Mathura
Foto: Mathura
Mathura (Margus Lattik) s. 1973 – eesti kirjanik ja kunstnik. Eesti Kirjanike Liidu ja rühmituse „Erakkond“ liige. Avaldanud 6 luulekogu, teinud arvukalt tõlkeid inglise ja hindi keelest. Kultuurkapitali ja Juhan Liivi luulepreemiate nominent ja Kultuurkapitali maakondliku aastapreemia laureaat. Mathura loomingut on tõlgitud vene, inglise, poola, rootsi, soome, albaania, hispaania ja hindi keelde.
22. oktoobril kell 18.00 IV korruse saalis kohtumisõhtu luuletaja Mathura’ga „Maa hing: reisimuljeid ja luuletusi“
Juttu tuleb reisist Guatemalasse ja lähiajal ilmuvast uuest raamatust, ettekandele tuleb luulet klaveri saatel ja ilma ning vaadata saab näitust „Kambium“.
Mathura Valik luuletusi,(http://www.hot.ee/mathura/Mathura%20Valik.pdf)
AVANEMINE
Kui punane päike on loojunud pelgupaika
rabajärve tumedas vees ja pimedus
täidab oma laiast peost
tühjusega
kõik metsad, õued ja aiad, siis
ei jäägi midagi muud kui kirjutada
üks laul, mis põleks kui kuiv kuusehalg
jahtunud ahju klaasukse taga,
praksudes kinnitust igale salajasele
tavalisele igatsusele, hõõguks kui
hooletusse jäetud süda mustal maal
kuni saabub südatalv ja murrab meele
uude ootamise ja kasvamise
aastaringi. Paljajalu jooksed kodutalu hallilt ukselt
üle õnnistava lume, läbi külma tähistaeva,
paljapäi ja paljakäsi; ei jäägi muud kui
laulda üks laul ilmakaare sätendaval
häälepaelal:
armastus on püha, armastus on jumalik,
armastus on armastus.
Hämaruses hajuvad varjud, koondub kallistus.
Hämaruses hajuvad varjud ja varsti ei näe enam
oma kättki. Küllap tunned siis end.
See luuletus pärineb kogust “Kaks tuulehoogu”. 2005. aastal kuulus “Avanemine” Juhan Liivi luulepreemia nominentide hulka.
PÜHAPÄEV
Selles linnas pole õhku.
Majade, garaažide, bensiinijaamade
ja parklate vahele voogab heitmejoana
närvigaas.
Me oleme valinud vangide kambri.
Me siiski püüame kasvada
ilusateks õiteks, ilusateks puudeks –
kirevateks õiteks, rohelisteks puudeks,
õunapuudeks ja kirsipuudeks,
vaarikavarteks,
muulikamarjadeks,
ent selles linnas pole õhku.
On vaid kumavad kuulutused,
see lõputu punane
külm sätendav sära, kallid kõrged peegeltornid
ja kõledad kojad.
Kõigi võimaluste poed on kogu aeg lahti,
et unustaksime oma ülejäänud võimalused,
oma meeldivamad mälestused,
et unustaksime, et me juured ei suuda end suruda läbi
bituumenmusta asfaldi ja pitsitava betoonpaneeli
ning kärbuvad iga päevaga,
iga öeldud ja ütlemata sõnaga, mis polegi enam meie,
vaid ajalehtede, televisiooni ja planguplakatite sõnad.
Et unustaksime, et me nahk ei tunne enam tuult,
me silmad ei näe enam Linnutee valgust,
me kõrvad ei kuule enam üksteise südame tukseid
ja elust sellisena nagu seda tunti
saab üha enam vaid ununev eepos
või ammugi aegunud rumal rahvalik laul.
Vaid hetkeks ühel pimedal peatunud pealelõunal
õrn hellitav helves langeb kergelt ja sundimatult
kargest kiirgavast pilvest
ja puudutab inimeste põski, niisutab nende huuli.
Siis jäädakse seisma ja tõstetakse pilk
ning silmad justkui tunneksid ära
üha kaugeneva kuma seletamatust ja sõnastamatust
maailmast kui omaenese unustatud särava palge.
Homme unustatakse jälle,
et selles linnas pole õhku.
Siis pole meid enam siin,
et tuletada seda kellelegi meelde.
