Kärt Hellerma
Kirjandusõhtu „Armastus ja sõda“ toimub 31. oktoobril kell 18.00 linnaraamatukogu saalis
Juttu tuleb armastusest ja sõjast mitmes võtmes.
Oma tekste loevad ja teineteisega kõnelevad Kai Aareleid ja Kärt Hellerma.
Kai Aareleid on tunnustatud prosaist, luuletaja ja tõlkija. Romaani «Vaikne ookean» eest sai ta tänavu Balti Assamblee auhinna kirjanduse kategoorias.
Kärt Hellerma on kirjutanud proosat ja luulet, avaldanud reisikirju, artiklikogumikke ja lasteraamatuid. Tema loomingus põimuvad ühiskonnakriitilised motiivid eksistentsiaalsete küsimustega.
Toetab Eesti Kultuurkapital.
Kärt Hellerma (sündinud 9. novembril 1956) on prosaist, luuletaja, ajakirjanik ja kriitik. Lõpetanud 1981. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse alal, tegutses ta aastaid ajakirja „Noorus” publitsistikatoimetajana, seejärel mitme ajalehe kultuuritoimetajana. Alates 90-ndate aastate lõpust on ta vabakutseline kirjanik, kriitik ning raamatutoimetaja.
1997.aastal ilmus Hellerma esimene raamat, romaan „Alkeemia“. Järgnesid romaanid „Kassandra“ (2000) ja „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris“ (2018). Veel on autori sulest näinud ilmavalgust artiklikogumikke, novellikogusid, lasteraamatuid ja reisikirju („Sinine missa“, 2008; „Islandi kiri“, 2014). Hellerma lasteraamat „Õrnad kõrvad“ (2010) nomineeriti Eesti Kultuurikapitali lastekirjanduse preemiale. Proosakogus „Unenäoliiv“ (2011) avaldatud novell „Mängumeri“ pälvis 2013. aastal August Gailiti nimelise novelliauhinna ja jõudis 2012. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna nominatsioonile. 2009. aastal Postimehe AK-s ilmunud essee „Suurendatud inimene“ tõi autorile 2013. aastal Enn Soosaare esseistikapreemia nominatsiooni.
Selle aasta suvel ilmus Kärt Hellemalt novellilaadse poeetilise armastuskirja, mõtisklus-, tunde- ja meenutusloo „Sinine missa“ uustrükk ja esmakordselt selle ingliskeelne variant „The Blue Mass“ Adam Culleni tõlkes.
2014. aastal ilmutas prosaistina tuntust kogunud Hellerma oma esimese luulekogu „Seniitvalgus“, millele järgnesid „Hümn pikale ninale“ (2015), „Hõbeda laulud“ (2016), „Autogramm“ (2018) ja „Päeva lõpus“ (2019). Luuletus „Igatsen puutüvede järele“ kogumikust „Päeva lõpus“ (2019) nomineeriti 2020. aastal Juhan Liivi luuleauhinnale.
Kärt Hellerma, kelle loomingus põimuvad ja suhestuvad ühiskonnakriitilised teemad eksistentsiaalsete küsimustega, on piirilkõndija. Läbi sotsiaalkriitilise ja iroonilis-humoristliku prisma kompab ta poeetilise keele ja oma sisemise sõnumi abil inimese olemise ja tunnetuse, füüsika ja metafüüsika, nähtava ja nähtamatu maailma piire. Keele- ja kujunditundliku kirjanikuna soovib ta puhta, labastamata sõna abil väljendada „sügavamat tõde“, mida ta on võimeline tajuma.
Eve Pormeister
Katkend:
Sinine missa, EKSA 2022, lk 32 – 42.
VIII
Miks ma seejärel ei põgenenud, miks ma ometi istuma jäin? Miks mulle polnud küllalt armust, mis Jumal mulle sinu kaudu kinkis, valgusest, mis mind sinu kaudu puudutas, rõõmust, mida sa altari ees jagasid? Miks ma ei leppinud sellega, mis mul juba oli, miks tahtsin ma midagi veel?
Tahtsin ehk võimu su ihu üle? Oli mu eesmärk alistada su jahe turi, lüüa kõikuma su reeglistatud elu, teha põrmuks su karm enesekontroll, su kohutav kindlameelsus? Vajasin ma üürikest üleolekutunnet, teadmist, et sa ei saa minu lõikava aususe vastu?
Ei, ma ei tahtnud sind ärritada ega rivist välja lüüa. Ma isegi ei huvitunud niipalju sellest, kuidas sa reageerid. Ma pidin tooma selle tunnistuse nii või teisiti – teadmata, kas andis see märku mu nõrkusest või tugevusest. Ma ei saanud enam salata, ei saanud enam teha teist nägu, vaikida meid vallanu maha, mulle käis vastu see püüdlik, pingetest pilgeni pimesikumäng.
Tahtsin uputada su piiratud enesepildi, heita selle sügavasse sinisesse vette.
Mulle andis julgust sinu kirikus valitsenud pihtimise vaim.
Olin näinud su südame õrna helendust, su rinnast lahvatanud pehmet valgust. Armastuse habras, igavesti loitev leek oli juba katnud su keha kontuurid.
Su vari – ei keegi muu – oli su juba ära andnud.
Su vari sidus meid kokku, liitis ühte – sellel nähtamatuks tegeval teel.
Ma ei usu sind, sa pole aus, ütlesin ma sulle, kui sa lõpuks tulid ja mu vastas istet võtsid.
