Viivi Luik
Viivi Luik (sündinud 6. novembril 1946) on rahvusvaheliselt tunnustatud eesti luuletaja, prosaist ja esseist, kes ühel või teisel moel on mõjutanud mitmeid põlvkondi ja väljendanud nende elutunnetust. Tema teoseid on tõlgitud mitmesse võõrkeelde ja teda on pärjatud paljude auhindadega, sealhulgas Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinnaga (2022), Jaan Krossi kirjandusauhinnaga (2020), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga elutöö eest (2019).
Juba üsna varases lapseeas välja kujunema hakanud poeetiline maailmatunnetus ajas teda pärast Risti algkooli ja Kalmetu 8-klassilise kooli lõpetamist 15-aastaselt kodunt välja Tallinnasse. Haridusteed jätkas ta aastatel 1965–1967 Tallinna Kaugõppekeskkoolis, töötades samal ajal Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana. 1967. aastal sai tast vabakutseline kirjanik.
Lüürikuna alustanud Viivi Luik on avaldanud üksteist luulekogu, nende seas kaks lasteluulekogu ja kuus valikkogu. Mitmed luuletused on saanud lauluvormi.
Tema sulest on ilmunud veel üks lühiromaan, kuuldemäng ja ooperi libreto, lasteraamatuid, hulganisti esseid, loenguid ja kolm romaani. 2021. aastal anti välja Viivi Luige elava klassiku seisusesse tõstnud lüürilise tonaalsusega prohvetliku debüütromaani „Seitsmes rahukevad“ (1985) järjekordne uustrükk, millest on saanud tema enimtõlgitud teos.
Teine romaan „Ajaloo ilu“ (1991), mille sündmustik hargneb 1968. aasta augusti Lätis ja Eestis, kirjeldab totalitaarses režiimis elamise tunnetust ja „hirmu magusust“.
Kolmandas romaanis „Varjuteater“ (2010) keskendub autor eluperioodile Roomas, kus ta viibis aastatel 1998–2002 koos kirjanikust abikaasa Jaak Jõerüüdiga, kes oli Itaalias, Maltal ja Küprosel Eesti suursaadik.
Viivi Luige ülimalt keeletundlikes, kujundirikastes luuletustes ja proosatekstides kõneleb maailmaajaloo hääl, elab püüdlus hoomata maailma terviklikult. Neis kõlab kõiksuse hääl.
Eve Pormeister
Katkend:
Luuletusi kogust „Jõhker tähistaevas”, Valitud luuletused, Kirjastus SE&JS 2022. Lk 14; 25; 32; 57; 167; 181; 218; 219; 223; 237; 243; 258; 282; 317.
VÕTA MIND LEHTEDE VARJU!
Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.
Pesevad vihmad ta marju,
nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügise puu!
Sinule laulan ja sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru,
toetan su tüvele pea.
Juuni 1962
KAS KOHTAS TEIST KEEGI
MU VALGET KUUD?
Kas kohtas teist keegi mu valget kuud,
kui ta pajusid põlvili rõhus?
Kas kohtas teist keegi mu valget kuud
kaera hõbedakõrteses põhus?
Kas kohtas teist keegi mu valget kuud
tasa langemas rõõmsasse heina?
Kas ikka veel laotavad valged puud
talle luhtade hajuvat leina?
Ma ei tea temast ammugi enam,
päevi pilluvad heitlikud tuuled.
Ma ei tea temast ammugi enam,
harva unes ta vaikimist kuulen.
Veebruar 1965
SÜGISSERENAAD
Üksikud rangad üle kirsside rea,
odrapõldude hõng.
Keegi on tulnud, kel ümber pea
ämbliku jäine lõng.
Kohtasin eile teda hämaras soos,
uskusin – ta ei näe.
Aga ta tuli tuulega koos,
andis hõbeja käe.
Kui mõõk rohujuurtesse lõikus ta hääl.
Nii ta teretas mind.
Kui mõõk rohujuuri lõikas ta hääl.
Kuskil kiljatas lind.
Üks kollane kask, mõni humalaling –
kõik see peegeldus vees.
Siis korraga nägin – ta talutab mind
mööda jäätuvat teed.
Olen tõesti seal mina, ta vasemal käel?
