Kadri Kõusaar
Foto: Mihkel Maripuu
Kadri Kõusaar (s. 1980) – kirjanik, ajakirjanik, filmirežissöör.
Lõpetanud Tartu Ülikooli hispaania filoloogina 2003.
Olnud Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja ning mitme tele- ja raadiosaate juht.
Kirjutanud ja lavastanud mängufilmi «Magnus» (2007).
Katkend: Alfa, Hea lugu 2011, lk 195-200.
Anna jõudis kohale täpselt siis, kui kume psühhedeelne heli tunni algust kuulutas. Nagu tavaliselt, imetles ta oma õpilaste rauget viisakust ja varjamatut innukust. See oli gümnaasiumi teine klass – 15-17-aastased noored, kelle puhul Anna erilist vastutust tundis. Juba hakkasid nad tungima asjade olemusse, ent olid veel võluvalt süütud. Nii lihtne oleks olnud neid kriipida ja õõnestada.
“Meie tänane teema on Dostojevski…” alustas Anna. “Keeruline… sest Dostojevski ei meeldi mulle. Möönan, et kultuurne inimene võiks olla lugenud vähemalt ühte tema romaani, aga isiklikust maitsest rääkides ei kuulu ta mu lemmikute hulka.
Teievanusena ja veel mõnda aega pärast seda hoidsin oma arvamust vaka all. Mulle sattusid õpetajad, kes poleks püha lehma torkimist sallinud. Kõik Dostojevski teed juhatasid usu, Jumalani, ning see lahendus tundus mulle kuidagi rumal, ebaloogiline. Siis aga rändasin ja lugesin veidi, ning leidsin Nabokovi “Loengud vene kirjandusest”. See oli nagu istumine rongikupees, kus sa oled nukralt üksi, kui järgmises peatuses siseneb tegelane, kellest saab ühekorraga nii uus tuttav kui vana sõber. Nabokov ütles Dostojevski kohta umbes nii, tsiteerin mälu järgi: “Ta ei saanud kunagi üle Euroopa põnevusromaani ja sentimentaalse romaani mõjust. Sentimentaalne mõju seisnes konfliktis, mida ta ikka ja jälle kasutada armastas: toppida vooruslikud tegelased võimendatult pateetilistesse olukordadesse ja väänata sest välja nii palju paatost kui võimalik. Dostojevski meelest oli allumine ja kannatamine alati parem vastupanust ja võitlusest.” ”
Anna ei näinud ühtki loidu ega skeptilist pilku. Teda lihtsalt neelati. Tingimusteta.
“Mõtleme Raskolnikovi peale, kes hakkab põdema, et on mõrvanud vanamuti,” jätkas Anna. “Siin on kaks aspekti. Tavaline primitiiv, kes istub vangis ei tunne süümepiinu. Olen sellistega kohtunud – nad on nii kalestunud, et oleks naiivne loota mingit ärkamist, muutust, kahetsust. Jah, võib põhjendada, miks on keegi kalestunud – õnnetu lapsepõlv, armastuse puudumine – , ent üldiselt on mind alati häirinud, et tundlik intellektuaal peab tundlikuks ka suvalist kaabakat.
Nüüd teine aspekt – tegelane, kes mõrva kahetseks, pole ettekavatsetud roimaks üldse suuteline… Poeedid ei mõrva, ütles Nabokov, ent ma arendaks seda mõtet edasi. Kui poeet, nii eetiliselt kui esteetiliselt ülitundlik inimene, on sunnitud mõrvama, on see ülim draama… Rõhutan, et draama, mitte tragöödia…
Filosoofias on kuulus niinimetatud käruprobleem. Mööda rööpaid tormab juhitamatu käru. Liiprite külge on kinniseotud viis inimest. Sina oled raudteesillal ja sinu kõrval on keegi kahesajakilone mees. Sulle seletatakse, et ainus viis käru peatada ja kinniseotud inimesed päästa, on paks onu sillalt alla lükata. Su enda kaal on liiga väike, nii et eneseohverdus ei aitaks.
