Simon Sebag Montefiore
Briti ajaloolane ja kirjanik Simon Sebag Montefiore (sünd 1965) õppis Cambridge’is Conville & Caius College’is ajalugu. Montefiore teosed on maailmas edukad, neid on avaldatud 35 keeles. “Stalin: Punase tsaari õukond” võitis 2004. aastal Briti raamatuauhinna ajalooraamatute kategoorias. Kuningliku Kirjandusühingu liige, romaanikirjanik ja teleesineja Simon Santa Montefiore elab koos abikaasa, romaanikirjaniku Santa Montefiore’i ja kahe lapsega Londonis.
S. Sebag Montefiore esineb
8. mail kell 16 Tallinna kirjandusfestivali HeadRead Harju tänava kirjandustelgis.
10. mail kell 10 Tallinna Ülikoolis (ruum M-213) Simon Sebag Montefiore avatud loeng “Stalin: red tsar red monster, young tsar young monster?”
Katkend: „Noor Stalin“, Varrak 2008, lk 220-224.
Peagi sai alguse jahmatavate skandaalide rägastik, millest ilmnes, et Stalini partei kubises tsaristlikest spioonidest. Stalin vastas hüsteerilise, mõrvarliku nõiajahiga reeturitele, mis ei suutnud muud kui hävitada süütuid – ja äratas kahtlust tema enda suhtes. See algas 1909. aasta septembris, kui Stalini salapolitsei sidemetega tuttavad hoiatasid teda, et üks ohranka topeltagent oli paljastanud tema väärtusliku trükikoja: seda ootas ees haarang. Trükimasin tuli kiiresti ära kolida ja uuesti kokku panna.
Stalin „tormas minu juurde“, meenutab tema kannupoiss Vatsek, ja palus mul hankida sularaha. Ma tõin talle Mantšo (naftaparuni) käest 600 rubla.“ Aga sellest ei piisanud. Veidi hiljem „tuli Jossif Vissarionovitš Džugašvili koos Budu Mdivaniga“. Siis andis tööstur Stalinile veel 300 rubla.
Stalin leidis trükimasinale uue peidupaiga Bakuu vanalinnas: ta seadis selle üles Pärsia kindluse pimedatesse keldritesse ja käikudesse. Kuid ta avastas, et abielupaar, kes trükimasinat käitas, oli raha kõrvaldanud. Ta saatis oma mauseristid neile järele. Mees pääses minema, naise kuulasid Stalini püssimehed üle, aga nad ei jõudnud teda likvideerida, sest temalgi õnnestus põgeneda.
1909. aasta oktoobris korraldas politsei haarangu ühes turvamajas, et vahistada Stalini Bakuu-kaaslane, bolševik Prokofi „Aljoša“ Džaparidze. Oma üllatuseks leidsid politseinikud Džaparidze juurest Stalini ja Sergo. Vanemdedektiiv, kellel nii nagu ikka oli raskusi iseseisva mõtlemisega, jättis mõned politseinikud valvesse ja läks ülemustega nõu pidama. Stalin ja Sergo ostsid politseinikud 10 rublaga ära. Džaparidze pidi jääma paigale ja leppima arreteerimisega, kuid Stalinil ja Sergol lasti põgeneda.
Bakuu ohrankast saadud vihje põhjal pani Stalin need reetmised bolševistliku naftatööliste ühingu sekretäri Leontjevi süüks. Ta jõudis otsusele, et parteis on viis ohranka topeltagenti. Ta otsustas Leontjevi tappa, aga too ei olnud argade killast ja nõudis parteilist kohut. Stalin keeldus kohtupidamisest, sest see oleks paljastanud tema informaatorid ohranka ridadest. Leontjev jäeti karistamata, mis aga tekitas kahtlusi, et Stalin ise on seotud salapolitseiga.
„Reetmine inimese poolt, kellega sa oled jaganud kõike,“ ütles Stalin hiljem, „on nii hirmus – ükski näitleja ega kirjanik ei suuda seda väljendada – see on hullem kui surma enda salvamine!“ Ta viis Bakuus läbi kannibalistliku juurdluse reeturite – tõeliste või kujuteldavate – leidmiseks, nii nagu ta seda 1930. aastatel Nõukogude Liidus üleriiklikult tegi. Erinevus oli selles, et Bakuus oli partei tõepoolest politseinuhkidest nakatunud.
