Fred Jüssi
Fred Jüssi (1935) eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija.
Katkend:
Olemise mõnu, Ööülikooli raamatukogu. Kirjastus Aadam ja pojad 2022. Lk 141 – 150.
Emakeelest
Endalegi üllatuseks lähen ma täna teiega koos rändama Eesti mõttemaastikele, meelemaastikele. Kaaslaseks, mis meid sel rännakul üheks seob, on meie emakeel. Mul on võimalus alustada seda teemat õige iseäralikust vaatepunktist. Nimelt, ma ei ole Eestis ilmale tulnud. Ma olen küll Eestis sündinud, aga ilmale olen ma tulnud kaugel.
Minu vanemad – õieti meie vanemad, sest mul oli ka vanem vend – ei õpetanud meile eesti keelt. Ma tulin ilmale Aruba saarel – viimase passi järgi siis Hollandis, sest Aruba kuulub tänase päevani Hollandi alla – ja meie kodune keel oli inglise keel. Palju hiljem küsisin ema käest, miks ta koos isaga, seal kaugel Kariibi mere saarel, oma lastele eesti keelt ei õpetanud. See vestlus toimus vahetult enne tema lahkumist siitilmast. Me veetsime koos neli ööd ja päeva ja ta vedas oma elule joone alla – mitte peale, vaid alla. Siis ta rääkis mulle pikalt oma lapsepõlvest, natukene vähem oma neiupõlvest, ja nendest jutustustest tuli põhjus välja: ta ei uskunud, et kunagi Eestisse tagasi tuleb, sest tema lapsepõlv oli niivõrd karm ja raske. Niipalju kui teada sain, ei olnud kergem ka tema neiupõlv. Nii juhtuski, et kui perekonnal tuli aeg maa ja mere peal kodumaale naasta – tõsi, see oli küll isa soov ja algatus -, siis jõudsime 1938. aastal Eestisse nii, et mina ei osanud ühtegi sõna eesti keelt ja vend oskas mäletatavasti ühe sõna – see oli „muna”.
Mul on meeles meie esimene kohtumine ema õega ja teiste Tallinna sadamakaile vastu tulnud inimestega. Olin kolmeaastane ning kuulsin ema ja tema õde omavahel eesti keelt kõnelemas. See tuli mulle imeliselt tuttav ette, sest kuulnud olin ma seda keelt palju. Lastega räägiti küll inglise keelt, aga omavahel eesti keelt. Mul oli nii meeles, kui isa ükskord lamamistoolis istus – ju ta siis oli kuskilt vindise peaga tulnud. Ema õiendas maja taga pesupali juures ja ütles mulle, et mine vaata, kas isa on üles ärganud. Ma läksin sinna, isa naeratas mulle, mina vut-vut-vut tagasi läbi maja ja ütlesin, et on küll ärganud. Ema, mul on meeles, pühkis oma käed siis põlle sisse kuivaks ja läks isaga rääkima. Räägiti ilmselt heast ja paremast – ma ei saanud aru, millest -, aga see kõla, see jäi mulle nende omavahelistest kõnelustest kõrvu.
Selle kõlaga olen ma siiani koos elanud. See tuli enne tähendust, enne kui ma seda keelt üldse rääkima õppisin. Mõnda aega kõnelesime ka uues kodus inglise keelt, aga see kadus ära siis, kui tekkis hoov ja hoovikaaslased, lasteaed ja lasteaiakaaslased. Kohanemine oli üks omamoodi huvitav periood. Seal, kus ma sündisin, kasvasid kaktused, kitsed ja lapilised sead jooksid külatänaval ringi… Aga Eestis oli sootuks teine pilt. Eestis olid suured puud ja Kadrioru pritskaev ja hoopis teistsugune taevas ja hoopis teistsugused lõhnad. Ja mulle Eestis väga meeldis.
Mulle tundub, et sel ajal, kui ma eesti keele ära õppisin, võttis mind omaks ka Eestimaa loodus, niipalju kui me teda äärelinnas nägime, ning eesti keele kõla hakkas ennast ilmutama ka Eesti maastikel – neis paigus, kus ma käisin. Ma ei oska seda seletada, aga mingisugune harmoonia nende vahel tekkis. Mulle tundub, et nii nagu emakeel võttis mind omaks, nii võttis ka see maa mind omaks. Kuigi see ei ole vist päris selge, kes kelle omaks võtab. Kui ostame omale uue paari saapaid, on asi lihtsam. Võtad need saapad – ma pean silmas häid matkasaapaid -, käid oma kolmkümmend kilomeetrit maha ja… Siis tundub, et saapad võtavad su jalad omaks. Või ei võta! Aga mul on niisugune tunne küll, et see maa, kuhu me kolisime ja mida ma kolmeaastaselt nii vaimustunult kogesin, võttis. Mulle väga meeldis siin ja mul on nendest esimestest Eestis elatud aastatest palju mälestusi. Ma ei räägi lehtede langemisest ja lume sulamisest, vaid üldse – ma räägin tervikust! Mitte ainult selle füüsiline pool ja maastikud, vaid ka see, kuidas mulle avardus eestlaste keel ja selle kaudu väga selgelt ka mõttemaailm.
