David Mitchell
© Leo van der Noort
David Mitchell (1969) – inglise kirjanik.
„Varikirjas“ pälvis John Llewellyn Rhys Prize’i, mis antakse parimale inglise kirjandusteosele, mille autor on alla 35-aastane, samuti oli romaan Guardiani parima debüüdiauhinna nominent. „Pilveatlas“ omakorda valiti kandideerima Man Bookeri auhinnale. Ainuüksi eesti keelde tõlgitud teosed annavad selgelt edasi Mitchelli loomingu põhilised motiivid ja probleemid: maailma elementide ja lugude omavaheline seotus ja sellest võrsuv saatuse ja juhuse temaatika, ebaõigluse olemus ja küsimus, kuidas ebaõigluse valitsedes ellu ja enda vastu ausaks jääda. See võimaldab aga Mitchellil kaaluda üksisiku võimet ja võimalust maailma mõjutada või isegi muuta. Samuti väärib tähelepanu Mitchelli mahukate ja mastaapsete romaanide kihiline ja astmeline ülesehitus – tema lood koosnevad lugudest, mis võivad üksteisest nii ajas kui ka ruumis väga kaugel asetseda, kuid mis on ometi mingil kummalisel moel omavahel selgelt seotud. (http://headread.ee/?page_id=532)
D. Mitchell viibis külalisena kirjandusfestivalil HeadRead 30. mai – 3. juuni 2012.
Katkend “Varikirjas”, Varrak 2011, tlk Aet Varik, lk 122-126.
Jõudsin templi juurde ja kuulsin voolava vee häält. Templis oli purskkaev, mida valvas kaks draakonit. Persse hügieen, mul on janu. Jõin, kuni tundsin, kuidas vesi kõhus loksub. Vähemalt ei sure ma veepuudusse. Tahtsin näo ja käed sellesse jahedasse, selgesse vette kasta ning võtsin randmelt Rolexi ja seadsin selle draakoni nina peale, kiskusin särgi seljast ning langetasin purskkaevu nii suure osa oma kerest kui vähegi võimalik. Avasin vee all silmad ning märkasin lainesabrude kõhualuseid, millel mängis päikesehelk.
Kuhu nüüd? Minu ees oli sile tee ja okkaline tee. Ma valisin sileda tee, mis viis mind kahekümne meetri kaugusele, reoveeaugu äärde. Pöördusin tagasi draakonite juurde ja asusin järsakust üles ronima. Mul oli juba hoopis parem olla. Otsekui oleks minu keha lakanud gripiga võitlemast ning alistuks nüüd selle tahtele.
Rada muutus üha järsemaks. Aeg-ajalt pidin käed appi võtma, et ülespoole rabeleda. Puid oli siin tihedamalt, need olid siin soomustega kaetud ja niisked, ning valgusekübemed, mis teerajale langesid oli teravad ja kirkad nagu laserikiired. Võtsin pintsaku seljast ning annetasin selle põldmurakapõõsale. Pintsak oligi juba rebenenud. Ehk hakkab see meeldima mõnele mööduvale mungale või pakku pääsenud põgenikule. Õhk oli täis häälest ära lindude vidinaid ja silmi.
Aeg kaotas mu käest.
Heitsin pilgu Rolexile ja mulle meenus, et olin selle draakoni nina peale jätnud.
Krahmasin juurest, et end üles tõmmata, kuid see jäi mulle pihku ja ma uperpallitasin paar jardi allapoole. Kuulsin raksatust, kuid ajasin ennast püsti nagu mees muiste. Olemine oli taevalik. Tundsin ennast surematuna.
Kõrgemal lasus majasuurune kaljurahn, kuid mina sööstsin üles nagu mõni teismeline, , ning peagi uurisin ma oma valdusi mäetipult. Aeglaselt laskuv 747 maandus väärikalt, undamise hambuline tera saagis pärastlõuna tükkideks. Lehvitasin inimestele. Lennuki sabal välgatab päike. Tema on minuga koos, ka tema lehvitab ja hüpleb üles-alla. Küll on tore kellelegi rõõmu teha, isegi kui teda päriselt olemas ei ole. “Ma meeldin talle.”
Toatüdruk seisis alasti peegli ees ning hoidis enda ees Katy suvekleiti. Kui see talle meeldib, proovib ta seda selga. Kui see talle sobib, paneb ta selle Katy Louis Vuittoni kotti. Kui mitte, rändab see kõrvaleheidetus rõivaste hunnikusse.