Mina seisan ju siin –
nad liikusid sinna, kus loojenes päev.
Kuhu, keda ta viib?
Sahin läbistas korraga pimeda roo.
Miski külmetas käe.
Ta tuleb mu juurde mu endaga koos
ja kedagi mina ei näe!
Artur Alliksaarele
Jätsime lageda taeva alla
kaks krüsanteemi.
Nende kollased näod
on pööratud üles,
varsi mööda valgub valgus
sügavasse mulda.
Kui sa tahad neid näha,
mõtle luuletajale, keda pole.
Mustale vahtrale
ta peatsis.
SEE LUULETAJA
J.V.-le
Ei tea, kas ütlesid, et tuled kohvikusse,
kui kell saab kuus, kui süttib videvikke
poesiltidest või kuust, ja imbub lampidesse?
Kui kell saab kuus, kui ilmub videvikke.
Võis olla veebruar, sest peeglist läbi minnes
läks süda kaduma säälsamas keset klaasi
ka maha ununes su seemisnahkne kinnas.
Läks süda kaduma, säälsamas keset klaasi.
All oli garderoob, et sinna jäetaks riided.
Ka sina kiirustades andsid oma elu
ja number ulatati läbi võrepiirde.
Ka sina kiirustades andsid oma elu.
Üks mees sind teretas ja küsis, kust sa tuled.
Sa tahtsid vastata, et tuled kohvikusse.
Kuid tema ütles, et kohe peegli suleb.
Sa tahtsid vastata, et tuled kohvikusse.
Mees näitas tänavaid, kus tantsis nõtkeid pilvi
ja mõned näod sa kohe tundsid ära.
Üks luges raamatust ja teise raskeid silmi…
Ja mõned unenäod sa kohe tundsid ära.
Seejärel sai kell kuus ja peegel suletigi.
Mis sai su eluloo ja mis su armsamaga
ja kas teid meenutada üldse juletigi?
Kes teab, sest kell sai kuus ja peegel suletigi.
OST
Kangi all vanalinnas
keset keltsa ja jääd
kirjas on naeruhinnad.
Meie käisime sääl.
Suurte majade taga
läikis lagedat vett.
Suust tõusis aurusagar,
kolksatas uksekett.
Kui oled asjatundja,
ära sa raha loe.
Katuselt kukkus lund ja
kaupmees köhatas poes.
Link oli külm ja sile,
akna pääl gooti trükk.
Ostsime pajuvile,
kuusteist kopikat tükk.
KINDLAKSMÄÄRATUD KOKKUSAAMINE
Igal pool jõuab suvi kätte.
Maa alt tuleb rohi välja.
Sa saad oma südame kätte
kell kaks, tulles uksest välja.
Tee temaga kõik, mis tahad,
või istuta akna alla.
Sel nädalal ilmad on pahad
ja praegugi vihma kallab.
Küll su kurbus meenutab kõike!
Ka lapsepõlve, kui soovid.
Tuul toob mere poolt laevahõike
ja kõmavad kivihoovid.
VANAEMA
Keset pilkasi pilvi
on üks sinine laik.
Kased jooksevad mahla,
mahlal on magus maik.
Kas sa mahlaga pesid
oma heledat pääd?
Kägu kukub. Ta soovib
sinule kõike hääd.
*
Naera, naera, naerame võidu,
kes naerab paremini.
Läbi tuliste suvede
ja talviti aremini.
Kui sa julged, saad elust läbi
otse ja pugemata.
Päevad kõik on kalendris kinni.
Kinni ja lugemata.
Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.
Suvi tuleb ja suvi läheb,
suislepp see veretabki.
Armastus hulgub ilma mööda.
Kättpidi teretabki.
JUHUS ON JUBA TEEL
Elu on imelik asi uueski linnaosas.
Mürtsuvad liftiuksed ja ülevalt raadio kostab.
Tuul, trepikojad ja poed – kõik nad on oma osas,
aga juhus on juba teel. Kioskist trollitalonge ostab.
Üle lendavad pilved, juba on järgmine peatus,
juba on järgmine korrus, juba öeldakse tere.
Neljaks või viiekski kuuks päike majade vahel peatus,
siis veeres uuesti ära üle maade ja mere.
