Elin Toona Gottschalk
Elin Toona Gottschalk (12.07.1937) – eesti kirjanik.
Elin Toona on kirjutanud romaane, avaldanud ka luulet, lühiproosat ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles ning raamatud oma vanaisast Ernst Ennost ja vanaemast Ella Ennost.
Elin Toona sündis näitleja ja lavastaja Enn Toona ning näitleja Liki Toona peres. Ta veetis lapsepõlve vanaema juures Haapsalus. 1944. aastal põgenes ta koos ema ja vanaemaga Saksamaale, õppis põgenikelaagris eesti algkoolis. 1947. aastal asus elama Suurbritanniasse, elas algul Leedsis, õppis Londonis lastekodu koolis, Pitmansi kolledžis ja teatrikoolis. Töötas Londonis kudumisvabrikus, büroosekretärina ja televisiooninäitlejana.
1966 Henrik Visnapuu preemia (“Puuingel”)
2004 Valgetähe V klassi teenetemärk
2017 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind
Katkend:
Pagulusse, Varrak 2017, Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt. Lk 189 – 195.
Mitte kõik ei elanud Inglismaal nagu ema, vanaema ja mina – või siis Bollerid. Madame`i koeral näiteks oli hea elu. Ema ütles, et see koer on „kork” ehk corgi – kuulsast koeratõust koer. Corgisid pidas kuningas George.
Mul polnud koerte vastu midagi, aga saksa lambakoeri ma umbusaldasin. Corgi ei meeldinud mulle ka, sest ema pidi teda teenima. Minu meelest ei pidanud inimesed koeri teenima. Nad pidid nende eest hoolitsema, sest armastasid neid. Bolleritel loomi ei olnud. Proua Boller hoolitses härra Bolleri eest.
Ema palakesed madame`i laualt jäid harvemaks. Madame oli hakanud oma saiakesi ja biskviite üle lugema. Ema tõi mulle seda, mida madame koera jaoks kõrvale pani, aga tal oli tunne, et „kork” teab, et jagab oma maiustusi minuga ja et teda petetakse. Minu meelest kakas ta meelega põrandale, see oli märguanne emale, et ta teab kõik.
„Korgile” ei meeldinud vihm. Kui väljas sadas, kaevus ta lähimasse murulapikesse ning keeldus sealt lahkumast, kuni tal vihmakeep seljas ja saapakesed jalas polnud. Ma ei olnud kunagi näinud vihmakeebis ja saabastes koera. Mis ime siis, et ema tahtis olla inglise koer.
Kui ema „korgi” kannul hüpeldes lagedale ilmus, läksime kivimurdu ja istusime juttu ajama. Kivimurd asus metsa keskel. Sealt võetud kividest ehitatigi kaua aega tagasi algselt see maja. Me istusime ja ema rääkis, alati tõsiselt, jagades mulle juhtnööre, kuidas mitte hätta sattuda. Kuulasin hoolega, pidades meeles, kui oluline on ema sõnade järgi käia. Ema ütles, et ma ei tohi endale tähelepanu tõmmata, tehes midagi rumalat, sest tema ei saa mind enam aidata. Mul on meeles, kuidas ta rääkis mulle sedasama Hausberges. Minu ülesandeks oli „lugeda ridade vahelt”, kui inimesed rääkisid liiga palju, nagu tavatses öelda Onku. Oli selge, et kui tõmban enesele tähelepanu, toob see kaasa ilmseid õnnetusi. Ometi uskus ema ikka veel, et oli teinud hea valiku, valides Hollandi asemel Inglismaa.
„Inglise seadused, inglise kirjandus, inglise haridus, inglaste saavutused ja Inglismaa asutused on 20. sajandi selgroog,” rõhutas ema, raisates sigarette, kustutades neid iga paari suitsusõõmu järel. „Isegi Ameerika kuulus kunagi Inglismaale. Sellepärast räägivadki nad endiselt inglise keelt.” Ema esitas sageli ilma seda ise märkamata valjusti „sisemonolooge”. Mina kutsusin neid tema „monoloogipominateks”. Vanaema sõnas, talle ütleb sedasi Jumal, mis on vale ja mis õige. See oli ka vahelduseks koeraga rääkimisele. Aga ma nägin, et emagi vahel kahtleb, mõtleb midagi muud, kuid püüab end veenda, et tal on õigus, ja mindki mõjutada. Ta rääkis mulle, kuidas britid olid saanud maailma valitsejateks.
