August Kotzebue
Weimaris sündinud August Kotzebue (1761-1819) saabus 1781. a Peterburgi, et asuda juristina Venemaa teenistusse. Kahe aasta pärast siirdus ta Tallinna, kus ta nimetati ülemkohtu assessoriks, 1785. a sai ta Eestimaa kubermangumagistraadi presidendiks ning tõusis aadliseisusse. Saksamaal Goethe käe all teatriõhku nuusutanud Kotzebue lõi 1784. a kaasa Tallinna esimese teatri (Revaler Liebhaber-Theater) asutamises. Teater avati tema komöödiaga “Igal narril oma müts”.
Saksa näitekirjanik, prosaist, teatrijuht ja Vene keisririigi ametnik.Oma aja kohta oli ta tunnustatud ja populaarne tegelane, pidas kirjavahetust Goethega, Beethoven on mitmele tema näidendile kirjutanud saatemuusika.
Muide Tartu loodusteadlase K.E.Baeri kinnituse kohaselt võlgneme temale ka kartuli sissetoomise Eestisse: selle tundmatu kultuuri populariseerimiseks korraldas ta ümbruskonna talurahva (Vardi mõis, Nissi kihelkond) seas näitlike kartulipaneku ja –noppimise talguid, millest ta ka ise osa võttis.
1799.aastal saadeti dramaturg tsaari korraldusel Siberisse asumisele. Pärast asumiselt naasmist hakkas ta Vardi mõisas toimetama Napoleoni vastast tigedat ja teravmeelset satiiriajakirja ning saavutas peagi üleeuroopalise kuulsuse. “Die Biene” (1808-1810) ja “Die Grille” (1811-1821), mida anti välja Königsbergis. Loomulikult sattus ta ärevusse, kui Napoleon tuli Venemaale sõjakäigule. Teatakse rääkida, et se1 ajal olnud Kotzebuel Vardil kahehobusetõld põgenemiseks pidevalt rakkes.
Kuid kunagine liberaal pussitati teoloogiaüliõpilase Karl Sandi poolt surnuks kui “Püha Liidu” oletatav käsilane. See sündis 1819. aastal, kõigest üks aasta pärast näitekirjaniku poja Otto Kotzebue naasmist Tartu Ülikooli poolt korraldatud esimeselt ümbermaailmareisilt. (Lennart Meri “Lähenevad rannad”, Eesti Raamat 1977, lk 184)
Katkend: August von Kotzebue “Maa-alune käik Pirita ja Tallinna vahel”, Pirita Kaunistamise Seltsi kirjastus, Tallinna 1929, tõlkija P. Grünfeldt, lk 54-58.
Milline ingel päästab nüüd õnnetu ja abitu neiu, kes üksikus kongis surma ja elu vahel maadleb? Juba ootavad käärid ta kuldjuukseid lõikama, juba on elavate haud ta jalgade ees lahti.
Kogu päeva kuni ööni olid kloostris kõik jalul olnud; kirik ja ristikäik pühiti puhtaks, altaritele riputati tikitud vaibad, pühapilte ehiti, koori ilustati elavate lilledega – kõik tehti toredaks, et pidulik hommik võiks saabuda.
Nüüd oli pime öö ja ainult noorkuu vaatas vahete-vahel alla pilvede vahelt, mida tormituul põhjast lõuna poole ajas. Ruttu näisid pilved põgenevat, et enne hommikut kaugele jõuaksid. Meri vingus Gertrude akna all, sest tookord loputasid merevood veel otsekohe kloostri müüride alust. Gertrude põlvitas akna juures ja ta palavad pisarad langesid võredele, aga raud jäi sama külmaks kui ta onu süda.
Oi, kõik on nii vaikne! Ainult meri ja tuuled mühisevad, ja kloostrikell tiksub ühelaadiliselt, tikk – takk- tikk takk! Kuula! Nüüd ragiseb ratas kellas, kell lööb kesköötundi, õõnsalt, inetult. Vaimud kuulevad seda, tõusevad ja segavad oma virina tormi vingumisega.
