Ignė Zarambaitė

26. märts 2024 at 11:15 e.l. (Ignė Zarambaitė, Nädala autor 2024) (, , , , , , )


Foto autor: Vygaudo Juozaičio

Ignė Zarambaitė (1988) on leedu laste- ja noorte kirjanik ning koolitaja. Ta õppis Vilniuse ülikoolis ärijuhtimist ning naasis seejärel kodulinna Šilutėsse, kus ta praegu elab ja töötab. Leedu Kirjanike Liidu liige ja Rahvusvahelise Laste- ja Noortekirjanduse Assotsiatsiooni (IBBY) Leedu filiaali liige. Tema raamatuid on tõlgitud läti, eesti, ukraina, sloveenia keelde.

Mõistes lapsena raamatute jõudu, hakkas ta tasapisi ise kirjutama. Debüütraamat – „Emili kiri” („Emilio laiškas”, 2015) pälvis edu – raamat tunnistati üleriigilisel lastekirjanduse konkursil aasta debüüdiks, ilmus kolmekümne tuhandelises tiraažis ning katkendeid on avaldatud Leedu teise ja kolmanda klassi õpikutes.

Ignė Zarambaitė esimene teismelistele mõeldud raamat on „Süngete vete vaimud” („Juodavandeniai”, 2020). Teos jõudis ilmumisaastal White Ravensi kataloogis soovitatavate lugude sekka ja valiti Leedu aasta parimaks noorteromaaniks.

Märtsikuu noorte kirjanduskohvikus 27. märtsil kell 16 laste- ja noorteosakonnas arutletakse Ignė Zarambaitė raamatu „Süngete vete vaimud” üle.

Leedu noortekirjanik Ignė Zarambaitė külastab see aasta kirjandusfestivali Prima Vista raames Tartu Linnaraamatukogu. Kohtumine toimub 8. mail kell 13 Tartu Linnaraamatukogu saalis.

Katkendid: Ignė Zarambaitė „Süngete vete vaimud”, Eesti Raamat 2023

Lk 8.

Tere, Ana.

Äkki lööb teerada kõikuma, maapind lõheneb jalge all, avaneb, võngub. Ma ahhetan ja vajun maa alla. Ei ole enam päikest, silmi järab tihe pimedus. Jällegi sõuan kätega, kuid seekord mitte õhus, vaid vees. Ma ei kuku, vaid upun. Vajun sügavikku. Keegi tirib mind allapoole, küünistab mu selga. Tunnen sõrmi oma kaelal. Soiun sisemuses, tahan karjatada, kuid ei saa. Jällegi lämbun. Vesi on sogane, hukutav pimedus üritab mind endale haarata. Ei, ei, ei! Hakkan nagu pöörane rabelema ja vastu punnima. Lükkan millegi nähtamatut raevukalt endast eemale, löön jalgadega. Sõrmed üritavad veel minust haarata, aga ma rabelen end lõpuks lahti. Veel üks käetõmme ja nägu tõuseb pinnale. Hingan, kõõksun ja kangestun. Ehmatusest, külmast. Aga ma olen elus. Rohkem kui ei kunagi varem.

Uppus vaid Anika.

Ana sündis uuesti.

Aga on see uni?

Lk 16-17.

Siinkandis on üleujutus igal aastal. Kõige sagedamini jaanuari teises pooles või veebruaris. Harvem detsembris. Stiihia ulatus ja kestsus sõltuvad sellest, kui palju on sademeid, kui kiiresti lumi sulab, kuidas jää liigub. Kui on ebasoodne tuul, kui jäämineku ajal tekib jõesängides või lahesoppides „korke”, võib vesi väga kiiresti tõusta.

Selle aasta veebruaris saavutas tulvavesi tõelise kõrgpunkti. Sellist polnud juba ammu olnud. Esmalt käre külm, tõsine lasu lund ja siis läks äkki soojaks. Poolteist kuud tagasi kuulutati välja eriolukord; vesi ei taandu ikka veel. Üle on ujutatud umbes nelikümmend tuhat hektarit. Linn on ümbritsetud poldritammidega ja jäi tänu nendele ka seekord puutumata, kuid kannatada said rajooni külad. Üleujutus pole siinsete elanike jaoks mingi uudis, kuid sel korral on paljud tõesti paanikas. Vesi on üsna paljud talud täielikult isoleerinud, tuletõrje- ja sõjaväetehnika läheb pidevalt rivist välja, sõidukeid ja inimesi ei veeta enam mandrialalt Saarele*, kõigil palutakse võimaluse korral koju jääda. Justkui neil oleks valikut.

