Ena Mets
Ena Mets (1981) – jutuvestja, kirjanik ja tõlkija.
- märtsil kl 17.30-19.00 Ena Metsa jutuõhtu „Loodus, minu kodu”
Lugusid vestab jutuvestja, giid ja kirjanik Ena Mets
Õdus õhtu, kus legendid ja elulood põimuvad sansula helidega.
Otseülekannet vaata siit: https://youtu.be/SbpfmA3MnAU
Jutuõhtu on järelvaadatav 1. – 14. aprillini Tartu Linnaraamatukogu YouTube’i kanalil: https://www.youtube.com/channel/UCer3yLroLlAPYr01ignlBzQ
Katkendid: „Ülestähendusi Montmartre`i mäelt. Elu ja imede pandeemia.”, Ena Mets 2020, lk 36; 66; 82; 94.
12.aprill „Karantiinis retked”
Kell on 6.35. Algab minu tuhande meetri reis.
Taevas on pilved. Pole täpselt teada, kus see päike täna hommikul on. Õhus on pinget.
Ma turnin ja võimlen igatpidi nagu alati, et saaks võimalikult hea vaate ja pildi hetkel, mil see kavalpea end pilvede vahelt näitab.
Kuskilt ilmub üks mitte just noor, hallide juustega härra. Ta järgib mu eeskuju ning asub samuti ronima. Jeerum, ma pole enda võimeteski kindel, nüüd pean veel hakkama teda ka kinni püüdma!? Ja seal me siis võistlemegi parima turnimispildi nimel.
Pärast saan teada, et ta on harjunud – ta on kunagi töötanud videoseinte tehnikuna. „Seal juba ei tohtinud kõrgust karta! Vahepeal oled mitme meetri kõrgusel maapinnast, kuskilt kinni hoida pole,” ütleb ta.
Tema nimi on Lionel. Olen teda kuskil juba näinud, aga kus? Tema mäletab hästi: „Tertre`i platsil ma nägin teid – tegite majaseinal olevast tekstist pilti.” Olen meelitatud, mina, kes pidas end lapsena alati halliks hiirekeseks.
„Praegu töötan linna jaoks – nende tänavapesumasinate peal. Minu töö on väga lahe! Mulle väga meeldib.”
Vaatan teda huviga. Mis selles töös nii ägedat on, et ta peab vajalikuks seda öelda? Päris haruldane. Ja ta vastab mulle:
„Ma saan tervet linna külastada! Ma võin käia tõesti igal pool. Nüüd, 16 aastat seda tööd teinud, tunnen Pariisi juba üsna hästi.”
Siis lisab ta juurde: „Ainuke viga on selles, et kui ma oma auto rooli istun, kipun liialt tee paremasse serva kalduma, vastu kõnnitee serva. Tööharjumus.”
Hmm.
Ja mina siin, Pariisi kohal – mul on ikka väga vedanud, et saan külastada tervet linna, jäädes oma lubatud kilomeetri raadiusse. Justkui oleksin ostnud kaasamüügiga reisi.
Vaadake ise! Eiffeli torn. Pantheon. Invaliidide kirik. Pompidou keskus. Montparnasse`i torn. Ja muidugi Sacré-Coeur. Tahate Pariisist veel midagi näha? Öelge ainult! Ma näitan teile.
Jalutan oma pisikeses Pariisis ja mõtlen Jules Verne`ile. Kusjuures, ta ei elanud minust kuigi kaugel! Lahe oleks temaga kohtuda. Minu terve Pariis on kilomeetri raadiuses, aga tema, tema reis maailma südamesse ja kakskümmend tuhat ljööd vee alla – ma võin kihla vedada, et ta sulges end oma koju, et sinna minna! Tema teadis hästi, et veel kaugemad paigad kui Pariis on veel lähemal kui tuhat meetrit.
Ja peale karantiini teame meie tema saladust. Saame rännata. Kaugemale. Lähemal.
…
26.aprill „Koolibri kombel”
Kell on 20.00 – lähen välja. Nii on, tuleb osata oma rituaalides ka pausi pidada – kasutan ühe sõbra mõttetera, olgu see siis kas või heaks vabanduseks. Täna hommikul mul lihtsalt oli vaja kaks tundi rohkem magada.
Õhtul loen üle oma ülestähendusi Montmartre`ilt ja olen natuke nõutu.
Helistan täna ühele sõbrale – naine, kelle elukogemus on minu omast palju pikem ja kes aitab kannatavaid-haigeid inimesi, kuid kes on ka inimestele toeks nende elu viimastel hetkedel, et aidata neil lahkuda rahulikuma meelega. Üks eriline hing, kes mindki saadab ja nõustab minu teel. Kirjeldan teda sageli minu šamaanina.
„Ena, asjad lähevad väga hulluks, kui karantiiniaeg ükskord lõppeb! Tänavaile tuleb vägivalda. Vaata, mis praegu äärelinnades toimub! Prantsusmaa on kogu olukorda väga halvasti hallata osanud,” ütleb ta mulle.
Vaikus.
„ja sina, kuidas sul läheb?” viin teema talle, kuna ta kipub alati rohkem teistele mõtlema.
„Tead, praegu mitte väga hästi. Kaotasin ühe lähedase sõbra, 97-aastane naine. Nad ei lubanud mitte kedagi viimastel päevadel tema juurde. See on üks väga kurb lahkumine, ebainimlik, mõeldamatu.”
