Kalev Kesküla
Kalev Kesküla(1959-2010) – eesti kirjanik, ajakirjanik, kirjandus- ja veinikriitik
Pilt: Anne-Malle Hallik
Esseesid Kalev Kesküla „Elu sumedusest“, Tuum 2009. Lk 9-10; 81-82; 52-53; 115-116.
Läheb eluks!
„Läheb eluks!“ hüüdis Peeter Roodus tüdrukule, kui oli näha, et Rootsi sõjalaev poolsada põgenikku merel hulpivast paadist ära päästab. Nii kirjutas August Gailit romaanis „Üle rahutu vee“. August Gailit armastas elu. Erika Aulik kirjeldas oma mälestusteraamatus, kuidas Gailit ühel Saksa okupatsiooni ajal toimunud Underi sünnipäevapeol tolle tütre põlved oma sülle tõstis.
Kui raudne eesriie kärises ja vabariik uduselt terendas, ütlesid paljud eesti noored „Läheb eluks!“ ja hüppasid ära Läände. Ei jaksanud terenduse lihaks saamist oodata. Roomasid poristena Ungarist üle Austria piiri, rääkisid Rootsi advokaatidele, kuidas venelased Eestis nende elu ohustavad.
Mina sattusin ühel õhtupoolikul varakapitalistliku ajalehe Esmaspäev peole, kus joodi palju ja käidi segasaunas, see oli vastleitud demokraatias pea sama progressiivne kui striptiis, mille ma töökollektiivi soovil kord Eesti Entsüklopeedia toimetuse peole tellisin. Ma olin siis Rahvarinde volinik ja väljendasin rahva tahet. Hans H. Luik, kes oli just Eesti Ekspressi toimetusest ilma jäänud, palkas mind pohmellihommikul lehte tegema. Kohe läks eluks, veel enne iseseisvuse saabumist. Joodi palju, sageli Royal-piiritust, käidi segasaunas, lehte tehti öösiti, sest päeval käisime ju oma endise aja tööl. Luule võttis end elu ees koomale.
Töötan tänapäevani Ekspressis, aga lehte teeme nüüd päeval, segasaunas ei käi ja tööl ei joo ka enam keegi peale minu. Ometi tegime hiljuti T-särgi kirjaga „Oktoobrilapsed ahju!“.
„See on elu,“ ütleb Jaan Ruus, kui mõni kaastöö ei laeku või enda oma valmis ei jõua. Elus läheb eluks väga harva ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Maitseasi. It depends.
Lihtne eestlane
Ma katsun olla nii lihtne, kui neil vaja, ütleb kassnaine Mati Undi jutus „Kuuvarjutus“. Kassnaine peab suhtlema ametnikega ja hankima endale dokumendid.
Vanasti olid kõik eestlased keerulised inimesed, tegid eneseiroonilist nalja, millest lihtsad, ausad ja otsekohesed soomlased aru ei saanud, Ameerikast kõnelemata.
Nüüd on asjad teisiti, me oleme õppinud püstitama endale eesmärki, endas mitte kahtlema, ennast mitte kõrvalt vaatama, tormama pimesi edasi. Eneseiroonia on ju üks juutide värk, aga meie oleme nüüd kõik läbinud Peep Vainu müügikoolituse, me oskame oma kehast ja minast vabaneda ning muutuda täiuslikeks müügimasinaiks. Mitte maailm ei ole tahe ja kujutlus, nagu arvas Schopenhauer, vaid meie amet ja roll on meie tahe ja kujutlus ning kui me muutume lõplikult oma rolliks, saame õndsaks nagu Põrgupõhja Jürka. Saame Nietzsche üliinimesteks, kes võrkturustavad viimsetele inimestele potte ja panne.
Siis saame viie rikkaima riigi hulka Euroopas, sest nii on kirjas Eesti Vabariigi Põhiseaduse salajases preambulas.
Juba täna oleme nii lihtsad kui neil vaja – Soomel, Euroopa Liidul, Ameerikal, Venemaal, Iraagil, Afganistanil, rahvusvahelisel feminismil, McDonaldsil, loomade õiguste kaitsjatel, gay sensibility`l, normaalsel korruptsioonil ja tervel egoismil.
