Erich Kästner
Erich Kästner (1899 – 1974) – Saksa kirjanik. Erich Kästner käis õpetajate seminaris ning õppis Leipzigis ajalugu, filosoofiat, germanistikat ja teatriteadust. Õpingute rahastamiseks kirjutas ta Neue Leipziger Zeitungisse följetone. Pärast doktorikraadi omandamist kirjutas ta luuletusi, arvustusi ja muid tekste mitmetele Berliini ajalehtedele ja ajakirjadele. 1928 ilmus tema esimene raamat, luulekogu „Herz auf Taille“. Aasta hiljem järgnes paljudesse keeltesse tõlgitud lasteraamatute klassik „Emil ja detektiivid“. Suurt edu saavutasid ka teised lasteraamatud: „Pünktchen und Anton“ (1931), „Das fliegende Klassenzimmer“ („Lendav klassituba“) (1933) ja „Das doppelte Lottchen“ („Veel üks Lotte“) (1949). Erich Kästner kuulus autorite hulka, kelle ühiskonnakriitilisi teoseid natsionaalsotsialistid avalikult põletasid. Ta on saanud arvukalt auhindu, nagu Georg Büchneri auhind, Saksa filmiauhind ja Saksamaa Liitvabariigi suur teeneterist.
Foto: picture alliance/dpa / Goebel
Katkend:
Raiskuminek, Eesti Raamat 2022. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 121 – 129.
13.peatükk
Kaubamaja ja Arthur Schopenhauer – Retsiprookne bordell – Kaks kahekümnemargast rahatähte
Järgmisel hommikul äratas teda ema: „Tõuse üles, Jakob! Sa jääd kontorisse hiljaks!” Fabian seadis end kiirelt valmis, jõi püstijalu kohvi ja jättis hüvasti.
„Ma kraamin siin vahepeal,” ütles ema. „Igal pool on tolmu. Ja su mantlitripp on rebenenud. Mine ilma mantlita. Väljas on ju soe.”
Fabian nõjatus uksepiidale ja vaatas pealt, kuidas ema askeldab. Ema närvilisuse ja korraarmastuse summast tulenev usinus mõjus hubaselt. Tuba oli seda täis, see meenutas korraga kodu. „Vaata, et sa istud vahepeal korraks maha ja paned käed rüppe,” hoiatas ta. „Kas poleks kenam, kui mul oleks praegu aega? Me võiksime minna Tiergartenisse. Või Akvaariumisse. Või jääme siia ja sa jutustad mulle jälle sellest, kui naljakas ma lapsena olin. Kuidas kritseldasin nööpnõelaga voodipäitsi täis ja tirisin su siis kättpidi kohale uhket maali vaatama. Või kui kinkisin sulle sünnipäevaks valget ja musta niiti ning tosin õmblusnõela ja trukknööpe.”
„Ja paki nööpnõelu ning valget ja musta õmblussiidi. See oleks justkui eile olnud,” ütles ema ja silus ta pintsakut. „Ülikonda peaks pressima.”
„Ja naine peaks mul olema ja seitse väikest naljakat last,” täiendas ta elutarga ettenägelikkusega.
„Kobi tööle!” Ema pani käed puusa. „Töötamine on terviseks. Muide, ma tulen sulle pärastlõunal kontorisse vastu. Ma ootan värava ees. Siis saadad mu vaksalisse.”
„Väga kahju, et sa saad ainult üheks päevaks jääda.” Fabian tuli veel kord tagasi.
Ema ei vaadanud talle otsa. Ta asus diivanit korrastama. „Ma ei talunud enam sealset elu,” pomises ta. „Aga nüüd saab jälle asja. Sina pead ainult rohkem magama, ja sa ei tohi elu nii raskelt võtta, mu poiss. Ega see nõnda kergemaks muutu.”
„Ma nüüd lähen, muidu jõuan veel tõesti liiga hilja kohale,” ütles Fabian.
Ema vaatas aknast talle järele ja noogutas. Fabian lehvitas ja naeris ja tõttas kärmelt edasi, kuni maja enam ei paistnud. Siis aeglustas ta sammu ja jäi viimaks seisma. Küll mängis ta vana naisega kenakesti peitust! Tõttas välja ja minema, kuigi tal polnud midagi teha. Jättis ema üksi sinna üles võõrasse inetusse tuppa, kuigi teadis, et ema oli valmis iga tunni, mille võis koos temaga veeta, vahetama terve aastaga oma elust. Pärastlõunal tuleb ema talle kontori juurde vastu. Ta peab komejanti tegema. Ema ei või teada saada, et ta vallandati. Ülikond, mida ta kandis, oli ainus, mille ta oma kolmekümne kahe aastaga oli ise ostnud. Terve elu oli ema tema pärast tööd rüganud ja säästnud. Kas sellele siis iial lõppu ei tule?