Kõik see tõi mind natuke Maa peale tagasi. Ja ometi ei oska ma sellega midagi peale hakata.
Astun mööda oma tavapärast rada – seda, mida ma veel endiselt ei tunne nagu oma viit sõrme.
Kas ei ela ma natuke mingis illusioonis siin oma väikesel künkal? Kuulan kevadet, peagi suve, saadan päikest tema teekonnal, naudin Valguse Linna, ümbritsetuna kunstist linnajaos, kus on loodust, olgu või tuvid, kohtan inimesi, kes panevad mind naerma, kes kingivad mulle maski, püüavad mind pildile, inspireerivad mind. See, et ma kohtan inimesi, on juba iseenesest suur asi! Ometi kusagil neis majades, mida ma ei tunne, on inimesi, kes kannatavad, üksi. Pariisi müüridest väljas on inimkond, kes mässab. Juba puhtalt see karantiin ise on teatud elu illusioon. Mäng.
Kas pole terve mu elu natuke nagu see väike illusioonimägi? Olin saatjaks turistigruppidele, veetes kolmandiku oma aastast veerevas majakeses, minnes pidevalt ühest kohast teise nagu liblikas õielt õiele, tundes end mitte kunagi päriselt kuuluvana sellesse „päris elu” rütmi, mis on ometi justkui olemas seal, kus elavad inimesed.
„Ena, sinu maailm on väga ilus – aga see pole reaalsus!” ütles mulle kunagi üks kallis kolumbia sõber.
Olen kõhklev. Roberto Benigni „Elu on ilus” toimib ju ometi suurepäraselt! Tema teeb karmist reaalsusest muinasjutu ja see toimib, see teeb maailma ilusamaks – mitte ainult tema maailma, kõikide maailma!
Mulle on juba ette heidetud, et ma ei jälgi piisavalt meediat. Ükskord üritasin: lugesin läbi kõik aasta uudised kõikide Euroopa riikide kohta enne oma giidi hooaja algust, et olla kõigest täielikult teadlik. See tekitas tahtmise mitte kunagi enam giiditööd teha, mitte olla vastutav reisijatele reaalsusest rääkimise eest. Mitte selle reaalsuse, mitte sel moel. Ma pole kuigi andekas selle reaalsusega seal. Ma ei orienteeru selles. See tühjendab mind energiast ja väest, mida kasutan muidu maailma muutmiseks, endale omasel moel – koolibri ja võilille kombel (tahaksin vähemalt uskuda), „Elu on ilus” viisil.
Nii otsustan täna tänaval kõndides näha vaid sõnumeid armastusest, iga inimese kõige olulisemast baasvajadusest – kellegi tähelepanu, kohalolu, mõistmine, inimlik soojus, vahet pole, kes me oleme, vahet pole, kus me oleme, sees- või väljaspool müüre. Linnaringist sisse jäävat 2,4 miljoni inimese Pariisi nimetatakse intra muros ehk „seespool müüre”.
Täna pärastlõunal üks armas sõber, jutuvestja Philémon kirjutas kommentaari: „Minu ülesanne on olla leebe unistaja, väga leebe. Mõnikord raevus, sest teadlik sellest arulagedast võidujooksust kasumi ja tarbimise pärast. Ikka ja jälle tuleb taas metsastada ja armastada.”
Aitäh Sulle, Philémon!
…
4.mai „Tervendavad kurja lilled”
Täna hommikul kell 6.10 võtsin teid endaga üles mäele kaasa. Te ei usu?
Kuulake ise! Ja vaadake… kõrvadega. Päike on seal, kardina taga. Ta on häbelik. Ometi kujutan teda endale ette – seda on lihtsam teha silmad kinni, nii saan muuta enda tahtmist mööda kõike ümbritsevat.
http:// soundcloud.com/ena-mets/montmartre-paikesetous-4-mai-2020wav
Mitte kõik pole kaunis siin selles illusoorses Montmartre`i maailmas ja minu elus, millest jutustasin teile vaid haldjalugusid. On olnud ka vastuolulisi kohtumisi. Ma ei kavatse neid unustada ega kõrvale jätta, küll aga kasutasin neid nõnda, et see mulle midagi annaks…
Esimene kohtumine – või pigem mitte-kohtumine…
„Kuradi raisk! Täitsa lollakad ikka need inimesed, kes tuvisid toidavad! Nad pole mitte millestki aru saanud! Te ei saa mitte millestki aru, kuulete mind! Haiged inimesed… Need raisad annavad meile haigusi! Lõpp tuleb sellele teha! Tuvid tuleb ära hävitada! Karistust väärivad need inimesed! Kuradi haige, raisk!”
Ja ägedalt virutab jalaga ta suuri saiatükke trepil, minu lemmikpaigakeses. Noor mees, ehk kuskil kolmekümnene, turske ja musklites kehaga, rastapatsidega, kodust tulnud välja sportima. Ta neab kogu maailma, vaatab mind raevukalt. Palju vihkamist.
Teine kohtumine – eile õhtul teel päikeseloojanguni, nii et jäin hiljaks…
„Proovin neid raamatuid müüa. Mulle ei meeldi almust paluda! Mulle väga meeldib luule. Mul on ka üks tsitaadiraamat, aga varastati ära.”
Ta näitab mulle vihikut, kuhu ta on mõned tsitaadid üles kirjutanud.
