George R.R. Martin
George R.R. Martin (1948) – USA ulmekirjanik. Martin saavutas ülemaailmse bestsellerikirjaniku staatuse oma 1996. aastal ilmuma hakanud «Jää ja Tule laulu» fantaasiasaagaga, milles kujutab erakordselt naturalistlikult ja julmas laadis väljamõeldud pseudokeskaegses maailmas aset leidvat võimuvõitlust.
Foto: David Shankbone (2011)
“George R.R. Martini loomingut üldiselt iseloomustades tuuakse enamasti välja tema tekstide süngeid ja melanhoolseid toone, rõõmu ja positiivsust neist naljalt ei leia. Martini tegelased on tihti traagilise kangelase tüüpi, autor ei hoia oma karaktereid, kui vajadus ja tekstiloogika seda nõuab, tapab kirjanik kõhklematult ka kandvaid ja olulisi tegelasi, kelle saatuse pärast lugeja muretsedagi ei osanud. Ühtki kirjaniku väljamõeldud tegelast ei saada pidevalt ebarealistlikud õnnestumised, vastupidi, neile saab osaks teinekord ehk isegi ebaloogiliselt tihe ebaõnnestumiste jada.” /Raul Sulbi “Mõõkade, troonide ja lohede kuningas”/
Katkend saaga esimesest raamatust: Troonide mäng, Esimene raamat, Varrak 2006 lk 46-49
“Sa pead lõunasse tulema,” ütles Robert talle. “Sa pead suve maitsma, enne kui see lahkub. Mägiaias ulatuvad kuldkollased roosiväljad nii kaugele, kui silm ulatub. Puuviljad on nii küpsed, et otse sulavad sul suus – melonid, virsikud, tähnikploomid, sa pole midagi nii magusat elu sees maitsnudki. Küll sa näed, ma tõin neid sinu jaoks kaasa. Isegi Tormiotsal, kus puhub värske meretuul, on päevad nii palavad, et sa ei jaksa end õieti liigutadagi. Ja kui sa veel linnu näeksid, Ned! Igal pool lilled, turud toidukraami pilgeni täis, suveveinid nii odavad ja nii head, et juba lõhna hingates jääd purju. Kõik on paksud ja purjus ja rikkad.” Kuningas naeris ja laksas endale vastu vägevat kõhtu. “Ja tüdrukud, Ned!” hüüatas ta, silmad sädelemas. “Tõsijutt, naised kaotavad selle palavusega vähimagi tagasihoidlikkuse. Nad ujuvad alasti jões, otse lossi külje all. Isegi tänavatel on villaste või karusnahksete riiete jaoks liiga kuramuse palav ja nad käivad ringi sihukestes lühikestes kleitides – siidist, kui neil hõbedat jätkub, ja puuvillast, kui ei, aga vahet pole – kui nad higistama hakkavad ja riie vastu ihu kleepub, siis on nad sama hästi kui alasti.” Kuningas naeris rõõmsalt.
Robert Baratheon oli alati olnud suure himuga mees, kes teadis, kuidas elu nautida. Eddard Starki kohta poleks keegi seda kuidagi öelda saanud. Ometi täheldas Ned tahtmatult, et kuningas on pidanud oma naudingute eest lõivu maksma. Selleks ajaks, kui nad trepist alla jõudsid, hingeldas Robert raskelt ja kui nad krüpti pimedusse astusid, punetas tema nägu laternavalgel.
“Majesteet,” sõnas Ned aupaklikult. Ta tegi laternaga laia poolkaare. Varjud liikusid ja vankusid. Hubisev tuli langes põrandakividele ja riivas pikka rodu graniitsambaid, mis kahekaupa pimedusse kulgesid. Sammaste vahel, seinte ääres, istusid surnud oma kivist troonidel, seljad vastu sarku, milles peitusid nende maised jäänused. “Ta on päris lõpus, Isa ja Brandoni juures.”
Ta hakkas sammaste vahel ees minema ja Robert järgnes talle vaikides, maa/alusest jahedusest värisedes. Siin all oli alati külm. Nende sammud kõmasid põrandakividel ja kajasid ülal võlvilt vastu, kui nad Starkide valitsejasoo surnute vahel kõndisid. Nende kujud olid raiutud nende haudu sulgevatele kividele. Nad istusid pikas reas, pimedad silmad igavesse pimedusse vahtimas, ja nende jalgade ümber olid kerra tõmbunud suured kivist ürghundid. Hüplevad varjud tekitasid tunde, nagu liigutaksid kivikujud end, kui elavad nendest möödusid.