Vaene Gertrude! Seal ta vahib kahvatanud põsil välja mustadele pilvedele ja soovib põgeneda, nagu pilved põgenevad põhjast lõuna poole.
Ilmaaegu, sest lootus on temast lahkunud. Lootus pole iial kloostrilävest üle tulnud.
“Päästa, päästa minu, Jumal! Sest ainult sina võid minu päästa!”
Hardumusega tuli see lühike palve ta vaevatud südamest.
“Päästa, päästa mu, Jumal!” nii tungis see palve võrede vahelt välja, tungis välja läbi võrede ja riivide, läbi tormi ja pilvede, et üles tõusta halastaja Jumala trooni ette.
Vaata – vaata! Milline hele paiste sirab ja vuhiseb maa-aluselt käigult esile? Valkjas tuli, võrdudes linnutee särale, põrkab tagasi paljalt kivilt. Ja läbi tormituule näib lähemale ujuvat meloodilik hääl, pooleldi kaebus, pooleldi laul, mitte kuuldav kõrvale, ainult tuntav sisemiste meeltega, õrnalt, ometigi vägevasti vapustades.
Teie arvate, et Gertrude keha läbistas külm värin? Ei. Aga ta meel muutub imelikuks, ta rind kitseneb ja hingamine raskeneb pisut.
“Ah, kes seal all võiks olla vaimude juures! Inimestelt abi ei tule!”
Hea küll, mis sind kinni hoiab? Mine, mine sinna! Sind hüüab taevalik magus hääl.
“Oh häda, uksel on lukud ja riivid, ja nõrk on neiu käsivars!”
Hea küll, siis võta julgust ja ammuta jõudu sellest, kes igavesed kütked või purustada, millega ta päikese ja kuu kinnitas taevalaele. Mis on lukud ja riivid? Mis valvurid ja müürid? Usk tõstab mäed paigast ja kuivatab mered. Vaata, tulekuma helgib nii armsasti; õrnasti kajab kaebelaul vaimude suust, kes elavad hauas. Mine, Gertrude, sinna, enne kui tund möödub!
Ja juba vangub kahvatu neiu meeleheitest aetuna oma vangla ukse poole. Pikka, tühja ristikäiku mööda kobab ta seinte kaudu ja ta südame põksumine on valjem ta sammudest. Nüüd on värisev põgeneja jõudnud kloostri kirikusse. Temale särab kaugelt vastu sära ühest väikesest lambist, mis Jumala ema kuju ees põleb. Gertrude läheneb aralt, langeb põlvini, palvetab, ja ta hing heljub üles. Rutta, rutta, vaene neiu! Varsti kutsub kell hommikupalvele!
“Oh kõik on nii pime! Anna andeks, püha neitsi, kirikuröövimine!”
Ta võtab lambikese, mis hõbeketi otsas Maria pildi ees ripub, ja paneb selle asemel altarile oma kuldkäevõru, ning läheb – ta käsi väriseb, samuti roosikrants ta käevarrel ja tuluke ta lambis.
Nüüd on ta kloostrivärava lähedal, kuid kes avab luku? Kes lükkab suure riivi ukse eest? Jumal! Sinu inglid saadavad põgenevat süütut ja on temaga liidus. Hea paks õde Agathe on eelmisel päeval niipalju edasi tagasi jooksnud, on riivi niipalju kordi avanud ja kinni pannud, tulijaid ühes ja minejaid alla saatnud, et ta õhtul väsinult ja riietatult oma kõvale asemele vajus ning ta vali norskamine Gertrudele nüüd juba kaugele vastu kajas. Tema kõrval seisis suus võtmekimp – taevaste pruutide karskuse ja vagaduse pant.
Gertrude kahmab võtmed ja jookseb värava juure. Aga võtmeid on palju, milline võib õige võti olla? Kes juhib ta kätt, et ta kohe õige leiaks? Et talle kätte ei satuks aia või keldri, toidukambri või mõni muu võti? Et kõrin ei ärataks magava Agathe ja ta tugev käsi kinni ei kahmaks arast põgenejast ja ta kisa ei ärataks mässama kogu kloostrit?