Küsitluste järgi pole 90 protsenti inimesi paksu onu allalükkamiseks võimelised – nad ei suuda sekkuda, kuigi teavad, et ühe ohverdamine päästaks viis. Üks asi on afektiseisund, paanika, aga ka täiesti kainelt, teadlikult laseb enamik inimesi kärul lihtsalt edasi veereda… umbes nagu Teise maailmasõja ajal võidi näha korstnate suitsu ja naabrite arreteerimist, aga vaadati kõrvale…Rõhutame, et selle näite puhul on kõik inimesed sulle võõrad ja täiesti samaväärsed, lihtsalt ühikud. Selge see, et kui neile antaks näod, läheks asi keerulisemaks; kui ohverdama peaks oma ema või kallima, oleks see hoopis teine olukord. Või kui on teada, et liiprite külge on seotud Mao, Stalin, Hitler, Yasser Arafat ja Rappija Jack.
Seega – uuringud näitavad, et kümme protsenti on arendajad ja otsustajad – alfad -, ülejäänud on kaasakoogutajad. Neil, kes paksu onu sillalt alla lükkama soostusid, oli ka keskmiselt kõrgem IQ kui neil, kes eelistasid lasta asjadel lihtsalt tiksuda. Samas leidus selle kümne protsendi hulgas ka rohkem psühhopaate ja sinnapoole kaldujaid. Võib väita, et parim ja halvim osa, nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt, kohtusid selles kümnes protsendis.
“Kuritöö ja karistus” ning pea kogu Dostojevski looming on inimese vaevaline teekond usu, lunastuseni. Õigusemõistmist ei tohi enda kätte võtta, inimene ei ole Jumal. Kui mõistad kohut, viskad esimese kivi – lõpetad põrgus ja deliiriumis. Raskolnikov alustab kui nietzschelik Übermensch, kuulutades, et on neid, kellel on õigus ja privileeg otsustada teiste saatuse üle; kes on teistest kõrgemad, ent lõpetab nukralt kahetsedes ja Jumala poole pöördudes. Nii tore, nii moraalne, kas pole? ”
Õpilased jälgisid teda hinge kinni pidades.
Ka Anna ise jälgis ennast hinge kinni pidades – justkui keegi teine oleks talle sõnad suhu pannud. Ehk aga näitaski see asja ausust – mõte voogas temast välja lihtsalt ja sundimatult nagu puu otsast kukkuv küps õun, mille võib kohe ära süüa, aga mida võib ka säilitada.
Anna tõmbas tooni vaiksemaks.
“Mäletan, kui ma veel Tartus õppisin, enne Inglismaale minekut… Reedeti olid Tallinna bussid kohutavalt täis. Kui ma juba kolmele bussile peale polnud mahtunud ja tunglesin neljandasse, nägin, et järel oli vaid üks vaba koht. Minu ees oli üks tilluke vanatädi. Siis… astusin ma temast üle. Sõna otses mõttes. Lükkasin ta kõrvale ja rabasin selle viimase pileti. Ah, pensionäril aega küll, mõtlesin. Tema ei pea kellaaja peale tähtsal kokkusaamisel olema. Mul on see lugu meeles, sest… ma käitusin halvasti. Mul polnud mingit õigust temast üle astuda. See oli lame ja jäi mu hinge vaevama… Muidugi olen ma nii enne kui pärast seda paljudest üle asunud. Kuid nad olid selle kuidagi ära teeninud, mitte lihtsalt olnud valel ajal vales kohas.”
Nüüd Anna peaaegu sosistas. Mida vaiksemalt räägid, seda tähelepanelikumalt sind kuulatakse – see trikk toimis taas.
“Kahjuks ma ei saa avada detaile… Kuid see kergus ja selgus, mida ma tundsin, kui ma ühest konkreetsest inimesest olin üle astunud- kui ma olin teinud otsuse ja selle siis täide viinud – oli eksistentsiaalne kaif. Puhas rõõm. Ma olin küll sundolukorras, ent ma ei ütleks ära teisest sellisest võimalusest. Õiglus on mõnus… sa lükkad paksu tüübi alla rööbastele ja nii on õige. Sa vaatad olukorrale silma – jah, sa mitte ei pööra teist põske, vaid vaatad otse silma.”
