Olev Remsu
Olev Remsu (1947) – eesti kirjanik ja filmidramaturgia õppejõud.
Foto: Postimees
Olev Remsu:
“Minu jaoks on mõlemalt poolt polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja Jäämere ääres paiknev Neenetsimaa saanud kohaks, mille otsa olen hakanud komistama. Olen sealkandis käinud viis korda. 1961. aastal lõhati Novaja Zemlja Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll. Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil. Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus. Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida”
Katkend: “Minu Neenetsimaa”, Petrone Print 2010, lk 53-57.
Nõukogude võim pettis neenetseid nagu kõige labasem sahkerdaja. Kusjuures see oli riiklik poliitika, seda tehti Lenini nime kasutades! Sõjakommunismi ajal kehtestati ka riiklik kalapüügimonopol, nüüd jäid neenetsid lisaks veel ilma kaladeta. Tõsi, pisematel ja kaugematel jõgedel ei suudetud kalapüügimonopoli kehtestada.
Juba varem oli vastuolusid umbvenelastest võimude ja põlisrahva vahel – kes siis tahab, et tal võetaks ära lapsed ning pandaks internaatkoolidesse. Vanemad ei näinud oma lapsi kaua-kaua. Oi, kuidas põlisrahvad armastavad oma lapsi! Pealegi käis koolitöö enamasti vene keeles, millest lapsed mitte kõige vähematki aru ei saanud.
Šamaanidelt ja nendelt, kellel oli üle viiekümne poro, võeti valimisõigus. Normaalseks elamiseks aga oli tarvis vähemalt 70 poro, muidu ei tule perekond toime. Nõukogude ametnikud tembeldasid kõik normaalsel järjel olevad neenetsid kulakuteks ning hakkasid neid alul soolaste maksudega kiusama, pärast kolhoseeriti kõik porod ja koeradki. Kujutate pilti – su koer on kolhoosi omand!
Kolhoosid loodi ühe nädalaga, püstitati kolhoseerimise maailmarekord. Eile oli neenets integraalkooperatiivi liige, täna kolhoosnik, kusjuures inimene ei saanud aru, mida see tähendab. Kolhoseerijad ise ja kohale toodud kolhoosnikud hakkasid neenetsite pühast Num-to järvest kala püüdma. See oli neenetsitele sama, kui keegi tahaks enda majale Jeruusalemma nutumüüri kividest vundamenti teha. Või teeks keegi Punase väljaku Vassili Blažennõi kiriku kuplitest endale linnaveerde daatša.
Kõigepealt viisid põliselanikud seepeale oma lapsed ära internaatkoolist, mida võis ju ka vanglaks nimetada, seejärel kammisid OGPU-lased läbi tundra, metsatundra ja taiga ning nõudsid lapsi tagasi – kes ei andnud, see lasti kohapeal maha. Nüüd ründasid omakorda neenetsid ja handid ning tegid platsi üsna puhtaks. Nõukogude võimust ei jäänud asulates järele riismeidki, looduses oli seda tolleks ajaks niigi kasinalt. Nagu praegugi. Ma ei tea teist näidet Nõukogude Liidu ajaloost, kus võimud oleksid hakanud ülestõusnutega läbirääkimisi pidama. Aga meil hakkasid!
Ülestõusnud võtsid vene läbirääkijad kinni ja šamaanid tapsid need rituaalselt, et kõigest võõrast igavesti vabaneda. Ja vabanesidki. Tükk aega polnud siin Nõukogude võimu, alles siis tulid siia OGPU-karistussalklased, viisid ära kõik mehed. Naised ja lapsed jäid küll tšummidesse, kuid ära võeti kõik relvad. Aga mida hant või neenets ilma pussita teeb? Ilma püssita? Ta sureb nälga.