„Paljud varajased maadeuurijad olid just siit pärit. Yorkshire`i mehed nagu härra Boller …”
Mul oli kogu see lugu peas. See oli mu lemmiklugu. Sellal kui ema rääkis, olin mõttes läkitanud härra Bolleri Aafrikasse, jalas töösaapad ja peas lambiga kiiver, et ta öösel džunglis tee leiaks. Minu arusaam oli segu Onku seiklustest Aafrikas ja „armsa Ärni” raamatukogu raamatutest ning maailmast üldse. Kujutised möödusid mu silme eest nagu pildid ringvaates, mida meile näidati ümberasustatute laagris. Pärast paar minutit kestnud, enamalt jaolt kummuli pöördunud numbreid ja operaatori vandumist nägime tükkideks lendavaid sõdureid, siis aga võttis vanaema mul kraest ja viis mu välja. Aga ma sain asjale pihta. „monoloogipominad” olid filmis. Ema monoloogid esitas ta ise. Need pidid mulle õpetama, kuidas mitte teha välja sellest, mis on õige, siinsamas meie silme all.
„Britid koloniseerisid suurema osa Aafrikast, Indiast, Hiinast ja Kagu-Idast … ” Sigaretti pahvides läks ema sel teemal üsna leili, „Kork” aga istus ja vahtis meid, olles segaduses võõrast keelt kuuldes.
„Brittide Ida-India kompanii monopoliseeris 17. sajandil kaubavahetuse Indiaga. 19. sajandil avastas John Speke Victoria järve Aafrikas, liikudes mööda Niiluse jõge selle allikate poole. Siis leidsid nad ühe teise mehega koos, Grant oli vist nimi, ühe läbipääsu ja nimetasid selle Riponi koseks. Ripon on üks koht siinsamas lähedal,” seletas ema.
„Kuidas nad said avastada midagi, mida aafriklased juba tundsid?”
Ema ei teinud minust väljagi.
„Siis oli veel üks inglane, uurimisreisija Richard Burton, kes Kesk-Aasias …”
Hajevil ja kaugusse suunatud pilgust ema silmis mõistsin, miks ta vihkab oma praegust elu. Ta oli olnud parimas vormis, sammudes armeesaabastes ja seljakott seljas läbi ohtlike aegade. Madame´i ja haiglaõdede teenimise asemel riskinuks ta pigem gestaapoga. Ründav tiiger olnuks midagi paremat kui sülekoera ja tema vastiku omaniku ees lömitamine. Soovisin, et saaksin teda lohutada, aga see polnud võimalik, sest suurem osa tema muredest olid alguse saanud minu sündimisega.
Kui ema jätkas, küttes end üles Indiasse ja Hiinasse tsivilisatsiooni toomisega, avastasin, et tunnen pigem kaasa inimestele, kes võib-olla ei soovinud oma kingi just täpselt nõnda asetada või süüa herneid kahvli seljalt. Näis, nagu oleks liiga palju inimesi ära kasutatud, maha müüdud või petetud, et luua kõiki neid kuulsaid asutusi, mida ema nõnda imetles.
Püüdsin kujutleda „maadeavastaja härra Bollerit” (või pigem ta vaarisa) istumas sama kamina ees nende majakeses sada aastat tagasi, ainult et kaminas polnud tuld. Tal oli turvas otsa lõppenud. Sütt ka ei olnud. Tuul lõõtsus vastu seinu. Tuba oli külm, lumi kuhjus kuuri veerde, pump oli külmunud ja katus laskis läbi.
„Kas sa kuulad ka?”`küsis ema, peatudes ja heites mulle kahtlustava pilgu.
„Muidugi kuulan,” vastasin mina. „Ausalt.”
Ja ikkagi … katus laskis läbi ja proua Boller lesis voodis. Pea teki all. „Neetud!” käratas Boller vanem ja kargas sohvalt püsti. „Ma olen tüdinud ülevaatajatest, külmast magamistoast, külmunud torudest ja jääst kempsupoti serval. Ma lähen nüüd otsima maad, kus on soe ja kus ma saan teisi inimesi kamandada.” Ja nii ta läkski. Naine jäi voodisse, aga läks talle peagi järele, sest härra Boller oli avastanud maailma täis võõramaalasi, kes kõik olid nende võimalikud teenijad. Mõnest võis saada teener isegi nende enda kodumaal. Milline õnn! Nad avastasid, et tuhanded inimesed kogu maailmas ihkavad kõigest hingest teenida britte. Muidugi ei saanud nad neid kõiki kasutada, nõnda müüsid nad ülejäänud (eelkõige aga mustanahalised aafriklased) Ameerikasse, kus neid samuti kasutati teenijatüdrukute ja teenritena, talutööliste ja orjadena. Nad tulevad Inglismaale vabast tahtest, et töötada haiglates ja vabrikutes, et ka neist saaksid britid.