“Kaks tuulehoogu” sisaldas mitu luuletust, mis olid pühendatud “Erakkonna” eri liikmetele. Osalt oli see katse luua teatud kirjanduslikku sidestust erakkondlaste vahel, teisalt oli see luuletamine, mis valis lähtepunktiks kellegi teise loomingu ja sealt ammutatud inspiratsiooni. Käesolev luuletus, “Pühapäev”, on pühendatud Kristiina Ehinile. Nimi “Pühapäev” on siinjuures mõistagi kahetähenduslik, nii soome keelde tõlkides tegi tõlk mu meelest ainuõige valiku, tõlkides pealkirja mitte kui “Sunnuntai”, vaid kui “Pyha päivä”.
MISSIOON
Pikaldases päikeseloojangus Säksijärvi rohked rõõmsalt kudrutavad
lainekesed mängivad mu mõtetega. Nad kutsuvad endaga, kuigi
tean, et see on juba teine novembri nädal ja olen külmetanud
liigsest pingest. Nagu igal õhtul on tänagi igas ilmakaares
erinevad värvid – olen siis nendega kääksuval purdel imekspandavalt
puutumatust säilitanud vee kohal. Kui helistaksin sulle siit kaugele Alpide
vahele, lihtsalt et jagada seda vallatut rahu, ma ütleksin tere
ja et ma olen ammu tahtnud öelda, et mu usk on neis
videvikes ja ses madalas taevas, mis üha madaldub teekonnal kaugemale
põhja poole ning mis üha pikendab varje, siis kui sügispäike ilmub
välja ühel justkui juhuslikult äraeksinud täiuslikul nädalavahetusel;
mu usk on ses, et olen sind ära tundnud siis, kui tunnen ära
su naeru; naeru, mis millekski ei kohusta ega kõnele samamoodi
nagu sõnad; mu usk on, et ma pole usklik ega vähemgi ateist. Jumal
on sügavam kui pöörduvad pühakud ja petetud pühendunud, kõrguvad
katedraalikuplid või klammerduv kaanon ning samas pimedus on
põhjalikum kui mälu puudumine paradiisist või soovimatus leida
oma elule mõte. Ma ei tunne seda kriiskavat jutlustajat: “Olge
päästetud!” Olge paremad kui teised, olge midagi muud kui te oskate
olla. Aga laps joonistab paberile õuna ja ütleb, et see on õun ning
see ongi reaalsus ta mahedas päevas. Jumal lõi usu ja inimene tegi
lunastusest isikliku mõjuvõimu. Ma tahan sulle rääkida hoopis
hooaja viimastest lindudest, keda ma ei tunne, ent kes lendavad läbi mu
tõstet silmade eest. Tahan rääkida sellest metsast, kuhu ma sattusin,
soojast samblasest kivist, millel istuda, hingata ja ehk mõelda loobumusest kui rajast
jätta religioon, mis motiveerib hirmuga, ning põletada ka see ajaleht
kultuuriga, mis hingab sisse raha ja välja poliitikat, olgu ookrivärvi
kangas ümber ihu või hoopis tumesinine T-särk kirjaga “Nurmijärvi”.
Hommikuks tekib ümmarguse järve äärele ühtlase ringina
õhkõhuke jää. See järv, see haugilomp, on savihall, teine ta kõrval
piprakollane nagu päikese uni. Märjad pehmed pärlid langevad nagu
kristallselged noodid taeva klaverilt ja neis ongi vastus. Sa oled kontideni
üllatunud mu häälest ja selles ongi vastus. Sa tead, et ma olen õnnelik ja see
ongi lahendus. Õnnelik nagu sinagi, sest sa sündisid kord ja selline sa olid
oma katkematus kohalolus. Me mõlema naerud segunevad.
See oli esimene luuletus, mille kirjutasin pärast “Kahele tuulehoole” järgnenud pausi, luuletus, millest algas raamatu “Kohalolu” sünd. Kirjutasin selle külaskäigul Soome; see oli ehk teravaimalt hetk, mil pettusin kõikvõimalikes religioossetes institutsioonides ja asusin otsima reglementeerimata tunnetuslikkust elu lihtsuses. Minu enda jaoks jäi see luuletus “Kohalolu” üheks võtmetekstiks, teatud verstapostiks kirjutamisest arvestamata oma seniseid kirjutamise tavasid ja struktuuri.