Te ütlete, et see kõik oli asjatu? Meeleheitlik üritus? Ei olnud! Meil polnud kolhoose kuni kuuekümnendate aastateni, alles siis julgesid võimud teha uue kollektiviseerimiskatse. Ma arvan, et tänu sellele ülestõusule on neenetsi rahvas säilinud. Praegu taotleme luba, et pääseda NKVD arhiividesse ning teha selgeks ülestõusnute nimed. Pärast peeti kohut, ametlikult lasti maha 49 inimest, sellest peab ju olema mingi protokoll säilinud. Me tahame kindlaks teha surmamõistetute nimed, eriti ülestõusu juhi nime. Neenetsid vajavad oma rahvuskangelast.
Teate, mul on südamel kohe kergem, kui ma olen selle teile ära rääkinud,” lpetas Tamara Grigorjevna.
Püsis vaikus nagu pärast põnevusjuttu alati. Mõtlesin, kas ameeriklane teab, mis tähendab “ametlikult lasti maha”? Kas ta tuleb selle peale, et tegelikult oli ohvrite arv oluliselt suurem, sest sõna “ametlikult” tähendas Tamara Grigorjevnal “võltsitult, vähendatult”?
“ma soovitan teile, käige ära meie surnuaial, seal on Kazõmi sõja ohvrite ühishaud. Viimasel ajal on inimesed hakanud sinna avalikult lilli viima, Gorbatšov lubab seda. Stalini ajal oleks selle eest pandud seina äärde, Hruštšovi ajal vangi, Brežnevi ajal oleks parteist välja visatud,” rääkis Tamara Grigorjevna.
“Kas on võimalik, et ülestõusu juhi nimi on Ivan Vampõlov?” küsis järsku John, kusjuures ta tegi seda väga ettevaatlikult.
“Kus te seda teate?” ehmatas Tamara Grigorjevna ikkagi.
Minagi olin päris pahviks löödud. Mina polnud varem silpigi sellest sõnast kuulnud, aga ameeriklane oskab pakkuda rahvuskangelase nime!
“See on üks kõige tõenäolisemaid versioone, ent vajab kontrolli. Kuidas te seda nime ikkagi teate?” kordas küsimust Tamara Grigorjevna.
“Te hakkate naerma, kui ma seda teile ütlen. Unes nägin. Unes! Õieti ei näinud, vaid kuulsin! Kui te, Tamara Grigorjevna, sõjast rääkisite, alles siis ma taipasin, mida mu unenägu jutustas – see oli Kazõmi sõda. Ja siis tuli üks jahipüssiga mees minu juurde ja küsis neenetsi keeles – kas tahad meie poole üle tulla, tahad või? Tahad ülekohtu vastu võidelda, tahad? Ma küsisin – kes te olete? Ma olen Ivan Vampõlov, jätke meelde – Ivan Vampõlov! Me läheme oma lapsi vanglast ära tooma, tule aita meid!” rääkis John.
Märkasin, kuidas Tamara Grigorjevna torutas umbusklikult oma küpspunaseks võõbatud huuli.
Teadlase kriitiline vaim ei võinud sellisesse allikasse tõsiselt suhtuda. Näha Kazõmi sõda unes – see on lasteaiajutt! Tamara Grigorjevna oli materialist, ta uskus objektiivsesse reaalsusesse, mitte mingisse udusesse teispoolsusse ja hämusesse hauatagusesse ellu.
“Ta ütles, et tuleb mulle veel unes külla,” ei kohkunud John ebalevast vastuvõtust ja rääkis edasi.
Direktorikabineti uksele koputati tungivalt.
“See on Sergei Sergejevitš, ma olen selles kindel. Tema koputab alati niimoodi. Poisid, te siis mäletate, milles me kokku leppisime – ei ainsatki sõna Kazõmist,” sosistas Tamara Grigorjevna. “Sisse, palun!”
Sergei Sergejevitš oli loomulikult Kaabu.
“Aah, sina, Goša! Tere!” teretas direktriss.
“Fizkultprivet!” kõlas rõõmus tervitus.
Tulija oli hoopis mammutileidja Jüri Üürike, nisukollaste juuste ja punetava näoga ning minu teada ainuke eestlane Obi kaldal.