Seal seisab ilus vang, oma vabadust värisevas käes kandes, aga hirm ja kiirus teevad ta kohmetuks. Kuid ärge kartke! Head vaimud lehvivad ta ümber. Umbkaudu proovib ta esimest võtit – ja mitte ilmaaegu. Veel üks minut, ja lukk on lahti. Veel pool minutit – ja riiv on eest ära!
Lahti läheb värav – huu, kuidas tormituul talle vastu lendab! Kuidas lehvib ta loor! Kuidas lendavad ta juuksed! Aga lambike, mis Jumala ema kuju ees põles, ei kustu.
Ainult mõni samm väravast eemal seisab vaimudekoopa suu. Kuid oh, kuhu jäi hele sära, mis talle vastu säras, kui ta veel võre taga nuttis? Kuhu jäi südantliigutav kaebelaul, mis talle kõrvu oli kajanud? Kirik on jäänud pimedaks ja vaikseks. Ainult meri võitleb tormiga ja tema mühisevad vood näivad tagaaetule õudseid enesetapmisemõtteid kõrvu huluvat.
Gertrude seisab kõheldes, ta põlved nõtkuvad, hambad lõgisevad; lambituluke vubiseb tuules ja ähvardab iga silmapilk kustuda.
Kuule! Kuidas käib värin ta kehast läbi, nii et ta ägedasti nõtkub; kloostrivärav jäi lahti, tõmbetuul viskab ta äkki prantsatades kinni – löök, mis isegi surnud oleks äratanud. Paks Agathe ärkab, kahmab ehmatades kõrvale ja leiab võtmekimbu puuduvat. Nii kargas kord Simson möiratades jalule, nähes, et ühes ta juustega kõik ta jõudki oli kadunud. Ristkäik helises ta karjumisest, koerake haukus, proua abtinna ärkas ja lasi kella helistad; õed tormasid kongidest välja, unustasid Ave Maria ja aluskuued, jooksid ühed koorile, teised kirikusse; kirikuaknad valgenesid, esile kerkisid tuled, rännates kongist kongi, kuni jõuti Gertrude kongi, ilma et teda oleks seal leitud.
Proua abtinna silmad kiirgasid vihas, ta punane nina muutus siniseks. Paks Agathe tahtis pelgu pugeda, aga ta paks keha ei mahtunud kuhugi. Proua abtinna ise andis talle õelikust karistusest rusikaga esimese hoobi maitsta. Kellad põmisesid, Agathe kriiskas, koerakene haukus ja haned prääksusid laudas. Unustades kõik korda ja ka viisakust, tahtis kogu vaga lambakari oma karjase juhatusel kloostriväravast välja joosta, juba aimates, et Gertrude sellise ilmaga ei võinud, veel kaugele jõuda.
Aga oh, uus õnnetus, Tõmbetuul oli värava jälle lukku löönud ja Gertrude oli võtmed kaasa võtnud. Oh häda! Isegi hommikust veini ei olnud abtinnal, sest ka keldrivõti oli kadunud kimbus.
Nii lõbus armas lugeja, kui see sulle kõik näib olevat, sama hirmunult kuulis värises Gertrude käratsemist kloostris; ja kui siis veel väravale põrutati ja ta iga silmapilk kinnivõtmist pidi kartma (võtmed olid tal kõrval rohus, seda ta enam ei mäletanud), siis võitis inimestekartus ta vaimudekartuse. Ta lõi enesele püha risti rinna ja otsa ette ja puges põleva lambiga ruttu koopasse.
Linke
http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/kuulsaid/kuulsaid_kotzebue_au_01.html
http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor&aid=55
http://et.wikipedia.org/wiki/August_von_Kotzebue
Herta Müller
Herta Müller (1953) – 2009 a Nobeli kirjanduspreemia laureaat, rahvuselt Transilvaania sakslane. Elab Berliinis, nagu enamik Rumeenia sakslasi, on ta sünnimaalt lahkunud. 2009. a ilmunud „Hingamise kiige“ tõi talle Nobeli kirjanduspreemia.
16. aprillil 2011 kell 16 korraldab Tallinna Goethe Instituut Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis kohtumise saksakeelse kultuuriruumi ühe nimekama autori, saksa-rumeenia kirjaniku, nobelisti Herta Mülleriga.