Stalin trükkis ära viie „reeturi“ nimed, aga salapolitsei arhiividest on näha, et ainult üks neist oli tõeline nuhk; kõik teised olid süütud. Nõiajaht kogus hoogu. Kui Bakuud külastas Moskva bolševik Tšernomazov, „vahtis seltsimees Koba talle vastikustundega otsa: „Te olete reetur!“ karjus ta.“ Sel korral oligi Stalinil õigus.
Sellest segadusest kandsid kahjurõõmsale Bakuu ohrankale ette nende tõelised nuhid „Fikus“ ja „Mihheil“ – reeturid, kes olid tegelikult bolševike sekka imbunud, aga keda nõiajahi kindral Stalin iial ära ei tundnud. Ei ole kahtlustki, et Bakuus laskis ta reeturitena tappa süütuid inimesi, nii nagu ta hiljem ka terrori ajal tegi.
Oli kaos. Sosole meeldis likvideerida selliseid segadusi vaiksete mõrvade abil, aga sedapuhku see ei toiminud. Tema ja üks teine seltsimees süüdistasid teineteist vastastikku nuhkimises. Tõepoolest, bolševikud ja ka mõned menševikud kahtlustasid, et Stalin oma salapolitseikontaktidega oli neist kõigist suurem reetur. Niisiis, kas ta reetis parteid politseile? Tõendid Stalini vastu on järgmised.
***
Pole kahtlust, et Stalin omas hämaraid tsaristlikke sidemeid ning tema kontaktidelt salapolitseis jõudis temani terve ridasalapäraseid vihjeid. Kord jalutas Stalin koos ühe seltsimehega Bakuu tänavatel, kui neile lähenes ohranka ohvitser. „Ma tean, et te olete revolutsionäär,“ ütles ta. „Siin on nimekiri kõigist teie seltsimeestest, kes lähimast tulevikus arreteeritakse.“ Teisel juhul tuli üks seltsimees partei turvamajja Staliniga kohtuma ja ehmatas, kui majast väljumisel möödus temast üks sandarmeeria vanemohvitser. Ta nõudis Stalinilt aru, too aga väitis, et sandarm aitab bolševikke.
Ühel revolutsionääride kokkutulekul Tiflisis leidis Stalin oma hämmastuseks salapeidikust menševik Artjom Gio. „Seda ma küll ei oodanu!“ pahvatas Stalin. „Kas sind siis ei arreteeritudki?“ Siis astus tuppa üks võõras. „Sa võid vabalt rääkida,“ julgustas Stalin Giot. „Ta on minu seltsimees.“ „Seltsimees“ osutus salapolitsei tõlgiks, kes seejärel luges ette nimekirja seltsimeestest – sealhulgas Sergei Allilujev – , kes olid sel päeval arreteeritud, ning hoiatas Stalinit, et politsei kavatseb ta arreteerida sel samal õhtul.
Ohranka agent „Fikus“ teatas, et Stalinit ja Mdivanit oli külastanud tundmatu sandarmiohvitser ning hoiatanud, et tuleb sandarmite haarang trükikojale. Nagu nägime, õnnestus neil trükimasin päästa.
Milline siis oli Stalini vahekord salapolitseiga?
***
„Stalin andis sandarmitele talle ebameeldivate seltsimeeste aadresse, et neist lahti saada,“ kinnitab Arsenidze. „Seltsimehed otsustasid mõista tema üle kohut… aga kohtuistungi ajal ilmusid välja sandarmid, kes arreteerisid kohtunikud ja Koba.“ 1909. aastal, lisab Uratadze, „süüdistasid Bakuu menševikud teda Šahumjani ülesandmises politseile“. Žordania väitel olevat Šahumjan talle isegi öelnud: „Stalin andis mind üles – mitte keegi teine ei teadnud minu turvamaja aadressi.“ Kõik need kolm süüdistajat olid menševikest pagulased, kelle lugusid on laialdaselt aktsepteeritud.