Korraga tõstis üks tütarlaps käe. Ta oli ehmatavalt tõsine, vaat et pühalik näoilme ja sarvraamidega prillid. Tema läikivtumedad juuksed olid sätitud ühte kõige rangemasse krunni, mida Anna oli näinud. Jah, see tüdruk tundus kuidagi raske, ilma irooniata.
“Utilitarismi puhul on siiski määrav see, kas sa suudaks ennast ohverdada, selleks et päästa viis – kas pole?” Küsis ta selge, nasaalterava häälega, mis kõlas nagu sirgjoon – ilma ühegi käänaku ja nüansita.
Anna võttis kasutusele oma madaljäise tooni, aga imelik, et võrreldes krunnitüdruku häälega oli see ikkagi pehme ja paindlik.
“Jah, nagu ma ütlesin, muutub seesama kärunäide hoopis teistsuguseks, kui anda asjaosalistele näod ja taustad… Seejuures on tõesti üks olulisemaid küsimusi, kas ja mis tingimusel ohverdaks sillalseisja iseend.”
“Kas teie nõustuksite end ohverdama?” küsis tüdruk.
Appi, mõtles Anna.
“Oleneb,” vastas ta nii külmalt, kui suutis. “”kui ma olen 90 ja päästan viis last, siis ei ole absoluutselt küsimust. Jah, sõltub, kes on liiprite külge seotud, ja kas mul on nende kohta infot või pole. Ma olen siiski kõigest inimene, mitte kangelane…Niisama lihtsalt ma ambrasuurile ei visku…”
“Utilitarist ohverdab ju alati ühe, selleks et päästa viis,” jätkas tüdruk. Anna kuulis ta hääles solvunud kiledust.
Klass läks veidi elevile – enamik hoidis end aga alandlikult nullis, ei kaldunud kummalegi poole. Veel adus Anna oma õpilaste sümpaatiat, veel oli tal mänguruumi.
“Rahu,” lausus Anna. “Ma polegi väitnud, et mina konkreetselt oleks sajaprotsendiline utilitarist. Mida üldse saab tänapäeval olla sada protsenti?”
“Seega te peate ennast a priori rohkem väärt olevaks kui abstraktset teist inimest?“ Tüdruku toon oli salvav, sõrmed värisesid veidi ja ta silmades peegeldus allasurutud raev. Anna tundis selle ära ja võpatas, ebamugavus läks üle hirmuks – see oli anna kunagise parima sõbra Eriku piiritu, irratsionaalne viha.
Tekkis vaikus.
Anna tajus iiveldusega, et temasse ei suhtuta enam heatahtlikkuse, vaid umbusuga. Üksnes jõuline, täpselt sihitud vastulöök sai seda murda – tal oli vaja ikken hissatsu`t.
Nagu jaburalt üledramatiseeritud Hollywoodi kohtudraamas ootas publik, et saatana advokaat pillaks lause, mis ühtaegu süütaks ning kustutaks kõik. Oodati selgust.
Looming
Ego, Tuum 2001
Vaba tõus, Pegasus 2004
Alfa, Hea lugu 2011
Linke
Kodulehekülg, http://www.kfilm.ee/kadri/
http://www.facebook.com/kadri.kousaar
Priit Pullerits “Kadri Kõusaar: olen enesekindel, aga…”, Postimees.ee 28.11.2011, http://www.naine24.ee/649385/kadri-kousaar-olen-enesekindel-aga/
Viljar Voog ”Kadri Kõusaar: unenäod ja reaalsus on minu jaoks sama olulised”, Õhtuleht 23.11.2011, http://www.ohtuleht.ee/453195
Krister Kivi, Koššerkaaviar Felixi majoneesi kastmes, ekspress.ee 11.12.2011, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/kosserkaaviar-felixi-majoneesiga.d?id=62907134