Loomingut:
Mathura „Poeesia valgel taustal“, Erakkond 2001
Mathura „Sõstramesi“, Erakkond 2003
Erakkond, CD, Tartu Erakkond 2004
Mathura „Kaks tuulehoogu“, Rapla-Ristna 2004
Mathura „Kohalolu“, Allikaäärne 2006
Mathura „Luuletusi Atitlani järvelt“, Allikaäärne 2008
Mathura „Inimene on rohi“, Allikaäärne 2008, Lelle
Lingid:
Mathura kodulehekülg http://www.hot.ee/mathura/mathura.html
Neli küsimust: Mathura, Eesti Ekspress 22.08.2008
http://195.250.160.49/viewdoc/619CA5D9E8F22555C22574A900320B95
Kalju Kruusa „Mathura muutumised“, Sirp 2.02.2007
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1318:mathura-muutumised&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3145
Sven Paulus „Mathura – eksootilistes maastikes rändaja“, telesaade Puutepunkt, 03.2006
http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=7&cid=199
Mihkel Kaevats „Mathura “Kohalolu““, Eesti Ekspress, Areen 14.09.2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/65E9EF5F3A7239CEC22571E60047347B
Kaarel Kressa „Mathura „Kohalolus“ on kohal kogu maailm“, Ärileht 23.09.2006
http://www.arileht.ee/artikkel/355955
Lauri Sommer „Ühiskonna ja looduse kiigelaual“, Vikerkaar nr 7/8, 2008
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4788
Sven Vabari intervjuu Mathuraga „Filipiinidelt tagasi“, nov. 2005 kirjandussaatele Litter,
http://www.hot.ee/mathura/Inter1.html
Mathura – Arvustused ja uurimused,
http://www.hot.ee/mathura/Arvustused.html
Luuletus: Mathura , ETV saadete arhiiv 3.10.2009, 21.37
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=98457
Holger Kaints
Foto: Vallo Kruuser/Eesti Ekspress
Kevadel välja kuulutatud Siugja Sulepea kirjandusauhinna esimene võitja on Holger Kaints (1957) jutustusega „Lennukivaatleja“. Uus kirjandusauhind ( Karl-Martin Sinijärve, Jürgen Rooste, Asko Künnapi ja Peeter Helme loodud auhind) on mõeldud kahe ussimaarjapäeva vahel parima ja põnevaima kirjandusteose avaldanud autorile.
Katkend Holger Kaints „Lennukivaatleja“, Loomingu Raamatukogu 2009/13-15, lk 80-83
Kui ma turult tagasi jõudsin, nägin läbi raagus puuokste, et Valeri seisab oma hüti uksel ja viipab mulle käega. Panin koti ukse taha maha ja läksin tema juurde.
„Nikita on kodus tagasi,“ teatas ta mulle. „Kõvasti läbi pekstud, käsi kipsis, aga elus!“
Viisin toiduained tuppa ja läksin koos Valeriga Nikitat vaatama. Nikita verevalumitest ja plaastritest kirju nägu oli kui mitte õnnelik, siis rahulolev ikkagi, sest ta sai jälle olla tähelepanu keskpunktis. Ta rääkis üsna mahlakalt, kuidas ta, tühi plastmasspudel käes, oli käinud linnakus viina otsimas. Igor oli kogu valmistehtud laari endale sisse kaaninud ning, ise täis nagu tarakan, ei saanud sellestki aru, mida Nikita temast tahab, ehkki enamik inimesi käis tema juures ühe kindla sooviga. Siis oli ta Natalja juurde läinud, kes vahetevahel samuti mingit jooki piiritusest kokku segas. Kuid ka temal ei olnud Nikitale midagi anda. Mees oli veel kolmandassegi kohta õnne proovima läinud, aga tee peal oli talle alatult selja tagant kallale tungitud, käed valuvõttesse väänatud ja autosse topitud. Umbes viis minutit oli teda halbadel ja käänulistel teedel sõidutatud, nägu auto tagaistme polstrisse surutud, ja siis välja kistud. See oli üks mahajäetud tehasehoone tagune räpane plats, millest ta palju ei mäleta, sest kohe oli teda mitme mehega peksma hakatud. Mingil ajal kaotas Nikita teadvuse. Nikita ütles, et ta oli püüdnud ka ise vastu lüüa, nooruses oleks ta neist kindlasti võitu saanud, selles oli ta kindel. Ta oli püüdnud neile jalaga munadesse äiata, aga see ei läinud korda. Kui Nikita teadvusele tuli, sobitati tal parajasti just käeluud kokku. „See oli nii valus, et ma lihtsalt pidin üles ärkama,“ rääkis ta. „Ütlesin arstidele: ärge mind enam pekske!“
Kohe, kui Nikita oli ära lapitud, hakati talt küsima, kas tal on haiguskindlustus ja kas tal on kaasa mõni isikukoodiga dokument. „Kui te puukuuri lähete puid tooma, kas teil on siis dokument kaasas?“ küsis Nikita vastu ja haiguskindlustuse koha pealt kuulutas: „Mul ei ole haiguskindlustust vaja, sest mu naine peab mind üleval, ainult viina pean ma ise ostma.“ Mõlema vastuse üle oli Nikital siiamaani hea meel ja ta naeris nagu poisike vihase näo üle, mida tema naine selle peale tegi. Lõpuks taheti Nikitalt lihtsalt nime teada. „Hruštšov,“ oli Nikita selle peale kostnud, Nikita Sergejevitš.“ Noor õde, ise venelanna, oli nime kirja pannud ja nii oligi asi jäänud.