Ma tegin vigureid ka muidugi. Lasteaias koristasime sügisel lehti, no poisid siis kärutasid. Kes ees, see mees – need said suuremad kärud ja nendega oli muidugi tähtsam sõita. Ja siis kummardus kojaonu mu juures ja küsis, et kuidas on inglise keeles „lehed”. Ma ütlesin fleas. Tegelikult on leaves, aga ma mõtlesin, et ega tema ei tea, et ma ütlen talle tegelikult „kirbud”. Niisugused asjad tulevad mulle meelde.
Mul on meeles, kui Loomingu Raamatukogus ilmus Valmar Adamsi raamat „Sinu sekundid”. Ma lugesin teda püstijalu, käies Kadriorust Piritale ja tagasi. Ma imestasin, kui oluliseks pidas selle raamatu autor igat sekundit oma elust. Aga seal oli ka emakeele kohta üks märkus: Adams ütles, et oleks pidanud algusest peale hakkama kirjutama mõnes suure rahva keeles. See on mulle aeg-ajalt meelde tulnud. Ta oli ju keeleteadlane ja õpetas ülikooli noori. Ma mõtlesin, et mispärast see Valmar Adams, see nii tark mees, miks ta ei räägi sellest, et peaks avardama emakeele tähendust ja leidma võimalusi emakeeles kirjutada, nii et see talle ka rahuldust või koguni rõõmu pakuks?
Ma mõtlesin Niagara joa juures, et kuidas selle suure rahva keeles kirjutamisega on. See juga on tõesti võimas vaatepilt. Siis ma mõtlesin selle peale veel Islandil, Euroopa veerikkaima joa Dettifossi juures. Seegi on väga võimas vaatepilt. Kuid olen käinud ka Eesti jugadel – niipalju kui neid üldse on ja niipalju kui ma neid tean – ning needki on võimsad! Sest see on oma. Ta on sellepärast võimas, et tõmbab su alati enda juurde tagasi. Sa võid vaadata suuri ja vägevaid loodusjõudusid; sa võid vaadata ääretuid kõrbesid ja avaraid maastikke; sa võid lennata tundide kaupa Siberi taiga kohal, ja see on tõesti „roheline ookean”, nagu teda nimetas Lennart Meri oma raamatus „Laevapoisid rohelisel ookeanil”. Aga oluline on see, et sul on oma. Oluline on see, et sa võid minna Keila joa juurde kevadise suurvee ajal, kui on tema head päevad. Oluline on see, et sa võid minna sinna suvel, kui on põud ja seda Keila jõe vett jookseb vaevalt nirena astangult alla. Sest see on seesama, mis on sinu rahva elu: on paremad ajad, on halvemad ajad. Ja niimoodi vahelduvad paremad ja halvemad ajad ka keelemaastikel ja meelemaastikel.
Eks ma olen ju siin Eestis oma retkedel ringi rännanud ja mulle on väga meeldinud kuulata, kuidas inimesed räägivad. See on see keele meloodia. Esimese taolise elamuse sain üheksa-aastasena Loodi lastekodus. Meie seas oli üks Vaivara poiss. Kui vahel pall platsilt välja lendas, puude alla, siis ta ütles: „Poísid, mis te loobite ˊpalliga hakkipesaid!” See oli nii huvitav kuulata! Ja see tuli mulle ikka meelde, kui pärast ülikooli Emmastes bioloogiaõpetajana töötasin, sest mul oli seal üks kolleeg, keda ma kutsusin Ḿaktaliinaks. Ta nimi oli Magdalina ja ta oli ˊ Sillamäelt. Õpetajate toas oli meil sellepärast alati jagelemine, et „Fred, sinú asjad on jälle kõik laúa peal laíali ”. See oli nii ilus kuulata. See on see, mis teeb Ḿaktaliinast Ḿaktaliina. Ma kohtusin temaga hiljuti. Sellest Viru murrakust või viru keele meloodiast oli ikka veel jälgi, kuigi ainult aimatavalt. Aga kui ma seda tean, siis ma oskan ka tähele panna ja saan sellest ikka parasjagu rõõmu…
Vältevaheldus on meie emakeeles omamoodi ime. See, kuidaviisi välted võivad anda keelele või lausele täiesti teise tähenduse, on tõesti väga tore. Ma ei tea, kas teistes keeltes seda on või ei ole. Mul on koolipõlvest meeles üks emakeeletunnis õpetatud lause: „Lammas lamas lambi kõrval.” Hiljem Emmaste koolis küsisin emakeeleõpetajalt, et kuidas siis ikkagi on: kas püksid on kotis või kottis? Ta ütles, et kui sa nad kotti paned, siis on nad sul kotis, aga kui sa nendega edasi käid, nii nagu nad sul praegu välja näevad, siis on nad kottis.