Mis eestlane! Ta oli oma rõõsa jume ja heleda peaga väljanägemiselt sajaprotsendiliselt saarlane, rääkis eesti keeltki armsa ö-ga.
Siin, Neenetsimaal, oli see umbes kolmekümne viiene mees turismiinstruktor, mägimatkamise meistersportlane, korraldas šokimatkasid. Üürikest kiideti Nõukogude Liidu keskajalehtedes ehtsaks oma ala entusiastiks.
Ka Üürike kandis štormovkat, kuid tema vorm oli täiuslikum, tal olid jalas puusani ulatuvad kalavinskid ja need olid stiilselt kohutavalt porised.
Seda mõõdupuud ma teadsin – mida lägasem, seda väärikam! Ainult kantseleirotid võisid polaaraladel ilma väliste plekkideta olla, kuid neil oli must südametunnistus.
Khakivärvi presentpoolmantel ehk štormovka oli rüü, mida mõni Siberi-hull seltskond Eestiski originaalteksastest kõrgemaks hindas ning Üürikesel oli see täpselt viimase peal – parajalt peetud ja pleekinud, mõõdukalt räbal, mitte mõni nõelasilmast tulnu, mis ainult pühapäeval selga pannakse.
Üürike oli mees, kes ei vajanud kodu, püsiv elupaik vaid ahistas teda. Üürikest tõmbasid üksnes käimata teed, kõige rohkem need, kuhu mitte keegi polnud varem jalga tõstnud, natuke kõlbasid ka need, kuhu ta ise polnud varem sattunud.
“Paljud ütlevad, et mina leidsin Estonetsi. Mina aga mitte üksnes ei leidnud mammutit, vaid kaevasin selle ka igikeltsast välja. Kõigepealt andis mammut mulle käppa, alles siis alustasin,” ütles Üürike.
“Ma ei tea, mulle tundub vahel, et kõik tiblad on kirjaoskamatud! Kõik,” alustas Üürike.
Väita seda ajalooteaduse kandidaadi Tamara Grigorjevna kabinetis, kus riiulid on põrandast laeni raamatuid täis!
Looming
Minu Neenetsimaa, Petrone Print 2010
Bussiga Poolas, Go Group 2010
Liiviküla ehk Lifljandia, Eesti Raamat 2010
Islam ja diktatuurid; Venemaa ja Kesk-Aasia, Go Group 2010
Mälestused: Moskva. Tartu. Praha, Eesti Keele Sihtasutus 2009
Rongiga maailma lõppu: Tallinn-Moskva-Vladivostok, Go Group 2009
Musketäride muundumised, Eesti Keele Sihtasutus 2008
Kodunt kaugemal: reisikirjad laiast maailmast, Eesti Raamat 2008
Toronto, New York, Los Angeles, Go Group 2008
Juuditar ja idasakslanna, Wellesto 2007
Rudimoisi isa: Tartu-romaani esimene osa, Wellesto 2006
Päästke mind, palun, päikese eest, päästke, Wellesto 2004
Kalad kõnniteel, päästke mind, Wellesto 2004
Kevad Hiinas, valitud reisikirjad, Eesti Keele Sihtasutus 2002
Valitud reisikirjad 1, Eesti Keele Sihtasutus 2001
Valitud teosed 2, Wellesto 2001
Paradiisisaared Tahiti ja Tonga, Eesti Keele Sihtasutus 2001
Margit Puusaag ja tema mehed, Wellesto 2001
Juhan Liivi armastuse valu, Wellesto 2001
Artur Magnussoni suur sõjasuvi ning Moskva ja Tartu mälestused, Eesti Keele Sihtasutus 2000
Haapsalu tragöödia, Virgela 2000
Ungern-Sternberg – sõjajumal, Esimene raamat, Virgela 1999
Ungern-Sternberg – sõjajumal, Teine raamat, Virgela 1999
Kindralleitnant Robert Roman Ungern-Sternberg, V. Pinn 1999
Tšingis-khaan on Ungern-Sternberg, Perioodika 1997
Artur Magnussoni suur sõjasuvi, Eesti Raamat 1997
Kuidas rikkuda piiri, Virgela 1997
Pariisi linnas Londonis, ehk, Euroeesti hääled, Eesti Raamat 1996
Poeet&Jeesus, UMARA 1994, Sankt-Peterburg
Liikuja autoportree, Kupar 1995
