Kathrin Schmidt
Kathrin Schmidt on sündinud 1958. aastal Saksamaal Gotha väikelinnas. Ta õppis Jena ülikoolis sotsiaalpsühholoogiat, on töötanud psühholoogina, toimetajana ja teadurina. Tema esimesed luuletused publitseeriti 1979, aastast 1994 on Kathrin Schmidt vabakutseline kirjanik, kes oma loomingu eest on pälvinud mitmeid auhindu.
6. mail kell 15.00 – 16.30 TÜ raamatukogu konverentsisaalis
Saksa kirjanik Kathrin Schmidt kohtub lugejatega. Romaani “Sa ei sure” eestikeelse tõlke esitlus. Kirjanikuga vestleb tõlkija Piret Pääsuke, katkendeid romaanist loeb näitleja Külliki Saldre. Sünkroontõlge.
Tartu kirjandusfestivali Prima Vista külastab saksa luuletaja ja prosaist Kathrin Schmidt, kelle romaan “Sa ei sure” võitis 2009. aastal Saksa raamatuauhinna, mis omistatakse aasta parimale saksakeelsele romaanile. Saksa raamatuauhind (Deutscher Buchpreis) on arvukate saksa kirjandusauhindade seas üks hinnatumaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid ning auhinna üleandmine toimub Frankfurdi raamatumessil.
Kathrin Schmidti romaan “Sa ei sure” (“Du stirbst nicht”) ilmus 2010. aasta lõpus eesti keeles Piret Pääsukese tõlkes kirjastuse Eesti Raamat sarjas “Nüüdisromaan”. Publiku ette astub kirjanik 6. mail kell 15.00 Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis ja 8. mail Tallinnas.
Romaanis “Sa ei sure” jutustab kirjanik loo maailma taasvallutamisest. Saksa raamatuahuhinna žürii on kirjeldanud romaani nii: “Silp silbi ja lause lause järel otsib teose kangelanna, kes pärast ajuverejooksu koomast ärkab, oma kadunud kõnevõimet, kadunud mälu. Kord lakooniliselt, kord naljaga, siis kõhedusega kirjeldab romaan haige sisemaailma ja laseb sellest suure keelelise jõuga välja kasvada tema perekonna, abielu ja mitte ette nähtud, pöörase armastuse loo. Maailma, mille ta tükkidest kokku seab, kuuluvad lagunev SDV, Saksamaa taasühinemise aastad ja uue sajandi algus. Nõnda on individuaalne lugu tagasipöördumisest surma piirilt ühtaegu pealetükkimatult ja kunstipäraselt asetatud ajaloolis-poliitilise pöördeaja kajaruumi.”
Romaanis kirjeldatud lugu pole suvaline kirjanduslik teema, vaid suures osas autori enda poolt kogetu. Romaani peategelasega ühendavad Kathrin Schmidti mitmed seigad: pärit toonaselt Ida-Saksamaalt, kuulub ta põlvkonda, kelle elu on kujundanud sotsialistlik argipäev, seejärel Saksamaa taasühendamine. Nii nagu romaanikangelannal Helenel, on Kathrin Schmidtil viis last ja ta elab Berliinis.
Aastal 2002 tabas teda ootamatult verevalum ajju, ta langes koomasse, oli pooleldi halvatud ega suutnud rääkida. Tänaseks on traumast jäänud kergemad puuded, kirjutada suudab ta vaid vasaku käega. Sellest, et taastumine kirjanikuna on õnnestunud, annab aga tunnistust käesolev raamat, mis on ühtaegu eksistentsiaalse teemaga romaan ja kirjanduslik kinnitus taasleitud keelelisest väljendusoskusest, elust.
Kathrin Schmidt alustas luuletajana, tema esimene romaan “Gunnar Lennefseni ekspeditsioon” ilmus 1998, järgenes “Koenigi lapsed” (2002). Pärast ajurabandusest paranemist ilmus autoril esmalt Stasi-teemaline romaan “Seebachi mustad kassid” (2005) ja seejärel alles suurt tähelepanu pälvinud “Sa ei sure” (2009). Eelmisel aastal ilmus luulekogu “Pimedad mesilased” (“Blinde Bienen”) ja tänavu märtsis on ilmumas jutustuste kogu “Finito. Unustagem” (“Finito. Schwamm drüber”).
Kathrin Schmidti esinemised Eestis saavad teoks koostöös Tartu Saksa Kultuuri Instituudi ja Goethe Instituudiga.
