Jelena Skulskaja
25. septembril 2009 kell 18.00 IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: Külas on luuletaja, esseist ja kirjanduskriitik Jelena Skulskaja. (vene keeles).
Foto: ERR
Katkend Jelena Skulskaja „Siilid udus: okkaline vaim ja tema võim: tekste 60ndate vene kultuuriloost“, KesKus 2006, lk 103-106.
(Edvard Radzinski. Dramaturg, keda segab teater.)
Ta oli 18-aastane, kui kirjutas näidendi „Naisest“ ja saavutas kohe näitekirjaniku kuulsuse. See oli peaaegu 50 aastat tagasi. Kuid mis kõige huvitavam – tema sõna jõud järjest kasvab, vallutab üha uusi ja uusi ruume, teda teatakse kogu maailmas, tema raamat Nikolai Teisest muutus Ameerikas vene raamatute hulgas bestselleriks.
Väikest kasvu, punapäine, kannab alati mütse, mille all kokku rehitsetud lapselikud lokikesed, tedretähniline, alati naeratab või itsitab – selline on Edvard Radzinski.
Aastaid pärast esimest kirjutas ta näidendi, mille pealkirjastas „104 lehekülge armastusest“. See sai kuuekümnendike loomingus tõeliseks avastuseks. Pealkiri aga ei meeldinud mõnele: kuidas, sada neli lehekülge ja ainult armastusest! Armastusest võiks olla ainult üks episood, kõige tähtsam on ikkagi kodutehase käekäik, plaani täitmine ehitusel… Radzinskil seevastu oli üks väga suur episood voodis, kus peategelased teineteist tõeliselt armastasid, rääkides sinna juurde rumalusi ja nännutavaid tühiasju. Nad ei selgitanud välja teineteise parteilist kuuluvust ja mis kõige tähtsam – sattusid voodisse enne pulmi!!! Lõpus juhtus veel niisugune asi, et kangelannast stjuardessist kangelanne hukkus ja nõnda ei saanud paarike käsikäes vastu minna helgele homsele.
Selles näidendis etendasid peaosi tolle aja parima teatri – Georgi Tovstonogovi juhitud Leningradi Suure Draamateatri näitlejad. Naise osas säras Tatjana Doronina, kena ja andekas blondiin, keda on aupaklikult nimetatud vene Marilyn Monroeks. Stjuardessi mängis ta ka selles filmis, mida vaatas kogu maa kümneid kordi pisaraisse uppudes. Lõpuks juhtus nii, et „104 lehekülge armastusest“ sai sillaks Venemaa suure mineviku ja pühadust teotava oleviku vahel.
Palju aastaid hiljem rääkis Radzinski mulle, et tõmbas oma peakangelanna ja Dostojevski „Idioodi“ vahele teadliku paralleeli, püüdes kujutada inimlikku idealistlikku eneseohverdust.
See film kajas vastu kõikjal; see sattus lõuna puhkemajadesse, vanglas ja armees loeti seda kirjandusena, mis annab inimesele vabastava impulsi. Endised vangid tulid selle filmi eest lausa Radzinskit tänama.
Kaunitar Doroninast sai paljudeks aastateks Radzinski naine. Siis aga tuli aeg, kus filmile tehti suurepärane remake Renata Litvinovaga peaosas.
Noorusaja kuulsus ei seganud Radzinskit lõpetamast tolle ajastu üht parimat ülikooli – Moskva ajaloo-arhiivindusinstituuti. Ajalugu kütkestas teda poeetiliste paralleelide, erutavate ennustuste ja kirjanduslike karakteritega. Ta kirjutas näidendi dekabristidest, täpsemalt – ühest dekabristist, Luninist. Nagu ajaloost on teada, marssisid dekabristid 14. detsembril 1825 senati väljakule sooviga viia seal läbi riigipööre. Hiljem aga reetsid nad Nikolai I käsul korraldatud põhjaliku uurimise käigus vangla kasemattides kõik oma kaasosalised, rääkisid keisrihärrale kõigist oma tegemistest. Ja oli ainult üks inimene, kellelt keegi ei saanud sõnakestki välja pigistada, kes ei reetnud lõpuni mitte kedagi. See mees oligi Nikolai Lunin.
Niipea kui Radzinski alustas ajaloolistel teemadel kirjutamist, meeldis ta võimudele järjest vähem. Võimud ei olnud vaimustatud seesugusest individualismi ülistamisest, eriti arvestades autori veendumust, et eneses kindel olevas inimesega ei suuda riigimasin midagi teha, tal jääb üle ainult taanduda inimeses peituva jõu ees ja iseenda nõrkusest see inimene tappa. Radzinski au ja kuulsus aga olid juba nii suures mastaabis, et aparaadil ei olnud siin juba midagi ette võtta. Autori kergemeelsusele lootes anti tema näidend dekabristide ajastu asjatundjale, teadlasele Natan Eidelmanile, kes kirjutas sellele triumfeeriva, vaimustava järelsõna.