Kõigest on luuletatud, kurvast meelest ja külmast ilmast.
T u i s k jookseb võidu tuisuga, t i h a n e nokitseb pugu…
Ikka korterisügavustes hiilgavad meie silmad
vastu pimedat talve, ja aega, ja ajalugu.
SALADUS
On üks päev, mis niipea ei närtsi,
sinna vahin ma üksisilmi.
Tühjad mererannad kesk märtsi,
ülal noore näo moodi pilvi.
Siit on hiljuti ära mindud,
liivas maas on ei-tea-mis-asi.
See on täpselt nagu need kindad,
mida ma emal kududa lasin.
Liivas vettivad tiivasuled –
halle triipe ja pruune ringe.
Merest keegi välja ei tule,
päike paistab ja tuul on vinge.
AJALIK
Kes suri, kes elas, kes oli,
on täiesti ükstaspuha.
Üks kord elus on kõigil voli
minna päeva käes üle luha.
Eks maad ole mitmed müünud.
Ikka vesi see vered pesi.
…Need madalad hallid küünid,
kus tuul undab tasakesi,
lepaurvad ja vana kulu
ja sügav sogane vesi.
Need ajatud pildid ei kulu,
neil on oldud ka kahekesi.
LIIGUVAD PÄEVAD JA AASTAD,
teiseks võib muutuda maailm.
Raskete hoonete all aga
endiselt mustendab muld.
Mere päält puhuvad tuuled,
see pime ja rajune ilm
õhutab külmalt ning visalt
grippi ja südametuld.
Päev hakkab õhtusse jõudma,
rahvast täis on kõik ärid.
Soola ja sulanud lund
pritsib autokummide alt.
Korraga käib üle keha
külma- või kuumusevärin –
üks eluluule ja -saatus
mind puudutas lähedalt.
Keset Raekoja platsi
sammupäält seisma ta jäi,
hingates põhjamaa sügise
pilkavalt-traagilist lõhna.
Huviga liigutas sõrmi:
kas käsi veel käib või ei käi?
Siis hakkab sadama lumi
ja valgustas silmnägu kõhna.
Sestpääle ta silmavaadet
ja ta oimusid surelikke
küll päeva-, küll lambivalgel
läbi ajapragude jahin.
Kas kostab vahetevahel
tiivalööke säält murelikke,
või on see kirjutusmasina lint?
Selle tasane kahin.
ON AASTASAJA LÕPP. ON ÖÖ.
Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On külm.
Muud midagi ei toimu.
Veel keegi vastata ei oska
selles ilmas,
miks surematu tuli süttib
surelikus silmas,
miks siiski särama lööb
hää ja kurja piiril
nii selge silmatera
nõnda mustil kiiril,
mispärast võim ja vaim
on seotud omavahel,
mis kokkumäng käib tegelikult
jää ja tule vahel,
kas vere piiblimaik on
sellepärast tuultel,
et küsimärk kui haav on
kõigi elavate huultel,
kas ainult see veel peletabki
maa päält varje,
kui keegi külmalt kunstiteoseks
muudab kuuma karje.
Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On öö.
Veel midagi ei toimu.
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski, mida
keegi meist ei oota?
1986
Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu (1962) – eesti kirjanik.
1980–1985 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas ülikooli cum laude. Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana. Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana. 2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
1990ndatel elas ta Pariisis, saades stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde. Eesti Instituudi Pariisi filiaalis (asutatud aastal 2001) on Tõnu Õnnepalu töötanud direktorina.
7.detsembril 2022 kell 17.30 toimub linnaraamatukogu saalis
Kirjandusõhtu: kohtumine kirjanik Tõnu Õnnepaluga, temaga vestleb ajakirjanik ja filmitegija Jaan Tootsen. Jututeemaks Tõnu Õnnepalu looming ja mõtted elule üldisemalt.
Katkend:
Luuletusi kogust „Kevaded ja aastad”, Hea Lugu 2022. Lk 13; 22; 23; 24; 30; 32; 38; 46; 48; 81.
Ma olen esimene inimene.
Ma istun üksi aja kõrgel kaldal.
Sel jõel ei ole minu keeles nime.
Ta vool on lihtsalt suur, on valdav.
Kuid kes see oli, kes siin enne oli
ja mida õieti ta minust tahtis?
