Truman Capote
Truman Capote (1924-1984) on sündinud Ameerika Ühendriikides, New Orleansis.
Ta sai üle maailma tuntuks 1948. aastal pärast debüütromaani „Other Voices, Other Rooms” ilmumist. Tema tuntumad teosed on eesti keeles ilmunud: „Hommikueine Tiffany juures”, „Külmavereliselt” ja „Rohukannel”.
„Suvine merereis” avastati juhuslikult 2004. aastal kirjanikust järelejäänud paberite hulgast, romaan on alustatud 1943. aastal ning ta töötas selle kallal vahelduva eduga umbes 10 aastat.
Katkend: „Suvine merereis“, Tänapäev 2010, lk 64-67. (Tõlkinud Kersti Unt)
Clyde`il oli kahju, et ta puudritoosi lõhkus, sest toos oli kuulunud kellelegi, keda ta armastas: ta õele Anne`ile.
Aprillis tutvus Clyde Gradyga, sest Grady Buickil oli tekkinud mingi viga ning seda viga ei osanud Clyde ise parandada; nõnda viis ta auto Brooklynisse oma sõbra Gumpi juurde, kes pidas seal töökoda. Anne`il oli kombeks tolgendada Gumpi töökojas suurema osa päevast. See kidur ja krimpsus üheksateistkümneaastane tüdruk, välimuse järgi mitte vanem kui kümme või kaksteist, tundis mootoreid sama hästi nagu mõni mees. Kodus oli ta kokku kogunud enda kõrguse hunniku vihikuid, mis sisaldasid üksnes ta enda kavandeid superkiirete autode ja planeetidevaheliste lennumasinate konstrueerimiseks. See oli olnud Anne`i elutöö, kõik, millest ta midagi teadis, sest tal oli kolmeaastaselt olnud südamerabandus ja ta polnud päevagi koolis käinud. Hoolimata perekonna ühistest jõupingutustest polnud kellelgi õnnestunud tüdrukule kirjutamist ja lugemist õpetada, sest ta oli kõik sellesuunalised katsed tõrjunud ning tegelnud kangekaelselt oma tõelise huvialaga: mootorite ehituse ja kosmosenasinatega. Majas valitses reegel, et mitte keegi ei tohi Anne`i peale häält tõsta: kõik peale Clyde`i suhtusid temasse alati selle rõhutatud taktitundega, millega koheldakse surijat. Ainult Clyde, kes ei suutnud kujutleda, et Anne võiks surra, ega kujutanud nende kodu ette ilma õe juttudeta mootoritest ja tema tööriistade kõlinata, tema imetleva õhinata, kui mõni lennuk üle lendas või mõni uus auto nähtavale ilmus, kohtles Anne`i loomuliku karedusega, millele too vastas siira imetlusega. Me oleme vennad, eks, Clyde – nõnda väljendas nne oma arusaama nende lähedusest. Ja Clyde ei häbenenud õde. Teised häbenesid mingil määral. Eriti pahuralt suhtus sellesse, et Anne päevad läbi mingis töökojas tolgendab, õde Ida: mida inimesed minust ometi arvavad, kui mul on õde, kes riietub nagu lõbutüdruk ja logeleb kogu aeg mingite naabruskonna hulguste seltskonnas? Clyde aga vastas ausalt, et nood poisid, keda Ida kutsub hulgusteks, on Anne`i pärast arust ära ning et nad on üldse ainsad sõbrad, kes Anne`il on. Raskem oli aga välja vabandada õe riietumismaneeri. Seitsmeteistkümnenda eluaastani oli Anne kandnud Ohrbachi kaubamaja lasteosakonnast ostetud lapselikke rõivaid; siis aga oli ta ühel päeval korraga ostnud enesele paari kolmetollise kontsaga kingi, paar ülemeelikut kleiti, paari võltsrindu, kompaktpuudri ja pudeli pärlikarva küünelakki. Nüüd oma uue välimusega tänavatel ringi tuisates nägi ta välja, nagu viibiks maskiballil, ja võõrad inimesed naersid ta üle. Kord lõi Clyde ühel Anne`i üle naernud mehel näo üles. Ja ta oli öelnud Anne`ile, te ta ei teeks Idast ja teistest temataolistest väljagi, vaid kannaks, mis talle meeldib. Anne aga vastas, et ega ta ise hooligi suuremat, mis tal seljas on, aga ta tahab kena välja näha Gumpi pärast. Siis äkki tegi Anne Gumpile abieluettepaneku ning Gump