„Ja ikkagi ei ole Eidelman tõeline kirjanik,“ itsitas Radzinki. “Tõeline kirjanik ei oleks hakanud nõndaviisi oma rivaali kiitma. Ei, Eidelman on teadlane ja uurija, sellepärast ta astuski selle sammu.“
Tallinnas mängis seda rolli traagiline Evald Hermaküla, aga tema versioonis läks Lunin ise surma, igatsedes naise järele. Radzinski tahtis ka ise algul tulla seda versiooni vaatama, aga pärast mõtles ümber.
„Ma armastasin seda oma näidendit väga,“ rääkis ta mulle. “a kui ma sinult kuulsin, et Hermaküla on suurepärase asjaga hakkama saanud, siis ma jäin sind uskuma ega tahtnud pettuda.“
Ta seletas: „Ma vihkan teatrit. Võiksin ju kõike ise teha, aga ei suuda pealt vaadata, kuidas nad joovad viina ja siis lähenevad üksteisele, rind ees, nagu mingid kodulinnud või tselluliitrindadega tenorid.“
Kui Radzinski loeb ise oma tekste, siis on need peaaegu luuletused või sarnanevad nõia manamisega. Algas ju sellest teater ka Vana-Kreekas, kus autor ise oli oma tekstide ettekandja ja lavastaja. Olid ju metafoorid vanakreeka teatris süžeest tähtsamad ja Thespisele, keda peetakse vanakreeka tragöödia poollegendaarseks esimeseks autoriks, heideti samuti ette „keerutamist sõnadega“.
Radzinskil juhtub samuti metafoor metafoori otsa. Kui tegelane lakkab armastamast, siis tunneb ta „puudri lõhna oma armastatu mullustel põskedel“, aga kui armub, siis tunneb ta kindlasti „lapseliku hingamise pilvekest ta huultel“. Ta kahetseb oma valu, meenutab, kuidas ta kodumaa on mattunud lumme ja kuidas tema elu „lendab linnuna läbi toa“. Ei, nii ei räägi tegelased, nii räägib autor, kes suudab petta oma poeetiliste kokkukõlade polüfooniat ja anda täispartituuri kogu oma tegelaste sümfooniaorkestri jaoks. „Ei, ma ei suuda kuulata muusikat… ma nutan nüüd kogu aeg. Ma olen õnnelik… Ma armastan teid… „ Kui jälle mõni tema näidend lavastatakse, siis tunneb ta end Mozartina, kes läheb kõrtsi lootuses kuulda oma teost ka trahterimuusikute esituses.
Edvard Radzinski rääkis mulle: „On poeete, kes maksavad oma luuletuste eest eluga, aga on ka poeete, kes panevad ainult etenduste ajaks maskid ette. On luuletajaid, kes lähevad elukindlustuseta köie otsa, aga on ka selliseid, kes üksnes teevad näo, et käivad kuristiku äärel, ise on aga endiselt kahe jalaga maa peal.“ Veel on ta jutustanud, et kuuekümnendikud õppisid hõbeajastu poeetidelt suurepäraselt, kuidas maske kanda, kuid neil on ka harjumus võtta maskid eest esimese ohu korral.
Seitsmekümnendate aastate lõpul tekkis võimalus piiri taha minna ja mitte tagasi tulla. Paljud kasutasid seda. Radzinski vaid naeris nende üle ja ütles, et ükskõik millise ühiskorrakorralduse ajal jõuab inimene varem või hiljem ikka talle määratud positsioonini. Ta enda näidendid etendusid edukalt paljudes maades, kuid Moskvas olid need keelatud ja nii ta siis pidigi kirjutama varjunime all stsenaariume teisejärgulistele detektiivifilmidele. Kuid ta ei sõitnud ikkagi ära. Ajuti isegi tundus, et ta ise organiseerib endale tupikut ja isoleeritust, et ta ise keelab aeg-ajalt oma näidendeid, et ažiotaaž tõstaks veelgi tema populaarsust. Moskvas töötas temaga kuulus lavastaja Anatoli Efros, varjates ta tükkide paradoksaalsust, peaosi mängis tihti Olga Jakovleva, markeerides autori paradoksaalseid ütlusi lihtsa kõnekeelega.
Näidendi „Võrgutaja Kolobaškin“ peaosaline rääkis, et elu on nagu tänava ületamine: selle esimesel poolel vaatad vasakule ja teisel paremale. Tahab ju inimene algul olla vasakpoolne, liberaalne, avastaja, progressist innustunu, elu teisel poolel aga igatseb ta rahu ja stabiilsust. Pärast mõnesid etendusi keelati see näidend ära. Peab ütlema, et see on üldse Radzinski lemmikmõte: Venemaal on kõik julged maksimaalselt neljakümnenda eluaastani, pärast aga muudavad oma veendumusi, muutuvad alalhoidlikuks ja hakkavad pidama klaperjahti neile, kel veel jätkub julgust midagi ütelda.