Nikita naist pahandas viimane seik kõige enam:
„Sa oled ikka täielik jobu, kas sa mõtledki nüüd elu lõpuni Nikita Sergejevitšina ringi käia? Nii ei anta sulle üldse mingit arstiabi. Kui sa lähed kipsi lahti võtma, küsitakse sult jälle nime ja siis võib-olla on seal mõni selline inimene, kes maailma asjadest natuke rohkem teab.“
Nägu laia naeru täis, lõi Nikita käega.
Õhtul, vastu hämarat, maandus minu pilgu all jälle üks lennuk „pikalt“. See oli võimas õhusõiduk, kere ja tiivad suurte ettesuunatud prožektoritega valgustatud, mistõttu pardanumbreid ei olnud valguskontrasti tõttu ka binokliga näha. Siiski tundus mulle, et olen umbes samasugust Briti transpordilennukit varem näinud.
Jäin uuesti asjade üle mõtlema. Ma teadsin nüüd, et natuke lennuväljast eemal on sõjaväega valvatav objekt, mis väga tõenäoliselt võib olla üks neist kurikuulsatest salavanglatest, mida Euroopa rahuaktivistid otsivad. Kus on aga see lennuväli, kuhu need „pikalt“ laskuvad lennukid maanduvad ja kus tõenäoliselt salavange peale ja maha laaditakse? Seda ma veel ei teadnud. Järsku oleksin ma pidanud oma matka hoopis mööda lennuvälja aiaveert ette võtma? Aga lennuvälja maa-ala suuremaks tehtud ei ole, seda ma tean hästi. Sellest oleks siis linnakus kindlasti teada saadud, ehitustöid oleks nähtud. Ega seal tagapool palju tühja maad olegi. Varsti tuleb Tallinna ringtee ja edasi vist juba Lagedi asula. Võib-olla ma ei tohikski enne oma kirja ära saata, kui see mõistatus mul selge ei ole? Kirjutamine on nagunii takerdunud, sest iseseisvalt ei tule ma saksa keelega igatahes toime.
Õhtul Stirlitzit lugedes tabasin end imestamast: kuidas üks venelane võis nii hästi saksa keelt osata, et ta kõik sakslased ilma vaevata ära pettis? Poolelu välismaal elanud, aga ikkagi? Praegu ei oska ükski mu tuttav venelane karvavõrdki saksa keelt; ka eestlased ei oska saksa keelt, olgugi et paljud on seda minu kombel kooli ajal õppinud.
Hiljem asemel pikali lebades tuli mulle meelde, et meie naaberosakonnas töötas kuni tehase lõpuni üks Edmundi-nimeline mees, kelle perekonnanimi oli kas Saarsalu või Suursalu. Sel ajal keegi oma eluloost, eriti veel selle kahtlasevõitu seikadest, rääkida ei tahtnud. Aga niipalju on mul meeles, et mõnikord jutu sees Edmund Saarsalu või Suursalu mainis, et on noorena mõnda aega Saksamaal olnud. Sealt oli ta saksa keele soravalt suhu saanud. Ta ostis Ida-Saksa tehnika ajakirju ja luges neid. Ta oli üldse suur uue tehnika asjatundja, alati kõigega kursis, ja ma vestlesin temaga just selle tõttu sageli. Mina sain temaga tookord päris hästi läbi, aga me lävisime ainult töö juures. Tema töövälisest elust ei teadnud ma midagi, vähemalt praegu ei mäletanud, et oleksin teadnud, välja arvatud seda, et ta armastas vahetevahel napsitada (aga kui palju on neid, kes pole armastanud?). Ta oli minust mõni hea aasta vanem mees ja võib-olla pole ta üldse enam eluski.
