Rasa Bugavičute-Pēce
Rasa Bugavičute-Pēce (s 1988) on Läti dramaturg ja kirjanik, kelle originaalnäidendeid, dramatiseeringuid ning libretosid lavastatakse nii Läti suuremates ja väiksemates teatrites kui ka väljaspool Lätit. Näiteks Eestis, aga ka Leedus, Venemaal ja Iisraelis. Bugavičute-Pēce kirjutab ka filmi-, teleseriaalide, raadiolavastuste ning kontsertide stsenaariume.
Eesti keeles on temalt ilmunud raamat „Poiss, kes nägi pimeduses” (tõlkinud Contra) (Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab). Samuti saab tema loominguga tutvuda Vaba Lava lavastuse „Mul oli nõbu” kaudu.
Raamatu „Poiss, kes nägi pimeduses” pani Rasa Bugavičute-Pēce ka näidendivormi. Raamatu esitlus toimus Läti rahvusteatri fuajees vahetult enne samanimelise lavastuse esietendust. Loo aluseks on autori abikaasa enda isiklik kogemus. Kirjaniku sõnutsi pole aga tegemist dokumentaalse looga. Nii raamatus kui ka lavastuses segunevad tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori kogemus emana. Siiski on näidendis osi, mida raamatus ei kohta.
Alates 2015. aastast töötab Rasa Bugavičute-Pēce Liepāja teatri koosseisulise dramaturgina.
Ja nagu ta ise iseenda kohta ütleb – ta on naine, ema, tütar, lapselaps ja sõber.
Rasa Bugavičute-Pēce koduleht: http://www.rasaraksta.lv/
Katkend:
Poiss, kes nägi pimeduses, Kirjastus Mina Ise 2021, tõlkinud Margus Konnula. Lk 77-84.
Pärast kõnet õpetajaga kutsub ema mind enda juurde.
„Jēkabs, kas selle joonistuse saatis sulle Mattias?”
„Mida?” ei saa ma alguses aru.
„Selle pildi kahest pimedast inimesest augus saatis sulle Mattias?!” küsib ema juba hääle värinal.
„Millises augus? See oli ring, mis oli tegelikult järvena mõeldud – ma ei saanud alguses aru, aga… ”
„Jēkabs, kui ma esitan sulle küsimusi, sa vastad neile!” kisendab ema, seepärast olen ma vait. „Ma just rääkisin õpetajaga, kes kirjeldas seda joonistust mulle kõigi peensusteni, ja mul on ainult üks küsimus – kas need oleme meie isaga? Mida see Mattias sulle veel kirjutab ja miks on teile kirjutamiseks sellist salakeelt vaja? Te kardate, et keegi loeb teie kirju? Mida sa veel meie eest varjad? Kõigepealt keeldud sa minuga koos kooli minemast, sest sul on häbi – ma tean ju! Siis sa väldid minuga rääkimist, aga nüüd… kuidas sellest kõigest aru saada?!” Ema räägib veel midagi, aga kõik tema sõnad sulavad üheks tohutuks sasipusaks ja ma ei suuda seal eristada algust ega lõppu, mulle tundub, et ta räägib millestki, mis on minust nii kaugel kui kaugel üldse võib olla! Tahan mõelda Laurisest ja tema tobedast joonistusest, millega ei ole mul mingit pistmist, ja kuni mu pähe kihutab ema sõnade torm, sorteerin ma hoopis selle olukorra kõiki plusse ja miinuseid. Võib-olla on tõesti kasulikum, kui Mattiasest saab see paha? Pärast kogu seda sisutut arusaamatust saan emalt rihmaga mööda peput. Valus on. Ja nüüd on diivani ots ainuke koht, kus ma saan enam-vähem mugavalt istuda, just seal, kus on kõige rohkem ära istutud, sest see on ema koht telefoni kõrval.
Istun ja kuivatan pisaraid, samas kõlab telefonihelin. Ema on keelanud mul Mattiasega kirjavahetust pidada ja ähvardanud, et kui ma tema sõna ei kuula, räägib ta Mattiasest memmele ja see räägib Mattiase vanematega – kas ma tõesti seda tahan? Vaimusilmas näen, kuidas memm sõimab transformerite peret ja kuigi see paistab naljakana, tunnen ennast neetult kurvalt ja nutan Mattiase pärast, keda ei ole üldse kunagi olemas olnudki.