Lisaks sellele näis salapolitseis stalini suhtes alati kummaline segadus valitsevat. Bakuu sandarmeeriaülem polkovnik Martõnov „avastas“, et Piimamees ja Soso on sama isik, alles 1909. aasta detsembris – peaaegu kuus kuud pärast tema põgenemist. Kas teda kaitsesid tsaristlikud ülevaatajad?
Kui visata sellesse mürgikatlasse ka temavastased reetmissüüdistused juba aastast 1902, tema kontaktid salapolitseis ja põgenemised vanglast, siis muutub üsna usutavaks, et ta oli tsaristlik agent. Kas rahvusvahelise marksismi tulevane ülempreester oli põhimõttelage suurushullustuses reetur? Kui Stalin oli petis, kas polnud siis kogu Nõukogude eksperiment pettus? Ja kõik see, mida ta tegi, eriti Suur terror, tema püüe oma süüd kinni katta? See oli ahvatlev teooria, eriti külma sõja perioodil.
***
Tegelikult aga ei ole tõendid Stalini vastu kuigi tugevad. Menševike lood Šahumjani ülesandmisest ei pea vett. Stalini ja Šahumjani vahel oli pingeid, aga mitte vaenu: suhted Kaukaasia kahe esileküündiva bolševiku vahel olid „sõbralikud, kuigi varjutatud“. Aastail 1907-1910 arreteeriti Šahumjan vaid ühel korral – 30. aprillil 1909, ja sel ajal viibis Stalin ikka veel Solvõtšegorodskis. Järgmine kord arreteeriti Šahumjan 30. septembril 1911, kui Stalin oli Peterburis vangis. Ei ole tõenäoline, et Stalin oleks kumbagi neist arreteerimistest korraldanud.
Stalin oli paindlik ja amoraalne. Oma messiakompleksi tõttu uskus ta, et igaüks, kes talle vastu seisab, on ühise ürituse vaenlane – seega oli igasugune kokkulepe, ükskõik kui mefistolik, õigustatud. Siiski pole tõestatud, et ta oleks mõne seltsimehe reetnud või et mõni parteikohus oleks tema süüasja arutanud.
Stalini sidemed salapolitseis ei ole nii kahtlased, kui nad näivad. Kui ta 1909. aasta novembris Tiflisis ühel lühikesel konverentsil käis, siis on teada – saatuse pilkena tänu „Fikusele“, ohranka agendile bolševike seas -, et Koba (Soso), Bakuust tulnud Jossif Džugašvili pingutuste viljana otsustas konverents korraldada parteiliikmete imbumise erinevatesse riigiasutustesse ja parteile luureandmete kogumise“. Niisiis vastutas Stalin partei luure/vastuluure – salapolitseisse sisseimbumise eest.
Tema ülesanne oli töödelda sandarmeeria või ohranka ohvitsere, hankida vihjeid reeturite ja politseihaarangute kohta ning korraldada arreteeritud seltsimeeste kiire vabastamise. Kui lugeda hoolikalt lugusid Stalini ja salapolitsei kohtumistest, siis ilmneb neist kõigist – isegi kõige vaenulikematest -, et tegelikult ta sai luureandmeid, mitte ei jaganud neid. Mõned kontaktisikud, nagu nimetatud politseitõlk, olid poolehoidjad, enamik aga tahtis lihtsalt raha.
Põrandaalune maailm on alati turuplats. Kaukaasia politsei oli eriti müüdav ning seltsimeeste vabakslaskmise hinnad olid hästi teada. Bailovi vanglaülem võttis 150 rubla vangi pealt, kui oli vaja kedagi vanglas välja vahetada. Bakuus oli sandarmeeria juhataja asetäitja kapten Fjodor Zaitsev lausa kurikuulus. „Peagi lasti kõik meie seltsimehed vabadusse,“ meenutab Sergo, „väikeste maksete abil kapten Zaitsevile, kes võttis meelsasti pistist.“ Bakuu naftaparun Šibajev maksis Zaitsevile 700 rubla, et ta Šahumjani vabaks laseks. Kapten Zaitsev oli peaaegu kindlalt see kõrge ohvitser, kes kohtus salaja Staliniga. 1910. aasta aprillis sai Zaitsevi müüdavus talle komistuskiviks ja ta vallandati. Raha voolas mõlemas suunas.