Selles ilusas keeles on tore kuulda ka eksitusi. Mul on meeles, kuidas Voldemar Panso ühel loodussõprade kokkutulekul rääkis oma India-reisist ja muuhulgas väga elamuslikult sellest, kuidas Calcutta tänaval võitlesid … kobras ja mango. Üks oli parasvöötme näriline, teine troopiline puuvili. Ta mõtles kobrat ja mungot: madu ja kärpkassi, keda niisugusteks võitlusteks tänavademonstratsioonidel kasutatakse.
Ajaloolane Helgi Põllo on Hiiumaa kohta ilusti öelnud, et Jumal lõi Hiiumaa seest suurema kui väljast. Ma arvan, et Jumalal on midagi niisugust mõttes olnud ka siis, kui ta lõi Eestit, sest Eesti on samuti seest suurem kui väljast. Ja ma ei kujuta ennast küll ette inimesena, kes suudaks – kui mulle kasvõi veel üks elu antaks – avastada kõiki selle maa rikkusi ja varjundeid… Need on niisugused toredad erisused emakeeles ja kirjapildis, mida alati edasi anda ei saa. Kirjapildis on küll lammas lamba kõrval, aga kõnes on ta umbes sama, mis mööda Eestimaad liikudes lõhnu tunda: siin on erinevatel maastikel omad lõhnad ja kirjeldada neid ei saa.
Olen Hiiumaal elanud ja mul on Hiiumaaga oma kindel suhe. Läksin sinna mandrimehena kooli tööle ja need sõnad, mis seal olid… Kõigepealt võlus mind nende intonatsioon. Hiiu keel on laulev! Ta on teistmoodi laulev kui saarlaste keel. Selle laulva keele püüab kõrv kohe kinni, oled sa mandril tänaval või trammis või bussis. See on umbes nii nagu kuskil metsas lindude koori kuulates lendab jõekääru üks uus linnuke, kes seal kunagi varem pole elanud, ja nüüd järsku laulab – vaat siis kuuled teda kohe vaistlikult. Nii see hiiu keele meloodia on mulle meelde jäänud.
Mäletan üht elamust Narva-Jõesuust, tükk aega tagasi. Läksin poodi ja kuulsin seal emakeelt, seda keele meloodiat. Ütlesin kohe: „Haa! Hiidlased on poes!” Vaatasin ringi ja olidki kaks Käina naist seal, keda ma nägupidi teadsin. See on umbes samasugune rõõm ja elamus, kui sa maastikul liikudes järsku tuttavat lõhna tunned. Näiteks Tallinna ümbrust tundma õppides üllatas mind põõsasmarana levik. Ta kasvab Vääna ümbruses, Rannamõisas, Harkust peale juba Keila-Joani. Ühel alal siin Loode-Eestis on ta täiesti tavaline, massiline – aga ainult siin. Samamoodi võid vahel keelekasutust imeks panna: võid kuulda inimesi kõnelemas mingisugust kohalikku keelt, väga ahtal alal, aga seal on ta tavaline asi.
Kui te lähete Lääne-Eestis või saartel sohu, kevadhommikul või suvehommikul, siis seal on sootaimeks porss. Porssa te Ida-Eestis ei leia. Ja see porsa lõhn… See on midagi niisugust, mis võiks olla eesti keele mingisuguse varjundi omapära. See on nauding! Mul on sellest nii palju rõõmu, kui äkki midagi iseloomulikku ära tunnen – kui ma näiteks maikuuööl metsarada käies äkki käokeele lõhna tunnen… Seepeale tuleb mul alati meelde lapsepõlv: kui ema lillekimbuga turult tuli ja ütles, et need on öölilled. Öölilled, imestasin endamisi, pole õigeid õisigi sellel lillel! Mäletan, et vaatasin neid enne õue jooksmist ja mõtlesin, et nojah, mis seal siis ikka – lõpuks on ju päevalilled kah olemas. Samal õhtul läksime veel külla ja kui me siis hilisõhtul koduukse jälle lahti tegime…. Ma tundsin toas niisugust nõiduslikku lõhna – öölilled lõhnasid. Sellest ajast on mul alati tore lõhnaelamus, kui metsarada käies tunned äkki kahelise käokeele ehk ööviiuli lõhna. Ja sedasama võib kogeda inimmaastikul liikudes.
Ja missugune kokkukõla on Hiiumaa loodusel ja hiiu keelel! See on seletamatu. Kas te teate, mida tähendab hiiu keeles „sussu”? Sussu on niisugune pruudike. Ta ei ole mitte – hoidku jumal niisuguse väljenduse eest – „tüdruksõber”. Sel ajal ei teadnud neist keegi. Hiidlastel ei olegi üldse tarvis niisuguste lolluste poole pöörduda, sest nendel on sussu. Sussu peab olema, sest muidu sa pole mingi mees. Lipsulkäimist teate, mis see on? Mandril käiakse ehal, Hiiumaal lipsul. Siis on üks ilus sõna „huude”. Rohi on hommikul huudetanud. Huude oli maas. See on hall. Aga mis tähendab „piltsima”? Jälle üks tore sõna hiidlastel: väntsutama. Kassipoega piltsitakse. Aga mitte ainult! Piltsitakse ka siis, kui mees tikub naisele ligi, hakkab käperdama. Ma olen näinud, kui sai vastu näppe: „Ää piltsi!” Need on nagu maa seest välja kasvanud sõnad ja mulle väga meeldis nende kokkukuuluvus selle maaga. See on tervik! See ei ole ainult loodus, ei ole kadastikud, see ei ole ainult linnaelu, see ei ole ainult nõmmed ja männimetsad ja kõik muu, mida võiks Hiiumaa all mõista. See on tervik ja sellega kokkukuulumine.
