Antti Tuomainen
Antti Tuomainen (1971) – soome kirjanik, kelle teostes on ühendatud krimikirjandus ja must huumor. 2018. aastaks oli Tuomaineni teoseid avaldatud ligi 30 riigis. Rahvusvaheliselt on ta üks loetumaid kirjanikke Soomes.
Tuomaineni tugevusteks on peetud originaalseid süžeesid ja tegelasi, mis kalduvad kõrvale põhjamaisest detektiivitraditsioonist.
Katkend: Jänesefaktor, Varrak 2021. Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.
Lk 202 – 209.
Küün, kus mees üles poodi, on punane ja suur. See seisab majapidamise muudest hoonetest selgelt eraldi. Hea asi on minu vaatenurgast see, et metsa serv ulatub peaaegu küüni lõunaservani. Mets on ka päikese asendi tõttu varjuline ja kaitsev. Hingeldan veidi pärast pikavõitu kiiret kõndimist ega ole ikka veel päris kindel, mida edasi teen. Avatud maastikust lahutab mind mõni meeter, küüni seinani on vahest viisteist meetrit. Nurga taga, hoone keskel, on praokil uks. Pragu on koera või kassi mõõtu. Või noore põrsa. Või kõhna, poomisest veninud mehe. Ohkan, toetan õla vastu vana kuuske ja kogun mõtteid. Ja kogumist seal on.
Mets lõhnab sügise järele.
Eelmised päevad on olnud mu elu õnnelikemad, nii vastuoluliselt kui see praeguses olukorras ka ei kõlaks. See unetu öö, mille Laura minu juures veetis, süütas minus mingi sellise tule – mitte üksnes leegi -, millise olemasolust ma ei ole kunagi varem teadlik olnud. Ja see tuli ei ole jäänud ainult minu sisse. Ma ei pea silmas, et oleksin pärast seda muutunud libekeelseks kallistajaks nagu Perttilä või pidevalt oma biitsepsit ja selga demonstreerivaks Kristianiks. Olen lihtsalt märganud, et räägin natuke teisiti ja liigun teisiti. Olen lihtsalt kindlam. Ja iga kord, kui Laurat näen, kasvab see kindlus, see tuli, need toidavad ja soojendavad teineteist.
Laura on tõusvas tempos seinamaale maalinud. Iga kord, kui ma lähen mööda sellest seinast, mida ta parajasti maalib, hämmastun ja lummun. Ja iga kord pean end liikvele rebima. Mitte et Laura mind takistaks; ta on maalimisse nii süvenenud, et unustab vahel isegi mu tervitustele vastata.
Tõmban metsa lõhna sügavale kopsudesse, toon end tagasi küüni taha, sügispäeva jahedusse, sellesse, mida olen tegemas, ja miks.
Seikluspargi asjad ei ole nii, nagu nad peaksid olema.
Pank on andnud välja praktiliselt kõik laenud, mida saab anda. Pargi müük on mõistlikul tasemel, aga sellest ei piisa. Raha on kasvav probleem.
Ma pean tegema midagi turvakaamera salvestistega. Minu õnneks kustutatakse rohkem kui nädala vanused salvestised automaatselt ja Esa ei vaata neid läbi, kui selleks ei ole mingit erilist põhjust. Tagaajamine ja minu jänese kõrvaga toime pandud enesekaitseakt on juba ammu kadunud sinna, kuhu pruugitud ühed ja nullid lähevad. Ja minu teada pole Esa vaadanud ka neid videoid, millel peidan laipa sügavkülmikusse. Oleksin seda Esa käitumisest märganud, kui istusime monitoriruumi tihkes gaasikeskkonnas ja vaatasime üle, millised kaamerad kuidas töötavad. Esa küll küsis minu huvi põhjust. Vastasin ausalt, et olen huvitatud pargi turvalisusest.
Kristian lähenes mulle jälle tegevjuhi asjus, aga ta lähenemine oli muutnud vormi. See ei olnud enam agressiivne ja nõudlik nagu enne. Selle asemel oli naeratus, mis hoolimata sellest, et mõjus sunnitult, oli lai ning näitas hambaid, mis olid märkimisväärselt valged. Kristian ütles, et on leidnud kursuseid, mis on fantastilised ja plahvatuslikud. Ta nägi oma sinises päevasärgis ka hoopis teistsugune välja. Me ei jõudnud tema tegelikku asja süüvida – ta ütles, et tuleb selle juurde tagasi, kui on vestelnud oma, mida see ka tähendada võiks, mentoriga, sest ta telefon helises ja mina pidin nagunii jätkama oma vestlust Minttu Kga.