Kuna vihma hakkas sadama, läks ta KaDeWesse jalutama. Olgugi, et see pole kaubamajade kavatsus, on nad erakordselt sobivad pakkuma meelelahutust inimestele, kellel pole raha ega vihmavarju. Ta kuulas, kuidas üks müüjanna väga sujuvalt klaverit mängis. Toiduosakonnast peletas eemale kalahais, mida ta ei suutnud juba lapsepõlvest peale taluda, võib-olla mingi embrüonaalse mälestuse tõttu. Mööblikorrusel tahtis üks noormees talle tingimata suurt riidekappi müüa. Olevat soodsa hinnaga, harukordne võimalus. Fabian põikles sellest ennekuulmatust nõudmisest kõrvale ja rändas edasi raamatuosakonda. Antikvaarsete teoste laual sattus ta Schopenhaueri valikköite peale, lehitses seda ja jäi lugema. Tolle tusase onkli ettepanek inimkonda, Euroopat mingi India tervistustegelusega õilistada oli igatahes jabur idee, nii nagu senini kõik positiivsed ettepanekud, pärinesid nad siis üheksateistkümnenda sajandi filosoofidelt või kahekümnenda sajandi majandusteadlastelt. Aga sellele vaatamata oli vanamees ületamatu. Fabian leidis ühe tüpoloogilise arutluse ja luges:
„See on just erinevus, mida Platon tähistab väljenditega δυσχολος ja εύχολος (tusameelne ja rõõmsameelne). See erinevus on tagasiviidav mitmesuguste inimeste väga erinevale tundlikkusele meeldivate ning ebameeldivate muljete suhtes, mistõttu mõni veel selle juures naerab, mis teise paneb peaaegu meelt heitma; tavaliselt on vastuvõtlikkus meeldivatele muljetele seda nõrgem, mida suurem on ta ebameeldivate suhtes, ja ümberpöördult. Kui mingi seik võib nii õnnelikult kui ka õnnetult lõppeda, siis õnnetu lõpu puhul tusameelne vihastub ja tusatseb, õnneliku lõpu puhul aga ta ei rõõmustu; rõõmsameelne seevastu ei vihastu ega tusatse õnnetu puhul, aga õnneliku puhul rõõmustub. Kui tusameelsel õnnestub kümnest üritusest üheksa, siis ei rõõmustu ta nende üle, vaid pahandab ühe ebaõnnestunu pärast; rõõmsameelne aga oskab ümberpöördud juhul end ühe õnnestunuga lohutada ja rõõmustada.
Nagu naljalt pole pahet ilma ühegi heata, nii selgub ka siin, et tusameelsed ja kartlikud karakterid peavad üldiselt küll kogema enam kujutletavaid, kaugelt vähem aga reaalseid õnnetusi ning kannatusi kui rõõmsameelsed ning muretud, sest kes kõike näeb mustalt, alati kardab kõige halvemat, sellel vastavalt teeb ta ka ettevalmistusi, see ei saa nii sageli valesti arvestada kui see, kes alati asju näeb rõõmsais värves ning väljavaates.” (Arthur Schopenhauer „Elutarkus”, tlk Leo Anvelt)
„Mida tohiksin teile müüa?” küsis üks eakas preili.
„Kas teil puuvillaseid sokke on?” küsis Fabian.
Eakam preili silmitses teda nördinult ja ütles: „Esimesel korrusel.” Fabian pani raamatu lauale ja läks trepist alla. Kas Schopenhaueril oli siis õigus, et tema, just tema seadis nood kaks inimliiki võrdväärsetena teineteise vastu? Kas polnud nimelt tema oma psühholoogias väitnud: naudinguaisting polevat midagi muud kui miinimum hingelisest vastumeelsusest? Kas ta parema teadmise puudumisel absolutiseeris selles lauses δυσχολοι käsituse? Portselani ja keraamilise kunstkäsitöö osakonnas toimus mingi tunglemine. Fabian astus ligi. Müügimehed, müüjannad ja ringiuitajad seisid ringis ümber väikese nutuse tüdruku, kes võis olla kümneaastane, ranits seljas ja viletsalt riides. Laps värises kogu kehast ja vaatas kohkunult täiskasvanute tigedaid, ärritunud nägusid.
Saabus osakonnajuhataja. „Mis lahti?”
„Ma sain selle jultunud olendi kätte, kui ta tuhatoosi varastas,” seletas üks vanapiiga. „Siin!” Ta tõstis väikese kirju toosi üles ja näitas ülemusele.
„Marss direktori juurde!” kamandas visiitkuub.
„Tänapäeva noorus,” ütles üks üleslöödud hani.
„Marss direktori juurde!” hüüdis üks müüjannadest ja haaras väiksekese õlast kinni. Laps nuttis ägedalt.
