Martin Algus
Martin Algus (1973) on eesti näitleja, kirjanik ja stsenarist. Lõpetas 1997. aastal Viljandi Kultuurikolledži. Ta töötas aastatel 1997–2005 Ugalas näitlejana.
02.veebruaril kell 17.30 keskkogu IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on stsenarist ja kirjanik Martin Algus, temaga vestleb Mihkel Kunnus
Martin Algus on pälvinud Eesti kultuurkapitali aastapreemiaid nii draama kui ka proosa eest ja võitnud mitmeid teisi auhindu (sh Oskar Lutsu huumoripreemia).
Ürituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.
Katkend:
Tagamaa, Varrak 2020. Lk 93 – 104.
Olympia
Peateelt maha keerates toimus järsk muutus, kui mets lõppes ja vaaludena kaugusesse hajuv avarus vaatleja meeled ruumist vabastas, lõpmatus ujus vabalt silmapiirini, sealt edasigi.
Ja Hansule meenus tahtmatult Pessoa:
… sest mina olen seda kasvu kui mu nägemine,
mitte seda kasvu kui pikk ma olen…
(F. Pessoa „Silmapiir”. Tlk A. Kaalep.)
Eemal orus helkles pajude vahel pisike küla.
***
Venelasest taksojuht vaatas uudishimulikult ringi, külatänavad olid puhtad ja muru niidetud.
„Pskovi all oli pori nabani, kirik vajus kokku, teed täideti palkidega,” ütles mees, kes oli alles mõne aasta eest Tallinna kolinud. Ta oli nüüd esimest korda Eestis maale sattunud ja rääkis vene keeles, rohkem endale kui kliendile, kes teda ilmselt ei mõistnud, ja see polnudki nii oluline, sest kõik oluline sai juba Tallinnas žestide ja numbrite abil selgeks tehtud.
Tagaistmel istus viiekümnendates härrasmees, tõesti, ei vähem ega rohkem kui härrasmees, peen ülikond seljas, lips kaelas, hallid juuksed rangelt lõigatud, särgikrae tugev ja erk. Mehest õhkus välismaisust, nii selgelt, nagu seda ainult nõukogude inimene juba eemalt võis ära tunda, sellest kreemjast, puhtast ja võõraste aroomidega immutatud nahast kiirgus küllastunud elule omast mahedust, heale järjele jõudnud inimolemise peenemat vaapa, mida siinmail isegi jõukamate juures näha polnud. Siinmail olid jõukad pigem tüsedad ja rasused, näost punetavad ja ohjeldamatust elust haiged.
Soliidne mees vaatas autoaknast välja, vaskne õhtuvalgus langes läbi papliokste, tehes tema näonahal tireleid ja siksakke, puudutas kortsukesi ja lumivalgeid oimusalke, kompas helklevate sõrmedega reisija võõrapärast materjali. Ja ta oligi kaugelt võõrsilt tulnud, nii kummaline kui see ümbruskonnas ka ei tundunud. Mees oli saanud võimaluse koos olümpiameeskonnaga Austraaliast siia sõita, oma vanale kodumaale, kust ta kunagi vaevalt kaheksateistkümneaastasena põgenes. Tal polnud küll luba pealinnast välja sõita, aga see oli kõigest sümboolne takistus, sest siinmail sai tõepoolest juba mõne dollari eest peaaegu üleloomuliku võime mistahes kokkuleppeid sõlmida.
Hans vaatas autoaknast välja, otsis tuttavaid märke, rind korraga raske ja kerge.
Kolmkümmend kuus aastat lahutas teda sellest ümbrusest, kolmekümne kuue aasta jagu päevi ja öid, tunde ja minuteid, vaikseid jalutuskäike ja kärarikkaid vastuvõtte, rahutuid ja rahulikke unesid, lõhnu, valgust. Kolmkümmend kuus aastat, mis hakkasid tookord murdunud koha pealt edasi kasvama.
Külaservas seisis mõisahoone, milles tegutses nüüd algkool, jõekäär oli taimi täis kasvanud, jõest oli vaid kitsas nire järel, see käändus mätastel vohavate leppade vahel läbi muda nagu näljast ahtunud madu.
Vana küün oli kadunud, põllul seisid betoonpostidel kõrgepingeliinid, vanade majade kõrvele oli tekkinud uusi tellishooneid, põlluservas sätendasid kolhoosi angaarid, aga külavahe oli puhas ja korras.
Kõik oli ju ammu muutunud, kõik aatomid minus ja ka selles kohas on ammuilma juba loendamatuid kordi välja vahetunud. Sattudes aastate pärast tuttavasse paika, leiad selle siledaks lihvituna, vetikatesse mähkununa nagu kivi jõepõhjas, mis on voogudes ümaraks ja siledaks kulunud.
Selle kiviaia tagant jooksid kunagi kitsed vastu, plekist kuljused kõlisemas nagu idamaiste rändmunkade muretu hüüd, vana karjus tõmbas piipu ja naeratas, nii et punetav nägu muutus hetkega kokku pressitud käsnaks.
Siit läksid tüdrukud läbi oja, seelikud niueteni üles kääritud, haned paterdasid kaldal, kaelad pikal.
Hans keris autoakna lahti.
Kummaline, mõtles ta, saabuda unenäosarnaste mälestuste keskelt siia, sellesse paika, asetada vaimus hõljuv kujutlus selle külatänava, põõsaste ja majakeste peale, vaadata kuidas jooned ilmsi ja mälus ühte sulavad.