„Ja siin me nüüd siis oleme,” ütlesin valjusti.
„Jah, siin me oleme,” vastas ema, pannes aga tähele, et ma ei öelnud seda kuigi meeldival toonil. Ta hindas endiselt oma nägemust, tõmmates sigaretist sügava rahuloleva sõõmu kopsudesse ning mõeldes targale härra Clive`ile, kuulsale härra Livingstone`ile ja isegi härra Burtoni naisele, kes oli tagahoovis tule peal ära põletanud kõik oma abikaasa avastused. Ka proua Bolleril oli olnud kange tahtmine põletada ära kõik härra Bolleri toanurgas kuhjuvad ajalehed, aga härra Boller oli öelnud, et „mitte enne, kui ma surnud olen”. Ka mina ei tohtinud neid puutuda. Ma polnud kunagi ajalehte lugenud, aga olin näinud, kuidas inimesed neid näo ees hoiavad, et vältida vestlemist.
„Kui oled inglise keele ära õppinud, mõistad, millised hüved sind ootavad,” jätkes ema minu kätt patsutades. „Kui me kord sellest haiglapõrgust pääseme, ei vaata me kordagi enam tagasi.”
Meie lemmikpäevad olid laupäevad. Emal oli kas puhkepäev või oli madame koos koeraga maal. Tavaliselt käisime siis Leedsis.
Meie esimesel koos veedetud laupäeval kasutas ema ära kõik oma rõivakupongid, et me vanaemaga näeksime välja nagu normaalsed inimesed, mitte nagu sõjapõgenikud. See muutus leidis aset suures Lewise kaubamajas, millel olid väga sobivad „rõivaste vahetamise ruumid”. Nii me siis läksime ja vahetasime rõivad. Me jätsime oma vanad minad riideruumi kardinate taha. Kui me minema kõndisime, heitsin pilgu üle õla ja nägin, kuidas müüjanna meie laagririided prügikasti viskas.
Kaubamajast läksime fotograafi juurde, kus ema laskis meist kolmest pildi teha. Ta nimetas pildi „Kolmeks turteltuvikeseks”. Sellel pildil olid emal uued prillid ja vanaemal ette manatud tema kokkusurutud huultega fotonägu. Vanaema seletas, et tema nooruses oli tähtis jätta tulevasele ämmale-äiale mulje, et pruudil on väike suu ja seega ei söö ta palju. Laagris oli olnud oluline värvida kulmud ja naeratada, rahuajal tuli ka naeratus huulepulgaga ette võõbata.
Enne väljaminekut riietusid ema ja vanaema hoolikalt. Vanaema maadles mitmete venivate esemetega, mida ta nimetas hoidjateks. Tal oli kõhuhoidja, rinnahoidja ja sukahoidja. Tal olid sukkade all isegi veenihoidjad. Mind üllatas, et hoolimata kõigist neist ülalhoidjatest suutis ta ikkagi kahe jalaga maha toetuda. Kui vanaema viimaks riides oli, nägi ta välja nagu Inglise kuninga abikaasa. Ta nägi kena välja, aga mugav tal kindlasti polnud ja mina hoidusin teda kaisutamast, et mitte kõiki neid hoidjaid paigast nihutada.
Ka ema nägi kena välja. Ta oli jälle harjunud kõrgeid kontsi kandma. Ta polnud enam mingi Lumekuninganna ega üldse mingi kuninganna, isegi mitte madame`i koer, aga kui ta haiglavormi seljast võttis, läks tal tuju kohe heaks ja ta samm muutus reipamaks. Igaüks, kes nägi meid tänaval kõndimas, võinuks vanduda, et me oleme inglased, kui poleks olnud vedrunõeltest ketti vanaema kaelas – juhuks kui ta hoidjad paigast nihkuvad.
Sõitsime Leedsi bussiga. Ronisime teisele korrusele, et ma näeksin, kus me asume haigla, nõmmede ja ülejäänud Inglismaa suhtes.
„Ma ostan sulle atlase,” lubas ema, „et saaksid näha, kus me oleme ja kus me oleme olnud.” Ta tegigi seda ja mina sain oma elu suurima vapustuse. Selles atlases polnud Eestit. Kogu see ala oli muutunud Nõukogude Liiduks.
