Rein Kuresoo
Foto: Twitteri konto
Rein Kuresoo (1959) on loodusgiid ja kirjamees, kes juba hulk aastaid järgib meie rändlindude kommet pageda võimaluse korral sügistalviste ilmade eest Aafrikasse. Autor kirjutab Musta Mandri loodusest bioloogi täpsuse, laiemat ökoloogilist pilti haarava selguse ja hõrgu aistilise tundlikkusega.
Katkend: Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisijutte Mustalt mandrilt, Varrak 2019, lk 149 – 167.
Ginger ja Garlic
Giid Abraham näib olevat kõigeväeline nagu muinasjutu kuldkalake. Hommikul laagrist välja sõites ütleme talle oma peamise soovi selleks päevaks – näha leopardi. Mistahes paigas mujal Aafrikas mõjuks sellise soovi tõsikindel väljendamine isekalt või siis vähemalt võhiklikult – isegi neis paigus, kus leopard pole haruldane, ajab ta meelsamini oma asju inimese silme eest varjatuna. Vaid South-Luangwas ja Sabi Sandi erakaitsealal Lõuna-Aafrikas peaks selle salapärase suure kassi nägemine olema peaaegu garanteeritud – niivõrd, kui eluslooduses saab mingeid garantiisid üldse välja anda. Veepuudus ajab kõik neljajalgsed Luangwa orgu tihedalt kokku ja kui kõigi kiskjate arvukus ongi siin suur, siis siinsele leopardide asustustihedusele pole kusagil maailmas võrdset. Kuigi võiks arvata, et leopardi otsimine võtab vähemalt üksjagu aega, näib Abraham juba teadvat, et laiguline kass ei jää leidmata, ning võtab selle poole kulgedes rahulikult aega kõigeks, mida loodusel meile täna pakkuda on. Kõigepealt jääme jõe äärde jooma suunduva pühvlikarja teele ning saame põhjaliku ülevaate sellest, kui vilets on loomade seisund kuivaperioodi lõpul. Paljud neist veavad sõna tõsises mõttes jalgu järel ja vaid karja tugi on see, mis suudab kurnatud õhvakesi veel kiskjate eest hoida.
Pühvlid koonduvadki kuivaperioodi edenedes üha suurematesse karjadesse. Ehkki pühvlid söövad raskel ajal ka kõige viletsamat kuluheina, on vee läheduses seegi juba ammu viimse kõrrekeseni otsas. Joomata nad aga ei saa ja karjad peavad seepärast läbima iga päev pikki vahemaid vee ja üha kaugemale nihkuvate alade vahel, kus veel midagi söödavat leidub. Karjade liitumine toob pühvlite ühiskonnas kaasa suuri muudatusi. Enamus täisikka jõudvatest pullidest lahkub sel ajal suurkarjast ja moodustab poissmeeste klubisid. Vanad sõnnid eralduvad väiksematesse karjadesse. Pullide edaspidine löögivalmidus soo jätkajatena sõltub nende seisundist vihmaperioodi alguses, mil lehmad sünnitavad ning uuesti indlema hakkavad. Sõnnid teevad oma panuse kvaliteetsemale söögile ja toituvad sageli vee piiril või roostikes, kus leidub rohelust ka kõige karmima põua ajal, ent kus kõik need, kes kiskjaid kardavad, pikemalt peatuda ei saa. Sageli lüüakse sarvi kokku, aga aju pehmitav põualeitsak ja pidevad jõukatsumised põletavad osa vanematest pullidest läbi ja nad peavad pullikarjastki lahkuma. Karjata sõnnide elu kaotab mõtte ja nende allakäik on kiire. Vanade erakpullide nahk läheb laiguti paljaks, aga see tähendab päikesepõletust, rohkesti puuke, raskemini paranevaid haavandeid ja neid veritsema nokkivaid pühvlilinde. Üha enam peavad pullid otsima leevendust poris püherdades. Kuna nad on juba niigi pahurad nagu prostatahaiged vanamehed, läheb veri nende sarve all vähimagi ärritaja peale keema. Jahimehe jaoks on üksik vana sõnn Aafrika kõnnumaal kõige ohtlikum vastane.
Kontrastina kõhnadele ja kurnatud elevantidele ja pühvlitele, kellel ribid naha alt välja paistavad, näevad sebrad, kes on samuti teel vee äärde, välja värsked ja prullakad nagu toidetaks neid pansionaadis rõõsa koore ja timpsaiadega. Nii nagu paljud teisedki neljajalgsed on ka sebrad South-Luangwas esindatud eraldi alamliigiga. Siinne crawshay sebra on tüüpilise savannisebraga märksa kitsamate triipudega. Sebrad pole mäletsejad – nende magu on ühekambriline ja kõige olulisem osa tselluloosi lõhustumisest toimub pimesooles. Sebrad kannavad korraga kõhus märksa suuremat hulka toitu kui mäletsejad ning selle seedumisel sooles eritub suur kogus gaase. Mäletsejad vabanevad liigsest metaanist peamiselt röhitsedes, kui aga sebrakari jooksu ehmatada, võib kuulda valju kollektiivset peeretust. “Tõotab tulla ilus päev,” prognoosib Abraham ja Vadim Želnini usina õpilasena kirjutan ta ennustusele kahe käega alla. Ainult üks mu klientidest, Peter, hakkab ägedalt oma kuuldeaparaati kruttima – see näib sebrade sündsusetust käitumisest endast väljas olevat ja laseb alatasa kuuldavale kiunuvat vilet nagu telepurgi kombetsensor.
Lõvisid, kes tihti jooma suunduvaid loomakarju saadavad, pole pühvlite ja sebrade slepis näha ja me sõidame edasi. Tee kulgeb läbi mopaanisalude. Elevandid on mopaani lehtede ja okste järele hullud – seda enam, erinevalt Okavango piirkonnast Botswanas on mopaanipuid siin vähevõitu. Seepärast näeb üle 15 meetris kõrguseid mopaane siin harva. Ometi on toitainerikkal pinnasel puudel kohati õnnestunud suureks kasvada ja sellised võimsad laiavõralised mopaanipuud moodustavad peaaegu Euroopa pöögimetsadega võrreldavaid hõreda alusmetsaga katedraalmetsi. Väikeseid kuivi jõesängikesi palistavad tinakombreetumid – maailma ühed tihedaima puiduga pikaealised tumehalli tüvega puud. Luangwa jõele lähenedes asenduvad need mustatüveliste eebenipuudega, mis moodustavad pargitaolisi salusid, kus elevandid viimaseid mahapudenenud hurmaa-taolisi vilju otsivad. Jõe kallastel asenduvad eebenipuud vorstipuudega.