Ta oli nüüd siin, tõesti.
***
Hans oli 1944. aasta sügisel põgenikepaadiga Rootsi jõudnud, soolasest veest parkunud ja külmunud. Öine Läänemeri oli kostitanud tormi ja hävituslennukite pommidega, plahvatuste veesambad tõmbusid iilides kaldu ja hajusid metsiku pihuna. Üks vanem mees ja üks lapseohtu poiss olid üle paadiserva kukkunud ja lainetesse kadunud, üks vanem naine ei liigutanud enam, kui teised värisevail ihuliikmeil paadist välja ronisid.
Hans oli Rootsis peretuttavate juurde jõudnud, isa endised äripartnerid hoolitsesid tema eest ja peale sõda sõitis ta üle Atlandi Ameerika Ühendriikidesse, kus ootasid ema ja kolm õde.
Hans jätkas seal õpinguid, hakkas tegelema kunstiga, teatriga, kirjutas arvustusi ja korraldas näitusi, tutvus hilisemate suurkujudega nagu Barnett Newman ja Jasper Johns, Claes Oldenburg ja mitmed teised kunstnikud ja muusikud. Hansul oli kodus foto, millel ta poseeris koos David Bowiega. Ja siis ta kolis ühel hetkel skulptorist abikaasa Barbaraga New Yorgist Sydneysse, kust naine pärit oli.
Vanem vend Ralf ja isa jäid sõjas kadunuks. Suurvabrikandist isa arreteeriti juba neljakümnendal, kui Nõukogude Liit oma vägedega sisse marssis, ja ilmselt hukati kiiruga, kui sakslased aasta pärast Eestisse jõudsid. Vend Ralf läks neljakümne teisel vabatahtlikuna Wehrmachti ridades rindele ja temast jõudis hiljem Hansuni ainult üks optimistlik kiri, milles noormees teatas, et kõik on korras, vennas, nad valmistuvad Stalingradi all ülekaalukaks pealetungiks, sõda saab peagi läbi.
Hans mõtles hiljem, et väga raske on inimestele selgitada, mida sõda tema jaoks tähendas. Segadus, kaotusvalu, kõige purunemine ja murdumine, hirm, millega võis harjuda, aga oli veel midagi.
Saksa okupatsiooni ajal, peale venna armeesse minekut, oli Hans elanud kaks aastat mahajäetud mõisahoones, nende perekonna endises suveresidentsis, mis oli sel hetkel üks kõle ja tühi paik. Ema ja õed olid juba kolmekümne üheksandal Eestist lahkunud, kui isa nad segaduste eest pakku saatis. Isa muretses äride ja vabrikute pärast, jäi ühes poegadega siia asju sättima, tal oli lõputult sidemeid ja raha, aga tal polnud aimugi kui põhjatult küüniline on see jõud, millega tuleb peatselt silmitsi seista.
Hans vahetas mõisas leiduvat kraami külas toidu vastu ja sattus ühel päeval turuplatsil kokku tüdrukuga, kes teda õrritaval pilgul vahtis.
Tüdruku nimi oli Olympia.
Nad mõlemad olid kuusteist.
Tüdruk oli Tartust siinsete sugulaste juurde pakku saadetud. Tema isa oli ajalooõpetaja, kes imetles iidseid helleneid ja oli tütrele nende auks nime pannud. Hansule meenutas tüdruk aga hoopis Ѐdouard Manet`”Olympiat”. Väljakutsuv pilk, huuled korraga muigvel ja trotsliku, pisut helendav jume. Hansu isa oli kunsti kogunud, nende linnakodus ja ka mõisas leidus katalooge kuulsate teoste reproduktsioonidega.
Hans ja Olympia jooksid mööda tühja mõisahoonet, langesid vooditele, diivanitele, kanapeedele, mõnele veel alles jäänud vaibale, nad rullusid mööda parketti ja trepiastmeid, istusid ööd läbi suure kamina ees, kus küttepuude asemel põlesid mööbliesemed.
Hans luges tüdrukule küünlavalgel raamatuid ette, taidles nägusid tehes ja vehkles kätega, nii et varjud seintel vaheldumisi nurkadesse hüppasid ja keskele kokku kargasid.
Tiiger! Tiiger! Kirkas kumas
põlislaanes pilkasemas
Kelle surematus silmas, peos
su sümmeetria hirmutav sai teoks?
(W. Blake, „Tiiger”. Tlk M. Algus.)
Nad tantsisid laulu üürates trepihalli kivipõrandal või lihtsalt istusid, käed teineteise süles, vaatasid ülakorruse rõdult, kuidas aovalgus jõekääru helendama paneb. Vahel olid taevas kruuksuvad rändlinnud, vahel reidile sõitvad hävituslennukid ja vahel hõljus seal üksnes sudune ääretus, justkui mingi rahustav lubadus, mis tuleb pikemalt mõtlemata lihtsalt teadmiseks võtta.
Hans lebas Olympia kõrval, hingas tüdrukut sõõmhaaval endasse, puudutas sünnimärki tema lõua all, siis surus ennast järsku tugevalt tema vastu.
Ja ühel päeval, kui taevas ulguvatel lennukitel enam üldse vahet ei tekkinud, ilmus mõisaukse ette poripritsmetes auto isa endise asjaajajaga. Kurnatud olemisega mees ütles, et Hans peab nüüd Eestist lahkuma. Punaarmee oli idapiiril läbi Wehrmachti kaitseliini murdnud ja poisil oli isa ja ka venna tõttu ohtlik paigale jääda. Hans ja Olympia leppisid sealsamas kokku, et sõidavad koos läänerannikule, et seal Rootsi suunduvale põgenikepaadile jõuda.