„Võta telefon vastu!” kisab ema köögist. Endiselt vihane. Kui ta mulle naha peale annab, siis järgmine faas on selline, et ta on vihane enda ja kogu maailma peale ega taha kellegagi rääkida. Normaalses olukorras oleksin oodanud, et ema tuleb ja tõstab ise telefonitoru, sest üleüldse helistab meile ainult Daina-tädi, kelle uus sõber sellestsamast elust on hea järje peal – ta ajab handsat ja kaupleb üle kogu valla salasigarettidega ja vallas hinnatakse teda kõrgelt. Minu jaoks kõlab see kõik hästi! Aga kui ema hääl on sellest isale rääkides põlglik, siis isale teeb see pigem nalja. Mina olen jätkuvalt segaduses ja valusa tagumikuga.
„Halloo?” vastan otsustava häälega nagu vaid endast välja pigistada suudan.
„Jēkabs, sina?” Mulle helistab Lauris! Selline julgus. Kuni ma sisse hingan, et talle öelda, et tema, väike raipenägu kaitsevärvi pükstes, on minu jaoks surnud, jätkab ta: „Kas saad siis tulla?”
„Kuhu?” ei saa ma aru hetkeni kui ta on mulle aeglaselt ja asjalikult, kuigi ka liiga kirglikult ja äkiliselt ära seletanud. Inimesed keset ringi/auku, kellel on XX ja XX silmade asemel, oleme meie – mina ja Lauris, kes nädalalõpul ujuvad järves. Tema vanemad on nõus. Lauris, Lauris! Mis imelik inimene sa küll oled?! Mul ununeb pisut, et tagumik kipitab ja tahan selle peale naeratada, et olen uskumatul kombel väljamõeldud sõbra kaudu jõudnud tõeliseni.
Ema ei taha mind muidugi kuhugi lasta, sest olen pahandust teinud, pean karistust kandma, lisaks on mul tagumiku peal reetlikud triibud, aga tuleb ette kordi, kus isa kaitseb mind!
„Kas sul on kahju või? On poisil sõber siin, unustab selle Salacrīva sahmija!” pomiseb isa köögis nii, et ma kuulen kõike. „Me oleme kõik tolles kandis sulitempudega sina peal!” püüab isa naljatleda ja laskub värvilistesse mälupiltidesse, mispeale paneb ema talle õela pilkenime. Viimaks küsib isa emalt, kuidas ta kavatseb Laurise vanemate kutsest keelduda, ja ema kannatab vaikides. Siis ta nõustub tingimusel, et tema ise Salacrīvasse ei sõida, sest olgu muuga, kuidas on, aga „sinu ema” (ta ütleb seda erilisel toonil) järele ta igatsenud ei ole.
Laupäeval kell kümme olen ma juba söönud hommikused vorstileivad ja pannud hoolikalt kotti kõik vajaliku – ujumispüksid, rätikud, sukeldumisprillid, kuivad alukad. Mattiase kausta (mille ma kavatsen järve uputada), küpsisekoti ja ema keedetud mahajahutatud tee plastpudelis. Nii on odavam. Seljas on kõige lahedam minu T-särkidest, jalas šortsid ja ees päiksekad. Pole lugu, et koridoris Laurist ja tema vanemaid oodates ei ole neil mingit mõtet – ma hoian päiksekaid ees, sest see annab märku minu absoluutsest valmisolekust seiklusteks.
„Tule, ma pildistan sind!” ütleb isa ja astub koridori. Ma ei taha praegu pilti teha! Ma tahan Laurise ära oodata ja ujuma minna. Mu isa pildistab ja ise ka ilmutab – seda õpetas talle minu vanaisa. Ja nagu seesama minu isa ütleb – mis hästi selgeks õpitud, seda nii lihtsalt ei unusta! Samas tahab ta, et mul jääksid lapsepõlvest mälestused. Kui olin päris väike, salvestas ta lindi peale ka minu koogamist. Salvestuse kinkivat ta mulle, kui mul endal lapsed on. Teab, millal see veel juhtub, tahan ma teada ja lähen turri.
„Ma ei taha…”
„Siin ei käi jutt tahtmisest, vaid vajadusest,” nii ütleb isa alati, kui ma ei taha mõnda asja, aga tema arust on seda ikka vaja. Samas olevat tal vaja memme juubeliks uus film aparaati panna ja ma ei unustaks, kes mulle selle nii hea puhkepäeva korraldas. Hästi. Lähen suurde tuppa ja seisan sektsiooni kõrvale.