„Ma kirjutan aeg-ajalt ise ka mõne rea. Needku Jumal surma, ärgu karistagu meid sellega, mõtlemata tema ohvritele. Kui mu hing oleks sinu hing, oleksin keelanud hašiši, millest vääritud kasu lõikavad.”
Kuulan teda. See paneb mind heldima. Tunnen ta valu.
„Baudelaire! Teate… Kurja lilled… Tegelikult pole üldse nii! Need on meie tervendamiseks! Need ei ole kurja lilled! See on tervendav! Täna öösel tuleb mul jälle tänaval magada, ilma söömata.”
„Naeratus tuleb alles hoida. Sest see on meil sees olemas ja keegi ei saa seda meilt ära võtta. Naeratada tuleb…”
Farid. Ehk umbes 45-aastane, normaalselt riides. Teda vaadates ei oskaks arvata, et tal pole kodu.
Äkitselt virutab ta oma raamatukoti vastu maad: „Teie ka ei osta mult midagi! Alati üks ja sama. Enne kohtasin üht meest. See oli samasugune – kuulas mind ära ja kõndis minema!” Ja ta lahkub, järsult, kibestunud etteheitva pilguga.
Näen temas võitlust. „Naeratus tuleb alles hoida,” on justkui mantra, mida ta endale korrutab, meeleheitlikult. Ja ometi – palju meelekibedust.
Võitlus. Lasta end kurjast kaasa viia – haavad, vihkamine, kibedus, meeleheide, vimm – või lasta kurjal meelde tuletada, kui oluline on talle mitte alluda, teda millekski muuks ümber muuta. Millist hunti ma toidan, igas hetkes, et kurja lilled muutuksid tervendavaks?
Minu enda võitlus tundub mulle nende kahe kohtumise kõrval lihtne.
……
10.mai „Või, suhkru ja kaneeliga pannkook”
Läksin täna meelega välja hilisel pärastlõunal, et näha, mis tänaval toimub.
Juba üle nädala on tänaval tunda karantiini lõppu. Täna aga oleks justkui pidu peetud enne, kui sõda läbi. Vein! Õlu! Grupitreeningud! Suguvõsade kokkutulekud! Sõbrad-sõbrannad ja kõige selle jagamine, mis viimase kahe kuu jooksul elus juhtunud on. Armastus ilma maskita. Nii on – inimesed naudivad võimalust! Mängud minu lapsepõlvest, kummikeks (!), ma ei teadnudki, et seda ka Prantsusmaal mängitakse ja veel tänapäeval!? Ei ole enam kedagi, kes kuskil üksi seljaga müüri vastu toetudes mediteeriks, mõtiskleks.
Kas jääb see lõbus seltskonnaelu kestma (või pöördume tagasi „normaalsusesse”)!? Hetkel naudime seda, sest ammu pole saanud. Natuke nagu see või-kaneeli-suhkru pannkook, mille tee peal leidsin (uskumatu – üks avatud baar) ja mida ma alati jälle Pariisi tulles korra süüa tahan. (Ma isegi ei tea, miks see minu jaoks Pariisiga seostub.) Täna sõin oma elu kõige maitsvama pannkoogi! Aga kui mul avatud pannkoogibaarid taas kõikjal ümber on, kas ma siis veel sellist naudingut tunnen?
Mis meile sellest karantiinist alles jääb? Kas midagi üldse jääb?
Pakun teile täna kuulamiseks ühe eksklusiivse intervjuu Abdeliga, kes kõikidele nendele küsimustele ehk vastab ;)
Abdel: „Tänavad on viimasel ajal kunsti tõsiselt täis, kas pole!?” Ta peatub, nähes mind fotokaga üht isemoodi armastuse kunstiteost pildistamas.
Mina: „Teie elate siin lähedal?”
Abdel: ”Jaa, kohe siin all,” osutab ta Émile-Goudeau platsi poole. „Aga ma pole kunagi näinud, mis see Montmartre päriselt on! Siin on turistid ja ma ei teagi… Nüüd teen iga päev oma tunnise tiirukese ja ma näen igasuguseid asju! Ja turistid on nüüd prantslased, eks ole! Turistid oleme meie, Mina töötan turisminduses ja teate, isegi kõige optimistlikumad prognoosid ütlevad, et enne jaanuari ei tule siia kedagi.
See karantiin muudab meid palju!
Nii palju on juba muutunud – kuidas me omavahel suhtleme, kuidas üksteist vaatame, kuidas maailma näeme, mina ise olen ka muutunud!
Ja kas teate, praegu ma näen iga päev samu inimesi – ma tunnen nad ära!”
Mina:”Ja te usute, et see nii jääbki! Et inimesed ütlevad üksteisele tere ikka edasi, isegi pärast?”
Abdel: „Ma loodan küll… (ta mõtleb hetke) Jah, ma arvan, et isegi kui autod uuesti tagasi tulevad ja kõik muu selline, siis meie oleme muutunud. Me näeme aega ja ruumi teistmoodi. Isegi kui aeg on alati sama, aeg ikka läheb samamoodi, näeme meie seda teisiti. Mõtleme rohkem sellele, mis on oluline.
Ja ruum ka. Ma jalutan ja ma ei kiirusta – ma näen arhitektuuri, ma näen, mis seal sees on. Ja teate, nüüd vaatavad inimesed taevasse! Ma varem kunagi ei vaadanud taeva poole, kui kodust välja läksin. Ja nüüd… ma näen taevast! Ja ma tõstan pilgu ja näen lahtisi aknaid ja inimesi! See on tõesti…”
Mina: „Ja te ütlete, et olete ise ka muutunud?”
