Wolf Biermann
Kirjandusfestivali Prima Vista külalisena esineb Wolf Biermann 7. mail 2012 Tartu Uuest Teatris kontserdiga „Kes ohtu pelgab, saab ses hukka“. Elava klassiku staatuses poeet ja ühiskonnakriitik esitab esitab kl 19 algaval kontserdil viie aastakümne jooksul loodud laule, kontserdi juhatab sisse akadeemik Peeter Tulviste.
Barlachi laul
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga
Ah, ema, aken kinni löö,
sest taevas tõotab kurja,
seal taamal seisab pilvemüür,
et langeda me turja.
Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.
Ah, ema, pane kinni uks,
teel rotiparv on siia,
ees näljased ja taga need,
kes söönud üleliia.
Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.
Ah, ema, sulge silmad nüüd,
on vihm ja rotid juba
saand sisse igast unund praost,
neid peagi täis on tuba.
Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.
1963
(Ajakiri Vikerkaar, 4/5, 2012)
Ja juba kaldale jõudnud
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga
Ja juba kaldale jõudnud,
kuid istudes paadis veel,
me nägime, kuidas taevas
nii kaunilt peegeldus veel,
ja pirnipuus lendas kalu
ja vagusi vajudes
üks lennuk ujus järves
ja purunes pajudes,
jah, pajudes.
Mis saab küll me unistustest
sel lõhkirebitud maal?
Ei kasva kinni haavad
nii kehva sideme all.
Mis juhtub me sõpradega,
mis sinu ja minuga?
Ma laseksin meeleldi jalga
ja meeleldi jääksin ka,
jah, jääksin ka.
1976
(Ajakiri Vikerkaar, 4/5, 2012)
Ballaad preisi Ikarosest
Nele Meikari proosatõlge saksa keelest
1
Seal, kus Friedrichstraße vaikselt
Sammud üle vee seab
seal kõrgub Spree kohal
Weidendammi sild. Ilusti
Näed seal preisi kotkast
kui mina seisan rinnatisel
seisab seal siis too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
ta käed on nii valusad
ta ei lenda ära – ta ei kuku alla
ta ei löö end puhevile – ta ei vaju sorgu
Spree kohal rinnatisel
2
Okastraat kasvab aeglaselt sisse
Sügavale nahka, rinda ja jalga
ajju, hallidesse ajurakkudesse
Vöötatud traatpaeltega
On meie maa kui saar
mille ümber möllavad tinajad lained
seisab seal too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
ta käed on nii valusad
ta ei lenda ära – ta ei kuku alla
ta ei löö end puhevile – ta ei vaju sorgu
Spree kohal rinnatisel
3
Ja kui sa tahad ära, pead sa minema
Olen juba paljusid näinud jalga laskmas
meie poolikult maalt
Mina jään kindlalt siia, kuni see vihatud lind
Minusse külmalt oma küünised lööb
ja kisub mind üle serva
Siis olen mina too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
minu käed on siis nii valusad
siis lendan kõrgusse – siis kukun alla
löön end pisut puhevile – siis vajun sorgu
Spree kohal rinnatisel
1976
(Kontserdi kavavihik)
Hauad
Saksa keelest tõlkinud Peeter Tulviste
Ma Kreetal kalmistu leidsin
Kus juhi ja isamaa eest
Hulk Saksa sõdureid magab
Künkas, kust mööda viib tee
Künkal kollaseid viinapuid vohab
Need on rosinaviinapuud
Veiniks liiga magusad marjad
Neid toppisin täis oma suu
Formenteral elavad surnud
Autode kalmistu kõrval
On end mugavalt sisse seal seadnud
Olen tundnud siin kerget õõva
Nagu sõdurid raskeis relvis
Nii surnud lebavad seal