„Ei, tule ikka rõdule, seal on ilusad lilled!” otsustab isa veel korrigeerida. Kujutan hetkeks ette, et naabrid võivad mind näha ja üldse tobe, aga siis saan aru, et õues näevad päikeseprillid peas loogilisemad välja, seega olgu. Ma avan rõduukse ja seisan lillepottide vahele, mis omatehtud riiulitele sätitud.
„Kas sa naeratad?” küsib isa.
„Mhmh,” mõmisen.
„Linnuke lendab välja!” Isa vajutab nupule. Kui olin väike, siis oli mul kombeks hetkedel, kui „linnuke lendas”, fotoaparaadile selg keerata – kuidagi üldse ei tahtnud, et fotokast lendaks välja vares ja mu silmad välja nokiks.
„Mõni kaader on seal veel!” ütleb isa rohkem endale ja läheb kööki ema pildistama. Meil on päris palju pilte emast köögis. Osal on ta hästi näha, osal ainult poolenisti, osal liikumisest udune, aga just pildid, kus ema on köögis, on mulle kõige armsamad. Ja veel need, kus ma olen täitsa pisikesena ühika hoovi peal. Ma olin väga naeratav laps! Nii ma mõtlen ja tõmban lauba murelikult kortsu, sest Lauris ei ole veel kohal, kuigi kell on juba kümme läbi.
„Mulle tundub, et nüüd on küll kohal!” pomiseb isa köögist – keegi on hoovi sõitnud. Ema ei taha minuga endiselt rääkida, aga enne kui ma uksest välja kargan, puistab mulle välkkiirelt järele reegleid: Laurise vanemate arvelt midagi mitte süüa, midagi liigset mitte küsida, roppusi mitte rääkida, parem üldse vähem rääkida, et kedagi ära ei pahandaks, ja jätta hea mulje, kui ma üldse tahan veel kunagi kuhugi saada, ja sügavale vette mitte minna, sest mis ujuja mina ka olen – kogu see väljasõit on viga.
„Tšau!” hõikan ma vanematele, rebin välisukse lahti ja torman alla. Täpselt välisukse ees pidurdan natuke ja väljun sealt võimalikult rahulikult ja mehiselt. Lauris on juba jõudnud Fordist välja hüpata ja astub mulle võimalikult rahulikult ja mehiselt vastu, et me saaksime võimalikult rahulikult ja mehiselt kätt suruda. Ja siis võib selle rahu ja mehisuse kõrvale heita – Lauris jookseb Fordi juurde tagasi, mina tema järel, kusjuures jõuan esimesena Fordi ukse lahti tõmmata ja ennast tagaistmele sättida. Tervitan Laurise vanemaid ja ootan oma koti külge krampudes, millal jõuame viimaks lõpppunkti – järve äärde. „Järv” on üldse üks ilus sõna. Kusjuures sukeldumisprillid, mis vedelevad kotis küpsiste kõrval, on täiesti uued (nende proovimine kodus, riputades end vannis poolest saati vette ja pistes pea vee alla, ei lähe arvesse) – need andis Daina mulle veel lahti pakkimata, kui kolis oma uue elukaaslase juurde. Eelmine ei olnud jõudnud neid lahti kiskuda, enne kui diabeet ta silmad ära sõi.
Kõigist kõige keerulisem protsess – ujumispükste jalgatõmbamine. Kabiine ei ole, põõsad on mõttetud, samas on siin palju inimesi, sest mai on sel aastal tõesti väga soe juhtunud. Laurist aitab muidugi tema ema – võtab rätiku, viskab talle ümber puusade ja hoiab otstest kinni, tõotades pühalikult vähemalt seitse korda, et ta ei vaata, kuidas Lauris püüab hoolikalt koogutades võimalikult kähku ümber riietuda. Laurise isa pakub ennast mulle appi, aga ma ütlen, et kõik on hästi ja kui ta keerab rahumeeli tagumiku meie poole, tõmban ilma igasuguse rätikuta välkkiirelt alukad jalast ja ujukad jalga, mähin oma rätiku enda ümber, saades sellise imeliku seeliku. Siis õngitsen alukad ära ja siis, püüdes ühe käega rätikut hoida, üritan ujumispüksid jalga tõmmata. Need korjavad ennast liiva, heina ja okkaid täis, aga vigiseda ei tasu ega pole ka aega, – vesi uhab niigi kõik minema. Laurise ema riietub ümber kleidi all. See on üks veider protsess, aga näeb välja asjalikum ja mugavam kui rätikuga. Olgu mis on, võtan kotist sukeldumisprillid ja me Laurisega jookseme juba vette. Ei saa öelda, et jube soe oleks, aga prillid teevad oma – need meelitavad. Ma loputan klaasid hoolega üle, et täis ei higistaks ja tõmban prillid silmadele. Lauris teeb sama ja nüüd olemegi selles kohas, kus saab sukelduda ja nii me teemegi. Kõigepealt tungib järvevesi ninna, siis kõrvadesse, juuksed muutuvad kergeks, keha kiheleb õrnalt ja ma avan silmad. Tahaks vaimustusest kiljuda, aga ei saa, seepärast teen ma kaks kiiret käeliigutust, mis vees muidugi aeglustuvad ja rõõm on saanud hääle – mul on sukeldumisprillid, mis toimivad. Ja kaldal ootavad mind ees küpsised. Elu on ilus.