Ainus lahendus on paadid ja süstad. Meie valisime viimased.

*Saareks nimetatakse Rusnė ( saksa k. Ruß) alevit Leedus Šilutė rajoonis – Väike-Leedu etnograafilises piirkonnas. Alev asub Nemunase deltas Rusnė saarel Atmata ja Skirvytė jõeharude lahknemiskohas, üleujutatavas piirkonnas.

Lk 31.

Õhtul avan „Võõra”, aga kohe kui lugema hakkan, tuleb see tüüp meelde. Ärritun jälle, viskan raamatu eemale ja tõmban sahtlist välja lapsepõlve lemmikraamatu – Astrid Lindgreni „Madlikese”. Enamikust vanadest asjadest sain lahti, kuid seda ei suutnud ära visata. Lugedes kujutan ette, et olen Madlike: mul on ema, isa, õde, ustavad sõbrad, ma kastan päevade kaupa aeda, annan siilidele juua, mängin. Ma olin raamatutegelase peale kade; ühel päeval armastasin, teisel vihkasin teda. Minu lapsepõlv oli tõeline põrgu.

Mu vanemad lahutasid, ma käisin koolis koos isa uute lastega – tüdruku ja poisiga, kes olid eelkoolis. Mina õppisin siis algkoolis. Nägin neid sageli – lõbusaid ja energilisi, korralikult lõigatud juustega, kenasti riides – koos teiste lastega ringi jooksmas. Aga ise tundsin ma end tõrjutuna. Mul oli üks sõbratar, kuid ta ei astunud mu eest kunagi välja, vaatas vargsi, kuidas eakaaslased mind kiusasid, rõõmustades, et jälle jäin ette mina, mitte tema. Hiljem ütles ta must lahti, läks nende poole üle. Mind pandi tualetti kinnis, seljakotti topiti kõiksugu jälkust, möödaminnes sülitati supi sisse (aitab õgimisest, rõugehaige peki!), peideti ära kehalise riided, loobiti mu õpikuid. Tõeline kiusamise klassika. Ma ei tahtnud kellegile kaevata, nii jooksin lihtsalt tundisest minema. Sünnipäevapeo ajal lõigati mul patsid maha, ja lõpuks uppusin peaaegu ära. Tõusin igal hommikul õudustundega, kratsisin end närviliselt ja närisin huuli, teadmata, mis ees ootab. Õpetajad tegid näo, et ei näe, või vaatasid mind haletsevalt. Ma ei talunud seda. Tulime emaga vaevu ots otsaga kokku, ta töötas vahetustega ööd ja päevad, jõudis koju rampväsinuna. Vahtisime vaikides telekat, kuni uinusime oma tagasihoidlikus ahtas maailmas, mis mahtus nelja seina vahele. Vähemalt tundsin end turvaliselt, mitte nagu koolis. Miski ei muutunud. Ma enam ei lootnudki, et muutub. Kuid pärast mingit tüli lasti ema lahti. Tuttav pakkus talle kohta pealinnas. Haarasime vähimagi kõhkluseta õlekõrrest.

Lk 40.

Vahetasin taas kooli ja alustasin etendust. Teadsin, et pean olema teistsugune, aga ei teadnud veel, milline. Ühel päeval oli agressiivne, teisel muutusin rahulikuks ja kuulekaks nagu varem. Olin ettearvamatu, seepärast pelgasid mind kõik. Mul polnud lähedasi sõpru, kuid ka kiusamine lakkas. Hindasin seda kui võitu, nagu märki, et liigun õigel teel. Jäi vaid üle otsustada, milline ma tõepoolest olla tahan, ja lõpetada rollide vahel kõikumine. Tekitasin endale pähe kujutise ja liikusin hoolsalt selle visiooni poole. Käisin basseinis, jooksmas, võtsin üsna palju alla. Sellepärast ei tarvitanud ma ka mulle välja kirjutatud andidepressante – need pärssisid liialt, ma poleks suutnud nii palju sporti teha. Kui lõpetasin kõige käeulatusse jääva närvilise õgimise, kadusid ka nahaprobleemid. Käisin paljudel koolitustel – meikimisest oraatorluseni. Kõik olid nõus, et pean meelt lahutama, kasuisal polnud mu jaoks rahast kahju. Õhtuti harjutasin uut Anat, kujutades ette erinevaid situatsioone. Vahel langesin tagasi, kõige sagedamini öösel, hakkasin ilma mingi selge põhjuseta nutma, kuid aina harvem ja harvem, kuni pisarad hoopis otsa said.