Me oleme naasnud tsivilisatsiooni.
Me oleme nii lihtsad kui neil vaja.
Vahel võib inimesele naeratada õnn
Vabahärra Carl Gustav Emil Mannerheim visati päris tühise üleastumise pärast Soome kadetikoolist välja ja ta pidi minema Peterburi ratsaväekooli. Takkajärgi on ta selle eest saatusele tänulik olnud – elu impeeriumi pealinnas oli hoopis võimalusterohkem, avaram ja vabameelsem kui Helsingis.
Mannerhein sai kuninganna kaardiväe ohvitseriks ja kujutles keisripere endale isaks ja emaks.
Juba keskeale läheneva üksildase mehena tegi ta kahe kasaka seltsis läbi maailmareisi, ratsutas 14 000 kilomeetrit läbi Aasia Pekingini välja. Iga reisisõltlane mõistab selle kaks aastat kestnud teekonna tähendust.
Kui Vene impeerium kokku varises, pidi ta viiekümneaastase mehena uuesti soomlaseks hakkama ja soome keele meelde tuletama. Tema emakeel oli ju rootsi keel, mida ta sai kõnelda Taani päritolu keisrinna Maria Fjodorovnaga. Tema emotsionaalne elu oli sellega läbi, aga ta sooritas kohusetundlikult kõik kangelasteod, mida soome rahvas temalt nõudis.
Ta tappis palju punaseid – mõnede arvates liialt julmalt ja frustreeritult – ja tagas Soomele kahes sõjas iseseisvuse. Ta jõi alati söögi alla vene kombel klaasi triiki täis kallatud viina ja tõmbas pärast sööki sigarist kaks kolmandikku. Vahel tegi nalja. Tal polnud tegelikult huumorimeelt, kõik tema naljad olid teiste panemine ebamugavatesse olukordadesse, kirjutab Veijo Meri.
78-aastaselt, pärast ligi kolmkümmend aastat elu arktilise hüsteeriani raskemeelses kultuuriruumis, sai ta taas vabaks ja pääses välismaale. Asus elama Šveitsi ja leidis naise, kellede vastu tal noorema mehena huvi polnud. Šveitsis kirjutas ta mälestused, kirjutas, et oli õnn sattuda noorukina Peterburi keisri ja keisrinna juurde, impeeriumisse, mis tollal oli oma võimsuse tipul, pealinna, kus oli tõeline elu.
Kus inimesed elavad
Uskumatu, kus inimesed elavad. Millises ilus, viletsuses ja romantikas. Kuidas astuvad hõlstides ja aluspükstes välja võssakasvanud iidsete tööliskasarmute ustest, et teha üks suits ja kaeda õhtupäikest. Need ubrikud, vabaõhumuuseum 19. sajandi Tallinna töölisrevolutsioonile, pole kaugel Tallinna Cityst.
Koplis ja Paljassaares on tänini romantilised hütid mere ääres, needsamad, milles elas Riksu Kaarel ja teised temasugused. Suvel lokkab nende ümber kõikemattev rohelus, mis lausa sunnib sirelite all poolmädanenud pingil ennast unustama ja loodusesse sulama. Viivi Luigel oli väga õigus, kui ta ütles, et eestlasel on kaks kodumaad, üks talvine, täis musta jääd ja pori, teine suvine, siis varjab lokkav loodus kogu õuduse ja viletsuse.
Muidugi on mineviku naturaalsust ka palju kaduma läinud. Tööstuse tänava hoovimajas elas mu kursusekaaslane Tõnu Seero, seal oli väga tore käia aguliõhku hingamas, talvel viina ja suvel veini juua. Tõnul oli eestiaegne kirjutusmasin, mille võlli pidi tema naine Hille-Mai kummiga edasi sikutama, kui Tõnu lastejutte kirjutas. Nüüd pole ei seda maja rohtunud hoovis ega Tõnugi.