Need olid rängad sõnad, ma tean. Aga ma ei hoolinud sellest.
Kuigi ma tahtsin, et mu süda oleks päriselt puhas, olin ma ainus inimene, kellele polnud võõras ükski, ka kõige alatum sund.
Sa ju võtsid mu sinise naha ja röövisid mu südame seest. Tahtsin olla sinu sinine naine, mu sinine hingepreester, aga sinine sein, mis mu selja taha jäi, andis mu alati ära.
Su liha pole surnud ega su veri jäätunud, jätkasin. Sa ei saa selle kose vastu, sa ei saa eluhoo vastu, mis su ihus pakitseb. Su lihased on viimseni pingul, su veri kohiseb soontes. Metsik ja jõuline on su vere kosk. Kuulen su vere häält, su vere kohinat oma kõrvus. See kurdistab mind, see pühib mu peast kõik muu.
Sa võid oma liha suretada niipalju kui tahad, eraklus ei ole sulle loomuomane. Sa piinled ja piin paistab sust kaugele, sa ei saa seda varjata ühegi rüü alla. Askees on sinu jaoks kunstlik. Sa oled andnud endale käsu, võtnud endale sunni, mis sulle ei sobi, kohustuse, mis sind koormab, sest su keha talitleb ikka.
Su hormoonid vilistavad su tahtele. Su ihu kubiseb kiusatustest. Sa pole vagamees, vaid silmakirjatseja. Sa ei saa ennast maha suruda, oma tahtmist varjata. Su hoiak, su lõhn, su pilk reedavad su. Ma tunnen seda pilku ja tean, mis see tähendab. Sa ei saa oma loomuse vastu.
Su rakud, viimane kui üks, kisendavad ja karjuvad, ahastavad ja igatsevad, oleksin ma pidanud sulle veel ütlema. Neile ei piisa üksnes Kristuse lihast ja verest, armulauaveinist ja -leivast. Ei piisa sest üürikesest valguselunast, viivuks vajunud valgusevõrgust, läbipaistvast liikumatust loorist, mis laskub ja läheb.
Võib-olla varsti juba piisab, aga praegu veel mitte. Praegu veel pole see aeg. Jumal ise on selle nii teinud ja sa ei tohi valet tunnistada.
Ei tohi, veensin ma sind, esialgu aralt ja vaikselt, siis juba kindlamalt.
Me polnud sind vangistavast keelust palju kõnelenud, aga ma olin märganud, et sa vaatad tänaval vastu tulevaid noori naisi täpselt samamoodi kui iga sinuvanune noor mees. Ausalt öeldes mulle see isegi meeldis, sest see näitas, et sa pole sugugi vaba kütkeist, mis on loomulikud kogu maisele maailmale – neist ilma ja inimesi tugevasti liitvaist kütkeist, millest maailm päevast päeva kasu lõikas -, aga mis sinu jaoks pidi preestrivande andmise hetkest peale osutama üksnes pärispatule, inimkonna õudsele nuhtlusele, hukatusse viivale kiusajale, suurimale inimlikule nõrkusele ja pöördumatule pahele igavest ajast igavesti.
Sa ei tahtnud tsölibaadi teemat eriti arendada. Võib-olla manitsesid su kirikuisad sind sellest jutuainest nii palju kui võimalik hoiduma ja sina kui kuulekas õpilane talitasid nende instruktsioonide kohaselt. Või ütlesid sa lihtsalt endale, et käsk on vanem kui meie, ja surusid hambad kokku. Mulle sa seda ei öelnud, mulle sa ei öelnud midagi, minuga sa tegid teist juttu.
Ma poleks tahtnud vaikimise seadust rikkuda. Ma poleks tahtnud meelehärmi sulle valmistada. Ma poleks tahtnud olla meelitav madu ega ettevaatamatult õuna hammustav Eeva.
Ei, ma ei mõelnud sel hetkel müütiliselt, mu peas polnud kohta sümbolitele.
Olin seal kirikuaias kange ja kõrk, kõigi juuksejuurtega kohal. Olin äsja ilmale tulnud inimlaps, üksik, äraehmatanud ja üleliia elus.
Üks eriline elamise ala liikus mulle üha ligemale.
Maailm – inimeste oma – oli äkki minu ainus elamise koht.
Esmalt sa vakatasid, siis vihastasid. Su nägu ja kael lõid punetama. Preestri märk su kurgu all helendas sõjakalt. See polnud enam süütalapselik lõge, vaid tööpostil seisva tarmuka tunnimehe, viimse hingetõmbeni ühe idee eest seisva mehe mundriau märk.
Sul pole mulle midagi ette heita, ma olen tõotuse andnud ega astu selle vastu, raiusid sa. Jah, ma tunnen end üksikuna, ma olen ju ainult inimene, aga ma olen andnud lubaduse, millest ma ei tagane.
Su silmad välkusid tinaselt. Sa polnud enam püha vaimu ande jagav preester, vaid välkuvate silmadega sõjajumal Marss, ja sfääride pehme muusika asendus lõhkuva hobuse kapjade alt tõusva kivirahega.
Sust purskuv jõud, selle agressiivsus kohutas mind. Jah, sa olid järginud Jumalale antud vannet. Pidin selle vande eest taganema, ükskõik kui suur oli mu trots ja kui vähe ma mõistsin selle vande vajadust. Ma teadsin, et Jumal ei ole nõnda karm, nõnda kubisev keeldudest, nõnda variserlik, et paneks niimoodi, sunniviisiliselt, proovile su tahte.