Eesti keeles ilmunud:
„Siilid udus: okkaline vaim ja tema võim: tekste 60ndate vene kultuuriloost“, KesKus 2006
„Vene rulett“, Eesti Kambodža Sõprusühing 2002
(esseed, ilmunud ajalehes Aktivist/KesKus 1999-2001)
Linke:
Jelena Skulskaja: maailm päästab headuse, Postimees 19.09.2009,
http://www.postimees.ee/?id=165769
Jelena Skulskaja: Teie ebameeldivused innustasid meid!, Postimees 15.06.2009
http://www.postimees.ee/?id=131699
Jüri Aarma „Jelena Skulskaja avab Patareis vene kultuuri piire“, Maaleht 7.05.2009
http://paber.maaleht.ee/?page=TeRa&grupp=artikkel&artikkel=14856
Jelena Skulskaja „Olen müstika looja“, 23.12.2008 Kalev.ee
http://arielu.ee/est/?news=973487&category=20
Arvo Pesti „Jelena Skulskaja „Siilid udus . Okkaline vaim ja tema võim“, Eesti Ekspress. Areen 14.09.2006
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/6DE6B61FDF0075E2C22571E200449BF4
Jelena Skulskaja „Essee: tahaks rääkida sellest, mida ma ei mõista“, Postimees 15.04.2006,
http://www.postimees.ee/150406/esileht/kultuur/198203.php
Kristi Eberhart, „Jelena Skulskaja: tahame hoida lavastuses Dovlatovi teksti ehedana“
http://www.veneteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=559&Itemid=43
Jelena Skulskaja „Venelasena Eesti Kirjanike Liidus“, Õhtuleht 6.10.1997
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=10450
Dina Rubina
24. septembril 2009 kell 14 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake
linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Vaatluse all Dina Rubina „Päikeselisel tänavapoolel“.
Dina Rubina (s 1953 Taškent) sündis kunstniku ja ajalooõpetaja perekonnas. Mõlemad vanemad olid Ukraina juudid, kes sattusid sõjakeerises Taškenti – ema sõjapõgenikuna Poltaavast ja isa noorukese sõjas osalenud leitnandina Harkovist, kes järgnes oma evakueeritud vanematele. Peale õpinguid konservatooriumis, töötas Rubina muusikaõppejõuna kohalikus kultuuriinstituudis, alustades varakult ka kirjandusliku tegevusega. Alustades jutustustega ja tõlgetega usbeki keelest, jõudsid ta proosatekstid peatselt ka teatrisse ja kinolinale.
Esimesest abielust, kirjaniku sõnul õnnetust, oli tal poeg, ja teisest, õnnelikust, tütar. Juba vabakutselisena, 80ndatel kolis kirjanik koos perega Moskvasse, kuid sealse eluga kohanemata, repatrieerus perekond 1990. aastal Iisraeli.
Dina Rubina on jätkanud viljakat kirjanduslikku tegevust, kirjutades siiani vene keeles. Samas on ta kogunud maailmas tuntust, teda on tõlgitud kaheteistkümnesse Euroopa keelde. Kirjanduslikult on teda kõrvutatud Dovlatovi, Iskanderi ja Shalom Aleichemiga. Tema mahlakas ja poeetiline proosa kannab endaga parimaid traditsioonilisi jooni nii vene ja kui ka juudi kirjandusest.
Katkend Dina Rubina „Päikeselisel tänavapoolel“ , Tänapäev 2008, lk 45-47
Katjal polnud oma nurka. Ta töötas kenafivabrikus ja üüris ühelt perekonnalt toanurka.
Perekond – väsimatu vanamemm Lena, tema matemaatikaõpetajast tütar Lidia Kondratjevna ning tütrepojad Toljan ja Koljan olid majaomanikud: neile kuulus poole maja – tuba köök ja terrassiga eeskoda.
Maja seisis kuldaväärt memme najal. Vanamoor oli metsikult energiline. Hommikul vara läks samaaegselt lahti pesupesemine, toidutegemine, uute padjapüüride õmblemine. Sealsamas segati ämbrisse lubjasegu ning Leena memm ronis ise, torganud seelikusaba vöövahele, jalgu hargitades taburetile ning võõpas esikulae kärmesti üle. Juhtus, et just sel kibekiirel hetkel kostis põiktänavast petrooleumimüüja hüüd, läbi plekkruupori kõlas see kui muezzini kutse. Aga minut hiljem veeres hoovi söeauto, söega köeti hollandi ahju, mis soojendas nii seda kui ka teist majapoolt. Lena-memm jõudis kõike: lipata petrooli järele ja näidata, kuhu süsi maha kallata, sohvriga nägeleda ja petrooleumimüüjaga uudiseid vahetada…Tema elu tuksles ja pulbitses nagu paagis keedetav pesu.
Peale selle varustas memm perekonda köögiviljadega, suure osa hoovist hõlmasid tema kartulivaod, porgandi- ja sibulapeenrad. Kaheteistkümneaastased tolgused Koljan ja Toljan pugisid vahetpidamata, haarasid kõike, mis silma ette sattus, ning kord panid kardina tagant pihta küpsised, mille Katja oli palgapäeval ostnud, et end pisut hellitada.