Nad pidid kohe ära sõitma ja tüdruk läks tädile teatama. Aga juhtus nii, et sugulased panid Olympia luku taha ja Hans aeti relvaähvardusel ukse tagant minema.
Kui Hansu isa oli olnud vaenlaseks nõukogulastele, siis Olympia isa ootas hoopis sakslaste põrumist. Gestaapo oli arreteerinud tüdruku onu, kes levitas Tartus Reichi vastaseid lendlehti. Sõiduvalmis auto turtsus hoovil. Hans seisis nõutuna maja ees. Olympia ilmus järsku aknale ja poiss tormas tema juurde, tüdruk sirutas käe välja, lubas soigudes Hansule Rootsi järgneda, Hans hoidis tema sõrmi pihus ja tõotas, et tuleb tüdrukule järele. Poiss rebiti viimaks autosse ja aken lendas kinni. Neljakümne üheksanda aasta märtsilõpul küüditati Olympia koos perega Siberisse. Naine jõudis alles kuuekümnendatel Eestisse tagasi. Hans üritas algul temaga kontakti saada, aga see oli võimatu. Ta jälgis uudiseid Nõukogude Liidust, kujutas ette, kuidas Olympial seal läheb, sai viimaks tuttavate kaudu teada, et tüdruk oli koos perega asumisele saadetud, sealt tagasi tulnud ja elas nüüd sellessamas külakeses, kusagil mõisa ja jõekääru vahel. Ta oli naise täpse aadressi alles eile Tallinnas välja uurinud. Hans töötas Sydneys kultuurilehe peatoimetajana ja sai ennast nüüd, Moskva olümpiamängude ajal, koos spordireporteritega Nõukogude Liitu lähetada. Eestisse, kus toimus olümpia purjeregatt. Hans naeris enda üle algul, kui see mõte talle pähe tuli. Tema, otsekohese ütlemisega kriitik, kes on põlanud tundelisust igas võimalikus vormis, mõtleb nüüd taolisele kohtumisele? See on ju vananeva mehe hale katse ehitada illusioonidest sild millegi võimatu poole. Barbara, kellest ta oli juba ammu lahus, soovitas seda võtta kui happeningi – kohtumist tuleks filmida ja see kunstiprojektina vormistada.
Aga mida lähemale reisikuupäev nihkus, seda tugevamalt tundis Hans, et ta ei saa seda võtta millegi muuna, kui sellena, mis see tegelikult on.
Olümpia ja Olympia.
See polnud ju vaid kokkusattumus?
Miski, mis tundus ammu tardunud olevat, hakkas uuesti liigutama.
***
Hans tuli taksost välja, kõndis pisikese tellismaja juurde ja seisatas välisukse ees. Jalgratastel poisid sõitsid mööda, vahtisid ükskõiksust teeseldes võõrast.
Hans põrnitses kulunud kellanuppe ja nimesilte.
Ta kõhkles hetke, vaatas korraks abitult ringi, aga pöördus siis järsult ukse poole ja vajutas nupule.
Kostis kummaline helin nagu kellukesed kitsede kaelas, see kuliseb läbi õhu ja muutus siis mahedamaks, hajus lindude säutsumisse ja katuseharjalt murduvaisse kiirtesse. Hans ootas, ainiti ust vahtides, muutus rahutuks, lõi uuesti kõhklema, astus sammukese tagasi, aga nüüd avanes uks.
Ja seal ta seisis.
Lilleline kittel.
Kookoselõhn.
Portselanihelk.
***
„Aprill on julmim kuu,” alustas ta oma kirja T. S. Elioti sõnadega, („Ahermaa” tlk P.-E. Rummo) „tõepoolest on see nõnda, sest olen nüüd juba rohkem kui aasta ilma sinuta olnud, uus kevad on käes ja nagu mingisugune jäine kaitsekiht sulab hinge ümbert, kõik sulab välja ja teeb rohkem valu. See on sürrealistlik olemine kaheks lõigatud maailma, mis on ometi üks? Loodus ei hooli piiridest nagu ka see miski, mis seespool kõrvetab. Tuuled lennutavad mulluseid lehti sama usinalt kui meie vanaisade ajalgi, lindudel on lubatud soojaga tagasi lennata. Aga mina pean nüüd minema kuskile hoopis eemale, ja mida see minuga teeb, ma ei oska arvata. Kirjutan sulle, teades, et ilmselt ei loe sa neid ridu mitte kunagi, kirjutan, sest kirjutamine on mulle nagu seesama tuuleiil, mis puhub omasoodu vaid iseendale.”
Hans oli Londonis, valmistus Ameerika Ühendriikidesse sõitma.
Ta üritas aru saada, mida teha tunnetega, mis ei kuulu enam sellesse uude tegelikkusse. Mida teha kõige sellega, mis jääb nüüd õige pea tohutult kaugele, teisele poole ookeani.
***
Hans seisis esikus, vaatas kõheldes ringi, süda peksis kummaliselt, iga löögiga justkui kehast mõnd aastat välja tõugates, kuni olid kadunud kõik kolmkümmend kuus, mis neid viimasest kohtumisest lahutasid.
Olympia kohmetus kergelt, viipas elutoa poole, kus seisis vanamoodne kõverate jalgadega kohvilaud. See on kuidagi tuttav, mõtles Hans. Kas see on mõisast päästetud mööbel?