Katkend “Sa ei sure”, Eesti Raamat 2010, lk 132-134.
Säärane mitmetähenduslik sõna ajukoopas, on keeruline uinuda, see on kiilunud Viola külaskäigu laupäeva ja pühapäeva vahele. Mitte ei taha enam peast välja minna, et ta võis olla Matthesega sõjajalal, kui aneurüsm rebenes. Et mehele sobis see hästi, et see rebenes. Muutis Helene sõltuvaks. Otsekohe häbeneb ta seda mõtet, kuid Matthes on nii kiindunud… Täidab ta soove, ilma et ta oleks neid välja öelnud. Toob külastustega kaasa nii palju kindlust, et talle peaks nagunii igavesti tänulik olema. Ilma temata poleks keegi kavatsenud Helenet stroke unit`isse üle viia, kuigi oli ilmselge, et seal hoitakse teda kõige paremini, ja taastusravikliinik oleks olnud plaanis mitu nädalat hiljem. Ta on Matthesele tõepoolest, kurat veelkord võtaks, tänulik. Tänulik nii nagu päris esimestel aastatel, kui ta oli olnud kindel, et Matthes on tema jaoks see ainus õige. Tema depressiivsed siksak-atakid olid olnud ju piisavalt rasked, kord taheti ta isegi psühhiaatriasse sisse panna, kuid Matthes oli selle peale vaid naernud ja öelnud, et ei hakka teda seal külastama. Ta oli nii ehmunud, et salaja, tasa-tasa oli ta saatekirja prügikasti visanud ja haiglasse lihtsalt mitte läinud. Sestpeale oli depressiooniperiood pikenenud, amplituud seevastu märgatavalt vähenenud, lõpuks oli depressiooni tunda vaid mõõdukate võngetena meeleoluskaalal. Näiteks just sügisel, kui Matthes tõmbus oma töötuppa. Tema, kes küll igatses vastutulelikkust, kuid pidi alati tekitama mulje, et on suhetesse kuidagi libisenud, et need on talle kaela määritud, oli armunud ka oma kalduvusse isekuse poole, milles võis tunda end kindlalt, samal ajal kui Helene oli lummatud sellest, mida mees söandas: Matthes oli ta ise, ei vaadanud ringi, mida inimesed võisid tema tegudest arvata, ta oli õige vaba süütundest, mis oli Helene elu kibestanud. See oli olnud õnnelik juhus, mis neid kokku viis, ja oma isiklike eripärasuste tasakaalustamises arendasid nad välja tõelised oskused. Nii arvab ta veel tänagi. Tema muutus vabamaks ja eneseteadlikumaks, Matthes näitas tundeid. Tema julges rohkem, Matthes oli talle kindel seljatagune. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ometigi polnud õnnelik juhus suutnud hoida teda järgnemast kellelegi teisele, põlved nõrgad.
Järgneda… Kas Maljutka Malysch oli tema eest jalga lasknud? Või pidi ta end äkki lausa päästma?
Ta kirjutab lühikese süütu meili, sokutab selle teiste süütute meilide hulka, salvestab disketile ja palub Matthesil need ära saata.
***
Täna tuleb tal füsioteraapias defektset vaadata, kuna suures hallis võimeldakse mehega just tema mati kõrval. Tal tekivad valud. Ta imestab säärase hulga kaasaelamisvõime üle, mida poleks endalt oodanud. Mehe vasak labajalg ei ole tagurpidi põlve külge õmmeldud. Helenele meenub, et nägi kord filmi ühest tüdrukust, kellel oli luuvähk. Tema raviplaan nägi välja nii, et tuli treenida tagurpidi külge õmmeldud labajala liikuvust, et hiljem saaks sobitada jalale proteesi, mille juures pidi kand põlveliigesena tööle hakkama. Midagi sellist võis kaua kavandatud operatsioonide puhul kindlasti edu tõotada. Defektset vaadates aga oli näha, et ta on sattunud avariisse, kuna tema üks kehapool oli rängalt sandistunud. Säärase õnnetuse puhul oli vaevalt võimalik asendada kiirelt üht kehaosa sobivasti teisega, peale selle oli ebatõenäoline, et asjasse puutuv jalalaba võinuks olla nii hästi säilinud, et seda oleks saanud katsetada. Mehel on vigastatud jala luu külge kruvitud mingid suure rattaga aparaadid, jalg on umbes viisteist sentimeetrit altpoolt põlveliigest amputeeritud. Võimalik, kaalutleb Helene, et selle rattaga tahetakse teha venitust, luud kasvama panna. Valu tugevneb, on tunda kogu paremas küljes, mis üha rohkem kramplikult kokku tõmbab. Helene laseb omavoliliselt lahti, käsi ja jalg kukuvad taas lõdvalt matile, millel ta lamab.