Minttu K lõhnab päev päevalt aina rohkem longero, Mynthoni kurgupastillide ja Pall Malli suitsude järele. Tema tuba on oma suletud kardinate, diskomuusika ja baarilike punktvalgustitega nagu ööklubi. Minttu K. hääl on hommikuti nii kähe, et sellega võiks siledaks lihvida kõrge männi. Ta tahab loomulikult suurendada meie turunduseelarvet. Imestasin kuuldavalt, et kuhu eelmine suurem panustamine on läinud, sest pangandustegevust reklaamivaid plakateid, flaiereid ja voldikuid on ilmunud parki ainult üks väike pappkastitäis. Minttu K. ütleb, et ma ei mõista midagi kaugeleulatuvast brändiloomisest, võtmeisikute mõjutamisest ja kliente kaasavast influentseritegevusest. See on ka pooleli.
Samuti on pooleli kohviku sügavkülmikuga tegelemine. Johanna valvab kohvikut, nagu see oleks tema oma. Teatud mõttes see muidugi ongi ja seda võib pidada ka heaks asjaks. Kliendid paistavad olevat meie toitude ja küpsetiste taseme ja kvaliteediga väga rahul. Olen ka ise söödud pehmete singi-juustusaiakestega väga rahul olnud. Aga see, mida ma nägin viimati saiakesi toomas käies, muutis asju veelgi. Sügavkülmikutele olid ilmunud tabalukud. Johanna ütles, et see tuleb jäätisekadudest. Ta rääkis, et peale varguste soojendab külmutuskirstude avamine asjata nende sisu: mis on külm, peab ka külmaks jääma.
Ja lisaks sellele kõigele on Sisalikmehe viiekümne tuhande euro nõudmine.
See, mida ma vajan, on rohkem aega. Selleks olengi siia tulnud. Mu otsus on puhtalt matemaatilise taustaga.
Alati, kui mul tuleb mõnes arvutuse hilisemas faasis ette probleem, lähen tagasi olulise ehk algse probleemi juurde. Mõttetu on lahendada mingit üksikut probleemi, kui probleemi tuum on lahendamata ja kui on lisaks veel näha, et see peidab ise endas kõige tõenäolisemat probleemi lahendust.
Ja samas on see põhjus läbi metsa tulemiseks. Ma ei tahtnud kõndida pikka õueteed ainult selleks, et sattuda silmitsi Sisalikmehega. Maasturit ma siiski kusagil ei näe. Teda ei ole siin. Aga kes on? Ma ei ole näinud õuel mingit liikumist. Maja on kahekorruseline tehasemaja, helekollane ja vormilt traditsioonilist maamaja jäljendav. Autogaraaži valge uks on kinni.
Siis teen seda.
Astun metsast välja õuele ja lähenen majale ja verandale ega ole kindel, mille lõhna ma õhus tunnen. Loomulikult niiske, kirdetuules mühiseva metsa ja teises suunas avanevate põldude, aga ka millegi magusa lõhna. Astun veranda trepiastmetest üles, näen seinal uksekella ja just siis, kui olen surumas nimetissõrme ümmargusele valgele nupule, ehmatan. Taganen vaistlikult veranda servale ja peaaegu sellest üle.
Uks on hakanud justkui iseenesest avanema. Sellist asja loomulikult ei juhtu. Kuulen seest häält.
„Henri, tule sisse.”
Värsked kaneelisaiad lõhnavad viisil, mida ma seostan kohvikute ja pagariäridega. Istume massiivse puidust laua ääres. Laual on vaagnatäis kaneelisaiakesi, üks saiake on taldrikul minu portselanist kohvitassi kõrval. Teisel pool lauda istub minust pikem mees, kelle suur labidanägu punetab veidi.
„Katsetan uut retsepti,” ütleb ta. „Aga kõige suurem vahe tuleb minu arvates sellest, et kasutan nüüd ainult mahejahu. See mõjutab maitset. Mõni ütleb, et sellel ei tee vahet, et on täiesti ükskõik, millest küpsetada, aga mina olen järsult teisel arvamusel. Mahejahu või mitte midagi. Mis sina arvad?”
Suur mees räägib küpsetamisest niisuguse häälega, nagu langetab surmaotsuseid. Asjatu on küsida, kus ta teadis, et olen maja poole tulemas ja millal ukse juurde jõudsin. Ta teadis.