Naine naeratas, tema silmis välgatas korraks tuttav trotslikkus ja mees, nüüd pisut rahunenud, astus tema järel tuppa.
***
Takso seisis maja ees. Venelasest taksojuht rooli taga, poisid sõitsid jalgratastel mööda, kaelad kõveras.
Selline auto siin, meie hoovis?
Ja see kõhklev peenes pintsakus mees tellismaja ukse ees.
***
Hans istus laua taga, Olympia tema vastas.
Naine hingas rahulikult, vaatas mehele silma.
Hans vaatas ainiti vastu.
Kas see on võimalik?
Siin, koos.
Kui nii palju aega on mööda läinud.
Kui lähedus on olnud üks suur pettekujutlus, mis on aastatega millekski hoomamatuks kasvanud. See on üks väätide ja samblaga kaetud veider tempel, kuldsete seinamaalingutega kaetud riitusesaal, mis on elust ja maailmast juba ammugi võõrdunud, millekski kosmiliseks muundunud.
***
Sel ööl, üheksateist aastat tagasi, kui ta oli peaaegu kodumaal, joobnuna Stockholmis, vaadates paleenurga tagant jõekäänakut, mis lookles skääride vahelt Läänemerre, sel ööl joobnuna, koos Laabani ja Duchampiga – kolm jommis semu peale näituse avamist, kaks põgenenud eestlast suure põgenenud ülem-normandialase seltsis. Hans oli hotelli ees komistanud, käpuli murule kukkudes naerma puhkenud, ja Ilmar hüüdis nagu ulakas poisike: „Ma olen automootor, mis õgib sipelgaid, ma olen must lipp ahvi peos, ma olen Rroosi Selaviste ja Marcel on napakas!”
Hans vaatas vee poole.
Kusagil seal käänu taga on armastus, mis jäi koos sõjaga maha, kusagil seal on lapsepõlvemaa, mida ta ei jõudnudki päriselt tundma õppida.
Kiire külaskäik tädi Marie juurde.
Siis lennukisse ja tagasi New Yorki.
***
Hans vaatas Olympiat. Tal polnud tüdrukust ühtegi fotot, oli ainult üks joonistus, mille ta peale sõda mälu järgi visandas. Ja mees avastas nüüd hämmeldunult, kui sarnane on naine sellele pliiatsijoonistusele.
Olympia uuris teda oma noorte silmadega ja Hans ainult istus sõnatult.
Mida siin öeldagi?
Kas paluda arguse pärast andeks?
Anna andeks, et ma ära läksin?
Anna andeks, et ma tagasi ei tulnud?
Anna andeks, et ma ei julgenud koputada, kellanupule vajutada.
***
Halli peaga mees seisis maja ees, vaatas mõtlikult esimese korruse akendesse, seal oli põsakil poiss, sääsepunnid käsivartel, vahtis vilksamisi meest, hoides samas pilku kindlalt tänavaotsal.
Hans tõstis käe uuesti kellanupu poole, peatus, hingas välja.
Aga nüüd muutus poisi ilme, nägu venis naerule ja Hans tundis korraga ägedat tukslemist rinnus, vaatas poisiga samas suunas.
Üks naisterahvas tuli mööda külatänavat, küürus selg, raske kulunud poekott sõrmede vahel.
Lilleline rätt.
Hallid juuksed laubale kleepunud.
Vaoline väsinud nägu.
Silmad vesised ja punetavad.
Naine jõudis maja ette, aeglustas sammu ja kõndis Hansust üsna lähedalt mööda. Ta lõhnas päikesepõletuse, seebi ja kapronriide järele.
Hans astus kõrvale, nägi, kuidas naine ukse taha jõudis, üle õla tema poole vaatas.
Naine seisatas, pilk selgines pisut ja väsinud ilmest jooksis kerge virvendus üle, õrn soe vari. Hans neelatas hääletult, tahtis suus avada, aga see oli lukus.
Naine seisis sõnatult, otsekui mehest läbi vaadates, pilk kauge ja hele, siis ärkas tasapisi mõtteist, pööras veidi kõheldes ringi ja läks trepikotta.
Uks paugatas sulgudes.
Pääsukesed lipsasid räästa alla.
Poisid sõitsid ratastel mööda.
Laps kadus aknalt, jooksis läbi korteri uksele vastu.
Hüüded, sagin. Maiustused.
Hans seisis jahmunult paigal.
***
Takso sõitis üle voore tagasi maantee poole.
Hans istus tagaistmel, pilk põldudele suunatud.
Venelasest taksojuht vaatas piinatud ilmel salongipeeglisse.
„Ausalt,” hüüdis ta, „ta oleks teid sisse kutsunud, hetk veel, ja olekski.”
Hans istus liikumatult.
Ta astus kõheldes läbi sammaldunud väravate, mille taga kõrgus väätidesse mähkunud tempel. Ta jõudis templi ette ja avas roostes rauduksed, sisenes pühamu jahedasse hämarusse, mida valgustas seinte mahe kullahelk. Kuskil seal ülal kiiskas lõpmatus kustumatu võimalusena, mis oli korraga minevik, olevik ja tulevik, seal sädeles puhas ülev kättesaamatus.
Hans toetas pea vastu autoakent, sulges silmad.
Ja templi hämarate võlvide all seisis järsku naeratav tüdruk, sosistas nagu toona suure mõisakamina ees:
Ja tõstan säravamat safiitkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.
Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õitsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää.