Maksti peaaegu kõigile ohranka agentidele, Stalinil aga selline salapärane sissetulek puudus. Isegi siis, kui ta pangast röövitud rahas suples, kulutas ta enda peale vähe ja oli tavaliselt ilma punase krossita, märgatavalt erinedes tõelistest ohranka agentidest, kes olid külluslikult tasustatud ja nautisid head elu.
Samuti kandis salapolitsei hoolt selle eest, et nende agendid oleksid peaaegu alati vabaduses: nad tahtsid oma raha eest võimalikult palju vastu saada. Ometi viibis Stalin oma kahe arreteerimise vahel vabaduses vaid poolteist aastat – 1908. ja 1917. aastal. Pärast 1910. aastat oli ta vabaduses vaid kümme kuud.
Salapolitsei segadus on süüasjas Stalini vastu peamine toetuspind ja samas kõige rabedam. Niisugused apsakad olid üleüldised, mitte ainult Stalini puhul. Julgeolekuagentuurid olid tunginud igale poole bolševike sekka, aga mitte ükski organisatsioon ei suutnud enne arvutite tulekut läbi töötada nende miljoneid ettekandeid ja kaardiregistreid. Õieti oli ohranka märkimisväärselt edukas ja kannatab igati võrdlust näiteks tänapäeva arvutite ja elektrooniliste jälgimissüsteemide ajastu USA heldesti finantseeritud julgeolekuteenistustega.
Mis puutub Stalini arvukatesse asumiselt põgenemistesse (ja neid tuleb veel), siis nagu selgitas üks salapolitseinik: „Need, kes ei põgenenud, ei soovinud seda isiklikel põhjustel.“ Stalini varjumisoskus, kassilik nõtkus ja vaheisikute kasutamine tegid tema tabamise eriti raskeks; tema halastamatus ei julgustanud kedagi tema vastu tunnistama.
Looming:
“Potjomkin. Vürstide vürst”, Varrak 2002.
“Stalin: Punase tsaari õukond”, Varrak 2005
“101 ajaloo suurkuju”, Varrak 2008
“Noor Stalin”, Varrak 2008
“Koletised”, Varrak 2009
“Sašenka”, Varrak 2010
Linke
Simon Sebag Montefiore kodulehekülg http://www.simonsebagmontefiore.com/index.aspx
Simon Sebag Montefiore Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/Simon_Sebag_Montefiore
Kalev Kesküla „Simon Sebag Montefiore koostöös Jon Bew ja Maryn Framptoniga „Koletised““, Eesti Ekspress, Areen 13.11.2009 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0B323F5A35FD3262C2257669004479C1
Kalev Kesküla „Simon Sebag Montefiore koostöös Dan Jonesi ja Claudia Rentoniga „101 ajaloo suurkuju. Maailmakuulsaid mehi ja naisi““, Eesti Ekspress, Areen 29.05.2009 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/C93750A5B057E0A0C22575BA004CC891
Margus Haav „Sadakond tuntud inimkoletist kõvade kaante vahel“, Sakala 9.10.2009, http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=172544
Ivo Paulus „Simon Sebag Montefiore „Noor Stalin““, Eesti Ekspress, Areen 15.08.2008 http://195.250.160.49/viewdoc/FE0E8AF3FCA7D907C225749600695334
Mart Juur „Diktaatori portree noore mehena“, Postimees.ee 22.08.2008, http://www.postimees.ee/?id=28217
Jaak Valge „Stalin ja tema meeskond“, Sirp 5.08.2005, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5326:stalin-ja-tema-meeskond&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3074
Mihkel Mutt
Mihkel Mutt (1953) – eesti kirjanik, ajakirja “Looming” peatoimetaja, kolumnist, teatri- ja kirjanduskriitik.
7. aprillil kell 18.00 saalis Kirjandusõhtu: külas on Mihkel Mutt, vestluspartneriks Janika Kronberg. Juttu tuleb kirjandusest ja ühiskonnast, Tartust ja mälestusteraamatu uuest köitest.
Katkend: „Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega“, Tallinn Fabian 2007. Lk 93-96.
