Maarja Kangro
Maarja Kangro (1973) – eesti tõlkija, luuletaja ja prosaist.
Õppinud Tartu ülikoolis inglise keelt ja kirjandust, Eesti humanitaarinstituudis kultuuriteooriat, täiendanud ennast Torino ülikoolis ja Rooma La Sapienza ülikoolis, praegu Tallinna ülikooli doktorant kultuuride uuringute alal.
27. jaanuaril kell 15-17 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Maarja Kangro jutukogu “Ahvid ja solidaarsus”
Külas on noor tõlkija ja kirjanduskriitik Johanna Ross.
Foto: http://www.tartuff.ee
Katkend Maarja Kangro „Ahvid ja solidaarsus“, Eesti Keele Sihtasutus 2010, lk 10 -13.
Tol õhtul jäin ma Balti filmide seansile hiljaks, sest tulin poetess Bianca Maria Frabotta loengust, kes rääkis teistest 20. sajandi itaalia poetessidest ja nende raskest elust. „Vincenzo Mengaldo 20. sajandi itaalia luule antoloogias on esindatud ainult üks naine. Kas keegi teab, kes see on?“ küsis suurte õigustnõudvate silmadega Bianca Maria. Mul oli see raamat olemas, aga ma ei teadnud. Ma polnud sealt naisi otsinud, piinlik. „Amelia Rosselli,“ ütles Bianca Maria. Ah. Amelia Rosselli oli paranoik, kes palus Gorbatšovilt CIA eest tulutult varjupaika ja hüppas viimaks Trasteveres aknast alla.
Jõudsin Via in Lucinale selleks ajaks, kui „Somnambuul“ hakkas juba lõppema. Saatsin Mariole fuajeest SMS-i, ta tuli ja tõi mind sisse, seljas ruuduline flanellsärk, mis lõhnas kantult ja lapselikult. Pimedas saalis kordas Mario aeg-ajalt eestikeelseid repliike, mida ma imetlesin samavõrd kui peategelase ilu. Nägin filmi teist korda.
Selle stseeni ajal, kus majakavaht end merre kukutab, panin tähele, kuidas meie ees istuv tüse daam niheles ja puhkis. Ta raputas sina ägedamalt pead, nii et viimaks pudenes ta veidrast südamekujulisest soengust paar salgukest välja. Soengu järgi arvasin, et tegu on slaavlannaga.
Kui saal valgeks läks, vidutas Mario oma ilusaid suuri silmi ja ütles: „Imelik film, mis ta ütles, „kuradi elajas“?“
„Film nagu minu hinge peegeldus,“ ütlesin ma ja itsitasin. „Hämmastav, et sa seda fraasi mäletad. Mulle see koht ka muide meeldis. Kas sa said sest fraasist aru?“
Nägin, et daam meie ees oli tulipunaste juustega. Mario vaatas mulle otsa, jõudis öelda: “Seal lauses oli „kurat“…?“, ja siis pööras daam ringi. Ta võis olla 60 ligi, prinkide põskede ja leevikest meenutava näoga. Nagu kohe selgus, ei olnud ta slaavlanna: peatseid sündmusi ette aimamata avas ta suu.
„Misasja!“ mühatas ta. „Mis film see selline veel oli?“
„Eh…Eesti film,“ naeratas Mario ebalevalt.
Mina, kes ma püüdsin sageli kinni ka need pallid, mida polnud vaja püüda, üritasin kiiresti välja mõelda, milliste lausetega filmi mõtet kokku võtta, aga ma ei jõudnud midagi valmis, kui proua juba häält tõstis: „Eesti film! Muidugi! See polegi siis mingi film. Mis Eesti, neil pole seal mingeid kultuuritraditsioone, see on kohe näha.“
Mario laksutas pikki ripsmeid ja naeratas. Mina muigasin, tõepoolest, arvasin, et olukord lõbustab mind.