Selle peale sõimas Leena-memm poisse imetlevalt ja laiutas Katja ees käsi.
Memm andis tütrepoegadele kõik andeks, ema karistas karmilt. Kõige eest: hoovinurgas kemmergust leitud plärude eest, valetamise eest, tühjaks noolitud boršipoti eest, naabrite õunapuult õunte näppamise eest.
Tuli pärast pikka tööpäeva kaamena koju, ampsas paar suutäit ja asus vihikuid parandama, istus südaööni – näost roheline, silmad põletikulised. Pojad olid juhitamatud, sellepärast andis ta neile lihtsalt tuupi. Need hakkasid juba vastu lööma, kisasid, veeretasid süüd teineteise kaela.
„Miks sul, näru, suust suitsuhaisu tuleb?!“
„Sellepärast et, emps…ma põletasin suus paberit…ai, ära löö ema, lase lahti!!! See on Toljani süü!“
„Minu?! Sa ise, raisk, alustasid … Ai, ema!!! Mina ei teinud…. ma… kodutud said mu kätte… ja suitsetasid… ja puhusid suitsu mulle suhu! Ära löö-öö!!!“
Memme hellitas, ema kolkis. Koljan ja Toljan visklesid nende kahe naise vahel ja läksid iga päevaga aina pöörasemaks.
Katja püüdis koju tulla nii hilja kui võimalik. Sõitis trammiga lõpp-peatusse, Šeihantauri kanti, ning kõndis veel veerand tundi jala, mööda valgustatud tšaihanaast, kus ükskõik mis ilmaga istusid vateeritud halattides usbekid hommikuni kurpatšidel, jõid teed kollase murdsuhkruga, sõid kakku peale; mööda mošeest, mööda kustuvast turuplatsist, kus oli ikka veel näha liikumist: keegi müüs viimaseid viinamarju ja arbuuse, paar-kolm joodikut vedeles vaata et vankrirataste all, koormasse kuhjatud melonid saatsid öösse sooja kollakat sädelust… Piki savimüüri, millele oli söega maalitud „Šurik lõi paksuperselise eide Ljovalt üle“, jalutas usbekist püssimees, kes valvas ei tea mida – basaari, mošeed või filmistuudio hoonet… Suvise vaikuses, mis tulvil rohu ja puude hõngu, jahtuva asfaldi ja trammirööbaste lõhna, hiiglasliku turukeha vürtside, küpsetiste, sõnniku aroome, oli kuulda konnade krooksumist, kilkide laulu ja basaari tagaõuele kinni seotud eesli kauget hüüdu…
…Sel ajal hakkas Katja tasapisi äri tegema. Kenafivabrik polnud teab mis tulutoov koht, kuid aeg-ajalt õnnestus pluusi alla peidetuna välja viia meeter-kaks langevarjusiidi, vastupidavat valget kangast siniste lärakatega – naised võtsid seda kleidiriideks.
Riiet ostis vabrikutöölistelt kokku rõõmsameelne spekulant Firuzka, kelminägu, kes pikkis uljalt usbeki keelde venekeelseid roppusi.
„Katka, sina, lits, ole vakka, ära tingi, džaljab!“
Katja tingis meeleheitlikult, võitles iga kopika eest, mitte ainult sellepärast, et muutus iga päevaga ihnemaks, vaid ka sellepärast, et kõleda külmavärinaga istus tema hinges orvuvalu, ei olnud seal ruumi kellegi haletsemiseks ega kellegi armastamiseks. Tsehhis ei saanud ta lähedaseks kellegagi, ta ei vaevunud iialgi kellegi lugu ära kuulama ega tundnud kellelegi kaasa – leidis, et talle piisab tema enda loostki, tunneks siis keegi talle kaasa. Ta oli alati üksi. Polnud kedagi, kellele külla minna või kellega Karla-Marlal jalutada…
Lk 346-349
Kui paljusid inimesi olen ma pikkadele ja vähem pikkadele reisidele saatnud Taškendi kahekorruselisest lennujaamast – sellest kõledast hoonest, läbiimbunud melonilõhnast ja ummistunud kemmergute haisust, täis valjuhäälditest tulevat arusaamatut usbeki- ja venekeelset pominat. Kui paljudele lendudele olen ma ise hiljaks jäänud ning kui palju rahakotte ja pileteid on siin pätid mu tuttavate ja sõprade taskust näpanud, aga ka minu enda taskust, kui ma lendasin koos poja ja mehega Moskvasse – lõplikult ja tagasipöördumatult.
Taškent klammerdus mu mantlihõlma külge, taskut peaaegu küljest rebides, ning me olime sunnitud varastatud piletid veel kord kinni plekkima, ehkki istusime lennukis meie endi kohtadel, olles maksnud mu lapse- ja noorpõlvelinnast põgenemise eest topelthinna.
Ent veel enne seda, kui lahkusin kaheksakümne neljandal Taškendist jäädavalt, jõudsin ma käia lennujaamas teiste ärasaatmistel – Ljonja Vološin, mu lapsepõlvesõbra Semjon Plotkini lähedane semu, lahkus Ameerikasse.