Möllame vees lõputult kaua. Laurise ema viipab kaldalt ja hüüab, et meil on kindlasti huuled juba sinised, aga meie vaid naerame ega tee väljagi. Kui meil Laurisega on näppudel nahk juba küllalt kortsus, tormab vette ujuma veel terve kamp poisse. Mingid neli. Ja siis nad näitavad meile uut mängu, mille peaeesmärk on sukelduda, ujuda teise juurde nii, et ta ei märka ja siis tõmmata tal ujukad maha. Jumalasta kaif – alguses ma tõmban ujukad maha Laurisel, siis tõmbab üks teistest kuttidest Laurisel, siis tõmban mina ujukad maha Laurisel, siis tõmbab Lauris ujukad maha minul, siis tõmban mina ujukad maha ühel teistest kuttidest, siis tõmbab üks teistest kuttidest ujukad maha Laurisel ja siis läheb mul kogu arvestamine sassi, sest me vaid sukeldume ja tõmbame ujukaid maha ja siis hüppame veest üles ja naerame, siis kohendame ujukaid ja sukeldume jälle. Ma ei tea, mis see õieti on, aga hasart on midagi pidurdamatut ja üllatavat, ja ma olen täiesti ja lõplikult veendunud, et tahan olla see, kes on tõmmanud teistel kõige rohkem kordi ujukaid maha. Vetrun vastu maad ja plartsatan vette. Siinsamas ühe korraliku, võib-olla kahe korraliku käetõmbe kaugusel näen jalgu. Kaks tõmmet? Ei, mulle on küllalt ühest, seepärast tõmban hoolikalt ja liigun lainena (Laurise isa just näitas meile, kuidas peab sukelduma nagu kala, liigutades kogu keha lainena, siis läheb kõik kiiremini edasi), aga ma teen kuidagi nii äkilise tõmbe, et löön parema käega endale vastu prille ja vesi hakkab klaasi taha imbuma. Satun natuke segadusse, aga peatuda on juba natuke hilja, sest ujukad juba siinsamas! Seepärast panen jalad põhja ja küünitan end ära tõugates ujukate poole, haaran neist kinni ja tõmban, viskudes kohe ka veest välja, valmis naeratama oma kõige võidukamat naeratust maailmas! Õhk, piisad, mis voolavad juustest, naeratus üle terve näo, ehkki ei näe enam mitte kuraditki, seepärast tõmban prillid silmade eest, kõrvadest voolab vaikselt vesi välja, mis laseb järsku kuulda Laurise naeru ja miskit müstilist sisinat Laurise suunas. Mingi võõra onu erepunane nägu ja pahameelest punnis silmad, lisaks veel kondised sõrmed minu õlga puuritud. Mis toimub?
No mis toimub – ma olen mingil võõral vanamehel ujukad maha tõmmanud. Ja ta ei mõista üldse mängu olemust, vaid röögib kõigest kõrist, tirides mind õlgapidi veest välja. Ma ei saa peaaegu midagi sellest aru, mida ta lõugab, raputades mind Laurise isa ees, kes on päikese käes uimaseks jäänud ega ütle üldse midagi. Oleks see vanamees vait olnud, ei oleks isegi keegi teada saanud, et ta just palja riistaga vees seisis. Aga tema lõugab! Lollakas. Nüüd teavad kõik, et mina olen see kohutav olend, kes tõmbas tal ujukad maha, kusjuures ta lendab täiesti põhjendamatult peale Laurise isale. Sellepärast on mul kõige suurem häbi, sest tema ei ole ju midagi halba teinud! Ta ei ole isegi minu isa! Ja kuigi Laurise vanemad saadavad kisakõri minema ja ütlevad mulle, et ma ei muretseks, korjame ikkagi mõne hetke pärast kodinad kokku ja laseme järve äärest jalga, sest kõik inimesed rannas jõllitavad ja vangutavad etteheitvalt pead. Tobedad. Aga veel tobedam on see, et pahameeles viskan oma prillid mitte lihtsalt kotti, vaid kotti küpsiste juurde, mis nüüd on ligunenud, lagunenud ja mittesöödavad.