Inimesed, ka kõige stabiilsemad, muutuvad aastatega paratamatult natuke – kiilamaks, paksemaks, enesekindlamaks. Aga tavaliselt säilib neis ometi mingi järjepidevus, muutumatu põhimuster, mis siin-seal südantsoojendavalt välja lööb. Nendel hetkedel avastad paksu kiilaka ennasttäis junni tagant oma kunagise käharpäise, vibaliku ning kõigele õilsale ja kõrgele alati avatud noorussõbra. Ja juhtub, et paari klaasikese järel võtab sõber mõneks hetkeks koguni vanad tuurid üles. Näiteks, kui teiega liitub keegi kolmas – hea, ent piiratud uue aja inimene, kes ei tea midagi olemise mõttest -, siis näed, kuidas sõbra silmis rasvavoltide vahel süttib korraks endine irooniline helk ja ta paneb tolle tuhnuse kohemaid paika. Te tunnete, et kuulute kokku, teie kaks, kes te teate olemise mõttest. Ning välistrepil lagistab sõber mööduvale beibele kutsuvdeemonlikult järele nagu vanasti, mis sellest, et see talle enam kuidagi ei sobi, mis sellest, et beib vaatabki ausa hämmeldusega, mis vanaisal viga, toda tabab aga suurest pingutusest sealsamas pikem köhahoog.
Burmanil oli niisuguseid kogemusi kuhjaga – nüüd, mil ta ise oli saanud nelikümmend kuus – ja neid tõotas aina lisanduda, sest sõbrad hakkasid soliidseks muutuma või käisid kuidagi teisiti alla. Burman aktsepteeris seda kui osa inimlikust komöödiast, ju see pidigi nii olema. Ent see, mis oli juhtunud Leo Sacha, tema kunagise parima kaaslasega, ületas ta meelest kaugelt need inimliku komöödia poolt võimaldatud raamid. Leos oli toimunud põhimõtteline muutus ja see tegi Burmanile otsatult haiget. Mälestused kerkisid üha ta teadvusse ning jäid sinna piinavalt hõljuma. Ta tuletas valuliselt meelde ühiselt veedetud aegu, mis algasid siis, kui nad olid pärast algkooli korralike, ent piiratud vanemate kodust jalga lasknud ning jaganud eluaset Supilinna ärklis, mille seinapragude vahele olid talvel tuulekaitseks toppinud avalikest riidehoidudest näpatud ja ribadeks käristatud palitud. Pärast olid nad proovinud ülikooligi, aga leidnud ühiselt (Burman pidas aasta kauem vastu), et sellest mõttetust asutusest tuleb jalga lasta, ning olid vahetanud ühikatoa taas katusekambri vastu, et taas käristada palituid – vaesed, nagu nad olid. Jah, vaesed, uhked ja õnnelikud.
Burman meenutas, kuidas nende päevi ja öid olid täitnud luule, maalikunst ja teater, pikad vestlused endasugustega filosoofiast ja budismist, ufodest, ning kõikvõimalikel muudel ebamaistel teemadel, pidev punavein joana kõrval. Aga kõige tähtsamad olid siiski vaidlused olemise mõtte üle. Leo oli vähe süstemaatilist haridust saanud, aga talle meeldisid hirmsasti filosoofilised mõtisklused, ta armastas lahates ja puurides jõuda eelarvamusvaba isikliku veendumuseni, ta oli juba tollal olnud dekonstruktsionist. Vaidlused olemuse mõtte üle olid Burmanile olnud nooruse (mis nende puhul venis imetabaselt pikaks) kõrghetked, mil vaimu ja trotsi kaarleek särahtas enneolematu intensiivsusega. Tõsi, toona räägiti ja vaieldi üldse palju. Näiteks oli Burman ühe esimese kursuse naistudengiga vaielnud võõral pööningul hommikuni, kumb on etem, kas riimis- või vabavärss, ilma et nad oleksid teineteist puudutanudki. Jah, nii vaimsed olid need ajad.