Luangwa lammi vorstipuud on võimsamad, mida ma kusagil Aafrikas näinud olen ja nende “maugud” rammusad, nagu oleks vorstiraba topitud elevandisoolikasse. Vorstipuu õiepungad asetsevad poolesaja kaupa pikal õisikuvarrel ja puhkevad mõne kaupa öö öö järel vahetult enne vihmaperioodi. Suured sametised burgundiapunased õied lõhnavad päris jõledalt, kuid suudavad ligi meelitada suure ja kirju tolmeldajate seltskonna – sel vee- ja meevaesel ajal on vorstipuu siinmail nektaritoiduliste olendite vastu kõige heldem taim. Öösel külastavad õisi nahkhiired ja liblikad, päeval mesilased ja nektarilinnud. Vorstipuu häitsest nõretavat nektarit käivad õiekarikatest lürpimas ka pärdikud ja oravad. Ennelõunal kukuvad õied maha ja vorstipuu rasked viljad saavutavad pärast seda täismõõtmed juba mõne nädalaga, küpsemine võtab aega veidi rohkem. Loomade jaoks, kelle toidulaud on sel ajal kasin ja puine, on mahapudenenud meemaitselised õied vastupandamatu maiuspala ja impalad, pukud ja kudud kiirustavad üksteise võidu vorstipuude aluseid üle vaatama. Üks kurikaval impala laseb kuuldavale hoiatusvile ja teised gasellid ehmuvad selle valehäire peale ning jooksevad vorstipuu alt laiali. Nüüd saab ta õitega rahulikult üksipäini maiustada. Kes oleks osanud tuhmukeselt sellist nutikust oodata! Abraham kinnitab, et näeb liigikaaslasi haneks tõmbavat impalat esimest korda – võimalik, et antiloop ehmus tõepoolest ise millegi peale ega ajanudki teistele tahtlikult puru silma.
Valetamine pole aga siinkandi kasvaste ja suleliste seas sugugi ennekuulmatu asi. Eriti osav luiskam on savannidrongo. Sel musträsta suurusel linnukesel on karvaste ja suleliste seas vastuoluline maine – ühelt poolt on tema see, kes istub väljakutsuvalt kõige silmatorkavamatel okstel, märkab esimesena vaenlast ja hoiatab valjult kõiki teisi. Teisalt on ta aga õppinud hoiatamisega petuäri ajama. Drongo peab hoolega silmis kõiki oma kaaskondseid. Kui näiteks vöötmangustid, kuldnokad ja vadavilbased on leidnud mingi maitsva palukese, imiteerib drongo nende endi hoiatushüüdu ja napsab tulistvalu põgenevate pettuse ohvrite poolt maha jäetud mardika või sisaliku. Pärast korduvaid haneksvõtte lakkavad ohvrid drongo karjapoisivalet uskumast. Igal liigil on siin, küünte- ja kihvaderohkes paigas, mitu hoiatushüüdu, aga drongole näikse olevat needki teada ja ta võtab kasutusele järgmise vale. Nende sulitempude tõttu võiks drongo reiting metsarahva seas olla õige vilets, kuid ometi on kõigile selge, et drongo hoiatuste ignoreerimine on viga, mis võib kergesti ka elu maksta. Pealegi laskvat drongo valed käiku üksnes jahedatel hommikutel, kui lendavaid putukaid eriti ei liigu ning need linnud ja neljajalgsed, kes maapinnal siblivad, paremini toitu leiavad. Vähesed linnuliigid on nii südid kui drongod – satume stseenile, kus drongo klammerdub tõmmumadukotkale küünistega turja ja lendab pika maa sissetungija seljas, talle samaaegselt nokahoope lagipähe jagades.
Peteri kuuldeaparaat, mis sebrade taktitu käitumise peale endast välja läks, vilistab üha vaiksemalt – patareid hakkavad päeva veeredes tühjenema. Sellele vaatamata soovib Peter, et ma hõikaks talle nimepidi kõiki linde, kes meile ette satuvad. Mida nõrgemaks jäävad patareid, seda kõvemini tuleb mul karjuda. Lähedal põõsastikus ragistavad elevandid ei ole sellise lõugamisega harjunud ja vangutavad pahaselt päid. “Green-capped Eremomela,” hüüan talle. “Who was it, Rein?” hõikab Peter vastu. “It was green-capped EREMOMELA!” – “Who, once again, Rein!” – “It was bloody GREEN-capped EREMOMELA!!” – “Once more, please!” – “It was BLOODY GREEN-CAPPED freakin` EREMOMELA!!!” möirgan juba täiest kõrist. Selle peale kaotab elevant enesevalitsuse ja tormab raevukalt pead raputades auto poole. Õnneks on see petterünnak. Päev, ja miks mitte ka kogu elu, tundub pärast sellist hetkelist vapustust veelgi ilusam.
Abraham takseerib binokliga silmapiiri – kaugemal on seisatanad paar safariautot. “Seal ongi meie leopard,” ütleb Abraham ja annab gaasipedaalile valu. Selgub, et see on vana emasloom, kes on just lõpetanud puu otsa veetud impala söömise ja ronib meie kohale jõudes parasjagu vorstipuu otsast alla. Vorstipuud on nagu leopardi eritellimuse järgi valmistatud – nende jämedatel rõhtsatel okstel saab mugavalt puhata, toidu hüäänide ja lõvide eest kiiresti puu otsa vinnata ning, hea õnne korral, puu alla keskpäevast varju või vorstipuu õisi otsma tulnud impaladele turja karata. Maapinnale jõudnud, varjub leopard uhtorgu, mis on sündinud jõehobude käigurajast – suurvee ajal on jõehobud oma karjamaadele siirdumiseks kasutanud Luangwa lammile tekkinud vihmauurdeid, mis on aja jooksul üha sügavamaks uhutud. Kuivaperioodil sobivad sellised pikad hargnevad uhtorud leopardile saagi varitsemiseks ideaalselt – lammil pahaaimamatult rohtu näkitsevatele pukudele ja impaladele saab piki oru põhja mugavalt lähedale hiilida. Leopardi jälgides arendame õpetatud vestlust teemal, kas seda uhtorgu oleks õigem kutsuda jäärakuks või uurakuks – uuraku ametliku määratluse järgi on pinnas selle servades kamardunud ega erodeeru edasi, seevastu jääraku pinnas on paljas ja erosioonile avatud.