Vahest andsid sa vande rohkem ühele suurele etteheitvale silmapaarile, mis inimesi ikka kammitseb ja mille kohta keegi ei tea, kellele see päriselt kuulub.
Tõotus oli su kaaslane, mitte mina. See märk su kurgu all, see kilp su ümber. See kilp oli paks ja aina paksemaks läks.
Sa ei saanud enam valida.
Ma ei saanud, ei tohtinud vahele segada.
Aga ka mina ei valetanud. Ka mul oli õigus, ma tean.
Lagunesin koost, langesin kildudeks, pudenesin laua all tolmuks, mis langes alandlikult su kinganinadele.
Jah, ma olin ju vaid veiklev veeolend, võib-olla viirastus vaid. Vaatasin sind siniselt unenägude ukselt – sale, habras ja õrn. Suudlesin su sinist varju, kuivatasin oma siniste juustega salaja su jalgu.
Aga sina, kes olid sina? Oh, sina olid ju noor, uhke ja hoolimatu mees.
Ma ei olnud veel su tuttav vanaldane naine, kes armulauda võttes täna kummardus su ees. Ma polnud veel juurvili sinu Issanda köögiviljaaias, polnud pontsakas porgand, krapsakalt krõpsuv kapsas ega paks ja punane peet, kas tead.
Pagana poiss, sa oled end elusalt matnud. Nii ma ei öelnud, nii ma mõtlesin.
Sa võid mu eest põgeneda maailma äärele, kümnete tuhandete kilomeetrite, miljonite miilide taha, taeva teise otsa, aga sa oled ikka siin, mu sinine hingepreester.
IX
Läksime mööda tänavat. Kõndisime kõrvuti, olin üleni su võimu all. Sa olid end maksma pannud. Ma olin nõrk, nõrgestatud aususest, mis inimesi ikka nõrgestas, neilt kaitsva naha, koreda koore ära rebis. Ja see, mis jäi alles, oli iga kord isesugune – tundmatu, talitsematu ja sageli toores.
Värisesin, olles põrmus ja abitu. Sa panid armulikult käe mu õlale. Nüüd võisid sa mind puudutada. Nüüd julgesid sa seda teha, sest ma polnud enam ohtlik. Olin silmini tolmu kukkunud, must oli lahkunud viimane kui üks võbelev valgusehelk.
Ah, ma tahtsin tagasi valguse vaevalt värelevaks viiruks,
tagasi veiklevaks vetevooks, tormavaks tuuleks, tagasi valguseks, õhuks ja veeks!
Sa puudutasid mind, kuid see polnud läheduse, vaid võimu märk. Sa märgistasid mind kui peremees sulast, nagu koer oma karja liiget, mitte nagu mees naist. Nüüd võisid sa seda teha, mu sinine terrorist, olin ise sulle relvad kätte andnud, need enda käest maha mänginud.
Su raske käsi mu õlal kuulus näitemängu, kus sul oli oma viirastuslik roll, mul oma. Kumbki roll polnud tõeline, ja sina, mu sinine artist, teadsid seda.
Sa tulid mulle veelgi lähemale, nii et ma tundsin su palavat, ärevat hingeõhku. Rääkisid, tõestasid, kinnitasid, õigustasid, veensid. Olin su kõrval väike ja rumal äraeksinud hingeke, keda hoolikas karjane õigele rajale suunab. Verekose kohin olin kandunud meist kaugele, olime kõrvad selle ees sulgenud, end iseendasse lukustanud, toppinud kinni kõik väljapääsuavad, meisse tekkida võivad pisimadki praod ja luugid. Olime kaks vastastikust müüri, kes üksteist oma kivise näo tagant ähvardasid.
Olime asunud teineteisega julma võitlusse, Maa peal igikestvasse lahingusse. Kütkestavus ja iha olid meie vahelt haihtunud, jäid vaid kaks hädalist, kes üritasid omatekitatud kaosest väljapääsu leida.
Äkitselt hüppasid sa must eemale nagu nõelatult. Tõstsin pilgu. Olime mööda kitsast tänavat kõndides jõudnud väikesele platsile, tänavate ristumiskohale, kus oli üles pandud väikene välikohvik, üks neist, mida selles linnakeses igal pool leidus.
Pilku tõste nägin, et meie ees olevas lauas istus mulle juba kirikust tuttav naine. Ta seiras mind osavõtmatult, ilma igasuguse huvita, ja tema silmis, mis mind kortsunud laugude alt vaatasid, oli ikka seesama etteheitav, pettunud, pahur ja väsinud pilk.
Varmalt tõttasid sa mind naisele tutvustama. Sinu žest oli kasutu, sest me olime juba vanad tuttavad selle naisega, kelle näos oli põhjatu pettumus, elu üüratu raskus, lapsed ja mehed, pikad, öösse veninud tööpäevad, kurnatus ja kibedus. Olin sellesse kurba näkku peeglist palju kordi vaadanud. Tundsin kõiki tema kurde ja kortse. Ma enam ei tahtnud, ausõna.
Sa ütlesid sellele altkulmu pilguga naisele, kelle silmade alt rippusid mustad kotid, kes ei tahtnud veel koju tagasi minna, sest teda ootas ees järjekordne üksluine elunädal, et täna oli meie hulgas ka kirjanik Eestist ning et täna on tõepoolest ilus ilm. On lausa erakordselt soe ennelõuna, lisasid sa.