Tartu- &Praha-mälestused, Wellesto 1992
Elu Moskvas, Wellesto 1991
Armastusega Oxfordi, Eesti Raamat 1991
Kurbmäng Paabelis, Eesti Raamat 1989
Lapsepõlvest Malleta, Eesti Raamat 1981
Homne karikakar, Perioodika 1976
Linke
Olev Remsu “Seest siiruviiruline, pealt punakarvaline”, Sirp 6.02.2009
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8135:seest-siiruviiruline-pealt-punakarvaline&catid=4:film&Itemid=3&issue=3238
Raimu Hanson “Kirjanik rikastab tartlaste mälu”, Tartu Postimees 5.02.2009
http://www.tartupostimees.ee/?id=78280
Jüri Aarma “Olev Remsu: Iga rahvas ei ole oma valitsejat väärt”, Maaleht 1.11.2007 http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=10437
Rein Põder
Rein Põder (1943) – eesti kirjanik ja kirjastaja.
Foto: Peeter Langovits/Postimees
Albu valla tänavuse A.H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia sai Rein Põder romaani eest “Unustatud”. Romaan jutustab kolme eestlase põgenemisteekonnast läände Teise maailmasõja ajal, vahendasid ERRi raadiouudised.
Preemia anti kirjanikule üle 24. veebruaril 2011 Albu mõisas. Preemia suuruseks on 320 eurot, millele lisatakse kirjanik Tammsaare lemmik moos – pohlakeedis.
Katkend “Juba olnud”, Eesti Raamat 2008, lk 374-377.
Me olime temaga konservatooriumi jõudnud otse rongilt, Leningradi vaksalist. See, et ma Tiiaga kaasa olin, polnud midagi erakordset – olin ju viibinud paaril korral tema Riia kontsertidel ja korra ka etendusel Leningradis Kirovi teatris. Niisugused sõidud, muidugi võimaluste piires, käisid minu kui lauljanna abikaasa rolli juurde. Moskva puhul oli meeldiv see, et siin oli möödunud suur tükk minu noorusest, kui nii võiks öelda, ja ehkki armeeteenistuse aeg on noore mehe jaoks omamoodi tume pilv, oli see linn mulle kokkuvõttes siiski nii mõndagi kinkinud. Ta oli mulle esimene ja pikka aega ainus metropol; teised tulid tunduvalt hiljem ja seda juba siis, kui kõigel – kohtadel, elamustel, sündmustel, inimestel – oli suurem võimalus korduda või kattuda.
Ent me olime jõudnud siiski liiga vara. Selgus, et orkestriproovi alguseni oli tubli tükk aega – ja nii konservatooriumi Suure saali peauks kui ka külguks olid veel kinni. Nõnda siis istusime koos oma asjadega Tšaikovski mälestussamba ette pikale pingile üsna leige aprillipäikese kätte. Tiia oli juba kummaliselt erutunud.
Ent kohe selgus – see polegi niisama istumine. Mulle turgatas korraga meelde lugu, mida olin tahtnud Tiiale juba mitmel korral kodus rääkida. Ja see pidi igati sobima, et ta mõtet natuke eelseisva juurest natuke hajutada. Võis koguni öelda, et see lugu ja see koht olid moodustamas suurepärast kombinatsiooni.
“Tead, mul oli ülikoolis kursusekaaslane, väike armas neiu. Siiri. Me saime temaga hästi läbi. Kuidas ma ütlen – meil oli ühiseid intellektuaalseid huvisid. Teater, veidi ka muusika. Kord mu sünnipäevaks kinkis ta mulle raamatu, Issaak Levitanist, mis on meil praegugi kodus raamaturiiulis olemas, kui sa huvi tunned. Nojah, tema oli minust palju suurem muusikasõber. Ja tema suurim elamus oli muidugi esimese Tšaikovski-nimelise konkursi lõppvoor… Mis aastal see õieti toimus?”