(Marie Under „Sirelite aegu”)
Auto kadus voore taha, suvi lokkas silmapiirini.
See kuldsete seintega tempel.
Jääbki samblasse ja väätidesse.
Hõõguma.
Kuni kaob ühes unistajaga.
Tunnustus
2005 Aleksander Kurtna nimeline auhind (algatusvõime eest maailma uudisdramaturgia jälgimisel ja vahendamisel, mitmest keelest tõlkimise ning ladusate, teatritundlike näidenditõlgete eest, millest 2004. aastal jõudsid lavale Vladimir ja Oleg Presnjakovi „Terrorism“, Brian Frieli „Jalta mäng“ (mõlemad Ugalas) ja Franz Xavier Kroetzi „Tavalised inimesed kaks ehk Inimene Meier“ (Rakvere Teater))
2007 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse I preemia (“Janu”)2007 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse II preemia (“Ise oled”)
2009 Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse I preemia (“Postmodernsed leibkonnad”)
2010 New Baltic Drama 2011 Eesti peapreemia (“Kontakt”)
2012 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („ Kontakt“)
2013 Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse II preemia (“Väävelmagnooliad”)
2015 Eesti Teatriliidu algupärase dramaturgia auhind
2016 Oskar Lutsu huumoripreemia
2018 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Midagi tõelist“)
2019 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (“Midagi tõelist”)
Carolina Pihelgas
Carolina Pihelgas (1986) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.
Ta on ajakirja Looming toimetaja. Varem on ta olnud ajakirja Ninniku toimetaja (2011–2014) ja Värske Rõhu peatoimetaja (2013–2020).
Pihelgas on õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust ja religiooniantropoloogiat ning kaitsnud aastal 2012 magistritöö teemal “Meieisapalve eesti rahvausundis: lausung ja lausumine (M. J. Eiseni rahvaluulekogude põhjal).” Kuulub alates 2012. aastast Eesti Kirjanike Liitu.
Carolina Pihelgas oli 2020. aastal Tartu linnakirjanik.
Katkend:
„Vaadates ööd ”, Kirjastus Kaksikhammas 2022. Lk 86 – 88; 190-191; 218-219; 287-288.
Venna kadumine tollel hiliskevadel tähendas, et ema oli pidevalt endast väljas. Emast ei olnud enam midagi järel. Ta istus ja nuttis õhtuti, veinikruus käes, meeleolud võisid vahelduda nii kiiresti, et võimatu oli järge pidada, ühel hetkel võis ta tulla ja mind kõvasti kallistada, lausa pigistada, ohates öelda, et sina oled ju hea laps, sinuga mul muret ei ole, ja järgmisel minna mõne pisiasja pärast niivõrd endast välja, lõhkuda asju, mul tekkis tõsine hirm, kui nägin, et ta hakkab jälle toas edasi-tagasi kõndima, mis nüüd, kas täna läheb jälle jamaks. Vahel pani ta palitu selga ja läks õue ulguma, kisas venda taga, justkui võiks too end siinsamas majataguses metsas peita, nagu siis, kui me olime väikesed. Venda tundes teadsin, et ta oli põgenenud niikaugele kui võimalik, kindlasti ei jäänud ta siia ootama, et ta üles leitaks, ta läks linna ja ma arvan, et emagi pidi seda teadma, aga ometi ei jätnud ta ulgumist, see kõlas nagu marutõbise huilgamine valges kevadöös. Vend oli juba viisteist, pikka kasvu, ilmselt leiab ta mingi töö ja ulualuse, nii arvasin vähemalt mina ja ka kasuisa ei paistnud erilist muret tundvat – kuule, katsus ta ema rahustada, Mikk on juba suur poiss, läks siis läks, noh, saab hakkama, ega ta maha sure ja kui mingi jama on, siis tuleb tagasi, või saadetakse tagasi. Saadetakse tagasi! kisendas ema, kas jalad ees, sinu meelest nii või? Saad aru, kui ta mentidele silma peaks jääma, hakkab vargile või miskit, küll nad temast siis koduaadressi välja peksavad, seda mõtlesin, mis jalad ees, kuule, mutt, sa oled ka peast päris segi, praegu on maikuu juba, kui ta peakski ööseks välja jääma, pole tal mingit lootust isegi ära külmuda, tule ometi maa peale tagasi. Selle peale pani ema käed näo ette ja nuttis edasi, nii et terve keha värises, ja ma ei suutnud teda vaadata, mul hakkas paha ja ometi olin venna peale kade ja teadsin, et kohe, kui mul peaks olema võimalust, teen ma sedasama. Aga natuke teisiti. Minu plaan oli gümnaasiumisse sisse saada ja linna minna.