Ma hõljusin, vaid niuete ränk surve aheldas mind voodi külge. “Kellele sa meeldid?”
“Väikesele tüdrukule.”
“Mis väikesele tüdrukule?”
“Sinu väikesele tüdrukule. Kes siin elas. Mina meeldin talle. Ta igatses õde, kellega mängida.”
Tuul mängles kergelt kardinates. Hiinlased on ikka kuradi hullud.
Kui Katy viimati helistas, ei olnud ta purjus. Ma pidasin seda halvaks märgiks.
“Tere, Neali telefonivastaja. Siin Katy Forbes, Neali lahus elav abikaasa. Kuidas sul läheb? Küllap on sul käed-jalad tööd täis, sest Neal ei suvatse ju ometi toru tõsta ega kellelegi helistada. Ma tahan, et sa ütleksid Nealile, et minust on nüüd saanud kuningate väärilise residentsi uhke omanik kirde-Londonis, et meil on siin kõigi aegade kõige vihmasem suvi ja kõik kriketivõistlused jäävad vihma tõttu ära. Ütle talle ka, et ma käin kaks korda nädalas doktor Clune`i juures seansil ning ta teeb minuga tõesti imet. Ütle talle, et Archie Goode hakkab minu advokaadiks, ning et lahutuspaberid peaksid nädala jooksul temani jõudma. Ütle talle, et ma ei kavatsegi tal kõri läbi lõigata, ma tahan ainult seda, mis õigusega mulle kuulub. Ja lõpetuseks ütle talle, et me jõuaksime sõbralikule kokkuleppele tublisti lähemale, kui ta vaevuks oma laiska tagumikku vähe liigutama ning minu barokktooli mulle kätte toimetaks. Ta teab, et see on üks väheseid pärusesemeid, mis mulle midagi tähendab. Head ööd.”
Võti Neal Brose`i mõistmiseks peitub tõsiasjas, et ta on lahterdaja, eraldaja, lahutaja. Ühes lahtris toatüdruk, teises Katy, järgmises on mu väike külaline. Ka Cavendish Hongkongil on oma lahter ja arvel number 1390931 samuti. Igas sahtlis elab Neal Brose, kes tegutseb täiesti sõltumatult naaberlahtrite Neal Brose`idest. Nii see mul käib. Ka mu tulevik on ühes lahtris, aga sellesse ma praegu ei vaata. Ma ei usu, et mulle meeldiks see, mida ma seal näen.
Pentsik lugu küll, aga toatüdrukul on õigus. Kui ma koju jõudsin ja ka toatüdruk mind ees ootas, oli õhkkond hoopis teistsugune. Pigem Summutatud Sibelius kui Äikseline Wagner. Kui ta oleks olnud päris, kujutlesin ma, siis oleks ta istunud laua all ja vadistanud oma nukkudega. Niisugustel puhkudel jättis ta meid omaette ja kardinad püsisid paigal. Või siis kuulsin ma tema tõtakate jalgade suudlusi elutoa marmorpõrandal.
Kui toatüdrukut ei olnud, oli toas tunda etteheidet ja mahajäetust. Sama lugu oli, kui ma ärireisidel käisin – ükskord tuli mul Kantonisse sõita, on see vast paras perseauk – ja kui ma tagasi jõudsin, oli tal minu peale nii hing täis, et ma olin sunnitud esikus seisma ja kehatuma õhu ees vabandama.
Rada enam ülespoole ei viinud, lõppes mäeharjal. Nägin kampripuude kohal Buddha pead – väga lähedal, ulatasin seda peaaegu puudutama. See oli tõesti üks Suur Buddha. Plaatina keerlemas sügavsinisel rattal. Puudest olid saanud unenäopuud. Varikassist kassivari.
Mu nahk surises. Surematus mõõnas. Küllap küpsetab see lõõsk mu peekoniks. Tundub, et üks varbaküüs on murdunud, tajusin kingas midagi märga ja sooja. Tundsin, kuidas mu elundid kokku vajuvad; need toimisid veel, kuid üha aeglasemalt, otsekui väsinud ujujad.
Miks on seal üleval kuu, kõrgel sinu kohal, oo Buddha? Valge ja sinisena möiratab ta päikesepaiste ääretul ääsil. Kuu, kuu – kuu nagu umbluu.