Laupäeviti pesi vanaema mu juukseid, pani mu vanni ja vahetas riided. Ta alustas sellest, et viis šampooni, seebi ja käterätid vanni juurde, siis ootas, et koridor oleks tühi, enne kui ma vannituppa võisin söösta. Koridoril oli oma tosin ust. Iga hetk võis keegi neist mõne avada ja siis oleks mind tabatud. Tagasitee oli veelgi hullem, sest siis oli käterätt ümber mu pea. Ma ei oleks saanud öelda, et olen tulnud tassikest teed jooma. Kuna oli liiga külm, et minna märgade juustega Bollerite juurde, jäin ööseks haiglasse. Hommikul lipsasin tagatrepist alla ja tulin pühapäeva hommikul jälle tagasi, sest siis oli mul ametlikult lubatud omakseid külastada. Kui valvelauatädi midagi kahtlustaski, ei näidanud ta seda igatahes välja.
Pühapäeval jalutasime vanaemaga metsas või kanarbikunõmmel. Eriti meeldis mulle nõmmel, sest siis kadus haigla peagi silmist. Põhjamerelt lõõtsus näkku tugev tuul, mis üritas meid rajalt minema tõugata. Pilved ei püsinud kunagi paigal: nad olid kui elav, pöörlev, kiirelt muutuva valgusega lagi. Oli halle, türkiissiniseid ja isegi roosasid pilvi. Vahetevahel roomas ligi mõni must pilv justkui hiiliv must kass, vedades oma varju üle maapinna, valmis vihma ja kõuemürinaga alla kargama. Kui taevasse ilmus päike, tundus nagu oleks Jumal valguse süüdanud, kuid ainult hetkeks. Öö saabud idast. See kattis kinni terve taeva, nagu inimesed katavad kinni linnupuuri, et linnud saaksid magada, ning siis oli aeg haiglasse tagasi pöörduda.
„Kas tuleb veel mõni sõda?” küsisin vanaemalt.
„Loodan, et ei tule, aga võib-olla tuleb ka. Seda võib alati juhtuda, sest inimestel on tarvis võidelda nagu rottidel on tarvis närida, et hoida hambaid ajusse kasvamast,” vastas vanaema raskel toonil.
Tagasiteel haiglasse möödusime sopistuvast kaljueendist. Vanaemale meeldis minna selle eendi veerele, kust paistis kogu org ja osa tuldud teest. Niipea kui me lagedale jõudsime, pani tuul vanaema mantli ja salli lehvima. Rada kulges mäkke ja vanaema seadis end kaljuveerele, käed mantlitaskutes, näoga põhja poole. Jäin seisma tema kõrvale. Vanaemal oli plaanis rääkida tuult kasutades oma lähedastega. Läksin kaugemale, et vanaema saaks omaette olla, aga jälgisin teda eemalt. Esiteks rääkis ta Almaga – otsustavalt ja käsi liigutades. Kui vanaema silmad kinni pani ja sosistama hakkas, siis rääkis ta „armsa Ärniga”. Ja kui ta huuled vaevu liikusid, palus ta Jumalat.
Inglismaale saabumisest saadik oli saanud ilmsiks, et Jumal on meie palvetele kurdiks muutunud. Et mitte vanaema erutada, vaikisin sellest, ehkki võinuksin talle öelda, et ta ootab vales kohas valesid päästjaid. Pealt kuuldud vestlustest teadsin, et meie pääsemine ei tule „ettehooldest”, vaid raekojast, siseministeeriumist ja tööministeeriumist. Need olid kohad, kus asusid meie dokumendid. Üksildane inimkogu kaljueendil tegi mulle viha. Igikestev lootus ja paratamatu saatus veeresid meist üle nagu vene tankid.
Ühel pühapäeval istusime oma haiglatoas ja vaatasime perekonnapilte, kui uksele ilmus poola kokk, kätel suur kandik. Ta oli üles tulnud tagatrepist ja oli hingetu. „Vabandust, et ma hiljaks jäin!” Kokk vaatas ema poole, eks ema teadis, et ta tuleb.
„Häid jõule ja palju õnne sünnipäevaks!” ütles kokk mulle saksa keeles ja andis mu pealaele musi, suutes sellest hoolimata kandikut tasakaalus hoida.
Olin täielikus segaduses. Oli ju aprillikuu, mitte kellegi sünnipäev ega jõulud.
„Üllatus!” ütles ema voodilt püsti hüpates. Ta tõi voodiriiete alt lagedale mõned sööklanõud. Seletus oli lihtne. Meil olid nii eelmised jõulud kui ka ema ja vanaema sünnipäevad pidamata jäänud.
Kokk tõi meile nüüd koogi, et juhtunut tasa teha.
Koogi? Kandikul oli valge, justkui betoonist kivitükk, peal sinisega kirjutatud nimi „David”. See kõik nägi välja nagu hauakivi. Koputasin selle asjanduse külgi. Kindlasti hauakivi, aga ega ju kingitud hobuse suhu ju vaadata, öeldakse vaid „tänan” ja „väga kena”.
