Stieg Larsson
Stieg Larsson (1954-2004), rootsi ajakirjanik ja kirjanik. Larssoni krimitriloogia edu tuli kirjanikule juba postuumselt. 2008. aastal oli Stieg Larsson peale Khaled Hosseini maailmas müügiedukuselt teine kirjanik.
Katkend:
Stieg Larsson „Tüdruk, kes mängis tulega“, Varrak 2009, lk 185-189.
LISBETH SALANDER KUULIS mingit häält ja nägi silmanurgast liikumist samal hetkel, kui ta oli veinpunase Honda ust avamas. Mees tuli viltu selja tagant, ta jõudis välkkiirelt ringi keerata, enne kui mees temani jõudis. Ta tundis silmapilk ära Carl-Magnus „Magge“ Lundini, 36 aastat vana, Svavelsjö MC, kes mõni päev varem oli Blombergi kohvikus blondi hiiglasega kohtunud.
Ta registreeris mõttes, et Magge Lundin oli üle 120 kilo raske ja agressiivne. Tüdruk kasutas relvana võtmeid ega kõhelnud enam mikrosekunditki, vaid rebis välkkiire liigutusega mehe põsele ninajuurest kõrvani sügava lõikehaava. Mees ahmis õhku, kui Lisbeth Salander paistis pärast seda maa alla kaduvat.
MIKAEL BLOMKVIST NÄGI Lisbethi rusikaga löömas. Samal hetkel, kui ta oma ründajat tabas, viskus ta maha ja veeretas ennast auto alla rataste vahele.
LISBETH OLI MÕNI sekund hiljem teisel pool autot püsti, valmis võitlema või põgenema. Ta nägi üle kapoti vaenlase pilku ja otsustas otsekohe teise variandi kasuks. Mehe põsk jooksis verd. Enne kui mees jõudis märgatagi, oli Lisbeth juba teel üle Lundagatani Högalidi kiriku poole.
Mikael seisis ammuli sui nagu halvatud, kui ründaja äkki hoo sisse sai ja Lisbeth Salanderile järele tormas. Mees nägi välja nagu mänguautot taga ajav tank.
Lisbeth jooksis Lundagatani ülemisse otsa viiva trepi juurde ja võttis kaks astet korraga. Üleval vaatas ta üle õla tagasi ja nägi jälitajat esimesele trepiastmele astuvat. Mees on kiire. Tüdruk pidi äärepealt komistama, kuid märkas viimasel hetkel kolmnurki ja liivahunnikuid seal, kus teedeamet oli tänava üles kaevanud.
Magge Lundin oli peaaegu üleval, kui ta Lisbeth Salanderit uuesti silmas. Ta märkas, et tüdruk viskas midagi, aga ei jõudnud reageerida enne, kui neljakandiline tänavakivi teda juba otsmikule tabas. See ei olnud küll kõige täpsem tabamus, aga kivi oli märkimisväärselt raske ja tekitas talle näkku teise haava. Mees tundis, kuidas pind jalge alt kadus, ja lendas tagurpidi trepist alla. Käsipuust kinnikrabamine päästis ta päris alla kukkumisest, aga ta oli kaotanud mitu sekundit.
MIKAELI TARDUMUS ANDIS järele, kui mees treppide juurde kadus. Ta röökis ründajale, et see järele jätaks.
Lisbeth oli poolel teel üle õue, kui ta Mikael Blomkvisti hääle ära tundis. Mida paganat?
Ta muutis suunda ja piilus üle barjääri alla. Mikael Blomkvist oli temast kolm meetrit allpool tänaval. Ta kõhkles sekundikümnendiku ta tormas siis edasi.
SAMAL AJAL KUI Mikael hakkas trepi poole jooksma, märkas ta Lisbeth Salanderi maja välisukse ees tüdruku auto juurest liikuma hakkavat Dodge Vani. Auto keeras tänavale ja möödus Mikaelist, suundudes Zinkensdammi poole. Ta nägi juhi nägu mööda vilksatavat. Öises tänavavalgustuses polnud numbrimärk loetav.
Mikael vaatas nõutult sõidukit, kuid jätkas siis Lisbethi jälitaja tagaajamist. Trepist üles jooksnud, jõudis ta mehele järele. Mees seisis liikumatult, selg Mikaeli poole, ja vaatas ringi. Täpselt siis, kui Mikael oli temani jõudnud, pööras mees ringi ja andis talle tugeva rusikahoobi näkku. Mikael polnud selleks üldse valmis. Ta sadas pea ees treppidest alla.