Hiidlane on üsna laisa lõuga. Ega Saarnaki Anton ei käinud Salinõmmes, tema läks Salime. Kõik saavad aru, kuhu ta läheb, ja ta teab ise ka, kuhu ta läheb – milleks siis Salinõmme? Nii nagu Suumani Sass, kui ma küsisin: „Kus su riimid on jäänud?” Viimastes luulekogudes ei olnud Sassil riimisid. Ta ütles: „Tead, see on nagu põhk, mis sa sinna vahele topid. Milleks seda üldse vaja on? Asja saab ju palju lihtsamalt ja selgemalt ära öelda.” Vaat hiidlaste keelekasutuses on palju seda, et saad midagi lihtsamalt ära ütelda. Kuigi mitte alati. Kui ühelt küsisin, kas ta eile sünnipäeval käis, siis ega ta ei öelnud, et „ei käinud”, vaid keerutas: „Kuule, mind pole seal old!” See on nii tore ümberütlemine. Või kui hiidlane eitab, et „pole mette” – see on kahekordne eitus. Aga koolilastelt õppisin veel ära „äi pole mette” – kolmekordne eitus! See on see, mis annab tollele keelemaastikule või meelemaastikule väga omapärase värvingu ja võlu. See on midagi, mis mõnes mõttes seda maastikku valgustab.
On eesti keelt, mida sa kuulad naudinguga, ja on eesti keelt, mida kuulates tunned ennast riivatuna. See sõltub kindlasti paljudest asjaoludest. Kui mina ütlen, et tunnen ennast riivatuna, on selles kindlasti osa põlvkonnal, millesse ma kuulun, ja muidugi keskkonnal, kus minu emakeele kasutamine noorusajal välja kujunes. Igatahes kuulub eesti keele tervikusse ka selle sündsusetu osa, ropendamine. Stockholmis kuulsin eestlasi kurtvat, et tagahoovi keel – mis ta ka poleks või kuidas ei kõlaks – jääb neil puudu, ja seepärast on keele tervikus puudujäägid.
Mulle tuleb meelde, kuidas Hiiumaa kalurid Sõru sadamas rumalasti rääkisid. Ma küsisin siis brigadiri käest: „Kuule, mispärast te nii rumalasti räägite?” Brigadir oli Theodor Pruul, kutsuti teda Tiuka. Et ta elas Lepiku külas ja Peetri talus, siis oli ta Lebigu-Beetri Tiuka. Ja Lebigu-Beetri Tiuka ütles: „Kuule Jussi, meie saame rääkida kolmest asjast. Meie saame rääkida rumalasti, po-oliitikast ja teisi inimesi taga. Po-oliitikast me rääkida ei mõista. Kui me teisi taga räägime, siis on pahandused. Aga rumalasti mõistame kõik rääkida ja pole pahandusi ega midagit.”
/…/
Teosed
“Kajakad kutsuvad” (1966)
“Merest sündinud” (1972)
“Viidumäe” (1976, 2004)
“Eesti linde ja loomi” (1977)
“Rebasetund” (1977, 1981)
“Vilsandi” (1982)
“Jäälõhkuja” (1986, 2007)
“Räägi mulle rebasest” (1987, 2006)
“Sügis”, fotoalbum (1995)
“Wild flowers of Estonia” (koos Viktor Masinguga) (2002)
“Ajamustrid” (2003)
“Maailma mõte” (2005)
“Linnuaabits” (2007)
“Ilusal kevadel” (2008)
“Mister Fred” (koos Urmas Otiga), (2009) SE&JS 2009
“Metsaelu aabits” (2011)
“Pääsukese Eestimaa 2” (koos Sven Zacekiga) (2014)
“Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid” (koos Sirje Endrega)(2015)
“Kivimustrid” (2015)
“Reisikirju” (2015)
“Rajamustrid” (2017)
“Olemise mõnu” (2022) (Ööülikooli Raamatukogu)
Fred Jüssi CD-d
“Eestimaa looduse hääled”, CD (1997, 1998)
“Lahemaa lindude hääli”, CD (1997)
“Eesti laululinde”, CD (2001)
“Konnalaulud” (koos Riinu Rannapiga), CD (2003)
“Matsalu hääled”, CD (2004)
“Cardium”, CD (2005)
György Dragomán
Fotó: Sebestyén László
György Dragomán ungari kirjanik ja tõlkija. Temalt on seni ilmunud kolm romaani, „Hävimise raamat“ (2002) ning „Valge kuningas“ (2005, eesti keeles Reet Klettenbergi tõlkes 2011, kirjastus Hea Lugu). Viimane on ühtlasi pärjatud mainekate auhindadega ning tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Suurbritannias on produktsioonifirma Oiffy kaalunud ka selle põhjal filmi tegemist. 2014. aastal ilmus „Tuleriit”, mis eestindati 2020. aastal Leelo Jõulu tõlkes. Dragománilt on ilmunud jutte ja muid lühemaid tekste ka niisugustes väljaannetes nagu The Paris Review, The New York Times, Le Monde, Die Zeit, Neue Zürcher Zeitung ning loomulikult mitmesugustes ungari ajakirjades. Dragomán on ka tõlkija, kes on muuhulgas tõlkinud ungari keelde Samuel Becketti, James Joyce’i, Ian McEwani, Ivrine Welshi, Sebastian Barry, Mickey Donelly ja Isaac Bashevis Singeri loomingut. 1973. aastal Rumeenias sündinud ja 1988. aastal perega Ungarisse kolinud Dragomán elab Budaörsi linnas.
