Siim Veskimees
S. Veskimees (1962) – eesti ulmekirjanik Selle nime all (pseudonüüm), alustas ta 1999. aastal kirjutamist ulmeajakirjas Algernon ning sellest ajast alates avaldanud mitmeid romaane, lühiromaane ja jutte. Stiililiselt paigutab Veskimees end hard science fictioni alla. Siim Veskimees on Eesti Kirjanike Liidu liige.
Katkend: “Sümfoonia katkenud keelele”, Fantaasia 2010, lk 81-84.
Karl vandus ja sukeldus teise tuppa oma koti juurde. Ta suutis pimedas padrunid leida ja laadis käsikaudu varumagasinid. Ta mõtles hetke ja libistas siis Cassiuse relva diivanipadja alla. Ta vingerdas varju esikus välisukse kõrval. Maja uksed olid lahti ja teisel korrusel põlevad tuled valgustasid aeda. Ta näris huuli ja andis endale esimest korda aega paar sekundit mõelda, mida järgmiseks teha. Võrad võisid passida ükskõik kus. Kes nad õieti olid? Ta kuulis, kuidas too õnnetu aatomisõjas ellujäänud seltskond põgeneb kiirkorras tagasi oma maailma sellest, mis oli pääsemise asemel uueks sõjatandriks osutunud. Jah, kumin ja vile kõrvus õnneks vaibusid tasapisi…
Esmaabivahendeid! Nii oli ema palunud.
Keldrist kostis ikka veel segane kära ja keegi neist võõrastest hiilis teise uksepiida taha. Ta ütles midagi arusaamatut, kuid Karli ohust teravnenud nägemine tabas õues vilksatavad valged kogud. Ta jõudis vaevalt tagasi hüpata, kui tema peast vuhises mööda miski, mis kusagil tagaseinas sädemeid lõi. Teine poiss tulistas kolm-neli lasku ja enne kui ta isegi aru sai, tegi ta sedasama, sihtides põõsaid, kust tulistati. Ta rabeles – ikka varju hoidudes – jalule, lendas kahe hüppega läbi elutoa ja küürutas ühe akna alla, et aeda piiluda. Selle nurga alt ei näinud ta midagi peale kusagil tänaval jooksva varju. Ta vandus vaikselt – see kära pidi niikuinii kogu linna politsei sinna kokku tooma.
Ta sööstis tagatrepi kaudu ülemisele korrusele. Esimeseks kustutas ta tuled ja tuulas siis natuke aega kapis, kust tema mäletamist mööda võeti kõiki neid asju, millega omal ajal ta lõhkikukutud põlvi plaasterdati. Juuniöö ei olnud väga pime ja lisaks põlesid tänavalaternad – valgust oli piisavalt, et toas orienteeruda, kuid mingeid silte ta selles valguses muidugi lugeda ei suutnud. Ta toppis taskutesse kõik sidemed-plaastrid, mida ta leida suutis, ja ka mõned pudelid, millest lootis, et need haavade ravitsemiseks sobivad.
Ta laskus uuesti trepist alla ja tema tähelepanu köitis seintel peegelduv vilkuv sinine valgus. Ta vandus ja kõhkles paar pikka sekundit, ent otsustas siiski ikkagi korra tänavale pilgu visata. Tagantjärele ei oleks ta isegi osanud sõnastada neid kaalutlusi, mis teda seda tegema sundisid. Ta muidugi tundis paika nagu oma viit sõrme. Et tagatrepilt on kaks sammu puuriida taha, sealt algavad tihedad põõsad, mille all on sobiv käik, ja edasi pakuvad aia kivipostid suurepärast varju…
Politseiauto sõitis nende aiast mööda ja peatus alles üle-ülejärgmise maja ees. Sellest väljus ettevaatlikult kaks politseinikku, kes kätt relvakabuuril hoides tänaval ringi vaatasid ja siis tagasi tulema hakkasid. Nojah, mitte ühtegi inimest näha ei olnud ja kuna ta oli tuled kustutanud, ei erinenud nende maja teistest seal tänava ääres.