Lõpuks jääb peale seisukoht, et leopard sisenes küll uurakusse, aga väljub tõenäoliselt juba jäärakust. Vahel tekitavad mõisted, mille inimesed on loonud maailma täpsemaks kirjeldamiseks, täiendavat segadust. Tasapisi hakkab meid aga häirima hoopis see, et meie kohtumine liigset tähelepanu vältiva kaslasega ei ole sugugi privaatne. Meie ei ole esimesed ega viimased inimesed, kes leopardi avastanud on. Juba enne meid jõudis kohale juba kolmaski safariauto ja peagi jälitab looma juba kaheksa maasturit. Kuna leopard liigub mööda uhtorgu, sõidavad autod mõlemal pool jäärakut üksteisest piki oru serva mööda trügides temaga kaasa ja temast ette. Kõik nad on kaugele teelt välja sõitnud, mis on rahvuspargi reeglite selge rikkumine. Kliendid ei protesteeri, vaid on põnevil ja õhutavad safarigiide leopardile aina edasi järgnema. Aga enne, kui ma jõuan hakata giididest tõsiselt halvasti arvama, lõpetavad kõik kaheksa autot nagu üks mees jälitamise ja jätavad leopardi (kes, nagu Abraham selgitab, läheb poegi toitma) rahule.
Võib arvata, et safarigiidid, kes klientide meeleheaks veidi reegleid rikuvad, teevad seda suurema jootraha ootuses. Samas võivad nad pargivahtidele vahele jäädes ka oma litsentsi kaotada, mis tähendab kukkumist kahe-kolme-tuhande dollariliselt töökohalt (pluss jootrahad) sinna, kust nad pärit on, st inimeste hulka, kellel ei ole peaaegu midagi. Ja see ei tähenda üksnes igapäevase härjasabahautise ja klaasi Robertsoni Arabella Shirazi vahetamist peotäie nshima (maisipudru) vastu, siinkandis on see valus hoop mitte ainult mehele ja ta perele, vaid kogu suguvõsale.
Kuna kuldkalake on meie esimese soovi täitnud, esitan kohe järgmise: küsin, ega Abraham ei tea juhuslikult, kus võiks peituda South-Luangwa staarlõvi Ginger. Ginger on võimas punablond isaslõvi, kes valitses toona koos oma venna Carlicuga Big Pride`i, üht South-Luangwa kahest suurimast lõvipraidist. Meie Luangwa-reisi hetkel kuulub Suurde Praidi ühtekokku 28 lõvi, mõne kutsika võrra rohkem, kui naabritel Hollywoodi praidis.
Tunnen ennast veidi nagu rehepapp, kes on andnud kratile liivast köit keerutada. Keskmise lõvipraidi territooriumi suurus on umbes 250 ruutkilomeetrit. Aga Abraham keerab roveri nina lääne poole ja me pühime minema, liivajutt lõimena maasturi rataste alt õhku keerdumas. Teel olles peab ta vastusõitvate krattidega veidi nõu ja võtab peagi kindlalt suuna Katete sillale. Selle läheduses kuivas jõeharus naudibki Ginger päikesevarju. Ta on ametis sellega, mida lõvid kõige paremini oskavad ja sagedamini teevad – Ginger magab nagu jahukott.
Pärast esimese magava lõvi nägemist reageerib pulss iga järgnevat lebavat kassi nähes üha loiumalt. Aga kõik on vaatenurga küsimus – Ginger on ainus teadaolev erütristlik lõvi maailmas ja teda kannatab imetleda ka siis, kui ta magab. Erütristlikel loomadel puudub keharakkudest täielikult must pigment – eumelaniin. Nii on Gingeri sabaots ja kõrvalestade välimine pool punased (lõvile omase tumeda kuni musta asemel) ning ta ninaots ja käppade paljandid musta asemel roosad. Nagu magavad lõvid ikka, on Ginger oma valge kõhu taeva poole keeranud – ehkki ta ei ole otse päikese käes, aitab valge kõhualune ultraviolettkiiri tagasi peegeldada ja lõvi ülekuumenemise eest hoida. Ei saa jätta imetlemata lõvide head füüsilist vormi. Inimene, kes magaks päevas 18-20 tundi, ootaks peatselt uppumine omaenda rasvas. Aga tasub teada, et need neli või rohkem tundi, mil lõvid ärkvel on, elavad nad täiel rinnal ja kulutavad tohutult energiat.
Isaslõvidele heidetakse sageli ette laiskust. Otseloomulikult on see süüdistus ülekohtune. Emaslõvid on isastest väiksemad ja kiiremad. Nad tulevad oma meespoolest palju paremini toime varitsusjahiga. Mis eeldab head sulandumist keskkonda ja kiiret sööstu. Lakakandjad enamasti hiilima ei vaevu, neile see nagu ei sobikski, sest neil oleks end märksa raskem peita. Üksikult või väikese grupiga jahti pidavad emaslõvid tabavad aga umbes ühe looma viie jälitatava kohta ja grupi suurenedes jahi edukus kasvab. Suure lakaga isaslõvid kuumeneksid nii ebaproduktiivse ringikargamise peale üle. Hoopis teine lugu on aga siis, kui jahitakse suurt looma ja mängitakse täispanuste peale. Pühvli-, elevandi- või kaelkirjakujahist võtavad enamasti osa ka isaslõvid ja jaht on strateegilisem. Meeskonnatööna üritatakse mõni nõrgem loom karjast eraldada. Sellises jahis on otsustav üksteise vastu astuvate loomade suurus ja tugevus.
Üle paarikümne minuti ei malda me magavat lõvi vahtida. Olen veidi pettunud – mulle tundub, et sebrakarja ühiskõmakas jääb mulle sellest päevast sügavamalt meelde kui lösakil staarlõvi. Kui aga Abraham hakkab autot ümber pöörama, keerab Ginger ennast kõhuli, tõstab pea ja kingib meile mälestuseks mõned just-go-out-of-bed-ilmetega pildid.
Gingeri ja Carlicu praidi territoorium on Luangwa jõe ääres. Suurvee ajal nad jõe paremale kaldale ei satu, kuid kuivaperioodi lõpus on jões vett nii vähe, et see (kui oht sattuda krokodilli lõugade vahele välja arvata) pole lõvidele enam takistuseks, ning kui teiselt poolt jõge on kosta lõvinolkide ülbitsemist, võetakse dessant mõnikord ette. Paraku on Luangwa jõgi rahvuspargi piiriks – paremkaldal laiub juba Lupande jahiala, kus Sambia staarlõvi võib vabalt trofeeküttide püssitorude või ammunoolte ette jääda.