Fabian trügis trobikonnast läbi. „Laske laps jalamaid lahti!”
„Mida te endale lubate,” sõnas osakonnajuhataja.
„Kust teil tuli pähe sekkuda?” küsis keegi. Fabian laksatas müüjannale sõrmede pihta, nii et see lasi lapsest lahti, ja tõmbas siis väikese tüdruku enda juurde. „Miks sa just nimelt tuhatoosi võtsid?” päris ta. „Kas sa suitsetad juba?”
„Mul ei olnud raha,” ütles tüdruk. Siis tõusis ta kikivarvule. „Minu issil on täna sünnipäev.”
„Lihtsalt varastada, kui raha pole – taga targemaks,” lausus üleslöödud hani.
„Kirjutage meile kassakviitung välja,” pöördus Fabian müüjanna poole. „Me võtame selle tuhatoosi.”
„Aga laps on karistuse ära teeninud,” väitis osakonnajuhataja. Fabian astus mehe ette. „Kui te mõtlete minu ettepanekule vastu seista, peksan kogu teie portselanipoe puruks.”
Visiitkuub kehitas õlgu, müüjanna kirjutas kviitungi välja ja viis tuhatoosi kauba väljastusse. Fabian läks kassa juurde, maksis ja sai pakikese kätte. Siis saatis ta lapse väljapääsuni. „Siin on su tuhatoos,” ütles ta. „Aga vaata, et see katki ei läheks. Elas kunagi üks väike poiss, kes ostis suure keedupoti, et kinkida see jõuluõhtul emale. Kui aeg sinnamaani jõudis, võttis ta poti kätte ja purjetas pooleldi avatud ukse vahelt läbi. Jõulupuu sädeles suurepäraselt. Näe, ema, siin on sulle … ütles ta ja tahtis öelda: Siin on sulle pott. Aga siis käis kärakas, pott purunes ukse vastu kildudeks. Näe, ema, siin on sulle potisang, ütles poiss nüüd, sest tal oli ainult sang pihku jäänud.”
Väike tüdruk vaatas tema poole, hoidis kahe käega pakki kinni ja märkis: „Minu tuhatoosil pole ju üldse sangu.” Ta tegi niksu ja pistis jooksu. Siis pööras veel korraks ringi, hõikas: „Suur aitäh!” ja kadus.
Fabian astus tänavale. Vihma ei sadanud enam. Ta seisatas kõnnitee serval ja vaatas autosid. Üks sõiduk peatus. Iga sõrme otsas pakk, ajas üks vanadaam end istmelt üles ja tahtis väljuda. Fabian avas autoukse, aitas daamil välja astuda, kergitas viisakalt kaabut ja tõmbus kõrvale.
„Võtke!” ütles lähedal keegi. See oli vanadaam. Ta surus Fabianile midagi pihku, noogutas ja läks kaubamajja. Fabian tegi peo lahti. Seal oli üks kross. Ta oli tahtmatult teeninud ühe krossi. Kas ta nägi juba kerjuse moodi välja?
Ta pistis mündi taskusse, astus trotslikult teeserva ja avas teise auto ukse. „Võtke!” ütles keegi ja andis talle krossi. See kujuneb ju lausa ametiks, mõtles Fabian ja oli veerand tundi hiljem teeninud kuuskümmend viis penni. Kui nüüd Labude mööda läheks ja näeks kirjanduslik-ajaloolise ettevalmistuse saanud ukseavajat, mõtles ta. Ent see mõte ei heidutanud teda. Ainult ema poleks ta tahtnud kohata, Corneliat ka mitte.
„Soovite lahket andi?” küsis üks naine ja andis suurema rahatüki. See oli proua Irene Moll. „Ma olen sind pikka aega jälginud, mu poiss,” ütles ta ja naeratas kahjurõõmsalt. „Me ikka kohtume, kus aga saame. Kas sul läheb nii viletsasti? Sa kiirustasid minu mehe pakkumisest keeldumisega, ja ka võtmeid oleksid võinud enda käes hoida. Ma ootasin, et näha sind taas oma voodis. Sinu tagasihoidlikkus teeb meelaks. Võta, aita mul pakke tassida. Jootraha juba said.”
Fabian lasi endale pakid sülle laduda ja järgnes vaikides.
„Mida ma võiksin sinu heaks teha?” küsis naine mõtlikult. „Kohast said lahti, mis? Mina ei ole pika vihaga. Molliga ei saa paraku enam arvestada. Ta sõitis laevaga Prantsusmaale või kuhu iganes. Ja nüüd elab meie juures kriminaalpolitsei. Moll on oma notaribüroole üle kantud raha kõrvaldanud. Juba aastaid, iial poleks keegi seda temast uskunud. Me alahindasime teda.”