LISBETH KUULIS MIKAELI hüüatust ja jäi peaaegu seisma. Mis kurat siin toimub? Siis heitis ta pilgu üle õla ja nägi Magge Lundini kolmekümne meetri kaugusel, valmis tema suunas startima. Mees on kiirem. Jõuab järele.
Enam ta ei kõhelnud, vaid pööras vasakule ja kihutas treppidest üles majadevahelisele õueterrassile. Õu ei pakkunud vähimatki peidupaika ja ta läbis vahemaa järgmise nurgani ajaga, mis oleks isegi Carolina Klüftile muljet avaldanud. Ta keeras paremale, taipas, et on teel tupikusse, ja tegi 180-kraadise pöörde. Täpselt siis, kui ta järgmise majanurgani jõudis, nägi ta õuele viiva trepi otsas Magge Lundini. Ta liikus maja varjus veel mõne meetri ja viskus siis pea ees maja ääres kasvavatesse rododendronipõõsastesse.
Ta kuulis Magge Lundini raskeid samme, kuid ei näinud teda. Lisbeth lamas täiesti vaikselt põõsastes ja surus ennast vastu seina.
Lundin möödus tema peidupaigast ja jäi vähem kui viis meetrit eemal seisma. Mees viivitas kümme sekundit ja jätkas siis läbi aia sörkimist. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi. Seekord seisis ta liikumatult kolmkümmend sekundit. Lisbeth pingutas lihaseid, valmis otsekohe põgenema, kui ta peaks avastatama. Mees hakkas liikuma ja möödus vähem kui kahe meetri kauguselt. Lisbeth kuulis tema samme üle õue kaugenemas.
MIKAELI KAEL JA lõug valutasid, kui ta ennast vaevaliselt ja oimetult uuesti jalule ajas. Lõhkilöödud huulest oli suus vere maitse. Ta üritas mõne sammu astuda, kuid komistas.
Ta läks trepist üles ja vaatas ringi. Saja meetri kaugusel nägi ta ründajat alla tänava poole sörkimas. Hobusesabaga mees peatus, vaatas majade vahel ringi ja jooksis piki tänavat edasi. Mikael läks rinnatise juurde ja vaatas talle järele. Mees jooksis üle Lundagatani ja istus Lisbethi ukse eest startinud Dodge Vani. Auot kadus kohe nurga taha Zinkensdammi poole.
Mikael kõndis aeglaselt piki Lundagatani ülemist osa ja otsis Lisbeth Salanderit. Tüdrukut polnud kusagil näha. Polnud üldse ühtegi elavat hinge ja Mikael imestas, kui inimtühi võib üks Stockholmi tänav märtsikuu pühapäevahommikul kell kolm olla. Natukese aja pärast läks ta tagasi Lisbethi ukse juurde Lundagatani alumises otsas. Kui ta möödus rünnaku alguspunktist auto juures, jäi talle midagi jala alla ja ta leidis Lisbethi võtmekimbu. Ta kummardas seda üles võtma ja nägi auto all õlakotti.
Teadmata mida teha, seisis Mikael tänaval ja ootas tükk aega. Lõpuks läks ta välisukse juurde ja proovis võtmeid. Ükski ei sobinud.
LISBETH SALANDER JÄI põõsaste alla viieteistkümneks minutiks ja liigutas ennast ainult kella vaatamiseks. Kohe pärast kolme avati kuskil uks, pandi uuesti kinni ja sammud läksid õue jalgrataste lasila poole.
Kui kõik hääled olid vaikinud, ajas ta ennast ettevaatlikult põlvili ja pistis pea põõsastest välja. Ta uuris õue iga nurka, kuid Magge Lundini polnud näha. Ta läks võimalikult vaikselt tänavale tagasi, valmis iga hetk ringi pöörama ja põgenema. Kui ta rinnatise juures peatus ja Lundagatanile vaatas, märkas ta oma ukse ees Mikael Blomkvisti. Tema kott oli mehe käes.
Ta seisis hiirvaikselt laternaposti taga, kui Mikael Blomkvist pilk üle müüririnnatise libises. Mees ei näinud teda.
Mikael Blomkvist seisis tema ukse taga peaaegu kolmkümmend minutit. Lisbeth jälgis teda kannatlikult ja liikumatult, kuni mees lõpuks loobus ja Zinkensdammi poole minema hakkas. Ta ootas veel veidi aega, kui mees vaateväljast kadunud oli, ja hakkas siis toimunut seedima.