Tulin siia väikelinna tagasi juba ettevalmistutuna, olin valmis.

Lk 87-88.

Õhus on tunda kevadet, ilm muutub soojemaks, võbeleb, mulla seest pistavad nina välja lumikellukesed ja sinililled – metsas ja otse mu akende all. Hommikuti lõõritavad linnud nii valjult, et näib, nagu irvitaks nad meelega mu halli rusuva paine üle. Kui mu pea hakkab mööda tube kõndimisest ringi käima, lähen välja ja prantsatan pingile. Pööran end päikese poole, sulen silmad ja lasen sel nägu paitada; tuul on mahe, lohutav. Laugude all helgivad ja virvendavad värvid nagu kaleidoskoobis. Mõnda aega veel silmi kinni pigistades näen imelikke laike. Need on kõikjal: mu kätel, jalgadel, riietel. Jälgin neid kissitades, kuni need kaovad.

Ja siis näen otse enda ees teda. Tunnen ta ära elegantse kõnnaku, ambre-stiilis heledaks värvitud juuste, punase palitu järgi, mille, nagu ta ise kiitles, kinkis talle austaja. Mu keha põleb, plaatidest teerada hakkab jalge all vappuma, ent ikkagi tõusen ja järgnen talle. Vangun nagu poolearuline, laigud ja rõngad virvendavad ikka veel, nüüd näen neid punasel foonil, sest lähenen neiule. Sõrmed värisevad, küünealustesse oleks nagu miski sööbinud. Ta pöördub mu samme kuulde tagasi, või ehk lausa puudutasin teda. Aga see pole tema. Ei ole Deima. Isegi mitte temasarnane. Ainult see punane palitu, juuksed ja kõnnak. Löön pilgu maha ja pööran kiirelt esimesse ettejuhutuvasse kõrvaltänavasse.

Kuidas ma seda ette kujutasin? Mida ma kardan? Deimat pole enam. Nüüd tõepoolest pole enam.

Lk 117.

„Niisiis … inimene – vesi. Ühed on nagu jõgi, teised nagu allikas, kolmandad nagu meri, aga kõik on muutumises, sest selline on meie olemus,” räägib ta vaikselt, justkui avaldaks ka mulle mingit saladust, tema silmad säravad elavalt. „Võime olla ühteaegu rahulikud, võrgutavad ja erakordselt ohtlikud. Me ületame takistusi, muudame kuju ja voolusuunda; kui me ei taha, siis ei peata meid isegi mitte tammid, leiame ka kõige väiksema prao ja voolame edasi. Järelekatsumised, vapustused – see on vaid võimalus suunda muuta. Nii me täiustume, muutume tugevamaks, lõppude lõpuks – elame. Muutub ju seisma jäänud vesi sooks… Kes tahab olla soo? Sina, ma usun, ei taha. Veel on nii pealispind kui ka põhi, kuid kõige tähtsam on see, mis on nende kahe piiri vahel.” Matiejus vaikib hetkeks, kummardub lähemale ja jätkab: „Mulle meeldib see, mida ma sinus näen. Kuradile need piirid. Sa võid muutuda või jääda samasuguseks, see on sinu asi. Ma vaid soovin siiralt, et oleksid rahul, et tunneksid oma elust rõõmu. Aga kui sa ei saa, siis loodan, et sul on piisavalt jõudu, et uuesti alustada. Nii palju kordi kui vaja.”

Lk 136.

Hakkan arvama, et me kõik oleme nagu sünkveelased. Samal ajal nii valguse kui ka pimeduse olendid. Vahel ihaldame, vahel vihkame, vahel aitame kedagi, aga vahel mõistame kohut. Ainult et kas meil on selleks õigus? Ehk pole olemas üht tõde, ehk teenib meist igaüks oma tõde? Igaühe vesi on omamoodi sogane.

Lisaks lugemist:

Klaari Tamm

Püsiviide Lisa kommentaar

Tiina Laanem

11. märts 2024 at 5:16 p.l. (Nädala autor 2024, Tiina Laanem) (, )

Foto: erakogu

Tiina Laanem (1974) on avaldanud nii romaane, novellikogusid kui ka lasteraamatuid, samuti on ta kirjutanud näidendeid. Tema täiskasvanutele mõeldud romaanidest on tuntumad „Väikesed vanamehed“ ja „Pildilt kukkujad“. Üks tema viimaseid teoseid on jutukogu „Öised hääled“.