„Oleks tal viisakat mõõtu asjapulk olnud, ei oleks ta mingit lärmi tõstnud,” ütleb pärast Laurise isa, kui me juba autos istume ja koju sõidame. Laurise ema naerab väsinult, Lauris naerab valjusti – asjapulk.
Üheks lühikeseks hetkeks mõtlen ümber, et oleks parem sõitnud memme sünnipäeva tähistama ja öelnud, et Mattiasel on tuulerõuged, aga järgmisel hetkel taipan, et ei, elus sõber on ikkagi parem – isegi kui see on Lauris.
Serhi Žadan
https://creativecommons.org/licenses/by-sa/4.0, via Wikimedia Commons
Serhi Žadan (1974) on ukraina kirjanik, tõlkija, esseist ja kodanikuaktivist, aga ka muusik ja laulja, ta on osalenud rokkansamblites Žadan i sobaki ja Linija Mannergeima.
Ta lõpetas aastal 1996 Harkovi Pedagoogikaülikooli, aastatel 1996–1999 oli ta aspirantuuris, ta on filoloogiakandidaat. Aastatel 2000–2004 oli ta Harkivi Pedagoogikaülikooli õppejõud.
Katkend: Depeche Mode, Loomingu Raamatukogu, nr 24-26. Tõlkinud ukraina keelest Riina Roasto. Lk 120 – 126.
„Te kuulsite stepan haljabarda instrumentaalteost „Kiri emale”,” lausub kosmiline raadiosaatejuht. „Teose esitas autor. Tuletan aga meelde, et meie tänane saade on pühendatud kuulsale iiri ansamblile Depeche Mode. Saade põhineb David Bascombei dokumentaalsel uurimusel „Jumal kui heroiin”, mis ilmus sel aastal Briti saartel ja mille meie kolleegid Londoni toimetusest lahkesti ära tõlkisid ja meile saatsid. Niisiis, Depeche Mode …” (taustal hakkab kõlama muusika, kahtlustan, et jälle selle stepan haljabarda esituses, sest me zombistume taas) „… nende Ulsterist pärit kuttide muusika on juba ammu meie noorte seas populaarne. Mis on siis nende täiesti tundmatute Iiri kloaagis üles kasvanud meeste edu saladus? Proovime koos teiega, kallid raadiokuulajad, sellele küsimusele vastata. Nagu biograafid räägivad, sündis ühel 1962. aasta hallil sügishommikul…” (stepan haljabarda lisab süntesaatoril traagilist tooni, surudes oma tömpide sõrmedega plastklahvidele) „…briti kolonisaatorite poolt okupeeritud sadamalinnas Ulsteris ühele iiri meremehele ja masinakirjutajale, Ben ja Mary Ganile, ootamatult poeg. Vanemad olid võsukese pärast väga mures, see oli juba nende viies laps, teised neli olid aga kõik õrnas eas mingi raskekujulise soolenakkuse tagajärjel ootamatult surnud, nagu härra Bascombe kirjutab – toona levis see nakkus Ulsteri sadamalähedastes agulites laialdaselt. Samasugune soovimatu saatus pidi loomulikult tabama ka Ganide viiendat last – okupatsiooniaja raske argipäev ei andnud vanematele põhjust oma armetu üksiklapse jaoks midagi paremat loota. Nad otsustasid panna lapsele nimeks Dave – püha Dave´i auks, kes, nagu me teame, on iiri partisanide kaitsepühak ja meiega võrreldes väikese rahva sümbol nende võitluses briti kolonisaatoritega. Pühast Daveist pajatavad paljud rahvalegendid ja põlisiirlaste uskumused, peale selle on ta vanades iiri eepostes tuntud kui loomakasvatuse, lüpsmise ja lihtsalt viljakuse jumal. Staadionile suunduvad Iiri vutifännid laulavad praegugi oma meeskonda ergutades: „Püha Dave, löö mättasse katoliku kõnts.” Dave`i isa, vana punnsilmne Ben, oli juba ammusest teada-tuntud IRA toetaja ning poetas oma kesisest meremehepalgast iga kuu armee toetuseks pisukese summa.” „Kas need on juba biitlid või?” küsib Vasja vahele. „Davei ema töötas sadamakontoris masinakirjutajana