Mari Saat
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: 26. märtsil – Mari Saat “Lasnamäe lunastaja”
Foto: Tiit Blaat/Eesti Ekspress
Mari Saat (1947) eesti kirjanik. Lõpetanud TPI 1970. Aastast 1993 Tallinna Tehnikaülikooli ärieetika dotsent.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat ilukirjanduslikus proosas 2008 „Lasnamäe lunastaja“ eest
Katkend: Mari Saat „Lasnamäe lunastaja“ Tuum 2009, Lk 131-135
Ta kiirustas ema juurde. Ema istus elutoas diivanil ja vaatas telekast mingit filmi. Tal oli seljas ikka seesama siidpluus ja nüüd märkas Sofia, et emal olid jalas koguni säärased kontsaga sametised toakingad, mida ta ainult siis kandis, kui mingi pidu oli – uusaasta või sünnipäev – ja külalised olid kutsutud. Aga ta ei paistnud enam õitsev ja pidulik, vaid kuidagi rusutud, nii nagu oleksid lilled ta pluusil närbumas.
„Oi, kas mul käib see liiga valjusti? Ma keeran ta kohe vaiksemaks!“ ütles ema, Sofiat märgates.
„Ei-ei, üldse mitte! Ma lihtsalt hakkasin mõtlema…ma tahtsin küsida – et kas elusatele ka küünalt pannakse? Et kui keegi sureb, keegi tuttav, siis sa käid kirikus küünalt panemas – tädi Kiira isale sa käisid ju panemas, aga kas elusatele ka võib panna?“
„Muidugi võib,“ ütles ema, „eriti kui tead, kes on tema pühak, kes teda kaitseb… Aga miks sa tahad küünalt panna?“
„Ma ei tea… Ma lihtsalt mõtlesin – võib-olla võiks neile poistele ka küünla panna? Äkki oleks neil sest abi?“
Sofia kallistas ema: „Sa oled nii armas!“
„No mis sa nüüd!“ tõreles ema, „mine nüüd magama. Ma keeran teleka vaikseks. Ja lähen ka varsti…“
Nii kui Sofia voodisse heitis ja silmad kinni pani, oli jälle uni läinud. Ja ta hakkas kohe muretsema: mida see tähendas, et ema kandis argipäeval kodus siidpluusi ja sääraseid kingi? Kas ta polnud öelnud, et ootab kedagi külla – siis kui nad köögis istusid? Kes see siis oli? Tädi Kiira ja tädi Ljuda jaoks poleks ta end niimoodi riidesse pannud? Aga see keegi ei tulnud? Ema istus üksi diivanil ja justkui vaatas mingit filmi…Kuidagi kohatult üksi…Huvitav, miks ta mulle just Sofia nimeks pani? …ta oleks veel korra tahtnud ema juurde joosta ja seda küsida, aga ta ei tahtnud ema rohkem tüüdata…Ema tahtis millegipärast omaette olla…
Korraga soovis Sofia nii väga, kõigest hingest, et emal oleks keegi. Et ema ei elaks ainult temaga ja temale – nagu ema vahest ütleb – , et aitab talle, kui tal on säärane väike armas tütreke. Muidugi meeldib talle, kui ema niimoodi ütleb, ja alatasa tahaks ta istuda emale sülle ja teda kallistada, ja et ema teda paitaks… või lihtsalt istuda diivanil ema külje all ja vaadata televiisorist mõnda õudukat, sest siis on kogu aeg tunne, et see õudukas käib ainult pildikastis ja tegelikult nii, ei ole… Kui emal oleks keegi, siis see kõik lõpeks ju? Ta peaks siis tõesti suureks saama? Aga ta nii tahab, et ema oleks õnnelik, et tal oleks keegi, kes teda armastab…