Astusin olnud ja tulevasse sajandisse. Inimesed, turismigrupid, parkla, suveniiriletid, reklaamitahvlid, piletikioskite ümber tiirlevad inimesed – ainult britid ja slaavlased oskavad järjekorras seista – mootorrattad… Siin ja ometi mitte siin. Nad on valel pool vedelikust helenduvat seina. Otsekui mitmekeelne vadin kõrvaltoast.
Buddha huuled olid lopsakad ja kiseteadvad. Ta oli üha midagi ütlemas, kuid ei kõnelnud ometi iial päriselt. Tema poolsuletud laugude all varjab end saladus, mis on maailmal vajaka.
Kuu teadis seda nalja. Uus, vana, uus, vana. Kui ma nüüd tolle vana prükkariga kokku juhtuksin, ütleksin talle: andke andeks, aga mul ei ole teie jaoks ülearust aega. Mitte minutitki. Isegi mitte armetut kümmet sekundit.
Mõtlesin, et kas too jaapani poiss ka mõnes siinses baaris saksofoni mängib, kusagil Keskuses või Kowloonis. Tahaksin teda kuulda. Tahaksin vaadata, kuidas tema tüdruk teda vaatab. Seda tahaksin ma kohe väga. Ma ei usu küll enam, et see kunagi teoks saab. Ma tahaksin nendega juttu ajada ja küsida, kuidas nad kohtusid. Ma tahaksin poisilt džässi kohta küsida, ja seda ka , miks John Coltrane nii kuulus on. Nii palju asju teada saada. Tahaksin temalt küsida, miks ma Katyga abiellusin, ja kas ma tegin õigesti, kui ma lahutuspaberitele allkirja andsin ja need posti panin. Kas Katy oli nüüd lõpuks õnnelik? Kas ta oli kohanud kedagi, kes teda armastab ja kellel on piisav spermaprotsent? Kas temast saab õrn ja tark ema või pole ta keskealisena muud kui alkost läbiimbunud kottis parm? Kas Huw Llewellyn võtab Andrei Gregorski vahele või võtab Andrei Gregorski vahele Huw Llewellyni? Kas laevandusmagnaat härra Wae annab oma äri mõne teise firma hoolde? Kas Manchester United tuleb maailmameistriks? Kas küpsisekoletise hambad kukuvad suust? Kas jõuluks tuleb maailma lõpp?
Looming:
„Varikirjas“ „Ghostwritten“, 1999, Varrak, 2011, tlk Aet Varik
„Pilveatlas“ „Cloud Atlas“, 2004, Varrak, 2006, tlk Aet Varik
“number9Dream”, 2001
“Black Swan Green”, 2006
“The Thousand Autumns of Jacod De Zoet”, 2010
Linke
Ametlik kodulehekülg: http://www.thousandautumns.com/
Valner Valme intervjuu “David Mitchell: olen võitnud loterii üks triljoni vastu”, Postimees 29.05.2012, http://www.postimees.ee/857830/david-mitchell-olen-voitnud-loterii-uks-triljoni-vastu/
Aet Varik “Uutmoodi vanamoodne David Mitchell”, Looming nr 7, 2010, http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=418
Lühiintervjuu Untitled Booksis http://www.untitledbooks.com/features/how/david-mitchell/
Jan Kaus “Ühe tilga võrra parem ookean”, Sirp 22.09.2006, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3851:he-tilga-v-rra-parem-ookean&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3127
Thomas Glavinic
© picturedesk.com
Thomas Glavinic (1972 Graz) – austria kirjanik, praegu elab Viinis.
Kirjutab 18st eluaastast alates. Enne esimese romaani ilmumist (ta oli siis 26) oli juba 8 romaani sahtlisse kirjutanud. Oli kohalik malegeenius. Proovis kanda kinnitada provintsis, oli taksojuht ja talupidaja, aga kirjanikukarjäär algas Viinis.
„Öötöö“ oli Glavinici läbimurdeteos. Enne seda ilmunud nelja romaani oli märganud küll kriitika, aga lugejamenu ja läbimüük tuli „Öötööga“. Sellest alates on Glavinic kahtlemata üks tähtsamaid, innovatiivsemaid ja põnevamaid oma põlvkonna kirjanikke.
„Öötööle“ järgnes teistest erinev kirjanikuromaan „Das bin doch ich“. See on justkui kirjaniku autoportree, ta esineb seal oma nime all, teised tegelased ka, aga samas siiski ka fiktsioon. Suhteliselt helge, koomiline raamat neurootilisest kirjanikust, kirjanduselust laiemalt. „Öötöö“ ilmus üheaegselt Kehlmanni “Maailma mõõtmisega“. Ja Glavinicile teeb muret , et tema romaani müügiedu oli sõbra omast väiksem, kirjanduskriitikud olid rahulolematud, et saksa raamatuauhinna longlisti ei jõudnud jne. Väga julge ja aus raamat.