Laanemi romaan „Väikesed vanamehed“ võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Tema teine romaan „Pildilt kukkujad“ pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia.

Tiina Laanem on töötanud ka ajakirjanikuna ajalehtedes KesKus, Linnaleht ja Eesti Päevaleht.

Tiina Laanem on külas Ilmatsalu harukogus 18. aprillil.

Raamatud täiskasvanutele:

Väikesed vanamehed, 2007

Kihnu Virve : nagu linnukene oksal, 2009

Killud legendaarsetest eesti filmidest, 2009

Sidrunid ja siilid, 2009

Ärge pange mulle sõnu suhu! : poliitilised killud (karikatuurid: Urmas Nemvalts), 2012

Õnnelik jää : novellid ja lühijutud, 2012

Pildilt kukkujad, 2016

Öised hääled : jutukogu, 2021

Lasteraamatud:

Mina, Meg ja meie klass, 2019

Kollase Kassi Komando, 2020

Katariina kaaperdab kooli, 2022

Maailma parim liivaloss, 2024 (ilmub aprillis)

Raamatusoovitused meie blogides: Tiina Laanem “Väikesed vanamehed”; Tiina Laanem “Kollase Kassi komando”; Tiina Laanem “Katariina kaaperdab kooli”

Katkendid: Tiina Laanem “Öised hääled”, Pegasus, 2021

Sõit, lk 47

Bruno arvas, et aasimine kuulus Emmi iseloomu juurde ja polnud mõtet sellepärast vihastada. Ilmselt aitas see naisel hinges püsida. Kuigi … üheskoos vaikida näis siiski kõige parem. Seetõttu ei öelnudki kumbki tükk aega sõnagi. Selle asemel jälgiti hoopis üht kärbest, kes sumises aknalaual ja üritas õhuakna kaudu välja pääseda, kuid põrkas ikka vastu klaasi. Lõpuks katkestas Bruno vaikuse.

„Tead, ma mõtlesin, et me võiksime hoopis…“ alustas ta ääri-veeri.

„Mida?“ päris Emmi umbusklikult.

„Ratastega sõitma minna,“ pakkus mees ootamatult. „Läheks mere äärde.“

„Nalja teed või?“

„Ei tee, see oleks väga tore. Võtame võileivad kaasa ja teeme mere ääres väikese pikniku.“

„Rattaga mere äärde? Läbi metsa, mitu kilomeetrit.“

Äkilisest ettepanekust segadusse aetud Emmi püüdis kätega vehkides kõiksugu vabandusi välja mõelda. Peamiselt raius ta seda, et tema ei oskagi enam sõita. Ta pea enam nii palju tasakaalugi. Mis hull jutt see nüüd olgu?!

Lk 50-51

Teepervele prantsatanud naine püsis abitult ühes asendis ja oigas vaikselt, endal ehmatusest ja valust pisarad silmis. Kogu keharaskusega vasakule jalale kukkunud Emmi püüdis end liigutada, kuid iga katse tegi valu. Jahmunud Bruno tõttas appi, tõstis ratta eemale ja uuris ettevaatlikult viga saanud jalga, kus märkas kohe luuotsa, mis turritas jonnakalt seal, kus poleks pidanud. Näost ära vajunud mees otsis värisevate kätega taskust telefoni, et kiiresti abi kutsuda, ise seejuures naisele lohutussõnu pobisedes.

Lk 58-59

„Aga sel juhul oli see tema otsus,“ arvas ka Bruno seda, mida Emmi korduvalt unedes kuulis. „Sina ei pea end sellepärast…“

„Arvad tõesti?“ küsis naine tungival toonil. Ta seadis enda süüdimõistmise esimest korda tõsisemalt kahtluse alla. Midagi polnud nagu muutunud, aga ometigi.

„Jah, ma arvan seda tõesti,“ kinnitas Bruno noogutades. Ta võttis naise käe oma pihkude vahele ja silitas hellalt Emmi käeselga. Ta noogutas mitu korda.

„Sa arvad, et ma ei oleks saanud seda kuidagi …?“ asus Emmi end uuesti süüdi mõistma, kuid mees haaras tema teisegi käe vaigistuseks oma pihkudesse.

„Ei, sina ei oleks saanud,“ sõnas Bruno talle silma vaadates veendunult.

Emmi uuris tükk aega mehe nägu, püüdes ka ennast veenda, et see, mida Bruno ütles, võis olla tõsi. Tundus uskumatu, et keegi tegi selle kõva häälega kuuldavaks. Et need sõnad ei sündinud tema enda peas nagu üks hale eneseõigustus.