Ema ja kokk vahetasid pilke. Vanaema uuris mõistatuslikku kivitükki viisakalt ja hindaval pilgul. Ta mühatas ja läks kamina tagant meie kirvest tooma. See kirves oli meil kogu sõjaaja käinud noa eest ja näis nüüd olevat sobiv riist.
Kokk nähtavasti märkas meie hämmingut. Ta kummardas ema kõrva juurde ja ema hüüatas: Oi ei!
Ning puhkes naerma.
„See on glasuur,” selgitas ema. See kivi meenutav kate oli eriline ja väga kallis Inglise glasuur. Ema ütles, et vanaema lõikaks koogi lahti.
Kirves oli selleks suurepärane tööriist, sest kook oli haigla külmkapist tulnuna ikka veel külmunud. Kokk selgitas, et kook oli mõeldud ühele haigla eratiiva sõdurile, aga too oli öösel surnud, ega saanud seda enam süüa. Selle asemel, et kook ära hävitada, tõi ta selle meile. Mul oli õigus olnud. See oligi hauakivi.
Vanaema raius koogi tükkideks. Kokk torkas ühe tüki suhu, limpsis sõrmi ja ütles, et see on maitsev. Ta kallistas mind korraks, suudles vanaema kätt, soovis meile kõike head ja läks tööle tagasi.
Koogi sisu oli pehme ja magus. Maitsnud tükikese toda betooni, avastasin, et ka see on magus. Vanaema sõi ainult pehmet osa. Ta kartis, et betooni süües murrab hamba. Mina sõin kõike, kuni ma enam süüa ei suutnud.
Mõni minut hiljem kuulsime koridorist samme. Tardusime. Uksele ilmus kolm eestlasest abitöölist, harjad ja ämbrid käes, juhuks kui mõni õdedest neid näeks. „Tere, tere! Kas teil on siin pidu?” küsisid nad.
„Tulge sisse! Tulge sisse!”
Veidi hiljem ilmus üks itaalia teenijanna. Tundsin temas ära ühe neist kahest teenijannast, kes jätsid mulle voodeid üles tehes maiustusi.
Teosed
“Puuingel” (1964)
“Tont teab. Novelle” (üks autoritest, 1968)
“Lotukata” (1969)
“Sipelgas sinise kausi all” (1974)
“In Search of Coffee Mountains” (“Lotukata” autori vabas tõlkes, 1977)
“Kaleviküla viimne tütar” (1988)
“Kolm valget tuvi” (1992)
“Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno” (2000)
“Ella” (2008)
“Into Exile. A Life Story of War and Peace” (2013)
“Kolmteist Eesti kirja” (üks autoritest, 2016)
“Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” (tlk Kersti Unt, 2017)
“Mihkel, muuseas. Lugu läbikatsumata eludest” (2018)
Justin Petrone
Justin Petrone (1979) on Ameerika-Eesti ajakirjanik, kirjanik, blogija ja muusik.
Ta on lõpetanud George Washingtoni Ülikooli ajakirjandusosakonna.
Katkend:
Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid, Petrone Print 2021, lk 47 –
Mida õpetas Ester
Sain selle sõnumi folgipidustuste viimasel õhtul: vana sõber oli lahkunud. Viimase minuti kutse. Matusetseremoonia pidi toimuma juba järgmise päeva lõunal. Jaani kirikus.
Sellega lõppes minu peolõpujoovastus, tõsi, järgmisel hommikul panin ma ette oma tavalise naljanäo ja käisin kohvikus. Siis tulin koju tagasi, triikisin särgi ja viikisin püksid.
Kirik oli avatud, aga kirst suletud. Valge lina peale oli pandud suur portree. Tema suured silmad vaatasid otse minu poole. Inimesed tulid, embasid üksteist, pisarsilmil sosistades. Vanad rahulikud mehed, elutargad vanad naised, sellised, keda tavaliselt nutmas ette ei kujuta. Kõigi nende silmad olid märjad, õhus kõlasid kurvad meloodiad, mis kaikusid tagasi vana luteri kiriku tagasihoidlikult interjöörilt.
Vaatasin uuesti oma vana sõbra silmadesse. Ma ei saanud mitte millestki aru. Olin just plaaninud talle külla minna, ja nüüd …
„Ta ei tahtnud, et keegi tema haigusest teaks.” Nii oli ta tütar mulle äsja öelnud.
Istusin kusagile kiriku etteotsa. See oli raske tseremoonia, pidevalt võitlesin sellega, et ma poolihääli nutma ja halama ei hakkaks. Täiskasvanud mehel ei sobi suure hulga võõraste inimeste ees niimoodi käituda! Hoidsin sirget poosi, hing rebenemas, mu silmad rändasid pidevalt esimesse ritta, kust paistsid kolme lapse kummargil kuklad. Tema lapselapsed. Vaatasin jälle portree poole, ta tundus seal nii elus, nagu seisaks ise seal kirstu kõrval.