Kõige lühemalt võiks Glavinici romaane (mõne erandiga) nimetada kurjadeks muinasjuttudeks, moodsateks õudusmuinasjuttudeks, filosoofilisteks trilleriteks. Tal on täiesti äratuntav käekiri: raamatust raamatusse vahelduvad julged eksistentsiaalsed süžeed, nali, iroonia, mängukihk ja mängulust, põiked metafüüsikasse, tasandid teispool reaalsust, teispool tunnetamise piiri ja hirm kui inimese pärisosa (kodumaa nagu ta ütleb).
“Öötöö” kuulub nende kurjade muinasjuttude ritta, aga kindlasti ka “Soovide elu” ja värske romaan “Lisa”. Piisab õige lühikesest sisukirjeldusest, et sellest aru saada: “Soovide elu” algab nii, et peategelane Jonas (muide nii “Öötöö” ja paar aastat hiljem ilmunud “Soovide elu” peategelased on Jonas ja Marie) kohtub tundmatuga, kes lubab täita Jonase kolm soovi. Jonas on igati normaalne tüüp, 35 aastane, abielus, 2 lapse isa, peab armukest. Ühel päeval pärast seda kohtumist on ta naine vannis surnud. Kas inimese soovid ikka on ta kontrolli all? Raamatu lõpp on apokalüptiline – saarele, kus Jonas ja Marie puhkavad, läheneb hiidlaine. Romaani “Lisa” lähtesituatsioon on järgmine: Arvutimänge programmeeriv mees on pagenud koos väikese pojaga mägimajja, sest tal on põhjust arvata, et tema jälil on sarimõrtsukas, kes on mitmes Euroopa riigis ja isegi Aafrikas korda saatnud väga erinevaid kuritegusid alates süütust tsemendivargusest kuni inimese elusalt matmise, elusalt keetmisega. Igalt poolt on leitud ühe naise DNA-d, keda uurija nimetab Lisaks. Peategelase korterisse on sisse murtud ja sealt on leitud Lisa DNA.
Ja nüüd ta siis istub mägedes üksildases majas, joob, manustab kokaiini ja räägib internetiraadiosse oletades, et tal on kuulajaid.
Katkend: “Öötöö”, Varrak 2011, 125- 129.
Ettevaatlikult andis ta gaasi. Tagaratas hakkas vänderdama, kuid stabiliseerus siis taas. Jonas lisas kiirust. Ta nägi telki ja võttis suuna sellele.
Kokkupõrkel tekkinud heli oli üllatavalt vaikne. Maast välja rebitud kinnitusvaiad lendasid ta peast mööda. Pealistelgi üks nurk jäi jalatoe külge kinni, lohises mõned meetrid kaasa. Vettinud rohus oli tal tükk tegemist, et vältida kukkumist. Mopeedi üle uuesti kontrolli saavutanud, pidurdas ta.
Ta vaatas tagasi. Udu oli nii tihe, et telgist ei olnud mitte midagi näha. Isegi rattajäljed kadusid vihmas – nii kiiresti, et ta nägi, kuidas need kitsamaks ja kitsamaks muutusid, kuni järele jäi vaid aimatav jälg. Ta pühkis jaki varrukaga nägu. Tundis hetkeks märja naha lõhna.
Ta sõitis tagasi telgi juurde. Seda ei olnud. Ta tiirutas ringi, kuid ei leidnud midagi. Nüüd ei teadnud ta enam täpselt, millises muruplatsi osas ta asub. Tema mäletamist mööda pidi paadilaenutus jääma selja taha, paadilaenutusplats paremale, kadunud laagriplats pooleldi vasakule. Ta sõitis parkla suunas. Tema üllatuseks ilmusid udust välja riietuskabiinid. Nüüd ta teadis vähemalt, kus ta viibib. Tee parkimisplatsile leidis ta ilma raskusteta. Opelit ta ei näinud. Ta sõitis mööda asfaldile märgitud jooni, mis juhatasid maanteele.