Teine politseiauto peatus selle tänavaotsa juures, kust esimenegi oli tulnud. See ei jõudnud peatuda ega sisse keerata, sest enne kõlas kusagil kõrvaltänaval ragin, mida saatis võbelev valgus, ja sellele järgnes karjatus ning segased hüüded. Esimesed politseinikud tormasid oma auto juurde tagasi ja teine auto pöördus kummide vilinal.
Karl ei jäänud seda kõike rohkem jälgima, sest nüüd tundus terve linn politseisireenide käes vaevlevat. Ta lootis, et kui neid tulistamishimulisi väärnähtusi jooksis linna peale tõepoolest ainult kaks, on nad ehk mõlemad seal kaugemal ja neil ning politseil on natuke üksteisega tegemist. Ta tormas tuldud teed tagasi ja – siiski mitte unustades elementaarset ettevaatust – vupsas esiukse juurest läbi ja sulges selle.
Mitte üht inimest. Ta laskus keldrisse – sama lugu. Ta piilus alla käiku, selle põrandal ei olnud kedagi. Ta mõtles korra, kas mitte too traadine tool oma kohale liigutada ja nii luuk sulgeda, kuid võitu sai kartus, et ta ei suuda seda enam avada, seda enam, et ta ei teadnud, kuhu kadusid ema, Cassius ja Ingrid. Selle asemel barrikadeeris ta hoopis ülemise sissekäigu, pani lauad hädapäraselt tagasi ja nihutas ühe madala kapi ette, et need ilusti paigal seisaksid. Ema ja Cassius loodetavasti oskasid ka kapi kaudu liikuda.
Ta oli kogu see aeg relva käeulatuses hoidnud ja kuulatanud. Kaotada polnud enam midagi, peaaegu kõigil majadel oli mõni aken valge, ja nii süütas ta ka ise valguse. Paistis, et politsei pole aimu saanud, kust tulistamine lahti läks, nii et kuigi ikka veel oli sireene kuulda, tundus aktiivne olevat kandunud kuhugi kaugemale jõe poole.
Ta asus koristama. Esimeseks otsis ta kokku ja mattis maja taha kõik padrunikestad, siis pühkis ära vere ja tegeles õige mitu tundi sellega, et lappis kuuliauke… hm, vähemalt püüdis neile anda igivanade oksaaukude välimust. Ning lõpuks jäi ta ülemisel korrusel akna all tugitoolis magama, relv põlvedel ja hommikumantel hädapäraseks tekiks peal.
Kell näitas juba keskpäeva, kui ta lõpuks koputamise peale ärkas. Kiire pilk aknast – politsei. Pilk peeglisse – milline veider elukas!… aga käib küll.
“Üks hetk!” hõikas ta aknast, et mitte anda neile põhjust liiga palju aias ringi trampida.
“Tere, te tahate kindlasti öise jama kohta küsida?” ilmus ta uksele, nagu oli – katkistes teksastes, räpane T-särk seljas, juuksed sassis ja padja nägu peas.
“Jah, vabandust, elad sa siin?”
“üks hetk…” Karl võttis sealsamas nagis rippuva jaki taskust rahakoti ja andis politseile oma ID-kaardi. “Noh, maja on minu nimel – vanaonu pärandus -, aga elan ainult suvel, muidu Tallinna inimene. Mis siin õieti juhtus?”
“Mida sa kuulsid?” küsis üks politseinikest vastu, talle dokumenti tagasi ulatades.
“Mingi trall hakkas käima… Magasin, siis korraga lasud, mingi ragin kusagil siin lähedal, mulle tundus, et lausa siinsamas tänaval või aias…”
“Kellaaega ei vaadanud?”