Herta Müller
Katkend „Hingamise kiige“, Koolibri 2010 (tõlkinud Tiiu Relve), lk 116-119.
Kuna ilma varvasteta tantsida ei saa, istub Trudi Pelikan pingiserval ja mina istun tema juurde. Trudi varbad külmusid esimesel talvel ära. Suvel jäid nad lubjavankri alla ja lömastati. Sügisel amputeeriti, sest ussid tulid sidemete alla. Sellest ajast peale käib Trudi Pelikan kandadel, tõmbab õlad ette ja kallutab ennast taha. See teeb tema küüru ümaraks ja käsivarred jäigaks nagu labidavarred. Kuna teda polnud võimalik kasutada ei ehitusel, tehases ega abilisena garaažis, sai temast teisel talvel haiglabaraki abiline.
Meie räägime haiglabarakist, sellest, et see on ainult kärvamistuba. Trudi Pelikan ütleb: Meil pole aitamiseks midagi peale ihtüooli, mida peale määritakse. Velsker on venelanna ja arvab, et sakslased surevad lainetena. Talvine laine on õige suurem. Suvine, epideemiatega laine on teisel kohal. Sügisel valmib tubakas, siis tuleb sügisene laine. Nad mürgitavad ennast tubakakeeduveega, see on odavam kui kivisöeviin. Ja klaasikildudega veresoonte
Läbilõikamine on täiesti tasuta, nagu ka oma käe või jala maharaiumine. Ja samamoodi tasuta, ütleb Trudi Pelikan, on peaga vastu telliskiviseina joosta, kuni surnult maha kukud.
Enamikku tundsid vaid näo järgi, loenduselt või sööklast. Ma teadsin, et paljusid polnud enam. Aga kui nad polnud minu silme all surnult maha kukkunud, ei pidanud ma neid surnuks. Hoidusin küsimast, kus nad praegu on. Kui on liiga palju näitlikku materjali nendest, kes sinust kiiremini lahkuvad, muutub hirm võimsaks. Aja jooksul ülivõimsaks, see tähendab äravahetamiseni sarnaseks ükskõiksusega. Kuidas muidu peaks väle olema, kui surnu esimesena avastad. Ta tuleb kiirelt lahti riietada, seni kui ta on veel painduv ja enne kui keegi teine tema riided ära võtab. Peab võtma padja alt tema säästuleiva, enne kui keegi teine kohale jõuab. Selline ärakoristamine on meie viis leinata. Kui kanderaam barakki jõuab, ei tohi laagri juhtkonnal äraviimiseks olla midagi peale surnukeha.
Kui surnu ei ole isiklik tuttav, nähakse surmas ainult kasu. Koristamises pole midagi halba, vastupidisel juhul teeks surnu sedasama, ja talle ei pandaks seda pahaks. Laagrimaailm on praktiline. Häbi ja õudustunnet ei saa endale lubada. Tegutsetakse stabiilses ükskõiksuses, võib-olla masendunud rahulolus. Kahjurõõmuga ei ole selle midagi tegemist. Usun, et mida väiksemaks muutub pelg surnute ees, seda rohkem riputakse elu küljes. Eda rohkem ollakse iga pettuse jaoks saadaval. Veendakse iseennast, et puudujad on lihtsalt teise laagrisse läinud. Mida ei tea, see ei loe, usutakse vastupidist. Nii nagu leivakohus, tunneb ka koristamine ainult olevikku, kuid ei tegutse vägivaldselt. See sünnid asjalikult ja leebelt.
Isakodu ees pärnapuu seisab
Isakodu ees pink on seal
Ja kui kunagi kodutee leian
Ei lahku ma pärna alt eal
Seda laualb meie lauljanna Loni Mich, higipiisad laubal. Ja Tsitri-Lommeril on pill põlvede peal ja metallvõru pöidla ümber. Iga laulurea järel tõmbab ta pehme kaja ja laulab kaasa. Ja Kowatsch Anton nihutab trumme paar korda ettepoole, kuni saab Lonile oma trummipulkade vahelt otsa kõõritada. Paarid tantsivad läbi laulu ja kepslevad nagu linnud tugeva tuulega maandumisel. Trudi Pelikan ütleb, et me ei saa nagunii enam käia, saame ju ainult veel tantsida, oleme õõtsuva vee ja klõbisevate kontidega paks vatt, nõrgenad kui trummilöögid. Selle põhjusena loetleb ta haiglabaraki ladinakeelseid saladusi.
