Hendrik Relve
Hendrik Relve (1948) – loodusajakirjanik ja rändur, ajakirja Eesti Mets peatoimetaja.. Lõpetanud EPA metsanduse ja TÜ ajakirjanduse osakonna. Propageerinud meedias loodustemaatikat väga mitmekülgselt, rännanud paljudes maades.
22. septembril kell 18.00 saalis
Vestlusõhtu: külas on rännu- ja loodusemees Hendrik Relve ning helilooja Alo Põldmäe. Juttu tuleb Eesti pärimuspuudest, puude maailma avastamist fotoaparaadiga ja paljust muustki. Samal ajal II korruse näituseruumis raamatunäitus “Retk puude maailma”, fuajeedes Alo Põldmäe fotonäitus “Neeruti puude käsnad, pahad ja muhud”. Sündmus kuulub Teadlaste Öö Tartu kavasse
Katkend : “Rändaja”, Kunst 2004, lk 227-229.
Higitelgi tseremoonia harib nii hinge kui ihu
Need, kes esmakordselt tutvuvad Arizona indiaanlaste eluga, saavad peatselt selgeks, et nende tseremooniad ja rituaalid jagunevad selgelt kaheks. Osa on sellised, kuhu kontvõõrad on teretulnud, osa sellised, kus ilma kutsumata ei tohi mingil juhul osaleda. Õige sageli korraldavad indiaanlased suisa tasulisi etendusi, mille ainus eesmärk on väline efekt ja rahateenimine. Kuid tihti nägime ka mõnes indiaanireservaadis rippumas teadet tseremoonia toimumise kohta koos sellele lisatud märkusega: “Mitteavalik.”
Tohono o’odamite n-ö. mitteavalikes tseremooniates sain Lendava Kotka soovitusel osaleda püstkoja tänutseremoonial ja higitelgirituaalil. Viimase tarbeks seisis Lendava Kotka maja taga õuel ritvadest painutatud kuplikujuline sõrestik. Selle keskel oli maa sees süvend. Siin peeti kord nädala või paari jooksul higitelgitseremooniat. Selleks kaeti sõrestik presendiga ja süvend telgi keskel hõõguvate kividega. Rituaal kestis mitu tundi. See koosnes neljast osast, millest igaüks pühendatud eri ilmakaarele ja looduse algelemendile – tulele, veele, maale, õhule. Kottpimedas ja lämbes telgis istudes öeldi palveid, lauldi ja kõneldi pikki lugusid. Vaheaegadel tuldi telgist välja ja kümmeldi iga kord põhjalikult veega.
Indiaani higitelgi ehitamine vabasse loodusesse ja selles rituaalse kombetalituse pidamine on viimasel ajal Eestiski mõnes ringkonnas üllatavalt populaarsust kogunud. Kas on see väliselt eksootiline ja kauge komme eestlasele kergesti omaksvõetav sellepärast, et siin on selgeid ühisjooni eesti põliste saunatraditsioonidega. Indiaani higitelgirituaale korduvalt läbi teinud, hakkas mulle igatahes lõpuks nii tunduma. Varasemal ajal on saun eestlasele olnud ju kindlasti omamoodi pühaks paigaks. Sinna mindi näiteks sünnitama ja haigusi tohterdama. Teatud rituaalse toimingu hõngu on tegelikult jäänud ka tänapäevasele maasaunas käimisele, kuigi saunatajad ise ei pruugi sellest teadlikud olla.
Indiaani higitelgitseremoonia mõned jooned andsid mulle uudse vaatenurga ka mõnede eestlasele teada-tuntud saunakommete hindamiseks. Võtkem näiteks meil nii tavalise omalaadse võistlemise kombe saunalaval, et kes peab pidevale leiliviskamisele kõige kauem vastu. Mõnelegi lõunaeurooplasele paistab see tegevus kindla peale selge enesepiinamisena. Indiaani higitelgis aga öeldaksegi, et teatav kannatus kuulub kindlasti sedalaadi tseremoonia juurde. Ainult nii jõutaksegi välja vajaliku hingeseisundini. Muide, indiaanlastel on reegliks, et kui keegi hakkab higitelgis tseremoonia käigus üleliia kurnatuna tundma, võib ta iga hetk lahkuda. Mitte keegi ei pea seda häbiks ega heida tseremoonia katkestajale hiljem ette.