“Viiekümne kaheksandal, Hruštšovi ajal. Ma mäletan seda aastat väga hästi,” reageeris Tiia kohe.
“Nojah, ja tead, ta võttis seal Tartus pähe, et sõidab Moskvasse ja peab pääsema siia sellesse saali, kus pidi mängima too noor pikka kasvu ameerika pianist Van Cliburn… Jah, Siiri oligi esimene, kes mulle seda saali kirjeldas. Ja selle saali kuulsaid portreid… Muidugi, muidugi, kõige tähtsam oli see, et Van Cliburn mängis Tšaikovski Esimest, mille algus on ju… “
“…jah-jah, kõigile tuttav,” lausus Tiia ja ümises need mõned taktid mulle ette. Just needsamad, mis olid raudsete või malmist nootidena kirjas meie selja taga mälestussamba balustraadil, seega vaid käeulatuse kaugusel Tiiast ja minust. See polnud üldsegi edevusest ümisetud, ma teadsin, et Tiia justkui kontrollib, kas tal on ikka muusikaliteratuurieksamist midagi veel meeles, sest õpitud muusika hulk, teemade rohkus oli “nii kohutav”.
“Muuseas, see, kuidas Siiri siia saali sisse pääses, on omaettelugu. Mingit piletit tal ju polnud ega saanudki olla, sest Moskva muusikapublik, eriti naispool, oli tollal Van Cliburnist lausa meeletult vaimustunud… Kuid, nagu sa tead, fanaatilistele inimestele avanevad sageli ka raudkõrged väravad. Tema heaks ingliks osutus keegi piletöörist tädike, kel hakkas kindlasti kahju vaesest väikesest eesti tüdrukust, ja ta aitas teda, leides talle klapptooli või veel ühe paljudest lisatoolidest, ma täpselt ei mäletagi. Igatahes istus Siiri juba kontserdi alguses juba saalis, seljas tume, valge kraega kleit, käes pikad valged kindad, hoides kogu kontserdi süles valgeid kallasid, mis ta oli Eestist kaasa võtnud ja kogu tee veepurgis hoidnud. Mul on see pilt nõnda silme ees, nagu näinuks ma kõike ise… Kuule, kuidas mina täna saali pääsen? Kas pean ka mõnele tädikesele silma tegema, karbi komme kinkima või…?”
“Ära muretse, sulle kirjutatakse välja vabapääse. Mul on õigus koguni kahele vabapääsmele. Nii et ma ei tea veel, kes on see teine õnnelik. Kus sa istuma hakkad seda ma ei tea, aga küll ma su silmadega üles leian! Võid kindel olla, see oskus on meil kõigil olemas,” sõnas Tiia. “Aga räägi nüüd oma Siirist edasi. Kas sa olid temasse natukene armunud ka?”
Jätsin selle provotseeringu tähele panemata. Seda enam, et meil oli veel selgesti meeles, kuidas nüüd öelda, üks… eluvärin.