Just nii tappis Minnesota hambaarst Walter Palmer 2015. aasta juulis vibuga Zimbabwes Hwange rahvuspargi au ja uhkuse, suure mustalakalise isaslõvi Cecili. Cecil oli toona mingitel raskesti seletatavatel põhjustel Zimbabwe, ja võimalik, et kogu Aafrika tuntuim lõvi. Olgu kohe öeldud, et Palmer ei lasknud Cecilit maha rahvuspargis, vaid sellega piirneval Gwaai jahialal professionaalse jäägri Theo Bronkhorsti juhendamisel. Bronkhorstil ja Palmeril oli luba ühe isaslõvi mahalaskmiseks, mis oli, tõsi küll, antud välja naaberjahialale. Nii et hiljem kohtus ei leitud, et mehed oleksid väga tõsiselt seadust rikkunud. Cecili tapmisele järgnes suur torm maailma meedias ning looduskaitseringkondades USA kõige rajumad loomakaitseaktivistid võtsid majakese, kus asus Palmeri hambaravikabinet, kuude pikkusesse piiramisrõngasse. Lisaks sellele, et tal lubati kõik hambad välja tõmmata, sai ta ka mitmeid tapmisähvardusi. Blokaadi haardes kaotas ta mõneks ajaks ka need kliendid, kes poleks ehk muidu moraalse hukkamõistuga tingimata ühinenud.
Cecili tapmine tõi aga kaasa märksa ulatuslikumaid tagajärgi. Zimbabwe turismitulud langesid oluliselt, sest paljud turistid, kes olid kavandanud reisi Hwangesse lootuses kohata ka Cecilit, tühistasid broneeringud. Kogu Aafrikas vähenes jahiturism. Kõigepealt reageerisid Ameerika suured lennufirmad – America, Delta ja United Airlines keelasid oma lennukitel ära mistahes jahitrofeede veo Aafrikast; nende eeskuju on praeguseks järginud üle 40 lennufirma. Prantsusmaa, Holland ja Suurbritannia keelasid lõvitrofeede sisseveo täielikult, USA kehtestas sisseveokeelu lõvi mõnede alamliikide osas. Maailma meedias oli trofeejahimeestest loodud rikaste tõpranägude kuvand, kes oma lõbuks loomi tapavad. Ja ehkki ma ise sellise hävitava hinnanguga kõigi nende kohta, kes lõbu pärast loomi tapavad, igati ühinen, ei ole trofeküttide tümitamineAafrika looduse kaitsmist sugugi lihtsamaks teinud.
Cecili tapmise lugu vähendab esialgu oluliselt kogu Aafrika jahiturismisektori tulusid. Namiibia keskkonna- ja turismiminister Pohamba Shifeta nimetas toona toimunu ümber tekkinud kära looduskaitse lõpuks. Asi on selles, et väga paljudes Aafrika riikides ümbritsevad rahvusparke jahialad. Need toimivad puhvertsoonidena metsiku looduse ja inimeste elualade vahel. Kaitsealadel tavaliselt loomade arvukus suureneb ning Aafrika külades suureneb jõudsalt ka inimeste arv – nii et kitsamaks läheb tasapisi nii kaitsealadel kui külades. Jahialadel tegeldakse justnimelt sellega, millega jahimehed väidavad end igal pool tegelevat – seal reguleeritakse loomade arvukust. Ja ehkki “reguleerimine” on pigem eufemism tõurastamisele ning isegi oma eesmärki silmas pidades kaugel täiuslikkusest, ajaks puhvertsoonide kaotamine külade ja kaitsealade vahel inimesed loomadega lõplikult tülli, nii et looduskaitse muutuks ühel hetkel üsna lootusetuks ettevõtmiseks.
Metsiku loodusega jahialad saavad eksisteerima tänu tulule, mida nad sisse toovad. Näiteks Palmer lõvijahituusik maksis 50 000 dollarit. See tähendab, et rikkad tõpranäod on muutunud Aafrika veel säilinud ökosüsteemide oluliseks lüliks. Vaatamata pidevale tümitamisele näib puuduvat oht, nagu võiks see inimtõug välja surra, pigem tekib jõukaid mölakaid tasapisi juurde – isegi Walter Palmer leidis endale uued ja veelgi rikkamad kliendid ning jätkab nii oma ametis kui ka harrastab edasi harjumuspärast elustiili. Tümitamist tuleb aga jätkata, sest trofeejahimehed lähevad kergesti ülekäte: seal, kus nad jahil käivad, saab suure või veel suurema raha eest sageli osta kahtlasi või sõnaselgelt keelatud teenuseid. Kui loomade tapmisega tahetakse midagi reguleerida, siis peab jaht olema väga täpselt sihitud, nii et eemaldataks probleemsed või vähem elujõulised loomad. Ning just seda trofeejahimehed teha ei taha.
Võimalik, et Cecili tapmine oli Palmeri ja Bronkhorsti jaoks õnnetu juhus – tõepoolest ei pruukinud nad hämaras märgata lõvi suure laka all peituvat raadiosaatjat ega lõvi erakordset välimust. Tavaliselt tähendab ühe isaslõvi hukkumine seda, et ta praidi võtavad üle teised isased, kes tapavad kõik kutsikad. Harukorril võivad uued võimukandjad vanemad kutsikad ka ellu jätta ja Cecili järglastega nii ka õnneks läks. Ühele Cecili varasematest poegadest langes aga osaks isale sarnane saatus kaks aastat hiljem. Ka temal olid Hwanges oma praid ja pojad, kelle pärast tema surma praidi üle võtnud isaslõvid tapsid.
Ent trofeejahil on märksa eemaletõukavamaid vorme. Arvatakse, et Lõuna-Aafrikas peetakse ligikaudu 300 farmis 9000-12 000 lõvi. Kutsikad lahutatakse vanematest juba mõne päeva vanustena, et emaslõvid hakkaksid taas indlema ja toodaksid uusi järglasi. Väikest osa neist lõvidest kasutatakse esialgu veretus turismiäris, näiteks korraldatakse jalutuskäike lõvidega. Kui lõvid on vanemaks saanud, viiakse nad jahialadele ja aetakse jahisafarituristide püssitorude ette. Selliseid lõvisid on hakatud nimetama “konservlõvideks” (canned lions). Lõvide luud ja paljud muudki kehaosad saadetakse Hiina turgudele, kus need asendavad raskemini kättesaadavaid tiigrite kehaosi. Nõudlus lõviluude järele on kiiresti suurenenud ja toidab ka vabalt elavate lõvide salaküttimist.
Loodus- ja loomakaitseorganisatsioonid on viimase aasta jooksul teinud lobitööd kaubandusliku lõvikasutuse lõpetamiseks. Lõuna-Aafrika Vabariigi parlament võttis isegi vastu resolutsiooni, mis kutsub ülesse “konservlõvidest” loobuma, kuid sealne keskkonnaamet ignoreeris seda, andes tegevusloa mitmetele senini illegaalselt tegutsenud lõvifarmidele.