Sa rääkisid temaga pikalt ja palju. Sa rääkisid temaga võõras keeles, mida ma ei oska, aga ma sain su sõnadest siiski aru. Sa tegid kõik, et ta mind sinuga rohkem kui tarvis ei seostaks.
Naist ei huvitanud su jutt karvavõrdki. Ta ei lasknud oma tähelepanu mujale juhtida.
Ta oli mind juba näinud.
Ta teadis niigi, kes ma olen.
Ja kes ma siis olin? Patt, kes luuras tema hingekarjast, ainsat, kes tal veel oli. Mehed olid ta juba unustanud ja lapsed, kui tal neid leidus, olid juba suured. See noor mees minu kõrval oli veel ainus, kes tal oli, kellele ta võis toetuda, kelle juures pihtimas käia, kelle häält ta võis januneda, ilma et selles oleks midagi keelatut. Tema sõrmede vahelt võis ta armulaualeiba võtta, tema käte vahel olevast peekrist veini lonksata, tema silmi ja suud lähedalt vaadata, siis kui altari ees järjekord temani jõudis.
Sina, mu sinine hingepreester, mu sinine kirg ja koostisosa, olid tema ainus läheduses võimalus, olid tema lohutus ja lunastus, tema üürike maapealne õnn. Seda ei tohtinud keegi talt võtta.
Mina olin alles teel sinna, kus tema oma halli kaelasalliga juba oli. Olin veel teisest, rahutuks tegevamast puust. Olin puusi hööritav püünis, juukseid seljale loopiv meelitaja, mustaks värvitud silmi pööritav patt. Mu nahk oli veel sile, mu huuled hurmavad, mu ihu ihaldatav ja kaunis. Mu pilk tõmbas veel ligi, kiusas ja ahvatles. Minu eest tuli end hoida.
Minu silmad naersid veel, tema omad mitte. Tema haletsusväärsus polnud veel minuni jõudnud. See naine teadis seda ega sallinud mind silmaotsaski.
Olin Maarja Magdaleena, kellest Jeesus polnud veel jõudnud seitset kurja vaimu välja ajada, patune paha naine, kes polnud väärt preestrirüü palistust suudlema, kes poleks tohtinud kiriku uksest jalgagi sisse tõsta.
Sead, kellesse seestunutest välja aetud vaimud varjusid, polnud veel kaljult merre hüpanud. Hoopis mina, äraneetu, pidin endale tuhka pähe raputama, end igavesti süüdi tundma. Hoopis mind tuli hävitada, hukatusse saata, juukseidpidi tolmus lohistada, tuleriidal põletada.
Oo jaa, ma armastasin tuld, olin ise tuli, hõõgusin üleni.
Ta vihkas ja põlgas mind, see naine.
Tal poleks tarvis olnud tusatseda, sest võitja oli nagunii tema. Tal polnud vaja muud, kui ainult natuke oodata.
Raamatuid:
“Alkeemia” (romaan), Tallinn: Tuum, 1997
“Kassandra” (romaan), Tallinn: Hotger, 2000
“Avanenud ruum: artikleid ja esseid 1991–2006”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006
“Kohanenud kirjandus: valik kirjanduskriitikat 1987–2006”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006
“Ma armastasin David Copperfieldi” (novellid), Tallinn: Tuum, 2007
“Sinine missa: valik reisikirju”, Tallinn: Tuum, 2008
“Õrnad kõrvad” (lasteraamat). Pildid joonistanud Reti Saks. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2010
“Unenäoliiv: novelle ja proosapalu 2005–2011”, Tallinn: NyNorden, 2011
“Taevarändurid ja teisi jutte” (lasteraamat). Pildid joonistas Catherine Zarip. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2012
“Poiss ja kaja” (lasteraamat). Pildid joonistanud Valdek Alber. Tallinn: TEA Kirjastus, 2014
“Islandi kiri” (reisikiri), Tallinn: NyNorden, 2014
“Seniitvalgus: paraluulet 2013–2014”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
“Pupi ja salakäik” (lasteraamat). Illustreerinud Tiina Mariam Reinsalu. Tallinn: Päike ja Pilv, 2015
“Hümn pikale ninale: paraluulet II (2014–2015)”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015
“Hõbeda laulud. Luulet 2015–2016”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016
“Autogramm. 101 luuletust 2016–2017”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2018
“Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris” (romaan), Tallinn: Tuum, 2018
“Mütside sõda ja teisi jutte” (lasteraamat). Pildid joonistanud Katrin Ehrlich, Tallinn: Hea Lugu, 2018
“Medusa juuksed. Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2018
“Päeva lõpus: luulet 2018–2019”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019
“Koidula käsi: novelle ja jutte 2011–2019”, Tallinn: Tuum 2020
“Üks päev minu ema elust” (autobiograafiliste juttude kogu), Tallinn: Hea Lugu, 2021
“Lugu tüdrukust, kes kartis kööki. Lugu poisist, kes tahtis olla puuris” (lastejutud), Tallinn: Tänapäev, 2021
Raivo Mänd
Raivo Mänd (1954) – eesti zooloog ja loomaökoloog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
Katkendid:
Ürgema needus ja teisi jutte loodusest ning inimesest, Varrak 2022, lk 81 – 89; 99 – 103.
Mis juhtus inimeste abieluga?