Iidse kombe kohaselt oli iga omaaegse Talitundru isanda põlvedele asetatud rauast mõõk, et neimahimulised vaimud oma hauakambrites püsiksid. Vanim neist oli juba ammu olematuks roostetanud, nii et seal, kus metall oli kunagi kivile toetanud, paistsid nüüd ainult mõned punased laigud. Ned mõistatas, kas see tähendab seda, et need vaimud võivad nüüd lossis vabalt ringi uidata. Ta lootis, et see pole nii. Talitundru esimesed isandad oli olnud sama kalgid mehed nagu maa, mida nad valitsesid. Sajanditel enne seda, kui Loheisandad üle mere tulid, ei olnud nad kellelegi truudust vandunud, vaid nimetasid ennast Põhja Kuningateks.
Viimaks jäi Ned seisma ja tõstis õlilambi üles. Hauakamber kulges nende ees edasi pimedusse, kuid sellest kohast alates olid sargad tühjad ja sulgemata; mustad avad, mis ootasid oma surnuid, ootasid teda ja tema lapsi. Ned ei tahtnud sellele mõelda. “Siin,” ütles ta oma kuningale.
Robert noogutas vaikselt, põlvitas ja langetas pea.
Siin olid kõrvuti kolm hauda. Isand Rickard Starkil, Nedi isal, oli piklik range nägu. Kiviraidur oli teda hästi tundnud. Ta istus vaikse väärikusega, kivist sõrmed tugevasti põlvedel lebava mõõga ümber klammerdunud, kuid eluajal ei olnud ta osanud mõõkadega ümber käia. Kahes väiksemas hauas kummalgi pool olid tema lapsed.
Brandon oli surnud kahekümne aastaselt – ta kägistati Hullu Kuninga Aerys Targaryeni käsul vaid mõni päev enne seda, kui ta pidi Vetevoo Catelyn Tullyga paari pandama. Tema isa oli sunnitud tema surma pealt vaatama. Brandon oli tegelik pärija, vanim poeg, valitsejaks sündinud.
Lyanna oli olnud vaid kuueteistkümne aastane, erakordselt armas laps-naine. Ned oli teda kogu südamest armastanud. Robert oli teda veelgi rohkem armastanud. Lyannast pidi saama tema pruut.
“Ta oli tegelikult palju ilusam,” sõnas kuningas, olles tükk aega vaikinud. Tema sõrmed peatusid Lyanna näol, otsekui püüaks ta naist uuesti ellu manada. Lõpuks tõusis ta kohmakalt – tema kaal segas teda. “Pagana pihta, Ned, miks sa pidid ta sellisesse kohta matma?” Kuninga hääl oli taaselustunud kurbusest kähe. “Ta vääris paremat, kui pimedus…”
“Ta oli Talitundru Stark,” vastas Ned vaikselt. “Tema koht on siin.”
“Ta peaks puhkama kusagil künkal, viljapuu all, kus tema kohal on päike ja pilved ja vihm teda uhub.”
“Ma olin tema juures, kui ta suri,” tuletas Ned kuningale meelde. “Ta tahtis koju naasta, Brandoni ja isa kõrval puhata.” Ta kuulis nüüdki vahel veel õe häält. Luba mulle, oli Lyanna vere ja rooside järele lõhnavas toas hüüdnud. Luba mulle, Ned. Palavik oli ta ära kurnanud ja tema hääl oli vaid nõrk sosin, aga kui Ned talle oma sõna andis, haihtus hirm tema õe pilgust. Nedile meenus, kuidas Lyanna oli siis naeratanud, kui tugevasti õe sõrmed olid tema omi pigistanud, kui ta elust lahti lasi, närbunud ja mustad roosilehed tema peost maha pudenemas. Ned ei mäletanud, mis siis edasi sai. Ta leiti tummas leinas, õe keha ikka veel käte vahel. Väike linnuseisand Howland Reed oli Lyanna käe Nedi pihust ära võtnud. Ned ei mäletanud sellest midagi. “Ma toon talle lilli, kui saan,” ütles ta. “Lyannale meeldisid lilled.”