Abdel: „Oo jaa, teate, ma olin varem väga kannatamatu inimene. Ma töötan hotellinduses ja mul on inimestega väga kerge kontakti saada, ma olin kogu aeg inimeste keskel. Ja siis jäi kõik see karantiini pärast järsult katki. Ma ütlesin endale küll, et ma ei ela seda iial üle – kaks kuud kodus. Aga ma ei tea… nüüd hommikuti ma isegi naudin, kui endale pikemalt hommikusööki valmistan. Ja mõnikord ma ei tee midagi, mõtisklen!” Natuke nagu häbenedes lisab: „Ja nii imelik kui see ka pole, see on mõnus. Ja ma hakkasin kitarri õppima rakenduste abil, teate? Ja ma õpin asju, mis mind kunagi varem pole huvitanud. Ja ma loen! Mul on vedanud, et mul on kodus päris korralik raamatute kollektsioon – on raamatuid, mida ma pole kunagi isegi puudutanud, ja nüüd… ja ma värvisin vannitoa ära ja …
On inimesi, kes lähevad homme tagasi tööle, aga mina, mul on praegu selline tunne, nagu poleks ma kunagi töötanudki. See kõik on nii kaugel! Teate neid valimisi, mis olid märtsis, kaks kuud tagasi – see tundub praegu ebareaalne, nagu mingi teine elu.
Väga raske saab see minu jaoks olema, kui ükskord tööle tagasi lähen.”
Soovime teineteisele head õhtut ja läheme kumbki oma teed.
Kella 20.30 ajal jõuan koju ja saan Abdelilt sõnumi: „Mul oli tunne nagu räägiksin üle pika aja esimest korda lihast ja luust inimesega. See oli nauding, nagu kutse elule.”
Loomingut
„Naeratava kuu inimesed”, Ena Mets 2015
„Ülestähendusi Montmartre`i mäelt. Elu ja imede pandeemia.”, Ena Mets 2020
Mihkel Mutt
Mihkel Mutt (1953) – eesti kirjanik, esseist ja kriitik.
Katkend: Maailmas peegelduv veetilk, Ilmamaa 2020, lk 26-34.
Kontratants minevikuga
Aadlimeelisklusi
Nüüdisinimese suhted ajaga on kaksipidised. Ühelt poolt kumab aina uus, ükskõik kas tõeliselt või silmamoondena, aga vana ei ole päriselt maha kantud. Side eelnevaga pole elav ega pidev, aga olnu vupsab aeg-ajalt esile nagu muumia õudustekambri kirstust. Mingi tõde tundub olevat väites, et miski pole tõeliselt uus enne, kui see on antikveerunud ehk vanadusharulduseks tunnistatud. Näiteks ei loeta – kui luule kõrvale jätta – „kuldsete kuuekümnendate” teoseid ja nõukogude aega kujutatakse moel, nagu oleks tegemist Marco Polo rände analoogiga ajas, mis vestab meile jalustrabavaid ja naiivseid asju. Aga teiselt poolt tekitab palju ja paistab et tõelist elevust mõne toona elanud tähtisiku elu(looraamat) või juubel. Tõsi, mitmed neist on olnud rahva lemmikud (Valdo Pant, Urmas Ott). Ühelt poolt on Donald Trumpi teisipäevane twiit reedeks ajalugu ja surnud matku oma surnuid, teiselt poolt ehib firmade logo või reklaami asutamisaeg. Eilset pole olnud, aga „Pagarikoda aastast 1992” peaks sisendama kliendile usaldust pakutavate saiade ja pirukate vastu.
Järgnev osa on ajendatud sellest paradoksist.
Enamik ühiskondi, mis on saanud enam-vähem vabalt areneda, tunnevad ühel või teisel kujul aadellust. Kui viimase praktiline väljendus on tavaliselt võim ja varandus, siis olemuslikult rajaneb aadellus enamasti ja tuntaval määral aja väärtustaval toimel. Aadel peab üldjuhul olema vana, ja mida vanem, seda parem. Vaikimisi eeldatakse, et paremad inimesed pärandavad oma head omadused järglastele, nood omakorda edasi, mistõttu need omadused püsivad või koguni tugevnevad.
Sellelt pinnalt võrsub aadlike seisuseteadlikkus ja sellest tuleneb aadlile iseloomulik klannilikkus, abiellumine võrdsetega ning üldse sugukondlike suhete tähtsus. Teoreetilisest vaatepunktist on viimast raske põhjendada, sest inimesed on ju kellestki sündinud. Kui ka pole võimalik viia kõikide meie jälgi tagasi paarisaja Aafrika esivanemani, siis hõlmatavuse piires on meie sugupuud laias laastus ühepikkused. Ja seepärast on õigus Alfred Tennysonil, kes kirjutas luuletuse „Lady Clara Vere de Vere” seitsmendas salmis, et vana Aadam ja ta naine naeraks paradiisis maise aadli ponnistuste peale oma sugupuu võimalikult pikaks venitada.
Praktiliselt taandub küsimus sugupuu mäletamisele ja selle tõendamisele. Samuti kirjutatud või kirjutamata kokkulepetele, millest alates hakata aadliseisust lugema (aluseks võib olla näiteks monarhi annetatud tiitel) ja kuidas seda klassifitseerida. Näiteks Antiik-Roomas olid vanad aadlikud patriitsid ning uuemad, plebeidest pärit aadlikud hakkasid tekkima IV sajandist e.Kr. Rooma aadliliinide meiepoolsed otsad kaovad Lääne-Euroopas VI-VII sajandil. Uute kristlike nimekujude tagant ja vastavate dokumentide kaotsimineku tõttu pole vanad suguvõsad enam tuvastatavad.
