Mikael Niemi
Foto: Susanne Lindholm
Mikael Niemi (13.08.1959) on rootsi kirjanik.
Tema kuulsaim teos on “Popmuusika a la Vittula”, humoorikas romaan noortest ja suureks kasvamisest Põhja-Rootsis Pajala nimelises asulas. Romaan on lühikese ajaga saavutanud suure menu, tõlkeid on tehtud paarikümnesse keelde. Aastal 2001 pälvis teos Rootsi tähtsama kirjandusauhinna Augustpriset. Mikael Niemil on hiilgava sõnavaldamise kõrval ka võrratu fantaasia nägemaks elu läbi huumori.
Katkend “Popmuusika a la Vittula”, Faatum 2003 lk 63-67.
Juba sama päeva pärastlõunal puhkes tüli päranduse jagamise pärast. Oodati, kuni matuserituaalid ühele poole said ning naabrid ja jutlustajad laiali läksid. Siis keerati tareuksed kõrvaliste jaoks lukku. Suguvõsa kõikvõimalikud harud, võrsed ja pookoksad kogunesid avarasse kööki. Dokumendid pandi lauale. Käekottidest otsiti välja lugemisprillid ja sätiti osavalt higist läikivatele ninadele. Hääled köhatati puhtaks. Teravad jäigad keeleotsad niisutasid huuli.
Ja siis läks tapluseks.
Tegelikult oli vanaemal ju testament kirja pandud. See moodustas ühe osa tema järelejäänud päevikust ja oli tagasihoidlikult öeldes mahukas. Lehekülg lehekülje järel järgnesid üksteisele väriseva käekirjaga ülestähendatud üksikasjad. See ja see peab saama sellistel tingimustel selle ja selle. Ent kuna mutike oli ette valmistunud siit ilmast lahkumiseks viimased viisteist aastat, ja olnud seejuures muutliku meelelaadiga, siis tekst lausa kubises muudatustest, mahatõmbamistest ja ääremärkustest, ja kõige selle juurde kuulus veel üks äärest ääreni täiskritseldatud lahtine leht segaste täpsustavate märkustega. Mõned sugulased olid korduvalt pärandusest ilma jäetud, siis aga jälle pärijateringi tagasi arvatud. Teised jälle võisid pärandusest osa saada vaid teatud tingimustel, nagu näiteks kogu suguvõsa ees oma elavat usku tunnistades või viinakuradist lahti öeldes või koosolijate pluss Jumala käest andestust paludes teatud täpselt kirjeldatud ja paljude aastate jooksul tehtud pattude eest. Kogu tekst oli mitmeid kordi allkirjastatud ja õigeks tunnistatud, oluline lisaleht aga kahjuks mitte. Pealegi oli kõik Tornedali soome keeles.
Ainuüksi testamendi ettelugemine lämbes köögis võttis oma paar tundi. Iga viimane kui sõna tuli tõlkida rootsi, riigisoome, inglise, saksa ja pärsia keelde, sest Växjös elav tütar oli abielus ühe sisserännanud sunniidimuhameedlasega. Eriti suuri probleeme tekitasid usuga seotud osad. Päranduse saamise põhitingimuseks oli niisiis elava usu tunnustamine, mida suurem osa tornedaallastest tõlgendas kui laestadianismi. Pärast selle osa tõlkimist avaldasid protesti nii sunniidimuhameedlane, Uus-Meremaalt pärit juudi soost väimees kui ka Frankfurdis elav babtismi usku pöördunud tütar, mõlemad tunnistasid kui ühest suust, et nende usk on sama elav kui iga teise kohalviibija oma. Vanaema Ulattist pärit noorem vend pani kõmiseval häälel paika, et läänelaestadiaanlasena on tema kõige kristlikum inimene kogu seltskonnas, selle peale protesteerisid tuliselt üks idalaestadiaanlasest onupoeg, siis veel üks varalaestadiaanlane ja paar vanausulist. Üks soome usulahku kuuluv tädi oli sellest sedavõrd puudutatud, et hakkas sedamaid ekstaasis hüplema ja väänlema, nii et higi lendas. Teised läksid kindluse mõttes temaga kaasa, tunnistasid kätega vehkides oma patte, nutsid ja tõttasid kaltsuvaipadele komistades üksteist kallistama.
Lõpuks tõusis Isak püsti ja käratas kõigile, et nad vait jääksid, nii soome kui ka rootsi keeles. Kainulasjärvilt pärit joodikust vennapoeg tabati otse teolt, kui ta oma käega testamendile juurdekirjutust tegi, ning visati välja. Kuulutati välja vaherahu ning pärast protestide ja vastusüüdistuste rida oligi tarre saabunud pingestunud rahu. Paljud nõudsid, et nende äsja esitatud pattude ülestunnistused ning muud tõendid elavast usust kantaks protokolli, mida pärast hääletamist ka tehti.