Ta hakkas mõtlema, kes see võiks olla. Muidugi, ei tasunud loota, et kusagilt tuleks äkki välja Sofia isa – või keegi teine säärane, pikk, sirge, ilus ja hell nagu too oli olnud. Mis oleks peaasi? Peaasi oleks siiski, et see teine armastaks ema, armastaks üle kõige, ükskõik, kes ta siis on – eestlane või venelane või juut… või koguni soomlane! Välimuski poleks tähtis!…Muidugi, ta peaks emale ikka natuke meeldima… See vist ei ole lihtne? Kui tõesti Sofia isa nii kena oli, nagu ema räägib… Kuidagi peaks emale selgeks tegema, et ega välimus ei ole tähtis. Isegi, kui ta oleks lühike või paks…kasvõi kiilakas – Bill Collins on ju ka kiilakas ja vaat kui palju tal fänne on… Muidugi, eks ta aeg hakka juba läbi saama – aga mitte sellepärast, et ta kiilakas on! Peaasi, kui ta ainult emale liiga ei teeks, kui ta ema hoiaks… Muidugi võiks tal ka raha olla, ja et ta kõike raha maha ei jooks! Et nad võiksid emaga kuhugi sõita – näiteks Capri saarele…Sofia ise jääks heameelaga koju, kodu hoidma, ja teeniks ise endale raha – loeks Raeli vanaemale ette, ja suveks saaks ehk lehemüüjaks… Capri saarel pidi olema üks koobas, kaljukoobas, kuhu saab paadiga sisse sõita, vesi pidi seal olema selge ja sinine nagu kalliskivi, ja soe, ja kõrged kaljud, – Rael rääkis. See oleks nii, nagu oli tookord Krimmis? Ja siis oleks ju kõik ümberringi nii ilus, et polekski tähtis, kui see mees ei ole just säärane nagu oli Sofia isa… Milline mees võiks olla nii rikas, et viiks ema Capri saarele? See saaks olla küll vaid soomlane? Aga soomlased joovad palju? Kui oleks säärane soomlane, kes palju juua ei kannataks?…
Üldiselt ei saanud Natalja Filippovna sellest asjast mitte midagi aru – mingid poisid olid hädas. Poisid, keda Sofia õieti ei tundnudki, oli neid vaid korra näinud Žanna juures sellel hirmsal peol, kust Sofia alles pärast südaööd koju jõudis. Ta oli poistele terve oma kuupalga andnud – mis ta Raeli vanaema juures teenis – , aga poisid ei võtnud seda talt vägisi, ta oli ise selle neile andnud, sest poisid olid olnud suures hädas – nii ta muudkui korrutas, et nendega juhtus midagi hirmsat. Ometi olid nad olnud elus ja terved ja mis peaasi – ka Sofia ise oli elus ja terve. See raha, viissada krooni, oli küll suur raha, aga mitte enam eluküsimus, nüüd, kus Nataljal jälle tööd oli… Ega neist lastest aru ei saa, mis on nende jaoks hirmus ja mis ei ole… Võib-olla oli tõesti hea mõte – minna ja nende jaoks küünal panna – kui see ainult Sofiat rahustab. Ja kirikus käimine on iseenesestki hea, on terviseks… Ainult mis siis, kui seal kirikus tuleb temal, Nataljal, vastamisi seista tolle preestriga? Nüüd, kus Dmitri Dmitrjevitš ei tulnudki, ega ka helistanud, kuigi lubas, leppis kokku, et tuleb; isegi täpse kellaaja… Midagi võis tal vahele tulla?… Või lõi ta siiski kõhklema, mõtles viimasel hetkel ringi, et ikkagi ei tule külla säärasele naisele… Muidugi, vaevalt, et sel preestril oli midagi tegemist Dmitri Dmitrjevitšiga – sageli oli sarnaseid inimesi ja sarnaste häältega inimesi…Aga siiski, ta ei oleks tahtnud tolle preestriga kohtuda ja temale silma vaadata. Ent selles räpases voodis – jah, seal oleks tahtnud olla, ainult mitte kellegi teisega, vaid ainult Dmitri Dmitrjevitšiga, et nad jälle oleks lamanud kõrvuti ja Dmitri Dmitrjevitš oleks talle rääkinud… lahkest Päikesest ja kurjast Päikesest… Aga see oli täiesti võimatu, sest Natalja oli Vovale täiesti kindlalt ära öelnud, kuigi Vova proua oleks heameelega veel mõnda aega lasknud Nataljal enda eest kliente teenindada…