Karl mõtles hetke ja vangutas siis pead. “Ei vaadanud. Hiljem vaatasin, siis oli neli. Aga siis olid juba inimesed tänaval. Olin, eee… väga väsinud, läksin magama tagasi.”
“Olid üksi? Elad siin üksi?”
“õhtul käisid mõned sõbrad läbi, aga nad läksid nii kahe paiku minema. Praegu ei ole kedagi… vist… niipalju, kui ma vaatasin. Ärkasin just. Ajasite mu üles. Olgu, kell 12 on see juba inimsõbralik tegu.”
Politseinikud vahetasid pilke.
“Nii, et siin aias ei tulistanud keegi?”
Karl kehitas õlgu. “Minu teada mitte.”
Igatahes sai ta neist viie minutiga lahti. Ta käis duši all, keetis köögis kohvi ja muutus aina mornimaks. Ta sodis pliiatsiga mingi koduajakirja suhteliselt heledale tagakaanele – kus muidugi laiutas mingi keskpäraselt nõme reklaam – oma olukorra üsna ammendava kokkuvõtte:
“Ingrid on kadunud;
ema on kadunud;
tuli Cassius, minu isa!?! (ilmselt kusagilt teisest maailmast), sai haavata ja on ka kadunud;
ma käisin kuskil kolmandas maailmas (kus on toimunud tuumasõda);
kusagilt (neljandast?) maailmast tulid tüübid seninägematute relvadega (plasmapüss?);
emal on kah mingi eriti vinge kone ja ta oskab seda isegi kasutada; (tuleb eeldada, et) kaks paha on ikka veel Pärnu peal jooksus;
politsei jookseb ringi.”
Ja alles siis meenus talle, et Cassius oli talle midagi pihku pistnud.
Looming
„Operatsioon „Ogaline päike””, 2001 Fantaasia
„Kõver mets”, 2002 Salasõna.
„Kuu Ordu”, 2003 Fantaasia.
„Pilvelinnuste ajastu langus”, 2004 Fantaasia.
„Poolel teel”, 2007 Varrak.
„Keskpäevapimedus”, 2007 Fantaasia.
„Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon”, 2008 Fantaasia.
„Sümfoonia katkenud keelele”, 2010 Fantaasia
Linke:
S. Veskimehe kodulehekülg – http://www.veskimees.eu/
Lugemiseks internetist: http://www.veskimees.eu/node/64
Siim Veskimehe jutte võrguajakirjas Algernon, http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/arhiiv/jutud.html?autor=Veskimees,+Siim
Selleaastased Stalkerid:
Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
1. Siim Veskimees «Kuldhordi teine tulek» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja
kvantkristall», kirjastus Fantaasia)
Parim eesti autori lühijutt
1. Siim Veskimees «Kaugete päevade valgus» (võrguajakiri «Algernon» 2010;
detsember)
http://www.zzz.ee:8080/docs/ROOT/Algernon42/docShowArt?artid=1934&comment=1&commentlist=1&type=news_item
Belials, V. Ulmekaravan liigub. // Sirp. – 2001, 14. dets.
http://www.sirp.ee/2001/14.12.01/Kirjand/kirjand1-2.html
Habicht, J. Seitseteist aastat küpsenud ulmeromaan. // Eesti Päevaleht. –
2005, 22. apr.) http://www.epl.ee/?artikkel=290151
Hargla, I. Brutaalne ulmemärul Eestimaa metsades. // Eesti Päevaleht –
2003, 14. marts http://www.epl.ee/artikkel/230230
Hargla, I. Luurerüütleid ja ökomärulit. // Vikerkaar. – 2004, nr. 6 – Lk.