“…Saal oli muidugi nagu elektrit täis. Lisaks Tšaikovski Esimesele mängis Van Cliburn ka Rahmaninovi Kolmandat, mis on samuti vene publiku lemmikkontserte. Seda aplausi, seda lilleuputust, mis lõpuks järgnes, on raske ette kujutada. Muidugi tuli osa menust loovutada dirigent Kondrašinile… Mõistad, ma püüan rääkida enam-vähem Siiri sõnadega. Aga ma olen seda ka ise mingist dokfilmist ning ka fotodelt näinud. Siiri tipphetk oli muidugi see, kui ta suutis end nende kõige suuremate kaasaelajate vahelt, kelleks olid eranditult naised, läbi pressida ja sinna lavaservani jõuda. Kümnete kätepaaride hulgas olid ka tema valged kallad. Muidugi võttis pianist vastu vaid mõned lilled – ja Siiri omad olid ühed neist. Siiri ise arvas, et otsustavaks impulsiks võisid saada tema pikad valged kindad ja lilled ise ka, mis olid teistsugused kui kõrvalseisjatel. Sest tema kõrval ulatati muidugi mõista kõige enam verevaid nelke ning tulipunaseid roose. Kõik, kellele lilled kätte jäid, pidid need lõpuks loovutama kahele vormirõivais naisele, kes parajal hetkel appi ilmusid. Nõnda siis võiks arvata, et korraks siiski kohtusid eesti keskkoolitüdruku ja ameerika pianisti pilgud, ning see oli kui särises hetk, mis…”
“Ja-ah,” häälitses Tiia äkki oma tavalisel armsal häälel, ning ma sain aru, et ta pole räägituga kui mitte just päri, siis võib-olla tõesti vilksatas mu jutus midagi ta enesetunnet riivavat. Ent kohe selgus, et asi polnud üldsegi Siiri valge kraega kleidis ja pitskinnastes ning ka mitte meie omavahelises sümpaatias, sest mineviku suhtes armukade olla on üks rumalamaid asju ja nõnda edasi.
Tunnustused
Ajakirja Looming novellivõistluse auhind 1984
Bernhard Kangro kirjanduspreemia 1994
Albu valla A.H.Tammsaare kirjanduspreemia 2011
Looming
Kingitus, (jutud) Eesti Raamat 1981
Kahekesi maailmas, (lühiproosat) Eesti Raamat 1982
Kuldvits, (lühijutte) Eesti Raamat 1982
Hilised astrid, (romaan) Eesti Raamat 1984
Kõige pikem suvi, (jutustused) Eesti Raamat 1986
Pardiajaja, (romaan) Eesti Raamat 1988
Põlev ratas; Kaksteist kuud, (novellid) Eesti Raamat 1988
Salaarmastus, (proosat 1985-88) Eesti Raamat 1990
Jahedad varjud, (romaan) Eesti Raamat 1992
Külmnäpp, (romaan) Eesti Raamat 1993
Imelik vang, (romaan) Eesti Raamat 1995
Armastuse hääl, Eesti Raamat 1996
Äiatar, (romaan) Eesti Raamat 1998
Hula, (romaan) Eesti Raamat 2000
Hiliskevad, (pihtimusromaan) Eesti Raamat 2002
Teadmatus, (romaan) Eesti Raamat 2004
Eike, (romaan) Eesti Raamat 2006
Juba olnud, (romaan) Eesti Raamat 2008
Unustatud, (teekonnaromaan) Eesti Raamat 2010
Linke
Kaarel Kressa “Rein Põder: eks mõnda teost märgatakse rohkem, Eesti Päevaleht 4.02.2011, http://www.epl.ee/artikkel/592163
Maire Liivamets “Rein Põder. Unustatud”, http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2011/01/rein-poder-unustatud.html
“Karjasepõli pani romaane teatama”, Järva Teataja 26.02.2011, http://www.jt.ee/?id=394229
Maire Liivamets “Kuldse põlvkonna romantiku vanamoeline lugemisvara”, Postimees 23.04.2005, http://www.postimees.ee/240405/esileht/kultuur/163716.php
Võrumaa lastekirjanikud: Rein Põder, http://lib.werro.ee/index.php/rein-poder.html
Rein Veidemann “Rein Põder vajutab suvel kirjutamispedaali põhja”, 7.07.2005, http://www.postimees.ee/070705/esileht/170707.php
Ilmar Palli “Rein tagurpidi N-iga”, Maaleht 10.05.2007, http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:3V7PDzyoLQsJ:paber.maaleht.ee/%3Fpage%3DElu%26grupp%3Dartikkel%26artikkel%3D8478+rein+p%C3%B5der&cd=95&hl=et&ct=clnk&gl=ee&source=www.google.ee
Nädala autor 