Voldik mu sõrmede vahel andis teda aastaarvud: 1957-2019. Õpetaja libises neist üle, muutis need lõplikuks, aga ainus, mida mina suutsin neile arvudele peale vaadates mõelda, oli: talle oleks pidanud antama vähemalt 30 aastat veel! Kõigist neist inimestest, keda ma elus kohanud olin, oleks just tema väärinud pikka elu. Kuidas nii, kõik need pätid ja kaabakad kirikust väljas tänavatel elasid edasi, aga tema oli siin portree all kastis!
Kirstu ümber algas liikumine, osa inimesi läks kiriku tahaotsa, et tuua enda pärjad ja kimbud. Kui neid kirstu ümber sätiti, juhtus midagi imelikku. Portree libises, kukkus kirstult maha ja klaas purunes tuhandeks pisikeseks killuks.
„Mida see veel peaks tähendama?” kuulsin kellegi sosinat.
Kirikuõpetaja pühkis killud kokku, keegi teine sättis portree tagasi raami ning oma kohale kirstu peal. Ja siis oligi aeg. Portree anti ühe lapselapse kätte, ta võttis selle ettevaatlikult ja alustas teekonda. Vaatasin seda vana valge kiriku ukselt, kuidas kõige ees kõndis laps, siis kirstu kandvad suured mehed, nad suundusid üle puusilla musta surnuauto poole. See oli ilus juulilõpu päev, taevas polnud pilvegi, igal pool matuseauto ümber aga võeti maha folgifestivali telke, kõikjal kõlasid tööriistade urinad ja kõlksud.
Pühkisin pisara silmanurgast ja märkasin enda kõrval tema väimeest.
„Ma just pidin minema talle külla, olin seda ammu lubanud,” ütlesin ma.
„See käis kõik väga kiiresti,” vastas ta. „Just avastati… ja siis läks kohe allamäge.”
…..
Ma tean, et ta oleks mulle öelnud, et pole vaja sellepärast kurb olla, aga ma olin ikkagi. Ta oleks mulle öelnud, et pole mõtet midagi kahetseda, aga ma kahetsesin ikkagi.
…..
Ta oli pärit Viljandist, aga meie sõprus algas Tartus, võiks öelda, et üsna omapärases olukorras. Me olime seal linnas leidnud endale üürimaja ja korraldanud selle esimesele korrusele laste päevahoiu. Estrist sai meie hoiu kasvataja, nii et justkui meie pere liige.
Igal hommikul ärkasin ma vara, läksin trepist alla ja vaatasin üle esimese korruse, tavaliselt pidin korjama kokku õhtused mänguasjad ja ahju küdema panema. Siis Ester tuligi, pikemat kasvu hõbevalgete lokkis juustega ja erakordselt selgete silmadega naine, malbe ja samas kindel. Ta rääkis väga harva midagi endast, ja kui lapsed lõunaund magasid, istus ta vaikselt söögilaua nurgas, lugedes piiblit, selg sirge, käed laual.
Pärastlõunaks sai hoid läbi, aga vahel jäi Ester meile ka õhtul appi. Ta hoolitses meie laste eest väga hästi, aga tema enda isiksus muutus minu jaoks aina salapärasemaks. Kord tuli talle järele ta ekskaasa, pikka kasvu Peipsi venelane. Kuulsin, kuidas nad omavahel rääkisid, eks ikka seda müstilist, saladuslikku vene keelt. Kuidas nad kokku said, mis lugu seal taga oli? Ma ei saanud seda mitte kunagi teada.
Kui meie lastehoiuajastu paari aasta pärast läbi sai, asus Ester hoidjaks ühes teises lastehoius, saades sealsamas ärklikorrusel ka toa, kus tööpäevadel elada.
Just seal ärklitoas toimus ühel päeval hetk, kus ma talle avanesin, või kus mulle midagi uut avanema hakkas. Ma olin sel õhtul väga suures stressis, tundsin, et mul ei ole oma elu üle kontrolli. Ester vaatas mind ja küsis, kas ta võiks minu eest paluda.
Õigemini palus ta mind kõigepealt istuda.
Vaatas mulle otsa, ei lausunud mulle mitte midagi muud. Hakkasin juba kahtlustama mingit tulevat hullushoogu, mõtlesin „no mis seal ikka”, sest olin kentsakate inimestega oma tutvusringkonnas harjunud.