See oli aeg, mil Semjon lavastas Taškendi muusikalise komöödia teatri näidendit, mille ma klopsisin kokku usbeki muinasjuttude ainetel, ning kord pärast proovi veenis mind lennujaama kaasa tulema: „Sadame Ljonka ära, sa ei kujuta ette, kui vapper inimene ta on, milline mehisus, ilma igasuguse loba ja poosetamiseta!“
Ning sellal kui me trolliga mööda Šota Rustaveli prospekti loksusime, rääkis Semjon, et Vološin hoidis hulga aastaid oma keldris keelatud kirjandust, tol ajal kinni istunud inimõiguslase Ženja Goreliku raamatukogu. Ja teades, et tolle maja jälgitakse, jõudis päev enne läbiotsimist meeletu julgusega kõik põrandaalused trükised oma autoga ära viia. Ja tema vahva ema teadis kõike, teadis, nad mõlemad elasid Damoklese mõõga all! Või kuidas ta võitles väljasõiduvabaduse eest, kuigi ise oli palju aastaid väljasõiduõiguseta, – käis Moskvas, võttis seal osa demonstratsioonidest, näljastreikidest… kuid pääses kuidagi terve nahaga, vingerdas välja, tal vedas hullupööra, ehkki nii mõnelgi korral kõndis ta päris serva peal… Aga võib-olla mängis oma rolli see, et Margarita Issajevna opereeris poolt Usbekistani, sealhulgas kõikide nende KGB-raiskade lapsukesi. Ja nüüd siis sõidab Ljonja ära… Õige kah, milleks siin passida! Seal ootab teda hiilgav tulevik. Ta on ju geenius, ehtne matemaatikageenius!
Ehtne geenius seisis nõutu näoga, ümbritsetuna tihedast saatjatesummast (ma ei olnud midagi seesugust veel näinud, ainult paraadidel ja pühadel), käsi embavalt ema õlgade ümber ja pilk otsimas kedagi peasissepääsu juurest. Ma tundsin ära Margarita Issajevna, kes oli umbes pooltel mu tuttavatel ja sõpradel mandleid ja adenoide lõiganud. Ta võpatas iga kord, kui valjuhääldi hakks midagi usbeki keeles pobisema, ning ütles närviliselt:
„Ljonja, algab pardaleminek! Me jääme hiljaks, Ljonja!“
Kuid üle peade kõrguv Ljonja vaatas muudkui lennujaama klaasuste poole.
Ning järsku astus nendest ustest sisse noor pikk naine, pilgu aja pärast tundsin temas ära kunstnik Štšeglova, kellega meil olid kõige erinevamad ühised tuttavad ja sõbrad ning nüüd siis tuli välja, et ka Vološin… Ta peatus eemal samba juures ning Ljonja ruttas tema juurde; nad seisid minutijagu, mitte rohkem, lähestikku teineteise vastas ja rääkisid huuli peaaegu paotamata: mees – korraga hoobilt kahvatunud, piinatult naeratav, ühtelugu sarvraamis prille kohendav; naine – täiesti loppis näoga, päkkadel vetruvalt kerkiv ja laskuv, otsekui püüdnuks mehe näkku kiigata, näha seda uuest, ainult talle teadaolevast rakursist…
Äkitselt keeras naine järsult ringi ja suundus väljapääsu poole.
Mees ilmselt hüüdis midagi või tuli naisel endal tahtmine heita mehele veel üks pilk, igatahes enne hoonest välja astumist pöördus naine ümber ja mõlemad tõstsid nagu käskluse peale käed üles ja hoidsid neid sedasi liikumatult, otsekui andnuks läbi õhu midagi peaost pihku edasi…
„Ljonja, rutem, algas pardaleminek!“ hüüdis Margarita Issajevna hüsteeriliselt.
Ning me kõik hakkasime reisijate ja saatjate summas liikuma – koos kohvrite reisikottide, pampude ja seljakottidega.
Ühte reisijat, üsna purjus ja koperdavat onklit vedasid sõbrad, lükkasid tagant nagu hoogu andes, delegeerides teda oma jotade kamba poolt taevasse lendama. Ning pärastpoole jälgisid kõik piirde taga seistes, kuidas ta ronis trepiastmeid pidi üles, ühtelugu ümber pöördudes, käsi kokku põimides ja neid saatjatesumma poole raputades justkui öeldes: ma olen teiega, sõbrad!
Viimaks õnnestus stjuardessil ta lennukisse toppida ning trapp ujus aeglaselt eemale. Kuid luuk jäi ikka veel lahti. Paari-kolme hetke pärast ilmus luugiservale ühtäkki ikka toosama joodik. Saatjateparv kangestus, kõik kukkusid läbisegi talle karjuma, et mingu ta otsekohe sisse. Kuid mees seisis lahtisel luugiserval edasi, lehvitas hüvastijätuks südamlikult ja õõtsus – üks liigutus ettepoole ja ta oleks välja kukkunud.