107-108
Kallas, E. Veskimees, Alf ja muud macho’d. // Looming. – (2005/Jul), nr. 7
– Lk. 1110-1111 http://193.40.240.76/sfbooks/arvustautor.asp
Kallas, J. Siim Veskimees “Kuu Ordu” // Eesti Ekspress. – 2004 19. aprill
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B9A3FB15E2C920F6C2256E82003CE2D6
Kommer, M. Uus raamat Siim Veskimees “Poolel teel” // Oma Saar :
Telenädal. – 2008, 14. aprill
Riid A. 16 küsimust Siim Veskimehele // Ulmekirjanduse Baas .- 2003, mai
http://193.40.240.76/sfbooks/kysimused/veskimees.htm
http://www.veskimees.eu/node/37
Veskimees, S. Mees, Veskimees / interv. Sash Uusjärv. // Muusa. – 2008,
nr. [2] – Lk. 20-21
Veskimees, S. Siim Veskimehe kosmoseooper / üles kirjut. Andres Mesikäpp.
// Eesti Päevaleht : Arkaadia. – (2002/Mar/1) – Lk. 14
Dag Solstad
Foto: Bjarne Thune
Dag Solstad (1941 ) norra proosakirjanik.
Üks eredamaid nimesid tänapäeva Norra kirjanduses. S. elab Oslos ja Berliinis.
Suurem läbimurre saabus 1969. aastal romaaniga “Irr! Grønt!” (“Hale! Roheline!”), mis lähtub poolaka Witold Gombrowiczi rolliteooriatest.
Aastatel 1971–1987 kirjutas ta Kommunistliku partei ideoloogiast kantud romaane, mis lähtusid põhimõttest, et kirjandus peab teenima töölisklassi huve. Enim vastuolusid tekitas neist autobiograafiline romaan “Arild Asnes, 1970”, mis on esimene raamat triloogiast, kuhu kuulusid ka “Gümnaasiumiõpetaja Pederseni jutustus suurest poliitilisest ärkamisest, mis meie maad on tabanud”, ekraniseeritud aastal 2006 ning “Roman 1987”. 1989. aastal võitis Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.
“Üheteistkümnes romaan, kaheksateistkümnes raamat”, eesti k ilmunud 1996, tõlk Sigrid Kangur) ning kaks aastat hiljem ilmunud “Genanse og verdighet” (“Ujedus ja väärikus”, eesti k 2010). Viimastel aastatel on Solstad naasnud autobiograafiliste teoste juurde, 2002. aastal ilmus romaan “16/07/41” ning 2006. aastal “Armand V.: fotnoter til en uutgravd roman” (“Armand V.: Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused”, eesti keeles ilmunud 2009, tõlkija Sigrid Tooming). Viimase eest omistati talle 2006. aastal Brage auhind. Solstad on kirjutanud ka näidendeid ning esseesid. Dag Solstad on ainus autor, kes on saanud Norra Kirjanduskriitikute Auhinna kolmel korral.
Katkend: “17. romaan”, SA Kultuurileht, “Loomingu Raamatukogu” 2011 9/10, lk 28-30. Tõlkinud Sigrid Tooming.
Nii läksid päevad ja aastad. Ta sai 60 täis ning laskis muudkui edasi. Pidas “Idamaa pärlit” oma kuuris täitsa üksi ja igasuguse ilmaga. Tutvus tolliametnike ja jaekaupmeestega, kes pidasid lugu Aasias sissetehtud aed- ja puuviljast. Ei tundnud puudust vestluskaaslastest. Tegi piinliku täpsusega raamatupidamist, eriti maksuametit silmas pidades. Vahetevahel ilmusid platsi tööandjate esindajad ja tahtsid tema abi, et korda saada mõni keerukas probleem, millega nad olid ummikusse jooksnud, nagu nad seda väljendasid. Mõnikord paistsid nad olevat lausa meeleheitel, nii tülikas näis muulaspäritoluga inimestele Norra bürokraatia. Ja Bjørn Hansen katsus asjad joonde ajada. Aastate möödudes hakkas ta neisse suhtuma kui oma headesse abilistesse ega pidanud olukorda kuratlikuks vandenõuks, mis kasutas ära tema õnnetust, et pigistada temast välja kõik mis võimalik, kuna nad jätavad ta maha täpselt nagu mehe, keda Bjørn Hansen oli omal ajal keeldunud ära tundmast (ja keda ta tõesti ei tundnud). Aga vahel jäi talle mulje, et nad käisid ta nõuandeid kuulamas pigem selleks, et temast kinni hoida, kui et nad nüüd tema nõu oleksid vajanud asjades, mille lahendamiseks nad oleksid ausalt öelda pidanud juba küllalt kogenud olema. Aga äkki nad arvasid, et talle kuluks ära pisut sularaha?