Pöördugem nüüd tagasi loo algusesse. Miks kukkus inimeste pikaajaline traditsiooniline paarabielu jõukas läänemaailmas äkitselt lühikese ajaga kokku? Arvata on, et objektiivsed eeldused abielusidemete nõrgenemiseks kuhjusid tasapisi juba vähemalt paari viimase aastasaja jooksul, mil teaduslik-tehniline revolutsioon koos oma moodsate masinate, avastuste, kolonialismi, leiutiste ja tehnoloogiatega vähendasid järsult sõltuvust looduse heitlikkusest, muutsid ressursside kättesaadavuse stabiilsemaks ja tegid lõpu näljahädadele. See tõi kaasa inimeste materiaalse heaolu kasvu ja kindlustunde. Käsikäes moodsa meditsiini arenguga vähenes suremus ja pikenes eluiga. See aga tähendas, et enam polnud vaja sigitada ja üles kasvatada nii palju lapsi kui varasematel aegadel. Kollektiivsete lapsehoiusüsteemide ja lastetoetuste juurutamine suurendas heaolutunnet veelgi. Kui parafraseerida üht endisaegset riigijuhti, siis elu muutus paremaks, elu muutus lõbusamaks.
Meenutagem, et paarabielu püsib vaid seal, kus järglaste kasvatamine ilma mõlema vanema osaluseta on raske või lausa võimatu. Rikas, stabiilne ja muretu elu ja väike laste arv, milleni eespool kirjeldatud protsessid olid viinud, enam hästi mainitud tingimusele ei vastanud. Paljud paariliste omavahelised tüliküsimused, mida rasketes oludes õieti tähelegi ei pandaks ja kiiresti unustataks, hakkasid uutes oludes, kus tõelisi elulisi muresid järjest vähemaks jäi, muutuma aina häirivamaks. Mehed, kelle senine roll pere toitjana järjest pisenes, leidsid nüüd rohkem aega meelelahutusteks väljaspool kodu, kus nad paratamatult jäid silma võõrastele naistele. Seni tagasi hoitud ürgsed instinktid lõid lõkkele ja sagenema hakkasid salajased armusuhted, mis tõid peresse tüli. Laste toitmine ja kasvatamine polnud enam nii suur pingutus kui vanasti, kuid allesjäänud osa sellest kippus libisema peamiselt naiste õlgadele. Seepärast ei leidnud naised enam piisavalt põhjust kodurahu nimel kõike kannatada ja mehele lõputult järeleandmisi teha.
Kahtlemata on see tugevasti lihtsustatud pilt, kuid laias laastus peab tõenäoliselt paika. Ja kuigi abielu väliselt ilusa loori varjus lõõtsusid aina tugevamad tõmbetuuled, pidas see vapralt vastu kuni eelmise sajandi viimase kolmandikuni. Peapõhjuseks oli tõenäoliselt hirm, mis alati oli valitsenud paariväliste seksuaalsuhete kohal – hirm õõvastavate suguhaiguste ja soovimatute rasestumiste ees. Teine põhjus peitub teatavasti inimkultuuri hästi tuntud konservatiivsuses. Kuigi paarabielu bioloogilised alustalad olid juba tugevasti murenenud, hoiti sellest kui kultuurilis-religioossest traditsioonist kümne küünega kinni. Lisapõhjusena on alust kahtlustada kaht hirmsat ilmasõda, mis nihutas elukvaliteeti vahepeal tugevasti tagasi selles suunas, mis abielutruuduse algse mõttekuse jälle kenasti esile tõi.
Kaardimajake kukub kokku
Miks toimus 1960. aastate lõpust 1970. aastate alguseni äkki sedavõrd järsk kollaps? Taas peame spekuleerima, ent püüdkem seejuures lähtuda olemasolevaist kõnekaist faktidest. Vahetult enne katastroofi pidi juhtuma midagi, mis ilmselgelt avaldas mõju armusfäärile. Mis see oli? Vastus on üsna lihtne: mängus on teadus ja meditsiin.
Esiteks leiutati antibiootikumid, mis lisaks kõigele muule heale võimaldasid oluliselt vabaneda suguhaiguste painest. Teiseks – mis küllap veel tähtsam – tulid vahetult enne perekonna kollapsit apteekidesse müügile rasestumisvastased pillid. Esimest korda inimkonna sadade tuhandete aastate pikkuse ajaloo jooksul andsid need naiste endi kätte võimaluse vältida suguühte ajal rasestumist. Poeetiliselt väljendudes andsid need naistele kontrolli oma keha üle. Kolmandaks muutus abort meditsiiniliselt ohutuks.
Need leiutised vallandasid seksuaalrevolutsiooni, mille sümboolseks stardihetkeks peetakse legendaarset Woodstocki festivali USAs 1969. aastal. Kogu oma senise eksistentsi vältel olid inimesed pidanud seksuaalsuhetes olema ülimalt ettevaatlikud ja vaoshoitud. Eriti kehtis see naissoo kohta, kelle üksainus eksimus võis rikkuda kogu tulevase elu. Nüüd aga – maha iganenud tabud! Elagu piirideta armastus! Kui varem tähendas juhuslik seksuaalvahekord, olgugi kuratlikult ahvatlev ja nauditav, suurt riski ja vastutust, siis nüüdsest võis sellele vaadata kui ohutule ja süütule lõbule. Hästi väljendab toimunud mentaalset murrangut Paul McCartney kirjutatud ja koos ansambliga Beatles kuulsaks lauldud loo sõnad: „Yesterday, love was such an easy game to play …” (Eile veel oli armastus nii lihtne mäng …) Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos ei olnud armastust söandatud võtta lihtsa mänguna!