„Millest te siis nüüd elate?” küsis Fabian.
„Ma avasin pansioni. Suured korterid on praegu odavad. Mööbli kinkis mulle üks vana tuttav, see tähendab, et tutvus on noor, tuttav on vana. Talle kuuluvad nüüd mõned piiluaugud ustes.”
„Ja kes elab selles hästi läbi paistvas pansionis?”
„Noored mehed, mu härra. Elamine ja toitlustus tasuta. Peale selle saavad nad kolmkümmend protsenti sissetulekutest.”
„Millistest sissetulekutest?”
„Minu noorte meeste mittekristlik ühing leiab peenema seltskonna daamide poolt tõelise kirega sagedasti külastamist. Daamid pole just alati ilusad ja saledad, ja seda, et nad kunagi noored olid, ei usu küll ükski inimene. Aga neil on raha. Ja ükspuha, palju ma nõuan, nad maksavad. Ja kui nad peavadki enne oma härrad abikaasad paljaks varastama või maha koksama, nad tulevad. Minu pansioni elanikud teenivad. Mööblikaupmees vaatab pealt. Daamid anduvad oma kirgedele. Kolm noormeest on minu käest juba ära ostetud. Sissetulek on neil märkimisväärne, oma korter ja kõrvalt väikesed sõbratarid, salaja, mõistagi. Ühe neist – ungarlase – omandas kellegi töösturi proua. Mees elab justkui prints. Kui ta on piisavalt tark, ajab aastaga varanduse kokku. Siis võib ta vana komejandi kuu peale saata.”
„Niisiis meestebordell,” tõdes Fabian.
„Säärase asutuse eksistents on palju rohkem õigustatud kui naistemaja,” seletas Irene Moll. „Pealegi unistasin ma juba noore neiuna, kuidas saan sellise ettevõtte omanikuks. Ma olen väga rahul. Mul on raha, ma angažeerin peaaegu iga päev ärisse uusi jõude ja igaüks, kes tahab saada pansionäriks, peab minu juures omalaadse vastuvõtueksami sooritama. Igaüht ma ei võta! Tõelisi talente esineb harva. Pigem leidub sünnipäraselt andekaid. Ma pean korraldama täienduskursusi.”
Ta seisatas. „Jõudsingi kohale.” Pansion asus suures elegantses üürimajas. „Ma teen sulle ühe ettepaneku. Pansionärina sa kõne alla ei tule, mu kallis. Sa oled liiga valiv, sa oled sellele alale ka liiga vana, minu kunded eelistavad kahekümneaastaseid. Peale selle põed sa valeuhkust. Aga ma võiksin rakendada sind sekretärina. Pikkamisi oleks vaja korralikku raamatupidamist. Sa võiksid töötada minu eraruumides, samuti seal elada. Mis sa arvad sellest?”
„Pakid on siin,” ütles Fabian. „Ma ei tahaks oma okserefleksi liialt koormata.”
Sel hetkel väljusid majast kaks noormeest. Nad olid šikilt riides, muutsid proua Molli silmates ebalevaks ja võtsid kaabu peast.
„Gaston, kas sul on täna linnaluba?” küsis naine.
„Mackie arvas, et ma peaksin heitma pilgu autole, mille number seitse talle lubas. Ma olen kahekümne minuti pärast tagasi.”
„Gaston, sa lähed praegu kohe oma tuppa. Mis korralagedus see olgu? Marss! Kella kolmeks on number kaksteist ennast kirja pannud. Selle ajani magad, lase käia!”
Noormees läks tagasi majja, teine hakkas veelkord tervitades oma teed astuma.
Proua Moll pöördus veelkord Fabiani poole. „Sul pole jälle tahtmist?”
Ta võttis oma pakid. „Ma annan sulle nädala mõtlemisaega. Aadressi sa tead nüüd. Mõtle järele. Nälgimine on maitseasi. Pealegi teeksid sa mulle isikliku teene. Tõepoolest. Mida rohkem sa tõrgud, seda rohkem see mõte mind paelub. Kiiret pole, aega oskan ma vahepeal hästi veeta.” Ta läks majja.
„See on peaaegu vältimatu,” pomises Fabian ja pööras ringi.
Tõlked eesti keelde
Raiskuminek, Eesti Raamat, Tallinn 2022
Emil ja detektiivid, Eesti Raamat, Tallinn 2018
Veel üks Lotte, Avita 2018
Jaan Aru
Jaan Aru (1984) on Tartu Ülikooli ajuteadlane ja psühholoog. Tal on doktorikraad Max Plancki aju-uuringute instituudist Frankfurdist. Oma teadustöö eest on ta saanud Barbara Wengeleri auhinna, teaduse innuka populariseerimise eest aga pälvinud riikliku tunnustuse.