Kas tema oligi, kes andis voli
mul pidada siin aja kaldal vahti?
Ent miks, oh miks ta rääkis mulle sinust …
Mu südames ei olnud enne sõnu.
Nüüd ootangi sind sellest kevadvinust
ilmuvat. On valu äkki mõnu
ja tahaks heitagi end sinna jõkke,
et kõik, mis tuleb, kunagi ei tuleks.
Tean ometi: öö tulles süütan lõkke
nüüd alati. Nii kaua kui sa tuled.
2020
KEVADED
Öösel sadas vihma.
Maa on rohelisem.
Linnud hakkavad rohkem metsa hoidma, peitu.
Tuul kannab lõhna.
Kõik kohiseb ja läigib.
Mu mungakuue kaenlaalused on higist märjad.
Minus pole mitte mingit selgust.
Aga kuidagi ma ikka tean, et miski pole eraldi.
Sa oled kaugel, kõik võib olla kaugel,
aga kaugust pole.
Iga rohulible puutub teisesse
või õhku.
Ja õhk puutub teist.
Minu mõte ja sinu mõte ja mõte millestki muust
peavad segunema, nagu lõhnad segunevad valgusega täna.
Selguseta, iseenesest.
Ma vaatan täna sinna, kus ma midagi näha ei või.
Ja ma ei näegi seal seda, mida seal pole:
ei hirmu ega tahtmist.
Ma ei näe neid seal, kus on mina,
ma ei näeneid endas, sinu juures.
Aken on lahti, pääsukesed on tulnud.
1996
*
Tegelikult ma tean, mida mul tuleb teha,
et jõuda sinuni, mitte unes, mis on tõsi,
vaid tões, mis ei ole uni.
Seda pole palju, see on lihtne
ja selles pole mingit kurba vaeva:
jätta kõik.
Anda ära, mis mul on;
pühkida jalgade alt kõigi paikade tolm,
kus kunagi on olnud puhkust;
öelda lahti sõnakuulmise kaitsest;
keelduda maade ja taevaste lahkest toidust;
kuulutada end lindpriiks kõiges
ja kõik lindpriiks endas;
öelda lahti sinust.
1996
*
Aga praegu veel magan ma unes,
kus mu hingele kuulub tarbetult kõik, mis ta näeb.
Mu hing näeb tänast hommikut,
sooja, niisket, sätendavat päikeses,
lindude sööstmist õhus, mu hing näeb kõiki hääli, kauget kägu;
ja kõik, mis ta näeb, on kauge, nagu see käokukkumine,
kauge, tühi, ükskõik.
Ükskõik, et tulbid lähevad täna lahti,
tulp minus jääb kinni.
Ükskõik, et linnud kihutavad läbi õhu siia ja sinna,
linnud minus istuvad traatidel, nagu oleks sügis;
Ükskõik, et kreek õitseb,
minus on ta marjad juba herilaste söödud.
Minus on kõik liiga hilja ja kõige jaoks on liiga hilja;
unest ärgata on liiga hilja; kõik on juba olnud: tõotus, reetmine, unustus;
sinagi oled olnud, enne kui oled olnud.
Sa tuled lähemale, ümberringi väriseb kevad;
aga tee, miad mööda sa tuled, venib ja venib;
tee on liiga pikk, teele asuda on liiga hilja.
Kägu kukub kaugel – tühjuse hääl tühjuses;
ükskõiksuse hääl ükskõiksuses,
hinge hääl endas.
1996
*
Eha akna taga Lastekodu tänavas
kasvas üks suur puu, vist pappel.
Selle okste varjud liikusid sügisõhtuti aknal.
Eha kirjutas neist luuletuse.
Nüüd on väljas kevad. Puust on järel känd
ja luuletus. Eha viipab sinnapoole,
lahtisest rõduuksest välja.
2008
23.mai, reede.
Väga tuulisel päeval
ei tule midagi meelde.
Kaks kirja postkastis.
Mõlemad igavikust.