Lõvidega jalutamist pakutakse heausksetele turistidele nii Lõuna-Aafrika Vabariigis, Namiibias, Zimbabwes kui ka Sambias. Seda meelelahutust serveeritakse enamasti kui lõvide uurimis- ja kaitseprojekti osa ning kinnitatakse, et lõvid, kes teiega vaguralt ringi jalutavad, on orvud, keda head inimesed on üles kasvatanud ja kes lastakse täiskasvanuks saades loodusesse. Ning loomulikult kasseeritakse teilt kõige selle eest kena kopikas, tavaliselt 150 dollari kanti. Heategevuse toetamise jaoks nõnda nooblil kombel ei ole paljudel inimestel sellest summast kahju, seda enam, et kodus on väga uhke näidata pilte, kus sa lausa koos lõvikarjaga Aafrika savannis jalutad. Halb uudis aga on see, et lõvisid, kes on valmis igaühega jalutama, ei lasta iial loodusesse, või täpsemalt, lastakse maksimaalselt mõneks tunniks, mis kulub mõnel püssiga ohmul koos kohaliku saatjaga lõvini jalutamiseks ja ta mahalaskmiseks. Orvudki on need lõvid vaid selles mõttes, et nad on varakult oma emade juurest ära võetud, et nad inimestega täielikult harjuksid. Selleks, et nad võhivõõraste inimestega kuulekalt jalutama hakkaksid, saavad nad mehiselt nii piitsa kui präänikut.
Ginger ja Carlic on elus veel nende ridade kirjutamise ajalgi. Kaks aastat pärast meie esmakohtumist taas South-Luangwat külastades kuuleme Nkonzi safarilaagri omanikult Gavinilt, et ta oli sunnitud Abrahami liigse staaritsemise ja kolleegidega mittearvestamise pärast vallandama. Loodan, et Abraham sai kusagil teise võimaluse, sest loomi ja nende kombeid tundis ta tõepoolest hiilgavalt. Gingeri ja Carlicu olid kolm nooremat nolki Big Pride`i juurest minema löönud, kuid neil õnnestus üle võtta väiksem praid pargi kaugemas osas. Seal on neid nähtud siiamaani, kuid Ginger on nüüdseks juba selles eas, mil loomade kuningategi “parim enne” hakkab mööda saama.
Raamatud
Loodus on lähedal. Tallinn: Maalehe Raamat 2001
Iluaianduse käsiraamat. Varrak 2005. (kaasautor)
Muutuv Eesti loodus. Tartu: Eestimaa Looduse Fond 2006
Värvimängud aias. Ajakirjade Kirjastus 2007
Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed: Reisijutte Mustalt Mandrilt. Varrak 2019
Tunnustused
1993 – Eesti Eluteaduse Hoidja
1994 – Eesti Vabariigi teaduspreemia (koos Olav Renno, Andres Kuresoo jt)
1995 – Eesti Taassünni auhind
1996 – Hollandi Kuldse Laeva Ordu rüütel
2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
2019 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (“Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”)
2020 – Go Traveli reisiraamatu preemia (“Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”)
Vilmos Kondor
Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.
Sarja „Patune Budapest” esimese osana on see romaan (Budapest noir) viimaste aastakümnete kõige populaarsem Ungari kriminaalromaan ja sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise ja soome keelde ning sa 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.
Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg
Katkend: Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg, lk 56 – 66.
“Millest te räägite?” krapsas Csuli oma kogukusele ja varasele tunnile vaatamata üllatavalt kärmesti püsti.
“Sellest juudi tüdrukust, kes teisipäeva öösel Nagydiófa tänavast surnuna leiti.”
“Mina ei tea mingist surnud tüdrukust midagi.”
“Mina ei teaks ka, kui ma teie asemel oleksin,” noogutas Gordon. “Ainus probleem on see, et kõik teised teavad: tüdruk oli teie jõugu liige.” Sigaretisuitsu tagant jälgis ta, kas bluffimine läheb läbi.
“Kellest te räägite, õnnetu?”
“Oo, ma näen, et te tõepoolest ei tunne teda,” tõusis Gordon püsti. “Sel juhul ma palun vabandust, ma eksisin.”
“Kindel see, et eksisite. Tungite vara hommikul siia sisse, lärmate koridoris ja karjute igasugu valesid.”
“Pean veelkord vabandust paluma. Mõtlesin ainult, et räägin teiega läbi, enne kui artikli kirjutan. Teadsin, et eitate, aga pidin ikkagi proovi tegema. Kirjutan, et te eitate.”
“Eitan? Mida te kirjutate?”
“Mõtlesin, et midagi sellist: “Csuli, Hársfa tänavas pesitseva jõugu pealik eitab, et surnult leitud tüdruk tema heaks töötas.””
“Te ei saa seda kirjutada, sest see pole tõsi.”
“Vaadake, ma ei lootnudki, et te selle omaks võtate. Oluline on see, et mina käisin siin, teie eitate, ja just nimelt sellest ma kirjutangi. Lõppeks tapeti ju teie tüdruk,” pööras Gordon ringi ja hakkas ukse poole minema. Nüüd või ei kunagi. “Ja mis teiega ikka juhtuda saab?” pöördus ta tagasi. “Politsei pistab teid paariks nädalaks pokri. Aga äri läheb ju teietagi edasi, kas pole?”
Csuli laubale ilmusid higipiisad.
“Te teate ise ka, et siis on minuga lõpp.”
“Tean, tean, aga ma ei saa midagi teha. Kui see oleks olnud mingi maalt tulnud lõbutüdruk, oleksin öelnud, et vahel ikka juhtub. Aga see oli heast perekonnast pärit juudi tüdruk. Ja sellesse uudisesse, et tüdruk oli rase, suhtub politsei väga halvasti ja üldsus veel halvemini. Lapseootel ema tänavale saata? Kas te olete üldse inimene Csuli? Raseda naise surm on skandaal isegi siis, kui ta oli lõbutüdruk, keda kangialuses niimoodi kõhtu löödi, et ta sellesse suri. Kohtuarsti hinnangul ei saabunud surm kohe, kuid see oli seda piinarikkam. Nii tüdrukule kui ka lootele.”
Csuli näost oli näha kõik, mis tema peast läbi jooksis. Ta kalkuleeris kiiresti, jagas, korrutas, ja mõistis, võita pole võimalik. Gordon oli samal ajal ringi pööranud ja hakkas korterist välja minema, kuid ei jõudnud veel uksenigi, kui Csuli tema selja taga lausus:
“Ta oli mõnda aega minu tüdruk. Aga ei töötanud enam minu heaks.”
Gordon pööras ringi, torkas käed askusse ja kuulas Csulit vaikides.