Minut hiljem leidsid jokutama jäänud stjuardessid selle romantiku üles ja ja hakkasid vaata et nattipidi salongi tirima, ent tema rabeles aina lahti ja jätkas südantlõhestavat lehvitamist hüvastijätuks…
Lõpuks lisandusid stjuardesside nõrgukestele kätele kellegi tugevad mehekäed, joobnu tõmmati salongi, äiati möödaminnes põikpäisuse eest ning uks pandi ometi kord kinni.
Kõik tõmbasid kergendatult hinge, puhkesid naerma ja hakkasid laiali minema…
Edu, edu teile uues kohas, kullakesed!
Loomingut eesti keeles:
„Millal ükskord langeb lund?“, Eesti Raamat 1989
„Päikselisel tänavapoolel“, Tänapäev 2008
Linke:
Kodulehekülg:
http://www.dinarubina.com/english/biography.html
http://www.dinarubina.com/
http://www.allbookstores.com/author/Dina_Rubina.html
Vaapo Vaher „Elu mütoloogilises psühhoruumis“, Maaleht 29.01.2009
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=14203
Carlos Ruiz Zafón
Carlos Ruiz Zafón (s 1964) on sündinud Barcelonas. Kirjutanud mitmeid noorsooromaane. 2001. a ilmunud „Tuule vari“ (La Sombra del Viento) on esimene täiskasvanutele mõeldud romaan, mis osutus rahvusvaheliseks bestselleriks. Tänaseks on see tõlgitud neljakümnesse keelde ja pälvinud mitmeid kirjandusauhindu. 2008. a ilmus Carlos Ruiz Zafóni uus romaan „Ingli mäng“. Kirjanik elab ja töötab Los Angeleses.
Katkendid: Carlos Ruiz Zafón „Tuule vari“, Varrak 2008 lk 126-128
„Julián läks Pariisi umbes 1918 või 1919. Isa tahtis teda sõjaväkke saata, mõistate? Ja ma arvan, at ema võttis vaesekese kaasa, et ta ära päästa. Härra Fortuny jäi üksinda pööningukorterisse.“
„On teil aimu, kas Julián kunagi Barcelonasse tagasi ka tuli?“
Majahoidja vaatas mulle vaikides otsa.
„Te siis ei teagi? Julián suri Pariisis veel samal aastal.“
„Kuidas, palun?“
„Ma ütlesin, et Julián heitis hinge. Pariisis. Natuke aega pärast kohalejõudmist. Parem, kui ta oleks sõjaväkke läinud.“
„Kust te seda teate, kui küsida tohib?“
„Kust siis ikka, ta isa ütles mulle.“
Noogutasin aeglaselt.
„Arusaadav. Kas ta ütles ka, millesse Julián suri?“
„Ausalt öelda, ega vanamees mulle täpsemalt ei rääkinud. Ükspäev, natuke pärast seda, kui Julián oli ära läinud. Tuli talle kiri, ja kui ma siis isalt küsisin, mis sellega teha, ütles tema, et ta poeg on surnud, ja kui talle veel peaks saabuma, siis visaku ma minema. Miks te mulle niiviisi otsa vaatate?“
Härra Fortuny valetas teile. Julián ei surnud 1919. aastal.“
„Mis te ometi räägite?“
„Julián elas Pariisis vähemalt 1935. aastani ja tuli siis Barcelonasse tagasi.“
Majahoidja nägu lõi särama.
„Nii, et Julián on siis siin, Barcelonas? Kus?“
Noogutasin, lootes, et see kannustab majahoidjat mulle rohkem rääkima.
„Helde taevas, … Mis rõõmsaid uudiseid te toote, ma mõtlen, kui ta praegugi elus on. Küll ta oli armas laps – tõsi küll, natuke kummaline ja elava kujutlusvõimega, aga temas oli midagi, millega ta su südame röövis. Sõdurit temast poleks saanud, seda oli kaugele näha. Minu Isabelakesele ta hirmsasti meeldis. Kujutage ette, üksvahe ma isegi mõtlesin, et äkki nad kunagi abielluvad ja puha, laste asi… Tohib, ma vaatan veel korra seda pilti?“
Ulatasin talle uuesti foto. Majahoidja silmitses pilti, justkui oleks see talisman, tagasisõidupilet noorusaega.