Mikael Blomkvist.
Ta ei suutnud aru saada, kustkohast mees nii järsku välja oli ilmunud. Muus osas ei jätnud rünnak tõlgendamiseks eriti palju võimalusi.
Kuradi Carl Magnus Lundin.
Magge Lundin oli kohtunud blondi hiiglasega, keda Lisbeth oli koos advokaat Nils Bjurmaniga vilksamisi näinud.
Kuradi ilane vanamees Nils Bjurman.
See neetud kõnts on palganud mingi kuradi alfaisase mind kahjutuks tegema. Kuigi ma olen talle nii pagana hästi selgeks teinud, mis tagajärjed sellel võivad olla.
Lisbeth Salander läks äkki sisimas keema. Ta oli nii raevunud, et tundis suus vere maitset. Nüüd on ta sunnitud meest karistama.
Looming:
Milleeniumi-triloogia
Lohetätoveeringuga tüdruk, Varrak 2009
Tüdruk, kes mängis tulega, Varrak 2009
Luftslottet som sprängdes (“The Air Castle that Blew Up”), 2007. Tõlge inglise keelde (Reg Keeland) The Girl Who Kicked the Hornets’ Nest.
Linke:
Krista Kaer “Stieg Larsson”, ajaleht Raamat, mai 2009
http://www.varrak.ee/authors/5788/
Õhtulehe raamatublogi “Rootsi on krimikirjanduse kuningas ja Larsson tema prohvet”
http://www.ohtuleht.ee/raamatublogi/1360/
Tõnis Arnover “Häkkertüdruku megaedu jäi autoril nägemata”, Eesti Päevaleht 4.07.2009
http://www.epl.ee/artikkel/472698
Danzumees “Lohetätoveeringuga tüdruk – Stieg Larsson”
http://danzumees.blogspot.com/2009/06/lohetatoveeringuga-tudruk-stieg-larsson.html
Danzumees “Tüdruk, kes mängis tulega – Stieg Larsson”
http://danzumees.blogspot.com/2009/12/tudruk-kes-mangis-tulega-stieg-larsson.html
2008. aasta maailma kõige populaarsemad kirjanikud, Eesti Ekspress, Areen, 6.02.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/AA59899414D6D80AC22575510057F93C
Birk Rohelend
Birk Rohelendi (kirj.pseudonüüm) „Mu sõraline sõber“- Eesti Romaaniühingu 2008. aasta romaanivõistlusel III koht. Kirjandusrühmituse Purpurmust.org liige.
Katkend: Birk Rohelend „Mu sõraline sõber“, Tammerraamat 2009, lk 82-88.
Tegelikult olen hakanud viimasel ajal tundma, et ma olen ikka kuradi vana. Kui mu paljas pealagi peeglist mulle vastu kiiskab, mõtlen ma õudusega Grassmannile ja mul on tunne, et siin, just siinsamas, ühe sammu kaugusel algabki vanadus. Ja ma lähen paksuks ja koledaks ning mu kannikad lähevad krimpsu ja hakkavad trussikute seest omavoliliselt välja pugema ja mu kõrvalestadel hakkavad kasvama karvad. Ma ei tea, kuidas on võimalik, et inimeste ilumeel aastatega sedamoodi kängub. Et noorena kannavad kõik naised miniseelikuid ja keerutavad purskkaevu serval istudes varbakesi, aga kui nad saavad kuuekümneseks, teevad nad endale need kohutavad keemilised lokid, mis näevad välja nagu puudli tagumik, ning kasvatavad endale nina alla paksud hallid vuntsid. Mis omakorda ei takista neil näos vohavate karvade all huuli erkroosaks värvimast.