Katkend:
Tuleriit, Draakon ja Kuu 2020. Ungari keelest tõlkinud Leelo Jõulu. Lk 162 – 170.
Kardin ei keera teist lehte, vaid uurib ikka veel minu oma, vaikus klassis ei saaks enam suurem olla, kõik hoiavad hinge kinni, õpetaja limpsib huuli, siis pistab teise käe järsku päevikulehtede vahele, lööb selle kuskilt keskelt lahti ja ütlebki nime, valjusti, lausa karjudes, samal ajal lööb peopesa vastu päevikut, kateedrilt tõuseb valge pilvena kriiditolmu.
See ei ole minu nimi, mul on ükskõik, kelle oma see on, mulle läheb korda vaid see, et mitte minu. Teises reas lüüakse lauaklapp üles ja musta pea ja prillidega poiss tõuseb püsti, keegi Gazsi, ma ei tea tema perekonnanime, ma pole temaga veel kordagi rääkinud, ta jääb tihtipeale vahetunniks klassi ja loeb alati pakse raamatuid, mõnikord loeb isegi tunni ajal, raamat pingi all.
Tõmban sirklitera välja, valu voogab teravalt mööda sõrmeotsa laiali, enam ei valuta ainult torkekoht, vaid kogu sõrm. Vaatan seda, näen, kuidas torkekohale ilmub suur tume verepiisk. Pistan teise käe pinalisse, võtan kuivatuspaberi. Kui selle pöidlale surun, on verepiisk juba nii suur, et näen sellel iseennastki. Veri imbub kiiresti läbi kuivatuspaberi, tekib poolkuukujuline laik. Keeran paberi ümber sõrme, teen kohe kaks tiiru peale, hästi tihedalt, nii läheb valu aegamisi üle.
Samal ajal Gazsi juba vastab, ta räägib pause tegemata ja ladusalt, samal kombel räägib ta generaalstaatidest, Dantonist ja Robespierre`ist, ta räägib nii kiiresti, et vaevu on võimalik jutust aru saada, ma ei kuulagi. Harutan kuivatuspaberi aeglaselt sõrme küljest lahti, see ei valuta ega veritse enam, torkejälg on veel kõigest tilluke punane täpp. Hõõrun seda nimetissõrmega, tean, et jälg on näha veel kaks-kolm päeva, siis see kaob ja sellest ei jää märkigi.
Korraga kuulen, et klassis tekib pomin, Gazsi jääb vait. Kardin tõuseb õpetajalaua tagant püsti, põrnitseb Gazsile otsa ja küsib, kust kohast ta selle on võtnud, mis ta just ütles, seda õpikus ei ole.
Gazsi neelatab, näen, kuidas tema aadamaõun liigub, siis tahab ta sügavalt sisse hingates rääkima hakata, ta hakkab ütlema, mis siis, et seda pole ra-ra-ra, siis ta takerdub ega suuda välja öelda sõna raamat, ta justkui lämbuks või oleks tal suus toidupala, mida ei saa välja sülitada, ta nägu moondub, ta hoiab ühe käega lauaservast kinni ja alustab üha uuesti, ra-ra-ra-raam-ra, Kardin astub kateedrist alla, tuleb pingiridade vahele, küsib, mis on, pojake, kas sa ei oska rääkida? Tahad mulle vastu vaielda, aga ei oska rääkida?
Gazsi käsi pigistab lauaserva, ta jääb vait, alustab siis uuesti, mis siis, et seda pole raamatus, see on ikkagi tõsi, ta ütleb seda, ei ütle, pigem karjub, see paiskub tal suust välja, nii et sülge pritsib.
Kardin viipab käega läbi õhu, ütleb, et kuni tema on siin õpetaja, ei otsusta mingid häbematud seitsmenda klassi tatikad, mis on ajalooline tõde, õppida ja vastata tuleb seda, mis raamatus kirjas on, sõna-sõnalt ja lause-lauselt, kas on selge? Valmis, kõik, mitterahuldav, istu.