Valmis igavikku sööstma
Rüüstatud autode peal
Kus inimest otsin ka haudu
heameelega vaatamas käin
Barcelonas on surnute elupaik
Võiks ütelda supermodern
Nad lebavad üürikasarmuis
Kivilaegastes üksteise peal
Ja vaatavad akendest merele
Nagu telekat vaatasid kord
Moskvas nunnade kalmistul
Igaühel on kivi ja pilt
Nii mõrvaritel kui ohvritel
Siin põrmu ahistab põrm
Nad neavad ägavad trügivad
Ja kratsivad üksteist verele
Ja verist mulda täis suuga
Kisavad millegi järele
Olen rohinud mõnegi haua
Söönud närtsinud lilli neilt
Ühe juudi kivi Prahas
Võtnud enese hingele
Surnud elavad oma elu
On vaikne ja selge neil jutt
Isegi nende eluvaled
Räägivad lõpuks tõtt
Ma tean, et surnud on elus
Nad ootavad külalist
Ja kes nendest külmalt möödub
Kuuleb needmist ja kirumist
Mitte mina! Mu isa kivi
Seisab kõikjal. Mina ei pea
Seda otsima kaua. Ma tean:
Kus korstnast näeb suitsu
mu isa haud on seal
1980
(Kontserdi kavavihik)
Elust ja loomingust
Luuletaja, laulja ja laulukirjutaja Wolf Biermann sündis 1936. aastal Hamburgis kommunistidest vanemate lapsena. 1953. aastal siirdus ta 16-aastasena Ida-Saksamaale. Biermann õppis Berliinis Humboldti ülikoolis ja töötas Brechti teatris Berliner Ensemble. Luuletusi ja laule hakkas ta kirjutama alates 1960. aastast.
Berliini müüri ehitamise järel sai Wolf Biermannist SDV poliitilise režiimi terav kriitik.1965. aastal kehtestasid SDV võimuorganid luuletajale totaalse esinemis- ja avaldamiskeelu. Tema luuletused ja laulud ilmusid Lääne-Saksamaal, idas levisid need illegaalselt koopiatena käest kätte.
1976. aasta novembris Lääne-Saksamaal toimunud kontserdireisi ajal võtsid võimuorganid Biermannilt SDV kodakondsuse ja ta pöördus tagasi sünnilinna Hamburgi. Kodakondsuse äravõtmine Biermannilt kutsus esile protestilaine nii idas kui ka läänes ja seda peetakse Ida-Saksamaa poliitilise režiimi allakäigu alguseks.
Oma eeskujude ja mõjutajatena on Ida-Saksamaa ilmselt kõige kuulsam teistimõtleja nimetanud François Villoni, Heinrich Heinet, Bertolt Brechti ja helilooja Hanns Eislerit.
Biermann on kunstnik, keda on raske raamidesse panna – temas on ühendatud kannatav poeet ja võitlushimuline laulik, suurepärane kõnemees ja kloun. Oma arvamust pole ta kunagi vaka all hoidnud ja on oma kriitiliste esseedega julgelt sekkunud ühiskonna ellu. Nii oli see ka hiljuti ilmunud Günter Grassi luuletuse „See, mida tuleb öelda“ ilmumise järel. Biermann on muu hulgas saksa keelde tõlkinud Shakespeare’i sonette, Bob Dylani poeemi, aga ka kolm eesti rahvalaulu.
Biermanni sulest on ilmunud üle kahekümne raamatu, salvestatud heliplaatide arv on umbes sama suur. Tema luulekogud kuuluvad Saksamaa enimmüüdute hulka. Wolf Biermanni kõige kuulsam, omal ajal rahvalaulu staatusesse tõusnud laul „Julgustus“ (Ermutigung) on jõudnud nii kirikuraamatutesse kui ka kunagise kasutütre Nina Hageni viimasele plaadile „Volksbeat“.
Wolf Biermanni on pärjatud paljude Saksa kirjandusauhindadega, sh ka kõige mainekama Georg Büchneri auhinnaga (1991). 2007. aastal omistati Wolf Biermannile Berliini linna aukodaniku tiitel, aasta hiljem sai temast Berliini Humboldti ülikooli audoktor.