Mõni nädal hiljem tulin koolist, viimane veerand hakkas lõppema, kraaviperved olid märjad ja kollaseid lilli täis. Nägin kaugelt paksu musta tossu ja aimasin halba. Oli täpselt selline tunne, mis võtab kõhu seest õõnsaks, tunne, et see pole võimalik ja et kui ma nüüd silmad kõvasti kinni pigistan, siis on kõik jälle hästi. Äkki ikkagi pole meie maja, vaid naabrite oma. Äkki on see ainult kuur, palun, palun, teeme nii, et see on ainult kuur. Maja põles lahtise leegiga, juba kustutati ühest otsast, ma nägin, kuidas leegid lahvatasid akendest välja, ja need kõrvetanuks nagu minugi sisemust. Õuele oli kogunenud hulk rahvast, mina aga lihtsalt istusin maha ja nutsin. Alles tüki aja pärast jõudis ema hingeldades kohale ja hakkas karjuma, et miks keegi asju tulest välja ei too. Mis siin enam, kostis keegi, siin pole enam midagi teha, hea, et kedagi sees polnud. Ema jooksis ringi, tuletõrjujad olid juba tööd lõpetamas ja ta võttis kõigepealt ühel, siis teisel rinnust kinni ja raputas neid, või pigem rippus nende hõlmas kinni ja kisendas, mis meist saab, mis meist nüüd saab? Kõrvalhooneteni tuli ei jõudnud. Kuur ja kemps jäid püsti. Õunapuud hakkasid ära õitsema, mäletan nii selgesti valgete õielehtede vaipa, mis segunes halli tuhaga. Ja ikka veel on ninas kõrbenud tokkide vesine lehk, see oli nii tugev, et tungis pärast ka unenägudesse. Hiljem öeldi, et tulekahju oli alguse saanud vanadest juhtmetest. Aga miks oli mul selline imelik tunne, et siin võis venna käsi mängus olla? Sellest, kui ta ära läks, oli ainult paar nädalat möödas, temast polnud midagi kuulda olnud, polnud ühtki märki. Naabritele valetas ema, et vend on sugulaste juures, politseisse keegi ei teatanud. Või oli see kõik ikkagi halb juhus?
Kartsin kõige rohkem ema pärast, katsusin teda lohutada, tema nuuksumist vaigistada oma lapsikute lubadustega. Emme, ma toon sulle teed, tahad, emme, võileiba, kõik läheb hästi, onju, me saame hakkama. Esimese öö olime naabrite aiamajas, siis korraldati meile ajutine peavari: tühjalt seisnud kahetoaline korter vallakeskuse hruštšovkas. Läksime sinna ühegi asjata, seljariided ainult, minul koolikott. Hädavajalik mööbel oli korteri sees, küll vana ja võidunud, aga ikkagi. Meile toodi riideid, nõusid, toidukraami, mina sain pehmeid mänguasju, mõned raamatud, kirjatarbeid joonistamiseks. Terve nädala ma ei pidanud kooli minema. Ja kui ukse taga jälle kella anti, püüdis ema end kokku võtta, tõmbas end oma tardumusest välja, naeratas natuke hädiselt. Tänas. Aitäh, et meid sellel raskel ajal toetate, umbes niimoodi ta ütles ja lõi siis ukse kaastundlike, aga ometi uudishimulike pilkude ees otsustavalt kinni.
/…/
Kui Maša oli nelja-aastane, siis ärkas ta ühel külmal kevadhommikul selle peale, et vanaema istus tema sängiserval, täies riides, ja ütles: ärka üles, külas on tulekahju. Maša jooksis akna alla, aga ei näinud midagi. Kuskohas? Mis juhtus? Vanaema ei vastanud midagi, ohkas ainult raskelt. Peagi selgus, et Merkulovite maja ja laut olid öösel suure leegiga maha põlenud, inimesed pääsesid napilt, tukid hõõgusid veel terve päeva. Merkulovitel oli kaks tütart, Valeria oli Maša-vanune, Darja natuke suurem, nad olid harjunud alatasa koos mängima, nüüd aga ütles vanaema, et nendega ei tohi enam rääkida, et nad on kulaku tütred, nende vanemad on palju paha teinud. Kus nad nüüd elama hakkavad? küsis Maša. Aga vanaema ütles, et seda tema ei tea, loomad läksid igatahes kolhoosi elama. Marfa halliks tõmbunud näol ei liikunud ükski korts. Õhtul kuulis Maša pealt, et maja olid maha põletanud küla aktivistid. Täiskasvanud olid kõik tõsised ja vaiksed, ainult ema hääles kostis tasast meeleheidet, kui ta peaaegu hüüatas: ja samal ajal lapsed magavad sees!
Maša ei saanud jätta juurdlemata, mis oli see halb, mida Merkulovid olid teinud, nad arutasid seda küsimust Serjožaga ja jõudsid järeldusele, et ilmselt pidi see midagi üsna jubedat olema. Tal oli oma sõpradest kahju, aga vanaema keeldu tuli võtta tõsiselt ja nii hoidiski Maša edaspidi neist eemale, mis oli raske peamiselt seepärast, et Maša oleks hirmsasti tahtnud küsida, et mis see küll oli, mis nende vanemad tegid. Ükskord, kui keegi ei näinud, lehvitas ta kaugemalt Darjale, kes tassis mingit lauajuppi oma tare varemete poole. Aga Darja vastu ei lehvitanud, ainult vaatas pikalt talle järele.
Mõni aeg hiljem viidi Merkulova sõdurite saatel koos lastega minema, nende isa oli juba põlenguööl arreteeritud. Kõik kogunesid seda vaatama, inimestest moodustus külaväljakule pikk hall müür, keegi ei liigutanud ega öelnud midagi, keegi ei nutnud ega halanud, keegi ei hüüdnud neile head aega ega hüvasti. Õhk oli pinev, sõdurid karjusid kiiremini, kiiremini, Merkulova tassis kaenlas kahte pampu, kõik muu oli kas maha põlenud või konfiskeeritud. Külarahvas seisis tummalt, kellelgi polnud midagi öelda. Merkulovid polnud teistest ei rikkamad ega vaesemad, ei uhkemad ega alandlikumad. Maša kartis hirmsasti sõdureid, kartis püsse, aga ikkagi oli natuke põnev ka. Kuhu nad viiakse? küsis Maša vanaemalt sosinal. Vanaema ei öelnud midagi, ainult tõmbas Mašat tugevamini enda vastu. Kodus küsis Maša uuesti. Siis vanaema vastas: Siberisse lähevad, teiste kulakute juurde elama.