Kas tuli vahel ette, et ta mõtles oma pojale ja avamata kirjale, mis oli tõenäoliselt pojalt? Eraldivõetult ei juhtunud seda tihti. Iseenesest ei juhtunud tihti, et Bjørn Hansen oma pojale mõtles. Seda juhtus aeg-ajalt, millele järgnes eemalviibimise kurbus, ja siis kehitas ta vaid alistunult õlgu ja mõtles, et nii see on ja nii see on tegelikult kogu aeg olnud, ka enne niinimetatud paljastamist ( nagu Bjørn Hansen oli paljastamist nimetama hakanud). Ta pidi sedagi arvesse võtma, et polnud pojaga korrapäraselt suhelnud ega teda üldse näinud tolle 14. kuni 20. eluaastani, kuni poiss korraga Kongsbergi ilmus, mitte selleks et isaga kokku saada, vaid et õppida Kongsbergi kõrgkoolis mainekal optikaerialal. Siis oli ta elanud mõne kuu isa pool korteris, kuni leidis endale omaette või kohasema peavarju. Ei, kui ta pojale mõtles, siis peamiselt seoses avamata kirjaga, mille ta temalt oli saanud. Miks ta seda avanud ei olnud? Kirja saabumisest sai nüüd mitu aastat. Miks ta seda ära ei visanud? Ei, seda ta ei suutnud. See ei tulnud kõne alla. Kuid praegusel kujul oli see vaid nuhtluseks.
Aga peamiselt mõtles ta põhjusele, miks ta praegu säärast elu pidi elama. Seda kummalist eba-elu. Mõtted tiirlesid üha suure lüüasaamise ümber. Paljastamine. See niinimetatud paljastamine. Ta mõtles sellele sageli, aga vaid kui järgneva sissejuhatusele. Suur projekt. Tema mõtted tiirlesid üha suure projekti ümber, mille nurjas üks varane ennelõuna, kui ta vannitoast väljus ning seisis vannitoaukse ning panoraamakna all oleva tühja ratastooli vahel.
Mida ta tegelikult oli kavatsenud? Ausalt öelda ei mäletanud ta seda isegi, aga vastus oli olemas olnud. Elu ülesehituse kohta, nagu ta seda nüüd nimetaks; varem, kui see juhtus, nimetas ta seda kindlasti teisiti, tal ei olnud meeles.
Ei, tal ei olnud meeles, või ei tahtnud ta mäletada? Kuid ta murdis selle üle pidevalt pead, vähemalt seda ei takistanud miski tal tegemast. Tallis kontoris või eriti siis, kui ta istus kodus oma väikeses korteris, mille pikiseina kattis põrandast laeni ulatuv raamaturiiul, tuubil täis raamatuid, jah, neid pressis sealt lausa välja. Võimalik, et ta oli ostnud endale lähimalt tänavanurgalt kioskist pool grillkana ja friikartuleid ning istus diivanilaua taga ja sõi. Ning jõi kõrvale pudeli õlut. Ta oli uhke, et teda ümbritseb maailmakirjandus. See tõstis tema elu maast lahti. Tuhanded raamatud, tuhanded hääled, mis rääkisid kõigest olemasolevast. Kuid samas – just need raamatud viisid ta selle teoni, tema suure, idiootliku projektini. Ta tegi seda, ümbritsetuna maailmakirjandusest. Aga kui ma ütlen, et raamatud õilistavad hinge, siis kes mind ikka usuks, mõtles ta pisikese muigega. Nähes mind ja mu praegust olukorda. Kolm aastat tsoonis, ja siis see kuradima paljastamine. Oo, oleks see vast olemata jäänud, see rikkus kõik ära! Mõtles ta maruvihaselt, kümme aastat pärast kohutavat hommikupoolikut Kongsbergi korrusmajas.