Hästi, te suudate seda juhtida!
Helene lamab selili ja peab proovima kuidagimoodi paremat kätt üles ajada. Abivahendiks ulatab terapeut talle lõpuks ühe lühikese kangi, mille ta haarab vasakusse kätte, paremaga tuleb külge klammerduda ja kangi tõsta. Füsioterapeut lööb paremal kaasa, ühiste jõududega tiritakse klammerduv käsi üles. Defektne on vahepeal nutma hakanud. Helene oletab, et tal on valud, kuna ta nägu on haledalt kõverdunud. Mees peab mõlemad jalad maast lahti tõstma, käekönt surub tugevasti matile, see on veider vaatepilt. Terapeut näib järele andvat, võtab mehel käega õlgade ümbert kinni, kuid tal on vist uus piinamine kavas: jooksuharjutused. Vaevaliselt aetakse mees püsti. Ühe karguga – mida siin ei kutsuta mõistagi karguks, vaid käimise abivahendiks – , hoides käeköndiga terapeudist kinni, peab ühejalgne sammuma hakkama; ta pistab päriselt ulguma, ei taha enam lihtsalt ümber kukkuda, kui keegi tast kinni ei hoia. Lõpuks ta laseb end ilmselt veenda ja ta kinnitatakse jooksuseadmele, mille pealt ta ei saa alla kukkuda. Jooksulint läheb aeglaselt tööle, tema sammutihedus on harv, kuid vähemalt kuivavad pisarad.
Helene on sel ajal pingutanud, et terapeut nii väga ei tunnetaks, kui äraolev ta on.
***
Talle on tulnud posti, esimest korda otse kliinikusse. Kodus seevastu on postkast üle ajanud, sõbrad ja sugulased on avaldanud kohkumust ja soovinud õnne, Matthes toob seda kraami korrapäraselt kaasa, aga tema ei vaatagi, annab mehe kätte tagasi. Hoiustab, ütleb ta. Kui kauaks, seda ei ütle. Esimest siiasaadetud kirja aga luges ta vaimustusega: Carla tahaks tulla, on juba kliiniku juhatusega kokkuleppele jõudnud. Kui Helenel midagi selle vastu pole, siis ta jääks paariks päevaks tema juurde, olenevalt sellest, kuidas Helene välja kannatab, kuna nad peaksid tuba jagama. Carla saaks välivoodi.
Välja kannatab?
Carla on tema kõige vanem, kallim, lähedasem sõbranna! Maljutka Malyschist pole Helene talle aga sõnagi rääkinud… Korraga tunnetab ta, et see on Carla usalduse reetmine; ta peab tõesti peale passima, et ta lahtisesse kraatrisse ei kukuks.
Linke
Kirjandusfestivalil Prima Vista http://festivalprimavista.blogspot.com/2011/03/saksa-kirjanik-kathrin-schmidt-luule-ja.html
Kathrin Schmidt Beats Nobel Winner to Capture German Book Prize http://www.bloomberg.com/apps/news?pid=newsarchive&sid=avzE0DT00LI0
Intervjuu Deutsche Wellele: Kathrin Schmidt, Schriftstellerin: Typisch Deutsch http://www.youtube.com/watch?v=UzqSy14Uiu4
Wikipedia: Kathrin Schmidt Kathrin Schmidt http://de.wikipedia.org/wiki/Kathrin_Schmidt
Montagsinterview Kathrin Schmidt “Ich wusste schnell wieder, wer ich bin” http://www.taz.de/1/berlin/berliner-koepfe/artikel/1/ich-wusste-schnell-wieder-dass-ich-kathrin-schmidt-bin/
Mühsame Erinnerungsarbeit, Kathrin Schmidts ungewöhnlicher Roman «Du stirbst nicht« http://www.lyrikwelt.de/rezensionen/dustirbstnicht-r.htm
Kaarel Kressa “Pärast ajurabandust puslet kokku pannes”, Eesti Päevaleht 06.05.2011,
http://www.epl.ee/artikkel/597455
Inga Höglund “Kirjanik Kathrin Schmidtil õnnestus petta surma”, Postimees 06.05.2011.