ning riskis elu ja mainega, aidates mässulistel aeg-ajalt juhilube ja abielutunnistusi korda sättida. Nii kasvas väike Dave üles rahvuslikult meelestatud keskkonnas, kus valitses vaen kuninganna-ema, prints Charlesi ja kõikide nende tatiste võsukeste vastu, nii väidab härra Bascombe. Tulevane estraadiartist sai oma elu esimese emotsionaalse vapustuse, kui iiri separatistid esimesel mail tavapäraselt Ulsteri katoliiklikes linnaosades meelt avaldasid ja Briti ratsapolitsei mässulisi laiali ajades Dave´i isa vägistasid… Ei…” takerdub saatejuht ühtäkki. „Mitte isa. Ema ikka. Jah, Davei ema. Andke andeks, kallid raadiokuulajad, selle teksti tõlkisid meile Londoni kolleegid ja võib esineda teatud stilistilisi ebatäpsusi. Niisiis, Davei ema. Otse tulevase šõubisnise tähe silme ees. See oli kahtlemata tohutu stiimul … tähendab, tohutu šokk noorele poisile, kes polnud selle hetkeni veel midagi sellist kogenud – sündmuse mõju kajastub ka tema esimeses albumis, millest sai kohe ka plaatinaplaat. Nendest ja teistest toredatest asjadest kuulete aga pärast lühikest muusikapausi,” (Saatejuht teeb pausi.) „Muusika ja sõnade autor stepan haljabarda. „Minu ema”. Esitab autor.”
stepan haljabarda surub oma rasvased sõrmed klaviatuurile, ma tunnen omal ihul, kuidas tema jässakad karvased punakad jäsemed liiguvad, nad korraldavad plastmassist süntesaatoril kaose ja ta hakkab laulma: ma küsin tuulelt väraval, laulab ta, kas oled näinud…ta-ra-ram… minu ema… astu läbi värava… mingi ta-ra-ram… seal nägin ma… ta-ra-ram… sinu ema… – sinu ema… sinu ema… kordab koor süngelt.
„Mis asi see on? Koor või?” küsin ma end ümber pöörates.
„Koor,” vastab Vasja ebalevalt.
„Päriselt? Ma arvasin, et stepan haljabarda laulab üksi.”
„See on koor.”
„Mis koor?”
„stepan haljabarda on koor,” ütleb Vasja.
„Mis mõttes?”
„No on. Kuula.”
„Sinu ema… sinu ema…” lõõritab stepan haljabarda kosmilisest sügavusest nukralt kaasa.
„Tead,” ütlen ma, „kui see on koor, siis see ei ole hea koor. Mingi kuri koor on. Kuuled, kuidas nad emast laulavad?”
„Sinu ema…” kõlab taas stepan haljabarda ähvardav hääl.
„Mulle tundub,” ütleb Vasja, „et nad kuulavad meid pealt.”
„Mhm, ja praegu eriti tähelepanelikult, kuuled, vait jäid.”
„Nad luuravad meie järele.”
„Ole nüüd. Miks nad peaksid?”
„Ei tea. Äkki on miilitsast?”
„Jaa, nad tunduvad kuidagi kurjad küll.”
„Ma ütlen,” lausub Vasja kindlamalt, „mendid, sada prossa mendid. Kuuled, nüüd jäid vait, tõpranäod.”
„Oota,” ütlen mina, „Rahune maha. Mis mendid? Mendid ei laula.”
„Ei laula nad sul jah. Laulavad küll. Sa uudiseid ei vaadanud või?”
„Mida?”
„Uudiseid.”
„Aa. Ei, ei ole vaadanud.”
„Aga mina olen,” ütleb Vasja. „seal olid ükskord Mongoolia militsionäärid. Neil oli iseseisvuspäev ja nad laulsid.”
„Kõik või?”
„Ei, no mitte kõik. Koor. Nagu siingi,” ütleb Vasja ja osutab meie vinge radioola peale. „Elajad seisid ja muudkui lõõritasid.”
„No ja siis?”
„No siin on sama asi. Need on mendid, usu mind.”
„Ah mis sa sokid.”
„Ma ütlen sulle.”
Khrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr
„Kuuled või?” sosistab Vasja. „Mendid.”
Ma kujutasin endale ette, kuidas raadioeetri teises otsas istub kusagil Mongoolias militsionääride koor hobustel, piitsad rusikasse surutud, ja kuulatab pingsalt, püüdes kinni püüda meie sosinaid. Külm higi voolab üle selja, o-o-o, mõtlen ma.