Mõistagi oli projekt idiootlik, ütles ta endale, iga arukas vestlus peab algama sellest arusaamisega. Aga ma ei taha sellest aru saada. See, mis mind vaevab, on paljastamine. Ei miski muu. Oleksin võinud istuda, vaba nagu lind oma Kongsbergi korrusmaja puuris. Puhtalt ja ilmsüütult. Nagu Jumala lapsuke. Aga võta näpust. Olen saanud hoopis teistsuguse elu, mistõttu pean ikka veel näo kätesse peitma kartuses, et mind võiks näha mõni, kes ei tohi mind mu praegusel kujul näha. Vaba vaid nende seas, kes ei minus ei näe midagi muud kui “Idamaa pärli” omanikku või muulaspäritolu ja –välimusega kriminaalide järk-järgult üha endisaegsemat nõustajat. Selleks, et normaalselt nende seas liikuda, olen ma just parajal määral kitkutud.
Iga päev läks ta oma väikesest korterist elamiskõlbmatu üürimaja tagahoovi kuuri, kus asusid tema kontor ja ladu ning mille välisukse ees seisis vana kaubik. Igahommikuse jalutuskäigu juurde kuulus ka läbiastumine Postkontorist, kus ta tõi oma postkastist posti ära. Ühel päeval avastas ta, et muu posti vahele oli poetunud ootamatu kiri. Ta võpatas ning ruttas õhinal kontorisse, kus vaatas posti kohe läbi. Ta haaras kohe ootamatu kirja. See kandis Bø templit. Niisiis mitte Kongsvinger. Aga äkki on ta ära kolinud, mõtles ta. Vaja järele uurida. Aga mitte kohe. Kõigepealt päevatöö. Kaup klientidele kätte toimetada, see ei võtnud kuigi kaua, neid jäi aina vähemaks, kuid oli aina piisavalt, et asja käigus hoida. Seejärel tagasi kontorisse raamatupidamist tegema. Seegi läks nüüd nobedamalt, sest kui on vähem kliente, siis on vähem ka raamatupidamiskandeid. Seejärel koju. Ta läks oma väikesesse korterisse. Otsis välja eelmise kirja. Võrdles ümbrikel käekirja. Jah, tundus olevat sama käekiri. Ta ei olnud sada protsenti kindel, aga kaldus arvama, et see on sama käekiri, ehkki kirjutatud erinevate sulepeadega ning peaaegu kaheksa-aastase vahega. Äkitselt rebis ta lahti selle kirja ümbriku, mille oli saanud esimesena ja mis oli oodanud ligemale kaheksa aastat.
Linke
Toomas Vint “D. Solstadi “17. romaan””, eesti keeles 2011, http://toomasvint.com/2011/03/dag-solstad-17-romaan/
sehkendaja, 21. Dag Solstad “17. romaan”, 3.04.2011
http://sehkendaja.wordpress.com/2011/04/03/21-dag-solstad-17-romaan/
Looming eesti keeles
“Üheteistkümnes romaan. Kaheksateistkümnes raamat” Perioodika 1996
Armand V. Üheväljakaevamata romaani joonealused märkused, Kultuurileht, LR 2009, 8-10
Ujedus ja väärikus, Kultuurileht 2010, LR 2010, 9/10
17. romaan, Kultuurileht 2011, LR 9/10
Nädala autor 