Kalev Kesküla
Kalev Kesküla(1959-2010) – eesti kirjanik, ajakirjanik, kirjandus- ja veinikriitik
Pilt: Anne-Malle Hallik
Esseesid Kalev Kesküla „Elu sumedusest“, Tuum 2009. Lk 9-10; 81-82; 52-53; 115-116.
Läheb eluks!
„Läheb eluks!“ hüüdis Peeter Roodus tüdrukule, kui oli näha, et Rootsi sõjalaev poolsada põgenikku merel hulpivast paadist ära päästab. Nii kirjutas August Gailit romaanis „Üle rahutu vee“. August Gailit armastas elu. Erika Aulik kirjeldas oma mälestusteraamatus, kuidas Gailit ühel Saksa okupatsiooni ajal toimunud Underi sünnipäevapeol tolle tütre põlved oma sülle tõstis.
Kui raudne eesriie kärises ja vabariik uduselt terendas, ütlesid paljud eesti noored „Läheb eluks!“ ja hüppasid ära Läände. Ei jaksanud terenduse lihaks saamist oodata. Roomasid poristena Ungarist üle Austria piiri, rääkisid Rootsi advokaatidele, kuidas venelased Eestis nende elu ohustavad.
Mina sattusin ühel õhtupoolikul varakapitalistliku ajalehe Esmaspäev peole, kus joodi palju ja käidi segasaunas, see oli vastleitud demokraatias pea sama progressiivne kui striptiis, mille ma töökollektiivi soovil kord Eesti Entsüklopeedia toimetuse peole tellisin. Ma olin siis Rahvarinde volinik ja väljendasin rahva tahet. Hans H. Luik, kes oli just Eesti Ekspressi toimetusest ilma jäänud, palkas mind pohmellihommikul lehte tegema. Kohe läks eluks, veel enne iseseisvuse saabumist. Joodi palju, sageli Royal-piiritust, käidi segasaunas, lehte tehti öösiti, sest päeval käisime ju oma endise aja tööl. Luule võttis end elu ees koomale.
Töötan tänapäevani Ekspressis, aga lehte teeme nüüd päeval, segasaunas ei käi ja tööl ei joo ka enam keegi peale minu. Ometi tegime hiljuti T-särgi kirjaga „Oktoobrilapsed ahju!“.
„See on elu,“ ütleb Jaan Ruus, kui mõni kaastöö ei laeku või enda oma valmis ei jõua. Elus läheb eluks väga harva ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Maitseasi. It depends.
Lihtne eestlane
Ma katsun olla nii lihtne, kui neil vaja, ütleb kassnaine Mati Undi jutus „Kuuvarjutus“. Kassnaine peab suhtlema ametnikega ja hankima endale dokumendid.
Vanasti olid kõik eestlased keerulised inimesed, tegid eneseiroonilist nalja, millest lihtsad, ausad ja otsekohesed soomlased aru ei saanud, Ameerikast kõnelemata.
Nüüd on asjad teisiti, me oleme õppinud püstitama endale eesmärki, endas mitte kahtlema, ennast mitte kõrvalt vaatama, tormama pimesi edasi. Eneseiroonia on ju üks juutide värk, aga meie oleme nüüd kõik läbinud Peep Vainu müügikoolituse, me oskame oma kehast ja minast vabaneda ning muutuda täiuslikeks müügimasinaiks. Mitte maailm ei ole tahe ja kujutlus, nagu arvas Schopenhauer, vaid meie amet ja roll on meie tahe ja kujutlus ning kui me muutume lõplikult oma rolliks, saame õndsaks nagu Põrgupõhja Jürka. Saame Nietzsche üliinimesteks, kes võrkturustavad viimsetele inimestele potte ja panne.
Siis saame viie rikkaima riigi hulka Euroopas, sest nii on kirjas Eesti Vabariigi Põhiseaduse salajases preambulas.
Juba täna oleme nii lihtsad kui neil vaja – Soomel, Euroopa Liidul, Ameerikal, Venemaal, Iraagil, Afganistanil, rahvusvahelisel feminismil, McDonaldsil, loomade õiguste kaitsjatel, gay sensibility`l, normaalsel korruptsioonil ja tervel egoismil.
Me oleme naasnud tsivilisatsiooni.
Me oleme nii lihtsad kui neil vaja.
Vahel võib inimesele naeratada õnn
Vabahärra Carl Gustav Emil Mannerheim visati päris tühise üleastumise pärast Soome kadetikoolist välja ja ta pidi minema Peterburi ratsaväekooli. Takkajärgi on ta selle eest saatusele tänulik olnud – elu impeeriumi pealinnas oli hoopis võimalusterohkem, avaram ja vabameelsem kui Helsingis.
Mannerhein sai kuninganna kaardiväe ohvitseriks ja kujutles keisripere endale isaks ja emaks.
Juba keskeale läheneva üksildase mehena tegi ta kahe kasaka seltsis läbi maailmareisi, ratsutas 14 000 kilomeetrit läbi Aasia Pekingini välja. Iga reisisõltlane mõistab selle kaks aastat kestnud teekonna tähendust.
Kui Vene impeerium kokku varises, pidi ta viiekümneaastase mehena uuesti soomlaseks hakkama ja soome keele meelde tuletama. Tema emakeel oli ju rootsi keel, mida ta sai kõnelda Taani päritolu keisrinna Maria Fjodorovnaga. Tema emotsionaalne elu oli sellega läbi, aga ta sooritas kohusetundlikult kõik kangelasteod, mida soome rahvas temalt nõudis.
