Reeli Reinaus
Reeli Reinaus on sündinud 1977. Lõpetanud Tartu Teoloogia Akadeemia (1997–2002) ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdlev rahvaluule erialal (2002), kaitsnud samas magistrikraadi (2007).
Katkend “Must vares”, Tänapäev 2010, lk 70-73.
Esimesed suured valged lumeräitsakud langesid pargi alleele, kui ta seda mööda… Ta oleks tahtnud mõelda, et koju, kuid ta ei saanud. Kui ta seda mööda lastekodusse jalutas. Poiss polnud kunagi märganud, kui ilusad need on. Ehk ainult lapsena, siis kui ta veel igast pisiasjast rõõmu tundis. Ta mäletas ühte korda, kui oli kohevas lumes hüpanud. Ta mäletas, kuidas lumi tuiskas ja seda, kuidas ema naeris, kui ta seal müttas nagu mingi väike loomake. Seth naeratas sellele mõeldes tahtmatult, kuigi tundis klompi kurku tõusvat.
Seth teadis, miks ta praegu looduse ilu märkas. Ja see tegi teda natuke murelikuks. Ta polnud endiselt kindel, kas oli hea, et ta endale sõbra oli leidnud. Ei, mitte leidnud, vaid lasknud sõbral oma ellu tungida, nii oli vist õigem. Liisiga koos olles mõistis ta, millest oli siiani ilma jäänud ning see muutis teda omakorda vihaseks. Vihaseks just iseenda peale, kuigi tal oli tunne, et teinekord kannatas sellepärast hoopis Liis. Vahel oli ta tüdruku vastu meelega hoolimatu. Näiteks kui Liis midagi küsis, vastas ta alles tüki aja pärast. Või ei vastanud üldse. Need olid tegelikult tühised asjad ja ta püüdis end lohutada mõttega, et ta alles püüab harjuda enda jaoks uue olukorraga, kuid samas ta tundis, et osa temast tahtis olla ikka veel vaba. Osa temast tahtis märatseda ja täiskuu öödel mööda metsi kihutada. Nii nagu teevad pool-loomad või pool-inimesed, need, kelle hing on kuhugi kinni jäänud. Ta teadis, et see on tõsi, sest ta vanaema oli talle seda kord rääkinud.
Sisimas vihkas Seth end sel hetkel, kui ta Liisiga halvasti käitus, sest ta teadis, et see on vale, kuid ta ei saanud teisiti. Ta tahtis alateadlikult, et tüdruk ütleks, kui palju ta temast hoolib. Loomulikult tüdruk ei ütelnud. Ta vaid vaatas poissi oma kummalise pilguga. Pilguga, mis puuris poisi hinge. Võib-olla ta siiski mõistis, et poiss teeb seda sellepärast, et ta muudmoodi ei oska. Ja mis õigus oligi tal midagi Liisilt nõuda, kui ta ise seda samuti välja ei näidanud. Ei ütelnud, kui rõõmus ta nende sõpruse üle oli. Lihtsam oli teistele haiget teha, kui oma valu ja hoolimist välja näidata.
Kas armastuse puudumine võib muuta julmaks? Jah, ta oli selles enam kui kindel. Lastekodus olid ainult peksjad ja pekstavad, kiusajad ja kiusatavad. Ja üleminek ühest staatusest teise käis teinekord üle öö.
Ta ei mäletanud, millal ta taipas, et erineb teistest. Vist siis, kui ta tajus endal teiste pilke. Või siis, kui ta märkas, et temal on tume nahk, aga ta emal hele. Kuid see ei pannud teda muretsema. Ta suhtus sellesse kui millessegi iseenesest mõistetavasse. Alles siis kui ema suri ja ta lastekodusse sattus, mõistis ta, et erineb teistest rohkem, kui ta oleks aimatagi osanud. Ja et see erinevus on midagi totaalset, midagi, mis ei jää kellelgi märkamata ja midagi, mida ei andestata. Ta õppis vihkama kõiki ja kõike, kuigi ei mõistnud oma süüd.