Suur osa õhtumaa uuest aadelkonnast tekkis siis, kui Lääne-Rooma riik asendus „barbarite” uute riikidega. Siis oli ühiskond suhteliselt mobiilne ja aadellus „saadaval”, kuni sajandi-pooleteise pärast tõmmati seisuseredel uuesti üles ja päritolu tähtsustus taas. Sestast loevadki vanimad suguvõsad oma algust. Ennekõike olid selle juures ülikud-sõjapealikud ja nende palgatud kaaskond, kellega minna röövretkele ja ümberkaudseid alistada. Kuna suurema maleva palkamiseks nappis pealikul enamasti varandust, pidi sõdalastele midagi muud lubama. Suurim stiimul oli maa – lään vallutatud alast. Pärast edukat vallutust asusid pealiku lähemad kaaskondlased uutele aladele päriseks. Nii tekkisidki meie mõistes mõisahärrad. Selles polnud harilikult midagi romantilist. Praegu tunduks imelik pidada nuiameeste ja rusikakangelaste olemasolu oma eellaste hulgas asjaoluks, millest heas seltskonnas kõnelda. Aga mõistagi tuleb kõike vaadata omas ajas.
Enda kehtestamisele jõu ja kavalusega lisandus-ladestus aja jooksul tüse vaimne konstruktsioon: tahtejõud, sihikindlus, õiglusmeel, vastutustunne, hoolivus, isalikkus ja teised voorused.
Kahtlemata pole see valu selles mõttes, et inimese enesepilt hakkabki teda vormima, me tahame tõepoolest vastata endast loodud kujutlusele. Kuna tegemist oli „parematega”, siis kaasnes aadli imperatiiviga suurem vastutus ühiskonna ees. Aadlik pidi oma rolli tunnetama ja olema valmis endast kõik andma. Suurel määral selles on aadli kustumatu ja ilus, loomulikult ka idealiseeritud mõte.
Selle täideviimisel olid tähtsad niihästi loodus, kasvatus kui ka seaduslikkus. Sest veri pole absoluutne. Väljaspool abielu sündinud bastardid ehk sohilapsed kandsid ju samuti aadliverd edasi. Kuigi vahel oli säärastel puhkudel üks vanematest (enamasti ema) n.-ö-alamast soost (seega ainult pool verest oli sinine), oli piisavalt juhtumeid, kus ka teine lapsevanem oli üsna kõrget päritolu. Suhte sohistumise tingisid noil puhkudel enamasti nõutava ühiskondliku sanktsiooni ja viisipärasuse puudumine.
Sohilapsi diskrimineeriti suuremal või vähemal määral. Näiteks külatüdrukule tehtud laps võis loota tulevikus mõnda mõisaametit pidada (Lev Tolstoi meenutab mälestustes oma poolvenda, kes oli küla joodik-postiljon ja tulevase kirjanikuga juhuslikult kohtudes totakalt ja kahemõtteliselt irvitas). Härraste lähedusse jäetud sohilapsed elasid jõukalt ja said haridust, aga nad ei kuulunud hierarhiasse tiitli pärimise mõttes. Säärase kohtlemise üks põhjus on sama, mis esmasünniõigusel: vältida suguvõsa varanduse killustumist ja hierarhia horisontaalset ähmastumist. Viimane oleks õõnestanud üldisemalt majanduslikku korda ja võimusuhteid.
Suurimat ettevaatlikkust ilmutasid britid. Näiteks Inglismaal pälvis aadlitiitli ainult vanim poeg. Seega ei jäetud kõrvale üksnes sohi-, vaid kõik teised lapsed. Nooremad pojad pidid otsima muid elatusvõimalusi, midagi pakkusid eelkõige kirik, armee ja laevastik ning hiljem koloniaalteenistus.
Seetõttu piirdus Inglise aadelkond ca 600 suguvõsaga. (Võimalik, et sel taval, mis ühelt poolt vältis killunemist, teiselt poolt sundis noori mehi tegutsema, oli oma osa, et Inglismaa püsis suhteliselt kaua säärasena, nagu me ajaloost teame.) Erinevalt näiteks Prantsusmaast, kus aadlisuguvõsasid oli peaaegu kümme korda rohkem. Ja Ungaris oli XIX sajandi teisel poolel pea iga kümnes vaba meeskodanik aadlik. Ajalooliselt hiljem lisandunud teenistusaadel oli järgu võrra veelgi suurem, näiteks Venemaal küündis nende arv saja tuhandeni.
Praegu on Saudi kuningakojal kakskümmend viis tuhat printsi.
Kui uskuda täiel määral vere häälde ja pärilikkusse, on võimatu kujutleda, et üle üheksakümne protsendi praegu nii tublide austraallaste esivanematest olid kolooniasse välja saadetud kurjategijad.
Aadliseisust (ja muidugi ka kodanlikku ühiskonda, mis seda suuresti on jäljendanud) vaadates näeme, kuidas inimkond on muutunud. Sõnast „sohilaps” on saanud historism, nähtus, millele tegelikkuses ei vasta enam midagi. Enamik lapsi sünnib ametlikult registreerimata ühendustest ja – mis peamine – see ei huvita õieti kedagi, moraalne-väärstustav suhtumine on kadunud. Kahtlemata on see samm inimese vabanemise suunas. Kedagi ei ahista enam sünnipärased piirangud nii nagu sellessamas situatsioonis olijad mõnesaja aasta eest.