Kjell Westö
K. Westö (1961) – soomerootsi kirjanik. Finlandia kirjandusauhind 2006.
Foto: http://www.iltalehti.fi/
Kjell Westö kriitikute kui lugejate hulgas üks armastatumaid kirjanikke Soomes ja Rootsis, meisterliku sisseelamisvõimega jutustaja ja erinevate põlvkondade mõttemaailma tundlik kirjeldaja. Luuletaja ja novellistina debüteerinud autor on saanud tuntuks eriti tänu oma romaanidele, milles kajastuvad sügav kiindumus autori kodulinna Helsingi ja selle lähiajaloo vastu ning mis räägivad soomerootslaste käekäigust Soome sõdade ja ühiskondlike muudatuste keerises.
Helsingiteemalise tetraloogia 1996. a. avanud romaan ”Drakarna över Helsingfors” / ”Leijat Helsingin yllä” (“Tuulelohed Helsingi kohal”) on dramatiseeritud ka näidendiks ja filmiks.
Westö rootsikeelset loomingut on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Eesti keeles on ilmunud novellikogu „Bruusi juhtum“ (1996) ja romaan „Lang“ (2002).
Finlandia kandidaatide hulka on Westö romaane valitud neljal korral, 2006. a. tõi Soome kodusõja valupunkte kirjeldav romaan „Där vi en gång gått” / ”Missä kuljimme kerran” (“Kus kord kõndisime”) talle ka auväärse kirjanduspreemia.
Katkend: “Kus kõndisime kunagi”, Eesti Raamat 2011, lk 340-343.
Ta mäletas hiilivat vaikust varasuviselt kirkas linnas, kui Eugen Schauman oli tapnud kuberner Bobrikovi, ta mäletas suurstreigi uduseid novembripäevi poolteist aastat hiljem ja ta mäletas Sveaborgi madruste mässu hilissuvel, kui nad Attiga jõudsid tagasi Pariisist. Ta mäletas higistama ajavalt sooja suve, kui puhkes maailmasõda, ja ta mäletas seitsmeteistkümnenda aasta jahedat suve, kui Atti suri ning Eccu, Nita ja tema ei osanud kaotusvalu üksteisega jagada, vaid leinasid igaüks omaette. Ta mäletas, kuidas kogu maa paistis hakkavat streikima ja kuidas kõik valmistusid sõjaks, ja ta mäletas järgmist aastat, mäletas hirmu ja viha ja sosinal räägitud uudiseid elajalikest julmustest ning niisama elajalikust kättemaksust, ja kui ta silmad sulges, võis ta ikka veel kuulda õndsa Wilma krigisevat häält, kui ta luges ühetooniliselt ette lõike Ilmutusraamatust, hämaraid ennustusi, mille täitumist nägi ta igal pool, kuhu ka ei vaadanud, ja mis tõestasid, et viimnepäev on lähedal. Ja kui ta kuulis Wilma häält, kuulis ta ka, kuidas Nita harjutas salongis klaverietüüde, tund tunni järel, nagu oleks ta arvanud, et vennatapusõda saa Chopini ja Schuberti muusikaga lõpetada, ja ta kuulis, kuidas Eccu süüdistas kannatamatu noorukihäälega teda, Jalit, järeleandlikkuses ja kuulutas sülge pritsides, et tegutsemiseks on muidki mooduseid, leidus inimesi, kes ei tahtnud istuda tegevusetute pantvangidena punases Helsingis, vaid söandasid linnast lahkuda ja liituda seaduslike vastupanujõududega.