Headel asjadel on kõrge hind
Seksuaalse kasinuse ja vaoshoituse asendumine vabameelsusega tõi kaasa probleeme, mis viis paarabielu kriisini. Miks? Polnud ju enam vaja muretseda ei suguhaiguste ega soovimatu rasestumise pärast. Miks siis mitte kasutada seda uut olukorda, et koosellu pisut pikantset vaheldust tuua ja niimoodi mõlema abikaasa elu rikastada? Kui ka vahel harva juhtus hoolimatusest või kogenematusest apsakaid, siis seda võiks võrrelda aeg-ajalt juhtuvate liiklusõnnetustega. Ega sellepärast tasu veel autoga sõitmist ära keelata!
Loodus on siiski keerulisem kui autosõit. Mängu astus ürgne instinkt – armukadedus, üks vanimaid ja visamalt püsivaid käitumuslikke fenomene. Seda on hämmastavalt mitmekesistes vormides kirjeldatud paljudes loomarühmades. Inimese arenenud mõistus võib küll kalkuleerida nõnda, nagu eelmises lõigus kirjutatud, kuid sadade tuhandete evolutsiooniaastate jooksul geenidesse talletatud kogemus astub sellele vastu. Naist sunnib see alateadlikult kartma, et liiderlikul meespartneril ei jää enam piisavalt aega ega ressursse temasse ja ta lastesse panustada. Meest sunnib see alateadlikult kahtlustama, kas tema väljavalitu vabameelsuse tõttu ei tule tal oma töö ja vaeva hinnaga aidata hoopis naabrimehe geene järgmisesse põlvkonda. Aastatuhandete tagune hääl sosistab talle kõrv: „Kui sa nüüd ei kasuta juhust olla armukade, võivad sinu enda geenid tulevastes põlvkondades välja surra!” Siit siis lähisuhtevägivald.
Teiseks suurendab üldine vabameelsus meeste seksuaalset survet ja pealetükkivust naistele, mida omalt poolt õhutab naiste endi käitumise ja riietuse ahvatlevamaks muutumine. Suurt osa sellest tähelepanust tajub naine aga ebameeldivana – kogu loomariigis on ju emassugupool väga valiv. Päris sama ei saa paraku väita isassugupoole kohta, mistõttu nii mõnigi kord kipuvad ta tunded silmarõõmu omadest lahknema ning tähelepanuavaldused kasvama ahistamiseks või äärmisel juhul koguni vägistamiseks. Põhjus on jällegi evolutsiooniline: need mehed meie esivanemate maailmas, kes olid armuasjades tagasihoidlikud, jäid sigimiskonkurentsis julgema ja pealetükkivama loomuga sookaaslastele alla ja nende geenid ei jõudnud tänapäeva. Tänapäeva „tsiviliseeritud” mehed loomulikult nii ei mõtle. Paraku aga kipub paljudel neist, mõnikord isegi lugupeetud ja edukatel meestel, hea kasvatus alla jääma ürgsetele alateadlikele tungidele, mille evolutsiooniline kogemus nende geenidesse on kirjutanud ja vastaspoolelt saabunud peibutavatest signaalidest vallandunud hormoonide tulv aktiveerunud. Siit siis ahistamine ja seksuaalvägivald.
Lõpuks ei maksa tähelepanuta jätta ka mõnda viimase aja teadusuuringut, mille kohaselt peetakse võimalikuks, et „beebipillide” tarvitamisest muutunud hormoonide tase põhjustab naisel depressiooni ega lase tal oma partneriga koosolemisest tunda õnne- ja turvatunnet, mida harmooniline kooselu eeldab. Seega on igal asjal, ka tablettide abil saavutatud turvalistel seksirõõmudel, oma hind. Paraku nii mõnigi kord liiga kõrge.
Tuld ei tasu torkida
Ei maksa hellitada lootust, et ürgsete tungidega on lihtne võidelda. Kõik instinktid, mis on seotud ellujäämise ja sigimisega ehk geenide levitamisega, on evolutsioonilises mõttes vanad ja väga tugevasti kinnistunud. Ei ole nii, et keelame need ära ja paari aastakümne pärast on probleemid unustatud. Võtkem või näiteks magusahimu, mis meie esivanemate maailmas oli ülimalt kasulik, tänapäeval aga suisa hukatuslik. Kas pärast põlvkondade pikkust teadvustamist, noomimist ja hädaldamist on see meil veel vähenenud?
Või keelaks hoopis armastuse ja seksi ära? Juhin tähelepanu, et ka armastus ja sugutung on evolutsiooniliselt kujunenud ja füsioloogiliselt reguleeritud instinktid, mille põhifunktsiooniks on olnud geenide efektiivne paljundamine. Milleks meile neid iganenud jäänukeid ajal, kus lapsi pole maailmale enam kuigi palju vaja ning neid väheseidki on õpitud saama ka kunstliku viljastamise abil? Kõik need murtud südamed ja suhtevägivald jääksid olemata … Muidugi ma ironiseerin. Keegi ei usu, et neist tugevatest tungidest oleks võimalik lihtsalt vabaneda. Ja miks peaks lugu eespool kirjeldatuga teisiti olema? Seda asjaolu ignoreerida oleks väga ohtlik.