Valik luulekogusid ja tõlkeid:
Fliegen mit fremden Federn, Hoffmann und Campe 2011 (tõlked)
Heimat. Neue Gedichte, Hoffmann und Campe 2006
Das ist die feinste Liebeskunst. 40-Shakespeare-Sonette, Kiepenheur & Witsch 2004
Paradies uff Erden – ein Berliner Bilderbogen, Kiepenheur & Witsch 1999
Affenfels und Barrikade, Kiepenheur & Witsch 1986
Der Preussische Ikarus, Kiepenheur & Witsch 1978
Deutschland, ein Wintermärchen, Wagenbach 1972
Die Drahtharfe, Wagenbach, 1965
Valik heliplaate:
DVD: Das Kölner Konzert, 13. November 1976, 1976 / 2011
In diesem Lande leben wir, 2011
Heimkehr nach Berlin Mitte, 2007
Brecht, deine Nachgeborenen, 1998
Im Hamburger Federbett, 1983
Liebeslieder, 1975
Chausseestrasse 131, 1968
Valik linke:
Koduleht: http://wolf-biermann.de
http://www.spiegel.de/kultur/gesellschaft/0,1518,445880,00.html
http://www.youtube.com/watch?v=vNOpOODFfoU&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=IuAcYKHNDTo
http://www.youtube.com/watch?v=7A-awdO1DdE&feature=relmfu
Arvo Iho
13. aprillil kell 17.00 saalis
Filmiõhtu raamatukogus: külas on režissöör Arvo Iho filmiga “Karu süda”
Filmile eelnevas vestluses osalevad filmi kunstnik Silver Vahtre ja semiootik Peeter Torop. Film “Karu süda” (2001) põhineb Nikolai Baturini samanimelisel romaanil.
Filmi pikkus 120 min.
Foto: etv.err.ee
Arvo Iho (62) on filmioperaator ja -režissöör.
1976. aastal lõpetas ta Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK) filmioperaatorina, 1977-78 praktiseeris Andrei Tarkovski “Stalkeri” filmigrupis ning 1990. aastal läbis antropoloogia kursuse Montana Riiklikus Ülikoolis USA-s. Aastatel 1974-91 töötas Tallinnfilmis nii mängu- kui dokumentaalfilmide operaatorina, alates 1985. aastast ka režissöör-lavastajana. Tema tuntumad filmid operaatorina on “Tuulte pesa” (1979) ja “Ideaalmaastik” (1980), lavastajana “Naerata ometi” (1985, kaasrežissöör Leida Laiuse filmis), “Halastajaõde ehk Ainult hulludele” (1991) ja “Karu süda” (2001).
1992. aastal asutas Arvo Iho Tallinna Pedagoogilise Ülikooli juurde filmi ja video õppetooli, millest hiljem arenes välja Balti Filmi- ja Meediakool, ning oli 1992-96 selle juhataja. Arvo Iho on õpetanud filmindust Sri Lankal, Soomes, Šveitsis ja USA-s ning muidugi Eestis – Viljandi Kultuuriakadeemias, Concordia Ülikoolis, Audentese Ülikoolis ning Balti Filmi- ja Meediakoolis, kus ta õpetab filmirežiid ja operaatoritööd ning juhendab tudengitöid, nende hulgas 12 magistrandi diplomifilmid. Arvo Iho on Euroopa Filmiakadeemia liige, Valgetähe ordeni kavaler, 30 rahvusvahelise preemia laureaat ning NSVL riikliku preemia laureaat.
Katkend Peeter Toropi artiklist ““Intertekstuaalne film”, Teater.Muusika.Kino, 2001, dets.
Arvo Iho film pealkirjaga “Karu süda” jääb paratamatult eesti kultuurilukku kõrvuti Nikolai Baturini romaaniga “Karu süda”. Milline nende kahe samanimelise teose vahekord ka poleks, nad on kõrvuti kultuuriruumis, nende seotus on tähistatud ja vajab kindlasti ekspertiisi. Et Baturini romaan on keeruka poeetikaga ja ka autori enda illustreeritud, siis ei ole filmi analüüsimine ekraniseeringuna kerge.