Loomingut:
Romaanid
„Laanepüü“ 1980
„Võlu ja vaim“ 1990
„Lasnamäe lunastaja“, 2008
Jutustused
„Katastroof“, 1973
„Mida teha emaga?“ 1978
Proosakogumikud
„Roosipuupungad“ 1975
„Õun valguses ja varjus“ 1985
Linke:
Andrei Hvostov „Raamat, mille lugemine teeb paremaks“, Looming nr 2, 2009
http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=41
Johanna Ross „Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis“, Vikerkaar nr 3, 2009
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4905
Rebekka Lotman : „Mari Saat: kirjutan tundega, mitte mõeldes“, Postimees 14.03.2009
http://www.postimees.ee/?id=94173
Valner Valme: „Zürii ol üksmeelne; Saat on hea kirjandus“, Postimees 14.03.2009
http://www.postimees.ee/?id=94175
Tarmo Rajamets : „Mari Saat „Lasnamäe lunastaja““, Eesti Ekspress, Areen, 19.12.2008
http://blog.ekspress.ee/viewdoc/AE485D0AC98086A6C2257520003EAA9C
Mari Saat „Kes on okupant?“, Eesti Päevaleht 31.12.2008
http://www.epl.ee/artikkel/453523
Mari Saat: Usust ja uskmatusest, Maaleht 12.01.2006
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=4780
Ilmar Palli „Mari Saadi kolm kodu“, Maaleht 24.11.2005
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=4417
Jüri Tuulik
Jüri Tuulik (s 1940) eesti kirjanik. Lõpetas 1963 TRÜ eesti filoloogina. Friedebert Tuglase novelliauhind 2009 novelli „Tellikaatne“ eest (raamatus „Räim, pisike kena kala“).
Jüri Tuulik / Foto: Maaleht
Katkend:
Jüri Tuulik „Räim, pisike kena kala“, OÜ Kadmirell 2008, /“Siig hullab novembriöös“, lk 48-49/
Und ei tulnud. Und ei tulnud sellest mõttest, et ma pidin minema matusele ja seal rääkima. Ma lähen sinna võõrana. Ma teadsin tema elust väga vähe. Oleksin võinud ta mehe nime küsida – nüüd ei teadnud ma sedagi. Aga tal olid lapsed ja lapselapsed – mis nende nimed on? Siiski polnud mul seda hirmu, et ma ei suuda rääkida. Mul oli hoopis hirm, et ma ei suuda varjata oma rõõmu.
Ma käin matusel ära. Ma räägin seal väriseva häälega, avaldan kaastunnet lahkunu lähedastele, viskan kolm peotäit liiva hauasügavusse, aga mu hinges on tänu ja rõõm.
Nad ei tea sellest mitte midagi, nad ei saagi sellest teada.
Ma panin end soojemalt riidesse ja läksin väravast välja. Meil oli turvaline linn, ma ei kartnud hilist jalutamist. Sel tunnil, ja novembrikuus, polnud rannal ühtki hingelist. Vesi, varjud, kuu ja taevas olid nii liikumatud, et mulle tundus: ma ei lähene merele, vaid klassikalisele maalile. Tekkis tahtmine käega vett katsuda – kas on elu või kunst? Aga siis lõi nõrk adrulõhn ninna, ja üle liikumatu vee, kusagil öö sügavuses, hakkas plinkima majakas. See oli elu.
Tõenäoliselt oli samasugune öö olnud ka tookord.
Aga ma ei mäletanud ei majaka ei rütmilist süttimist- kustumist ega mererohtude lõhnu.