Aadli tekkimine nuiameestest pole erandlik. Lühikeses ja keskmises perspektiivis ei kujune ajaloo võitjad ja kaotajad mitte n.-ö. kristlike vooruste, vaid enesekehtestamise ja üldise energilisuse järgi. Paljudele XIX-XX sajandi vägevate dünastiate (nn. Morganid ja Rockefellerid) kukrusse on toonud esimese raha teod, mida tänapäeval peaksime (majandus)kuritegudeks.
Aadlivooruste omamüüdi paralleelnähtuseks on need jõhkrad enesekehtestajad, kes hakkavad hiljem metseenideks, patroonideks ja heategijateks. Mõned vaigistavad niimoodi oma süümet ja kujundavad uut imagot, mõned tunnevad siiralt, et sellel, kes on ühiskonna arvel rikastunud, on kohus ühiskonnale ka midagi tagasi anda. Morganite ja Rockefellerite kujunemine kordab aadli enesetunde kiirkursust.
Kuidas suhestub aadellus massiühiskonnaga? Jätame kõrvale poliitilise aspekti, demokraatliku mõtteviisi leviku, meritokraatia jms ja vaatame majanduslikku-tarbijalikku külge. Ühelt poolt tundub, et aadlikud ei sobi uude ajastusse. Näiteks nende vajadused luksuskaupade järele ei saa olla ühiskonna piisav majandusmootor, sest aadel on suhteliselt väiksearvuline ning definitsioonikohaselt tahavad nad teatud määral säilitada esivanemate minevikku ka materiaalsel kujul, seega pole minemaviskamiskultuur neil veres. Teiselt poolt saab aadelluse abil äri teha. Brändimeistrid ning reklaamikirjutajad hakkavad kõikidele sisendama, et „sa võid olla kui aadlik”. Aadellus profaneeritakse, muudetakse kitšiks, see on made in China. Luuakse uued prestiižiahelad, kuhu igaüks võib osaluse osta. Paljud elavadki kui väikesed vürstikesed. Ja mis see hotellis elaminegi muud on kui ööks-paariks endale teenijatega härras-ulualuse soetamine?
Eesti aadel
Eesti ja renessanss lõikuvad ajateljel, teineteist ometi riivamata. Sellal kui renessanss oli puhkemas, Euroopa ajalugu algas uuesti ja mindi teisele ringile, lõigati iseareneva Eesti ajalugu lõplikult läbi, algas selle kaua kestnud nudimine.
Kuna vallutajad – kes ükskord oleksid siia niikuinii tulnud – saabusid Eestisse suhteliselt varakult, enne kui meil sai tekkida õige oma riik, siis pole meil ka oma aadlit. Hõimuaristokraatia muidugi oli, aga see on jäänud aegade hämarusse. Ometi pole kahtlustki, et mõne kaheksasada aastat tagasi elanud pealiku otsesed järeletulijad liiguvad meie keskel.
Aadli puudumine pole iseenesest maailmalõpp. Veast saab teha vooruse või vähemasti käsitleda seda puhtkontemplatiivse huviga. Seda enam, et on riike ja ühiskondi, mille loomise üheks olemusmõtteks ongi olnud ühes muude vanade sidemete läbilõikamisega ka aristokraatiavastasus, seisuslikkuse kaotamine. Eelkõige käib see muidugi Ameerika Ühendriikide kohta. Ilmselt on aga aristokraatias midagi inimloomusele üldomast, mis seostub traditsioonide, järjepidevuse ja n.-ö. kumulatsiooni ülevusega. Seepärast kohtab aadelluse siirdeid ja kvaasivorme niihästi maades, kus vanad tiitlid on formaalselt säilinud, kui ka seal, kus neid pole.
Neid pseudo- või asendusaristokraatlikke ilminguid võib täheldada ka Ameerikas. Paradoksaalselt torkab see kõige rohkem silma poliitikas. Inimeste soov saada endale valitsejaid järjepanu ühest ja samast suguvõsast on ürgne ja seepärast kalduvadki valijad hääletama tugeva brändinimega perekondade poolt.
Poliitiline aadel tekib tavaliselt mõneti erinevalt. Poliitikute dünastia alus kujuneb üldjuhul meritokraatlikult, karismaatilise kuju esiletõusmisega. Aga sealt edasi legitimeerib see järglust juba nagu tavaline pärilik monarhia. Üheks tuntumaks näiteks on Gandhide suguvõsa, mille nimbust saavad ära kasutada ka sinna abiellunud võõramaalased. Ameerikas on käepärased näited Kennedyd, Clintonid ja Bushid.
Eestis on vastavaid näiteid vähe. Suurel määral on see seletatav meie poliitilises elus toimunud katkestustega, mille tagajärjel suur osa eliidist hävitati füüsiliselt või läks pagendusse. Seetõttu piirdub järglus meil üldjuhul kahe põlvkonnaga: Konstantin Päts ja Matti Päts; Olga Lauristin-Johannes Lauristin- Hendrik Allik ning Marju Lauristin ning Jaak Allik. Uuemast ajast on poliitikas kaks Kallast, kaks Helmet, mitu Savisaart, Tarandit jne.