Muidugi oleks Iho “Karu süda” kurioosumina huvitav ka kontsentrilise kriitika seisukohast. Mida teab filmi veel mitte näinud lugeja sellest eesti ajalehtedes ilmunud retsensioonide põhjal. Asub ju iga retsensioon teatud kaugusel filmi olemusest ja on oma kultuurilise toime poolest aluseks filmi mentaalse teksti, tegelikule filmile eelneva arusaama ehk kujutluspildi kujunemisele tulevaste vaatajate teadvuses. Kui palju on seda filmi üldse filmina analüüsitud. Enamik vaatajaid teab, et film on röövellikult kallis, et rezissööril on palju inimlikke puudusi ja et tegemist on ebaõnnestunud projektiga. Lisaks mõned hinnangud näitlejatöödele ja operaatorile. Seega vääriks selle filmi puhul ka kriitika omaette analüüsi. Kuid selle lühikese kirjutise eesmärk ei seisne kriitika kriitikas.
Arvo Iho filmi rahvusvaheline vastuvõtt on alles algamas, kuid juba on teada, et ta on sattunud ka heade filmide loeteludesse. Seega ehk on pilk väljastpoolt pisut erinev kohalikust vaatepunktist. Võib arvata, et seost Baturini “Karu südamega” muude maade vaatajad tajuda ei saa. Karu süda on neile parimal juhul mütologeem, mis häälestab filmiloos ka sügavamaid ja arhailisemaid kihte otsima.
Ka mina püüan järgnevalt unustada selle olulise seiga, et Iho “Karu süda” on ekraniseering või vähemasti ekraniseeringuna märgistatud film. Täpsemalt püüan ma unustada, et see on Baturini romaani põhjal vändatud film. Samas ei saa ma eitada, et Iho ja tema senine looming on mulle tuttav. Ma olen rezissööri töömaterjale kasutades kirjutanud tema varasemast looduse ja Põhjamaa taustal vändatud filmist “Vaatleja”. Ma ei ole küll midagi kirjutanud, kuid olen põhjalikult lugenud tema eelmise filmi “Halastajaõde” lavastusprojekti. Selle filmi alapealkiri oli “Ainult hulludele”. Ma ei ole Arvo Ihoga kõnelnud tema viimasest filmist ja tean seega filmist lehelugeja ja filmivaatajana. Selle vana teadmise ja uue mitteteadmise proovingi ma nüüd ühendada.
Alustan avantüürsest psühholoogilisest rekonstruktsioonist. Üks mees tahab teha filmi auahnete plaanidega võtta linti korraga täispikk filmi ja kuuetunnine televersioon. Ta tellib ekraniseeritava romaani autorilt stsenaariumi, mida ise koos kaasstsenaristiga veel lihvib. Siberis algab filmimine. Järgneb rida ebaõnnestumisi, rahaallikate kuivamine, paratamatus filmida Siberi-aineline film lõpuni kodus ja paratamatus piirduda vaid lühema filmiversiooniga. Suurem osa materjalist on filmitud suurt filmi silmas pidades, nüüd tuleb see ära kasutada väikese filmi tegemiseks. Lootus jäädvustada Baturini romaani eriline maailm on kadunud. Kuid juba filmitud materjal vajab organiseerimist. Mida teha! Iho vastust sellele küsimusele aitaks selgitada teadmine, millised lõigud valminud filmist on filmitud Eestis, st filmi jaoks uues majanduslikus olukorras, ja millal tekkis filmile epigraaf “Pühendatud Põhjala põlisrahvastele”.