80-ndail käisid inimesed Tallinna saunades, mis enamasti pärit möödunud aegadest. Just enne pulmi käisin Saarmanni saunas Paldiski maantee algul. Puhkes võimas äike ja paduvihm, pesemisruumist pääses õue räästa alla, kus vesi otse taevast ning hoopis lõhnavam kui kraanist.
Saarmanni sauna peal elas mu kursusekaaslane Reedik Saarmann, juuraprofessorist majaomaniku pojapoeg, keda mõni muldvana asukas veel noorehärraks kutsus. Reedikul oli jäänud vanaisa majadest kolm vanaaegset tuba ja palju vanu raamatuid, mõned juudi keeles. Nüüd on ses majas mingi uhke hotell ja Reedikut pole enam üldse.
Moodsaid kortereid müüakse nüüd Siselinna kalmistu taha, Magasini tänavale, kus vabakäigu tiisikerid said alles mõne aasta eest tablette koos söödaga, vorsti, saia ja õllepudeliga.
Päris kalmistu väravas on maja, mille korterid kah hiljuti kaubaks läksid, sealt on suvel vaade õitsvatele haudadele. Sanitaarnormide järgi tohib elumaju ehitada surnuaiast vähemalt kolmesaja meetri kaugusele, aga ega me sest eriti hooli. Vähemasti linnas on harjunud inimesed ikka surmale lähemal elama.
Loomingut:
“Läbi linnaöö” (luulekogu), Eesti Raamat, 1986
“Aeg rannal” (luulekogu), Eesti Raamat, 1988
“Eneseirooniline armastaja” (luulekogu), Eesti Raamat, 1991
“Vabariigi laulud” (luulekogu), Tuum, 1998
“A brief history of Estonian culture”, Eesti Instituut, 1999
“Külma kodumaa: 40 esseed Vabariigi ihust ja hingest 1994-2002”, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2002
“Platoni riigis” (luulekogu), Tuum, 2002
“Veinijuht”, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004
“Kalev Kesküla uus veinijuht”, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2007
“Elu sumedusest” (esseekogu), Tuum, 2009
Linke
“Inimese määratlus” kogust “Platoni riigis” (2002), Eesti kultuurilooline veeb, http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=119&table=Articles
“Väike luulesaade: Kalev Kesküla” ETV, 1992 (video), http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=99143
“Luuleruum” Tekste Kalev Kesküla luulekogust “Vabariigi laulud” loeb Toomas Suuman. Vikerraadio Raadioteater, 2001 (audio), http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1196781
Marika Liivamets „Kalev Kesküla. Elu sumedusest“, 21.12.2009 Kirjanduse ja keele ajaveeb, http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2009/12/kalev-keskula-elu-sumedusest.html
Luuletus: Kalev Kesküla. Müüa korter. ETV saadete arhiiv, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=102437
Kalev Kesküla „Meie, koondataud ja koondamata viinamäetöölised“, 25.12.2009 ekspress.ee, http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/kalev-keskula-meie-koondatud-ja-koondamata-viinamaetoolised.d?id=28093361
Mihkel Mutt „Üksildase uitaja mõtisklused“, 20.11.2009 Sirp, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9752:ueksildase-uitaja-motisklused&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3276
Kalev Kesküla „Minu elu“, 29.08.2008 Eesti Ekspress, Areen, http://195.250.160.49/viewdoc/791E3F27292A76B8C22574AF00727EA1
Hendrik Lindepuu
Hendrik Lindepuu (1958) – eesti tõlkija ja näitekirjanik. Ta on kirjutanud kirjandusloolisi näidendeid luuletajatest-kirjanikest (Henrik Visnapuu, Hella Wuolijoki, Juhan Liiv) ning tõlkinud poola keelest Slawomir Mrożeki, Stanislaw Ignacy Witkiewiczi, Tadeusz Różewiczi, Boguslaw Schafferi ja paljude teiste näidendeid ning muid teoseid.
Tõlkija Hendrik Lindepuud autasustati 5. novembril 2009 Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütliristiga.
Foto: Alar Madisson/Eesti Ekspress
Tunnustused:
Aleksander Kurtna tõlkepreemia.