Strukturaalselt või metafoorsena kohtab aristokraatiat veel paljudes valdkondades ja mitte üldsegi kõrgklassis. Mida kauem on perekonna liikmed järjestikku mingi ameti peal olnud, seda suuremat uhkust enamasti tuntakse. Inglismaal olid ja on töölisaristokraatiad, Nõukogude Venemaal olid kaevurite dünastiad jne. Eestis on praegu näiteks dirigentide dünastia(d), kirjanike dünastiad jne.
Üheks aadelluse reministsentsiks on huvi oma sugupuu vastu. See, mis varem oli üksnes aadlike erihuvi, on viimasel ajal kogu maailmas peaaegu tööstusharuks kujunenud. Enamasti toimub see süütu oma juurte otsimise poeetilis-patentse nime all. Nii ka meil. On ju raske kujutleda, et keegi uurib oma esivanemaid eesmärgiga tõestada, et tema sugupuu on väga lühike ja kaob paari põlve jooksul nagu vits vette („olen tulnukas!”). Pigem ikka vastupidi. Teadmine, et eellased olid näiteks XVII sajandi lõpul vabad talupojad, paisutab eestlase rinda uhkusega.
Niisuguste suguvõsauuringute üks tunnetamisalaseid taganttõukajaid on usk, et kui omadused kanduvad edasi, siis esivanemaid uurides õpime ka ennast paremini tundma. Me võrdleme ja vaatame, kust miski meie küljes pärineb. See on muidugi suurel määral petlik, sest meie omadused on rohkem muudest asjaoludest tingitud. Mida lähemale tänapäevale, seda rohkem trumpab kultuur üle loodust.
Säärased uurimused päädivad tihti resümeega, et üks omadus on emalt, teine isalt, kolmas vanaisalt, aga mõni, mis tundub täiesti irdu, on küllap „pulmalistelt”. Need väited, eriti viimane, on sama teaduslikud kui alkeemikute katsed kulda toota. Aga nagu teada, avastavad nood seejuures palju muud kasulikku. Nii ka nüüd: kuna me oma suguvõsa uurides peame paratamatult ennastki analüüsima, peame reflekteerima, siis pole kogu see tegevus kaugeltki mõttetu.
Ajaloost on teada eeskätt kahte liiki eliiti, ülikud-sõjamehed ja preestrid. Esimeste puhul oli sotsiaalne seisund üldjuhul päritav, teiste puhul mitte. Preestrid pidid mitmel pool elama tsölibaadis ja värbasid endi hulka järelkasvu väljaspoolt. Seega oli vaimulikkond vähemalt osaliselt meritokraatlik. Võiks eeldada, et meritokraatlikele eestlastele peaks hingelt lähemal olema preestrimudel. Päris nii see pole. Igaüks, kes kord eliidi hulka kerkinud, igatseb alateadlikult oma staatust päritavaks muuta, dünastia rajamine on üks inimese loomulikke soove. See soov ühes eestlaste suhtelise hariduslembuse ja koolikultusega seletab, miks veel minu nooruses oli käibel väljend „mitmenda põlve haritlane”. Selle all ei mõeldud kitsamalt elukutset, vaid ametlikku haridust, käidud koole.
Mida selle „x põlve haritlase” all on täpsemalt mõeldud? Seda tuleb käsitleda oma ajastu kontekstis. Näiteks XIX sajandi lõpus oli eestlaste hulgas nii vähe kõrgharidusega inimesi, et täiesti mõistetavalt peeti haritlaseks juba gümnaasiumi või seminari lõpetanut. Vastav tunnistus oli hariduse mõttes märksa eksklusiivsem kui ülikoolidiplom pool sajandit hiljem, tänapäevast rääkimata.
See haritlaspõlvkondade astmestik ongi ainus, mis eestlaste hulgas meenutab midagi aristokraatiasarnast, ainus, mille puhul näeme ka eestlast möönvat aja väärtustavat mõju. Paralleeli pealiskaudsus on muidugi ilmne, sest iga uus põlvkond pidi ise koolis käima, diplomit ei saanud pärandada nagu tiitlit. Ometi on võimati eitada perekonna soodustavat mõju hariduse saamisel, et veel ühte põlvkonda oma suguvõsa saavutuste ritta lisada. Nii on meil tegemist meritokraatia ja aristokraatia kombinatsiooniga.
Kuigi ka omaaegsel esimesel haritlaspõlvkonnal ei puudunud staatusetunne, väljendus kolmandast põlvkonnast alates juba tõeline uhkus. „Kolmanda põlve intelligent” kõlas näiteks 1960. aastatel vähemasti vanemate inimeste suust tõelise tunnustusena. Hariduse ja vastava kasvatuse heasse mõjusse usuti sama kindlalt kui perekonna varanduse suurenemisse hoolsa käe all.
Tänasesse päeva ei saa see mõtteviis ulatuda kas või juba sel põhjusel, et kõrgharidust tõendav dokument on tohutult devalveerunud. Seda saada on nii lihtne, et selle puudumine näitab pigem teadlikku protesti süsteemi vastu kui saavutusvõime nappust. Ka ei orienteeru keegi enam kõrgkoolide edetabelites, sest isegi jänkide Ivy League pole enam ammu see, mis vanasti. Veel tähtsam: keegi ei muretse enam järjepidevuse pärast, kõike tekib järjest rohkem üksainus kord ja projektipõhiselt. Tähtsam kui see, et asi jätkuks, on see, et asja oleks. Nii polegi ma uuemal ajal „kolmanda põlve haritlasest” enam midagi kuulnud.