Eccu. Eccu, kes oleks pidanud olema Aspnäsi tribuunil, kuid keda ei olnud näha. Kui Jali kuulis poja ägedat ja pisut lapselikku häält, meenusid talle nende ühised pühapäevad, ta mäletas talviseid jalutuskäike läbi talvise linna, mil hingeõhk jäi õhku rippuma nagu suitsupahvak. Ta mäletas kammitsetud pilte, kontrastseid kompositsioone, mis nad lõid ühisel jõul, kuigi Eccu meelest oli valitud motiiv, lumme mattunud puud, äärmiselt igav. Korraga sai Jali aru, kui väga ta oma pojast puudust tunneb. Võib-olla, mõtles ta, võib-olla ei äratanud temas mälestusi üksnes andeka noore jalgpalluri nägemine, vaid see, et just Eccu oli talle rääkinud sellest mängijast ja just Eccu oli soovitanud tal seda matši vaadata ja lubanud ka ise kohal olla, võib-olla lihtsalt poja paljud lüüasaamised ja kiirenev allakäik meenutasid talle, isale, kui kiiresti ja armutult elu kadus käest, jah, just kadus käest, nagu rahutu ja lootusetult truudusetu abikaasa.
Asi ei olnud selles, et Jalist oleks saanud konservatiiv, vähemalt ise ta nii ei arvanud. Ta ei olnud sugugi nõus oma vana sõbra Olle Gylfega, kes varjunime “Mõtlev härrasmees” all ikka ja jälle tõrvas Hufvudsstadsbladeti veergudel “džassi poisse” ja “poisstüdrukuid”. Vaene Olle: teda toetasid vanemad lugejad, eriti mehed, samas kui nooremad lugesid väidetavalt “Mõtleva härrasmehe” lugusid valjusti ette, juues teheed ja õõtsudes džassi taktis Pallaadiumis, Padodis, Alhambras või ükskõik kus. Oma viimases loos oli Olle tõdenud, et noored naised on muutunud liiga egoistlikuks, kuna neid oli lapsepõlves liiga vähe karistatud. Moodne poissnaine oli omandanud kõik poiste õigused, kuid oma salakavala loomuga oli ta kahe silma vahele jätnud mehe ellu kuuluvad kohustused, kirjutas Olle. Artikli lõpus oli avaldatud jõuliselt toetust naiste sõjaväekohustusele, sest siis, kirjutas Olle Gylfe, “näeksid sugupooled oma silmaga vastassoo tegelikku elu ega patseeriks sündsusetult Esplanaadil, ja siis õpiksid need uhkeldavad, upsakad kullakesed alandlikkust ja kannatlikkust ja neist saaksid heasüdamlikud õigesti mõtlevad väikesed naised”.
Paljud Jali sõbrad mõtlesid just sedamoodi. Džassiajastu naised olid pealiskaudsed ja naudinguhimulised, ning noored mehed olid nõrgad ja nukrakstegevalt dekadentlikud; kas mitte Georgsgatani siseujulasse, mis oli linna esimene, ei hakanud vaevalt mõni kuu pärast avamist kogunema kidura kehaehitusega noori mehi, kellel olid kahtlased seksuaalsed kalduvused? Kuid Jali meelest ie olnud see võrrand nii lihtne. Talle tegelikult meeldis džass, vähemalt see sündsam variant, mida esitasid Paul Whitemani ja Ted Lewise orkester, või miks mitte ka Helsingi oma Monsieur François, kelle tantsuorkester mängis alati vaoshoitult ja stiilselt. Ja kuigi ta püüdis seda varjata vaese Emelie eest, kes läks iga aastaga aina ümaramaks ja kohmakamaks, elutsesid vanad elumehekombed temas edasi: oma salaunistustes kurameeris ta saledate noorte naistega, kes kandsid lühikest kokteilikleiti ja olid juuksed tagant lühikeseks lõiganud ning kelle sädelevad kunstsiidsukad kahisesid tasakesi, kui nad jala üle põlve lõid ja talle naeratasid.
