Nädala autor

Jan Kaus

5. märts 2023 at 1:00 p.l. (Nädala autor 2023)

Jan Kaus (1971) – eesti kirjanik. Ta on õppinud pedagoogikat ja EHI-s filosoofiat.
1998–2001 ja 2007–2010 kultuurilehe Sirp esseistika- ja kirjandustoimetaja
2004–2007 Eesti Kirjanike Liidu juhatuse esimees
Kaus on töötanud lektorina Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Ülikoolis ning Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias, kõige pikemalt EMTA lavakunstikoolis, kus Kaus on olnud kirjanduse õppejõud alates 2005. aastast.
Ta on Tallinna rahvusvahelise kirjandusfestivali HeadRead üks algatajaid ning intervjueerinud mitmeid festivali väliskülalisi (nende hulgas Sofi Oksaneni, Julian Barnesi ja Tan Twan Engi). 1990. aastatel kuulus Kaus Põhjamaade Luulefestivali korraldajate hulka. Kausi ja Triinu Tamme ühisest ideest sai alguse tõlkekirjanduse almanahh Tõlkija hääl, mille esimese numbri koostaja Kaus oli.
Eesti Filmiajakirjanike Ühingu liige. Kaus on olnud teatri NO99 ja Tallinna Linnateatri loomenõukogude liige.

Jan Kausi „Vaade” on esseistika kategoorias nomineeritud 2022. aasta Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale. Tulemused avalikustatakse 14. märtsil.

Katkend:

Vaade, Sõnasilm OÜ 2022, lk 115 – 127.

Ühest Pirmastu puust pean ma siiski eraldi rääkima. Vaatetornist ehk viiskümmend meetrit loode suunas kasvab kõrgendikunõlval pärn. Hiljuti oli ta veel suur, enam mitte. Torm on puud mitu korda sagrinud, nii et paar aastat tagasi murdus see vägev olend pooleks. Sellegipoolest ei saaginud Juhan puud maha, pärn elab edasi majesteetliku köndina. Olen enam-vähem kindel, et pärn püsib veel aastaid – üks näide sellest, et võrreldes inimestega on puud ikka väga vastupidavad ja leidlikud eluvormid, pooleks murtud inimene vaevalt et pikalt vastu peaks, vähemalt mitte väljaspool erakorralise meditsiini osakonda. Suviti ujuma minnes ja ujumast tulles tuleb alati pärna okste alt mööduda. Kunagi, kui hakkasin Pirmastus käima, kümmekond aastat enne vaatetorni, avastasin oma elu kõige kõnekama vaate just pärna kõrval seistes. Nii et funeslikult või mitte, aga see pärn vääriks küll eraldi sõna – väike pärisnimi suurele puule.

Kord jäin ühel eriti rammusal juulipäeval pärna alla seisma. Puu oksad ulatuvad ka pärast pooleksmurdumist peaaegu maani, nii et tüve ja okste vahele on tekkinud ühtaegu varjatud ja õhuline ruum. Lendav lehevaip ja põdrasamblikust habemetutid põimivad valgust ja aroome. Tol korral ajas õite lõhn mu pea ringi käima ja korraga kuulsin eriti selgelt putukate suminat ja lindude vidinat – hääled moodustasid nagu mingi tiheda, mesiselt tilkuva heliseina, aga samas tundus, nagu suudaksin vajadusel eristada iga üksikut heli, kuigi mingit vajadust selleks polnud. Sain erilise selgusega aru, milline elu käis üheainsa pärna võras. Aga mitte ainult. Pärn polnud korraga enam objekt, vaid suhete ja seoste virvarr, sest putukad viisid kaasa tema õienektarit, linnud sidusid pärna varjus sõlmi oma sööstudele, käis üksainus õhuvoolude, vee, mulla, päikesevalguse, glükoosi, fruktoosi ja hapniku pilgar. Korraga tundus, et kogen midagi enamatki, mõtlesin korraks oma nimest kui mingist võõrapärasest, suisa naeruväärsest väljendist, mida ma ei suutnud sekundi murdosaks millegagi seostada. Ma otsisin tükk aega oma kogemusele mingilgi moel adekvaatset sõnastust. Aga siis sattusin lugema Andreas Weberit, kes kirjutab oma raamatus „Elus olla”, et inimesed pole mitte indiviidid, vaid kolooniad: „meie 10 biljoni keharaku kohta tuleb 100 biljonit mikroobirakku, kes kõik mängivad meie ainevahetuses oma osa”. Seda arvatavasti liialdavat lauset lugedes lahvatas mu silme ette pilt, millel seisan sumiseva ja sädiseva pärna all, mu vahetu ümbrus on ühtaegu rambuseni rahulik ja samas tulvil erutunud elu ning mul tekkis mulje, et äkki ma sain tol korral aimamisi aru – korraks küll, aga siiski – , et mina, pärn, putukad, linnud ja kõik muu olime osa neist omavahel ühendatud sajast biljonist mikroobirakust Maa kehal.