ITI Poola keskuse S.I. Witkiewiczi nimeline preemia 1997
Poola autorikaitse tõlkepreemia 1997
Poola I järgu kuldne teeneterist 2005
Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2010 Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletuste” (2009) ja teiste poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest
Valik Hendrik Lindepuu tõlgetest:
Marcin Świetlicki „Kaksteist“, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, lk 56-58.
„No kuidas ma peaksin selle laiba kõrvaldama? Nüüd on selleks küll kõige sobimatum aeg!“ mõtles meister kibedalt.
„Täna on see täiesti võimatu, sest kui keegi märkaks mind seda tassimas, siis lintšitaks mind kohe, ma ei jõuaks silmagi pilgutada.“
Kirikukellade helin lakkas.
„Ja pärast küsivad, et kus sa olid ja mida sa mõtlesid, kui paavst suri? Ja mis ma siis ütlen, kas tõtt või? Tõde kõlab niimoodi: üritasin välja viia vana jõulukuuske, aga prügikonteineri võtme olin juba ammu ära kaotanud, kojamees oleks mu maha löönud, kui ma selle õue oleks jätnud, ma oleks selle pidanud kuhugi tänavale prügikasti kõrvale sokutama või midagi sarnast, aga tänaval on ju nüüd nii palju rahvast, ja mis ma veel peale selle ütlen? Kas ma ütlen, et olin mitu tundi köögis hapukapsarooga valmistades? Kas ma hakkan seletama, et pühade ajal ma tegelikult paastusin, aga nüüd, nädal pärast pühi, otsustasin selle tagasi teha ja endale korraliku kapsaroa keeta? See on mingi primitiivne, egoistlik , küüniline nali, jah? – hakatakse kohe minult solvunud ilmel küsima. Ei, seda ma ei saa öelda, tuleb endale mingi alibi muretseda,“ mõtles meister teise aprilli hilisõhtul ja jättis potid sinnapaika.
Ning suundus Büroosse.
Muidugi, lokaal oli lahti, aga muusika oli raidkujulikult leinav ja vaikne ja inimesed jõid oma alkoholi tõsiselt ja väärikalt. Vaevu jõudis meister tellida ja haarata väriseva käega viinaklaasi, kui helises telefon, toimus lühike vestlus, hetke pärast keeras baaridaam muusika kinni, astus baaripukile, sest oli väikest kasvu, ning teatas härda häälega:
„Vabandust, helistas šeff ja ütles, et kõigile teadaolevatel põhjustel paneme kinni. Palun rahulikult ära juua, mida ära juua on, ja lahkuda. Head ööd.“
Meistri õlale langes raske kämmal. See oli pan Zbyszek, Mango Głowacki sõber ammustest aegadest, kui nad mõlemad mängisid kultuslikus, maagilises ja tänapäeval juba täiesti unustatud hevimetallbändis nimega Valgekihv, kaheksakümnendate aastate teisel poolel tõtt-öelda väga kodukootud ansamblis, mis sai kuulsaks õõvastava muusikavideoga, mida näidati üsna tihti tollases televisioonis, videoga, kus puhub tuul, kraaksuvad varesed ja värvitud nägudega noormehed vehivad juustega. Plaati nad välja ei andnud, sest – nagu hiljem seletas Mango – osa ansamblist, nende hulgas pan Zbyszek ja Mango, läksid sõajväkke, nüüd jõuavad sinna ainult frustreeritud, ebaintelligentsed ja puudega. Pan Zbyszekil, ansambli kitarristil, olid tollal pikad valged juuksed ja ta kandis rinnal rasket keldi risti, tema muusikunimi oli Valge Nuusk, seevastu ansambli klahvpillimängija Mango muusikunimeks oli Mango. Ja Mango nägi välja enam- vähem samamoodi nagu praegu, ka siis oli ta nägu armiline, ainult kiilakas ta veel polnud. Kui meister esimest korda sellel kultuslikul maagilisel ajal oli selle unustatud unustamatu ansambli kontserdil, mäletas ta pärast sellest kontserdist vaid väga kahvatuid mustajuukselisi tütarlapsi publiku hulgas. Ja veidi suitsu, aga see polnud veel professionaalne suits, see läks sinna, kuhu ise tahtis ja haises, see oli veel kommunistlik suits, hale ja armetu suits. Basskitarri mängis Doktor, tollal meditsiinitudeng, tema kutsuski vana tutvuse poolest meistri kontserdile. Löökriistu mängis mingi Januszek, täielik satanist, laulis aga karismaatiline mees hüüdnimega Adolf. Pärast seda kontserti sai meister nende kõigiga tuttavaks, nad olid temaga sõbralikud, sest tundsid ta ära, ta polnud nende jaoks anonüümne fänn, nad ei tõuganud teda ära, tema ei roninud kulisside taha mitte sellepärast, et oleks kuidagi eriliselt vaimustunud nende esitusest, südames oli ta pigem uue laine ja punkmuusika austaja, aga ansambliga Valgekihv otsis lähedust pigem sellepärast, et otsis lähedust mõne tumedajuukselise, arvatavasti värvitud juustega kahvatu tütarlapsega, kes tiirutasid ansambli ümber, täiesti ükskõik, millisega nendest, neid oli nii palju, et ka meistrile, kelle nägu tollal veel ütles midagi, oleks jätkunud… ja leiduski selliseid tüdrukuid…
Oh, kui palju mälestusi.