Võtan saia ja hammustan tüki. Meie kõrval akna taga laiub idülliline maamaastik, põllud ja metsad. Sai on pehme, soe, suus sulav. Närin seda tema pilgu all. Kui suudan saiasuutäie alla neelata, ütlen, et see on suurepäraselt õnnestunud.
„Aga mahejahu?” küsib ta.
Mul pole vaja pikalt mõelda.
„Mahejahu või mitte midagi,” ütlen.
„Veel mõni saladus,” noogutab ta. „Pisut lühem küpsetusaeg ja pisut rohkem võid. Tuleb julgeda sai veidi tooreks jätta. Ja kaneel peab olema värske. Söö, söö, söö.”
Söön. Suure mehe ärgitusele lisab motivatsiooni must püstol, mida ta hoiab laual lebavas paremas käes. Kaneelisai on suur, saia on palju. Olen lõpetamas, aga suur mees tõstab püstolikäe ja näitab randmeliigutuse ja püstolitoru viibutusega, et mul oleks hea närimist jätkata. Ja nii söön Lääne-Uusimaal kahe peopesa suurust poolekilost saiakest, samas kui mind sihitakse relvast.
Me ei räägi. Mina muidugi ei saagi, sest mu suu on täis ja lõuad jahvatavad, aga ka suur mees on vait. Püstolitoru ja selle väike must auk sihivad otse mulle rindu. Ma ei kuule muud kui oma söömist. Lõputult pika aja järel neelan viimase pala. Pühin suud. Vaatame teineteisele otsa.
„Noh?” küsib mees.
„Maitsev,” ütlen ja arvan teadvat õiget terminoloogiat. „Täpselt õige küpsetusaste ja rasvasisaldus, kõige aluseks aga mahejahu.”
Suur mees vaatab mind nagu vana kala.
„Ma mõtlesin seda, et sul on vist asja ka, kui juba nii kaugele oled tulnud.”
„Just,” noogutasin.
Selleks olengi tulnud. Mind kas viiakse punasesse küüni või Sisalikmehe lemmiktiiki või saan ma kõndida kolm kilomeetrit bussipeatusse.
„Mul on probleem vaheastmetega,” ütlen ja püüan jälgida suure mehe nägu, näha seal reaktsiooni ühes või teises suunas. „Probleem, mis mõjub halvasti sellele, milles oleme omavahel kokku leppinud.”
„Vaheastme all mõtled sa …”
„Ma ei tea ta nime. Tulin eelmisel korral siia tema maastikuautoga. Oma türannosaurusest sõpra kutsub ta imega AK.”
Suur mees naerab. Naer on lühike ja saab ruttu mööda. Ta silmad on sinise ja halli vahepealsed, kriipsjad, justkui ta oleks aastaid kissitanud ja kissitus oleks lõpuks peale jäänud. Tõmban hinge. Räägin, kuidas istusin maasturisse, kuidas mu nägu sattus alasti naise istumise alla ja lõpuks, mis kõige olulise4m, kuidas suure mehe töötaja tahab võtta viikümmend tuhat eurot sellist raha, mis kuulub suurele pagarile. Pagari jätan mainimata. Muidu jutustan kõik nii, nagu see juhtus.
Siis istume jälle vaikselt. Loodan, et vaikus ei vii selleni, et ma pean veel saia sööma. Ma ei suuda. Kõht on nii suhkrut, võid ja mainitud mahejahu täis, et pungitab.
„Ta istus sulle näkku?”
„Ta päris just ei istunud,” ütlen. „Ta ainult toetas. Lühikeseks ajaks. Justkui oleks hüpanud jalgratta sadulasse, aga mõni sekund hiljem tüdinenud ja rattalt maha tulnud.”
Suur mees mõtleb hetke.
„See võiks värskendada,” ütleb ta ja kõlab nii, nagu ta räägiks pigem iseendaga. „See lõputu küpsetamine. Saiad, saiad, saiad. Mingi vaheldus.”
„Mulle see värskendav ei tundunud,” ütlen ja tahan vestluse uuesti rööpasse viia. „Ja viiskümmend tuhat on …”
„Sain aru,” katkestab mind suur mees ja on jälle tema ise. Või see tema, keda ma olen varem näinud. Ta ajab end toolilt sirgu, sihib mind endiselt püstoliga.
„Kas sul on viiskümmend tuhat? Liigset raha?”
„Mida?” küsin. „Muidugi mitte.”
„Kuidas pank sisse toob?”