Gazsi ei istu, ta astub pingist välja, ütleb, e-e-ei, ei, ta ei ole sellega nõus, ta teab Suurt Prantsuse revolutsiooni iga kell suurepäraselt, ta vastas kõik ära, ja kui p-p-peab – ta takerdub, mõtlen, et ta jääb vait, aga ei, ta võtab end kokku ja räägib edasi -, ütleb veel kord, kogu klass kuulis, kui hästi ta teab, selle eest ei tohi mitterahuldavat panna.
Kardin ütleb selle peale, kuidas ei tohi, siin on tema õpetaja ja paneb mitterahuldava, kellele aga tahab, kui too ei räägi seda, mis raamatus kirjas, saab mitterahuldava ja kogu moos, või puuduliku ja kohe kaks tükki, ühe selle eest, et ei osanud ainet, teise häbematuse eest. Kui mitterahuldavat ei taha, siis saab veel ühe võimaluse, jutustagu seda, mis õpikus seisab.
Kardin paneb käed risti ja vahib Gazsit, tema sõrmed näperdavad närviliselt pintsakukangast.
Gazsi neelatab, hakkab vaevaliselt rääkima, näen, et ta kardab kokutama hakata, aga siiski ei hakka, ta ütleb, ükskõik, kukutagu ta läbi, aga ikkagi ei vasta ta enam seda, mis punases õpikus seisab, kuradi kommunist, häbi tal olgu.
Kardina nägu tõmbub pingule, ta virutab Gazsile tagantkätt vastu vahtimist. Löögihoost langeb tema juuksesalk laubalt alla ja jääb tema silme ette ripnema.
Gazsi langeb näoli pingile, tema ninast jookseb verd, ta ütleb midagi korinal, aga ma ei kuule, mida, sest samal hetkel heliseb kell.
Kardin pöörab ümber, proovib juuksesalku ühe käega laubale tagasi sättida, kahmab õpetajalaualt päeviku ja läheb siis klassist välja.
Gazsil jookseb ikka veel ninast verd, keegi ulatab talle taskurätiku. Ta surub selle vastu nina, istub, nõjatub tahapoole ja toetab pea tema taga asuvale pingile.
Veri imbub läbi taskuräti, Gazsi väriseb, nagu nutaks, poisid püüavad teda lohutada. Gazsi nuuksub ja ütleb, jätke mind rahule, mul pole midagi viga, minge juba, ma tulen ka kohe, ma ootan ainult, et veri seisma jääks. Nad jätavad ta omapead, aegamisi lähevad kõik välja.
Minagi tõusen, surun pöidla vastu lauaserva, aga seda pole enam vaja, sest see ei valuta enam. Silmitsen Gazsit, ta lamab kinnisilmi pingil, taskurätikut ikka veel ninale surudes, vaatan tema sõrmede vahelt voolavat verd, mõtlen, et oleks ise pidanud vastama.
Tahan tema juurde minna, tahan talle öelda, et mul on kahju, ma ei tahtnud seda. Astungi ühe sammu tema poole, põrand kriiksatab mu jalge all valjult, Gazsi teeb siis silmad lahti, vaatab mulle otsa, nüüd peaksin alustama, aga ei ütle ikkagi sõnagi, näen, et tema silmad on niisked, ta paneb kiirelt käe ette ja pöörab pea eemale.
Keeran talle nii järsult selja, et juuksekummi kuljus mu patsi küljes kõliseb, sirutan käe, topin taku selle sisse tagasi ja siis lähen ka mina välja nii kiiresti, kui saan.
.
On pikk vahetund, lähen end kooli raamatukokku kirja panema. Olgi räägib, et raamatukoguhoidja on ülitore, ma pean temaga tuttavaks saama. Ta oli kaks kuud haiglas ja polnud kedagi, kes teda asendaks, aga nüüd on ta tagasi.
Raamatukogu on kolmandal, aula kohal, sisse pääseb kahe poolega klaasuksest. Uks on lahti. Kui sisse astun, kallab raamatukoguhoidja parajasti kuuma vett teetassi. Ta vaatab üles, märkab mind ja jahmub nii, et kallab endale vett käe peale, tass libiseb ta sõrmede vahelt välja ja kukub lauale. Ta vaatab mind, nagu näeks vaimu.
Tal on lühikeseks lõigatud hallid juuksed, mitte valged, pigem hõbekarva, see ei muuda teda põrmugi vanaks, sest see paneb huulepulga tema huultel veelgi punasemalt särama. Tema nägu on väga sile, silmad väga sinised, ta vaatab, suu pärani, justkui ei suudaks ta enam rääkida ja hingata, tema kõrva juures kaardub üks juuksesalk järsult üle näo, ulatub peaaegu lõuani.