“Ma vandusin, et tapan Rhaegari selle eest, mis ta temaga tegi.”
“Sa tapsidki ta,” märkis Ned.
“Ainult üks kord,” lausus Robert mõrult.
Nad olid läinud vastamisi Kolmjõe koolmel, kui nende ümber kees lahing, Robertil käes sõjavasar ja peas suur hirvesarvedega kiiver, Targaryenide prints üleni mustas soomusrüüs. Tema rinnaplaadil oli tema suguvõsa kolmepäine lohe, mida tihedalt katvad rubiinid kiiskasid päikesepaistel nagu leek. Kolmjõe punane vesi voolas nende sõjaratsude kapjade ümber, kui nad ümber teineteise tiirlesid ja lööke vahetasid, uuesti ja uuesti, kuni Roberti ränk vasarahoop lõpuks lohe ja selle all oleva rinnakorvi sisse rutjus. Kui Ned lõpuks võitluspaigale jõudis, lamas Rhaegar surnult jõevoolus ja mõlema sõjaväe mehed rabelesid keerlevas vees, otsides rubiine, mis olid tema turvise küljest lahti pudenenud.
“Unenägudes tapan ma teda igal ööl,” tunnistas Robert. “Tuhat surma on tema jaoks ikka veel liiga leebe karistus.”
Ned ei mõistnud selle peale mida öelda. Veidi aja pärast sõnas ta: “Me peaksime tagasi minema, Majesteet. Kuninganna ootab juba.”
“Võtku Ebalased mu naist,” pomises Robert pahuralt, kuid hakkas raskel sammul tuldud teed tagasi minema. “Ja kui ma veel kord seda “Majesteeti” kuulen, siis lasen su pea teiba otsa ajada. Me oleme teineteise jaoks midagi enamat.”
Looming eesti keeles
Windhaven, Fantaasia 2009, tlk Jaana Talja
Liivakuningad, Retk hämarusse: ulmeantoloogia, Salasõna 2003
Risti ja lohe tee, Aphra: ulmeantoloogia, Skarabeus 2005
Fevre`i unelm, Varrak 2009, tlk Juhan Habicht
Troonide mäng. 1. raamat, Varrak 2006, tlk Mario Kivistik
Troonide mäng. 2. raamat, Varrak 2007, tlk Mario Kivistik
Kuningate heitlus. 1. raamat, Varrak 2008, tlk Mario Kivistik
Kuningate heitlus. 2. raamat, Varrak 2009, tlk Mario Kivistik
Mõõkade maru. 1. osa, Varrak 2010, tlk Mario Kivistik
Mõõkade maru. 2. osa, Varrak 2011, tlk Mario Kivistik
Linke
Raul Sulbi “Martini feodaalne verepulm”, Postimees.ee 3.11.2006, http://wwx.postimees.ee/031106/esileht/kultuur/226720.php
Raul Sulbi “Menukirjanik külastab Eestit”, Postimees.ee 30.06.2009, http://www.postimees.ee/136910/menukirjanik-kulastab-eestit/
Wikipeedia, http://et.wikipedia.org/wiki/George_R._R._Martin
George R.R. Martini kodulehekülg http://www.georgerrmartin.com/
A Game of Thrones, Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/A_Game_of_Thrones
A Song of Ice and Fire, Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/A_Song_of_Ice_and_Fire
Troonide mäng HBO kodulehekülg, http://www.hbo.com/game-of-thrones/index.html
Czesław Miłosz
Foto: Saxon Donnelly
Czesław Miłosz (1911-2004) – maailmakirjanduse suurkuju, üks neljast poolakast, kes pärjatud Nobeli kirjanduspreemiaga (1980). 1978. aastal pälvis Neustadti kirjanduspreemia. Eesti lugejale on M. tuntud eelkõige “Vangitatud mõistuse” (LR 1999) kaudu, kus ta käsitleb Nõukogude mõjusfääri sattunud Kesk-Euroopa intelligentsi saatust. Eluõhtul kirjutatud “Miłoszi ABC” on omapärase vormiga – tähestikuliselt järjestatud – mälestusraamat, mis toob meie ette kireva panoraami XX sajandist, rõhuga Leedul, Poolal, Prantsusmaal ja Ameerikal.