“Tüdruku hankis Józsi Laboráns. See võis olla hea mitu kuud tagasi. Oma nime ei öelnud ta kunagi. Aga ta oli üks kuramuse kena olevus, ma ei saanudki aru, kuidas Józsi Laboráns ta üles korjas. Sellel on alati niisugused naised …,” rehmas ta vihaselt käega. “Ma ei teadnud ta nime ega sedagi, kust ta pärit on. Mitte midagi. Ainult seda, et ta on kena, noor ja juut.” Csuli istus uuesti sohvale ja pühkis taskurätiga nägu. “Klientidele meeldis ta nii väga, et jutt läks laiali, ja ühel päeval ilmus üks karusnahkses kasukas mees, kõvakübar peas, kepp käes, ja ütles, et räägime. Rääkisime. Sellisele härrale ei saa ei öelda. Ja järgmisel päeval oli tüdruk kadunud.”
“Niisama lihtsalt? Nagu vits vette?”
“Noh,” ägas Csuli, “nii lihtsalt need asjad ei käi.”
“Palju ta teile maksis?”
Paks mees tõstis pilgu Gordonile.
“Sellest ei tohi te kirjutada.”
“Kas te näete mu käes märkmikku? Või pliiatsit?”
“Te ei kirjuta sellest?”
“See sõltub ainult teist. Kui te räägite, mida ma teada tahan, siis mitte. Aga teil oleks kasulik palju teada, sest mul pole juba ammu kaanelugu olnud. Ma kuulan teid.”
“Viissada pengöt,” vastas Csuli lõpuks.
“Viissada pengöt?”
“Jah, Gordon, te ju tunnete härraseid. Ma ei nurise, ta oleks võinud mind pokri ka panna. Mis te arvate, kas ma tingisin? Ühel pool viissada pengöt, teisel pogri?”
“Rääkige nüüd, ja hakake algusest pihta, Csuli,” võttis Gordon istet ja vaatas kella. Kümme läbi. Tal oli aega.
“Te teate ju täpselt, kuidas sellised asjad käivad.”
“Tean, Csuli, aga rääkige mulle ikkagi kõik ilusti ära. Või teate mis? Ma otsin Józsi Laboránsi üles, küll tema jutustab.”
“Teda te võite otsida, nagunii ei leiaks. Ta suri kuu aja eest tuberkuloosi.”
“See on suur kaotus,” ütles Gordon. “Siis ei jää kedagi muud üle kui teie.”
Csuli hakkas puigeldes peale. Ühe Józsi Laboránsi naistest, Teca, olid politseinikud kinni võtnud ja ta sattus kaheks nädalaks pokri. See oli aeg, kui Józsi Laboráns pidas jälle vajalikuks uut tööjõudu otsida. Veel samal päeval vaatas ta “turul”, see tähendab Suurel bulvaril ja Rákóczi tänaval ringi. Ühe vaateakna ees hakkas talle silma eebenmustade juustega tüdruk. Ta tegi tüdrukuga juttu, kutsus õhtust sööma ja leidis ta sobiliku olevat. Kuid põrkus siis ootamatule vastuseisule, tüdruk nimelt ei tahtnud temaga kaasa minna. Siis järgnes hästi järeleproovitud “taltsutamine”. Józsi jättis tüdruku sinnapaika ja läks ühe politseiniku juurde. Küsis temalt teed Andrássy tänavale ja osutas samal ajal käega tüdruku poole. Politseinik vaatas samuti näidatud suunas, noogutas ja ütles, et mingu aga edasi. Tüdruk muidugi nägi seda stseeni ja ehmus, kuna ta arvas, et juttu on temast. Siis läks Józsi tüdruku juurde tagasi ja ütles, et oli teda politseinikule näidanud, nii et too teab nüüd, kes tüdruk on, ja kui teda veel kord näeb, võtab kinni. Aga kui tüdruk temaga kaasa läheb, jätkas Józsi, siis on ta kaitstud, sest Józsi tunneb politseinikke ja tal pruugib vaid öelda, et kõik ära klaaritaks. Tüdruk jäi muidugi uskuma ja läks Józsiga kaasa, too aga seletas talle tee peal, kuidas tänaval peab käituma ja mis on tema ülesanded. Kui ta oli tüdruku välja õpetanud, jättis Józsi ta ühe oma Dezső-nimelise sõbra hoolde, kes on bulvaril alaline signalist ja tegeleb ka “diskreetsete” ülesannetega. Tüdruk kolis Józsi korterisse, kuhu ta oli registreeritud teenijana. Ta teenis hästi ja kuuldus levis klientide seas temast kiiresti.
Kui Csuli lõpetas, vaatas Gordon talle umbusklikult otsa.
“Kas te tahate mulle öelda, et on naisi, kes niimoodi õnge lähevad?”
Csuli puhkes norsatades naerma.
“Kõik lähevad, Gordon. Te olete ju vanglas käinud. Milline naine tahaks sinna kasvõi nädalaks sattuda? Ta tuleb sealt välja sellise süüfilisega, et annab joonelt otsad, kui ta sellest siiski pääsema peaks ja tripperist ka, siis mingid mädapaised saab ta sealt kindlasti.”
“Aga miks ja Józsit sinnapaika ei jätnud?” küsis Gordon.
“Vaadake, seda peate te tema enda käest küsima.”
“See vist ei õnnestu, sest ta on surnud.”
“Nii nendega läheb, Gordon,” naaldus Csuli tooli seljatoele. “Või kui ei lähe ja nad kolm-neli aastat vastu peavad, satuvad nad linnast maale, kus passivad veel paar aastat ja siis – Belgradi. Te olete seal ju käinud. Te teate, mis nad seal ungari tüdrukutega teevad.”
Gordon noogutas.
“Ja mitte ainult ungarlastega.”
“Aga neid on kõige rohkem. Enne sõda korjati siit oma kümme tuhat tüdrukut kokku. Toona juhtis äri Rankó Dusán, nüüd aga tema poeg. Oma paarsada ungari tüdrukut jõuab veel tänapäevalgi otsaga sinna, siis viiakse nad itta, Sofiasse, Konstantinoopolisse, Bagdadi.”
“Ma tean seda lugu, Csuli, aga see ei huvitaks mind ka siis, kui ma varem sellest midagi kuulnud poleks, sest ega ma seepärast tulnud.”
“Aga ma rääkisin juba kõik ära, mida ma tean!”
“Ma ei öelnud, et te midagi maha vaikisite. Ainult seda, et aidake mind. Alustame otsast peale. Kes oli see härra, kes tüdruku teilt ära ostis?”
Csuli raputas pead.
“Gordon, te saate ju ometi aru, et isegi kui ma teaksin, ei ütleks ma seda teile. Ja juhtumisi ma ei tea.”
“Hea küll. Siis räägite Skublicsile ilusasti augu pähe, et ta minuga kõneleks.”
“Kuidas Skublics siia puutub?” vaatas paks mees talle üllatunult otsa.
“Ta tegi tüdrukust paar alastipilti.”
“Sellist?”
“Millist?”
“Kataloogipilti,” vastas Csuli.