Küll aga oli meil boheemlasringkondades nõukogude ajal väljend „kolmanda päeva intelligent”. See tähendas, et pidu oli kestnud kolmandasse päeva. Siis kõlasid tavaliselt väga head „tekstid”. Umbes samal ajal kirjutas Juhan Viiding, et „igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik”. Tagantjärele mõtlen, et jumala silmis on ka kõik kolmanda põlvkonna intelligendid kõigest kolmanda põlvkonna intelligendid.
Kordan, et aadli puudumises pole midagi veidrat, kõik ei läbi samu etappe. Me jätame selle vahele nagu tšekiraamatu. Ja kui väga tahta, võib seda asja ju korraldada. Just nimelt, kui igaüks või sotsiaalmeedias öelda, et ta on kirjanik, šeik või kõige ilusam inimene, siis miks ei võiks aktivistid moodustada näiteks aadlike gruppe vms.
Maailma vanimad aadlisuguvõsad on praegu poolteist tuhat aastat vanad.
Miks me ei võiks eeldada, et ilm püsib teist sama kaua? Sel juhul oleks kirikuraamatute järgi XVIII sajandil elanud vabatalunik igati väärikas dünastia looja. Kõik on veel võimalik.
Iseasi, kas on mõtet. Aadlite vastastikune väärtustamine on esoteerika, mida harrastatakse üksnes nende maailmas kehtivate reeglite põhjal. Kuulus Gotha almanahh on eeskätte sinna kantute ja nende uurijate eralõbu. See sarnastab neid natuke kõrgemate matemaatikutega, kelle tegevuse eelduseks on samuti, et kõik asjaosalised aktsepteerivad teatud mängureegleid. Kas neile konventsioonidele ka midagi „tegelikkuses vastab” (loe: kas need tunnused ja suhted evivad mingit üldkehtivat väärtust väljaspool siseringi), on iseasi. Tänapäeval on aadellus muutumas stiilipeoks, üheks killuks fragmenteerumise ajastul.
Mis aga peamine – ja see peaks kõiki, nii hästi aadlikke kui ka mitteaadlikke ajaga lepitama -, nagu ütleb Tennysoni juba tsiteeritud luuletuse seitsmes salm edasi: „T is only nobel to be good. / Kind hearts are more than coronets,/ And simplefaith than Norman blood.” (On ainult üks viis olla õilis, ja see on olla hea. Lahke süda on enam kui aadlitiitel ja lihtne usk on tähtsam kui normanni veri.)
Loomingut
“Noorte käsikirjalised almanahhid 1962–1972” (kursusetöö). Tartu, 1973
“Fabiani õpilane” (jutustused). Tallinn, 1980
“Mehed” (novellid). Tallinn, 1981
“Französisch” (lastejutt]. Tallinn, 1981
“Hiired tuules” (satiiriline romaan). Tallinn, 1982; kordustrükid 2001 ja 2009
“Keerukuju” (romaan). Tallinn, 1984
“Näärivana” (lastejutt). Tallinn, 1986
“Kõik on üks ja seesama” (esseed ja artiklid). Tallinn, 1986
“Kallid generatsioonid” (romaan). Tallinn, 1986
“Vana Fabiani nutulaul” (jutukogu). Tallinn, 1988
“Kerge meel” (jutukogu). Tallinn, 1989
“Kolm korda Aasias” (reisikirjad). Tallinn, 1990
“Pingviin ja raisakass” (romaan). Tallinn, 1992: kordustrükk 2013
“Rahvusvaheline mees” (romaan). Tallinn, 1994; kordustrükk 2009
“Üleminekuaeg” (novellid ja följetonid). Tallinn, 1995
“Inglismaa päevik” (reisikiri). Tallinn, 1995
“Meedia, mu meedia” (esseed ja artiklid). Tallinn, 1996
“Muti tabloid” (esseed ja artiklid). Tallinn, 2000
“Progressiivsed hiired” (romaan). Tallinn, 2001
“Elu allikad” (jutud). Tallinn, 2002
“Väärikusest” (essee). Tallinn, 2001
“Eestlusest” (essee). Tallinn, 2002
“Kõik roosid ma kingiksin” (näidendid). Tallinn, 2004
“Sise ja väli” (esseed ja artiklid). Tallinn, 2003
“Kõrtsikammija” (romaan). Tallinn, 2005
“Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega” (jutud). Tallinn, 2007
“Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused”. Tallinn, 2009
“Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv”. Tallinn, 2009
“Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg”. Tallinn, 2010
“Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”. Tallinn, 2010
“Mälestused V. Päikesepoolel”. Tallinn, 2011
“Mälestused VI. Elukott”. Tallinn, 2011
“Kooparahvas läheb ajalukku” (romaan). Tallinn, 2013
“Õhtumaa Eesti. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid”. Tallinn, 2014
“Eesti ümberlõikaja”. Tallinn, 2016
“Mõtted”. Tallinn, 2017
“Õhtumaa Eesti II. Sotsiaalpoliitilist esseistikat”. Tallinn, 2017
“Kõik on hästi. Mõtted II”. Tallinn, 2018
“Mägrad hernes. Alam-Kolkaküla kroonika”. Tallinn, 2020
„Maailmas peegelduv veetilk”. Ilmamaa 2020
Nädala autor 