Ta tappis palju punaseid – mõnede arvates liialt julmalt ja frustreeritult – ja tagas Soomele kahes sõjas iseseisvuse. Ta jõi alati söögi alla vene kombel klaasi triiki täis kallatud viina ja tõmbas pärast sööki sigarist kaks kolmandikku. Vahel tegi nalja. Tal polnud tegelikult huumorimeelt, kõik tema naljad olid teiste panemine ebamugavatesse olukordadesse, kirjutab Veijo Meri.
78-aastaselt, pärast ligi kolmkümmend aastat elu arktilise hüsteeriani raskemeelses kultuuriruumis, sai ta taas vabaks ja pääses välismaale. Asus elama Šveitsi ja leidis naise, kellede vastu tal noorema mehena huvi polnud. Šveitsis kirjutas ta mälestused, kirjutas, et oli õnn sattuda noorukina Peterburi keisri ja keisrinna juurde, impeeriumisse, mis tollal oli oma võimsuse tipul, pealinna, kus oli tõeline elu.
Kus inimesed elavad
Uskumatu, kus inimesed elavad. Millises ilus, viletsuses ja romantikas. Kuidas astuvad hõlstides ja aluspükstes välja võssakasvanud iidsete tööliskasarmute ustest, et teha üks suits ja kaeda õhtupäikest. Need ubrikud, vabaõhumuuseum 19. sajandi Tallinna töölisrevolutsioonile, pole kaugel Tallinna Cityst.
Koplis ja Paljassaares on tänini romantilised hütid mere ääres, needsamad, milles elas Riksu Kaarel ja teised temasugused. Suvel lokkab nende ümber kõikemattev rohelus, mis lausa sunnib sirelite all poolmädanenud pingil ennast unustama ja loodusesse sulama. Viivi Luigel oli väga õigus, kui ta ütles, et eestlasel on kaks kodumaad, üks talvine, täis musta jääd ja pori, teine suvine, siis varjab lokkav loodus kogu õuduse ja viletsuse.
Muidugi on mineviku naturaalsust ka palju kaduma läinud. Tööstuse tänava hoovimajas elas mu kursusekaaslane Tõnu Seero, seal oli väga tore käia aguliõhku hingamas, talvel viina ja suvel veini juua. Tõnul oli eestiaegne kirjutusmasin, mille võlli pidi tema naine Hille-Mai kummiga edasi sikutama, kui Tõnu lastejutte kirjutas. Nüüd pole ei seda maja rohtunud hoovis ega Tõnugi.
80-ndail käisid inimesed Tallinna saunades, mis enamasti pärit möödunud aegadest. Just enne pulmi käisin Saarmanni saunas Paldiski maantee algul. Puhkes võimas äike ja paduvihm, pesemisruumist pääses õue räästa alla, kus vesi otse taevast ning hoopis lõhnavam kui kraanist.
Saarmanni sauna peal elas mu kursusekaaslane Reedik Saarmann, juuraprofessorist majaomaniku pojapoeg, keda mõni muldvana asukas veel noorehärraks kutsus. Reedikul oli jäänud vanaisa majadest kolm vanaaegset tuba ja palju vanu raamatuid, mõned juudi keeles. Nüüd on ses majas mingi uhke hotell ja Reedikut pole enam üldse.
Moodsaid kortereid müüakse nüüd Siselinna kalmistu taha, Magasini tänavale, kus vabakäigu tiisikerid said alles mõne aasta eest tablette koos söödaga, vorsti, saia ja õllepudeliga.
Päris kalmistu väravas on maja, mille korterid kah hiljuti kaubaks läksid, sealt on suvel vaade õitsvatele haudadele. Sanitaarnormide järgi tohib elumaju ehitada surnuaiast vähemalt kolmesaja meetri kaugusele, aga ega me sest eriti hooli. Vähemasti linnas on harjunud inimesed ikka surmale lähemal elama.
Loomingut:
“Läbi linnaöö” (luulekogu), Eesti Raamat, 1986
“Aeg rannal” (luulekogu), Eesti Raamat, 1988
“Eneseirooniline armastaja” (luulekogu), Eesti Raamat, 1991
“Vabariigi laulud” (luulekogu), Tuum, 1998
“A brief history of Estonian culture”, Eesti Instituut, 1999
“Külma kodumaa: 40 esseed Vabariigi ihust ja hingest 1994-2002”, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2002
“Platoni riigis” (luulekogu), Tuum, 2002
“Veinijuht”, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004
“Kalev Kesküla uus veinijuht”, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2007
“Elu sumedusest” (esseekogu), Tuum, 2009
Linke
“Inimese määratlus” kogust “Platoni riigis” (2002), Eesti kultuurilooline veeb, http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=119&table=Articles
“Väike luulesaade: Kalev Kesküla” ETV, 1992 (video), http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=99143
“Luuleruum” Tekste Kalev Kesküla luulekogust “Vabariigi laulud” loeb Toomas Suuman. Vikerraadio Raadioteater, 2001 (audio), http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1196781
Marika Liivamets „Kalev Kesküla. Elu sumedusest“, 21.12.2009 Kirjanduse ja keele ajaveeb, http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2009/12/kalev-keskula-elu-sumedusest.html
Luuletus: Kalev Kesküla. Müüa korter. ETV saadete arhiiv, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=102437
Kalev Kesküla „Meie, koondataud ja koondamata viinamäetöölised“, 25.12.2009 ekspress.ee, http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/kalev-keskula-meie-koondatud-ja-koondamata-viinamaetoolised.d?id=28093361
Mihkel Mutt „Üksildase uitaja mõtisklused“, 20.11.2009 Sirp, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9752:ueksildase-uitaja-motisklused&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3276
Kalev Kesküla „Minu elu“, 29.08.2008 Eesti Ekspress, Areen, http://195.250.160.49/viewdoc/791E3F27292A76B8C22574AF00727EA1
Nädala autor 
Lisa kommentaar