Polüartriit. Müokardiit. Dermatiit. Hepatiit. Entsefaliit. Pellagra. Pilusuuga düstroofia, ka surmaahvikese näoks kutsutud. Kangete külmade kätega düstroofia, ka kanavarvasteks kutsutud. Dementsus. Teetanus. Tüüfus. Ekseem. Ishias. Tuberkuloos. Siis tuleb düsenteeria heleda verega väljaheidetes, furunkul, haavandid, lihaste kõhetumus, nahakuivus sügelistega, parodontiit hammaste väljalangemisega, hambamädanik. Külmumist Trudi Pelikan ei maini. Ka mitte näo külmumisi telliskivipunase naha ja kandiliste valgete plekkidega, mis esimese kevadsoojusega tumepruuniks muutuvad, nagu need juba praegu tantsijate nägudele värvi annavad. Ja kuna ma midagi ei ütle ja midagi ei küsi, mitte midagi, pigistab Trudi minu käsivart ja ütleb:
Leo, ma mõtlen tõsiselt, ära sure talvel.
Ja trummar ja Loni laulavad koos kahehäälselt:
Madrus, ära mõtle
Enam kodule
Laulu sekka räägib Trudi, et talv otsa hoitakse surnuid paar ööpäeva tagahoovis lume all üksteise otsa virna laotuna, kuni nad on piisavalt kõvaks külmunud. Et surnumatjad on laisad kaabakad, kuna nad raiuvad laibad tükkideks, et nad ei peaks tervet hauda kaevama, vaid ainult väikese augu.
Olen Trudi Pelikani hoolega kuulanud ja tunnen endas midagi kõigist neist ladinakeelsetest saladustest. Muusika virgutab surma, ta saab õõtsuda.
Põgenen muusikast oma barakki. Mõlemas vahitornis laagrihoovi tänava ääres seisavad vahisõdurid, kitsad ja tardunud, otsekui kuust väljunud. Valvelaternatest voolab piima, valveruumist laagri sissepääsu juures lendab hoovi naeru, seal kaanitakse jälle suhkrupeediviina. Ja laagrikorsol istub valvekoer. Tal on roheline hõõgus silmades ja tema käppade vahel lebab kont. Arvan, et see on kanakont, kadestan teda. Koer tajub seda ja uriseb. Pean midagi tegema, et ta mulle kallale ei kargaks, ja ütlen: Vanja.
Kindlasti pole see tema nimi, aga ta vaatab mulle niimoodi otsa, e nagu võiks ka tema minu nime öelda, kui ta vaid tahaks. Pean kaduma, enne kui ta seda teeb, astun suurte sammudega ja keeran paar korda ringi, et ta mulle järele ei tuleks. Barakiukse juurde jõudnud, näen ma, et ta ei kummardu ikka veel oma kondi kohale. Ikka veel vaatab ta mulle järele või minu häälele või Vanjale. Ka valvekoeral kaob mälu ja tuleb tagasi. Aga nälg ei kao ja tuleb tagasi. Ja üksindus on nagu nälg. Võib-olla on vene üksinduse nimi Vanja.
Riides nagu ma olen, ronin oma voodisse. Nagu alati põleb puust lauakese kohal avariivalgus. Nagu alati, kui ma uinuda ei suuda, vahin tardunult mustade põlvevoltidega ahjutoru ja käokella kaht rauast nulukäbi. Siis aga näen ennast lapsena.