Kui Maša isa kolmekümne seitsmendal ära viiakse, ei saa ta aru, mis kurja isa on teinud. Ei julge kelleltki küsida ka. Jah, sellest on ta ema ja vanaema poolihääli peetud vestlustest aru saanud, et isal olevat liiga suur suu. Maša käib salaja peegli juures oma nägu uurimas – kui ta lõuad pärani ajab, siis läheb suu päris suureks küll. Aga kui aasta hiljem ema kolhoosist koju ei tule, tahaks Maša kisendada: teda ei tohtinud võtta! Isa suur suu on süüdi ka selles, et nad emast ilma jäävad, ja see on nii ebaõiglane.
/…/
Ema oli halvas tujus.
Oli see tema ishias või mõni muu tervisehäda – viimasel ajal oli ta aina sagedamini voodis. Ütles, et selg vajab voodirahu. Ja käskis siis muudkui, et Leida too seda ja tee toda, kord vaja pliidi alla tuld teha, siis vaja tuulutada, siis jälle, et pane uks kinni, ega see turuvärav ole ja nii edasi. Leida kartis natuke, et ema aimab midagi, et tema randevuu Avoga on välja tulnud ja et mis ta selle peale siis kostaks. Pärast seda oktoobriõhtut ootas Avo teda üsna tihti poe juures, ka lumesaju ja lörtsiga. Kui praktika jaanuaris läbi sai, jalutasid nad laupäeva pärastlõunati Mustamäe nõlvadel, vahel ka trampliini juurest Glehni parki, lihtsalt kõndisid ja vaatasid, kuidas lapsed kelgutavad. Sõrmed labakute sees purikateks külmumas, jälgisid nad, kuidas süttivad õhtused tuled, ja kuulasid krobeliste männiokste tasast kahinat. Päevad venisid vaikselt pikemaks, aga ikkagi oli juba varakult pime ja see oli hea, sest õhtuhämarus oli turvaline. Leidale meeldis Avo juures kõik: tema kõnnak, mida võis juba kaugelt ära tunda; see, et poiss oli temast pikem, need harvad hetked, kui ta võis tema torkivat habet põse vastas tunda. Ja see, kuidas temaga lakkas aeg olemast – olid ainult pilved ja hanged, sammud, looklevad rajad nende ees, hingeaur, pilgud, väikesed naeruturtsatused.
Leida kandis neid põgusaid õnnelikke hetki terve nädala kaasas, ikka igatsedes ja oodates. Aga mida rõõmsam oli Leida, seda tusasemaks muutus Elli. Leidale tundus, et ema kisub tüli igast väikesest asjast, märkab kõiges ainult halba, ja see muserdas. See polnud sugugi sedalaadi elu, mida Leida oleks tahtnud elada, tal oli tunne, et elu on igal pool mujal, aga mitte selles korteris – ema elu oli sama surnud kui kuivatatud lilled puhvetil, koltunud nagu ennesõjaaegsed pildid vanades raamides, koidest järatud nagu kaltsud, mida konkus hoiti. Ema lämmatas teda oma kuivuse, kibeduse ja pidevate hirmudega. Ta ei tahtnud kuuluda sellesse rusuvasse maailma, mis muudkui nõudis ja nõudis temalt asju – tööd, lugupidamist, kuulekust – ja mida ta oli täiesti võimetu muutma. Aga siia oli ta sündinud, sellesse ellu. Vahel püüdis ta ette kujutada, mis saab tema elust siis, kui ema ära sureb. Aga Leida ei suutnud aru saada, kas see oleks pääsemine või täielik üksindus, mille sees oleks üksnes vabalangemine. Ema ja Leida, Leida ja ema – nad olid kogu aeg koos olnud. Nüüd oli tal siiski keegi veel: Avo. Ja Avol oli tuba ühiskorteris Liivalaia tänaval. Varsti saan kaheksateist, mõtles Leida, aga ema peab mind ikka lapseks, kohtleb mind nagu titte, kellelt ei saa pilku pöörata, kes lõhub muidu kohe midagi ära või määriks parima laudlina moosiga kokku.
Ema hõikas teda magamistoast. Leida läks. Ema soovis, et ta teed keedaks ja vaataks, kas uks sai ikka lukku. Ja et köögipõranda võiks ära pühkida. Ja raadio kinni keerata, ta ei jaksa rohkem kuulata. Leida klõpsas raadio kinni, läks kööki, pani vee keema ja võttis konksu otsast harja. Vajutas linki, uks oli lukus. Ta püüdis ette kujutada, milline Avo elamine võiks olla. Ajas huuled prunti ja embas harjavart, tegi paar tobedat tantsuliigutust. Pühkis siis põranda ära, pani puhtad nõud kappi, võttis välja purgi mustasõstramoosi. Ja korraga olekski ta nimelt tahtnud selle purgi vastu seina puruks visata – mis oleks tobe, sest ta peaks selle ise ära koristama -, aga tahtmine oli ikkagi. Siis tõstis kolm teelusikatäit moosi tassi, valas vett peale ja limpsis lusika puhtaks. Ta viis emale tee voodisse, keeras raadio ikkagi hästi vaikselt mängima ja pani kõrva vastu, et lasta end mõnel uneleval meloodial sellest kodust kaugemale kanda, kaugemale emast ja ajast.