Toidublogi: Kathrin Schmidht, Eesti Ekspress 05.05.2011,
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/toidublogi-kathrin-schmidt.d?id=45460775
Leo Kunnas
Leo Kunnas – eesti kirjanik ja erusõjaväelane (kolonelleitnant).
Sündinud 14. novembril 1967 Põlva maakonnas Kliima külas.
Leo Kunnas on lõpetanud Vastseliina Keskkooli.
Aastal 1984 püüdis ta Nõukogude Liidust põgeneda, aga jäi piiril vahele ja mõisteti vangi. Pärast vabanemist läks ta vabatahtlikuna Nõukogude Liidu armeesse.
Aastatel 1989–1991 õppis Leo Kunnas Eesti Humanitaarinstituudis ja Helsingi ülikoolis ajalugu ja filosoofiat, seejärel Soome riigikaitse kõrgkoolis.
Foto: Terje Lepp/Eesti Päevaleht
Katkend “Gort Ashryn” II osa. Sõda. Eesti Päevaleht 2009, lk 6-7; 81-82.
Keskendusin mõneks hetkeks seal toimuvale. Sensorpilt näitas, kuidas künkanõlvadel põleb mets. All orus vedeles mitukümmend pihtasaanud tankivrakki. Aeg-ajalt purskusid tankiromude vahel taeva poole mitmesaja meetri kõrgused aurava vee fontäänid. Maapind elas ja pulbitses. See oli ilus paik. Meie ruumikaart näitas, et orus asus kaheksa suurt geisrit.
Umbes kahekümne minuti eest oli vaenlane siin vasturünnakut üritanud. Nad olid reageerinud väga kiiresti – kolmanda rühma maabumisest oli vaevalt kümme minutit möödas. Laevastiku plasmakahurite tuli oli vaenlase lahingumasinad hävitanud.
Künkanõlval plinkisid laserrelvade hääletud sähvatused. Õhk oli tihe kineetilise energia relvade projektiilidest. Kaitseväljad pidasid hädavaevu tulesurvele vastu. Nii tiheda tule all oli võimatu peale tungida. Olime minetanud ootamatuse efekti. Paar minutit, mis oli kulunud vaenlase vasturünnaku tõrjumiseks, oli meilt üllatusmomendi röövinud. Initsiatiiv oli läinud vaenlase kätte. Kolmanda rühma rünnak oli takerdunud. Kõrgendikku ei olnud rühmasuuruse jalaväeüksuse otserünnakuga enam võimalik hõivata.
“Luureinformatsioon, et vaenlase ühendustunnelid kõrgustiku 443,8 piirkonnas on purustatud, on osutunud ebakorrektseks. Vaenlane on need vahepeal korda teinud,” andis lahinguarvuti teada. Ma ei hakanud küsima, kas see info pärineb pataljoni või brigaadi staabist või koguni laevastiku luureteenistuselt. See ei omanud tähtsust. Mu lahinguarvuti süstematiseeris automaatselt kogu teabe, mis meie vastutusel oleva lahinguruumi kohta saadaval oli.
“Hästi, kui me ei suuda seda neetud küngast vallutada, siis ei jää muud üle, kui see kõige täiega maatasa teha,” kaalusin mõttes.
“Antiainepomm, nelikümmend grammi, ohutuskaugus neli tuhat kaheksasada meetrit. Lubatud kehtivate lahingureeglite järgi, andmed tsiviilelanike viibimise kohta mõjupiirkonnas puuduvad,” andis lahinguarvuti mulle tuletoetuse tellimiseks vajalikud lähteandmed.
Lõhkepea suurus oli üsna lähedal maksimaalsele viiekümnele grammile, mida kompaniiülemal oli õigus iseseisvalt, ilma pataljoniülema loata kasutada. Rühmaülematel säärast õigust polnud. Pataljoniülem ise võis tellida kuni sajagrammiseid antiainepomme. Kuid selle faktil ei olnud praegu kaalu. Lahingureeglite järgi oli keelatud Gort Ashrynil üle viiekümne grammiseid antiainelõhkepäid kasutada.
Tähenärijad vaidlevad siiamaani, kas lugeda säärased lõhkepead suure võimsusega taparelvade või taktikaliste massihävitusrelvade hulka. Oli selle põhimõttelist vahet? Nimetus ei muuda tapvat efekti vähem tapvaks.
/…/
“Anton, mul on sulle üks palve. Järgmine ööpäev tuleb väga ränk. Kas sa oled võimeline andma kogu meie brigaadile nii tugeva psii-impulsi, et selle mõju kestaks vähemalt kaheksateist tundi?” kuulsin peagi oma teadvuses brigaadikindral Aleksander Panfilov IX-nda küsimust.