17. oktoobril kell 17.30 kohvikus Lutsu Juures
Hendrik Lindepuu esitleb Poola nobelisti Czesław Miłoszi tõlkeraamatuid:
mälestusteraamatut “Miłoszi ABC” ja lühiesseede kogu “Teeäärne koerake”.
Katkend: “Miłoszi ABC”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011, lk 21-25.
Amalrik, Andrei. XX sajandi tõenäoliselt kõige ootamatum ja arusaamatum sündmus oli end NSVL-iks ehk Nõukogude Liiduks kutsunud riigi kokkuvarisemine. Astronoomilised summad, mida kulutati maailma suurimale poliitilisele politseile, võimaldasid sel kasvada võimsaks organisatsiooniks, mille käsutuses oli miljoneid nuhke ja sunnitöölaagrite võrgustik üle Euraasia. Selleks, et välismaalased ei teaks süsteemi kohta tõde, rahastati heldelt propagandat ja salaluure tegevust. Kulukas terrorimasin ja selle maskeerimine humaansete loosungitega tundusid garanteerivat impeeriumi kestvuse. NSVL-I võidud Teise maailmasõja lahingutandritel ja osalemine Euroopa jagamisel vihjasid sisemisele efektiivsusele ja mõjutasid saatuslikult vastvallutatud maade elanikkonda. Tõsi küll, aja möödudes ilmusid monoliiti praod, ometigi said lagunemise märke silmanud optimistid hurjutada, et olid eksikombel oma soovid reaalsusega segi ajanud.
Ma olin üks mõõdukatest optimistidest ning ootasin muutusi, igal juhul ei tundunud Moskva pikaealine valitsemine meie riikide üle mulle tõenäoline. Muutused pidid kindlasti aset leidma, kuid mitte minu eluajal. Mulle tundus, et Jerzy Giedroyc oli palju enesekindlam, sest ta viitas nii Briti kui Prantsuse impeeriumi lõpule, kuid ka tema ei ennustanud, millal see võiks aset leida. Ma teadsin ainult paari inimest, kes olid impeeriumi kokkuvarisemises kindlad ning kes ka ütlesid, et see ei juhtu mitte ebamäärases tulevikus, vaid kohe varsti, kümne, kõige enam ehk viieteistkümne aasta pärast.
Üks neist oli Andrei Amalrik, sündinud 1938. aastal Moskvas ajaloolase pojana. Venelane, Nõukogude Liidu elanik, kuid teadlik oma perekonna prantsuse päritolust. Talle meeldis viidata oma visigoodi perekonnanimele, Amalrici nime kandsid kaks kuningat, kes võtsid osa XII sajandi ristisõdadest, samuti paavsti legaat, kes sai kuulsaks oma ütlusega ristisõjas albilaste vastu toimunud Béziersi linna vallutamisel: ”Tapke nad kõik maha, küll Jumal õiged ära tunneb.” Keskaegne Amalric de Béne oli ketser ja usumärter. Venemaa Amalriki esivanem tuli Venemaale XIX sajandil Avignonist. Mineviku vastu huvi tundev Andrei läks õppima ajalugu ning kirjutas oma kursusetöö Kiievi Russi kohta. Kui tal siis kästi viia oma kursusetöö sisu vastavusse ametliku seisukohaga, mille järgi esimesed valitsejad olid slaavlased, aga mitte skandinaavlased, siis keeldus ta seda tegemast ja visati ülikoolist välja. Ta kujundas ise oma elustiili, tegi juhutöid, et säilitada sisemist vabadust. Ta ei võidelnud riigi vastu ega ka tunnustanud seda riiki. Ta ei lugenud ajakirjandust, sest see valetas, tema enda kirjatöödel aga polnud lootustki trükivalgusele. Muu hulgas kirjutas ta viis absurditeatri vaimus satiirilist teatritükki. Tema plaanipärase tagasitõmbumise taktika meenutab mulle Jossif Brodskit. Üsna sarnane oli ka talle esitatud süüdistus pärast arreteerimist 1965. aastal – parasiitlus (tegelikuks põhjuseks oli see, et Amalrik aitas tuttavate kunstnikkude teoseid välismaale
toimetada). Karistuseks määrati kaks ja pool aastat asumist ning kolhoosis töötamist Siberis. Amalrik kirjutas sellest raamatus “Sunniviisil Siberisse”, mille käsikirja ta välismaale saatis ning mis ilmus 1970. aastal New Yorgis. Ma lugesin seda ning Amalriki detailsed tähelepanekud Venemaa külaelu kohta aitasid mul paremini mõista ka tema esseed Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?” Vastavalt oma legaalse vabaduse laiendamise strateegiale avaldas ta arvamust avalikult, omaenese nime all. See õbluke raamat, õieti ainult essee, ilmus Amsterdamis 1969. aastal ning tõlgiti kohe paljudesse keeltesse, poolakeelsena ilmus see Pariisis Kultura kirjastuses. Amalrikil lubati pagendusest tagasi pöörduda 1966. aastal, kuid 1970. aastal arreteeriti ta uuesti ning seekord mõisteti talle kolm aastat range režiimiga vangilaagrit ning ta kandis selle karistuse ära Kolõmas. Ta jäi ellu, kuid seejärel määrati talle kolm aastat lisaks. Andrei Sahharovi organiseeritud rahvusvahelise protestiavalduse tõttu muudeti vanglakaristus asumiselesaatmiseks, kus ta 1975. aastal naasis Moskvasse, et järgmisel aastal Läände emigreeruda. Kordamööda võõrustasid teda Utrechti Ülikool Hollandis, Harvardi Ülikool ja Hooveri Instituut.