„Vara veel midagi täpset öelda,” vastan. „See, mis on meil üle ootuste hästi õnnestunud, on laenude andmine.”
„Ehk siis raha voolab välja, aga sisse seda ei tule?”
Mõtlen, et suure mehe hääl on just praegu hirmus. Hääl on hirmus nii, et on neutraalne, samal ajal kui ta nendib asja, mis on täiesti tema huvide vastu.
„See on selles faasis täiesti ootuspärane,” ütlen ausalt. „Tegevuse käivitamine …”
„Kas keegi on oma laenu tagasi maksnud?”
Sellele on ainult üks vastus.
„Ei. Aga ma ei ole seda ka oodanud. Esimesed tähtajad on järgmisel nädalal.”
„Aga lõbustuspark?”
„Seikluspark. See on napilt vee peal.”
„Ehk sa ütleksid, et emaettevõte on korras ja pangategevus on hakanud paljutõotavalt.”
„See on hea kokkuvõte praeguse hetke olukorrast,” ütlen ja arvangi nii.
Aga vestlusel on üleüldse mingi selline toon, mida ma ei mõista. Selles on midagi kokkusobimatut. Minu ees istub investor, kelle kapital on kahanemas ja kellel on ainult riskid, aga kes ometi ei paista sugugi murelik. Aga ma ei saa selle üle juurdlema jääda, pean hoolitsema selle eest, et …
„Vaheastmest niipalju,” ütleb suur mees siis, „et ma uurin seda olukorda.”
„Mida see tähendab?” küsin.
„Kui sul ei ole viitkümmend tuhandet eurot, millest sa siis viiskümmend tuhat eurot maksad?”
„Mitte millestki.”
„Mis siis juhtub?”
„Ta näitab pilte sulle ja ..”
Olen nimetamas Laura nime, aga see ei puutu siia ega sellesse ega sellesse mehesse.
„Ja sina oled teatud mõttes neid juba näinud,” jätkan. „Nii et midagi, millega välja pressida, ei ole.”
„Seda kavatsengi talle öelda.”
Hämmeldun. Kas siis nii lihtne kõik oligi? Siis taipan.
„Mis siis juhtub?” küsin.
„Juhtub see, mis juhtuma peab,” ütleb suur mees. „Tugevam teist jääb ellu. Nagu oled täna õppinud, tuleb sai tervenisti ära süüa.”
Suur mees küüti ei paku ja ma ei palu ka. Kõnnin kõigepealt poolteist kilomeetrit kruusateed, siis mööda maantee ääres kulgevat kõva kattega jalgrattateed veel poolteist. Pärastlõuna hämardub õhtu poole, puud kasvavad taeva külge. Mul ei ole telefoni kaasas. Jätsin selle meelega seiklusparki. Tunne on siiski eriline: tundub, nagu ühendus maailmaga oleks täielikult katkestatud. Praegu sobib see suurepäraselt. Ma pean mõtlema. Või õigemini – nagu taipan siis, kui sõidan juba bussis ning süngemaks tõmbuvad metsad ning Helsinki pool tihenevad ja eredamaks muutuvad asumid jätkavad lõputut liuglemist akna taga – mõtlen, mida kõike mul tuleb veel kalkuleerida.
Valdur Mikita
Valdur Mikita (1970) on eesti kirjanik ja semiootik.Mikita on pärit Suislepast ja käinud sealses mõisakoolis, mille lõpetas 1985. aastal. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1992. aastal. 1994.aastal kaitses ta Tartu Ülikooli semiootika osakonnas magistriväitekirja “Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks” (juhendaja Igor Černov) ja 2000. aastal doktoritöö “Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias”.
Katkendid:
Mõtterändur, taevalike eksirännakute taskuraamat. Välgi Metsad 2022, lk 77 – 83, 165 – 166, 168.