Kui Seth lastekodu ümbritsevasse aeda astus, märkas ta juba kaugelt Martinit, kes ühe puu taga kägarasse tõmbunult kükitas. Ilmselt oli ta jälle Dima ja Antoni käest peksa saanud. Sethil hakkas poisist korraga ilmatu kahju. Ta nägi vaimusilmas iseennast seal puu all istumas ja teadmas, et mitte keegi ei tule talle ilmaski appi. Sest kõik mõtlevad nii nagu tema praegu – igaüks peab ise hakkama saama. Või kardavad vahele astuda.
Martin märkas, et Seth teda vaatab, ja tõmbas pea veel sügavamale õlgade vahele. Poisi väike nirginägu oli pori- ja verekriimuline ning alumine huul tugevasti paistes.
Seth mõtles, mida küll Liis temast arvaks, kui teaks, et ta ei astu väiksemate kaitseks välja. Tal hakkas äkki väga häbi. Korraga ei tundunud see, et teda väiksena keegi ei aidanud, enam vabandusena ja ta ei tundnud ennast oma loodud maailmas mugavalt.
Ta kõndis puu juurde, mille all Martin kükitas. Poiss kangestus teda nähes, aga ära ei jooksnud. Võimalik, et ta ei saanud seda lihtsalt teha. Seth mäletas kordi, kui ta peale peksu ei saanud mitu päeva korralikult käia. See meenutamine muutis ta tigedaks.
“Kas need olid jälle Dima ja Anton?”
Poiss vaatas talle üllatusest suurte silmadega otsa. Veel kunagi polnud Seth temaga rääkinud. Ausalt öeldes oli selles lastekodus vähe neid, kellega Seth üldse kunagi rääkinud oli.
“Kas olid?” kordas Seth oma küsimust.
Martin ei öelnud ikka veel midagi.
“Hea küll, ma ajan selle asja ise korda. See jääb viimaseks korraks. Ma luban sulle.”
“Ei,” nuuksatas korraga Martin. “Sa ei tohi! Nad tapavad mu ära.” Poisi silmis peegeldus surmahirm.
“Ei tapa, usu mind.” Seth tundis, et oli liiga palju ütelnud, pööras ümber ja sammus minema. Ta leidis poisid tagaaiast suitsu tegemas. Dima ja Anton kangestusid, märgates teda enda poole tulevat. Seth tegi nagu tavaliselt – võttis Antonil, kes lähemal seisis, käest kinni ja keeras selle järsu raksatusega selja taha.
Anton röögatas. Ta nägu värvus peaaegu lillaks ja tundus, et ta ei saa valu tõttu peaaegu hingata. Suits kukkus suust värskele lumele.
“Kui te veel ealeski Martinit puutute, siis murran ma teie kõigi käeluud,” lausus Seth rahulikult. Anton ainult kähises vastuseks.
Dima vaatas seda hirmust oimetuna pealt. Siis hakkas ta läkastama, sest oli endale ehmatusest suitsu kurku tõmmanud.
Anton tõi kuuldavale üksnes arusaamatuid kiunatusi. Seth tõukas ta vastu maad ja pöördus minekule. Ta teadis, et käeluude murdmiseni asi ei jõua. Temast räägiti lastekodu peal selleks liiga hirmsaid lugusid, et keegi julgeks tema kannatust proovile panna.
Seth viskus tuppa jõudes voodile. Ta polnud kindel, kas tundis end nüüd paremini või mitte. Vähemalt ta teadis, et Martin jäetakse rahule. Jah, ta tundis end paremini. Ma olen Batman, mõtles ta. See kõlas tobedalt.
Tal oli ainult kahju, et ei saa sellest Liisile rääkida. Tüdruk ei mõistaks, miks ta juba varem polnud vahele astunud. Korraga ei mõistnud ta seda ka ise. Saatusele oli liiga raske andestada. Nüüd oli ta seda siiski teinud, sest tegelikult oli saatus tema vastu helde olnud. Võimalik, et heldem, kui kellegi teise vastu nende klassis. Omal, saatusele iseloomulikul kummalisel moel, muidugi mõista.