Aga ei, ta küsis, kas võib paluda. See tähendab: palvetada. Palvetada minu eest. Mu noogutuse peale võttis ta kusagilt püha vett ja hakkas omaette meloodiliselt pomisema: „Jeesus, Jeesus, Jeesus…” Siis pani ta oma käed mu pea peale krooniks ja ma tundsin, kuidas soojus valgus ta kätest mu pähe ja seal edasi, läbi mu keha.
„Nonii!” ütles ta siis. „See töötab. Tundsid? Ta tuli appi.”
Edasi rääkis ta mulle, et ma olin vaimse lahingu keskel, ja oli minu huvides lahingust loobuda. „Ära mine sõtta,” ütles ta. Ma ei saanud küll täpselt aru kõigest, mis ta rääkis, aga ma uskusin tema pühadusse.
…..
Pärast seda seanssi kõnelesime vaimsetel teemadel veel korduvalt. Ta suutis mind ka kõige keerulisematel aegadel naerma ajada. „Küll sa näed, kunagi on see kõik möödas ja tundub isegi naljakas!”
Vahel me rääkisime põlvkondadest. „Mul on teist kahju,” ütles ta. „Teil ei vedanud, sündisite meie järel! Meie põlvkond pole teile just lihtne naaber, me oleme põikpäised, jõulised ja üsna rumalad!”
Ma ei saanudki nende juttude käigus täpsemalt aru, milline oli tema elu lugu. Teadsin, et ta noorus oli möödunud tumedatel nõukogude aegadel. Millalgi oli ta leidnud Jeesuse, oli rännanud ka pühasse linna Jeruusalemma.
Ta soovis, et mina oleksin uskunud sama tugevalt nagu tema uskus.
Aga uskuda millesse? Vahel küsisin talt seda.
„Uskuda, et Jeesus on neitsist sündinud,” vastas ta.
„Aga kui ta polnud neitsist sündinud? Kui ta sündis prostituudile? Mis vahet sellel on?”
See oli ainus kord, kui mulle tundus, et ta oli segaduses ja pettunud olemisega.
„Sa ei suuda uskuda, ei suuda usaldada,” ütles ta siis. „See on sinu probleemide süda.”
Ja oligi kõik.
Kui ta kolis Viljandisse, külastasin teda ta uues korteris, Jämejala hullumaja lähistel. See oli pisikene mugav pesa. Ta küsis taas, kas võib minu eest palvetada, ja ma lubasin.
Aga tasapisi unustasin ta ära.
Ja unustasin vist ka selle, mida ta mulle õpetada üritas. Triivisin tagasi joomise, kohvikusõltuvuse ja apaatia maailma. Kadusin pesunööridesse, mustadesse nõudesse ja hulkuvatesse kassidesse. Kadusin täiesti.
…..
Folgi ajal juhtus aga nii, et meie maja tühja korterisse saabus Eesti läänerannikult üks neiu Kata. Hiiglasliku juuksepahmaka ja uudishimulike silmadega Kata kandis kõikjal kaasas õigeusu palveraamatut ja luges seda omaette istudes. Ja siis ühel õhtul küsis ta, kas võib minu eest palvetada. Muidugi lubasin ma talle seda. Kui ta oli ära palvetanud, rääkisin talle Estrist. Ütlesin, et me peaks temaga Viljandi äärelinna hullumaja lähistele Estrile külla minema, Kata ütles, et see on imeline idee ja me võiksime tõesti minna.
Aga isegi kui me tõesti oleks läinud, ei oleks me Estrit kohanud. Sest Ester oli selleks ajaks juba surnud.
Ja siis läks Kata ära, sest folk sai läbi. Ta ei saanudki teada, et ta poleks saanud tulla, sest jah, Ester oli selleks ajaks juba surnud.
……
Nädal pärast matuseid otsustasin ma minna teda surnuaeda vaatama.
Alustasin Peetrimõisast jala. Taevas paistis päike, õhk oli niiske, sügis hingas välja oma esimesi märke. Mõned lehed olid kollaseks muutunud, mõnes tuulehoos oli tunda jäist hõngu.
Metsakalmistu oli üsna uus surnuaed Viljandi äärelinnas, asutatud pärast teist maailmasõda, kui teised surnuaiad olid täis saanud ja inimesi polnud enam kusagile panna.
Küllap leian värske haua üles, kinnitasin endale ja asusin teele. Kui lõpuks kohale jõudsin, ekslesin mõnda aega haudade rägastikus. Kõik nad kõnelesid mulle oma lugusid: isad, kes kaotasid poegi, pojad, kes kaotasid tütreid, tütred, kes kaotasid vendi, mõnikord mitu korraga. Mõned perekonnad olid täielikult siitilmast pühitud paari kiire aasta jooksul, mõnes kohas aga puhkasid abielupartnerid kõrvuti, kuigi üks oli surnud mitu aastakümmet varem kui teine.