„Ja nad teevad siin veel terve Balti filmide päeva. Toovad kohale mingid maad, kus pole sajandite kaupa mingit õiget kultuuri olnud. Neil ei saagi olla midagi pakkuda. Või mis teie arvate?“
Vaatasime Marioga teineteisele irooniast sädeledes otsa. Ja siis ütlesin ma eesti keeles:
„Mida sa mölised siin, vana idioot!“
„Mida?“ küsis proua, kes polnud suutnud mu viimast, kreekatüvelist-rahvusvahelist sõna kinni püüda. Ta kummardus ettepoole. „Mida te ütlesite?“
„Mina olen ka eestlane,“ ütlesin itaalia keeles. Süda oli vihast võimsalt taguma hakanud. Märkasin, et viis rida meist tagapool istus Eesti saatkonna esindus.
Naine vaikis hetke. Tajusin ta kõhklust. Hädapärast, läbi häbi ja vaeva oleks veel olnud võimalik vabandada. Öelda, et ta tegi nalja. Või et ta ei saanud lihtsalt filmist aru ja et omal ajal ei räägitud neile koolis Baltimaadest suurt midagi. Aga ta valis saatuslikult teise tee.
„Näost on näha jah,“ ütles ta. Leevikeseilme muutus seejuures varjundi võrra karmimaks.
Selge. Või et näost on näha. Tedretähnidest ja laiast ninast. Sinistest silmadest. Üks Piemonte talumees oli mulle kunagi rõõmsalt õrritades öelnud: „Vaata, mina olen ka Idast. Mul on ka sinised silmad..“ Säh sulle arusaamist aaria tõust.
„Uskumatu,“ ütlesin ma pead valgustades ja vaatasin Mario poole. Mario kehitas naeratades õlgu.
„Mis mõttes? Mis te tahate öelda?“ küsis mutt. „Mis seal Baltimaades siis on?“
„Oo…“ alustasin ma iroonia ja raevuga, aga daam kärkis edasi:
„Need on ju nii kaugel ja väikesed, kõik ühesugused. Ja kujutage ette, tulevad nüüd veel Euroopa Liitu! Mida on neil Liidule pakkuda? Majanduslikult toovad nad meile ainult häda kaela. Mida nad on kunagi Euroopale, inimkonnale andnud?“
„Tore, et te isiklikult olete Euroopale nii palju andnud,“ kähvasin ma.
„See, kuidas eestlased mõtlevad, on tegelikult väga kunstiline ja sügav…. Tallinn on hansalinn, väga ilus…“ kogeles Mario ja vabandav naeratus ta näol ajas mu hinge kirvendama.
„Nendest uutest maadest Ungaris on ehk veidi kultuuri, seda ma tunnistan, „ ütles daam. „Brahms näiteks. Aga Eesti on tähtsusetu. Kui tal mingit tähtsust oleks, oleks see juba ajaloos välja tulnud.“
„Kes seda otsustab? Teiesugune vanaeit? Mul on kahju, et Itaalia koolisüsteem on vähemalt omal ajal olnud nii haledalt puudulik.“ Mul hakkas ilmselgelt libe tee jalge alla tulema. Heitsin pilgu Eesti saatkonna esindusele koos perekondadega ja mõtlesin: „Ainult tänu teile ei saa vanamoor praegu vastu lõugu!“
„Ah nii, hakkate juba solvama. Aga ma küsin teilt, kas te tunnete Dantet?
Mario itsitas, jälle liiga vabandavalt. Mind häiris, et ta oma flanellpluusis ikkagi nii atraktiivne oli.
„Dantet? Hmm… olen sihukesest kuulnud küll,“ vastasin ma nagu teismeline.
„Näete! Teie Dantet tunnete, aga mina ei tea mitte ühtegi eesti luuletajat!“
Hakkasin naerma. „Ché la diritta via era smaritta,“ pobises Mario.
„Kuulge, kas te ise aru ei saa, kui haige see loogika on? Kas see, et te ühtegi eesti luuletajat ei tea, tähendab teie arvates, et neid pole olemas?“
„Öelge mulle siis mõni! Kui neil vähegi tähtsust on, olen ma vähemalt mõnda nime kuulnud!“
„Heh, teie teadmised nende tähtsust ei määra!“
„Öelge siis mõni nimi!“
„Mis mõttega.“
„Te ei tea neid niikuinii.“
„Öelge, ma tahan teada!“
Ja mina ei öelnud, kulla kaasmaalased. Ma ei suutnud ühtegi nime Cinema Nouvo Olimpia saalis muti ees rüvetada. Haprad, õrnad ja tundlikud eesti luuletajad, ma ei andnud teid ära.