„Tähendab, Mango ei tule?“ küsis pan Zbyszek, kes oli Valge Nuusk üksnes punapäisele, kunagi mustajuukselisele naisele Marysiale.
„Noh, kui ta helistas, siis tähendab, et ta põeb seda sündmust kusagil üksi,“ kinnitas nukralt meister ja naeratas nostalgiliselt vananenud pan Zbyszekile.
„Kahju, mul oli temaga üks asi ajada. Väga naljakas asi. Kui näed teda, siis ütle, et helistaks. Aga mitte koju, vaid mobiilile.“
Meister noogutas, pan Zbyszek patsutas teda õlale ja lahkus.
Meister jõi siis kiiresti oma viina ära, pani tühja klaasi baariletile ja astus öösse, trügis läbi Peaturul tungleva ja küünlaid põletava rahvahulga, kes jagas intervjuusid välismaistele ja kodumaistele telekanalitele, ning telekanalid ei käitunud üldse hüäänidena, nagu oleks oodata võinud, telekanalid olid oma ülesannete kõrgusel, olid sel hetkel diskreetsed, taktitundelised, ei olnud tavapärast kõmu tagaajamist, viimaste tundide sündmused oleksid televisiooni justkui õilistanud, ja ka rahvahulk oli ülesannete kõrgusel, läbi rahvahulga tungis häbenev pruut häbeneva peigmehega, on endale alles pulmapäeva valinud! – kommenteeris rahvahulga esindaja mürgiselt, rahvahulk noogutas ja pruutpaar häbenes veel enam.
***
Tadeusz Różewicz „Valitud luuletused“, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, lk 215; 193; 283.
Mis halba minuga ikka juhtub?