Ta vaid vaatab mind ega liiguta, ei ütle midagi, valitseb vaikus, ainult kuum vesi voolab külili vajunud tassist aurates vaibale. Vaatan, kuidas teepakike koos veega aegamisi lauaserva poole libiseb, tean, et maha see ei kuku.
Ma ei talu seda vaikust, pean midagi ütlema, ütlen oma nime. Raamatukoguhoidja hakkab liikuma, ta tuleb ümber laua, tema seelik sahiseb, ta jääb minu ette seisma, sirutab käed välja ja embab mind, öeldes, et teab, kes ma olen, mind nähes teadis ta seda kohe, ta tunneks mind ka tuhande hulgast ära, näen välja täpselt nagu mu ema, seisan tema ees täpselt nagu mu ema, muidugi sarnanen ma ka isaga, taevane arm, me oleme tagasi, ta ei suuda seda kohe kuidagi uskuda.
Ta pigistab mind kõvasti, meie ümber hõljub tema lõhnaüli mentooli-sidrunilõhn, mis seguneb puudrihõnguga.
Ei, ütlen, me ei tulnud tagasi. Poen tema sülelusest välja, astun sammu tagasi, temast mööda vaadates ütlen, et ainult mina üksi tulin, Ema ja Isa ei ole siin, sest nad said õnnetuses surma, mõlemad, nii Ema kui ka Isa.
Raamatukoguhoidja nägu tardub, see on justkui klaas. Kohe puruneb see kildudeks, kohe hakkab ta nutma. Mina ei hakka, mitte mingi hinna eest ei hakka.
Vaatan temast mööda, lauanurgal on tema käekott, see on kokku õmmeldud värvilistest nahalappidest, mustad, punased, kollased, pruunid, lillad ja rohelised nahalapid, see on pungis nagu hiiglaslik putukasilm, mis mind vaatab. Ema õmbles kunagi selliseid, proovis nendega veidi lisaraha teenida.
Raamatukoguhoidja nuuksatab, hingab sügavalt sisse, püüab end vaos hoida, siis korraga paiskub nutt temast ikkagi välja, õigupoolest ta ei nutagi, vaid nuuksub, nuuksumine raputab kogu tema keha, ta vajub kokku, toetub ühe käega tooli seljatoele, teise tõstab näo ette ja nuuksub, sügavalt, allasurutud halinaga. Tema harali sõrmed ajavad meigi laiali, vaatan teda, tahan, et ta järele jätaks. Ütlengi valjusti, jäta juba! Jämedalt, sinatades, oma häält kuuldes tean, et see on Isa toon, niimoodi kutsus ta mind alati korrale, kui kõvasti nutsin, ja mina jätsingi alati järele, tihkusin vaid kuivalt, pitsitava kurguga. Ka raamatukoguhoidja jätab nutu järele, püüab jätta.
Ta vaatab lauale, võtab tassi, seda kahe käega kinni hoides joob ta paar sõõmu kuuma vett. Võtab välja taskurätiku, pühib nina luristades nägu ja silmi.
Ta vaatab mulle otsa, ütleb, et ma ei pahandaks, ta ei tahtnud nutta. Kui mina ei nuta, pole ka temal selleks mingit õigust, kui ma väikese tüdrukuna olen nii tugev, siis on tema ka – ta jääb vait ega lõpeta oma juttu, pühib uuesti silmi, meik läheb laiali.
Ta ütleb, et vaatan teda, nagu ma ei teaks, kes ta on.
Ütlen, et muidugi tean, ta on raamatukoguhoidja.
Ta küsib, kas see ongi kõik, kas nii palju ma temast teangi, kuigi ta oli mu ema parim sõbratar? Kas ema tõesti temast kunagi ei rääkinud?
Raputan pead, ütlen, ei, mitte kunagi. Tema ripsmed väratavad, ma ei taha, et ta nutma hakkaks, räägin edasi. Ema ei rääkinud kunagi endast, oma lapsepõlvest ega noorusajast, kui küsisin, ütles ta alati, et kui suureks saan, siis ta jutustab mulle ükskord kõigest. Ma ei teadnud temast mitte midagi, ta ei rääkinud sedagi, kuidas nad Isaga tuttavaks said, ega seda, et ta on sellest linnast pärit, ega seda, et mu vanaema elab siin. Ma ei teadnud isegi seda, et mul vanaema on, kuni selle ajani, kui ta mulle lastekodusse järele tuli.
Raamatukoguhoidja paneb taskuräti käest, ütleb, et saame sõpradeks. Võin talle lihtsalt Anka öelda.
Vaatan tema suud, ühel küljel on huulevärv laiali läinud, seetõttu jääb mulje, justkui naerataks ta ainult ühe näopoolega.
Ta ootab, et ütleksin midagi, noogutan aeglaselt, ütlen, et minugi poolest.
Ta keerab tooli teistpidi, nii et see jääb seljaga laua poole, toob ühe riiuli juurest teise tooli, tõmbab selle sinnasamasse, võtab mul käsivarrest, istub ja palub ka minul istuda.
Ta ütleb, et teab, kuidas mu vanemad teineteisega tuttavaks said. Kas tahad, et ta jutustaks?