Emmi ilme selgines vähehaaval, ta ajas end karkude najale püsti ja naeratas põgusalt, rehmas siis käega ja liipas puhvetkapi juurde. Ta võttis sealt kaks peent ja hinnalist portselantassi ning silmapaistvalt uhke kannu, et keeta kohvi vanaviisi. Ta pani nõud lauale ja pöördus siis korraks kapi juurde tagasi, et võtta ka üks kausike Bruno toodud moosi jaoks.

Üle ääre, lk 107-108

Taimi pidas seejärel vajalikuks selgitada, et luges mingist asiaatide tarkuseraamatust, kuidas iseendale elamine teeb inimese õnnetuks. Ahah, kas tõesti? Evald püüdis selle teose nime meelde jätta, sest teda valdas vastupandamatu soov minna raamatupoodi ja teha taolised viitsütikuga pommid kahjutuks. Rebida neist lehti välja ning kallata neile kohvi peale, ükskõik mida, mis päästaks inimkonna nende lõksudest.

Lk 112-113

Kuni ühel hommikul lendas kõik äkitselt uppi. Evald ei osanud seda oodata ega karta. Hommik algas nagu hommik ikka. Ta vajutas raadio käima, käis duši all ja ajas habeme ära, istus lauda ning ootas, et Taimi talle pudru ja võileivad ette tõstaks. Tavapärane päeva algus. Ei midagi erilist. Ometigi tegi naine midagi, mis mõjus kui salakaval paremsirge otse silmade vahele.

Taimi ei oleks pidanud seda tegema. Aga ta tegi ega tulnud vist selle pealegi, et ületab nähtamatu piiri. Tema meelest polnud selles midagi erilist. Ta keetis kohvi ja seekord isegi tavalistest ubadest, nii et köök lõhnas oivaliselt. Evald tõmbas aroomi sügavalt ninasõõrmetesse, kuni naine valas jooki tassidesse. Ta hakkas piima peale kallama, kuid Evald peatas teda jahmunud hüüatusega.

„Mida sa teed?“ karjatas ta, suutmata end enam vaos hoida,

„Midagi ei tee,“ ei saanud Taimi karjumise põhjusest aru. „Segi oled läinud või?“

„Mis asi see on?“ nõudis mees selga sirgeks ajades aru.

Evald viitas peaga paki suunas, mida naine käes hoidis. Taimi kehitas õlgu ja teatas täiesti argise häälega, et kaerapiim. Just nagu oleksid nad seda aastaid joonud.

Evaldil hakkas köök silme ees ringi käima. Ta tundis ühekorraga jõuetust, kurbust ja viha. Pisarad tõusid säärase hooga silmisse, et ehmatasid teda ennastki. Ta ajas end laua tagant püsti, äigas parema käega üle silmade ning lõi vasaku rusikaga vastu lauda.

„Aitab! Enam ma su sõna ei kuula!“ kõmistas mees üle köögi sellisel toonil, et Taimi käsi värahtas ehmatusest. Natuke kaerapiimaga kohvi loksus põrandale.

Liina Raju

Püsiviide Lisa kommentaar

Anti Saar

1. märts 2024 at 5:15 p.l. (Anti Saar, Nädala autor 2024) (, , , , , , )

Foto: Dimitri Kotjuh

Anti Saar (1980) on eesti kirjanik, tõlkija ja mängudisainer.  Anti Saare proosa on žanriliselt katsetuslik, sageli esseistliku alatooniga, autoripositsiooni analüüsiv. Tema debüütteos ilmus 2006. aastal, milleks oli kogumik „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin“, mis viib lugejaid  rännakutele nii inimsuhetes kui ka kujutlusvõimes. 2013. aastal ilmus ta esimene  lasteraamat „Kuidas meil asjad käivad“, mis pälvis kohe nii Aasta Rosina kui Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna.  

Aastal 2014 asutas ta ühemeheettevõtte Kolm Elu, mis valmistas mehaanilisi kuulimängumasinaid ning viimastel aastatel annab ta selle kaubamärgi all välja ka oma raamatuid.  Tõlkijana on ta prantsuse keelest eesti keelde tõlkinud peamiselt proosat kui ka filosoofilisi ja humanitaarteaduslikke tekste.