Looming
“Kurat õrnal lumel”, Verb 2006
“Puuviljadraakon”, Koolibri 2006 (koos Kirke Kangroga)
“Tule mu koopasse, mateeria”, Eesti Keele Sihtasutus 2007
“Heureka”, Eesti Keele Sihtasutus 2008
“Ahvid ja solidaarsus”, Eesti Keele Sihtasutus 2010
„Kunstiteadlase jõulupuu“, Eesti Keele Sihtasutus 2010
Libretod
Raimo Kangro ooperile „Süda” (1999, koos Kirke Kangroga)
Tõnu Kõrvitsa ooperitele „Tuleaed” ja „Mu luiged, mu mõtted” (2006)
Tõnis Kaumanni ooperile „Kaubamaja” (2005)
Timo Steineri kantaadile „Monument Muneja-Kukele ehk Kuked ja kanad” (2008)
Tõlkeid
Andrea Zanzotto „Hääl ja tema vari. La voce e la sua ombra” (2005)
Umberto Eco „Ilu ajalugu” (2006)
Hans Magnus Enzensberger „Tõmba sobimatu maha” (2006)
Valerio Magrelli „Luule DNA. Il Dna della poesia” (2006, koos Kalju Kruusaga)
Giacomo Leopardi „Mõtted” (2008)
Giorgio Agamben „Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu” (2009)
Auhindamisi
2008 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind luulekogu “Tule mu koopasse, mateeria” eest
2008 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia “Heureka” eest
Linke
Tiiu Laks, „Maarja Kangro: looming on nagu õnge väljaviskamine“, Eesti Päevaleht 29.05.2010, http://www.epl.ee/artikkel/577598
Tiiu Laks, „Kangro üllitas kurja ja humoorika novellikogu“, Eesti Päevaleht Online. 14.05. 2010, http://www.epl.ee/artikkel/576683
Jan Kaus, „Maarja Kangro: “Moraalilugemine kunstis on kole.” Sirp, 20.03. 2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8367:maarja-kangro-moraalilugemine-kunstis-on-kole&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3244
Kristi Helme, “Maarja Kangro otsib luulest omasuguseid“, Õpetajate Leht 5.12. 2008, http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=648
Mari Peegel intervjuu „Maarja Kangro: tahan enda lugusid kirja panna, inimestele hoiatuseks“, Eesti Päevaleht 21.11. 2008, http://www.epl.ee/artikkel/449284
Kalju Kruusa intervjuu, „Luuletaja Maarja Kangro: ropendada tuleb austusega“, Postimees, 30.03. 2007, http://www.postimees.ee/300307/esileht/kultuur/252685.php
Kaarel Kressa, „Maarja Kangro jõudis tõlkides luuletamiseni“, Eesti Päevaleht 22.07. 2006, http://www.epl.ee/?artikkel=326721
Mats Traat
Foto: Rauno Volmar
Mats Traat (1936) – eesti kirjanik ja luuletaja. Eesti Rahvusmõtte auhinna laureaat 2010. Rahvusmõtte auhind on Tartu Ülikooli poolt alates 2004. aastast välja antav auhind, millega tunnustatakse inimest, kelle looming on silmapaistvalt edendanud Eesti rahvuslikku ja riiklikku eneseteadvust. Rahvusmõtte auhinna saaja kuulutatakse traditsiooniliselt välja Tartu Ülikooli aastapäevaaktusel 1. detsembril.
Katkend „Minge üles mägedele“, Ilmamaa 2010, 4. köide, lk 475-481.
Kolm ellujäänut istusid tummalt leent lürpides kuuseokstel.
„Kuhu Laasik jäi?“ küsis Lembit.
„Teadmata kadunud.“
Vaikus. Ainult lusikad klõbisesid vastu katelokki.
Siis pöördus kompaniiülem Söödi poole.