Looming
Kivid, tulnukad ja sekt, Tänapäev 2011
Must vares, Tänapäev 2010
Täiesti tavaline perekond, Tänapäev 2010
Nõidkapteni needus, Tänapäev 2010
Mõistatud lossivaremetes, Tänapäev 2009
Saladuslik päevik, Tänapäev 2008
Linke
Elina Randoja “Treilerid tutvustavad raamatuid”, Postimees 24.01.2011,
http://www.tartupostimees.ee/377046/treilerid-tutvustavad-raamatuid/
Kirjanik.Reeli Reinaus: Mind koidavad nõiad ja kummitused, Gossip.ee
http://www.gossip.ee/articles/7489-kirjanik-reeli-reinaus-mind-koidavad-noiad-ja-kummitused?locale=et
Kirjanik.Reeli Reinaus: nii poiste kui ka tüdrukute puhul tuleb arendada soolist identideeti, Gossip.ee,
http://www.gossip.ee/articles/7490-kirjanik-reeli-reinaus-nii-poiste-kui-ka-tuedrukute-puhul-tuleb-arendada-soolist-identiteeti?locale=et
W.G. Sebald
Foto: Rex Features
Winfried Georg Sebald (1944-2001) oli Inglismaal Norwichis elanud saksa kirjanik. Kui ta poleks autoõnnetuses hukkunud, oleks ta olnud tõsiseltvõetavamaid Nobeli auhinna kandidaate saksa keeleruumis. Ta jõudis kirjutada luulet, arvukalt esseid ning neli suuremat proosaraamatut, millest kaks – “Väljarändajad” ning “Austerlitz” – on ilmunud ka eesti keeles. Peale “Saturni rõngaste” on tõlkes ilmumas tema esikteos “Peapööritus. Tunded”. Nii stiililt kui ka teemalt jääb Sebald kaugele praeguse aja peavoolu pulbitsustest, kuid tema harukordsust on märgatud kõigis suuremates keeltes. Sebald – see on tihe, täpne, tõsine keskendumine olulisele inimelus ja ajaloos, see on väärikas ja võrdlemisi nõudlik kirjandus, mis aga võib tasuda levitatsioonitundega. (“Saturni rõngad, Atlex 2011)
Katkend “Saturni rõngad”, Inglise palverännak, Atlex 2011, tõlkinud Mati Sirkel, lk 87-91.
Teise päeva õhtul peale minu saabumist Southwoldi näitas BBC pärast hiliseid uudiseid dokumentaalfilmi mulle seni tundmatust, 1916. aastal ühes Londoni vanglas riigireetmise pärast hukatud Roger Casementist. Ehkki selle osaliselt haruldastest ajaloolistest ülesvõtetest koosneva filmi pildid mind otsekohe oma lumma said, vajusin ma televiisori ette nihutatud rohelises samettugitoolis peagi sügavasse unne. Läbi oma aegamööda lahustuva teadvuse kuulsin ma küll suurima selgusega iga sõna, mida ütles Casementi loo jutustaja ja mis – nii mulle tundus – olid spetsiaalselt mulle määratud, kuid mõista ma neid ei suutnud. Kolksu, veski, kolksu, käis mul lõpuks peas ringi, sa kolksud ainult minule. Kui ma tunde hiljem esimeses aohämaruses ärkasin raskest unenäost ning nägin enda ees tummas kastis värelemas testpilti, siis mäletasin vaid veel seda, et programmi algul oli juttu olnud, kuidas kirjanik Joseph Conrad oli tutvunud Kongos Casementiga ja pidanud teda ainsaks sirgemeelseks inimeseks eurooplaste hulgas, keda oli korrumpeerinud osalt troopiline kliima, osalt nende endi kasuahnus ja rahahimu. Nagu kõlab üks mulle kummalisel moel sõna-sõnalt meelde jäänud tsitaat Conradi Kongo-päevikust: ma nägin teda kord üksnes kepiga relvastatult ja ainult ühe luanda-poisi ning inglise buldogite Biddy ja Paddy saatel minemas vägevasse džunglisse, mis Kongos ümbritseb iga asundust. Ja mõni kuu hiljem nägin ma, kuidas ta oma keppi viibutades poisiga, kes kandis kompsu, ja koertega džunglist tagasi tuli, vahest veidi kõhnem, aga muidu nii kahjustamatult, nagu pöörduks ta just tagasi pärastlõunaselt jalutuskäigult Hyde Parkis. Need paar rida ning mõned varjulised pildid Conradist ja Casementist välja arvatud, oli mul kõik meelest läinud, mida jutustaja oli seejäral arvatavasti rääkinud mõlema mehe eluteest, seepärast püüdsin ma sealtpeale allikate põhjal mõningal määral rekonstrueerida lugu, mille olin tookord Southwoldis (arvan, et vastutustundetult) maha maganud.