Ta tõmbas pea õlgade vahele ja küüru selga. Rahustavalt ühtlase kiirusega eemaldus ta supelrannast. Tal oli tunne, et iga hetk võib teda selja tagant haarata üks käsi. Hirm kadus, kui udu hakkas hajuma. Peagi olid näha teeäärsed puud, lõpuks ka lilledega kaunistatud külalistemajad, millest tee mööda viis.
Ta mõtles, et peaks mõnest majast hankima kuivad riided ja võib-olla ka midagi vihma kaitseks. Kuum tušš oleks samuti ära kulunud. Ja kui ta ei taha end ära külmetada, siis võimalikult kiiresti. Kuid mingi nähtamatu jõud sundis teda gaasi põhjas hoidma.
Attersee asulas tungis ta sisse ühte silmatorkamatusse kohvikusse kõrvaltänavas. Mopeedi ei jätnud ta maja ette seisma, vaid vedas tuppa ja toetas vastu plüüsriidega kaetud pinki. Kui keegi teda tõesti taga ajas, siis nii kaotab see jälje.
Ta tegi teed. Aurav tass käes, astus ta akna juurde. Ta varjus kardina taha, nii et teda väljaspoolt näha ei oleks. Tassi puhudes põrnitses ta lompi, mis laius üle terve tänava ja mille vihm muutis vahutavaks veekoguks. Ta vaevalt tundis oma nina ja kõrvu. Ta oli kuni aluspüksteni läbi ligunenud. Jalge alla vaibale kogunes aeglaselt veeloik. Ta värises, kuid ei liikunud paigast.
Ta tegi endale veel ühe tassi teed. Masendavalt väikesest tagatoast, mida ilmselt kasutati köögina, otsis ta midagi söödavat. Ta leidis mõned konservikarbid. Ühes mitte eriti puhtas potis, mille ta asetas kaasaskantavale keeduplaadile, soojendas ta üles kaks konservi. Ta sõi ahnelt. Kohe pärast einet võttis ta uuesti sisse koha akna all.
Kell klaasidega vitriinkapi kõrval näitas keskpäeva, kui ta end püsti ajas. Sildiga ukse kaudu, mis viis tualettide juurde, jõudis ta trepijalamile. Ülemise korruse korter ei olnud lukustatud. Ta asus sobivat riietust otsima. Ilmselt oli siin elanud üksik naisterahvas. Tühjade kätega läks ta trepist alla.
Ta jättis menüütahvlile sõnumi koos kuupäevaga, seejärel avas kohviku ukse, pani mopeedi käima ja sõitis tänavale. Vihm peksis näkku. Ta vaatas vasakule, paremale. Ei mingit liikumist. Ainult vihm, mis langes teravate piiskadena lompidesse.
Spordipoest hankis ta endale kiivri, mis pidi kaitsma mitte niivõrd maantee ohtude, kuivõrd ilma eest. Ta pani selga ka kogu keha katva läbipaistvast kilest vihmakeebi. Märjaks saanud riideid see enam kuivaks ei teinud, ja ta oli valmis tungima mõnda teise korterisse, et läbiligunenud rõivastest lahti saada. Ent tema soov siit kandist kaduda oli veelgi suurem.
Taolisi üksildasi päevi oli ta ka varem kogenud: sadas lakkamatult, udu laotus põldude kohale, tänavatele, majade vahele – ilm oli aastaaja kohta liiga külm. Väljas ei liikunud keegi, kes just ei pidanud. Ta oli selliseid päevi armastanud, lesides kodus televiisori ees, ja neid vihanud, kui oli saatuse tahtel sunnitud välja minema. Ent siin mägede, karmide okaspuude, mahajäetud hotellide ja tühjade lastemänguväljakute keskel – siin oli tal tunne, et maastik võtab ta enda haardesse. Ja kui ta ei kiirusta, ei pääse ta enam minema.
Maanteel sõitis ta maksimaalse kiirusega. Tal oli kohutavalt külm, et tähelepanu kõrvalejuhtimiseks luges ta endale ette kõik lasteluuletused, mis vähegi meelde tulid. Deklameerimisest peagi enam ei piisanud ning ta hakkas laulma ja karjuma. Aeg-ajalt nöörisid külmavärinad kõri kinni ja ta suutis vaid kraaksuda. Rütmiliselt hüples ta sadulal üles-alla. Tal oli palavikutunne.
Sel moel jõudis ta Attnang-Puchheimi. Ta tormas esimesse ettejuhtuvasse majja. Kõik korterid olid lukustatud. Ta proovis siseneda ühte eramusse. Ka siin tal ei vedanud. Vihmast tilkudes surus ta kogu keharaskusega vastu lukustatud ust. See oli täispuidust ja lukk oli uus.