Testamendi läbilugemise järel valitses täielik segadus. Rahuliku olemisega insener Uppsalast, kes oli tegev uue arvutitehnika alal, pani ette kogu testament koos kõigi lisanduste ja muudatustega kanda perfokaardiprogrammi ning siis mitu korda arvutist läbi lasta, et loogikat appi võttes oleks võimalik pärandust õiglaselt jagada. Selle peale kostis kohe mitmelt poolt arvamusi, et üks lõunamaalane, ummikko, kes pealegi kuulub suguvõsasse vaid tänu abieluliidule, võiks oma suumulgu kinni hoida, kui suguvõsa asju arutatakse. Õed-vennad, onu- ja tädipojad ning neljanda põlve sugulased kogunesid seejärel oma taktika väljatöötamiseks väiksematesse pomisevatesse gruppidesse. Algas agar sisistamine ja susimine. Sondeeriti pinda, tehti ettepanekuid ja lükati tagasi, sõlmiti liitusid ja lammutati, sosistavate parvede vahel saadeti käskjalgade vahendusel teele nii kaudseid kui otsesemaid ähvardusi. Paar meest läksid üheskoos nurga taha vett laskma ja tulid tagasi kahtlaselt heatujulistena. Vahetati pilke. Kääriti käised üles. Protokollija, hõredajuukseline kantseleiametnik, koputas selle peale oma sulepeaga vastu kohvitassi ja kutsus koosolijaid korrale. Kõik tunglesid taas köögilaua taha, nohisedes ja üksteist vagusi maha rahustades.
Khm. Hmmmmmmm…
Selle järgi, mida kantseleiametnik oli oma erapooletuses jõudnud endale selgeks teha, tuli pärandus – maja, kõrvalhoonete, krundi, majakraami, vallasvara, pangahoiuste ning väikse metsatuka väärtuste kogusumma ( välja arvatud naabrinaisele lubatud vokk) – jagada saja neljakümne kolmeks võrdseks osaks.
Erutunud häälte möll.
Kaasistuja, pensionil olev tolliametnik, palus protokolli lisada reservatsiooni. Tema muidugi tähtsusetu, kuid ülimalt erapooletu arusaama järgi oli eelkõneleja jätnud kahe silma vahele eraldi lehel oleva lisamärkuse kolmanda lõigu, kus oli juttu Lõuna-Rootsi pahelisusest ja patususest, ning et seetõttu peaks maja ja majakraam kuuluma poeg Isakile, ning et ülejäänud vara tuleks võrdselt jaotada vaid nende sugulaste vahel, kes olid kantud Pajala kihelkonna hingekirja.
Lärm läks veelgi marulisemaks.
Naabrinaine küsis kus see vokk võiks olla, aga ta vaigistati jõhkralt maha.
Kirunas kaevurina töötav vennapoeg rõhutas, et tema kodukohta ei sa kuidagi seostada Lõuna-Rootsiga, ja et kuivõrd tal on Sattajärvis suvila, siis tuleb temagi protokolli kanda kui Pajala elanik.
Teine vennapoeg, kes elas Kieksiäisvaaras, lausus seepeale, et eelkõneleja oli unustanud lisamärkuse leheküljel neliteist, kus Luossavaara-Kirunavaara aktsiaseltsi nimetati Norrlandi Babüloniks, ning et kõiki sealseid töötajaid ootab ees igavene põrgutuli, ning et Sattajärvisse ebaseaduslikult ehitatud majad ei muuda asja.
Joodikust vennapoeg tagus puuhaluga vastu välisust ja nõudis sisselaskmist.
Juut haaras sunniidimuhameedlasel särgikraest, kuid lendas ise samas kiiktooli suunas, nad karjusid ja haukusid teineteise peale, nende naised aga seisid kõrval ja tõlkisid. Üha rohkem paluti sõna, ja kantseleiametniku sulepeakoputused mattusid üleüldisse melusse.
Siis tõusis üks rusikas käsi. Pühapäevaks puhtaksküüritud töömeherusikas, mis kerkis nagu seen musta mulla alt, värisedes oma jämeda varre otsas ja pöörates end siia-sinna nagu öökullipea. Ju see oli mõeldud ennekõike hoiatuseks. Märgiks, et mõne mehe mõõt hakkab täis saama.