Weber kirjutab: „Mõte, et ollakse teistest eraldatud nagu teadlane oma laboris neist objektidest, mida ta uurib, on ehk meie tsivilisatsiooni kõige põhjapanevam eksiarvamus.” Ja kõige rohkem ongi kahju sellest, et ma ise seda suhteliselt enesestmõistetavat tähelepanekut enamasti vahetult ei taju. Ma tajun ennast ikkagi objektina. Sellise hoiaku tasakaalustamiseks tunnengi vajadust ronida Pirmastu torni, et mu pilk tabaks üksikut pärna kõrgendikunõlval, sest siis tuleb meelde see hetk, kui miski polnud üksik, miski polnud eraldunud.

Kui rääkida üksikutest objektidest, mida Pirmastu vaade sisaldab, siis vahest kõige toredam neist on toonekurgede post. Juhan võttis ühel hetkel pähe, et toonekurgedele tuleb püstitada aia äärde, otse kuuseheki kõrvale üks pesitsuskoht. Selleks ajas ta püsti ilusa puidust posti, mille otsa kinnitas ruudukujulise rauast sõrestiku, et lindudel oleks kergem pesa ehitada.

Post oli nüüd seisnud aianurgas mitu aastat. Uhkes üksinduses, toonekured sinna pesa pole rajanud. Ei teagi, mis neid takistab. Võimalik, et kahe kõrge kuuse lähedus, võimalik, et miski muu, võimalik, et nad on olemasolevate pesitsuspaikadega rahul. Aga tühjalt seisev post on ka tore. Nagu inimlike püüdluste tootem. Me muidugi oleme saanud Juhani üle pisut nalja teha, sest milleks küll on vaja sellise asjaga ülepea tegeleda, aga samas hakkad tahes või tahtmata posti jälgima, Juhani kinnisideele tasase hõõgumisega kaasa elama. Mäletan, et kui esimesest korda tähele panin, kuidas toonekurg posti otsa maandus ja sinna ümbrust jälgima jäi, haaras mind peaaegu lapselik elevus, koperdasin tornist alla ja tormasin Juhanit otsima, et talle esimestest edusammudest teada anda. Mäletan, kuidas ma lapsepõlves igatsesin lipupäevi, riiklikke pühi, mil inimesed pidid majaseintele riigilipud kinnitama (siis kasutati veel neid punaseid laineribaga lippe), sest kogu linn muutus teistsuguseks – selle jaoks on isegi olemas väljend „lipuehtes”. Suvepäevad, mil toonekurg laskub Juhani postile, tunduvad nüüd sama pidulikud. Mis tähendab, et neid päevi ei kogune just üleliia palju, igatahes vähem kui lipupäevi. Siiamaani on toonekured kasutanud posti paraku vaid ümbruse vaatlemiseks. Samas on tore mõelda, et ühel päeval ehitas Juhan vaatetorni inimestele ning ühel teisel päeval vaatetorni toonekurgedele.