☼
Kummaline on see, et inimese keha pole ennast kunagi nii hästi tundnud – inimene kannatab palju vähem nälja, külma ja haiguste pärast, ja samas – inimese psüühika pole kunagi vaevelnud nii suurte probleemide käes kui praegu. Tervist peegeldab kõige paremini inimese meeleseisund. Praeguse maailma suur küsimus on, kuidas tasakaalustada oma elu (või aju) liigse stressi tõttu. Millegipärast tekitab tänapäevane elu inimestele tohutut stressi. Meie füüsiline tervis võib-olla parem kui kunagi enne, peaaegu kindlasti on aga kehvem inimese vaimne tervis. Siin on mingi arusaamatu vastuolu. On üsna hästi teada, et inimese psüühika, käitumine ja põhilised harjumused kujunesid välja Lõuna-Aafrika rohtlates. Sellest ajast pärineb ka üks füüsiline tunnus, mille poolest inimene ületab kõiki teisi loomi – see on võime joosta pikki vahemaid. Isegi praegu on veel olemas üksikuid hõime, kes suudavad sõna otseses mõttes antiloobi surnuks joosta. Tarahumaradest kütid kütivad niiviisi tümakaid metskalkuneid – mingil hetkel ei jaksa need enam lihtsalt lendu tõusta. Kui varased inimesed Aafrikast välja rändasid, ei kohastunud nende keha uue kliimaga (oleme ikka loomult päevasooja ja värskeid puuvilju igatsevad troopika ahvid), vaid nad lõid endale teiste vahenditega eluks sobivad tingimused. Igal pool, kuhu inimene läheb, katsub ta luua väikese killukese troopikat, olgu selleks siis suur reheahi, saun või triiphoone. Praegune maailm erineb tohutult ahvikarjast, kus kõik olid omavahel tuttavad ja elu kulges vabas looduses. Peame üha rohkem elu jagama võõraste inimestega ja võõraste paikadega, millega on raske kohaneda, olgu näiteks kasvõi meie vaimulaadile sobimatud siseruumid. Paljud end minevikus õigustanud kohastumused on sattunud tänapäeva maailmaga vastuollu. Aju ja psüühika areng pole suutnud meie enda poolt muudetud maailmaga sammu pidada. Evolutsioonipsühholoogid on üha enam seda meelt, et suur osa inimese vaimsetest probleemidest tuleneb ületamatust vastuolust meie evolutsioonilise mineviku ja tänapäeva maailma vahel.
☼
Miks inimeste eellastel kujunes välja demokraatia ja moraal – vastus võib olla ahvikampade sobivas suuruses. Kuni 150-pealises karjas oli võimalik meelde jätta, kes osutas teisele mõne teene, kelle käest midagi õppida, kelle juurest kaitset või lohutust leida. Just mõõduka suurusega seltsingud lõid aluse püsivaks koostööks. Tänastes hiiglasuureks paisunud ühiskondades on aga palju suurem tõenäosus, et heategu ei leia vastuteenet või pahategijat ei tabata. Nii pole ka moraali püsimiseks head vundamenti. Hirmsuure inimkonna tekkeks pole piisavalt arenguloolisi eeldusi. Praegu aga võime ennast lohutada sellega, et nii demokraatia kui südametunnistuse juured on miljonite aastate eest tekkinud ahvide kambavaimus. Ka ahviarmastust poleks ilma selleta saanud sündida.
☼
Keha ja loodus on võrreldes tehnoloogilise maailmaga alati olnud ürgse jõu ja harmoonia allikaks. Nüüd on inimene asunud aga kiiresti ümber kujundama ka keha ja loodust, neisse on imbunud ebatäiuslikkuse idee. Ainus, mis pole veel ümbertegemise tuhinat mürgitanud, on kosmos – seda ei suuda inimene ümber kujundada ja eraomandiks müüa – kuigi ka pilet kosmosesse on juba reaalsus, mis sütitab tuhandetes inimestes täitmatuid ihasid. Kuhu on meil niiviisi üldse minna? Kas on veel maailmu, kuhu taganeda, mis peidaksid endas veel avastamata horisonte, mis annaksid inimelule mõtte? Tähenduse allikaks muutub tavaliselt see, millest inimese jõud üle ei käi – see, mida ta ei suuda omatahtsi muuta ega lõpuni mõista. Inimene võib ära solkida nii oma keha kui looduse ja reostada isegi kosmose, kuid loodetavasti on vaimuilmas veel tasandeid, mis uutmisele vastu seisavad. Näiteks imestamisvõime, alandlikkus ja omasoodu minek. Need on pelgupaigad, mis ei ole veel mürgitatud lõputust ja mitte kuhugi viivast rahutust ja tarbetust täiustamise ideest. Nendeni jõudmine võiks olla üks inimelu eesmärke. See seisneb eelkõige taipamises, et inimesel ei ole mitte kuhugi minna, sest täiustatud maailm ei ole enamasti parem eelmisest – jah, see võib esiti küll nii paista, kuid pikas perspektiivis tuleb selle eest ikka maksta ränka hinda. Maailm läheb küll edasi, aga sama oluline on mõista asju, mis kätkevad endas võimalust minna tagasi.
