusis kasvataja ning küsis ükskõikselt, mis juhtus. Nüüd sain esimest korda elus selgeks, mida tähendab kollektiiv. Lapsed kinnitasid ühest suust, et lööja olin just mina. Olin pahv. Kasvataja käskis mul olla hea laps ja teisi mitte ahistada ning lahkus vestlust jätkama. Leidsin kapinurgast lego ja ehitasin terve ennelõuna klotsimaju – loomulikult üksi.
Ometi meeldis mulle lasteaed. Seal oli nii palju huvitavat, nii ilusad nukutoad ja nii toredad väikesed voodid, kuhu meid lõunaks magama pandi. Ilma usteta kemps, kus kükitasid koos mõlemast soost kasvandikud, oli harjumatu, kuid mulle ei tulnud pähegi asju vaidlustada. Pärast lõunat tuli ema mulle järele, minu meelest tarbetult vara.
Käisin lasteaias veel teisegi päeva. Nüüd lubati mul juba liivakasti tulla. Üpris tõenäoliselt oleksin lõpuks kodunenud ja rühma sulandumise kogemuse enne kooli kätte saanud. Kuid kolmandal päeval jäin kõrgesse palavikku – arsti sõnul ütlesid mul erutusest närvid üles. Ema pidi olukorra teisiti lahendama.
MA EI OLE ENAM IIAL nii palju sabades seisnud kui siis. Ema sabatas, et saada tõend, mille alusel isa kirjutati meie korterist välja, siis selleks, et saada tõend, mille alusel mina tohtisin astuda lastekollektiivi. Selle viimase jaoks tuli teha mitu tuuri: IV mikrorajooni lastearstile, Narva maantee lastepolikliinikusse, kus tehti röntgen, Laia tänava keskaegsesse majja, kus tehti ma ei mäletagi mida, Harju rajooni polikliinikusse praegusel Magdaleena, toonasel Lasteaia tänaval, kus tehti millegipärast veel üks läbivalgustus (ega nad minu seest ometi allaneelatud teemanti otsinud?) ja siis veel tagasi Vilde tee hambaarstile. Järgnes lasteaiaintermetso. Siis tuli emal ära seista uus järjekord, sedapuhku tööbörsil.
Teadsin tööbörsi õe ajalooõpikust. Pildil seisid habetunud, kurbade silmadega töötud kodanliku Eesti Vabariigi ohvritena häbiväärses reas. Kuidas sai tänapäeval sihuke asi olemas olla? Vudisin koos emaga Tatari tänavale, tööbörsi aadress oli Tatari 1. Ametnik jagas emale teavet, millised tööpaigad ootavad täitjat. Enamik neist oli tehastes. Ema tehasesse ei tahtnud, seltskonna, aga eriti rutiini pärast. Isegi mu tegus isaema ei suutnud suurt pensioni taotledes (pension arvestati viimase aasta palgalt ja paljud intelligendidki veetsid selle aja kõva palgaga tootmisüksustes) tehases detaile stantsida, monotoonne tegevus ajas südame läikima. Õpetajaks ema ei soovinud, sekretäriks enam ei saanud: nõuti masinakirjaoskust, mis emal puudus. Sõelale jäid pisuke valik „puhtaid” töökohti. Paber näpus, käis ema nendega tutvumas, mina satelliidina sabas. Mina oleks valinud Karl Marxi keemilise puhastuse vastuvõtja amet, sest selle seinal laiutas mitu plakatit, mis manitsesid käsi pesema, vältimaks tüüfuse, paratüüfuse ja koolera nakkust. Batsillid olid kujutatud jubedate moodustistena, millel oli mitu karvast koiba ja ilged lõustad, mis nõukogude töötaja üle irvitasid – aga ainult siis, kui too ei tundnud seebiga kätepesu aluseid. Emale meeldisid plakatid, aga mitte Pelgulinna keskkond ega enam kui tagasihoidlik palk. Selgus, et vähem tööd nõudvad elualad on ühtlasi vähem tasuvad. Kust leida paremat?
Loomingut
Koidula veri ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2010
Eesti riigipead, Menu 20102
Mustamäe valss, Petrone Print 2012
Kalli kassi klassika, Menu 2013
Lugusid kuulsatest eestlastest, Menu 2016
Birkenruh` episood ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Kasvuhoonekoerad, Petrone Print 2017
Kuulsad ja naljakad eestlased, Rahva Raamat 2017
Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel, Petrone Print 2020
Nädala autor 