Ja ma ei mäletanud ka tema lõhna.
Olin mõelnud kogu elu, et ta oli lõhnatu. Nii puhas. Tal olid väga tihedad ja tumedad juuksed. Aga seda tumedust võis rõhutada väga valge näonahk. Tegelikult võisid olla tavalised tantsupeo puhuks pestud juuksed ning noore tüdruku terve näonahk. Ma olin tollal nii häbelik, et ma ei julgenud tantsu ajal temaga rääkida, veel enam talle otsa vaadata.
See oli mulle peaaegu nagu löök, kui ma kohe pärast esimest tantsu kuulsin teda ütlevat:
„Minu nimi on Urve. Täna saadad sina mind koju!“
Võib-olla pidas ta minu häbelikkust viisakuseks või headeks kommeteks. Või mõjus talle minu pikk kasv. Põhjus võis olla ka tädi saadetud Rootsi lipsus ning nailonsärgis. Nailonsärk oli tollal – neljakümne aasta eest – iga nooruki unistus.
Ma saatsin ta koju ja imestasin, et mõni maja on meie linnas nii vee lähedale ehitatud.
„Tormiga kipub laine tuppa tulema,“ mäletan ta ütlemist.
Aga enne seda oli ta jõudnud mulle teha märkuse:
„Miks sa minust nii kaugel kõnnid. Võid mul käe alt kinni hoida.“
Ma vist hoidsin. Hoidsin isegi ümbert kinni, kui novembriöö kuuvalguses seisime ta õuel, meri sealsamas külmalt heletamas.
„Räägi midagi,“ ütles ta.
„Meeletu vaikus.“
„Sügise aeg. Ja mered on maas.“
Nii ta tõesti ütles: mered on maas.
„Noh?“
Ma ei saanud aru, mida see „noh“ tähendab.
Siis kostis kusagilt lähedalt mere poolt mingi naksatus, mingi plartsatus, liikuva vee jahe hääl.
„Mis see on?“ küsisin.
„Kalad mängivad.“
„Praegu? Öösel?“
„Muidugi. Siig hullab novembriöös.“
Ta haaras mul mõlemast käest kinni, tõmbas ukse poole:
„Lähme ka. Tule!“
Ta ei võtnud toas tuld üles. Tõmbas vaid kardinad akna eest ära – tuba oli kuuvalgust ning mere helendust täis.
Loomingut:
“Tund enne väljasõitu”, Eesti Raamat 1966
“Vana loss. Abruka lood”, Eesti Raamat 1972
“Meretagune asi”, Eesti Raamat 1976
“Pulmad Abruka moodi”, Eesti Raamat 1979
“Külatraagik”, Eesti Raamat 1980
„Hirvesabatuba“, Eesti Raamat 1983
“Vares”, Eesti Raamat 1983
“Mehed ja koerad”, Eesti Raamat 1985
“Haab”, Eesti Raamat 1989
„Üksik lind mere kohal, Maalehe Raamat 2002
„Linnusita“ , Maalehe Raamat 2004
„Nässu ja Loviisaga“, Maalehe Raamat 2005
„Viimased kotkad“, Maalehe Raamat 2005
„Räim, pisike kena kala“ OÜ Kadmirell 2008
Viiteid:
Kirjanik Jüri Tuulik saab Tuglase novellipreemia, Eesti Päevaleht, 26. veebr 2009 http://www.epl.ee/artikkel/460149
Tarmo Teder „Elamus: Jüri Tuulik. „Nässu ja Loviisaga“, Eesti Ekspress, Areen, 30.03.2005
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/83F32681B370800BC2256FCD0041CF59
Jüri Tuulik kirjutas aukartusest räimekalast raamatu, Õhtuleht 28.10.2008,
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=302034
Jüri Tuuliku „Vares nüüd värviliste illustratsioonidega, Saarlane.ee
http://www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=34261&kat=1
Nädala autor 