☼
Tänapäeva inimene on langenud lõputusse tähenduse otsimise ja omistamise lõksu. Küsimused lõplikke vastuseid andva tähenduse järele on suuresti lääne kultuuri sünnitis, mitte kõik inimesed kõikidel aegadel pole niiviisi pärinud. Seega võime lähtuda ka teistelt alustelt, üritades mõelda ja olla ümbritsevale liigset tähendust omistamata, koormamata elu tarbetu sisuloomega. Tähenduse järele sunnib küsima inimese vaim, ent mitte tema keha. Keha esitab hoopis teistsuguse küsimuse – kus on jõud? Tema jaoks on just energia närvisüsteemi kallisvara, mitte tähendus. Näiteks maal rohtaias kaevates, omaette nokitsedes või kuuri ehitades küsib inimene harva asjade tähenduse järele. Kui jumal on olemas, peidab ta end arvatavasti kusagil Suislepa õunapuu otsas. Tähenduse järele hakkab inimene pärima siis, kui tal tekib energiapuudus, mingisugune lootusetu ummistus. Suures plaanis ei tähenda asjad midagi või siis tähendavad hoopis midagi muud. Tähendus on nagu Vanapagana täitmatu laps, keda inimene ei jõua ära toita. Selle õgardi kummardamine ei tee inimhinge õnnelikuks, ta on loomult täitmatu ahnepäits, tema näljakisa ei lakka iial. Sellepärast armastab ka tänapäeva inimene hullupööra muusikat, niisugust muusikahullust pole kunagi varem ajaloos olnud. Selle on usutavasti selge põhjus: muusikal ei ole tähendust, ta vabastab inimese meeled ränkraskest tähenduse koormast. Hea muusika õnnestab ja annab jõudu – kuid ei tähenda midagi.
☼
Mulle on antud mõnevõrra teistsugune, peegelsünesteedi keha, seepärast vist mõtlengi temast nii palju. Keha, mis läheb kergesti lappama. Kogu maailm näib olevat kehastunud, poeb sulle põue, tekitades kõhus, kätes ja jalgades käsitamatuid tundevarjundeid. Sünesteesia puhul ei saanud ma pikka aega aru, mis mind selle nähtuse juures tegelikult paelub. Nüüd mõistan, et see on lihtsalt teistsugune kehakogemus. Ja seda on inimesele väga vaja. Isegi siis, kui inimesed sõidavad nädalalõppudel lihtsalt maale, liiguvad nad mõnes mõttes hoopis teise kultuuri, teise aega. Just see üleminek veetleb neid. Maal leiavad nad teise keha, oma ürgkeha. Lunastuskogemus jõuab inimeseni peaaegu alati teistsuguse kehatunnetuse kaudu. Iga kultuur, iga ajastu loob talle eriomase kehakogemuse. Teistsugune kehameel lubab üles ehitada teistsuguse omailma, tajuda ja mõista maailma teistelt alustelt.
☼
Keha hoiab alles väga vanu asju. Keha on evolutsiooni muuseum ja samal ajal ka kõikide tulevaste aegade panipaik, mida me veel ei tunne. Keha on tühi ruum.
☼
Elu moodustab katkematu terviku nii ajas kui ruumis. Meie lapsed ei erine meist selle vaatenurga kohaselt oluliselt rohkem kui näiteks verelibled maksarakkudest. Koer erineb inimesest vähem kui munarakk neuronist. Meie kõhus elavad bakterid pärinevad aga hoopis teisest ökosüsteemist, kui keha neile vastastikuse abistamise pakti alusel majutusteenust pakub. Kõik, mida sööme, kellega suhtleme, kellega evime mingisugust bioloogilist kontakti, on samuti osa meist. Elutervik on alati suhe. Kuhu tekivad eluterviku ehk indiviidi piirid, on paras evolutsiooniline mõistatus. Tulevik võib meile tuua ka hoopis teistsuguseid tajutervikute kombinatsioone.