9. novembril 2022 kell 18 keskkogu saalis
Külas on ajuteadlane Jaan Aru
Arutelu sellest, mis on loovus. Kuidas tulevad uued ideed ja kuidas nende saabumist soodustada? Mida teevad loovusega nutiseadmed?
Jaan Aru on Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor. Ta uurib aju, inimmõistust ja tehisintellekti ning on avaldanud üle kolmekümne teadustöö rahvusvahelises teaduskirjanduses. Selle aasta algul avaldas ta populaarse raamatu “Loovusest ja logelemisest”, mis uurib, mida meie ajud suudavad ning kuidas oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada. Raamat püsib lugemis- ja müügiedetabelite tipus selle ilmumisest saadik. 2017. aastal ilmus temalt teinegi ülipopulaarne raamat “Ajust ja arust”.
Toetab Eesti Rahvakultuuri Keskus. Üritus sarjast „Huvitavate kohtumiste õhtud“.
Katkend:
Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Kirjastus Argo 2020. Lk 39 – 47.
Mis teeb inimese inimeseks: suur aju?
Huvitaval kombel on nii, et isegi inimeste lähimate sugulaste – šimpansite või bonobote – kasvatamisel inimeste kultuuri keskel, inimeste perekonnas ei saa nad sama targaks kui inimene. Nad saavad küll paremini aru inimkõnest ja žestidest, kuid nad ei hakka lugema, rulaga sõitma, marke koguma, legoklotsidest maju ehitama ega nukkudele teeõhtut korraldama. Seega oleks naiivne arvata, et samade treeningandmete lisamine tehisintellekti õppeprogrammi teeks tehisintellekti inimesega võrdväärseks. Niisiis on üks viis tehismõistuseni jõudmiseks küsida, mis teeb inimlapse käitumuslikult mitmekesisemaks kui samas keskkonnas kasvanud šimpansi või bonobo. Mis teeb inimese inimeseks? Mis on põhjus, et šimpansid ei loe seda raamatut?
Šimpansi ja inimese aju võrreldes ilmneb näiliselt selge vastus sellele küsimusele – inimaju on šimpansi omast umbes neli korda suurem! Inimsoost vastsündinu aju on umbes sama suur kui täiskasvanud šimpansil. Kas suur aju ongi aluseks mitmekesisele käitumisele? Kõlab loogiliselt – rohkemate käitumismustrite ja teadmiste talletamiseks on tarvis rohkem ruumi. Seoses intelligentsiga peetakse eriti oluliseks inimese suurt korteksit võrreldes muu loomariigi esindajatega – inimesel on kortikaalseid neuroneid isegi rohkem kui hiigelsuurel vaalal või elevandil (kelle aju on muidu meie omast suurem). Tõrvaks meepotti olgu teadmine, et vähemalt ühel delfiinilisel on kortikaalseid neuroneid jällegi poole rohkem kui meil.
Korteks on evolutsioonilises mõttes üks aju noorimaid struktuure, mis on kenasti teiste ajustruktuuride peale volditud. Kui see välja võtta ja lahti voltida, võrdub selle pindala suure perepitsa omaga ja paksus Itaalia pitsa paksusega. Inimese korteksit peetakse vahel keerukaks, aga mitmed faktid viitavad, et seal toimuvad arvutused on tegelikult pigem lihtsad. Ennekõike on korteks suure ”pitsa” ulatuses üsna sarnane, niisiis on arvatud, et kogu korteks teeb ühte ja sama arvutust. See oletus kõlab hästi – üks ja sama trikk kõikjal, nii sensoorsetes kui ka motoorsetes ja kõrgemates korteksi piirkondades; üks maagiline algoritm, mis on bioloogilise intelligentsi aluseks. Seega pole ime, et tehisintellekti loojad on aastakümneid üritanud välja nuputada, milline see algoritm täpselt on. Õnneks või kahjuks me seda veel täpselt ei tea.
Kas suur korteks on kõik, mida on tarvis inimliku mõistuse loomiseks tehisalgoritmides? Kui piisaks vaid suurest korteksist, oleksime peagi vastamisi supermõistusega, mille mõtteid me isegi ei hoomaks. Tehismõistuse „aju” suurusele ei seaks vaagnaluu mingeid piire, seega oleks ka mõistus piiritult võimsam kui meie piiratud mõtlemine. Saaksime supermõistuse mõtetest sama palju aru kui sipelgas või hiireke inimlikest mõtetest!