Teine minu tähelepanek puudutab nii-öelda saunajutte. Indiaani higitelgis on igaühel suisa kohustuseks kõik hinge tagant ära rääkida. Äärmine siirus ja avameelsus on selle rituaali üks peatingimusi. Kuid oma väga isiklike murede ja soovidega ei pöörduta mitte juuresolevate inimeste poole. Kõnetatakse otse Suurt Vaimu, indiaani hingedeilma tähtsamat tegelast, keda usutakse sel ajal samas ruumis viibivat. Indiaanlased oskavad oma sisimate mõtetega olla siis eestlastega võrreldes kadestamisväärselt siirad. Kuid pärast tseremoonia lõppu kehtib range tingimus – seiku, mida higitelgis kuuldud, ei tohi ükski osaleja selle seinte vahelt välja viia. Teiste inimeste intiimsaladuste edasirääkimist peetakse indiaani kommete järgi üheks rängemaks eksimuseks, mis üldse võimalik.
Selle üle järele mõelnud, hakkas mulle tunduma, et teatud mõttes kehtib sama reegel ka meie saunakommetes. Siin sõprade seltsis olles pääsevad keelepaelad kergesti valla ja me jutustame üksteisele asju, mida mujal ei tuleks pähegi kõnelda. Ka meie hoiame neid avameelseid jutuajamisi hiljem enamasti enda teada. Samas tundub, et kui indiaanlased täidavad vastavaid reegleid teadlikult ja täpselt, peame meie nendest kinni peamiselt vaistlikult ja ligikaudu.
Indiaani telk ja eesti saun on kindlasti sarnased selle poolest, et mõlema eesmärgiks on harida mingil moel nii keha kui ka hinge. Vaid rõhuasetused on lahknevad. Eesti sauna minnakse ikka eelkõige ihu pesema ja vaimne puhastumine kaasneb teisejärgulisena. Higitelgis juhtub vastupidi. Eelkõige saab kirkamaks ja tugevamaks hing, kuigi ihugi saab haritud.
Looming
Puude kuulaja, Maalehe Raamat 2010
Eesti looduse vägi, Koolibri 2008
Puude juurde: puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses, Eesti Loodusfoto 2007
Rändaja: retki maailma põlislooduse ja –rahvaste juurde, Kunst 2004
Põlispuud, Koolibri 2003
Linke
Hendrik Relve: Riiklik küsimus: mets ei ole rahahunnik, 25.05.2009 Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/news/arvamus/hendrik-relve-riiklik-kusimus-mets-ei-ole-rahahunnik.d?id=51169429
Osoon Hendrik Relve – ERR,
http://www.youtube.com/watch?v=PqgLvKDsJIQ
Maris Balbat “Hendrik Relve kired”, Elukiri 12/ 2008,
http://www.elukiri.ee/1208/esileht/10075376.php
Hendrik Relve Facebook,
http://www.facebook.com/vikerraadio/posts/272658309430090
Daniil Harms
Daniil Harms Juvatšov (1905-1942) – vene kirjanik, sürrealist, vene absurdikirjanduse klassik.
Daniil Harms
Lühijutt tõlkekogumikust “Välja pudenevad vanaeided”, Tänapäev 2011, lk 172-174.
Kassaneiu
Maša leidis seene, korjas selle üles ja viis turule. Turul anti Mašale vastu pead ja lubati veel vastu jalgu tõmmata. Maša ehmus ja laskis jalga. Jooksis Maša kooperatiivipoodi ja tahtis ennast kassa taha ära peita. Juhataja aga nägi Mašat ja küsis: mis sul käes on? Maša ütles: seen. Juhataja ütles: näe, kui terane! Tahad, võtan sind tööle? Tühja sa võtad, ütles Maša. Juhataja aga vastu: Võtan küll! Ja pani Maša kassavänta keerutama.
Maša keerutas, keerutas kassavänta ja suri äkki ära. Tuli miilits, koostas protokolli ja käskis juhatajal maksta trahvi: 15 rubla.
Juhataja ütleb: Mille eest trahv? Miilits aga ütleb: Mõrva eest. Juhataja ehmus, maksis kähku trahvi ära ja ütleb: Ainult viige see surnud kassaneiu kiiremini ära! Puuviljaosakonna müüja aga ütleb: Ei, see on vale, ta polnud ju kassaneiu. Ta ju keerutas ainult vänta! Kassaneiu aga istub vaat seal.
Miilits ütleb:
“Meil ükskõik. Öeldi, et tuleb ära viia kassaneiu, ja meie viimegi ta ära”
Hakkas miilits kassaneiu poole minema.
Kassaneiu heitis kassa taha põrandale pikali ja ütles: Ei tule! Miilits et: Miks sa, loll, siis ei tule? Kassaneiu hädaldas: Te ju matate mu elusalt maha.