2008
SUVED
*
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on soojad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuri;
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, äsja avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine, ellujäämine;
mida elada on kohe jätta tühjad õied,
kohe tiirutada täite õite poole,
mitte lasta ennast viivitada valest karikast;
mida elada on kuumal kuival päeval
küllastunult lendu tõusta nõmmedelt,
põristada vastu tulist sinist õhku,
purjus nektaritest, sõge taeva neelust,
pöörisest;
mida elada on olla varastanud, taevas, mida pole,
pärjast jumalate juustes
ja mida elada on olnud jätta
oma astel, oma väike särav mürk
kätte, mis su tappis.
1996
29.juuli, teisipäev
Kui saaks ukse enda järelt kinni tõmmata,
nagu maja ukse õhtul. Päike juba metsa taga,
aeg on tuppa minna. Enam pole tähtis,
kas see päev oli kurb või rõõmus,
edukas või äpardunud. Nüüd tuleb õhtu.
Kõigile see tuleb ühteviisi.
Armastajatele ja üksikutele,
ja üksikutele armastajatele.
Üksikutele, kes ei armasta. Ükskõik,
oli see päev, mis ta oli, nüüd on ta läbi.
Kõik lähevad varem või hiljem magama.
Homme on uus päev. Uut elu
ehk ei tulegi.
2008
15.august, reede.
Ema-isa külaskäik, vanadus, isa
jäi laua taha tukkuma. Ema
rääkis vanu asju. Minul ka uusi pole.
Ainult väike Jasmina oli rõõmus.
Emale meeldisid floksid. Alati
ta ütleb, kui need õitsevad:
nii vara juba!
2008
VAHEAEG
Jäin tukkuma su käte vahel,
jaanuaripäike.
On pühapäev ja tõesti vahel
ju pole mingeid käike.
On vahel lihtsalt vaheaeg
ses ajalikus ajas,
on vahelt võetud vahelaed
sind ahistanud majas
ja põrandadki kistud üles
ja seinad aetud maha.
Nüüd olen ainult sinu süles,
kas tahad või ei taha.
Kuum sa ei ole, aga jahe
mul ka su käes ei hakka.
Las olla elus lihtsalt vahe,
kus midagi ei hakka
ja mitte miski ei saa läbi
ja midagi ei toimu.
Mul pole selle pärast häbi,
et silitad mu oimu.
2020
Looming:
Romaanid
1993 “Piiririik”
1995 “Hind”
1997 “Printsess”
2002 “Raadio”
2002 “Harjutused”
2008 “Flandria päevik”
2009 “Paradiis”
2012 “Mandala”
2015 “Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt”
2017 “Valede kataloog. Inglise aed”
2019 “Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)”
2019 “Aaker”
2019 “Lõpmatus”
2021 “Palk : talvepäevik”
Näidendid
2013 “Sajand”
2014 “Vennas”
2015 “Ingeland”
2016 “Mäed”
Luulekogud
1985 “Jõeäärne maja”
1988 “Ithaka”
1990 “Sel maal”
1996 “Mõõt”
2005 “Enne heinaaega ja hiljem”
2009 “Kevad ja suvi ja”
2012 “Kuidas on elada”
2016 “Klaasveranda”
2020 “Pimeduse tunnil”
2021 „Palk: talvepäevik”
2021 „Kirjad” Jaak Kaplinski. Tõnu Õnnepalu.
2022”Kevaded ja aastad”
Tõlked
1985 Albert Camus “Truudusetu naine”
1991 François Mauriac “Endise aja nooruk”
1992 Sébastien Japrisot “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”
1992 Romain Gary “Elu alles ees” (uus väljaanne 2001)
1993 Françoise Gilot, Lake Carlton “Elu Picassoga: kümme aastat armastust” (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)
1993 Antoine Chalvin “Punapäine tüdruk”
2000 Charles Baudelaire “Kurja õied”
2003 Allen Ginsberg “Ameerika: valik luuletusi 1947-1996” (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)
2004 Marcel Proust “Taasleitud aeg”
2005 Marie Catherine d’Aulnoy “Valge kassike ja teisi Madame d’Aulnoy haldjajutte”
2008 “Ameerika luule antoloogia” (koos Tiina Augi, Andres Ehini jpt)
2009 Oscar Brenifier “Suured vastandid filosoofias”
2009 Fernando Pessoa “Tubakapood”
2012 E. M. Cioran “Sündimise ebaõnnest”
2018 Rémi Brague “Euroopa, rooma tee”
Nädala autor 