Asja lähemalt vaadates selgub, et suure tehiskorteksi loomine ei vii iseenesest supermõistuseni. Näiteks eelnev korteksi kirjeldus on suuresti lihtsustatud, sest muuhulgas on oluline, kuidas on ühendatud korteksi piirkonnad. Ja ega korteks omapäi suurt midagi põnevat ei arvuta – ajus on korteksi töö vahetult seotud hipokampuse, basaalganglionide, talaamuse ja väikeaju tööga. Need on aju vanemad struktuurid, mille algoritme on samuti tarvis mõista, kuid selles osas pole me olnud edukamad kui korteksi puhul. Igaühe kahjustus toob kaasa suured hälbed normaalsuses, inimlikult intelligentses käitumises. (Väikeaju kahjustus täiskasvanuna näib kõige ohutum, kuid imiku ajus on väikeaju isegi olulisem kui korteks – selle kahjustus toob imiku jaoks kaasa autistlikud sümptomid, samas kui poole korteksi kaotamisel selles vanuses ei ole suuremat tagajärge.) Ajus on need kõik süsteemid kõik tihedalt seotud, aga me ei tea täpselt, milliste seaduspärade järgi on need ühendatud. Ja kui läheme detailide tasandile, on meie teadmised kohati veelgi hõredamad. Me teame küll üsna palju näriliste neuronite ja nende ühendatuse kohta, kuid on alust arvata, et mitte kõik teadmised ei ole otseselt hiire ajust inimajuni üldistatavad. Inimaju ei ole lihtsalt tuhat korda suurendatud hiire aju. Näiteks võib arvata, et teatud tüüpi neuroneid leidub ainult esikloomaliste ajus. Lisaks näitavad hiljutised tulemused, et inimeste ajus on mõnede neuronite vahelised ühendused tunduvalt plastilisemad kui näriliste ajudes. Inimaju on raske järele teha, sest neid parameetreid, mida ühes aju mudelis kruttida, on kümneid tuhandeid, ja täpselt tunneme neist vaid käputäit.
Looduslik valik on aju baasparameetreid katsetanud ja sättinud mitme miljardi aasta jooksul. Kuid muutused, mis teevad inimesest inimese, on toimunud evolutsiooni jaoks ülimalt lühikese ajaga – umbes viie miljoni aasta, paljud neist viimase kahe miljoni ning mõned viimase 200 000 aasta jooksul. Evolutsioon ei ole jõudnud luua veatult töötavat produkti, inimaju on vigade ja probleemidega versioon 0,01. Inimaju tööprintsiipe järele aimata püüdes on võimatu teada, millised parameetrid on eksitused ja millised on ülimalt vajalikud. Inimlik mõistus näib labaselt lihtne, kuid selle aluseks on võimatult keerukad ajuvõrgustikud, mille mõistatuste lahtimuukimine ootab alles ees.
Muidugi võib vastu vaielda, et tehisintellekti loomine polegi aju imiteerimine – meil on ajust tarvis ehk vaid mõnda üldist printsiipi, mida muutes luua uus ja parem mõistus. Alustasin peatükki ju näidetega sellest, kuidas inimaju meid vahel alt veab. Oleks ju parem, kui tehismõistus selliseid vigu ei teeks? Kuid teisalt on võimalik, et tegu polegi vigadega, vaid samad teadvusevälised süsteemid, mis panevad meid kommi sööma, nutiseadmeid näppima ja vastasmängijat peaga lööma, ongi aluseks käitumuslikule mitmekesisusele. Tehismõistuse ehitajate praktiline probleem seisnebki valikus, millistest bioloogilise aju töö alusmõtetest tehissüsteemi loomisel lähtuda ja milliseid ignoreerida. Korteksi-laadne, väga üldiseid arvutusi tegev süsteem paistab olevat kasulik – vastavad tehissüsteemid suudavad objekte kategoriseerida paremini kui inimene. Aga mida sellele korteksile lisada? Paar aastat tagasi näitas idufirma DeepMind, et kui korteksilaadne sügavõppesüsteem panna kokku õigete õppimissignaalidega, suudab vastav tehismõistus õppida ise arvutimänge mängima. Edasi on DeepMind kombineerinud oma õppimissüsteeme hipokampuse-laadse mäluga, mis jällegi on tehismõistuse arengut hüppeliselt edasi viinud. Milliseid süsteeme bioloogilisest ajust järgmiseks üle võtta? Tuhanded väga nutikad insenerid ja teadlased nii teadusasutustes , suurfirmades (Google, Facebook, IBM, Microsoft jne) kui idufirmades üritavad erinevaid teadmisi kombineerides ja algoritme proovides inimmõistusele kannule jõuda. Katsetajaid on palju, tehismõistuse arendamisse on investeeritud miljardeid dollareid – kas see kõik tipneb eduga?