Ilmselt on mõistlik leppida, et nii nagu tõhusatel ravimitel on soovimatuid, mõnikord üpris ebameeldivaid kõrvalmõjusid, võib see kehtida ka eelmise sajandi leiutiste kohta, mis on suguelu valdkonda tundmatuseni muutnud. Pole eriti usutav, et inimkond neist enam loobuks ja näiteks beebipillid keelustaks, nagu omal ajal keelustati universaalne putukatõrjevahend DDT. Pärast tule leiutamist pole sellest enam kunagi loobutud, hoolimata sellest, et peale küpsetatud liha, soojade elamute ja muu tohutu kasu on kontrolli alt välja pääsenud tuli hulganisti maha põletanud terveid linnu ja metsi, rääkimata kodudest. Inimesed on oma pika ajaloo jooksul tulega kohastunud. Nad teavad, et tuld ei tohi ilmaasjata torkida ega sellega mängida ja t tulekahju ärahoidmine on palju kasulikum ja odavam kui selle kustutamine. Rasestumisvastase tehnoloogiaga ei ole inimkonnal olnud veel nii palju aega kohastuda, aga loodetavasti see aja jooksul juhtub, nii et inimeste armu- ja peresfäär saab jälle hakata normaalselt funktsioneerima.
Me mõistame hästi, et parem on näha vaeva ja kulutada raha tulekahju ennetavate süsteemide soetamisele ja laste harimisele, et nad tikkudega ei mängiks, selle asemel et loota huilgavale ja vahtu elutuppa pritsivale tuletõrjeautole ning sotsiaalkorterile, kuhu paigutada kodust ilma jäänud pered. Niisamuti oleks ehk mõistlik õppida ka armuasjadega uutes tingimustes ümber käima, nii et perekonda ei peaks külastama politsei- ja kiirabiauto ning ema koos õnnetute lastega ei peaks otsima peavarju turvakodust.
…
Händikäpid inimesel
Zahavi händikäpi printsiip seletab ka inimeste järgitava, elulises mõttes kasutu, kuid aega ja energiat kulutava ebatervisliku või ohtliku käitumise mõtet. Samuti aitab see mõista, miks sellega uhkeldatakse, miks kõigil neil vastukäivatel käitumisviisidel leidub imetlejaid ja miks mõnda edvistajat kadestatakse, vihatakse või põlastatakse.
Olla vapper ja riskida sõjas, päästetöödel, autoga kihutamisel või mägironimisel ning jääda terveks ju tähendab seda, et tegu on võimeka noormehega, kes arvatavasti ei karda riskida ja võita ka päriselus. Temaga pere loomine ja laste saamine tundub olevat hea mõte, eriti kuna konkurendid talle käru keerata hästi ei julge.
Materiaalset produkti mittetootvate elitaarsete kunstide, muusika, kirjanduse või filosoofia viljelemine niisugusel tasemel, et see ka ära elatuda võimaldab, nõuab erakordselt arenenud aju. Aju on aga inimese kõige energiakulukam organ. Kuigi ta moodustab kõigest kaks ja pool protsenti keha massist, röövib ta ligi viiendiku keha energiatarbest. Pole siis ime, et tõeliselt andekaid inimesi jumaldatakse ja neile meelsasti ka andutakse.
Ainult tugeva tervisega inimene võib kõvasti „kärakat” panna, ennast regulaarselt tubakasuitsuga mürgitada, supelda jääaugus, osaleda rahvamaratonidel või harrastada muid tervist proovile panevaid tegevusi. Nõrkade tervis ei peaks sellele vastu. Kui inimene mõne sellise „hobiga” tegeleda suudab, ilma et tema igapäevaelu selle all kannataks, on ta oma võimekust tõestanud. Need aga, kes joovad ennast käpuli või lõpetavad sportimise infarktiga, on valinud uhkeldamiseks endale üle jõu käiva händikäpkäitumise. Ka suuremeelsust ja heategevust käsitletakse sageli händikäpkäitumisena. Kui sa raatsid või suudad enda heaolu arvelt aidata hätta sattunuid kaaskondseid või võõraid nälgivaid inimesi kusagil Aafrikas, pead sa olema tõeliselt tugev, edukas ja väärikas inimene. Sinu sõber tasub olla ja sinuga lapsi saades võib loota, et ka neist kasvavad sinu geenide ja vanemliku hoole toel samasugused tublid ja võimekad inimesed.
Üks eriline ja hästi tuntud händikäpiliik inimestel on priiskav tarbimine, millele juhtisid tähelepanu juba endisaegsed majandusteadlased. Miks ihaldatakse luksuskaupu? Miks nendega uhkeldatakse? Kuigi sellest rääkimist ei peeta viisakaks, on evolutsiooniline põhjus ilmne: seda tehakse selleks, et tõsta oma mainet potensiaalsete partnerite silmis ja alandada lkonkurente. Uhkeid ja tarbetult kalleid autosid, maju ja muid luksusesemeid või kulukaid harrastusi võivad endale lubada vaid tõeliselt rikkad ja võimekad, teistele lõpeks see pankroti või millegi veel hullemaga. Näiteks üle kahesaja tuhande USA dollari maksva uhiuue Mercedes-AMG G 65 maasturi soetamine on jõukohane vaid vähestele. Händikäppe, mida inimesed uhkeldamiseks kasutavad, leidub lisaks eelnimetatutele teisigi, kuid tahan lugejale südamele panna, et sel kõigel ei ole midagi pistmist inimese ratsionaalse mõtlemise või kuiva kalkuleerimisega. Nii sellist uhkeldavat käitumist kui ka vastavaid hinnanguid juhib emotsioonide toel inimese alateadvus, mida omakorda käsutab sadade tuhandete evolutsiooniaastate jooksul geenidesse kirjutatud kogemus, mis käsib uskuda vaid tõeliselt kulukat uhkeldamist.