„Aga sina olid julge!“
„Mis nüüd julge,“ tuli sõdurisse elu, „aga naabripoiss jäi haavatult maha. Hüüdis: Kas sa, Alfred, jätad mu siia?“ Valus oli seda kuulda. Me lapsepõlvesõbrad… Silme eest käis läbi, kuidas tema päästis mind ojast.“ Sööt jättis lusika katelokki, vaatas Andres Kallele otsa. „Ma läksin üksi venelastele vastu. Automaaditärina saatel, nagu öeldakse… Oli õnne. Tõin ta ära. Sanitar andis abi. Ei tea, mis tast saab…“
Sõdur vaikis, vaatas maha.
„Teise haavatu päästsid ka veel.“
„Juhtus nii. Sain julgust ja läksin. Vastane kaevikuist edasi ei tulnud. Tõin ühe võõra poisi ära.“
Sööt torkas Lembitu pakutud sigareti masinlikult suhu, süütas, puhus mõtlikult suitsu. Seejärel võttis ta kiivri ära.
„Jahutan pisut pead.“
„Vaata, et tuul läbi ei tõmba,“ ütles kompaniiülem isalikult ja pööras seejärel pilgu Lembitule. „Kuidas on lood sinu jalaga?“
„Valutab.“
Tegelikult ei valutanudki. Kuidagimoodi sai ta saapa ära, labajalg oli hell.
Ülemleitnant koputas pliiatsiotsaga suure varba pihta.
See kõlises.
„Mis siin enam, marss pataljoni sidumispunkti! Kas sul tekki kaasas on?“
Lembit vangutas pead.
Kompaniiülem tõmbas tupest soome pussi, ja lõikas oma teki küljest tüki.
„Härra ülemleitnant, pole vaja. Ma katsun niisama – soki väel.“
„Mis tekistki enam hoolida, kui mehed on langenud!“ Ja Andres Kalle lõikas tekist veel teisegi, hoopis suurema tüki.
Saapapaelaga seoti tekiribad labajala ümber. Gergents kaebas, et tal pea valutab kangesti ja sai loa minna Lembituga koos.
„Minge tagantpoolt raiestikku, ega vahepeal mehi ei ole,“ juhatas kompaniiülem.
Pataljoni velsker koputas mingi metallhargiga vastu Palanumäe poisi labajalga ja lausus üheainsa sõna:
„Weiter!“
Ning osutas käega tagala suunas.
Lembit muigas vaevumärgatavalt ja pööras silmad tänutundes taeva poole.
Tõlk laskis velskril seletada, kuidas tuleb minna peasidumispunkti, misjärel nad asusid jalamaid teele.
Natukese aja pärast käis kõva kärgatus. Gergents ja Lembit vaatasid teineteisele otsa.
„Üsna ligidal,“ mainis tõlk.
Lembit noogutas.
Peasidumispunktis, vineerist barakis oli tegevuses mitu mundris saksa arsti. Lembit võeti kohemaid ette. Jälle uuriti ja koputati ta labajalga. Üks arst, väikeste silmade ees suured sarvraamidega prillid, kirjutas midagi papist plakatile, millele oli tõmmatud punane joon, ja pani selle Lembitule kaela.
„Keskmine vigastus. Lähed haiglasse,“ tõlkis Gergents, kes kauples endale peavalutablette. „Sul vedas.“
Lembit tokerdas väljas ringi. Puude all oli sada kümme surnut. Kas oli nende hulgas ka eestlasi? Seda oli võimatu kindlaks teha, rahvusvärve varrukal ei paistnud; igaüks neid ei kandnud, nagu ta isegi mitte.
Hobusemehed ei jõudnud haavatuid ja haigeid nii ruttu ära vedada, kui tarvis. Uusi vigastatuid praegu juurde ei toodud. Varsti ilmus nähtavale paar rege. Seesama arst, kes Lembitu üle vaatas, näitas voorimeestele kätte, keda esmajoones ära viia.
Hämaruse saabudes tuli Lembitu kord. Ta jättis kättpidi hüvasti Gergentsiga, kes arstidele meeldis. Need pidasid teda Baieri sakslaseks ja jätsid paariks päevaks sidumispunkti puid lõhkuma. Peale Lembitu oli selle ree peal üks umbes kolmekümneaastane sakslane, kes kössitas uimaselt ja osavõtmatult ning põrutada saanud eestlane, noor poiss nende kompanii esimesest rühmast. Vanem sakslane, kes oli voorimeheks, süütas piibu, tema oli rahu ise. Vististi oli tal ükskõik, kas vedada haavatuid, surnuid või sõnnikut.