Ma arvan, et Arvo Iho “Karu süda” on intertekstuaalne film kõigepealt selles mõttes, et kandes ühe romaani pealkirja, on ta hoopis teise romaani ekraniseering. Või teise variandina tuleks arvesse võimalus, et kogu töö ajal on rezissööri mõtteis olnud kaks romaani korraga, neist üks juba pikemat aega. Meenutan Iho eelmise filmi alapealkirja “Ainult hulludele”. See on lause Hermann Hesse romaanist “Stepihunt”. “Halastajaõde” realiseeris Hesse romaani ühe naistegelase liini, “Karu süda” aga lähtub meestegelase liinist ja romaanis esitatud traktaadist stepihundist.
Aga alustada tuleb maailmast, milles tegevus toimub. Põhjalast, kuhu peategelane Niika helikopteril saabub. Niika tuleb taevast helikopteriga üle kõrgete mägede ja ületab piiri mäe päikesest valgustatud poole ja varjus oleva poole vahel. Tema algpositsioon esimeses teda kujutavas kaadris on seismine helikopteri ja puujumala vahel. Kaks maailma on ruumiliselt paika pandud. Hiljem ütleb luterlase laps Niika oma katoliiklasest väljavalitule, poolatar Gitjale, et tema usk on mets, ja jumal on tema arvates kõikjal. Seda liitu õnnistab ka õigeusu esindaja Jevsei Jenisseiski. Kuid ei saa kindel olla, millises aegruumis need sündmused toimuvad. Sest filmi alguse häälestavate kaadrite hulgas on ka Niika jõudmine oma sõbra juurde, tema veidras väravas seismine, taustal meeldejäävalt kipakas kiik sõbra tütre Laimaga.
Seda väravat meenutab Zarathustra: “Vaata seda väravat, kääbus! jätkasin ma: tal on kaks nägu. Kaks teed tuleb siin kokku: neid pole veel keegi käinud lõpuni.
See pikk tänav tagasi: ta vältab igaviku. Ja too pikk tänav edasi — on teine igavik. Need teed räägivad teineteise vastu; nad põrkavad ootamata teineteisega kokku: — ja siin, ses väravas, on koht, kus nad ühinevad. Värava nimi on üleval kirjutatud “Hetk”. [- – -] Sellest hetke-väravast viib pikk igavene tee t a g a s i: meie taga on igavik. [- – -] Ja kas ei ole kõik asjad nii kõvasti üksteisega seotud, et see hetk k õ i k tulevased asjad endaga ühes toob? J ä r e l i k u l t — korra veel iseendagi?” (Friedrich Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk, J. Palla. “Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus”, Tartu, 1932, lk. 165). Selle stseeni Zarathustra ja kääbuse vahel lavastas hiilgavalt samaaegse edasi-tagasi liikumisena Andrei Tarkovski oma “Solarises”. Arvo Iho kangelane ei malda samuti oodata ja alustab kohe jahiala ja töö hankimisega, kuid me ei tohiks väga kindlad olla tema ruumis liikumise ajas. Kas meie ees rulluvad sündmused on minevikumeenutus, olevik või tulevikukangastus, pole täpselt selge. See polegi tähtis. Olulisem on sündmuste tajumine liikumisena erinevates aegruumides. Üleminekuteks on uinumised—ärkamised/äratamised.
Looming
Operaatorina
“Löö vastu” (1975) (lühimängufilm)
“Karikakramäng” (1977)
“Tuulte pesa” (1979)
“Ideaalmaastik” (1980)
“Corrida” (1982)
“Arabella, mereröövli tütar” (1982)
“Lurich” (1983)
“Naerata ometi” (1985)
“Vernanda” (1988) (lühimängufilm)
“Kallis härra Q” (1998)
“Libarebased ja kooljad” (1998) (lühimängufilm)
Lavastajana
“Naerata ometi” (1985) (koos Leida Laiusega)
“Vaatleja” (1987)
“Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (1990)
“Karu süda” (2001)
“KaruZmari” (2007)
Linke
Peeter Torop “Visuaalse ja verbaalse kreolisuurumine Arvo Iho filmis “Karu süda””, http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/02veeb_k1.html
Peeter Torop “Intertekstuaalne film”, http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/01dets_k01.html
Nädala autor 