käitus kenasti ja ütles, et kui ta üldse kellegagi abiellub, siis on see Anne. Sellepärast pidaski Clyde Gumpi oma parimaks sõbraks ega kurtnud kunagi kui Gump kaardimängus tüssas. Tol päeval, kui Clyde Grady auto Brooklynisse Gumpi töökotta viis, oli ka Anne seal, jalas kõrge kontsaga kingad ja juukseid hoidmas võltsteemantidega kamm, ning aitas Gumpil üht mootoriviga leida. Taevast ehtiv kevadine vikerkaar ning sinine läikiv lahtise katusega auto oli Anne`il liig: anudes Clyde`i, et too teda sõitma viiks, ütles ta, et sellise autoga võiks jõuda vikerkaare teise otsa, enne kui vikerkaar hajub. Nõnda sõidutas Clyde teda kogu ümbruskonnas, sõites mööda koolist, kus lapsed parajasti väljusid (ka kõige pisemad neist teavad rohkem kui mina, aga sellise uhke autoga pole nad kunagi sõitnud). Kükitades justkui varblane autoistme seljatoel ja kõigutades jalgu, lehvitas Anne igaühele, nagu oleks ta mõne vägeva paraadi kangelanna. Ja kui Clyde nende maja juures seisma jäi, et Anne`i välja lasta, läkitas õde talle kõnniteeservalt õhusuudluse: ja Clyde mõtles, et pole eluilmaski ilusamat tüdrukut näinud. Mõni hetk hiljem aga vaarus Anne trepist üles kiirustades tagasi ja kukkudes alla. See oli Kõigevägevama halastus, ütles hiljem Ida, kes tol hetkel ainsana kodus oli ning kes ei jõudnud õele õigel ajal appi.
Clyde meenutas: neil päevil, mil Ida, tema ema, Bernie ja Crystal võtsid vastu kaastundeavaldusi, pikendades nii matusemeeleolu, oli tema kodust eemale hoidnud ja veetnud toredasti aega Grady seltsis: sellisele hullule plikale nagu tema polnud mingit tahtmist Anne`ist rääkida. Sõjaväeteenistuses oli Clyde`il olnud päris palju tüdrukuid: mõnikord ei tehtudki muud kui puhuti päris ohtralt juttu, aga sellest polnud eriti lugu, sest ega see suurt lugenudki, mida sa tüdrukule ütlesid, neil põgusatel hetkedel olid tõde ja vale niikuinii suhtelised ja sa olid tegelikult see, kes iganes sa tahtsid olla. Tol hommikul, kui Clyde Gradyt esimest korda parkimisplatsil kohtas, ja hiljemgi, kui Grady oli seal juba paar korda käinud ja Clyde mõistis, et midagi on õhus, oli Grady talle tundunud samasugune nagu nood tüdrukud või keegi, keda sa kohtasid rongis; siis oli ta mõelnud, et mis siis, et tuleb võtta, mis sulle ette satub, ning kutsunud Grady kohtama. Hiljem ei mõistnud Clyde aga Gradyt sugugi, mingil kombel oli Grady temast kaugele ette jõudnud, ületanud igasugused lootused: segane plika, ütles Clyde tema kohta. Teades vägagi hästi, kui puudulik see määratlus on, ning ometi, tehtud võimetuks Grady tunnete avaruse ja enda omade ahtuse läbi, ei osanud ta ka midagi muud välja mõelda. Vaid taandudes võis Clyde hoida mingit positsiooni. Mida olulisemaks Grady muutus, seda tähtsusetumana laskis Clyde tal paista – sest, Jumala pärast, mida pidi Clyde siis peale hakkama, kui Grady minema kõnnib? Ja see pidi varem või hiljem juhtuma. Kui Clyde oleks arvanud midagi muud, oleks ta ehk võinud end Gradyle anda nii, nagu tüdruk soovis, kuid Clyde tulevik oli tume ja seotud Rebeccaga, ning seda tunnistada tähendas, et ei tohi ülemäära tõsiselt võtta sellist tüdrukut nagu Grady McNeil. Aga see oli ränk. Ja muutus aina rängemaks. Piknikul oli Clyde mõneks ajaks magama uinunud, pea Grady süles; unes aga oli keegi talle öelnud, et mitte Anne polnud see, kes suri, vaid Grady: kui Clyde virgus ja nägi Grady nägu päikesevalguse sõõris, murdus temas miski, nagu teadnuks ta, kuidas seda teha, oleks ta just tol hetkel tunnistanud, kui petlik on ta ükskõiksus.