1862. aasta suve lõpul reisis Mme Evelina Korzeniowska oma tookord veel mitte viieaastasegi poja Teodor Josef Konradiga väikeset Podoolia linnast Žitomirist Varssavisse, et liituda abikaasa Apollo Korzeniowskiga, kes juba kevadel oli loobunud vähe sissetoovast mõisavalitsejaelust, kavatsedes kirjandusliku ja poliitilis- konspiratiivse tööga olla abiks nii paljude igatsetud ülestõusu ettevalmistamisel Vene türannia vastu. Septembri keskel leidsid Korzeniowskite Varssavi-korteris aset illegaalse Poola rahvuskomitee esimesed istungid ja järgnenud nädalate jooksul nägi Konrad-poiss kahtlemata arvukaid salapäraseid isikuid oma vanemate pool sisse ja välja käimas. Valge-punases salongis summutatud häälel vestlevate härraste tõsised näod lasksid tal ajaloolise tunni tähtsust küllap vähemalt aimata. Võib-olla oli ta sel ajahetkel isegi juba pühendatud vandeseltslaslike sündmuste eesmärki ja teadis, et ema kandis – keelatud viisil – musta, leina märgiks oma rahva pärast, kes kannatas võõra võimu all. Kui ei teadnud, siis pidi ta saama usalduse osaliseks hiljemalt oktoobri lõpus, kui isa kinni võeti ja tsitadelli vangi pandi. Kohtuotsus pärast kiiret protsessi sõjaväekohtu ees määras ta pagendusse Vologdasse, kusagil Nižni Novgorodi taguses maakõrbes asuvasse jumalast hüljatud paika. 1863. aasta suvel kirjutab Apollo Korzeniowski oma nõole, et Vologda on üksainumas soomülgas, mille tänavad ja teed on tehtud langetatud puutüvedest. Majad, ka laudadest kokku klopsitud ja kirevaks värvitud provintsiaadlipaleed seisavad keset sood vaiade otsas. Kõik ümberringi vajub, pehkib ja mädaneb. On ainult kaks aastaaega: valge ja roheline talv. Üheksa kuud puhub Põhjamere poolt jäist õhku. Kraadiklaas langeb kujuteldamatute miinuskraadideni. Sind ümbritseb lõputu pimedus. Rohelise talve ajal sajab lakkamatult vihma. Pori tungib ustest sisse. Laibatardumus läheb üle õudseks marasmiks. Valgel talvel on kõik surnud, rohelisel talvel kõik suremas.