/…/
Elli istus kiiktoolis ja harutas üles vana kampsunit. Ta oli selle ise kudunud, kunagi päris ammu, mitukümmend aastat tagasi. Oli kudunud selle sõjaajal Ruudit oodates kehvast hallist lõngast. Kampsunis olid nüüd augud, koid olid sisse saanud ja see tuleb üles harutada. Saab mõned prostamad sokid kududa, sest lõng on kõigest hoolimata endiselt paks ja kannatab veel. Võib-olla harutab ta sedasi midagi muudki üles, ikka on vahel tunne, nagu oleks kuskil sisikonnas vanu pusasid. Tundeid või mõtteid või. Ja nii kui kuskilt niidist tirid, siis hakkavad ka mõtted omasoodu veerema: mida aasta edasi, seda rohkem mõtleb Elli vanade asjade peale. Vahel ka seda, et oleks võinud midagi teisiti teha. Aga ega kahetseda pole mõtet, on, nagu on. Peaasi, et hullemaks ei lähe. Elli on juba nii vana, et ta ei usu, et midagi saaks enam tema eluajal väga palju paremaks või kehvemaks minna. Kõige raskemad ajad on ikkagi möödas. Pommitamised. Mehed rindel. Näljapajuk.
Kummaline, kuidas asjad, mis kunagi tundusid nii olulised, on nüüd tähtsusetud. Oi kui tobedalt nad võisid Ruudiga vaielda – ja Ruudi võis vahel ka üsna kiivas olla, jah, juhtus sedagi. Need asjad on nüüd nii kahvatud ja kauged, nii tühised. Aga Leida, jah, jumal teab, mis temast oleks saanud, kui nad poleks Ruudiga temale Kingisseppa järele sõitnud, mis inimene siis temast oleks saanud. Ja samas – nii lähedane, kui ta ka Ellile polnud, aeg-ajalt tundus temas ikkagi välja löövat mingi võõras veri. See oli ilmselt vene veri, arvas Elli. Aga seda ta Leidale muidugi ei öelnud. Oli lapsendamispaberid lausa ära hävitanud, ahjus põletanud, nii kümmekond aastat tagasi, kui avastas, et laps oli tema asjades tuhnimas käinud. Mis lapsel sellega asja, pole tal vaja midagi teada, teeb endale ainult tüli juurde. Selles oli Elli senimaani kindel. Tema on selle lapse üles kasvatanud ja Leidal pole kedagi teist tarvis – milleks veel mingi võõras naine, jumal teab missugune, temast poleks Leidal niikuinii asja. Vastupidi, see võiks talle halvasti mõjuda. Parem on mitte teada, mitte kanda seda koormat. Niigi tuleb neid elus piisavalt kanda, igalühel oma. Peaasi, et endale korraliku mehe leiab, mitte mingi loru või joodiku nagu see üks, kes tal siin vahepeal oli. Vaatad näkku ja kohe on näha, et sihuke ei kõlba koera hänna alla ka. Korralik tööinimene peab olema, karske, tõsine. Peret peab hoidma. Nagu Ruudi. Kuigi eks ka Ruudi hakkas pärast sõda jooma. Aga mitte liiga palju, mitte liiga tihti. Vahel lihtsalt tuleb natuke vanu haavu lakkuda, ütles Ruudi, ja siis ta istus kas verandal või õunapuude all ja võttis. Alati üksinda. Mõnikord ta nuttis ja seda oli hirmus vaadata, siis tuli ta voodisse magama talutada, aga järgmisel päeval oli kõik jälle kombes. Jah, ei leidu naljalt enam selliseid mehi nagu Ruudi. Ja ei lähe päevagi, kui Elli ei mõtleks tema peale.
Sellest oli juba üle kümne aasta möödas, kui Ruudi ühel päikesepaistelisel hommikul tööle läks ja koju enam ei tulnudki. Töö juurest helistati, aga kui Elli ähmiga haiglasse jõudis, oli juba liiga hilja. Ruudi süda oli üles öelnud ja teha polnud enam midagi. See oli kõige kohutavam päev Elli elus, haigla koridorid varisesid talle selga, muljusid ta õlad sinikatest laiguliseks ja ta jäi korraga kakskümmend aastat vanemaks. Sõda ei võtnud Ruudit kohe, võttis salakavalalt, järelmaksuga. Mehe ülikonda hoiab Elli ikka veel riidekapis ja käib seda vahel nuusutamas – surub oma pea tema riiete vahele ja nendel hetkedel on ta Ruudile päris-päris ligidal, peaaegu tema embuses.
Luulet
2006 “Sõrmemuster”
2010 “Metsas algavad hääled”
2011 “Õnnekangestus”
2014 “Kiri kodust”
2017 “Pimeduse pisiasjad”
2019 “Valgus kivi sees”
2020 “Tuul polnud enam kellegi vastu” (valikkogu)
Tõlked
2010 Pablo Neruda “Kapteni laulud”
2012 Miranda July “Siin oledki sa kõige rohkem oma”
2012 Tor Ulven “Sinagi kuulud kiviaega”
2014 Konstantinos Kavafis “Kogutud luuletused”
2016 Nikola Madzirov “Valgus ja tolm”
2017 Charles Bukowski “Ikkagi on tore olla Bukowski” (üks tõlkijatest)
2019 Pablo Neruda “Armastusluuletused”
2020 Ilya Kaminsky “Kurtide vabariik”
Nädala autor 