Järgmisena üritan kirjeldada ühte arengusuunda, kuhu tehismõistuse loojad veel nii palju ressurssi panustanud pole, kuid mis minu arvates on inimmõistuse-sarnaste tehistegelaste loomiseks vajalik. Selleks tuleme tagasi küsimuse juurde, mis teeb inimlapse käitumuslikult mitmekesisemaks kui samas keskkonnas kasvanud šimpansi või bonobo. Nägime, et üks oluline erinevus on aju suuruses, aga samas üritasin arutleda, et suur aju (või suur korteks) iseenesest ei vii supermõistuseni. Mis jääb puudu? Aju võrdlemine kohe vastusteni ei viinud, seega vaatame nüüd erinevate liikide käitumist ja nuputame, kas selle käitumise põhjal on võimalik midagi öelda selle kohta, kust need erinevused tulevad.
Mis teeb inimese inimeseks: teistelt õppimine?
Inimeste ja teiste suurte inimahvide käitumises on pealtnäha palju erinevusi. Näiteks üks üsna lihtne ja loogiline vastus oleks öelda, et inimese teeb teistsuguseks inimkeel. Tõepoolest, me suhtleme viisil, mis šimpanside ja bonobote jaoks on võimatu. Kuid loomade käitumise võrdlevad uurijad arvavad, et ehk on inimkeel mitte põhjus, vaid tagajärg – ehk on nii keele kui ka meie muu vaimse edukuse aluseks midagi muud? Üks põhjus seda arvata on asjaolu, et inimlapsed erinevad šimpansidest ja bonobotest juba enne, kui nad lausuvad oma esimese sõna.
Umbes üheksa kuu vanuselt saab ilmselgeks inimlapse erinevus bonobost või šimpansist: ta soovib vanematelt aktiivselt teavet maailma kohta, ta soovib seda saada ja jagada. Usun, et iga lapsevanem on tähele pannud järgmist: kui pooleteiseaastane jõmpsikas kukub, siis vaatab ta pärast kukkumist, aga enne hädakisa lapsevanema poole. Kukkumine on lapse jaoks midagi üllatavat (ja pisut ebameeldivat), seega on talle tähtis aru saada, mis äsja juhtus. Laps soovib vanematelt selgitust. Kui lapsevanem naeratab ja ütleb: „Käis väike kolks, jah?”, on kõik hästi, kui lapsevanem on ehmunud näoga, järgneb nutt.
Sama teevad ka palju nooremad lapsed. Juba esimese poolaasta lõpus käituvad imikud sarnaselt. Kui kostab uus heli, vaatab väikelaps esmalt mitte heliallika, vaid emme-issi poole. Umbes samas eas hakkab juhtuma midagi veel kummalisemat: kui anda pooleaastasele tuttuus ja hästi põnev mänguasi, ei vaata ta kõigepealt mänguasja, vaid hoopis mänguasja andjat. Selline käitumine saab mõistetavaks, kui võtta arvesse väikelaste aktiivset huvi teadmiste vastu: teda ei huvita mitte ainult uus asi, vaid ka mis ema selle kohta arvab.
Suurt osa sellest õppimisest juhib väikelaps ise. Umbes seitsme kuni üheksa kuu vanuselt suudab laps istuda ja see on oluline, sest nüüd on tal vabad käed. Mida kätega teha? Näidata, osutada. Osutamine tuleb väikelapse puhul üsna vaistlikult, aga see on maagiline liigutus – näitab näpuga ja ema ütleb: „Jaa, see on praepann.” Järsku avaneb pisikese teadmiste tankija ees maailm, mis jääb käeulatusest välja – muudkui osuta ja õpi. Väikelapsed kasutavad seda liigutust tihti ja mu enda mõlemad lapsed alustasid ühel eluperioodil enne aastaseks saamist iga päeva nii, et asusid näpuga asjadele näitama. „Lamp, padi, tekk, kirst, issi auklikud sokid.” Aga kõige põnevam on ehk see, et imikud ei kasuta osutamist sugugi üksnes isekal eesmärgil. Näiteks kui issi tuleb töölt koju ja pole veel uut mänguasja näinud, püüab laps kinni isa pilgu ja näitab näpuga mänguasjale: „Voh, sulle see meeldiks.” Muidugi on isa naeratus osutamise eest piisav vaevatasu.
Väikelapsed on teadmiste tankijad, täpsemalt sotsiaalsed teadmiste tankijad. Teised inimlased on loodusliku maailma mõistmises üsna head ja inimlapsega võrreldavad. Kuid juba väikesed lapsed on liigikaaslaste mõistmises ja neilt õppimises suurtest inimahvidest üle. Nii näitas Saksamaal Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudis läbi viidud katse. Selle teadustöö „katseks” nimetamine on selge alavääristamine: teadlased kogusid andmeid 106 šimpansilt, 32 orgutangilt ja 105 inimlapselt. Iga katsealune täitis umbes 15 erinevat ülesannet, kusjuures mõned ülesanded olid seotud pigem füüsilise maailma mõistmisega, teised aga sotsiaalse arusaamisega.