Ja kohe tärkas teine samasugune isend. Ja siis veel üks. Inimesed karjusid läbisegi. Vandesõnu lendas kõikvõimalikes keeltes ja murretes, ähvardusi sadas nagu ketihoope, nii et tare seinad värisesid nagu Babüloni müürid.
Ja siis läks põrgu lahti.
Lugupidamisest asjaosaliste vastu sellega ma lõpetangi. Ma ei hakka kirjeldama rusikahoope, küünistamisi, veritsevaid ninasid, lendavaid valehambaid, purunenud prille, alatuid lööke ja kägistamisvõtteid. Ma keeldun loetlemast kõiki käiku läinud löögirelvi: praepann, pulkkorjusega tool, kummisäärik, prügikühvel, koera toidukauss ja soomekeelne perekonnapiibel. Ma jätan vahele kõik paganlikud väljendid, kõik vandesõnad, mis valdavalt kõlasid lõputult rikkas Tornedali soome keeles, samuti ka kõik alandavad süüdistused lolluse, inetuse, paksuse, sugulastevaheliste abielude, seniilsuse, vaimuhaiguse või seksuaalsete kõrvalekallete osas, mida vastamisi raevukal hääletoonil vahetati.
Ma ütlen vaid, et see oli tõeline Gehenna.
Loomingut
“Popmuusika a la Vittula”, Faatum 2003, tõlkinud Ülev Aaloe
Kirkon piru. (Kyrkdjävulen, 2002)
Verenimijät. (Blodsugarna, 1997)
Nahkakolo. (Svålhålet, 2004)
Mies joka kuoli kuin lohi. (Mannen som dog som en lax, 2006)
Aivot pellolle. (Skjut apelsinen, 2010)
Linke
Outo mies Pajalasta valloittaa Ruotsia, Helsinkin Sanomate arhiivist, http://www2.hs.fi/uutiset/juttu.asp?id=20001107KU11&a=2
Jüri Arrak
Jüri Arrak (1936) – eest maalikunstnik, graafik, metalli- ja filmikunstnik. Jüri Arrak tähistas 24. oktoobril 75. a juubelit.
Foto: Toomas Volmer /EPL
1966 – lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö erialal
1989 – Eesti Kunstnike Liidu liige
1967–1968 töötas kunstnikuna Tallinna Metallitoodete tehases
1969 Eesti Kunstnike Liidu liige, sellest alates vabakutseline kunstnik
1972–1973 Eesti Kunstnike Liidu graafikasektsiooni esimees
1982–1987 Eesti Kunstnike Liidu maalisektsiooni esimees
1996-1997 Tartu Ülikooli kaunite kunstide kutsutud professor
Osalenud Eesti kujutava kunsti näitustel alates 1964-ndast, rahvusvahelistel 1969-ndast aastast.
Katkend “Võsa, aas ja mägi”, Ilmamaa 2003, lk 135-142.
Katedraal ja laat
Mõistujutt elust ja kunstist.
Oli kord mäe peal katedraal, nii võiks alata muinasjutt kunstist. All orus asus laadaplats, kus klounid, veiderdajad, trikimehed ja mustkunstnikud lõbustasid rahvast. Seal olid mõõganeelajad, karutaltsutajad, köietantsijad ja silmamoondajad. Oli kõike, mida inimfantaasia suudab toota ja inimvõimeid teostada. Vist oli ainsana keelatud Jumala ja kuninga solvamine. Laadal mürtsus muusika, müüjate hääled segunesid artistide ja pealtvaatajate häälitsustega. Inimesed kogunesid esinejate ümber ja vahtisid ammuli sui ebatavaliselt või napilt riietatud, kummaliselt värvitud tegelasi, kes sooritasid uskumatuid trikke, puhusid suust välja tulelonte ja neelasid alla terariistu, püüdes niiviisi teenida ka elatist ning omataoliste seast kuulsustki.
Kui laadalistel ostud-müügid sooritatud, etendused nähtud ja laadapäevad lõppenud, asuti koduteele. Sageli tehti vahepeatus kõrtsis, kus eriti tormiliselt arutati kuuldut-nähtut ja imestati arusaamatute, uskumatuna näivate tempude ja lauslolluste üle.