Miilitsad hakkasid kassaneiut üles tõstma, kuid ei saanud sellega kuidagi hakkama, sest neiu oli väga paks.
“Võtke jalgadest,” soovitas puuviljaosakonna müüja.
“Ei,” ütles juhataja, “see kassaneiu on mulle naise eest. Seetõttu palun, et te tema alakeha ei paljastaks.” Ja kassaneiu ütleb: Kuulete – ei tohi minu alakeha paljastada!
Miilits haaras kassaneiul kaenla alt ja lohistas ta kooperatiivist välja.
Juhataja käskis müüjatel pood korda teha ja kauplemist alustada.
“Aga mis me selle surnuga peale hakkame?” küsis puuviljaosakonna müüja Mašale osutades.
“”Heldeke!” ütles juhataja. “Me ju ajasime kõik sassi! Tõepoolest, mis me nüüd lahkunuga teeme?”
“Ja kes kassas istuma hakkab?” küsis müüja.
Juhataja haaras kätega peast, peksis põlvega õunad letil laiali ja oigas:
“Milline korralagedus!”
“Korralagedus!” kordavad müüjad kooris.
Siis aga sügas juhataja vuntsi ja lausus:
“Hee! Mind juba palja käega ei püüa! Me paneme kadunukese kassasse. Ehk ei saa ostjad arugi, kes seal istub!”
Pandigi siis surnu kassasse istuma, torgati talle ka pabeross suhu, et rohkem elusa moodi välja näeks, pihku aga anti seen hoida – et kõik oleks nagu päris. Istubki siis surnu kassas nagu elusast peast, ainult et näost kangesti roheline ja üks silm lahti, teine aga täitsa kinni.
“Pole vigagi,” ütleb juhataja. “Käib küll.”
Ostjad aga klopivad juba närviliselt ukse peale – miks kooperatiivi lahti ei tehta. Eriti lärmakas on üks siidmantoos koduperenaine: vehib turukorviga ja sihib juba saapakontsaga uksekäepidet. Koduperenaise taga karjub ja kirub keegi eideke, padjapüür peas, ja sõimab kooperatiivi juhatajat kitsipungaks.
Juhataja avas uksed ja lasi publiku sisse. Publik lidus kohe lihaosakonda, siis aga sinna, kus müüakse suhkrut ja vürtse. Padjapüüriga eideke seadis sammud otse kalaleti poole, teel sinna aga sattus ta pilk kassapreilile ja eit jäi seisma.
“vai Jummal!” ütles ta. “issand olgu meiega!”
Siidmantoos koduperenaine on juba aga igas letis käinud ja kiirustab nüüd kassasse. Silmanud kassaneiut jääb ta seisma, vaikib ja vahib. Müüjad on samuti vait ja vahivad juhatajat. Juhataja aga vahib leti tagant välja ja ootab, mis edasi saab.
Siidmantlis perenaine pöördub müüjate poole ja pärib:
“Kes teil siin kassas istub?”
Müüjad vaikivad, sest ei tea, mida öelda. Juhataja on ka vait.
Rahvas aga jookseb igalt poolt kokku. Juba seisab õues rahvamurd. Ilmuvad kojamehed. Kostab vilet. Ühesõnaga, skandaal missugune!
Rahvasumm oli valmis seisma kooperatiivi juures kas või õhtuni välja, kuid siis ütles keegi, et Ozjornõi põiktänavas kukuvad aknast välja vanaeided. Siis jäi rahvast kooperatiivi juures vähemaks, kuna paljud läksid Ozjornõi põiktänavasse.
31. august 1936. aastal
Katkend Vladimir Glotser “Marina Durnovo: Minu mees Daniil Harms”, SA Kultuurileht, LR 2011/19, lk 50-52.
Ei, tervet elu poleks ma saanud temaga elada.
Lõpuks olin ma kõigist tema arusaamatutest tempudest väsinud. Kõigist tema lõpututest kiindumustest, romaanidest, kui ta elas kokku sõna tõsises mõttes kõikide tuttavate naistega. Ma arvan, et see oli isegi kuidagi jabur, ebanormaalne.
Mulle piisas juba viiest või kuuest tema romaanist, et temast võõrduma hakata.
Ta ei olnud mitte lihtsalt usklik, ta polnud võimeline mitte mingisuguseks julmuseks, mitte ühekski julmaks teoks. Meie suhted olid juba niisugused, et kui ma tulin näiteks töölt, siis ei läinudki kohe tuppa, vaid koputasin enne uksele. Ma lihtsalt teadsin, et tal on seal keegi, ja et mitte skandaali teha, koputasin enne.