ei juhtu midagi
elan kõik üle
kui mitu korda võib tänapäeva inimene
kaotada väärikuse
niisiis
kohe kui kogu see
väikese algustähega lugu
lõpeb
hakkan tööle
mis? jah
hakkan uuesti tööle
jah! ma hakkan õppima hiina keelt
kas tasub
loomulikult
suur patrioot
luuletaja Lu Ju
elas aastatel 1125-1210
kui mongolid vallutasid
Hiina
ta kirjutas
9300 luuletust
tollal kirjutati Hiinas
luuletusi
ülalt alla
ja paremalt vasakule
ei kasutatud ühtki kirjavahemärki
isegi punkti mitte
Lugu vanadest naistest
Mulle meeldivad vanad naised
inetud naised
kurjad naised
nemad on maa sool
nemad ei krimpsuta nägu
kaka peale
tunnevad medali
armastuse usu
pahupoolt
veiderdavad diktaatorid
tulevad ja lähevad
käed määritud
inimverega
vanad naised tõusevad koidikul
ostavad liha puuvilju leiba
koristavad keedavad
seisavad tänaval käed
rüpes vaikivad
vanad naised
on surematud
Hamlet rabeleb võrgus
Faust esitab armetut ja naljakat rolli
Raskolnikov äigab kirvega
vanad naised
on hävimatud
nad naeratavad leebelt
kui jumal sureb
tõusevad vanad naised nagu ikka
koidikul ostavad leiba veini kala
kui sureb tsivilisatsioon
tõusevad vanad naised koidikul
lükkavad akna lahti
koristavad
kui sureb inimene
pesevad
vanad naised surnukeha
matavad maha
istutavad haudadele
lilli
mulle meeldivad vanad naised
inetud naised
kurjad naised
nad usuvad igavest elu
nad on maa sool
puude koor
nad on loomade alandlikud silmad
argust ja vaprust
suurust ja väiklust
näevad nad õiges suuruses
argielu
skaalas
nende pojad avastavad Ameerikat
langevad Termopüülides
surevad ristil
hõlvavad kosmost
vanad naised lähevad koidikul linna
ostavad piima leiba
liha maitsestavad suppi
avavad aknaid
ainult lollpead naeravad
vanade
inetute
kurjade naiste üle
sest need on kaunid naised
head naised
vanad naised
nemad on kõige algus
saladuseta saladus
kerad mis keerlevad
vanad naised
on pühade kasside
muumiad
väikesed
kortsus
kuivanud
allikad
viljad
või paksud
ovaalsed buddhad
kui nad surevad
nõrgub silmast
pisar
ja ühineb huultel
noore neiu
naeratusega
***
luule ei avaldu
alati
värsivormis
pärast viitkümmend aastat
kirjutamist
võib luule
ilmuda
puuna
äralendava
linnuna
valgusena
võib vormuda
huulteks
teha pesa vaikusesse
või siis elab luuletajas
ilma vormi ja sisuta
Wisława Szymborska „Oma aja lapsed“, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, lk 59
Vana professor
Küsisin temalt ammuste aegade kohta
kui olime veel nii noored,
naiivsed, innukad rumalad, ettevalmistamata.
Midagi sellest on jäänud, välja arvatud noorus
– vastas ta.
Küsisin temalt, kas ta endiselt teab täpselt,
mis on inimkonnale hea ja mis mitte.
Kõige surmatoovam illusioon kõigist võimalikest
– vastas ta.
Küsisin tuleviku kohta,
kas ta ikka näeb seda selgelt.
Liiga palju olen lugenud ajalooraamatuid
– vastas ta.
Küsisin temalt
raamitud pildi kohta kirjutuslaual.
Kõik on läinud. Vend, nõbu, vennanaine,
abikaasa, tütreke naise süles,
kass tütrekese süles,
õitsevad kirsid ja kirsside kohal
identifitseerimata linnuke
vastas ta.
Küsisin, kas ta on vahel ka õnnelik.
Teen tööd
– vastas ta.
Küsisin sõprade kohta, kas neid veel on.
Mõned minu endised assistendid,
kellel juba endalgi endised assistendid,
majapidajanna proua Ljudmilla,
keegi väga lähedane, aga välismaal,
kaks naeratavat prouat raamatukogust,
väike Grześ vastaskorterist ja Marcus Aurelius
– vastas ta.
Küsisin tervise ja enesetunde kohta.
Keelavad mulle kohvi, viina, sigarette,
keelavad kanda raskeid mälestusi ja raskeid asju.
Pean teesklema, et ma ei kuule seda
– vastas ta.
Küsisin aia ja sealse pingi kohta.
Kui on vaikne õhtu, siis vaatlen taevast.
Ma ei jõua ära imestada,
kui palju on seal vaatepunkte
– vastas ta.