Linke:
Enn Soosaar „Truman Capote: Aga ma ei ole veel pühak. Ma olen alkohoolik. Ma olen narkomaan. Ma olen homoseksualist. Ma olen geenius.“, Eesti Päevaleht 11.03.2006
http://www.arileht.ee/artikkel/315258
Toomas Raudam „Külmavereliselt tapetud kuulus kirjanik“, Postimees 6.03.2006
http://www.postimees.ee/060306/esileht/kultuur/194016.php
Andris Feldmanis „Lihtsalt ja lakooniliselt:Capote“, Eesti Päevaleht 11.03.2006
http://www.epl.ee/artikkel/315259
Endel Link „Eksperimendi hind“, Sirp 17.03.2006,
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3021:eksperimendi-hind&catid=4:film&Itemid=3&issue=3104
Aare Ermel „Kirjanik Truman Capote ja tema teosed valgel linal“, Eesti Päevaleht 16.06.2006
http://www.arileht.ee/artikkel/323726
Märt Milter „Truman Capote“Hommikueine Tiffany juures““, Eesti Ekspress, Areen, 17.10.2002
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/116439A3788DAB29C2256C4E0049B495
Filmikriitikute lemmik on kirjaniku eluloofilm „Capote“, WENN/Õhtuleht, 12.01.2006
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=189566
Loomingut
Other voices, other rooms, New American Library 1948
First and last, Penquin Books 1995
Rohukannel, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1962
Külmavereliselt, Perioodika 1968
Hommikueine Tiffany juures, perioodika 1984
Sünnipäevalapsed, Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1995, nr 8-9.
Suvine merereis, Tänapäev 2010
Marguerite Duras
Marguerite Duras (4.04 1914- 3.03.1996) – prantsuse kirjanik, filmirežissöör ja teatrilavastaja.
Katkend: „Armuke“, Varrak 2006. (tõlge Malle Talvet), lk 43-46; 52-53.
Ribaluukide vahelt on sisse tulnud õhtu. Lärm on kasvanud. On rõkatavam, enam mitte nii tuhm. Punakate lampidega laternad on süttinud.
Läksime uksest välja. Mul on jälle musta paelaga meestekaabu peas, kuldkingad jalas, huuled tumepunaseks värvitud, siidkleit seljas. Olen saanud vanemaks. Saan sellest äkki aru. Ta märkab seda, ütleb: oled väsinud.
Kõnniteel liigub lärmitsev rahvasumm igas suunas, pikkamisi või elavalt, teeb endale teed, on kärmas kui kodutud koerad, on pime kui kerjused, see on Hiina rahvasumm, tunnen ta ära ka praegustel õitsengupiltidel, viisist, kuidas inimesed üheskoos liiguvad, minemata iial kärsituks, on rahvasummas nagu üksi, just nagu õnneta, jah, kurbuseta, uudishimuta, liikudes nii, kui ei lähekski, ei kavatsekski minna, lihtsalt kulgedes niisama, mitte seal, vaid siin, üksi ning summa sees, üksi omaette mitte iial, üksi lakkamatult summa sees.
Läheme ühte neist mitmekorruselistest hiina restoranidest, mis võtavad enda alla terveid hooneid, on suured nagu kaubamajad, kasarmud, ja laotavad linna kohal oma rõdusid, terrasse. Lärm, mis neist majadest kostab, on Euroopas kujuteldamatu, ja tekib sellest, et kelnerid hõiguvad kööki tellimusi, mida siis köök kohe kordab ja tagasi hõigub. Neis restoranides ei räägi keegi. Terrassidel mängivad hiina orkestrid. Läheme kõige rahulikumale korrusele, eurooplaste korrusele, menüü on seal sama, kuid karjutakse vähem. Seal on ventilaatorid ja lärmi tõrjeks rasked seinavaibad.