☼
Loomad ei pea looduses lakkamatut olelusvõitlust, nad on suurema osa ajast müstilises „olemise” seisundis. Näiteks lind oksal – mis ta seal teeb? Ta ei olelusvõitle, ta lihtsalt on. Loomadele on omane hämmastav teadvuse olek, millest me ei tea peaaegi midagi. See on müstiline ülejääk, tühi kruus, mida saab millegagi täita – ent millega? Oleks saanud ka hoopis täitmata jätta, kuid siis poleks tekkinud ka mõistust, poleks sündinud inimest. Mida lähemal inimesele, seda enam peegeldub selle kruusi põhjast vastu mäng. Mängul pole muud eesmärki peale koosolemise mõnu. Suhtlevad ka putukad, kuid mängivad vaid kõrgemad loomad. Mäng on see, millest hakkas kujunema kultuur. Kui kassipojad müravad, siis mõlemad teavad, et see ei ole päris jõukatsumine. Nii on mäng kultuuri kõige ürgsem ehituskivi. Kirjandus, mõtlemine ja inimeseks olemine oma kütkestavates vormides on tegelikult üks väga keerukas mäng, moest arhitektuurini, muusikast spordini. Sellepärast ka sport paelub inimesi, et selles on mängu kõige vanem vorm – füüsiline mõõduvõtmine – veel kõige selgemini näha. Just mängu kaudu loome uuesti kontakti nii iseenese kui loodusega, selle müstilise „olemisega” – mida teeb lind, kui ta istub oksal, kui ta lihtsalt on.
☼
Puhta olemise seinund, milles on kirglikku tegutsemise hoogu – nii kirjeldab inimese üht kõige ihaldatumat seisundit ungari päritolu Ameerika psühholoog Mihály Csíkszentmihályi. Ta ristis selle lihtsa sõnaga flow (voolamine, kulgemine, hoog). Selle kõrvale saab paigutada vahest üksnes sügava eksistentsiaalse või armastuse kogemuse. Kolm võrdset mäetippu, millest koosneb eluõnn. Olemise kaunis kunst.
Meid on kogu elu õpetatud otsima õiget „mõtet”, kuid lahendus võib olla hoopis selles, et peaksime otsima õiget liikumist. Täpsemalt, õiget liikumise või libisemise tunnet. Just sellepärast meeldib mulle ka toosama Csíkszentmihályi flow. See on värskendav sisemine jõud, mille otsekohe ära tunneme. Mõte võib meid alt vedada, kuid keha saame sellistes asjades palju rohkem usaldada. Neil hetkedel sõlmime maailmaga rahu. Kontakt kõiksusega, mida sisimas otsime, on peaaegu alati kehaline, väga harva saab see teoks läbi puhta mõistuse. Usun, et see on oluline teadmine otsiva inimese jaoks.
…
Metsmesilase tee
☼
Maarahvas, metsarahvas, mererahvas, seenerahvas, laulurahvas, rabarahvas, nõiarahvas – mis rahvas see selline on? Eestlase eluvaade on veidi budistliku rabasaare sarnane. Seda on võimatu kirjeldada. See ei tähenda midagi. Seda ei ole olemas. Ja samal põhjusel ei ole seda ka võimalik hävitada.
☼
Maailma ei saa parandada „minevikust tulevikku” suunal. Selleks tuleks mõtetes minna hoopis kaugele tulevikku ja vaadata tagasi tänase maailma peale – see on märksa viljakam perspektiiv. Teisisõnu, maailma parandamiseks tuleb mitu trepiastet vahele jätta ja silmitseda avaramat panoraami. Praegune aeg meenutab 19. sajandi lõppu, kui lühikese ajaga loodi täiesti uus maailm. Nüüd, sada viiskümmend aastat hiljem, tehakse seda uuesti. Ka siis valdasid inimesi uskumatud unistused, fantaasiad ja ideed. Sel ajal meisterdati muude asjade hulgas valmis ka Eesti ja eestlased. Ärkamisaeg oli 19. sajandil alanud maailma avanemise ja mineviku kammitsatest vabanemise laps – või siis ülejääk, ka selles on oma tõetera. Maailm otsib praegu uut ühendavat ideed kuhtuva progressimüüdi asemele, uut tulevikumüüti, ning uus „eesti lugu” saab olema selle orgaaniline osa. Praegu luuakse – ei vähem ega rohkem – uut inimest. Nii suurt eesmärki pole võib-olla olnud suure Prantsuse revolutsiooni ajast peale.