*

Lisaks toonekurgedele elavad Pirmastus ka sookured. Aeg-ajalt on neid võimalik binokliga jälgida, kui nad graatsiliselt kõrgendikunõlvadel kõnnivad. Ent sookurgede nägemisest olulisem tundub mulle nende kuulmine. Sookurgede hääl kuulub olemuslikult suviste hommikute ja Pirmastu vaatevälja juurde. Kui aga täpsemaks minna, siis minu jaoks kaasneb Pirmastu vaatega kaks keskset häält – sookurgede ja rukkiräägu oma. Sookurgede huiked kuuluvad varasesse hommikusse, aega, mil valgus on painavalt lame, ei mingeid erilisi varjundeid, päev on sel hetkel veel tabula rasa, nii et sookurgede igatsevad huiked lisavad olemasolevale vajalikku dramaatikat. Rukkiräägu kriuksud aga häälestavad hiliseid tunde, eriti just hämarikutunde, valgeid öid. Ma ei kujuta üht ideaalselt sumedat õhtut ilma rukkiräägu kahesilbilise rütmiskeemita ettegi. Rukkiräägu ladinakeelne nimi – Crex crex – ei saaks olla onomatopoeetiliselt täpsem. Muide, kuigi sookured pelgavad inimesi palju rohkem kui toonekured, avaneb sellegipoolest aeg-ajalt võimalusi neid jälgida – ent rukkirääk ei anna ennast ülepea näole. See lind kehastubki minu kogemuses puhta häälena, maastiku enda erilise šifrina, kõiksuse koodina, nagu püüaks üksainus lind kogu maailma lahtiseid liigeseid paika kruvida. Aeg-ajalt peab rukkirääk kahe crex crex `i vahel väikese pausi, justkui jäädes mõttesse, kas on vaja veel lisada kaks crex`i või mitte. Neis pausides on peidus maailma ammendamatus – on tore mõelda, et kui rukkirääk nüüd vaikib, hakkavad juhtuma hoopis teistsugused asjad kui siis, kui rukkirääk jätkab. Samuti meeldib mulle mõelda, et sookured teevad õhu ning rukkiräägud maa häält.

Mõnikord kuulen taamal Cuculus canorus`t, aga tema pole kaugeltki nõnda järjekindel kui rukkirääk.

Mõni aeg tagasi, 2015. aastal, võtsid Hasso Krull ja Carolina Pihelgas ette omamoodi ilukirjandusliku eksperimendi ning koostasid Marie Underi „Sonettide” uusversiooni, mille jaoks telliti igale algteose luuletusele värske vaste. Viiskümmend eesti autorit kirjutas Underi esikkogu tekstide vasteks viiskümmend tõlgendust. Minule tehti pakkumine kirjutada uusversioon „Lõokesest”. Kuna vormivalik oli vaba, kõik seosed ja võtted legitiimsed, püüdsin vastupidiselt oma harjumustele järgida algteose vormi, kirjutada vahelduseks üht vormipuhast – või ligilähedaselt puhast – sonetti. Mu tekst sai inspiratsiooni Pirmastu vaatest ja selle vaatega seotud häältest. Luuletuse pealkirjaks saigi „Sookurg”. Mainisin oma luuletuses ära isegi sumisevat elu tulvil hiiglase: „seadsin sammud vana pärna poole…”. Inimesel võib olla raske sookure häält lihtsalt kuulata, registreerida, see kipub kindlasti millelegi viitama, mingi tunde tekitama, mingi üldistuseni juhtima. Tegu pole lihtsalt häälega, vaid meeldetuletusega! Luuletuse viimane rida ütlebki: „Sest selgus: olen siin, see ongi ime.” Sellele kirjutan jätkuvalt iga kell alla.

*

Eelpool kirjeldatust võib jääda mulje, et Pirmastu vaatevälja pole liialdus nimetada maaliliseks. Nii on. Ent ometi sisaldab seegi vaade ebakõla. Nimelt on järve varjulisele läänekaldale kerkinud mingi moodustis, midagi silla ja varjualuse vahepealset, mis on ehitatud erinevatest käepärastest vahenditest. Meenub Asko Künnapi väljend „kilest katedraal”. Jah, kasutatud on mitte ainult puitu, vaid ka kilet ja plastikut. Lisaks üks paremaid päevi näinud – ja need päevad ammu unustanud-, justkui Moskva olümpiamängude aegse auto sisikonnast pärit iste, mida aeg ja ilmaolud vaikselt töötlevad. Üldjoontes on tegu objektiga, mis ühele maastikukaitsealale hästi ei sobi. Seal käivad sellised asjalikud mehed, kes loobivad oma konid kõrkjatesse, sest küll loodus kõige eest hoolt kannab. Võib-olla teen liiga ja interpreteerin selle kilest katedraali rolli üle. Ent ka meie ujumissilla ümbert veest korjan aeg-ajalt konisid ja kileümbriseid.