“Jah, härra kindral. Olen võimeline andma ka tahteimpulsi, mille mõju kestab kogu ööpäeva,” vastasin.
“Väga hea!” Tajusin kindrali vastuses kergendustunnet. “Tee seda kohe. Esimene varjuteatri allüksus hüppab kaheteistkümne minuti pärast. Aega ei ole enam palju jäänud,” sain käsu.
“Sain aru. Vajan kolm minutit keskendumiseks.”
“Hästi. Kolme minuti pärast annan kogu brigaadi intraneti sinu kontrolli alla,” ei raisanud kindral sõnu ega aega.
Teadsin, et psii-impulsi andmine nii suurele üksusele ei ole sugugi kerge. Ma ei olnud kunagi varem midagi säärast teinud. Väga tähtis oli, et tuhanded võitlejad, kellest paljusid ma ei tundnud või tundsin liiga vähe, oleks valmis oma teadvuses tahteimpulssi vastu võtma, oleks sellele häälestatud, oleks minu tahtega nii-öelda samal lainel. Ülesande täitmine ei tohtinud ebaõnnestuda. Ma ei saanud kindralit alt vedada ja tema usaldust petta. Kuid selle vältimiseks oli vaja kõigepealt iseennast emotsionaalselt ette valmistada, mis oli kõige raskem.
Tühjendasin oma teadvuse mõtetest. Olin seda varemgi sadu kordi teinud, nagu mu isa oli mind lapsepõlves tegema õpetanud. Ei olnud vaja kurbust, kahetsust, süümepiinu, kõhklusi ega kahtlusi. Nüüd oli ainult üks: käsk. Käsk ja mina ning mitte midagi muud selles maailmas.
Ma ei tajunud aja kulgu. Kindrali hääl tõi mu reaalsusesse tagasi. “Võitlejad! Ma käskisin meie teise pataljoni B-kompanii ülemal kapten Anton Irv VIII-ndal anda teile tugeva psii-impulsi. See on hädavajalik meie ülesande täitmiseks. Kapten Irv annab teile tahteimpulsi mõne sekundi jooksul.” Kindrali iga sõna tabas mind nagu raske ja täpne löök, millele järgnev vaikus täitis mu teadvuse ja kogu brigaadi nullside süsteemi.
“2634. jalaväebrigaadi võitlejad! Punase Draakoni brigaadi sõdurid! Oleme leek, mis põletab maailma! Oleme tõusulaine, mis pühib kõik oma teelt! Oleme torm, mille järele jääb tühjus!
Me usume iseendasse, kamraadidesse ja ülematesse! Me usume oma lahinguarvutite mõistusesse ja relvade jõusse! Me tahe võita on vääramatu! Igaüks meist on väärt tuhandet vaenlast! Ei ole jõudu, mis suudaks meile vastu seista!
Aeg on minna! Otsustav päev on käes! Tund on tulnud! See on meie vaenlase kaotuse päev! See on meie võidu tund!” Nende sõnadega andsin tahteimpulsi, mis mu lahinguarvuti poolt võimendatuna täitis hetkeks kogu meile kättesaadava MILNETi.
Seda, mis nüüd järgnes, poleks ma osanud ealeski ette kujutada. Võitlejad mu kõrval hüppasid järsku püsti, haarasid relvad ja hakkasid neid pea kohal viibutama. “Banzai! Banzai! Banzai! Banzai! “ skandeerisid sajad hääled võimsas, järjest tugevnevas kooris. See tundus nagu torm, millest olin äsja rääkinud.