Ivan ütles küll, et see on meie reklaamiinimeste professionaalne kretinism. Et me otsime alati vigu. Noh, omamoodi on see ju tõsi ka, sest selleks, et saada ülevaadet, mida miski või keegi tegelikult väärt on, peab eelkõige teadma selle millegi või kellegi puuduseid, just nõrku kohti. Aga no tema sõnastuses kõlas see muidugi umbes nii: „Karelka, sa ei tea ikka üldse, mis inimesele hea on. Inimese õnn on soe voodi ja korralik kõhutäis. Sina aga vaatad enne voodisse minekut, ega selle all tolmu pole, ning uurid kahvlit söögi kõrval, kas see on piisavalt puhas. Nii ei saa sa kunagi õnnelikuks.“
Ma ei tea, ma pole kunagi mõelnud selle üle, mis on õnn. Ma olen tundnud ennast hästi, kui mul on käekõrval noor siresäärne modell, keda kõik teised mehed kadedalt vahivad. Ma olen olnud rõõmus, kui mul on õnnestunud üle lüüa teise agentuuri klient või nurjata kellegi tulevikuplaanid. Ja ma olen naernud, kui mul on õnnestunud oma autoga porilombist läbi sõites kellegi valged riided ära rikkuda, ja olen tundnud suurt rahuldust, kui olen saanud öelda kellegi jahmunud lambanäkku selle toreda lause: „Sa oled vallandatud“.
Aga kui ma vaatan, kuidas mu ema põlved iga aastaga järjest rohkem kortsu lähevad ja kuidas ta tagumik aina lamedamaks ja laiemaks vajub, siis mõtlen, et ma pigem sureksin maha, kui oleksin kellegi temasugusega abielus ja sunnitud kedagi niisugust katsuma, isegi kui see oleks puhas formaalsus. Seepärast olen ma õnnelik, et ma saan endale võtta selle, keda tahan; isegi kui see kipub viimasel ajal olema Johnsoni beebiõli purk.
Ärge nüüd tulge mulle ütlema, et see on sõbra süü. Et see, kui mind vaadatakse nende veidrate pilkudega, on temast. Teate, mind on elus nii palju kordi just samamoodi vaadatud, ja mitte kunagi polnud selles süüdi sõber. Ausõna, ta on üks väheseid häid asju, mis minuga juhtunud on. Ja te võite ise kõik peeglisse vaadata, kui te mind ei usu – miks mul peakski teiesuguste idiootide mõistmist vaja minema?
Muidugi, ma ei salga, et vahel ma ei suuda. Kui ma tunnen vastikut surutisetunnet kurgus ja mulle meenub see kuradi riidekapp, see kusehais ja need väikesed punased villid, mis mu jalgevahet järgmisel hommikul katsid, siis haarab mind paanika. Ja mida rohkem ma püüan sellele mitte mõtelda, seda rohkem ma mõtlen, kuni lõpuks ei suuda ma enam hingata ja pean ikkagi vajutama seda kuradi punast nuppu, ja mind ajab hulluks, et ma seda tegema pean.
Ma arvan, et võitlus iseendaga on see kõige raskem võitlus. Sa tead, et ta ei taha midagi halba, ja ometi oled sa sunnitud kutsuma abi tema vastu. „Keegi“, just nimelt keegi teine sinu sees teeb sinu eest selle otsuse ära. Sa istud täiesti rahulikult ja tunned, kuidas ta poob, ja oled nõus, et see on tema õigus, aga mingi neetud sisemine kontrollmehhanism sirutab su vasaku käe selle nupu juurde, ja sa vajutad, vajutad nii, nagu oleks see ainuke asi maailmas, mille nimel sa elad. Et üks kord veel nupule vajutada.
Kusjuures, Grassmann käis täna siin. See on tõeliselt halb märk. Grassmanni kirju on lihtne ignoreerida, aga seda suurt paksu kõhtu, mis alati ta kallihinnalise kuue hõlmade vahelt pungitab, on raske tähelepanuta jätta. Ma kuulen, kuidas ta minuga räägib, aga ma ei suuda teda kuulata, sest ma vahin seda suurt pundunud elukat ja mõtlen, kuidas on võimalik, et ühel muidu füüsiliselt tervel inimesel on selline kõht.
Üldse, on hämmastav, kuidas teatud liik inimesi iialgi ei tea, kuidas nad välja näevad. Pole olemas lootusetult koledat naist ega meest, on ainult riided, mis nendest sellise mulje jätavad. Nagu Grassmanni püksid, mis tal alati perse pealt kisuvad, nii et sa lihtsalt oled sunnitud kogu aeg vahtima, kuidas see täiesti ebaesteetiline trussikuserv läbi kvaliteetse kanga kumab, ja tajud, kuidas ta niheleb, kui tal istudes kotid tihedalt jalge vahele pressitakse. Sa muudkui vaatad ja mõtled ega suuda kuidagimoodi aru saada, miks, põrgu päralt, peab üks inimene ennast riieteesemetega ennast niimoodi piinama.