Gordon ei jaganud üldse enam asja, kuid noogutas sellegipoolest.
“Kataloogi, jah.”
“Seda ma aimasin,” noogutas Csuli. “Niisama nalja pärast ei maksa üks härra tüdruku eest viitsada pengöt.”
“No näete,” süütas Gordon sigareti. “Millega ma saaksin Skublicsit rääkima sundida?”
“Seda vana kitse? Temast jubedamat tüüpi linnas ei ole. Kui te teaksite, milliseid pilte ta teeb, neid ei saa isegi kataloogi panna. Tal on omad kliendid, kes on nõus selliste eest isegi koguni kakskümmend või viiskümmned pengöt andma. Tüdrukutele annab aga viieka.”
“Ma kuulan teid, Csuli,” puhus Gordon suitsu välja.
Csuli pidas endaga võitlust, aga mitte kaua.
“Seda teavad tema kohta vähesed. Mu signalist nägi pealt, kuidas ta ükskord koosolekule läks.”
“Mis koosolekule?”
“Mitte skautide omale, kindel see.”
“Vaid?”
“Skublics on kommunist.”
Gordon seedis aeglaselt pead noogutades kuuldut, informatsioon oli kulda väärt ja Csuli teadis seda suurepäraselt. Politseinikud on kindlasti kursis sellega, millest Skublics elatub. Taolistest koputajatest on politseinikel kasu. Aga kui selgub, et Skublics on kommunist, siis ei päästa teda József Schweinitzeri juhitud kaitsepolitsei uurijate käest miski, nendega kohtumiselt polnud aga veel keegi terve nahaga pääsenud. Kui nad sealt üleüldse välja said. Enamik lõpetas vanglas, selle eest kandsid hoolt Gömbös ja siseminister Kozma. Mida vähem neid tänaval on, seda parem kõigile. Kommunistid koondusid väikestesse rakukestesse, kohtusid suurima saladuskatte all, alati erinevas kohas, kellelgi polnud vähimatki aimu, mis asju nad ajasid. Gordon ise küll seda ei uskunud, aga levis kuuldus, et ka Matuska polnud mitte vaimuhaige, vaid hoopis kommunist. Ta teadis, et Skublics on tal pihus.
“Mõistan,” vaatas ta Csulile otsa. “Kus ta koosolekul käib?”
“Mida ma selle eest vastu saan?” välgatasid paksu mehe silmad traatraamides prillide taga.
“Ma ei kirjuta teist sõnagi.”
“Ja ütlete mulle, kui keegi peaks mõnes teises asjas minust kirjutama.”
“Seda ma lubada ei saa, aga eks ma proovin.”
“Hästi. Siis proovin mina välja selgitada, kus ta koosolekutel käib. Lasen oma inimestel uurida.”
“Laske jah. Teil on aega kella kaheksani õhtul. Homme kohtun nimelt Vladimir Gellértiga.”
“Teen kõik, mis minu võimuses.”
“Seda ma usun.”
Gordon suundus inimtühja Rákóczi tänava kaudu parlamendihoone poole. Ta hüppas trammile ja istus Apponyi väljakul ümber tramm number viiele. Károly bulvaril oli juba rohkesti rahvast, inimesed kõndisid langetatud päi sõdurite ja politseinike hõredavõitu, ent korralikult üles rivistatud spaleeri vahel. Gordon väljus Alkotmányi tänaval ja sammus Kossuthi väljaku suunas. Kõik gaasi- ja elektrilambid olid põlema süüdatud, kuid neid varjasid mustad loorid. Rahvahulk pomises vaikselt, justnagu oleks ühekorraga loetud paljusid palveid. Gordon oli saabunud plaanitust varem ja vaatamata vastikusele, mida ta matuste suhtes tundis, polnud tal praegu sellest lugu: harva juhtus, et ühte kohta kogunevad kõik, kes endast midagi kujutavad, ja muidugi ka need, kes midagi ei kujuta. Leinavahtkonna spaleer viis parlamendihoone peatrepini välja. Mastides lehvisid Ungari lippude kõrval ka Gömbösi Rahvusliku Ühtsuse Partei lipud. Gordon vangutas pead ja suundus hoone poole. Väljakul ootasid sõdurid, jalavägi, kahurvägi ja ka ratsavägi, et pärast leinatseremooniat kolonn moodustada. Korraga äratas tema tähelepanu lennukite müra. Ta vaatas taevasse ja nägi üheksat lennukit mustreid moodustades üle Kossuthi väljaku lendamas. Ehkki ta oli paari päeva eest matuste ametlikku kava lugenud, silmitses ta nüüd lennumasinaid üllatunult. Märulikomandod, mis kuulusid politseinõunik dr Gyula Kálnay juhitavasse relvajõudude üksusesse, lõid kannad kokku ja andsid au.
Peasissekäigu juures seisid needsamad politseinikud, kes eelmiselgi korral. Gordon noogutas neile, need aga viipasid, et astugu sisse. Sammassaali oli ritta laotud mitusada pärga, punase vaibaga kaetud trepil jalutasid aeglaselt need, kes olid kohale saabunud kutsetega.
Kui Gordon kuppelsaali jõudis, märkas teda üks kolleeg ja viipas enda juurde. Gordon kiirustas sinna ja tahtis just midagi küsima hakata, kui silmas ühe samba taga Gyula Turcsányit. Peatoimetaja märkas teda, ütles veel midagi oma vestluskaaslasele ja tuli siis Gordoni juurde.
“Just õigel ajal,” mõmises ta tervituseks. “Enne rongkäigu algust tehke reportaaž Inglise Ja Ameerika saadikuga. Kiirustage, nad ei hakka teid järele ootama.” viipas ta katafalgi paremal küljel istuvatele kõvakübaras meestele. Gordon noogutas ja läks kirstu tagant ringi. Ta heitis pilgu surnud peaministrile. Gömbös lamas kirstus roosaks võõbatud näoga, seljas uhke nöörkaunistustega mundrikuub, tema ees kimbud, pärjad, lilled. Gordon nõksatas silmapilguks seisma. See korpulentne mees, see saamatu sõjaväelane, see neeruhaige vanamees oli juhtinud riiki? Sellel mehel olid lähedased suhted mitme Euroopa valitsusega, see mees juhtis raudse käega Rahvusliku Ühtsuse Parteid? Selle mehe käsk pani isegi Kálmán Kánya hüppama? Gordon kehitas õlgu ja astus meestesalga juurde.
Tema ette ilmus elegantne, truualamliku pilguga, kuid ütlemata enesekindel mees. See oli üks välisministeeriumi osakonnajuhataja asetäitjatest, kes küsis Gordonilt, mida too tahab.