„Oota,” ütlen ma, „aga saatejuht ütles ju, et see on stepan haljabarda.”
„Tead sa, mis see tähendab?” küsib Vasja.
„Mis see tähendab?”
„No mida „haljabarda” tähendab?”
„Mida siis?”
„See tähendab „mendid”.”
„Ah sõida seenele.”
„Ma ütlen sulle, need on mendid. See on Mongoolia militsionääride koor.”
„stepan haljabarda on Mongoolia miilitsakoor?”
„Jah.”
„stepan haljabarda?”
„Sada prossa.”
„No olgu,” ütlen ma, „võib-olla on neid seal tõesti palju, võib-olla ongi militsionäärid.”
„Mongoolia militsionäärid.”
„Olgu, Mongoolia militsionäärid. Aga miks nende nimi „stepan haljabarda” on?”
„See on mongoli keeles ja see tähendab „Mongoolia militsionääride koor”!”
„”stepan haljabarda” tähendab „Mongoolia militsionääride koor”?”
„Just, mongoli keeles.”
„See tähendab siis, et „stepan haljabarda” on mitmuses?”
„Jah, see on mitmuses,” vastab Vasja veendunult.
„Ah sa raks.”
„Kell on kakskümmend kaks kakskümmend. Eetris on „Muusikatalgud”!” tungib tuppa saatejuhi reibas hääl. „Jätkame legendaarse iiri rahvamuusikaansambli Depeche Mode teemal. Rahvasõna ütleb: „Õnnetus ei tule üksi.” Ühel 1970. aasta sügise külmal septembriõhtul suri Dave`i punnsilmne isa Ben kergendusega pärast pikka vaevalist agooniat, millega kaasnes talumatu kehaline ja vaimne piin, jättes endast hüljatuna maha rüvetatud naise ja haiglase väikese Dave`i. Surres lausus vana merehunt pojale: „Terve oma elu olen kirglikult võidelnud Iirimaa iseseisvuse eest, ära seda unusta, Dave. Võid terve elu olla uhke, et kannad iirlase nime. Ära lase neil värdjatel, neil fakin katolikel ennast genitaale pidi pihku võtta, ära unusta, putkavaht küll, et sa pärined uhkest Ganide soost, ja Ganid, türa,” lisas ta mahlaka meremeheroppuse, „pole nende fakin katolike ees mitte kunagi põlvitanud, saad aru, väike tainapea?” ütles ta ning suri. Väike Dave päris temalt vaid ühe kalapaadiga ripatsi ja vana suupilli. Ripatsi kaotas väike Dave kohe ära, suupilli tegelikult ka, kuid see ei takistanud tal hiljem šõubisnise täheks tõusmast.
Dave`i muusikakarjääri algust seostavad biograafid perekondlike raskustega, mis pärast isa surma seni sõbralikult läbi saanud Ganide perekonnas tekkisid. Dave`i ema, kes ei leia endas jõudu, et vastu hakata ja edasi võidelda, valib kollaborandi tee ja annab end otse Suurbritannia mereväebaasis ohvitserile üles. Väike Dave kannatab lähedase inimese moraalse languse pärast… tähendab, ema pärast siis, ma saan nii aru,” lisab saatejuht omalt poolt. „Kõigepealt tutvub ta narkokultuuriga ja see on laulja sõnutsi üks kõige meeldivamaid avastusi tema elus… Ei…” parandab saatejuht end äkitselt, „vist ikka mitte narkokultuuriga. Lihtsalt kultuuriga. Ah, sitta kah…” Saatejuht ei viitsi enam oma Londoni kolleege parandada ja loeb nüüd otse lehelt maha kõik, mis seal kirjas on. „Just sel eluhetkel ja selles seisundis hakkab noor Dave Gan muusikaga tegelema, Alguses ta lihtsalt kuulab muusikat, siis talle aga sellest enam ei piisa ning Dave otsustab oma bändi luua, et väljendada muusika kaudu oma mingeid tundeid, mis tal olid. Ühel 1980. aasta külmal sügisõhtul kohtub ta ühes Ulsteri sadamabordellis kena blondiiniga, kelle nimi on Gore. Gore… ” loeb saatejuht veel kord, „jah, tema nimi on Martin Gore.”
„Sel on sassi kamminud,” ütleb Vasja.
„Tasa,” ütlen ma, „muidu hakkab jälle pihta.”