Katedraali ehitamine
Kodus algas tavaline töö ja elurutiin, mis moodustabki olemise põhiosa. Iga päev, iga söömaaeg algas ja lõppes palvetamisega. Õnnistust paluti ka perele ja viljasaagile. Igal pühapäeval pandi selga puhtad riided ja mindi üles mäele, mindi katedraali, mis oli tõeline jumaliku vaimsuse ja inimkätega tehtu sulam. Kogu katedraali ehitus oli välja kujunenud rangetest vaimsetest printsiipidest, ta oli täidetud mõjuvate kujude ja maalidega, tema värvilised aknad moondasid valguse imeliseks värvide peoks ja orelimuusika kandis oma helidega inimhinge kiriku võlvide alla, ikka kõrgemale ja lähemale Jumalale. Katedraalis ei osatud veel näha kunstide sünteesi, vaid see hoone oli inimeste poolt ehitatud jumalakoda, kus viibides unustati laat ja raske töö, kus usu ees taganesid katk ja sõjakoledused.
Katedraali ehitati kaua ja sellest võttis osa kogu ümbruskonna rahvas. Meistrid raiusid kivist imelisi kujusid ja ornamente, nikerdasid puud ja maalisid pühapilte. Katedraalid seisavad tänapäevani külade ja linnade uhkuseks, paistavad kaugele ja juhatavad rändurit eesmärgi poole. Katedraali tornil ja seinte ülaosas asuvad kujud on viimistletud niisama korralikult kui all portaalil, inimene kõrgele ei näe, aga Jumal näeb kõike. Meistrid ei eputanud tehtuga ja paljude nimed on unustatud, aga nende vaimne läkitus on töödes ja see mõjutab meid rohkem kui kaasaegse kunstniku “vaimsed” tööd. Kui mingi kaasaegse kunstniku looming satuks tänavale ilma seletuskirja ja austajateta, siis prügivedajad viiksid ta sealt ära või seda üldse seal ei märgatakski. Meie kunstimaailm muutub eelnenud jutu peegelpildiks ja praegune kunstimuinasjutt algaks nii.
"Laudkond" Foto: http://pilt.delfi.ee/user/ekspress/
Mägi
Mäe peal on laadaplats, kus kihab kõikelubav elu. On vaimukaid naljamehi ja naljakaid vaimumehi; on tünniveeretajaid, leheloopijaid ja kortsutajaid; on värvitud tolad, kes kulunud aluspesu enese järel lohistavad ja hiljem sinna väljaheiteid pakivad; on kükitav mees, kes jõllitab postkasti, samas keegi rebib kirju tükkideks ning topib neid seemnete asemel vanadesse preservatiividesse, on võluväel redelile ronijaid, kes kildudena alla pudenedes moonduvad peigmeesteks omaenda matustel. Keegi käib tagurpidi ümber laadaplatsi ja teine vigurivänt kraabib augu, pistab sinna pea ning vaatab peegliga taevast.
Siin-seal vedeleb sambatükke, kukeharjaga naine värvib ühe neist triibuliseks ja lükkab mäest alla. Seda tegevust filmitakse, kogu sambatüki teekonna pikkus mõõdetakse ning veeremise aeg ja koht kantakse piirkonna kaardile. Kui kõik sambatükid on orgu veerenud, võib tähelepanelik vaatleja neis ära tunda eelmise muinasjutu katedraali tükid. Katedraal ja laat on vahetanud kohad! Kui orus paikneva laada artistid pidid kogu oma jõudu pingutama, harjutama ja õppima, et saada mustkunstnikuks, mõõganeelajaks, karutaltsutajaks, köietantsijaks või jõumeheks, siis mäepealsel laadal tarvitseb olla lihtsalt vaimukas, ettevõtlik ja kuuluda tegijate seltskonda.
Niisiis, katedraal on lammutatud ja paisatud alla orgu. Pragmaatiline mõistus ei luba kõiki tükke orgu veeretada ja osa neist kasutatakse mäepealsete esindushoonete ehitamisel. Pank saab mõned sambad, millega kaunistab oma teenindussaali; kindlustusselts saab osa katusekive, millest laotakse dekoratiivvahesein terrassile; luksusrestoran kaupleb endale altaririistad ja küünlajalad, et ehtida kõrgete külaliste söögituba. Ka loss, mis on kerkinud mäele, ei jää ilma, aga mis tema saagiks langeb, pole teada. Loss paitab kaugele. Tema viltune torn ja kolmnurksed aknad on inimestele arusaamatud ja sisendavad ärevust ning pelgu.
Vahetevahel ronivad mõned inimesed mäest alla ja uitavad katedraali varemete vahel, mõni korrastab mõne nurgakese, lapib kokku pühakuju ja põletab selle ees küünlaid. Ajavaimust hullutatud jõugud ei lase katedraali taastada ja see oleks orus ka mõttetu, sest ta koht on mäel, aga mägi on vallutatud laada poolt ning täis ehitatud müügiputkasid.
Kui need muinasjutud on uni, siis on õige aeg ärgata ja jõuda äratundmiseni, et veel pole hilja katedraali kaitsta orgu paiskamise eest.