Palu, et ta ütleks, mismoodi tema isa rikkaks sai, mis kombel. Ta ütleb, et ei viitsi rahast rääkida, ent kui ma nii väga tahan, räägib mulle kõik, mis oma isa varandusest teab. Kõik algas Cho-Lonis, pärismaalaste majaboksidega. Neid laskis ta ehitada kolmsada. Talle kuuluvad mitmed tänavad. Ta räägib oma prantsuse keelt veidi rõhutatud pariisi aktsendiga, ta räägib rahast otsekohese üleolekuga. Isal olid majad, siis müüs need maha, et osta ehituskrunte Cho-Loni lõunaosas. Maha müüdi ka riisipõllud Sa-decis, tema teada. Pärin talt epideemiate kohta. Ütlen, et olen näinud terveid üleöö tekkinud suletud majade tänavaid, uksed-aknad katku pärast kinni löödud. Ta ütleb, et siin on epideemiaid palju vähem, et rotte hävitatakse siin palju enam kui džunglis. Korraga kukub ta mulle boksidest pikalt-laialt pajatama. Need tulevad mitu korda odavamad kui paljukorruselised või eramajad ja vastavad lihtrahva linnajao vajadustele paremini, kui eraldi elamud. Siinsele rahvale meeldib koos olla, eriti vaesele rahvale, nad on pärit maalt ja neile meeldib elada ka väljas, tänaval. Ei tohi hävitada vaeste harjumusi. Tema isa on äsja ehitanud terve rivi bokse, millel jääb tänava poole katusealune käik. See teeb tänavad väga valgeks, väga meeldivaks. Inimesed veedavad oma päevad nendes majaesistes käikudes. Seal nad ka magavad, kui on väga palav. Ütlen, et mullegi oleks meeldinud elada mõnes majaesises käigus, et lapsena tundunud mulle väljas magamine ideaalne. Korraga on mul valus. Õige õrnalt, vaevu tuntavalt. Südametuksed on nihkunud sinna, lahtisse värskesse haava, mille ta mulle on löönud, tema, see, kes minuga räägib, see, kes lõi pärastlõunase naudingu. Enam ei kuule ma, mis ta räägib, enam ei kuula. Ta saab aru, jääb vait. Palun, et rääkigu veel. Ja ta räägib. Ma kuulan jälle. Ta ütleb, et mõtleb tihti Pariis peale. Ta leiab, et ma olen pariisitaridest väga erinev, ei pooltki nii lahke. Ütlen talle, et see majadeäri pole küllap kuigi rentaabel. Ja enam ta ei vasta.
Kogu oma loo aja, pooleteise aasta jooksul räägimegi nõnda, me ei räägi iial endist. Esimestest päevadest peale teame, et ühine tulevik pole mõeldav, nii ei räägigi me iial tulevikust, võtame sõna justkui ajalehes, seisukohad kord vastandlikud kord samad.
Ütlen talle, et Prantsusmaal elamine on saanud talle saatuslikuks. Ta on sellega nõus. Ta ütleb, et Pariisis ostis ta kõik, oma naised, oma tuttavad, oma ideed. Ta on minust kaksteist aastat vanem ja see tekitab temas hirmu. Kuulan, kuidas ta räägib, kuidas ta eksib, ka kuidas mind armastab – mingi ühtaegu vormikohase ja siira teatraalsusega.
Ütlen talle, et tutvustan teda oma perekonnale, ta tahab kaduda ja ma naeran.
Ta suudab oma tundeid väljendada vaid läbi paroodia. Ma avastan, et tal pole jõudu mind oma isa tahte vastaselt armastada, mind võtta, mind kaasa viia. Ta nutab tihti, sest ei leia jõudu armastusega hirmust üle saada. Tema kangelasmeel olen mina, tema orjameel on tema isa raha.
Kui ma räägin oma vendadest, haarab teda kohe hirm, talt oleks kui mask maha tiritud. Ta arvab, et kõik mu ümber ootavad talt abieluettepanekut. Ta teab, et on mu perekonna silmis juba kadunud, et võib vaid üha enam kaduda ja sedamööda kaotada ka minu.
Ta ütleb, et sõitnud Pariisi kommertskooli õppima, ütleb lõpuks välja tõe, et ta aina looderdanud ja isa polevat enam saatnud elamisraha, saatnud kodusõidupileti ja ta pidanud Prantsusmaalt lahkuma. See tagasitulek on tema tragöödia. Kommertskool jäi pooleli. Ta ütleb, et loodab selle lõpetada siin kaugõppe korras.