“Reportaaži Inglise Ja Ameerika saadikuga,” vastas Gordon. Mees raputas pead: siin ja praegu pole võimalik. Gordon lahkus lõpus lubadusega, et rongkäigus võib ta saadikutega rääkida. Ta hakkas juba välja minema, kui rahvasumm äkitselt vakatas. Justnagu oleks klassis korda valvav õpetaja pilliroost kepiga lauale laksatanud. Gordon tõmbus kahe hussaari selja taha ja jäi sealt vaatama. Paar minutit ei juhtunud midagi. Siis kõlas väljatõmmatavate mõõkade helin, kannad laksatasid kokku, relvad kerkisid auandmiseks kõrgele ja kostus jäikade, sõjaväelaslike sammude tüminat. Gordon vaatas üle hussaaride õlgade.
Esimesena astus kirstu ette Bulgaaria saadik Sztojlov ja langetas vaikides pea. Talle järgnes Itaalia välisminister Ciano, seejärel Schuschnigg, Austria kantsler. Lõpuks suundus kirstu poole üks paks, rasvase näoga mees, jalas peeglina läikivaks nühitud saapad, seljas vööga kokku tõmmatud nahkmantel, peas lapik nokaga müts, mis varjas ta silmad. Gordonit läbis värin. Hermann Göring. Luftwaffe komandör, Preisi siseminister, impeeriumi sõjamajanduse nelja-aastase plaani eest vastutav juht, Hitleri ustavaim toetaja ja jünger. Göring jäi kirstu ees seisma, impeeriumi rist kaelas kõlkumas, lõi kannad kokku, tõstis pea ja seisis käsivart ette lennutades mõne hetke tummalt. Vaikust lõhestasid üksnes välklampide vilkumine ja fotoaparaatide surin. Siis pööras Göring ringi ja võttis sisse koha kirstu paremal küljel. Ta ei jõudnudki veel maha istuda, kui ilmus peapiiskop Jusztinián Serédi, kes seisis mõne hetke vaikides kirstu ees ja istus siis katafalgi vasakule küljele. Gordon heitis pilgu Preisi peaministrile, kelle ilme jäi läbitungimatuks, ja äkki tuli talle meelde, millega Gömbös oli kevadel Göringi ees kiidelnud: sakslastelt õpitud fašistlike põhimõtete alusel vormib ta kahe aasta jooksul ümber riigi, mille etteotsa diktaatorina seista.
Siis tõusis Kálmán Darányi ja läks kuppelsaali viiva trepi juurde. Gordoni nägu tõmbus krimpsu, kui ta kuulis kandasid kõlavalt kokku klõpsatamas. Ta heitis pilgu kirstu kõrval eraldi seisvale punasele samettoolile. Trepile ilmus admiralivormis Horthy, peas karusnahkne müts, rinnas Ungari teenetemärk, Suurristi Täht. Darányi koos oma kahe spiikri, Sándor Sztranyavszky ja Bertalan Széchenyiga tervitas hardunult riigivanemat, kes vankumatul sammul samettoolile lähenes ja mõõka kohendades istet võttis. Gordon vangutas admiralivormi nähes vaikse lustiga pead. Regent vaatas süngel ilmel õhku, kulm kortsus. Saali sigines täiesti uus vaikus, kui saali sisenesid vaimulikud, luteri piiskop Sándor Raffay kõige ees, ja algas leinatseremoonia. Gordon vaatas kella. Mõni minut kümme läbi. Ta ohkas sügavalt, istus ajakirjanikele mõeldud toolile ja kuulas kenasti otsast lõpuni ära kõik kõned. Raffayle järgnes Darányi, siis Sztranyavszky, seejärel Széchenyi, lõpuks Béla Ivády, Rahvusliku Ühtsuse Partei esimees. Gordoni pea juba huugas. Tundus, nagu poleks ta osalenud Gömbösi, vaid vaevalt kolm aastat ametis olnud Ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti leinatalitusel. „Vabaduse tšempion,” ütlesid oraatorid, „rahva tõusu eest võitleja, tänu tema tegevusele valitseb riigis kord, kindlus ja majanduslik õitseng, loov anne, tuleviku sepp.” Aeg-ajalt vaatas Gordon kõnelejaid üllatusega. Nüüd siis pidi ta teada saama, kui suur on kaotus? Hea veel, et „demokraatia eestvõitleja” loetelust välja jäi. Siis oleks ülistamine olnud täiuslik.
Kõnede ajal jälgis ta kohaletulnud aukandjaid. Mõned neist paistsid magavat. Kindral Shamburg-Bogulski, Poola delegatsiooni juht, tukkus kohe kindlasti, sest kui ta pea tõstis, vilasid tema ähmased silmad kiiresti ringi ja tal oli tükk tegu, et haigutust varjata. Horthy istus liikumatul ilmel, aeg-ajalt oma mõõgapidet silmitsedes. Gömbösi lesk, pojad ja kaks venda tihkusid vaikselt nutta, ema vaatas kirstu klaasistunud pilgul.
Pärast leinakõnesid kõlas Ernő Dohnányi juhtimisel Wagneri „Siegfriedi” leinamarss. Gordon luges takte, oodates, milla muusika lõppeb. Kui ka viimased helid olid vaibunud, hakkas leinarongkäik liikuma, Raffay kõige ees.
Gordon jõudis parlamendihoonest välja parajasti selleks ajaks, et näha järgmist vaatust. Üks sõdur kandis kõrgel õhus hoides lihtsat puust risti, tema taga vedasid surnuvankrit kuus musta hobust, neile järgnes veel kolmteist pärgadega täidetud vankrit. Kaks viimast olid võib-olla kõige tähelepanuväärsemad. Ühel viidi Duce pärga, teisel Itaalia kuninga Vittorio Emanuele tuhandest roosist koosnevat pärga. Nähtavale ilmus ka leinavahtkond, õlgadel rahvuslipuga kaetud kirst, mille peale oli asetatud Gömbösi sõjakiiver ja mõõk. Siis haaras Horthy juba mütsi peast ja jälgis paljapäi trepilt, oodates, et ta võiks seista kolonni etteotsa, kolme pihtkasukas talupoja selja taha. See meeldis Gordonile iseäranis, nimelt kandis keskmine neist, valgete vuntsidega vanem mees, hõbekandikul väikest karpi, milles oli Murga mulda, et peaminister saaks puhata oma koduküla mullas. Gordon vaatas kella: pool kaksteist läbi. Leinarongkäik kestab kaua, aga teha polnud midagi. Turcsányi tahtis saadikutega tehtud reportaaže ja praegusest paremat võimalust talle ei avane. Ta nööpis mantli kinni, kohendas kaabut, käänas krae üles, ohkas ja hakkas koos leinajatega Kerepesi surnuaia poole sammuma.
Nädala autor 