Tõlkeid:
Małgorzata Semil, Elzbieta Wysińska, “Tänapäeva teatri leksikon” (tõlkija täiendustega). SE & JS, Tallinn 1996
Stanislaw Ignacy Witkiewicz, “Näidendid” (ka tõlkija järelsõna). Eesti Draamateater 1997
Witold Gombrowicz, “Päevaraamat” (ka tõlkija järelsõna). Sari Avatud Eesti raamat, Vagabund, Tallinn 1998
Czesław Milosz, “Vangistatud mõistus” (esseed). LR 1999, nr 18/20
Jerzy Pilch, “Muud mõnud” (romaan, ka tõlkija järelsõna). LR 2001, nr 36/37
Jerzy Grotowski, “Tekstid aastatest 1965–1969”. Eesti Teatriliit, Tallinn 2002
Bogusław Schaeffer, “Proovid ja teisi näidendeid” (“Proovid”, “Toost”, “Loojang”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003
Sławomir Mrożek, “Suvepäev ja teisi näidendeid” (“Suvepäev”, “Leping”, “Portree”, “Kaunis vaade”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003
Stanisław Lem, “Ijon Tichy kosmoserändude päevikud; Ijon Tichy mälestused” (jutustused; teised tõlkijad Olev Jõgi ja Jaan Kaplinski). Vagabund, Tallinn 2003
Jerzy Pilch, “Kange ingli tiiva all”. LR 2004, nr 27/28
Witold Gombrowicz, “Laulatus ja teisi näidendeid” (“Iwona, Burgundia printsess”, “Laulatus”, “Operett”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2004
Slawomir Mroźek, “Pidu ja teisi näidendeid” (“Pidu”, “Karol”, “Serenaad”, “Rebane-filosoof”, “Rebane-aspirant”, “Lesed”). H. Lindepuu, Laiuse 2005
Olga Tokarczuk, “Maailma kõige inetum naisterahvas” (jutud; ka tõlkija järelsõna). LR 2005/40
Janusz Głowacki, “Fortinbras jõi end täis ja teisi näidendeid” (“Fortinbras jõi end täis”, “Prussakajaht”, “Antigone New Yorgis”; ka tõlkija järelsõna). Toimetanud Udo Uibo. Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006
Tadeusz Różewicz, “Valge abielu ja teisi näidendeid” (“Vana naine haub”, “Valge abielu”, “Lõks”; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006
Leszek Kołakowski, “Miniloengud maksiprobleemidest” (esseed). Sari Avatud Eesti raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007
Tadeusz Różewicz, “Alati fragment” (luulekogu). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007
Wisława Szymborska, “Oma aja lapsed” (luulevalimik; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008
Zbigniew Herbert, “Valitud luuletused”. Järelsõna: Adam Zagajewski. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008
Tadeusz Różewicz, “Valitud luuletused 1945–1995”. Järelsõna ja toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009
Marcin Świetlicki, “Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009
Marcin Świetlicki, “Kaksteist” (romaan; tunnistati 2006. aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009
Linke:
Hendrik Lindepuu Kirjastus
http://www.eestikirjastused.com/index.html
Hendrik Lindepuu 9 raamatut, Raamatukoi
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/kirjastus?486
Hendrik Lindepuu Kirjastus, Rahva Raamat,
http://rahvaraamat.delfi.ee/raamatud/5/1239/hendrik_lindepuu_kirjastus
Hendrik Lindepuu „Kolmelt Gdynia festivalilt“, TMK arhiiv,
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0090.htm
Hendrik Lindepuu „Grotowski – Polska, Post Mortem“, TMK arhiiv,
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/2Kjaan_t2.htm
Hendrik Lindepuu esitleb uusi tõlkeraamatuid poola kirjandusest, Eesti Ekspress, Areen 20.11.2009, http://195.250.160.49/viewdoc/C7C309932CD46289C22576700067B709
Mis asju sa loed, Hendrik Lindepuu?, Eesti ekspress, Areen 21.08.2009,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/8E60B4142676A45BC225761200283C90
Kristel Kiigemägi „Hendrik Lindepuu: tõlkija kui Indiana Jones“, Eesti Päevaleht 7.11.2008,
http://www.epl.ee/artikkel/447592
Kivisildnik „Hendrik Lindepuu absoluutne kirjanduslik kuulmine“, Pärnu Postimees 13.02.2008, http://www.parnupostimees.ee/130208/kultuur/10082605_1.php
Mirjam Matiisen „Hendrik Lindepuu: Kang ja arvuti kõrvuti“, Eesti Päevaleht 27.09.2003,
http://www.arileht.ee/artikkel/246286
Nädala autor 