Ettevaatuse mõttes puistas Lembit kaasmaalase püssi salvest padrunid lumme, et segaseks põrutatu käe läbi ei juhtuks õnnetust. Ent poiss märkas, et padrunisalv on tühi, ta hirmunud nägu kiskus nutule. Ei aidanud ka Lembitu sõnad ega rahustamine.
„Tulevad… tulevad… nüüd nad lasevad… mul pole padruneid… tulevad…“ vingus noormees, kuni jäi magama.
Haavatud toodi kokku ühte metsavahitallu. Sanitarid võtsid neil käest tulirelvad ja laskemoona, mõnel ka kateloki. Lembit paigutati tagatuppa põhule pikali. Soojas sulas jalg üles ja hakkas tuikama. Kõrval oigas üks paks veltveebel, istmikus sügav killuhaav.
Õhtupimedus oli kestnud paar tundi, kui oodatud Stralo autod saabusid. Lembit sai koha viimase masina peale.
Ta kuulis, kuidas tuttava häälega poiss auto peale ronis.
„Sina, Põld! Mina arvasin, et olen kümnest telefonistist esimene.“
„Sain killuga pihta. Kaunis ligidal lõhkes. Paar minutit pärast seda, kui sa sidumispunktis olid,“ seletas väljaõppekaaslane. „Pataljoni velsker sai surmavalt haavata. Toosama, kes su edasi saatis.“
Jõhvis võtsid Lembitu oma hoole alla vlassovlastest sanitarid. Tal ei lastud sammugi omal jalal käia, kohe tõsteti ta arstilauale, vanem sakslasest arst takseeris ta varbaid ja sanitar kooris saapast välja ka pehmema jala – külm oli sedagi näpistanud. Tuharasse tehti süst, varvastele puistati valget pulbrit. Marlist sideme peale seoti veel pabermähis. Parema jala toeks pandi siin ja veel traatvõre, mis ulatus ülespoole põlve. Püksiharud olid lõhkitõmmatud ja kuidagi jälle kinni seotud.
Sanitarid kandsid ta teisele korrusele. Seal oli õdus olla. Põld, elukutseline kelner, oli organiseerinud väikese napsi ja suupisted, hoolitses Lembitugi eest, ise juba kergelt jokkis.
Hommikuhämaruses kanti Lembit bussi ja viidi jaama, seal paigutati ta reisivagunisse. Igal pool kandsid teda vene sanitarid, see oli nende teenistus. Lembit tahtis küll omal jalal käia, aga kaasa tulnud arst talitses ta agarust järsu sõnaga. Soojas vagunis oli palju vigastatuid, enamasti olid need haavatud, ei puudunud ka külmavõetud või muidu haiged. Lembitu tuttav, hiidlane Kaibald, oli vasakust õlast haavata saanud. Kukkus maha, verekaotusest nõrk; talle anti abi ja Rakveres võeti ta rongist maha. Leidus teisigi, keda sanitarid tassisid seal vagunist välja. Tapal oli Lembitul endal sõit sees. Temagi võeti rongilt maha ja viidi kuhugi raudtee majja. Jälle süstid ja pulber.
Tableti ja tabletid, higist märg, sonis ta ja rääkis unes kellegagi, verevas pildirägus ilmus Lembitule langenud Tutter, vehkis käega, ütles: „Vesi on kõrge…“
Mitu päeva ta seal lamas, seda ta ei teadnud.
Aegapidi hakkas palavik alanema.
Saksa arst küsis:
„Kuhu soovite haiglasse?“
„Tahaks Tallinna.“
„Tallinn on haavatuid täis, ehk siiski mujale.“
Lembit ei hakanud kauplema, enesetunne vilets, jalad valutasid, silmade ees vilasid punased ringid – saatke kuhu tahate!