Võib-olla on see tema jaoks omamoodi sidumismäng. Et äkki tekitavad need kitsad riided temas erutust. Või siis on see jällegi omamoodi masohhism, et kui ta ennast oma ülikonnas halvasti tunneb, on see justkui moraalne lõiv kogu jama eest, mida ta pidevalt kokku keerab ja suure raha eest maha müüb.
Nagu tookord, kui tal õnnestus kliendile selgeks teha, et on hirmus naljakas ja tore, kui tema toodet reklaamivas teleklipis esitatakse Punamütsikese muinasjuttu, kus kuri hunt laseb vanaema läbi hakklihamasina ja teeb temast viinereid, mida nad pärast koos Punamütsikesega ahnelt söövad. Ja kõik paksud vanamehed naersid kõhud kõveraks, aga Grassmanni viieaastane tütar, see kõige väiksem, nuttis pärast meie kontori nurgas ja kuulsin, kuidas Grassmann talle karjus:“ Kas sa oled idioot või, et usud muinasjutte!“
Aga täna oli ta üllatavalt vaikne. Ta istus ja nõjatus oma turdidele kätele, nii et ma pidin vägisi silmitsema ta rebenemisohtlikke kuuekäiste õmbluseid. Ja ta ohkas ja ta köhatas ja tema suurel ja lagedal pealael hiilgasid higipiisad. Ta ütles:“ Karl, sa võid rahumeeli võtta endale nii palju vaba aega kui vaja. Me saame hakkama.“
Ma vaatasin talle otse silma sisse ja ütlesin, et mulle pole aega vaja; et mõned päevad veel, siis olen ma rivis tagasi, parem kui enne. Et minu pärast poleks ta üldse pidanud siia tulemagi. Ta vaatas mulle peaaegu isalikult oma pisikeste seasilmadega otsa ja teatas: „ Asjad lähevad praegu halvasti. Parem, kui sa oma nägu ei näita. Kusagilt on lekkima hakanud.“
Ja ma kergitasin ainult kulmu ja ei vastanud midagi.
Noh, teada oli, et ükskord see aeg tuleb. Sa valetad päevast päeva ja aastast aastasse, ja kui sa oled juba kord sisse keerutanud, siis pole mingit variantigi, et end veel kuidagi välja keerutada suudad. Just nagu ämblikuvõrgus – mida rohkem sa rabeled, seda halvemalt see sinu jaoks lõpeb. Ja seda kiiremini. Parem leba hästi vaikselt ja suru alla kõik oma loomulikud tungid; siis on lootust, et sa pead veel vastu. Ühe päeva, ühe kuu, ühe aasta.
Loomingut:
„Mina, Mortimer“, Tänapäev 2007
„Tule, ma jutustan sulle loo“, /novell „Mustade kaantega kaustik“/ Petrone Print 2008 (19 autori kogumik)
„Enesetapjad“, Tänapäev 2009
„Alexander ja Belle“, Tammerraamat 2009
„Mu sõraline sõber“, Tammerraamat 2009
Linke:
Autori kodulehekülg: http://birkrohelend.com/?id=39&PHPSESSID=b7afc84815ae051bb7e79335cb3cb023
Jürgen Rooste „Rääkida siiralt. Teispool noid piire“, Sirp 13.11.2009
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9709:raeaekida-siiralt-teispool-noid-piire-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3275
Peeter Helme „Tänapäeva ideaalkirjandus – nii heas kui halvas“, Vikerkaar 12/2009
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5029
Ave Matteus „Birk Rohelend. Enesetapjad“, Eesti Ekspress, Areen 1.05.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/1F99C1249D2683C0C2257592004E7557
Marika Liivamets „Birk Rohelend. Enesetapjad“, Kirjanduse ja Keele ajaveeb, http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2009/11/birk-rohelend-enesetapjad.html
Marika Liivamets „Birk Rohelend. Alexander ja Belle“, Kirjanduse ja Keele ajaveeb, http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2009/10/birk-rohelend-alexander-ja-belle.html
Tea Raidsalu – Birk Rohelend: Minu õnn on sügav rahulolematus ja pidev töö edasimineku nimel, Postimees.ee 22.04.2009, http://www.24tundi.ee/?id=110274
Maris Meiessaar „Noorteromaani tegelaste maailm on lohutu“, Eesti Päevaleht 13.02.2009
http://www.epl.ee/artikkel/458746
Nädala autor 