Looming
Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala teener, Tuum 2001
Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast, 2006
Takerdunud rünnak. Eesti riigikaitse võtmeprobleemid ja lahendused, Eesti Päevaleht 2008
Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda, Eesti Päevaleht 2008
Gort Ashryn: II osa. Sõda, Eesti Päevaleht 2009
Gort Ashryn: III osa. Rahu, Eesti Päevaleht 2010
Linke
Leo Kunnas: Kirjandus, http://www.leokunnas.ee/Kirjandus.htm
http://kunnasl.weebly.com/looming.html
Leo Kunnase kolm armastust: perekond, kodumaa ja raamatud, Naisteleht 30.01.2009, http://www.naisteleht.ee/node/5785
Leo Kunnas: olin paremuselt 35., aga riigikokku ei saa, Delfi 7.03.2011,
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/leo-kunnas-olin-paremuselt-35-aga-riigikokku-ei-saa.d?id=41663605
Artikleid
Leo Kunnas: Illusioon mittetotaalsest sõjast, EPL.ee, 18. oktoober 2007
Leo Kunnas: Üksindus pärast sõda, EPL.ee, 1. november 2007
Leo Kunnas: Põhiseaduslik korratus kaitseväe juhatajata, II, EPL.ee, 6. november 2007
Leo Kunnas: Eestile on tanke vaja, EPL.ee, 26. november 2007
Leo Kunnas: NATO nõrgeneb – mida teha? EPL, 28. november 2007
Leo Kunnas: Kuidas muuta Kaitseliit vääramatuks jõuks?, EPL.ee, 12. detsember 2007
Leo Kunnas: Nišiarmee – see on ummiktee, EPL.ee, 13. detsember 2007
Leo Kunnas: Eesti 2007: Pyrrhose võit, EPL.ee, 31. detsember 2007
Leo Kunnas: Kaks riigikaitselist Eestit, EPL.ee, 16. jaanuar 2008
Leo Kunnas: Lõiv õhukesele riigile, EPL.ee, 29. jaanuar 2008
Leo Kunnas: Eesti: raua ja verega sündinud riik, EPL.ee, 21. veebruar 2008
Leo Kunnas: Läti saatuslik valik, EPL.ee, 6. märts 2008
Leo Kunnas: “Leedu – veel üks suurriigi ideaalvastane” EPL.ee, 08.10.2008
Leo Kunnas: “Kes kontrollib kontrollijaid?” EPL.ee 24. september 2008
Leo Kunnas: “NATO kui julgeolekupoliitika tööriist” EPL.ee, 16. mai 2008
Leo Kunnas: Paigalseis tähendab tagasilööki EPL.ee, 20. oktoober 2008
Leo Kunnas: Venemaa tegelik trumpkaart EPL.ee, 20. november 2008
Leo Kunnas: Olupoliitiku seitse viga EPL.ee, 11. detsember 2008
Leo Kunnas: Kerge otsustada, raske vastutada EPL.ee, 16. jaanuar 2009
Leo Kunnas: Rehepapid rehepappide seas EPL.ee, 12. veebruar 2009
Leo Kunnas: Sõda alistumise asemel Eesti Päevaleht Online, 23. veebruar 2009
Leo Kunnas: Vähe kära, palju villa EPL.ee, 16. märts 2009
Leo Kunnas: Majanduskriis kui juhtimiskriis EPL.ee, 30. märts 2009
Leo Kunnas: Kuidas säästa poolteist miljardit? EPL.ee, 13. aprill 2009
Leo Kunnas: Riigikaitsega ei mängita EPL.ee, 27. aprill 2009
Leo Kunnas: Elukutse – isa EPL.ee, 7. mai 2009
Leo Kunnas: Tagasi juurte juurde, Eesti Päevaleht, 8. juuni 2009
Leo Kunnas: Kabinetis sündinud idee EPL.ee, 14. juuli 2009
Leo Kunnas: Kümnendi võidud ja kaotused, EPL.ee, 1. jaanuar 2010
Leo Kunnas: Eriti salajane pensionireform, EPL.ee, 1. märts 2010
Leo Kunnas: Autostumise välditav pahe, EPL.ee, 5. aprill 2010
Leo Kunnas: Ühe seaduse salakarid, EPL.ee, 12. mai 2010
Leo Kunnas: Eesti elas 90ndate algul üle sisuliselt suure sõja, Õhtuleht.ee, 20. jaanuar 2011
Leo Kunnas: minu erakond on Eesti Vabariik, DELFI.ee, 20. jaanuar 2011
Leo Kunnas: suhete parandamine idanaabriga sõltub Venemaa tahtest, DELFI.ee, 02.veebruar 2011
Leo Kunnas: Valija hääl väljendab tema tahet, DELFI.ee, 08. veebruar 2011
Leo Kunnas: Reformierakonna ajateenistuse lühendamise idee ei ole siiras, DELFI.ee, 17. veebruar 2011
Tunnustused:
Kotkaristi IV klassi teenetemärk, 1997
USA maaväe Pronkstäht
Parim arvamuslugu 2007 eesti trükiajakirjanduses
Ulmeauhind Stalker, 2009
Bernard Kangro kirjanduspreemia, 2009
Ulmeauhind Stalker, 2010
Nädala autor 