Abi küsida on napsumehelt alati kergem: lubad teha pudeli ja saadki ta mesti. Hoopis keerulisem oli küsimus, kas Edmund võis olla niisugusesse saladusesse pühendatuna usaldusväärne. Mina olen suupruukimise kohapealt alati väga ettevaatlik. Ma ei rääkinud kunagi poliitilisi anekdoote ja hoian nüüdki keele parema meelega hammaste taga. Nuhke on ju alati olnud, nii enne kui ka nüüd; nüüd ehk veel rohkemgi, sest valitsusel on põhjust oma alamaid rohkem karta. Ja valitsejad, aga mitte ainult kõrged valitsejad, vaid ka väiksemad ülemused, on alati vihanud neid, kellele nad meelepärased ei ole. Minu (ja ka Edmundi) otsene ülemus tehases oli organiseerinud asjad nii, et kõik, mis tema kohta kollektiivis räägiti, kanti talle ette. Me ei saanud kaua aru, miks meie preemiad ja trükitööliste palgad nii palju erinevad, arvati, et peab ainult tema näo ees lipitsema. Aga kui üks tagasihoidlik ja väga akuraatne papi, keda keegi ei osanud keelekandjaks pidada, haiglasse sattus ja pärast pensionile jäi, oli ülemus nagu munas kana, sest ta ei leidnud uut informaatorit, ja valas lõpuks oma viha välja meie kõigi peale, käis julgeolekumeestele kaebamas „ebaterve õhkkonna“ üle, mis tootmisosakonnas valitseb.
Asjaolu, et ka Edmund polnud nõustunud pärast pensionile saadetud vanapapit öördajaks hakkama, rääkis tema kasuks, ent täielikku usaldust ei saanud see loomulikult garanteerida. Mina aga olin olukorras, kus ma ei saanud ainult iseendale toetuda. Mul tuli leida keegi, kes mind tõlkimisel abistaks. Vastasel korral oleks tulnud ettevõtmine pooleli jätta. Loobumine aga oleks kõige tipuks tähendanud ka seda, et kogu senine jant ja kassi-hiire-mäng kapomeestega oleks olnud mõttetu. Nemad jälitaksid mind ikka, aga minul omalt poolt poleks millegagi vastata. Istusin kaua aega järjest hämarduvas ja lõpuks pimedas toas – polnud põhjust tõusta, et lülitini küünitada – ning lõpuks otsustasin, et hakkan järgmisel päeval Edmundit otsima.
Teadsin, et see ei ole lihtne. Ma polnud Edmundit pärast töökoha kaotamist näinud. Ma ei teadnud, kus ta elab. Siiski – oli mingi ähmane aimus või lihtsalt kujutlus, et ta tuli kuskilt Pelguranna või Pelgulinna poolt kandist. Aga see võis olla täiesti ekslik mäluvirvendus.
Hommikul seadsin sammud jälle bussipeatusesse. Taas oli mu sihtkoht raamatukogu, aga seekord ei huvitanud mind mitte ajalehed, vaid telefoniraamatud.
Ma ei salli uuema aja telefoniraamatuid. Iga kord, kui ma mõne sellise kätte võtan, valdab mind jõuetu raev. Kolmveerand või isegi rohkem telefoniraamatust on täis firmasid – mustmiljon meie väikese riigi kohta. Milleks on vaja, et ühe ja sama asjaga tegeleb kümme või veel rohkem firmat? Kas ühest või kahest ei piisa? Kõik nad on mõeldud ainult välja selleks, et lihtinimesi koorida. Alates ajast, kui Gorbatšov lubas hakata kooperatiive asutama, on majanduslik anarhia järjest tuure võtnud ja ületab nüüd juba igasugused mõistuse piirid.
Ilmunud loomingut:
Teekond mäetipu poole, Eesti Raamat 2003
Lennukivaatleja, Loomingu Raamatukogu 2009
Linke:
Kadri Karro „Holger Kaints lennukeid ei vaatle“, Eesti Ekspress, Areen 18.09.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/804F992FF3C73A9EC2257631004EFA24
Kirjanduse ja keele ajaveeb: Maire Liivamets „Holger Kaints. Lennukivaatleja“
http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2009/09/holger-kaints-lennukivaatleja.html
Nikolai Kunitsõni blogi „ Holger Kaints „Lennukivaatleja““
http://nikitheone.blogspot.com/2009/05/holger-kaints-lennukivaatleja.html
Jüri Kallas „Holger Kaints „Teekond mäe tippu““
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/single.asp?rets=25473
Kaarel Kressa „Kirjanikud laiendavad parnassi“, Ärileht.ee, 11.09.2009
http://www.arileht.ee/kultuur/477658
Nädala autor 