Kuidas seda teha? Eks ikka seletamise, õpetamise, usu ja armastamise abil. Öeldud on: kui usute, siis võite liigutada mägesid või kõndida vee peal. Ei tohi pimesi alluda ajavaimule, see ilus liitsõna ajast ja vaimust on võib-olla hoopis ajavõim.
Suur Tõll, 1982 (Flickr)
Kunsti põhiprobleem
Ajavaimu saab ette kujutada voolava jõena, ja kui olla piisake, veepiisake teiste hulgas, siis tõesti ei näe midagi muud kui naaberpiisakesi, aga kui olla jõevoolu poolt kõrkjatesse kantud puukooretükike, siis on nähe möödatormavate piiskade armee. See kõrkjapuhkuse ajal toimuv väline vaatlus täieneb tükikese sisevaatlusega, ning olgugi et jõevoolu vastu ei saa tükike midagi teha, on tema teade, ükskõik kui tühine, siiski oluline. Pealegi me ei tea, kuhu see jõgi voolab, võib-olla kuivama määratud järve ning mitte piiritusse ilmamerre? Seepärast on oluline püüda endale selgeks teha ajavaimu olemus, jõgi, kus liigutakse.
Kaasaegne kunstiprobleem pole niivõrd sõltuv tegijatest, sest neid on kogu ajaloo vältel olnud oma andelt ja ambitsioonidelt väga erineva tasemega, vaid see on kiitjates, ülesupitajates. Kui katedraal oli mäel, olid esile tõstetud meistrid ja trikimeeste koht oli orus asuval laadal. Kui laat on mäel, on tegijate skaalast esile tõstetud õpipoisid ja upitajadki on segaduses ning proovivad jõudumööda olla tegijad. Põhiprobleem on usu vähenemine looja hinges, millega seoses kaob kunstimaja vundament ning laguneva maja tükid muutuvad kummalisteks teosteks ning nende eksistentsi peab toetama sügavmõtteline tekst või teiste elukutsete formaalsed vormid. Kuid kunst peaks olema moraalne sau inimkonna käes, abiline rännakul Jumala poole. Sellel teekonnal loodud kujutav kunst ja muusika on valdavalt harmooniline ja esteetiline, sest kunstnik ei arene mitte läbi vormimuutuste, vaid läbi vaimsuse kasvu tema hinges.
Kuidas on üldse võimalik kindlaks teha ja kes omab õigust öelda – see on kunst ja too ei ole? Kuidas on saanud võimalikuks selline kaos, et iga nähtust on võimalik defineerida kunstina, kui “kunstnik” seda soovib? Milline on see kunsti äratundmise mehhanism ja miks ei saa lihtsalt sõnastada, millises rennis kunst voolab; ta ei seisa ju lombina igavikus, see hakkaks haisema? Aga voolamine nõuab piirdeid ja minu jaoks selleks ongi kunstniku jumalikust vaimsusest puudutatud hing. Usk kuulub inimeseks-olemise juurde. Peame endale selgeks tegema lihtsa tõe – tagasi on tee suletud, sümboolset teksti kasutades – inglid valvavad Paradiisi väravas, käes leegitsev mõõk! Ainus võimalus on inimesena edasi liikuda, kuid mitte kuhugi umbmäärasesse tühjusesse, vaid selleks, et jõuda harmooniasse Jumalaga, saada järjest vaimsemaks.
Paljud on öelnud, et usutunne on nii intiimne ja aus, et seda ei saa välja näidata ega sellest rääkida. Kui nii, siis koosneks inimkond KGB agentidest – keegi ei tea, kes on kes ja kuidas üksteisega suhelda.
Oma suhtumist ususse võib ja peab välja näitama. Ka ühe inimese usu abil, liivaterakese heitmisega ratta ette on natuke võimalik pidurdada inimkonna vankri veeremist orgu.
Foto: Postimees/Raigo Pajula
Linke loomingule
Jüri Arraku töid art.ee Kunstiserveris
http://www.art.ee/gallery2/v/Artists/painters/Jyri-Arrak_001/
Haus galeriis
http://www.haus.ee/?s=kunst&z=kaasa&kid=4
Linke
Jüri Arrak tähistab juubelit Prantsusmaal
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/juri-arrak-tahistab-juubelit-prantsusmaal.d?id=60138151
Valner Valme Jüri Arrak 75: kunstnik, kes ei sarnane mitte kellegagi, Postimees 24.10.2011, http://www.postimees.ee/608644/juri-arrak-75-kunstnik-kes-ei-sarnane-mitte-kellegagi/
Nädala autor 