Seisan kodus verandauksel, mul on mustalokilised juuksed ja ma ei ulatu isegi mitte ukselingini. Hoian süles oma mängulooma, pruuni koera. Tema nimi on Mopi. Katusealust laudteed mööda tulevad mu vanemad linnast koju. Ema on oma punase lakk-käekotikese keti ümber käe keeranud, et see trepist üles tulles ei kõlksuks. Isa hoiab valget õlgkübarat käes. Ta läheb tuppa. Ema jääb seisma, silub mu juuksed laubalt kõrvale ja võtab kaisulooma käest. Ta paneb selle verandalauale, lakknahast koti küljes kõliseb kett, ja ma ütlen:
Anna mulle Mopi, muidu ma olen üksi.
Ema naerab: Sul olen ju mina.
Mina ütlen: Sa võid ju ära surra, Mopi mitte.
Nende nõrkade norskamises, kes enam tantsimas ei käi, kuulen oma lapsehäält. See on nii sametine, et mul hakkab õudne. Kaisuloom kussutamiseks, milline sõna saepuru täis mängulooma kohta. Ja siin laagris pole enam muud, kui olla KUSS, või kuidas nimetada seda hirmu pärast vaikimist. Ja KUŠAT on vene keeles sööma. Söögi peale ei taha ma nüüd küll enam mõelda. Sukeldun unne ja näen und.
Olen valge sea seljas läbi taeva koju ratsutanud. Ülevalt õhust tunneb selle maa hästi ära, piirjooned peavad paika, need on koguni tarastatud. Aga selle maal seisavad ümberringi ilma omanikuta kohvrid ja nende vahel söövad rohtu omaniketa lambad. Neil ripuvad kaelas nulukäbid, aga need helisevad nagu kellukesed. Ütlen:
See on suur kohvritega lambalaut või suur lammastega raudteejaam. Seal ei ela enam keegi, kuhu on mul nüüd minna.
Näljaingel vaatab mind taevast ja ütleb: Ratsuta tagasi.
Mina ütlen: Siis ma ju suren.
Kui sa sured, teen kõik oranžiks, ja enam ei ole valus, ütleb ta.
Ja mina ratsutan tagasi ja tema peab sõna. Sellal kui ma suren, on taevas kõikide vahitornide kohal oranž, ja ei ole valus.
Siis ärkan üles ja pühin padjaga oma suunurki. Neid kohti armastavad öösiti lutikad.
Looming
(Eesti keeles ilmunud)
„Südameloom“, Eesti Raamat 2010 (tõlkinud Vilma Jürisalu)
„Hingamise kiige“, Koolibri 2010 (tõlkinud Tiiu Relve)
„Niederungen” (1982),
„Drückender Tango” (1984),
„Der Mensch ist ein großer Fasan auf der Welt” (1986),
„Barfüßiger Februar” (1987),
„Wie Wahrnehmung sich erfindet” (1990),
„Hunger und Seide” (1995),
„In der Falle” (1996),
„Die blassen Herren mit den Mokkatassen” (2005),
„Atemschaukel” (2009)
Tunnustused
Kleisti auhind 1994
Grazi kirjandusauhind 1997
Franz Kafka auhind 1999
Würthi Euroopa kirjanduse auhind 2006
Nobeli kirjandusauhind 2009
Linke
Mari Peegel „Erilise keele ja mäluga naine: nobelist Herta Müller“, Eesti Päevaleht 09.10.2009, http://www.epl.ee/artikkel/479840
Maimu Berg „Herta Müller- viienda saksakeelse kirjanduse esindaja“, ekspress.ee 18.10.2009 http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/herta-muller-viienda-saksakeelse-kirjanduse-esindaja.d?id=27692345
Ave Mattheus „Herta Müller: nälja ja hirmu poeesia“, Eesti Päevaleht 12.11.2010,
http://www.epl.ee/artikkel/587164
Ave Mattheus „Massidele tundmatu, asjatundjatele suur kirjandus“, Sirp 30.10.2009
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9632:massidele-tundmatu-asjatundjatele-suur-kirjandus-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3273
Ulrich Greiner „Herta Müller: mul on olnud nii palju õnne!“, Eesti Päevaleht 04.02.2011
http://www.epl.ee/artikkel/482066
Heli Mägar „Nobeli kirjandusauhind Ida.Euroopa diktatuuri läbivalgustajale Herta Müllerile“, Looming 1/2010, http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=277
Nädala autor 