„Noores Dave´is lööb lõkkele tema elu esimene tuline kirg. Koos kena blondiini Martin Gore´iga moodustavad nad esimese Depeche Mode`i koosseisu. Ülesanded jagavad nad bändis omavahel võrdselt ära: Dave laulab iiri laule ja mängib erinevaid pille, tema kena blondiin aga tantsib lava peal ning tegeleb rahalise poolega. Peagi sünnib nende esimene ihuvili.”
“Kellele sünnib ihuvili?” küsib Vasja.
“Depeche Mode`ile.”
„Päriselt?” imestab Vasja. „Huvitav, kellega?”
„stepan haljabardaga,” vastan ma.
„Tähendab ei, mitte ihuvili,” parandab end saatejuht uuesti. „Lihtsalt vili, sünnib nende esimene vili: album „Speaks and Spell”, millest saab kohe ka plaatinaplaat. Ja nüüd,” saatejuht ahmib õhku, on vist loo lõplikult sassi ajanud, „teeme veel ühe muusikapausi ja kuulame muusikalist kompositsiooni, mille nimi on „Ema silmad”. Esitab stepan haljabarda.”
Ema siniseid silmi… asub stepan haljabarda kohe asja kallale, näen enese ees, täis kurbust… pa-ra-ram… ja pisaratest kergelt soolased… – kergelt soolased… kergelt soolased… skandeerib koor pahaselt.
Kergelt soolased, mõtlen ma, ei tea, kas see on hea või halb? Vist ikka halb, oleks võinud siis juba korralikult sisse soolata, kui ma asjast õigesti aru saan.
„On jõhkardid,” ütleb Vasja.
„Kus on jõhkardid?” ei sa mina aru. „Millest sa räägid?”
„Emast.”
„Mis emaga on?”
„Nahka panid ema,” ütleb Vasja rahulolevalt, justkui oleks kinnitust leidnud miski, mida ta juba ammu kahtlustanud on.
„Kes pani nahka?”
„No need seal – stepan haljabarda.”
„Mis sa sokid. Nad ju niisama.”
„Ei ole siin midagi niisama. Kuuled ju ise, mis nad ütlevad: kergelt soolased.”
Pa-ra-ram… neid huultega puudutan, jätkab stepan haljabarda…
„Küll mekivad, elajad,” lisab Vasja.
„Lõpeta,” ütlen ma, „see on lihtsalt naljakas.”
„Huultega puudutan,” lausub Vasja, „kuradi gurmaanid sellised.”
„Lõpeta. Nad ei räägi ju sellest.”
„Ei räägi või? Millest nad siis räägivad, ah? Pistsid oma suure mongoli ema pintslisse ja sina ütled, et ei räägi sellest.”
„Keegi pole nende ema pintslisse pistnud. Kuidas sa seda üldse ette kujutad? Kuidas saab üldse silmi süüa? Kuidas keegi silmi sööks?”
„Ema omi?” küsib Vasja.
„Mis ema omi? Ema silmi ei söö keegi,” ärritun mina.
„Stepan hakjabarda sööb,” jääb Vasja endale kindlaks.
„No olgu,” löön ma käega, „las olla siis ema silmad. Kuigi vaevalt ikka, et ema silmi. Mingi looma omi võib-olla, aga kuidas sa neid ikkagi sööd? Kuidas sa näiteks kala silmi sööd?”
„Kalal on väikesed silmad, neid ei söö kuidagi,” ütleb Vasja.
„Väikestel kaladel on väikesed. Aga suurtel on suured. Hail näiteks.”
„Hai pole kala.”
„Mis ta on siis sinu arvates?”
„Minu arvates ei ole kala.”
Ma jään pikemata nõusse, kõik võib ju olla – ju siis tema isiklikus maailmapildis ei ole haid kalad, mis ma teda ikka vastupidises veenan.
„No hästi,” ütlen ma, „hästi, tühja selle haiga. Aga see… mis see ongi… rai!”
„Rai?” küsib Vasja umbusklikult.
„Jah,” ütlen ma, „Rai. Kuidas sa rai silmi valmistaksid?”
„Neil ei olegi silmi.”
„Kuidas ei ole?”
„No ei ole noh. Nad elavad nii sügaval, et valgus hajub seal, neil pole silmi vaja.”
„Aga kuidas nad siis ringi liiguvad?”
„Kes?”
„Raid. Elektriraid.”
„Aa ei, nad ei liigugi.”
„Kuidas ei liigu? Mida nad siis söövad?”
„Planktonit.”
Nädala autor 