Tuberkuloos, mille käes Evelina Korzeniowska juba aastaid kannatab, areneb neil asjaoludel sama hästi kui takistamatult. Talle veel jäänud päevad on peaaegu juba loetud. Tsaristlike ametkondade armuosutus, mis võimaldab tervise taastamiseks pikemat viibimist venna Ukraina mõisas, pole talle lõppude lõpuks muud kui lisapiin, sest pärast talle mööndud aja otsasaamist peab ta kõigist esildistest ja avaldustest hoolimata, ja ehkki on ta nüüd lähemal surmale kui elule, koos Konradiga pagulusse naasma. Ärasõidu päeval seisab Evelina Korzeniowska ümbritsetuna sugulaste ja teenijate summast ning naabrusest tulnud sõpradest, Novofastovo häärberi lahtisel trepil. Kõik kokkutulnud, välja arvatud lapsed ja livreedes teenrid, kannavad mustast kalevist ja mustast siidist riideid. Ei lausuta ühtki sõna. Poolpime vanaema vahib üle kurva stseeni tühja maad. Pukspuurondeeli ümber jooksval kaarjal liivateel seisab veider, omapäraselt pikendatuna mõjuv tõld. Liiga kaugele ette ulatub tiisel, liiga kaugel paistab olevat kutsaripukk koos kutsariga sõiduki tagaosast, mis on üle kuhjatud reisikirstude ja igat liiki pagasiga. Tõllakarp ripub ise madalal rataste nagu kahe alatiseks lahku läinud maailma vahel. Tõllauks on lahti ja sees pragulisel nahkistmel istub juba mõnda aega Konrad-poiss ning näeb pimedast seda, mida ta hiljem kirjeldab. Trööstitult vaatab vaene ema veel kord ringi, siis laskub ettevaatlikult onu Tadeuszi käsivarre najal astmeist alla. Mahajääjad ei mineta hoiakut. Isegi Konradi lemmik-onutütar, kes oma šoti seelikus näeb mustas seltskonnas välja nagu mõni printsess, paneb ainult sõrmeotsad suu ette, et väljendada õudust mõlema pagendatu ärasõidu üle. Ja inetu šveitsi preili Durand, kes on kogu suve suurima andumusega kandnud hoolt Konradi kasvatamise eest ja muidu igal võimalusel nutma puhkeb, hüüab hüvastijätuks taskurätikuga lehvitades oma kasvandikule veel vapralt: “N`oublie pas ton francais, chéri!” Onu Tadeusz paneb tõllaukse kinni ja astub sammu tagasi. Tõld nõksatab paigast. Juba kaovad sõbrad ja armsad sugulased väikesest aknalõigust. Teisele poole välja vaadates näeb Konrad, kuidas kaugel ees, teispool pukspuurondeeli, läheb liikvele piirkonnapolitseiülema vanker, millele vene kombe kohaselt on kolm hobust ette rakendatud, ja kuidas politseiülem just vajutab oma lameda, tulipunasest lindist ümbritsetud nokkmütsi kindas käega sügavale silmile.
1865. aasta aprilli algul, kaheksateist kuud pärast ärasõitu Novofastovost, sureb kolmekümne kahe aastane Evelina Korzeniowska paguluses nende varjude kätte, mida tuberkuloos on tema kehas laiali laotanud, ja kojuigatsusest, mis laastas ta südant. Ka Apollo elutahe on peaaegu täiesti kustunud. Vaevalt suudab ta pühenduda oma nii paljust õnnetusest ahistatud poja õpetamisele.
Looming
Peapööritus.Tunded, Atlex 2011
Saturni rõngad, Atlex 2011
Austerlitz, Atlex 2009
Väljarändajad, Varrak 2003
On The Natural History Destruction, Kuperard (London) 2004
After Nature, Penguin Group 2003
The Emigrants, Vintage 2002
Linke
W.G.Sebald Wikipeedia
http://en.wikipedia.org/wiki/W._G._Sebald
Peeter Olesk “Sebaldi inimene on kui rändaja Ahasveeruse needuseta” Postimees 27.02.2011
http://www.postimees.ee/394935/sebaldi-inimene-on-kui-randaja-ahasveeruse-needuseta/
Hannes Varblane “Saksa tippautor kirjutab pagendustundest”, Eesti Päevaleht 21.06.2009
http://www.epl.ee/artikkel/471093
janar ala “Reis mälu lõppu”, Postimees 23.05.2009,
http://www.postimees.ee/122741/reis-malu-loppu/
Rachel B. Doyle “Rambling with W.G.Sebald in East Anglia”, The New York Times 24.04.2011, http://www.post-gazette.com/pg/11114/1141661-37-0.stm?cmpid=news.xml
Nädala autor 