Mu hääl on kähe, kui rääkima hakkan, ütlen, et mul on täiesti ükskõik. Sõnu välja öeldes tunnen, et need ei ole minu omad, need põrkavad vastu mu hambaid, ma värisen ja vapun, aga ütlen neid sõnu uuesti. Nüüd on juba ükskõik.
Raamatukoguhoidja haarab mu käe järele, võtab mul randmest, hoiab minust kinni, ütleb, see pole tõsi, ära ütle sedasi, vähemalt sina mitte, kunagi ei ole ükskõik.
Ühelt näopoolelt on puuder ära tulnud, nüüd näen seal kortsude võrgustikku. Ta räägib kiiresti, parinal, alguses ma peaaegu ei kuulegi, mida ta räägib, peas keerlevad minu enda sõnad, et ükskõik, nüüd on juba ükskõik, vaatan teda, aga ei taha teda kuulda, ükskõik, tema sõnad tungivad siiski ükskõikide vahele.
Raamatukoguhoidja ütleb, et nad said teineteisega tuttavaks tema kaudu. Jah, toona tahtis ta näitlejaks saada, toona pidas ta end veel piisavalt andekaks, lunis end teatrisse statistiks, ta sai ühesõnalisi rolle. Mu isagi sattus sel ajal siia, ta ei ole siin sündinud, ta suunati teatrisse abitööliseks, ta oli tuliste silmadega keevaline juudi noormees, tahtsi maalikunstnikuks saada ja oli kohe näha, et ta satub sekeldustesse ja tõmbab teistelegi häda kaela. Kui veidi võttis, siis hakkas kohe rääkima, et tema muudab maalikunsti, et ta ei kavatse teha seda, mida need temalt ootavad, ta istus alailma kõrtsis koos teistega, kes kõik pidasid end kunstnikeks, maalikunstnikeks, kirjanikeks, näitlejateks, aga minu isa laotas kõige rohkem suud, ta kirus häälekalt riigikorda, ütles, temal pole midagi kaotada, tema nendega ei tingi, ta ei palu neilt midagi ega anna ka neile midagi, kui tal ei lasta päriselt maalida, maalib ta mõttes, ja seda ta tõepoolest kaua aega tegigi. Ta ei näidanud kunagi kellelegi ainsatki maali, aga ta oskas sellest niimoodi rääkida, mida ta ükskord teeb, et kohe pidi uskuma, et ta on tõesti andekas. Raamatukoguhoidja jääb vait, tema silmad lähevad uduseks, tean, et ta näeb enda ees Isa, hetkega tuleb mulle silme ette Isa käsi, see, kuidas tema sõrmed pinguldusid, kui ta hommikuti külmetades üht käsivart risti üle rinna hoides rõdul suitsu tegi ja tema sõrmed tema musta pulloveri õlga pigistasid. Sellistel puhkudel ei tohtinud teda kõnetada, ta oli väsinud, sest oli kogu öö väetisevabrikus töötanud, ja proovis pead tuulutada, et saaks maalida, sest ennelõunal oli tema tõeline tööaeg, siis sai ta lõpuks oma tööd teha.
Raamatukoguhoidja hakkab uuesti rääkima, ta ütleb, et mul on täpselt samasugused silmad nagu isal, jah, täpselt sama mustad, ja need välguvad täpselt samamoodi, mu nägu aga on ema oma, mu nägu ja ka juuksed, aga mu ema pilk oli palju kalgim, ta oskas poistest niimoodi läbi vaadata, nagu neid poleks olemaski, talle ei julgenud keegi isegi niisama külge lüüa. Tema oli see, kes neid teineteisele tutvustas, oli mingi korteripidu, emal oli parasjagu jalaluu katki, ta oli vihane, et ei saa tantsida, nokkis isa kallal niikaua, kuni too kipsile söetükiga ühe ilvese joonistas, aga ema naeris ta välja, ütles, hea, et ta ei taha teda jalust niita otse ojast joova hirvega.
Raamatukoguhoidja naeratab ja hakkab jutustama, et alguses mu isa solvus selle peale, siis muidugi hakkas mu emale külge lööma, joonistas teda iga päev söega pakkepaberile, seda, kuidas ta seisab, kuidas vaatab, kuidas stange juures tantsib, kuidas ta rätsepaistmes maas istub ja päkka masseerib, kuidas juukseid kohendab, kuidas nutab – raamatukoguhoidja jääb vait, tema sõrm puudutab juukseid, ta kerib ühe salgu ümber sõrme, tõmbab sõrme sellest välja, ohkab -, see kestis kuid, enne kui ema murdus, ütleb ta siis, see oli tõeliselt suur armastus.
Mul tulevad meelde ajalehte pakitud balletikingad, mille ma ükskord esikukapist leidsin, liigutus, millega Ema need mul käest kahmas, kuidas ta siis vihaselt ajalehe neile ümber keeras ja ütles, ära sori, sul pole sealt midagi otsida.
Nädala autor 