Ta sai aru Eccut ja tema sõpru vaevavast tülgastusest ja rahutusest. Maailm, kuhu nad olid sündinud, oli vajunud mutta ja ründemürgiaurudesse, enne kui nad täiskasvanuks said, punasel talvel oli nende kaaslasi tapetud kuklalasuga, ja ise ei olnud nad veel päriselt poisieast väljas, kui neil tuli hukata kaasmaalasi, kes sageli olid niisama noored. Nendest asjadest ei räägitud kunagi, aga need oli olemas, uue põlvkonna maailm oli algusest peale julm ja kiire ja illusioonivaba. Kiirus, kogu aeg kasvav elutempo oli möödunud aastakümne peamine tunnusjoon, oli Hufvudstadsbladetis hiljuti tõdenud keegi “I-r” ja lisanud, et areng kindlasti jätkub ja kiireneb veelgi. Aastal 2029, oli “I-r” kirjutanud, mõjuvad krahv Zeppelini dirižaabel ja Grover-Williamsi võidukas Bugatti sama naeruväärselt, nagu George Stephensoni ja John Ericssoni 1829. aastal võistelnud auruvedurid The Rocket ja The Novelty mõjuvad praegu. “46 kilomeetrit tunnis, missugune peadpööritav kiirus!” kirjutati ajalehtedes sada aastat tagasi, kuid tänapäeval ei ole sada kilomeetrit tunnis peaaegu mingi kiirus. Ajalehed, muuseas, kelle üldse enam on mahti aastal 2029 lehti lugeda? Siis on inimesel ilmselt juba nii kiire, et ta hangib oma teadmised raadiost ja vaateraadiost, kui ta oma aeromobiiliga pilvelõhkujate vahel tiirutab.
“I-r”-il oli õigus, mõtles Jali, see oli rahutu aeg, ta oli muutusi näinud ju juba siis, kui oli linna ja raudteekontorisse sõites istunud M-trammis: tohutu suur tuberkuloosihaigla Dali kohal künkal, loendamatud punasest tellisest kasarmud kerkimas Tölös, õhku lastud ja tasandatud Hammarberget, kuhu kerkis uus parlamendihoone.
Ja kui ta kõndis südalinnas, pruun portfell ühes käes ja teine käsi valmis kergitama kaabut vastutulevatele daamidele, siis oli uuendusi kõikjal, oli tunne, nagu oleks terve linna ehitusplats, laienemine, kasvamine, citius, altius, fortius, ikka rohkem ja rohkem.
Üleval Georgsgatanil kaevati tohutu suurt auku Torni hotellile, varsti seisis see seal, peaaegu seitsekümmend meetrit kõrge, ja vaatas üle linna nagu äraeksinud külaline hiidude New Yorgist. Centralgatani ja Aleksandersgatani nurgal troonis Unionbankeni uus hoone koos Carltoni hotelliga. Stockmanni kaubamaja ehitas Gaselli kvartalis ja Fazeri suguvõsa Glogatanil.
Igal pool, Gräsvikenist läänes kuni Vallgårdini põhjas, ehitati uhkeid elumaju, mis täitsid kogu kvartali, ja kerkisid kõrgemale kui helsinglaste varasemad elumajad. Ja Wilhelmsbergis, Marjatta kaljude kõrval, kust avanes vaade Sörnäsi sadamale, asus Martsu, Soome suurim tööliste üürimaja, kus elas rohkem mässulisi bolševikke, kui Cedric Lilliehjelm ja Olle Gylfe ning teised parempoolsed ka kõige hullemates õudusunenägudes oleksid osanud kokku sehkendada.
Eesti keeles ilmunud looming:
Bruusi juhtum , Loomingu Raamatukogu 1996, tlk Mari Allik (novell)
Lang, Kultuurileht 2007, tlk Ülev Aaloe(romaan)
Kus kõndisime kunagi, Eesti Raamat 2011 tlk Tõnis Arnover (romaan)
Looming
Tuulelohed Helsingi kohal, 1996, Otava 2001
Isa nimel, Otava 2000
Lang, Otava 2002
Kus kõndisime kunagi, Otava 2006
Ära öösel üksi hulgu, Otava 2009
Linke
Riho Laurisaar “Kjell Westo – sõjajäljed mõjutavad meid siiani”, Eesti Päevaleht 4.12.2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/kjell-westo-sojajaljed-mojutavad-meid-siiani.d?id=51183955
Imbi Paju “Kjell Westo, uus Thomas Mann?” Eesti Päevaleht 19.01.2001, http://www.epl.ee/news/kultuur/kjell-westo-uus-thomas-mann.d?id=50797496
Nädala autor 