Amalriki ennustused said tõeks. Ta eksis ainult mõne aastaga. Loomulikult on meil praegu tema ennustusest teistsugune arusaam kui tollal, mil tema juttu võeti kui vastutustundetut sonimist. Johtuvalt oma erakordsusest kaasaegsete hulgas on teda võrreldud Pjotr Tžaadajeviga, kelle tsaar Nikolai I käskis hullumeelseks kuulutada. Nagu nüüdseks on selgunud, olid Amalriki hinnangud oma ekstreemsusele vaatamata täiesti kained.
Ajaloolasena oli ta kirjutanud Kiievi Russi algusest ning nüüd kirjutas ta enda sõnade kohaselt sama impeeriumi lõpust. Erinevalt sovetoloogidest, kes enamasti huvitusid Läänest sisse toodud marksismist, väitis tema, et impeerium oli püsinud kauem just tänu marksismile, niisamuti nagu Rooma pikendas oma eksistentsi sajandite võrra tänu ristiusu vastuvõtmisele. Ta küll ei tõesta oma väidet, kuid vastavalt sellele uurib ta oma riigi kummalisi iseloomujooni, nii nagu olid teinud seda tema arvukad eelkäijad eesotsas Tžaadajeviga. Ta võrdleb tsaaride ja nende järglaste riiki kääriva taignaga, mis kerkib ja paisub inertsist. Amairik näeb “keskklassi” ehk bürokraatia vaimses skleroosis – see pole enam võimeline vastu võtma arukaid ja julgeid otsuseid – märke peatsest kokkuvarisemisest ja territoriaalsetest kaotustest (kaks Saksamaad ühinevad, Ida-Euroopa riigid saavutavad iseseisvuse). Ta ennustab, et mitmed otsused tehakse kartusest kaotada võim. Üldjoontes tunneme Almariki lugedes ära Nõukogude Liidu lagunemise põhjuste kogumi, mille üle nüüd alalõpmata diskuteeritakse, aga mida tema tajus juba ette. Nende põhjuste hulka lisab Amalrik ka rahva mõttelaadi, kus indiviidi õigused ja väärikus on tundmatud mõisted, vabadus võrdub anarhiaga ning õiglus tähendab seda, et minu naabri käsi peab käima sama halvasti kui minul ning kui temal läheb paremini, siis on see ebaõiglane. Sellega seostub ka kontrast teaduse edusammude ja juurdunud tavade vahel. “Nõukogude raketid on jõudnud Veenusele, aga külas, kus ma elan, võetakse kartuleid ikka käsitsi. See võrdlus pole üldse naljakas, see on lõhe, mis võib süveneda põhjatuks kuristikuks. Asi pole mitte selles, kuidas kartuleid võetakse, vaid faktis, et enamiku inimeste mõtlemine ongi samal tasemel kui see kartulite käsitsi väljakoukimine mullast.”