Ta viidi rongiga Tammsallu, seal pandi bussi, sõidutati natuke maad edasi, siis tõstsid sanitarid ta kitsarööpmelise raudtee prahivagunisse narile, mitme paksu teki alla. Vanem sakslane, vagunisaatja ja sanitar ühes isikus, küttis ahju, hoolitses haigete eest. Selles vagunis olid kõik külmavõetud, Lembit ainuke eestlane. Sakslaste seas oli üks austerlane, üks norralane ja üks hollandlane. Norralane Arne lebas all naris, Lembit üleval, kus oli soojem. Vigases saksa keeles alustas ta juttu saatusekaaslasega. Norralane oli kakskümmend viis aastat vana. Naine oli Oslos läinud Saksa ohvitseri juurde, kurvastusest astus mahajäetud mees politseiväeossa, kuid sai petta – nad toodi hoopis Narva alla rindele. Nüüd oli külm teinud oma töö, vististi oli Freiwillige (vabatahtlik sks. keeles) ise ka pakasele kaasa aidanud, kuidas muidu üks jalg vildi sees külmus, teine mitte. Haiglast lootis Arne pääseda kodumaale, sealt kavatses ta üle piiri Rootsi minna. Sakslased kaotavad sõja nagunii, aga mina ei taha oma elu kaotada, kinnitas norralane.
Rong peatus Viljandi raudteejaamas. Suurt kasvu jõurikkad sanitarid tassisid külmavõetuid kanderaamil vagunist bussi – sakslasi, ühe austerlase, ühe norralase, ühe hollandlase. Sadas pehmet lund, oli pooleldi sula. Sõjaväelased ohkasid, köhisid, oigasid, kui haige koht kuhugi vastu puutus. Bussiga veeti nad koolimajja. Seal võeti nad vastu, täideti mitmeid pabereid, õed süstisid kõiki järgemööda, siis jaotati nad palatiteks ümber kohendatud klassiruumidesse. Lembit kanti teisele korrusele ja paigutati kahekordse puuvoodi teisele alumisele asemele. Sanitarid püüdsid astuda tasa, ent ometi klobisesid nende puukingad trepist alla minnes. Sadas ikka veel pehmet laia lund. Alt ja väljast kostis üksikuid vaibuvaid hääli. Videvik tihenes, sanitar tõi kandikul koduse õhtusöögi: koorega kartulid, kaste.
Saabus õde, noor priske tüdruk.
Ta ütles:
„Teie olete siin ainus eestlane.“
Looming:
Romaanid
“Tants aurukatla ümber” (1971; kordustrükid 1975 ja 2005)
“Maastik õunapuu ja meierikorstnaga” (1973)
“Pommeri aed” (1973; kordustrükid 1985 ja 2008)
“Inger” (1975; kordustrükk 1989)
“Türgi oad” (1977)
“Puud olid, puud olid hellad velled” (1979)
“Rippsild” (1980)
“Karukell, kurvameelsuse rohi” (1982; kordustrükk 1990)
“Üksi rändan” (1985)
“Minge üles mägedele (I 1987, II 1994), III (2009), IV (2010)
“Hirm ja iha” (1993)
“Naised ja pojad” (2007)
Luulekogud
“Kandilised laulud” (1962)
“Kaalukoda” (1966)
“Ilmakaared” (1970)
“Hilised talled” (1976)
“Valitud luuletused” (1979)
“Septembrifuuga” (1980)
“Sügislootus” (1986)
“Ajalaulud” (1990)
“Vastuseta” (1991)
“Koidu kätes” (1993)
“Harala elulood” (2001)
Näidend
“Päike näkku” (1981)
Novellikogud
“Islandi suvi” (2003)
“Sarviku armastus” (2007)
Linke
Rein Veidemann „Traadi eepiline jõgi voolab“, Postimees 28.08.2008
http://www.postimees.ee/?id=29382
Rein Veidemann „Mats Traat: täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse“, Postimees 18.04.2010, http://www.postimees.ee/?id=251086
Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna pälvis Mats Traat
http://www.ut.ee/886025
Ilme Post „Kultuur: Klassiku juubel“, Virumaa Teataja 19.12.2006,
http://www.virumaateataja.ee/111206/esileht/15034936.php
Helju Keskpalu „Mats Traat valgustas oma loomingu tagamaid“, Valgamaalane 7.12.2006,
http://www.valgamaalane.ee/071206/esileht/kultuur/25008181.php
Nädala autor 