Selle objektiga on mul kahetine suhe. Muidugi näeksin meeleldi, et see sealt õõtsikkaldalt minema viidaks. Tout de suite! Aga samas on ehitis ka omamoodi vajalik – see tuletab mulle meelde, et Pirmastu-sugused vaated pole enesestmõistetavad ega igavesed. Vaateväli ei ole ainult minu pärast, seda saavad mõjutada ka need, kes vaatevälja ulatuses elavad ja/või sellel tegutsevad, lähimatest naabritest kuni Riigimetsa Majandamise Keskuseni.

Paratamatus on nähtus, millega võitlemiseks on vaja vist piiramatuid ressursse. Lugesin hiljuti, et kurikuulsad, ookeanihoovuste mõjul tekkinud prügimandrid moodustavad vaid ühe protsendi kogu maailmameredesse heidetud plastikust. Me upume sellesse, mikroplast ringleb meie veres, me hingame seda sisse. Pirmastu vaade pakub sellel taustal väikest eskapistlikku mõnu, illusiooni, et killuke maailmast allub mingilgi määral mu kontrollile, siia maailma praht ei ulatu; kilest katedraal järve lääneotsas aga kannab hoolt, et ma oma eskapismis päris eksi ei läheks.

Nii et püüan läheneda asjale „filosoofiliselt” – ilma ebakõlata poleks ükski vaade täiuslik. Ebakõla kuulub asja juurde. Ebakõlas on ausust. Seetõttu armastan vaateid oma Muugal asuva kodu akendest. Meie maja ümbritseb õunapuuaed, maja ees asub väike park, kus kasvavad kuused, männid, kased ja isegi üks tamm. Puude ümber siblivad linnud, mõnikord on näha oravat. Ent kogu selle mõnusa segasummase linnalähielu taustal võib pidevalt tajuda sootuks teistsugust maailma. Põhjapoolsest köögipoolsest aknast on näha Muuga sadama viljaelevaatori ülemisi tulesid, lõunapoolsetest katuseakendest Iru elektrijaama korstnat, kohalikku Pikka Hermanni. Suvisel ajal kattub see tööstuslik lavasügavus rohelusega, ent talvisel ajal põlevad punased signaaltuled nagu pisikesed hoiatused – ära võta oma väikest idülli enesestmõistetavana!

*

Kui istuda Pirmastu tornis pimedal ajal, siis on näha metsa kohal õrna kuma – Viljandi tulesid. Eespool sai mainitud, et kuigi Viljandi ei asu kaugel, pole tema tuled piisavalt võimsad, et häirida tähisöiseid vaatlusi. Uurides kosmosefotosid öisest Euroopast, võib näha, et kui näiteks Madalmaad ja Loode-Saksamaa on otsekui valgusesse uppunud, leiab Eesti alati veel ikka omajagu pimedaid paiku. Valgusreostus on õpetanud mind pimedust mitte kartma, vaid vastupidi – ihaldama. Huvitav, kas tulevik sisaldab ka pimedusturismi?

Hiljuti tegi ajakiri Edasi.org minuga intervjuu mu koduse kunstikogu asjus. Üks küsimus kõlas nii: „Kui saaksid valida endale ühe kunstiteose ükskõik mis ajast ja maailma nurgast, siis mis teos see oleks?”Kohe, kui intervjuu autor Bianka Soe selle küsimuse oli esitanud, kerkis mu silme ette August Strindbergi 1903. aastal valminud maal „Linn”. See piklik maal kujutab üldvaadet kuldselt helendavale linnaribale, mis on surutud mäsleva taeva ja mustava mere vahele – laotus, mis on täidetud otsekui jumala viha sisaldavate pilvedega, haarab enda alla kaks kolmandikku pildi pinnast. Ähvardavaid akromaatilistes toonides elemente trotsib kitsas helendav riba, milles on üks pisut kõrgem koht, arvatavasti ümara kupliga kirik – selle ehitise kuju tõttu meenutab linn mulle Helsingit.

Strindbergi maal meeldibki mulle seetõttu, kuidas linn, tsivilisatsiooni sümbol, on jäänud pildil kõrguste ja sügavuste vahele ning viibib nende ennustamatus ja püsivalt ohtlikus meelevallas. Võib öelda, et maali saab pidada teaduslikult adekvaatseks. Inimesed ja muud bioloogilised organismid püsivad elus vaid mõne kilomeetri laiusel ribal, troposfääri alumisel osas – kusjuures troposfäär ise on Maa atmosfääri alumine kiht. Meie jalge all on talumatult kuum laava, meie peade kohal surmavalt külm kosmoseruum. „Linn” toob mulle meelde vana hea Käsmu, kus on võimalik tajuda tsivilisatsiooni efemeersust horisontaalsel tasandil – asula kui mere ja metsa vahele tunginud kitsas riba.