Tema vastas: “Oota üks kümme minutit…”
Või: “Tule umbes veerand tunni pärast…”
Mina ütlesin: “Hea küll, ma lähen käin poes…”
Mul ei olnud enam ei tugevat tunnet ega enesehaletsust.
Ometi ei läinud me lahku, ja ma arvan, et sellepärast, et teda hämmastas minu puhtus.
Mind justkui ei määrinud ükski tema kiindumus.
Seejuures ei saanud ma öelda, et ma üldse armukade ei olnud. Pigem ikkagi olin. Ka minul jooksis juba sabas mingi poiss, kellel oli mingi seos sümfooniakontsertidega – ma ei mäleta, milline ta oli. Aga meie elasime koos edasi.
Danja õpetas mind piipu suitsetama. Ma suitsetasin ka enne abiellumist, kuid ainult paberosse. Tema aga kinkis mulle sihukese tillukese, poleeritud naistepiibu ja õpetas, kuidas seda põlema panna. See Danja piip on mul veel praegu alles.
Tal endal oli palju piipe. Igasuguseid. Ta ostis tubakat, toppis piibu täis ja suitsetas väga palju. Suitsetas ka töö ajal, kui kirjutas.
Tal oli eelaimus, et tuleks põgeneda. Ta tahtis, et me oleksime täiesti kadunud, läheksime jala minema, metsa, ja elaksime seal.
Oleksime võtnud kaasa ainult Piibli ja vene muinasjutte.
Päeval oleksime liikunud nii, et keegi poleks meid näinud. Aga hämaral ajal oleksime käinud tarest taresse ja palunud, et meile antaks süüa, kui pererahval midagi leiduks. Ja tänutäheks söögi ja peavarju eest oleks tema rääkinud muinasjutte. Temas elas see tunne, see soov, mis leidis väljenduse luuletuses “Kord kodunt välja astus mees”. See oli tal nagu sisimas, hinges olemas. “Läks pimedasse metsa, ja sellest saadik, sellest saadik ongi kadunud…”
Tal oli hirm.
Mina aga suhtusin sellesse mõttesse kuidagi halvasti. Ja noore inimesena see mind ei köitnud.
Ma ütlesin: “Esiteks pole mul midagi selga panna. Vildid on juba vanad ja uusi pole kusagilt võtta…”
Ja ma ei jaksanud enam ringi joosta. Ütlesin talle, et ma ei saa, sest ma ei jaksa. Üldiselt ma olin selle vastu.
“Sina mine,” ütlesin mina “aga mina jään.”
“Ei,” ütles tema, “ ilma sinuta ma ei lähe kuskile. Siis jääme siia.”
Nii me jäimegi.
Ma ehmusin hirmsasti, kui ta ütles mulle, et läheb hullumajja.
See oli sõja alguses. Teda võidi mobiliseerida.
Aga ta tuli sealt välja väga heas meeleolus, nagu poleks midagi juhtunud.
Väga raske oli inimestele seletada, kuidas ta näiteks kliinikusse minnes niimoodi teeskles, et ta tunnistataks sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks. Ta kartis ainult ühte asja: et ta võetakse sõjaväkke. Kartis paaniliselt. Ta ei kujutanud endale ette, kuidas ta võtab püssi kätte ja läheb inimesi tapma.
Ta oleks ju rindele saadetud. Alles noor ja nii-öelda sõjaväekohuslane.
Ta ütles mulle: “Ma olen täiesti terve ja mul pole midagi häda. Aga sellesse sõtta ei lähe ma mitte iial.”
Ta kartis kohutavalt sõda.
Looming (tõlked eesti keelde)
Maaõlm, Tallinn, Loomingu Raamatukogu 1996, 8/9, tlk Rein Saluri.
Ootamatu jooming, Tänapäev 2002, tlk Ilona Martson ja Rein Saluri
Väljapudenevad vanaeided, Tänapäev 2011, tlk Ilona Martson ja Rein Saluri.
Linke
Tanel Pern, Harmsi nägu, Sirp 26.08.2011, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12890:harmsi-naegu1&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3356
Elo Lindsalu “Nädala raamat: naljakas ja õudne – rõhuga õudusel”, Ekspress.ee, 25.06.2011, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-naljakas-ja-oudne-rohuga-oudusel.d?id=48388593
Priit Harms, Daniil Harms, inimeste narrija, Eesti Päevaleht 20. sept 2002, http://www.epl.ee/news/kultuur/daniil-harms-inimeste-narrija.d?id=50934488
Jakov Druskin, Daniil Harmsi olemusest, Epifanio, ajatu ajakiri,
http://www.epifanio.eu/nr11/est/daniil.html
Nädala autor 