Kirjastuses Kolm Elu ilmunud proosateos „Puu põndakul“ ja  lasteraamat „Kuidas istuda, kuidas astuda“ on käesoleval aastal nomineeritud kultuurikapital kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele. Teose „Puu põndakul“ teeb eriliseks asjaolu, et esimest korda on Anti Saar ise ka oma raamatu illustreerinud. Õigemini on joonistused kogu raamatu keskseks teljeks.

Katkendid: Anti Saar „Puu põndakul“, Kolm Elu, 2023

Lk 34.

Olin terve algkooli läbinisti viiemees, ainult kunstiõpetus oli pidevalt neli. Ma ei mäleta, miks, ma ju püüdsin. Enam ma ei püüa. Mis on kunst, kirjandus või mistahes muu üldse väärt, kui ta kajastab kellegi püüdlusi, kui vastab ettekujutusele, omaenda või, veel hullem, kellegi muu nägemusele? Kui ma ei suuda ennast enam üllatada, olen ma surnud. Mitte valmis saada tähendab: olla kogu aeg kõigeks valmis.

…

Lk 60.

Kõhe on näha vägevat haralist paplit, mis aeg-ajalt üksikuid luukarvu oksi poetab, siis aga korraga täies pikkuses jala pealt langeb. Ma olen sellist puud langemas näinud. See puu oli minu isa.

Lk 68.

Puude tagant paistab mets. Aga kui terasemalt vaadata, siis hakkavad metsa taustal paistma mitmesugused puud: arukased ja sookased, hallid ja sanglepad, toomingas, türnpuu ja künnapuu, paar kõrgemat kuuske ja muidugi kõiksugu pajud. Puude taustal on tüved ja oksaharud, nende taustal lehekroonid, -klumbid ja – sagarad. Leheklumpide taustal on puulehed, nende taustal siksakid, spiraalid ja  võnked, ebaühtlane sigrimigri, mille tausatal, kui päris lähemalt vaadata, hakkab uuesti paistma mets, padrik, rägastik.

Lk 74.

Mõte on arborestsentne, puu on mõtte metamorf. Puu kasvatab vilju, mõte liigutab mägesid. Mõni mõte võib nakatuda nõiavitsatõvest, lüüa sajas suunas vohama ja kulutada kogu jõu tarbetutele kasvudele, mis on külmakartlikud, õisi ei kanna ja kuivavad kiiresti.

Lk 83.

Mõnikord jälitan ma õiget joont terve õhtu. Kuskil seal puuvõras, mida ma joonistan, on ta peidus, aga kuni see, mida ma joonistan, ei ole puu, ei suuda ma teda kuidagi tabada. Ühesõnaga, see on võimatu. Ma joonistan selle võimatuse kiuste.

…

Lk 115.

Ei tahagi nagu õieti midagi. Kedagi näha või… Ainult kõige lähemaid. Huvitav, kaua see niimoodi kestab? Inertsist ikka nõustun tegema ja käima ja olema. Aga kõik see on pingutus. Mõni tõmbab ennast stressi leevendamiseks kivisse, mina tõmban ennast puusse. Hea, et see võimalus on. Olen seda paar aastat justkui ette valmistanud, nagu lapsena ehitasin puu otsa onne. Kui ema seitse aastat tagasi suri, tundus, et sain täiskasvanuks. Nüüd, pärast isa minekut, oleksin nagu vanaks jäänud. Võib-olla see joonistamine ongi vananemise harjutus. Hoo mahavõtmine, paremal juhul hoo ülekandmine.

Lk 122.

Tühisuste tühisus.

Lk 125.

…

Praegu tundub, et muust peale puude enam keegi ei räägigi. Eile Tallinnas: teel lugesin Sirbist Kaplisnki mõtet, et puud ja põõsad osa meist, meie kehaosad, ainult kaugemad kui me käed ja jalad. Nii et me võime hakata uskuma, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära  raiuda, ilma et saaksime haiget, ilma et meiega midagi juhtuks. Hiljem lastekirjanduse keskuses kõneles Piret oma imelisest „Juurtega aiast“ ja näitas pilte oma koduaknast. Puudega on mul, jah, mingi päris omaette eriline suhe – umbes nii ta ütles. Pärast ütlesin talle, et minul ka, lubasin mõned enda omad saata. Kairiga oli eelmine nädal umbes sama lugu. Ühesõnaga, olen neid puid nüüd jagama hakanud. Võib-olla saadaksegi rasketest asjadest jagu. Kui neid ühes tükis endale hoida ei jaksa.

Lisaks lugemist:

Klaari Tamm

Püsiviide Lisa kommentaar