Tuleb tunnistada, et olen oma elus vähe aega surnuaedades veetnud ja ehk seepärast oli see Viljandi Metsakalmistul jalutamine mulle omamoodi uus kogemus. Mäletan, et mu ema võttis mind oma isa – minu vanaisa – hauale esimest korda siis, kui ma olin 16aastane. Oli tema surma 30. aastapäev ja ma ei olnud mitte kunagi varem tema haual käinud, ma isegi ei teadnud, kus see asub.
Küllap sellepärast ei tulnudki mulle pähe võtta oma lapsi kaasa Estri matustele või surnuaeda tema hauda otsima? Mind oli kasvatatud nii, et surm oli minu jaoks ebamugav teema, ja ma kasvatasin samamoodi edasi oma lapsi. Kas see oli minu viis neid kaitsta? Ma teadsin, et Ester ei oleks seda õigeks pidanud, aga ta poleks seda mulle ka ette heitnud. Ta oli hea kristlane ja ta ei osanud olla mitte midagi muud kui lahke ja mõistev.
Nii ma seal kõndisin ja mõtisklesin, kuni märkasin ühte hauakaevajat… nojah, hauda kaevamas. Ja küsisin tema käest, kus asub surnuaia uuem osa, teadsin, et Ester on just sinna maetud.
„Sinna suunda,” vehkis vanamees käega, „Küll sa üles leiad! See on see suund, kus pole üldse puid!”
……
Lõpuks jõudsingi ühe palja künkani, lugesin seal innukalt ühe värske, lintidega kaetud haua plaati… aga see oli hoopis keegi Augusti-nimeline mees. Asusin uuesti otsima, ja siis nägin: kaugelt paistis veel üks lintide ja pärgade kuhil.
Mõelda vaid, et seal all ta puhkabki, mõtlesin ma lõpuks ta haual seistes.
Jah, mõnes mõttes on ta seal.
Nägin valgust Jaani kiriku uksest paistmas, nägin kirstu kandmist üle pisikese silla, nägin surnuautot ootamas, selle klaasidelt helkimas vastu ere päike, kuulsin orelihelisid ja folgitelkide kokkulangemise kõlkse. See stseen mängis mu peas üle ja üle. Lõpustseen. Meil kõigil seisab kord see ees, ühel või teisel moel.
„Miks sa pidid minema?” sosistasin ma. „Ei olnud mitte mingit põhjust. Miks just sina?”
Ta ei vastanud mitte midagi.
„Ma ei saanud sinuga isegi hüvasti jätta!” sosistasin edasi.
Ja ta oli ikka vait.
Kujutasin ette, kuidas ta istub seal tiheda võsa sees, mis surnuaeda ümbritses. Ja siis kujutlesin, kuidas ta on peidus neis lilledes, mesilased sumisemas ta juustes, ta kõiketeadvad silmad kõike jälgimas.
Kõndisin sealt lõpuks minema, mõistmata, olin ma siis vastuse saanud või ei. Aga mingisugune õnnetunne hakkas mu sisse vaikselt tekkima. Oli ikka veel soe suve lõpu pühapäev. Surnuaia vastas oli lillepood, üks vanem naine seisis selle ees, nõjatudes rinnatisele, silmad kissis, mõnuledes päikese käes. Ma lehvitasin talle ja tema lehvitas vastu. Kui mul poleks olnud neid omapäraseid elukogemusi Estriga, siis võibolla ei oleks ma julgenud sellele vanale naisele niimoodi lehvitada. Oleksin ilmselt temast mööda kõndinud, teda ignoreerides. Aga Ester õpetas mind lehvitama ja uskuma: elu on hea, inimesed on head.
Loomingut
Minu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2009
Minu Eesti. 2. osa, Mida sa tahad?, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2011
Montréali deemonid, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2012
Misjonäripoos, tõlkijad Raivo Hool ja Epp Petrone, Ajakirjade Kirjastus, 2013
Reisikirju, tõlkijad Raivo Hool ja Kadri Pettai, Petrone Print, 2014
Minu Eesti. 3. osa, Mis juhtus?, tõlkijad Raivo Hool ja Kadri Pettai, Petrone Print, 2015
Kirju Eestist, tõlkijad Tiia Falk, Raivo Hool ja Kadri Pettai, Petrone Print, 2016
Peegelmees, tõlkijad Raivo Hool ja Epp Petrone, Petrone Print, 2017
Minu Viljandi, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2020
Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid, Petrone Print, 2021
Nädala autor 