Rahvaste ja riikide händikäpid
Nii nagu händikäptunnuseid kasutavad oma renomee tõstmiseks üksikisikud, kuluvad händikäpsignaalid marjaks ära ka kogukondadele, riikidele rahvastele, et teised neid tõsiselt võtaks. Oma rahva tuntusest ja prestiižist võidab kahtlemata iga selle rahva liige, nii nagu iga suguvõsa liige saab osa sellest aupaistest, mida on suguvõsale toonud selle hulka kuulunud kuulsus. Iga rahvas on uhke mistahes kunstniku, muusiku, kirjaniku, sportlase, maadeavastaja, teadlase või leiutaja üle, kelle reputatsioon ulatub nende endi kodutanumast kaugemale.
Võiks arvata, et neil rahvail on lihtsalt vedanud, sest silmapaistvad talendid kerkivad esile äärmiselt harva, juhuslikult ja ootamatult. Neid ei saa toota nagu saapapaari, samuti nagu ei saa tellimuse peale treida geniaalset muusikateost või dopinguvaba olümpiakulda, ükskõik kui suurt raha selle eest pakutaks. Tegelikult on asi pelgalt vedamisest kaugel. Geniaalsed loovisikud siiski ei sünni täiesti juhuslikult. Õigemini võivad küll sündida, kuid nende sünnipärase ande arenguks ja õitsele puhkemiseks on vaja, et kultuuriline pinnas nende kodumaal oleks korralikult haritud, väetatud ja kobestatud. Kõrgkultuuri toetamine on uskumatult kulukas. Lisaks ülikoolide, teatrite, spordihallide ja muude vajalike hoonete ehitamisele ja ülalpidamisele on vaja harida ja treenida suurt hulka kultuuriinimesi, kelle enamiku võimed küündivad parimal juhul keskpärasuseni. Nii mõnigi kord võib kuulda soovitusi, et kulude kokkuhoiu mõttes võiks massilise keskpärasuse kultiveerimise asemel keskenduda tippudele üksikutes perspektiivsetes suundades.
Kulusid hoiab sellega kokku küll, aga veidral kombel ei anna see soovitud efekti. Vastupidi, mida vähem toodetakse keskpärasust, seda vähem sirgub ka tippe. Sellega on kahjuks sama lugu mis rahvaarvugagi: mida väiksem rahvas, seda vähem geeniusi. Millal ükskord saab esimene eestlane Nobeli auhinna? Me võime nuriseda, miks tegeldakse teaduses või tehnoloogias igasugu jamaga, aga meil tuleb leppida paratamatusega: see on hind hiilgavate teadusavastuste või inimühiskonda muutvate leiutiste eest. Muide, üksnes vähesed neist, kes on koolis tuupinud Newtoni surematuid füüsikaseadusi, teavad, et see õpetlane pühendas suure osa oma elust alkeemiale ja okultismile ning et üheks tema salaunistuseks oli leida „tarkade kivi”, mille abil saaks elavhõbeda kullaks muuta….
Kõrgkultuur ehk elitaarne kultuur on tüüpiline händikäptunnus. Erinevalt kommertskultuurist, mis tasub ennast tegijale üldjuhul ära, tuleb kõrgkultuurile kindlasti peale maksta, ja mitte vähe. Potentsiaalne strateegiline kasu sellest on aga hiiglasuur ja seisneb kogu ühiskonna renomee tõusus. Ei maksa arvata, et riigid saaks hakkama teaduseta või professionaalse muusikata. On küllalt meist palju suuremaid rahvaid, kelle teadlastest või heliloojatest pole tänapäeval keegi kuulnud. Elu sellistes riikides võib olla igati moodne, sest kui neil leidub näiteks küllaga maavarasid, võivad nad ju iga kell teiste leiutatud asju, meditsiinivahendeid või ka külalispianiste sisse osta. Miks me aga selliseid riike kuigi tõsiselt võtta ega usaldada ei julge?
Kõrgkultuur on oma erinevates vormides ei ole muidugi ainus händikäptunnus, mille järgi terveid rahvaid tuntakse ja kadestatakse. Suur osa maailma riikidest panustab hiigelsummasid võimsate ja ahhetama panevalt ilusa te või ajalooliselt väärtuslike losside, kindluste, katedraalide ja linnamüüride taastamisele ja säilitamisele, millel muutunud ühiskonnaolude tõttu pole enam endisi jõukaid omanikke. Mõned riigid kasutavad aga mulje avaldamiseks sõjalist võimekust. Pole ka ime – üksainus nüüdisaegne hävituslennuk F-35 maksab umbes 67 miljonit eurot, üks USA armee lennuki-emalaev, millelt seda hävitajat õhku lennutada, aga ligi 10 miljardit eurot. See on peaaegu sama palju kui Eesti riigi terve aasta eelarve. Niisiis on ka sõjaline võimekus piisavalt edev, et kvalifitseeruda händikäpiks. Ja kuidas tõstab rahva enesetunnet ja riigi juhtkonna mainet üks võidukas sõjaline karistusoperatsioon kusagil maailma teisel otsas või riigile juurde võidetud poolsaar!
Raamatuid:
Tiirud, Valgus 1982
Saaremaa linnud, Zooloogia Botaanika instituut 1996
Elukunstnikud: teejuht käitumise ökoloogiasse, Huma 1998
Poiss kadakaselt saarelt, Huma 2021
Ürgema needus, Varrak 2022
Nädala autor 