Näiteks füüsilise maailma mõistmist panid proovile järgmised katsed. Ahvile või inimlapsele pandi ette kandik, millel oli kolm topsi. Seejärel asetas katsetaja ahvi või inimlapse nähes ühe topsi sisse midagi mõnusat (kommi või puuviljatüki). Katsealune ihaldusväärset objekti enam ei näinud, seega pidi ta meeles pidama, millise topsi sisse see pandi. Aga põnevaks tegi asja viimane manipulatsioon: katsealuse silme all keeras katsetaja kandikut laua peal näiteks 180 kraadi – sellega muutus topside asukoht. Kas katsealused haaravad ikka õige topsiku, kus sees on komm või puuviljatükike? Üks teine katse füüsilise maailma seaduspärade kohta eeldas, et katsealune (ahv või laps) haarab kinni õigest riidetükist, mille otsa oli kinnitatud midagi ahvatlevat. Teine riidetükk sealsamas kõrval oli väga sarnane, ent ei võimaldanud ihaldusväärset objekti kätte saada näiteks seetõttu, et oli keskelt katki lõigatud. Kas ka ahvid oskavad tõmmata õigest riidetükist?
Sotsiaalset mõistmist uurisid muu hulgas järgmised ülesanded. Eksperimentaator istus katsealuse vastas ja vaatas talle otsa, andis ahvikesele tüki puuvilja või lapsele kommi. Seejärel vaatas eksperimentaator 10 sekundit lakke nii, et pea oli endises asendis. Kas ahv või inimlaps vaatab sinna, kuhu vaatab eksperimentaator? Teises katses võttis eksperimentaator silindri, mille sees oli komm või puuviljatükk. Eksperimentaator tegi näpuga ühte silindri otsa augu ja suurendas seda auku näpuga urgitsedes, jõudes nõnda ihaldusväärse objektini. Nüüd anti sarnane silinder ahvile või lapsele. Kas katsealune avab silindri samal meetodil?
Tulemused on kogu seda vaeva väärt: selgus, et kui ülesanne on seotud füüsilise maailma seaduspäradega, on ahvid inimlastega üsna võrdsed, aga juba 2,5 aasta vanused inimlapsed olid sotsiaalset mõistmist nõudvates ülesannetes ahvidest peajagu üle. See on väga põnev tulemus, kuna näitab, et inimesed pole šimpansitest targemad mitte igas mõttes, vaid erinevus seisneb just teiste mõistmises ja teistelt õppimises. Vahe muutub ehk veelgi selgemaks, kui vaatame „sotsiaalse õppimise” katseid läbi füüsilise maailma reeglite – siis on ahvide käitumine neis mitte läbikukkumine, vaid inimlaste omast tunduvalt ratsionaalsem. Miks peaks sinna lakke vaatama, laes on harva midagi huvitavat? Või miks avada purki just nii, kui saaks ka kiiremini, näiteks seda vastu maad katki lüües? Inimestel on palju väga kummalisi tavasid ja inimlaste aju on valmis neid kentsakaid kombeid kiiresti õppima. Võiks isegi öelda, et inimlapse jaoks on nende kentsakate tavade õppimine esmatähtis, tema aju on eriti vastuvõtlik kultuurile. Kümnekuune üritab legomehikesi purki toppida samamoodi, nagu suur vend seda pool tundi tagasi tegi ning kaheaastase käibefraasiks on „Ei käi nii!”, kui isa röstsaia valesti lõikab. Inimlapsed tahavad käituda nii, nagu teised inimesed käituvad, mis võimaldab neil kiiresti saada osa inimkultuurist.
Linke
Maia Tammjärv: Jaan Aru: mõnel naisel on n-ö mehelikum aju kui paljudel meestel ja vastupidi
https://kultuur.err.ee/1105159/jaan-aru-monel-naisel-on-n-o-mehelikum-aju-kui-paljudel-meestel-ja-vastupidi
Video: Jaan Aru mõtlusõhtu inimmõistuse keelest
https://kultuur.err.ee/1608395903/video-jaan-aru-motlusohtu-inimmoistuse-keelest
Taavi Minnik. Teadusintervjuu. Neuroteadlane Jaan Aru: mis toimub une ajal meie ajus
https://forte.delfi.ee/artikkel/93096581/teadusintervjuu-neuroteadlane-jaan-aru-mis-toimub-une-ajal-meie-ajus
Otsimas oma aju potentsiaali – Jaan Aru – YouTube, Eesti Töötukassa.
https://www.youtube.com/watch?v=DNmibokXXck
Ajuteadlane Jaan Aru räägib loovusest: tee tööd, näe vaeva ja mine oota mullivannis häid ideid
https://turundajateliit.ee/intervjuu-ajuteadlase-jaan-aruga-loovusest/
Nädala autor 