Sel kombel olid nad veetnud muretut boheemlaselu, mil näisid puuduvad raamid ja siht, neil polnud kuhugi kunagi kiiret, nad ei tundnud tähtaegu, elades hetkele ja lastes enesel kanduda. Ent samas andsid nad sellest endale hiilgavalt aru. Nad polnud kaugeltki mingid amööbid, iseendaga identsed olevused, reflekteerimisvõimetud pambud, vaid nende eneseteadvus oli ülimal määral arenenud. Ja teadmine enda väljavalitusest, saatuse pailapseks olemisest, erakordsest, kõigest kõrgemal olevast vabadusest oli mitmekordistanud nende õnnejoovastust. Teiste inimeste puhul, kes ei kuulunud nende lähikonda ja kelle eluviis erines nende omast, varieerus nende suhtumine põlgusest kaastundeni. Burman oli olnud leebem, Leo aga maksimalist.
„Ainus, mis teeb inimesest inimese, on tunnetamine, mõtlemine, tahtmine teada saada. See pühitseb hinge, see on olemasolu ainus õigustus. Ainult vaimne inimene on tõeliselt elus, kõik muu on hingitsemine, poolelu, marionetiteater. Seepärast on kõik teised inimesed maailmas vaimuinimese teenrid, nad on tema abitöölised,“ oli ta kategooriliselt kuulutanud. Burman imetles sõpra – kui täpselt oli too osanud seda sõnastada!
Looming
Fabiani õpilane, Tallinn Eesti Raamat 1980
Französisch, Tallinn Eesti Raamat 1981
Mehed, Tallinn Perioodika 1981
Hiired tuules, Tallinn Eesti Raamat 1982
Keerukuju, Tallinn Eesti Raamat 1985
Kallid generatsioonid, Tallinn Perioodika 1986
Kerge meel, Tallinn Eesti Raamat 1988
Vana Fabiani nutulaul, Tallinn Eesti Raamat 1988
Pingviin ja raisakass, Tallinn Kupar 1992
Rahvusvaheline mees, Tallinn ETF 1994
Inglismaa päevik, Tallinn Kupar 1995
Üleminekuaeg, Tallinn Kupar 1995
Meedia mu meedia, Tallinn Tuum 1996
Muti tabloid, Tallinn Kupar 1999
Progressiivsed hiired, Tallinn Muti Raamat 2001
Elu allikad, Tallinn Fabian 2002
Eestlusest, Tallinn Fabian 2003
Sise ja väli : päevapoliitilisi mõtteid 2000-2003, Tallinn Sirp 2003
Kõik roosid ma kingiksin, Tallinn Fabian 2004
Kõrtsikammija: literatuur vanadele troppidele, toimetaja: Jaakko Hallas ; kujundus: Tiina Tammetalu. Tallinn, Tartu 2005
Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega. Tallinn Fabian 2007
Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused. Tallinn Fabian 2009
Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv. Tallinn Fabian 2009
Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg. Tallinn Fabian 2010
Linke
Kalev Kesküla „Mihkel Mutt „Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused““, Eesti Ekspress, Areen 13.03.2009, http://paber.ekspress.ee/viewdoc/BCAE96D34B633CC6C225757000519A72
Jürgen Rooste „Mihkel Mutt: „Makstagu või miljard! Kõik ei ole müüdav“, Sirp 23.10.2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9585:mihkel-mutt-makstagu-voi-miljard-koik-ei-ole-mueuedav-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3272
Raimu Hanson „Mihkel Muta muie värvib mälestusi Võru tänavast“, Tartu Postimees, 6.11.2009, http://www.tartupostimees.ee/?id=184636
Rein Veidemann „Mihkel Mutt: olen konservatiiv“, Postimees 23.03.2007, http://www.postimees.ee/230307/esileht/kultuur/251480.php
Linda Kaljundi „Eesti lugu: Mihkel Mutt „Hiired tuules““, Eesti Päevaleht 17.07.2009, http://www.epl.ee/artikkel/473653
Linda Kaljundi „Eesti lugu: Mihkel Mutt „Rahvusvaheline mees““, Eesti Päevaleht 14.08.2009, http://www.epl.ee/artikkel/475635
Jaanus Kulli „Mihkel Mutt: „Arvan, et Toompeal istudes oleks ma kas lolliks läinud või ennast surnuks joonud.“, Õhtuleht 14.03.2009, http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=320135
Erika Klaats „Mihkel Mutt: Sirp on eriline!“, Maaleht 15.01.2004, http://www.maamajandus.ee/index.php?old_rubriik=7239&old_art=34432&old_num=849
Nädala autor 