„Teate, see tundub rumal, aga mul on tunne, nagu oleks ta päriselt siin… ja see segane ütles, et ta on surnud. On ikka inimesi ilmas, tõesti. Ja mis Juliánist Pariisis sai? Kindlasti sai ta rikkaks. Mulle tundus alati, et kunagi tuleb Juliánist rikas mees.“
„Mitte just päris. Temast sai kirjanik.“
„Lugude kirjutaja?“
„Midagi sinnapoole. Ta kirjutas romaane.“
„Kas raadiosse? Oi, kui tore. Ega ma ei imesta, sest teate mis? Väiksest peast jutustas ta ümbruskonna lastele kogu aeg igasugu lugusid. Mõnikord suvel ronis minu Isabelake koos oma nõbudega õhtuti üles katuseterrassile teda kuulama. Nad rääkisid, et mitte ilmaski ei jutustanud ta sama lugu kaks korda. Tõsi küll, kõik lood olid surnutest ja vaimudest. Nagu ma ütlesin, oli ta kummaline laps. Ehkki, kui isa peale mõelda, siis tundub kummaline hoopis see, et ta täitsa peast põrunud ei olnud. Mis seal imestada, et naine ta lõpuks maha jättis, ta oli ikka tõesti segane. Vaadake, mina ei topi oma nina teiste asjadesse. Ma lepin kõigega, aga see mees ei olnud hea inimene. Samas trepikojas ei jää lõpuks miski saladuseks. Teate, ta peksis oma naist. Alailma kostis trepikotta karjumist ja rohkem kui korra käis politsei kohal. Ma saan aru, vahel mees peab naisele kere peale andma, et teda austataks, ma ei ütlegi, et see ei peaks niimoodi olema, palju on ju ringitõmbamist ja tüdrukuid ei kasvatata enam nii nagu vanasti – aga ma ütlen, sellele meeldis naist niisama kolkida, saate aru, mis ma mõtlen? Vaese naise ainuke sõbranna oli nooruke Vicenteta neljandalt korruselt. Mõnikord põgenes ta Vicenteta juurde, et mees teda rohkem ei kolgiks. Ja ta jutustas Vicentetale igasugu asju…“
„Nagu näiteks…“
Majahoidja ilme muutus usalduslikuks, ta kergitas kulmu ja piilus siia-sinna.
„Näiteks, et poiss ei olegi kübarameistri poeg.“
„Julián? Te tahate öelda, et Julián ei olnudki härra Fortuny poeg?“
„Nii ütles prantslanna Vincentetale. Kas viha või mine sa võta kinni mille pärast. Tüdruk rääkis mulle mitu aastat hiljem. Kui nad enam siin ei elanud.“
„Ja kes siis Juliáni pärisisa oli?“
„Seda ei tahtnud prantslanna kunagi öelda. Võib-olla ta ei teadnudki. Teate küll, missugused need välismaalased on.“
„Ja kas te arvate, et sellepärast mees peksiski teda?“
„Kes seda teab. Kolm korda tuli ta lausa haiglasse viia, kuulete: kolm korda. Ja selle vanal seal jätkus veel julgust rääkida, et naine ise on kõiges süüdi – et ta on joodik ja ise kukub kodus, nii kui pudelisse vaatab. Jutt või asi. See mees muud ei teinudki, kui tülitses kõigi naabritega. Ükskord ta kaebas, et mu kadunud abikaasa – rahu tema põrmule – olevat tema töökojas vargil käinud; tema jutu järgi olevat kõik lõuna poolt Murcia kandist tulnud inimesed ühed logardid ja varganäod, kusjuures meie oleme hoopis Úbedast…“
„Kas te ütlesite, et te tundsite selle tüdruku ära, kellega Julián seal pildi peal on?“
Majahoidja hakkas uuesti pilti uurima.
„Teda ma pole küll kunagi näinud. Kenake.“
Lk 325-328
Tegin silmad lahti ja astusin peaaegu pimesi trepist alla, sest küünlavalgus suutis ainult mõne sentimeetri pimedust hajutada. Alla jõudnud, hoidsin küünalt kõrgel ja vaatasin ringi. Ei leidnud ma mingit kööki ega kappi, mis oleks täis kuivi puid. Minu ees avanes kitsas koridor, mis lõppes poolringikujulise ruumiga, kust paistis kellegi seisev kuju, näol verepisarate vaod, silmad mustad ja põhjatud, käed tiibadena laiali, meelekohtadest võrsumas asteldest madu. Tundsin, kuidas mul käis kuklast läbi jäine judin. Mingil hetkel sain enesevalitsemise tagasi ja taipasin, et vaatan puust tahutud Kristuse kuju kabeli seinal. Läksin mõne meetri edasi ja olin silmitsi viirastusliku vaatepildiga. Vana kabeli ühes nurgas seisid hunnikus alasti naiste torsod. Märkasin, et neil pole käsi ega päid ning neid hoiavad püsti kolmjalad. Kõik nad olid ilmselgelt erineva kujuga ning polnud raske ära tunda erinevas vanuses ja erineva kehaehitusega naisi. Kõhu peale olid söega kirjutatud nimed: Isabel. Eugenia. Penélope. Ometi kord tuli loetud viktoriaanlik kirjandus mulle appi ning ma taipasin, et minu ees avanev vaatepilt oli jäänus ühest nüüdseks käibelt kadunud kombest, kaja neist aegadest, kui jõukad pered lasid teha kõigi pereliikmete mõõtudele vastavad mannekeenid, mida rätsepad kasutasid neile kleite või ülikondi õmmeldes. Kristuse karmist või ähvardavast pilgust hoolimata ei suutnud ma hoiduda kiusatusest sirutada käsi ja puudutada kuju, mis kandis Penélope Aldaya nime.