Kuigi aknad olid üsna kõrgel, tõstis ta püssitoru, et klaasid puruks lasta. Samal hetkel märkas ta teisel pool tänavat väikest ilma akendeta maja. Lompidele tähelepanu pööramata jooksis ta sinna. Uks oli maja tagaküljel.
Ta katsus kinki. Uks oli lahti. Ta pobises tänusõnu.
Ilma paremale või vasakule vaatamata suundus ta vannituppa. Ta lasi kuuma vee vanni. Seejärel rebis ihult märjad riided. Need olid nii läbi ligunenud, et kukkusid valju plärtsatusega põrandaplaatidele. Ta keeras vannilina ümber keha. Ta lootis, et siin majas leidub meesteriideid.
Sünge maja. Ainult põhjapoolsel küljel avanesid aknad umbrohtu täis aeda. Ta vajutas kõiki lambilüliteid millest möödus. Paljud ei töötanud.
Samal ajal, kui vesi vannitoas pahises, pööras ta teekotikesi otsides kogu köögi pahupidi. Ta otsis läbi kõikvõimalikud kapid, kallas sahtlid põrandale tühjaks, kuid leidis vaid selliseid kasutuid asju nagu kaneel, vaniljepulber, kakao, mandlilaastud. Kõige suurem riiul oli kuni tagumise nurgani täis koogivorme. Tundus, et majaelanikud olid toitunud ainult küpsistest.
Ühest riiulist, mis oli esialgu tähelepanuta jäänud, leidis ta paki supikuubikuid. Ta oleks eelistanud teed. Ta pani vee keema ja kui see mulisema hakkas, pudistas viis kuubikut potti.
Vannivee peal ootas teda vahumägi. Ta keeras kraani kinni. Supipoti asetas ta niiskele lapile vanni serval. Ta võttis vannilina ümbert ja laskus vannivette. See oli nii tuline, et ta surus hambad kokku.
Ta vaatas lakke.
Ümberringi prigises vaht.
Ta kõverdas põlved, libistas end peadpidi vee alla. Ta tõmbas kätega paar korda läbi juuste, tuli jälle pinnale. Ta tegi kohe silmad lahti, vaatas igasse suunda. Raputas kõrvad tühjaks ja kuulatas. Ei mingit muutust. Ta laskus tagasi vette.
Lapsena oli ta armastanud vannis käia. Hollandstraßel vanni ei olnud, ja nii sai ta seda mõnu nautida vaid tädi Lena ja onu Reinhardi juures. Väljast kostsid hääled, mida tädi Lena nõusid koristades tekitas, ja tema istus säravvalges vannis ning nuusutas erinevate seepide ja aroomikuulikeste lõhna. Kõik oli talle tuttav, isegi šampoonipudelite läbiligunenud etiketid tundis ta iga kord uuesti ära ja pidas neid oma sõpradeks. Kõige suuremat rõõmu valmistas aga talle vannivaht. Miljonid tillukesed mullid, mis näisid helkivat miljonites värvitoonides. See oli kõige ilusam asi, mida ta eales näinud oli. Tal oli veel hästi meeles, kui vähe ta hoolis plastpartidest ja laevukestest, silmitses aga unistava pilguga vahtu, tundes südames mõistatuslikku soovi. Nii, mõtles ta, võiks välja näha Jeesuslaps.
Looming
„Carl Haffners Liebe zum Unentschieden“ 1998
(„Carl Haffneri armastus viigi vastu“, maleromaan)
„Herr Susi“ 2000 (“Härra Susi”)
„Der Kameramörder“ 2001 (“Kaameramõrvar”)
(minajutustaja sunnib kaks last enesetapule ja filmib neid seejuures)
„Wie man leben soll“ 2004 (“Kuidas peaks elama”)
„Die Arbeit der Nacht“ 2006 (“Öötöö”)
“Öötöö”, Varrak 2011, tlk Terje Loogus.
„Das bin doch ich“ 2007 (“See olen ometi mina”)
„Das Leben der Wünsche“ 2009 (“Soovide elu”)
„Lisa“ 2011
„Unterwegs im Namen des Herren“ 2011 “(Teel Jumala nimel”)
Linke
Lugemissoovituse blogi “Öötöö”, http://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/05/10/thomas-glavinic-ootoo/
Nädala autor 