Amalrik väärib imetlust kui olude kiuste vaba mees, ent ma ei kavatse temast prohvetit teha. Ta ennustas sõda Venemaa ja Hiina vahel ja nägi selles üht katastroofi põhjustest (selle asemel toimus sõda Afganistanis). Samuti oli tal lõpu suhtes apokalüptiline eelaimus, ta kartis massidesse kogunenud mõrvarlike tungide vallandumist, ent seda siiski ei juhtunud. Ma usun, et tema eelaimuse ratsionaliseerimise taga oli Siberi kolhoosielu kogemus, õudustunne selle trööstitu ja brutaalse elu ees, mis kutsus esile mingi ajaloolise arveteklaarimise vajaduse. Sellest hoolimata tundub, et tema loetletud põhjused pole piisavad, ning sündmus ebatõenäolisena.
Ma kohtusin Amalrikiga Californias Palo Altos. Sain tuttavaks ka tema kauni naise Gjuseliga, kunstnikuga, kellega ta abiellus Siberis. Tatarlannalt Gjuselilt kuulsin, et ta oli sündinud Moskvas majahoidja tütrena, sellistel ametikohtadel olidki domineerinud tatarlased: Kunagi valitsesime meie iidse Venemaa üle, nüüd maksavad nad meile kätte, tehes meist öövahid.”
Gjusel jagas Andrei saatust nii Siberis kui pärast tema vabanemist, seetõttu ei võetud teda vastu Kunstnike Liitu; see omakorda oli põhjuseks, miks ta ei saanud oma töid näitustel eksponeerida. Ameerikas ei näinud ma ühtki tema maali ega oska öelda, milline ta oli maalikunstnikuna. Mind paelus tema enda ilu ja sarm.
Amalrik ise ei elanudki nii kaua, et näha oma ettekuulutuse täitumist. Ta hukkus autoõnnetuses 1980. aastal Hispaanias, olles teel mingile konverentsile. Sellest alates olen tihti üritanud ette kujutada, mida tegi Gjusel pärast tema kaotamist kogu oma ülejäänud elu.
Teine inimene, kes oli kindel, et Nõukogude Liit on kokkukukkumise äärel, oli Leedu politoloog Aleksandras Štromas, kes emigreerus Leedust 1973. aastal ning õpetas hiljem ühes Ameerika ülikoolis. Loomulikult ei ennustanud sellele režiimile pikka iga ka meie ühine sõber Tomas Venclova, kes mõistis süsteemi kaost ja korruptsiooni Nõukogude armees ajateenistuses olles, kuid Štromas oli see, kes väitis, et režiim ei püsi enam aastakümneid, üksnes veel mõne aasta.
Loomingut tõlgituna eesti keelde
Miłoszi ABC, (mälestusteraamat) Hendrik Lindepuu kirjastus 2011
Vangistatud mõistus, Loomingu Raamatukogu 1999, 18/20
Teeäärne koerake, (lühiesseede kogu) Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011
Balti õppetund (poliitiline essee 1951-1952), LR 1988, nr 51/52
Euroopa laps, 1-8, (luuletused), Looming 1997, nr 6
Erosioonist, (essee), Looming 1999, nr 10
Möödudes Rue Descartes’ist, Vikerkaar 2005, nr 10/11
Linke
Jaan Undusk “Jesuiidikindral Milosz”, Eesti Päevaleht 17.09.1999, http://www.epl.ee/news/kultuur/jesuiidikindral-milosz.d?id=50776751
Tarmo Teder “Mängurid, ülestõusjad ja kaasajooksikud”, 17.09.1999, http://www.sirp.ee/archive/1999/17.09.99/Kirjand/kirjand1-2.html
Mati Unt “Milosz mälukaotuse vastu”, Eesti Ekspress 30.09.1999, http://paber.ekspress.ee/arhiiv/1999/39/Areen/Poola.html
Czesław Miłosz “Raamatute kiituseks”, Eesti Päevaleht 27.10.2000, http://www.epl.ee/news/kultuur/raamatute-kiituseks.d?id=50793290
Wikipedia, http://en.wikipedia.org/wiki/Czes%C5%82aw_Mi%C5%82osz
Kodulehekülg, http://library.thinkquest.org/11959/milosz/00milo.htm
Martti Puukko “Czesław Miłosz 100: piiride ületaja elu”, Postimees 19.06.2011, http://www.postimees.ee/474216/czeslaw-milosz-100-piiride-uletaja-elu/
Nädala autor 