☼
Yuval Noah Harari hoiatab, et tulevikus võib inimliik jaguneda kaheks: eliidiks, kes valitseb maailma ja saab lubada endale kõiki tehnoloogilisest maailmast tulenevaid hüvesid, ning alamklassiks, kellel on piiratud ligipääs haridusele, meditsiinile ja tehnoloogiale. Inimliik jaguneb taas erinevateks tõugudeks, umbes nagu varaste hominiidide tekkeaegu. Kuid kas võib mõttelise eksperimendi korras ette kujutada ka selle protsessi positiivset tulemit? Võib-olla peaksimegi loobuma iseendastmõistetavast eeldusest, et Maal elab vaid üks inimliik. Ehk oleks kosmoselendude jaoks aeg juba aretada uus, pisut täiustatud inimtõug? Ilmselt oleksid vähesed sellega päri, ent kui see peaks osutuma liigi ainsaks ellujäämisvõimaluseks, siis võib see üleöö päevakorda tõusta. Kui inimolend peaks kunagi rändama kosmosesse, siis on tõenäoline, et Homo Sapiens seal kuigi tõenäoliselt ellu ei jääks, ent Homo Sapiens superior võib-olla jääb. Samamoodi on ka inimesega Maal – kui elutingimused muutuvad väljakannatamatuks ja kui keegi ei suuda kliimat enam elukõlblikuks kohandada, siis hädaolukorras võib tõuparandus muutuda tõsiseks arutlusteemaks. On aeg end nendeks muutusteks psühholoogiliselt valmis seda.
…..
Vaatame nüüd asju veidi teisest vaatenurgast. Võimalik, et oleme üks viimaseid põlvkondi, kel on olemas vana aja keha, st surelik, evolutsioonilistele jõududele allutatud olemisvorm. Sadakonna aasta pärast uurivad antropoloogid võib-olla hämmastusega meie praegust kehatunnetust ja ihulist identiteeti, see tundub võluva ja arhailisena. Seepärast peaksime rohkem rääkima oma kehast – see võib olla inimajaloo kaduv nähtus. Inimkehast võib lähitulevikus saada inimlike igatsuste ja mälestuste pühapaik, mida oma ürgsel kujul aga keegi enam taga ei igatse. Paradoks ongi selles, et alles nüüd, kui me teeme esimesi arglikke edusamme oma keha tundmaõppimiseks (aju-uuringud, geneetika, biotehnoloogia jms), oleme sunnitud sellest lahti ütlema. Nii ei õppinudki inimene oma keha tundma. Ei saanudki teada, mis see keha siis ülepea oli: ilus mõistatus, mis mähib ennast igaviku varjudesse.
☼
Mõistus ei pruugi olla evolutsiooni tipp, vaid vahelüli. Selline mõte oli mokkamööda juba vanadele kreeklastele. Võimalik, et pärast tuhandete aastate pikkust arengut rändab see meile tundmatus mateeria vormis tagasi kosmilisse vaikusesse, jätkates oma eksistentsi väljaspool aegruumi. Selles mõttes tundub täitsa võimalik, et universum mõtleb ennast vähehaaval seestpoolt suuremaks, loob juurde uusi iseduse vorme, uusi informatsiooni- ja elukilde. Kosmilises teadvuses rulluvad lahti tundmatud tõeluse vormid, mis moodustavad üha uusi tasandeid ja kvaliteete. Inimteadvus on illu-tillu keeris kirju-mirju superteadvuse ookeanis.
Loomingut
“Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks” (magistriväitekiri Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, juhendaja Igor Černov) Tartu, 1994
“Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias” (doktoriväitekiri Tartu Ülikooli semiootika osakonnas) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000
“Äparduse rõõm: keele- ja kultuurimänge” Tartu: V. Mikita, 2000
“Rännak impampluule riiki” (illustratsioonid: Valdur Mikita) Tallinn: Faun, 2001
“Kirsiõieturundus: visioon alternatiivsest turundusest” Tartu: Fontese Kirjastus, 2004
“Metsik lingvistika: sosinaid kartulikummardajate külast” (kujundus: Maite Kotta) Tallinn: Grenader, 2008
“Teoreem” Tartu: HM, 2011 (kogumik kahest jutust “Jänesekapsa teoreem” ja “Nõia teoreem”)
“Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi” (kujundus: Maite Kotta) Tallinn: Grenader, 2013
“Lindvistika ehk metsa see lingvistika”, 2015
“Kukeseene kuulamise kunst”, Välgi metsad, 2017
“Omakultuurist ja oma kultuurist”, Viljandi kultuuriakadeemia, 2017
“Eesti looduse kannatuste aastad. Manifest Eesti metsale, kirja pandud iseenda jaoks 2018. aasta suvel ja sügisel, aga kardetavasti sai see natuke liiga sünge”, Välgi metsad, 2018
“Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm”, Välgi metsad, 2019
Mõtterändur, taevalike eksirännakute taskuraamat. Välgi Metsad 2022
Nädala autor 