Tol hetkel tundus mulle, et kuulen ülemiselt korruselt samme. Oletasin, et Bea on juba kohale jõudnud ja käib nüüd mind otsides mööda maja ringi. Lahkusin suure kergendustundega kabelist ja läksin tagasi trepi poole. Hakkasin juba üles minema, kui märkasin koridori teises otsas keskkütteboilerit, mis näis olevat korras ja tundus tolles keldris üsna kohatuna. Mulle meenus, et Bea oli rääkinud midagi selle kohta, et kinnisvarafirma, mis Altayade häärberit aastaid müüa püüdis, oli võimalike ostjate meelitamiseks majas natuke uuendusi teinud, ehkki tulutult. Astusin lähemale, et seda kaadervärki põhjalikumalt uurida, ja nägin, et tegemist on radiaatoritest ja katlast koosneva küttesüsteemiga. Oma jalgade juurest leidsin mitu söeämbrit, vineerilaastusid ja mõned kanistrid, mis, nagu ma oletasin, sisaldasid petrooleumi. Tegin katlaukse lahti ja piilusin sisse. Kõik paistis korras olevat. Mõte, et mul võiks õnnestuda see masinavärk nii paljude aastate järel tööle saada, tundus küll veidi hullumeelne, kuid see ei takistanud mind katelt sütt ja puid täis ladumast ja neid korralikult petrooleumiga üle kallamast. Seejuures tundus mulle, et kuulen selja tagant päevinäinud puu naginat, ning vaatasin hetkeks selja taha. Mu silme ette tõusis kujutluspilt puu seest välja tõmmatud veristest asteldest ning pimedusse vaadates kartsin, et kohe ilmub mõne sammu kaugusel nähtavale toosama Kristuse kuju ja astub, koeralik irve suul, minu poole.
Katel võttis küünlast heleda leegiga tuld, tuues kuuldavale metalse kärgatuse. Panin ukse kinni ja taganesin paar sammu, üha vähem veendunud oma plaani mõistlikkuses. Paistis, et katel ei tõmba hästi, ja otsustasin üles tagasi minna, et vaadata, kas mu tegevusest on ka mingit tegelikku kasu. Läksin trepist üles ja tagasi suurde saali, lootes, et leian eest Bea, kuid temast polnud jälgegi. Arvutasin mõttes, et minu siiajõudmisest pidi olema möödas peaaegu tund, ning hirm, et mu hämarate ihade objekt ei tulegi, muutus valusalt ehtsaks. Rahutuse eemale peletamiseks võtsin nõuks oma torumehetööd jätkata ja asusin otsima radiaatoreid, et veenduda, kas mu katse katlale elu sisse puhuda oli ka vilja kandnud. Kõik radiaatorid, mis ma leidsin, näisid olevat minu jõupingutuste suhtes täiesti ükskõiksed ja püsisid jääkülmad. Kõik peale ühe. Tolles väikeses vaevu nelja-viie ruutmeetri suuruses ruumis, mis näis asuvat täpselt katla kohal ja osutus vannitoaks. Oli natuke sooja tunda. Laskusin põlvili ja oma suureks rõõmuks tundsin, et põrandaplaadid on leiged. Niiviisi Bea mind leidiski, käpuli põrandal, kobamas põrandaplaate nagu narr, nõdrameelne naeratus näole tardunud.
Kui ma tagasi vaatan ja püüan taastada tol õhtul Aldayade häärberis aset leidnud sündmusi, paistab ainuke vabandus mu käitumisele olevat tõsiasi, et kaheksateistkümneselt, ilma osavuse ja erilise kogemuseta, võib vana vannituba tunduda paradiisina. Mul kulus ainult mõni minut Bea veenmiseks selles, et võiksime tuua elutoaks tekid ja sulgeda end sellesse tibatillukesse ruumi, ainsateks kaaslasteks kaks küünalt ja vannitoasisustus, mis sobinuks muuseumisse. Minu põhiline argument, soojus, veenis Beat üsna ruttu ja põrandaplaatidest õhkuv soe hajutas peagi ta algse hirmu, et mu pöörane ettevõtmine või maja põlema panna. Hiljem, kui ma teda värisevil sõrmil küünalde punakas hämaruses lahti riietasin, naeratas ta mulle ja otsis mu pilku, andes mõista, et ükskõik, mille peale ma ka ei tuleks, tuli tema selle peale varem, nii on see nüüd ja nii see jääbki.
.
Linke:
Anneli Saro „Carlos Ruiz Zafón Tuule vari“, Eesti Ekspress, Areen, 30.01.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9B3FEE57CD9A6EEDC225750800555231
Margus Haav „Raamatuarvustus: Raamat raamatutest“, Sakala 22.10.2008
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=42728
Jan Kaus „Elusa raamatu varjus“, Sirp 03.10.2008,
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1090
http://en.wikipedia.org/wiki/Carlos_Ruiz_Zaf%C3%B3n
Kodulehekülg
http://www.carlosruizzafon.co.uk/
Gilbert Cruz, Intervjuu Carlos Ruiz Zafoniga Times`s, Time, 30.06.2009
http://www.time.com/time/arts/article/0,8599,1907807,00.html
Nädala autor 