Eelöeldu tõttu peangi Strindbergi maalitud vaadet inimkonna elutingimuste või – dramaatilisemalt väljendudes – saatuse üheks adekvaatsemaks kunstiliseks kujutiseks.

*

On täiesti võimalik, et eksisteerib õrn seos Strindbergi maali mõjuvuse ja mu lapsepõlve ühe kõige kütkestavama vaate vahel. Mainisin juba Aegviidu raudteejaama nurgapealsest köögist avanenud vaadet. Õieti oli vaatevälju kaks, üks risti raudteega, teine raudteega paralleelselt. Seetõttu võis teega rööbiti avanevast aknast näha päris kaugele. Talveöödel valitses õues lumivalge ja taevamust, kõik teised toonid olid neil tundidel maailmast taandunud. Välja arvatud eredad värvilaigud valgusfoorides – enamasti punane, harvemini roheline ja veel harvemini kollane. Need laigud tõid ümbritseva mustvalguse eriti hästi esile. See vaade on mu vaimusilma üks vastupidavamaid pilte, kui mitte kõige vastupidavam. Mind kütkestabki mälupildi akromaatilisus, maailm on sel pildil mustvalge, aga see ei tähenda igavust, sügavuste puudumist. Vastupidi – must ja valge varjavad midagi muud, katavad midagi, mis on nende taga ootel, kõik on tardunud, aga igasse tardumusse tekib lõpuks pragu. Oi, kuidas mulle meeldis lapsepõlves Ellen Niidu „Suur maalritöö”, mis ilmus esmakordselt samal aastal, kui ma sündisin – talveöisest köögist avanev vaade meenutaski maailma enne pintslimehe tulekut. Mitte maailm eKr, vaid maailm ePm.

Loomingut

Luule
“Öösel näeb halvemini kui päeval” (1994, pseudonüümi all Kalle Kilokalor)
“Õigem Valem” – koos Juku-Kalle Raidi, Kalju Kruusa ja Fagira D. Mortiga (2000)
“Enam Vähem” – koos Juku-Kalle Raidi, Kalju Kruusa ja Fagira D. Mortiga (2003)
“Aeg on vaha” (2005)
“Asjaõigusest” – koos Indrek Koffiga (2012)
“Vasaraheitja” (2013)

Novelli- ja miniatuurikogud
“Üle ja ümber” (2000)
“Õndsate tund” (2003)
“Miniatuurid” (2009)
“Tallinna kaart” (2014, 2021, Loomingu Raamatukogu kuldsari)
“Läheduste raamat” (2016)
“Enne kui unisusest saab reegel” (2018)
“Stiiliharjutused” (samuti Indrek Koff, Toomas Täht, Liina Vahtrik ja Eva Koldits, 2018)
“Vangerdused” (koos Flo Kasearuga, 2020)

Romaanid
“Maailm ja mõni” (2001)
“Tema” (2006)
“Hetk” (2009)
“Koju” (2012)
“Ma olen elus” (2014)
“Tõrv” (2015)
“Kompass” (2017)

Tunnustus
2001 Loomingu aastapreemia (arvustused)
2003 Eesti Vabariigi presidendi noore kultuuritegelase preemia
2003 Ponkala Fondi preemia
2004 Loomingu aastapreemia (näidend “Püstol”)
2005 Sirbi laureaat
2007 stipendium “Ela ja sära”
2007 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (romaan “Tema”, 2006)
2014 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Ma olen elus“ ja „Tallinna kaart“)
2015 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind (romaan “Ma olen elus”, 2014)
2015 aasta kirjanik (“Ma olen elus”)
2016 kirjanikupalk
2018 Eesti Teatriliidu muusikaauhind (koos ooperi “Tulleminek” lavastuse meeskonnaga – Märt-Matis Lill, Taago Tubin, Taavi Kull)
2019 Friedebert Tuglase novelliauhind (“Õnnelik lõpp”, kogumikust “Enne kui unisusest saab reegel”, 2018)
2019 ajakirja Teater. Muusika. Kino aastaauhind
2021 ajakirja Akadeemia kuldauhind
2022 Sirbi laureaat

Püsiviide Lisa kommentaar