/…/
Ma räägi tihti oma vendadest kui kokkukuuluvaist, nii nagu rääkis tema, meie ema. Ma ütlen: mu vennad, temagi ütles kodust väljas olles: mu pojad. Oma poegade rammust rääkis ta alati kuidagi solvavalt. Kõrvalseisjatele ei hakanud ta täpsemalt seletama, ta ei öelnud, et vanem poeg on palju tugevam kui teine, ütles, et see on niisama tugev kui ta vennad, maaharijad Põhjas. Ta oli oma poegade rammu üle uhke, nii nagu oli olnud uhke oma vendade rammu üle. Nagu ta vanem poegki, põlgas ta nõrku. Minu Cho-Loni armukese kohta ütles ta nagu vanem vend. Ma ei pane neid sõnu kirja. Niisuguseid sõnu pruugitakse kõrbetest leitud laipade puhul. Ma ütlen: mu vennad, sest just nõnda ütlesin ma ise ka. Teisiti ütlesin ma alles pärast, kui väike vend kasvas suureks ja temast sai märter.
Meie perekonnas polnud iialgi pühi, ei jõulupuud, ei ühtki tikitud taskurätti, ei iial ühtegi lille. Ja polnud ka ühtegi matust, ei ühtegi hauakivi, ei ühtegi järelehüüet. Üksnes tema, ema. Vanem vend jääb mõrtsukaks. Väike vend saab tema läbi surma. Mina sõitsin ära, rebisin end lahti. Surmani on ema vaid vanema venna päralt.
Tol ajal, tol Chon-Loni, pildi, armukese ajal tuleb emale peale hullusehoog. Ta ei tea seda üldse, mis Cho-Lonis on juhtunud. Aga ma näen, et ta jälgib mind, et ta kahtlustab midagi. Ta tunneb oma tütart, seda last, juba mõnda aega hõljub selle lapse ümber mingi kummaline hõng, just nagu mingi hiljuti tekkinud vaoshoitus, mis tõmbab tähelepanu, ta jutt on veelgi aeglasem kui muidu, tema, alati nii uudishimulik, on hajameelne, ta pilk on muutunud, temast on saanud lausa oma ema, oma ema viletsuse pealtvaataja, võiks öelda, et ta jälgib selle lõpplahenduse saabumist. Äkiline paanika mu ema elus. Tema tütart ähvardab kõige suurem oht, see, et ta ei saa iial mehele, ei saa iial ühiskonnas jalgu alla, jääb selle ees, alasti, kadunuks, üksikuks. Hoogude ajal kargab ema mulle kallale, paneb mu tuppa kinni, taob rusikatega, annab kõrvakiile, kisub mu riidest lahti, tuleb juurde, nuusutab mu keha, pesu, ütleb, et tunneb hiina mehe lõhna, ta läheb veelgi kaugemale, ta vaatab, kas pesul pole kahtlasi plekke, ja kisendab, kogu linn kuuleb, et tema tütar on prostituut, et ta viskab tütre välja, et ta näeks rõõmuga, kuidas see kõngeb, ja et teda ei taha siis enam keegi, et too on kõlvatu hullem kui koer. Ja ta nutab ja küsib, mis tal muud üle jääb kui tütar majast välja tõsta, et see oma lehka seal ei levitaks.
Tõlkeid eesti keeles
Moderato cantabile, Perioodika 1970, Loomingu Raamatukogu nr 6. (tõlge Aino Pärsimägi)
Armuke, Perioodika 1989, Loomingu Raamatukogu nr 11-12. (tõlge Malle Talvet)
Põhja-Hiina armuke, Atlantise Kirjastus 2008, (tõlkinud Tiina Ainola)
Tamm Vaikse ookeani vastu, Varrak 2006, (tõlge Triinu Tamm)
Linke
Tõnu Õnnepalu: Armastuse eksootiline lõhn, Eesti Päevaleht 15.09.2006
http://www.arileht.ee/artikkel/354842
Margit Tõnson „Marguerite Duras „Armuke““, Eesti Ekspress, Areen 28.09.2006
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/69DE0FC9D0F5C4B8C22571F100416187
Karin Paulus „Marguerite Duras „Tamm Vaikse ookeani vastu““, Eesti Ekspress, Areen 21.12.2006, http://foto.ekspress.ee/viewdoc/1C1D2AFAF719893FC225724500340A8B
Dominique Viart „Prantsuse nüüdisromaani muundumised“, (tõlkinud Katre Talviste), Vikerkaar nr 7-8, 2007,
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4573
Marguerite Duras kodulehekülg
http://www.sci.fi/~solaris/duras/
Nädala autor 