Hasso Krull
Hasso Krull
Hasso Krull (1964) – eesti luuletaja, esseist ja tõlkija.
Katkend: “Jumalanna pesa”, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 19-20, 2012 lk 62-64.
Müüt ja ajalugu
Marija Gimbutas oli möödunud sajandi arheoloogias erandlik isiksus. Tema raamatute populaarsus ületab mäekõrguselt enamikku arheoloogilisi tutvustusi või teatmikke, rääkimata teaduslikest käsitlustest. Kuigi Gimbutase töid on palju kritiseeritud ja akadeemilistes uurimustes välditakse isegi nendele viitamist, ei ole huvi sellest kahanenud, vaid pigem vastupidi: Gimbutasest on saanud nüüdse jumalanna-liikumise ja matriarhaadi-uuringute nurgakivi.
Tegelikult alustas Marija Gimbutas hoopis folkloristina. Ühes elu lõpul antud intervjuus (3.X 1992) on ta öelnud:”Minu sündimise ajal oli Leedu veel pooleldi paganlik. Jumalannadega puutusin sageli otseselt kokku. Lapsepõlves olid nad kõikjal minu ümber. Jumalanna Laima võis mõnikord öösiti hüüda ja aknast sisse vaadata. Ta ilmub alati, kui keegi sünnitama hakkab ja vanaema ettevalmistusi teeb. Vanaema asetab jumalanna rättidele ande, tema jaoks pannakse kudumistöid, sest tema koob elu, ta ketrab.” Varsti hakkas Gimbutast aga huvitama arheoloogia, ja pärast Leedust põgenemist 1944. aasta suvel kaitses ta Tübingeni ülikoolis väitekirja Leedu muinaskalmetest. 1958 ilmus Gimbutasel juba Ameerikas raamat “Muistne sümboolika leedu rahvakunstis”, ja 1967 alustas ta esmakordselt väljakaevamisi Lõuna-Euroopas. 1974. aastal oligi Gimbutasel piisavalt palju materjali, et panna kokku “Muinas-Euroopa jumalannad ja jumalad”: sellest sai tema peateos, mida hilisemad tööd on ainult mõnevõrra täiendanud.
Kuna Gimbutase tööd seisnevad põhiliselt pildimaterjali koondamises, kõrvutamises ja seletamises, ei saa tema põhiseisukohti lihtsalt ümber jutustada. Arheoloogilise materjali süstematiseerimisel lähtus Gimbutas ühest peamisest hüpoteesist: ta oletas, et Muinas-Euroopa religioon ja mütoloogia koondusid ümber ühe Suure Jumalanna kuju, kellega on seotud kogu noorema kiviaja visuaalne sümboolika. Hiljem, indoeurooplaste tulekuga, muutus eurooplaste kultuur patriarhaalseks, kuis siiski säilis osaliselt ka vanemaid kihistusi, mida näitab ennekõike rahvakunsti ornament. Arusaam, et indoeuroopa kultuur levis Euraasia steppidest lainetena lääne poole umbes 4500-2500 e.m.a., asendades Muinas-Euroopa vanema kultuuri, lähtub nn. Kurgaanide hüpoteesist, mille Gimbutas esitas juba 1956. aastal. Seda hüpoteesi kritiseeriti ägedalt 1980. aastatel, kuid praegu on enamik arheolooge ja keeleteadlasi väljarännu-idee juurde tagasi pöördunud. “Ajavahemikus 4200-3900 e.m.a. põletati Doonau alamjooksul ja Ida-Bulgaarias maha üle 600 tell-asula… Metsad ei taastunud enam…3800. aasta paiku ilmunud kultuurid ei kasutanud kodurituaalides enam järjekindlalt naise kujukesi… Mahajäetud asulate hulk ja paljude pikaajaliste traditsioonide välkkiire katkemine käsitöö, kodurituaalide, kaunistamiskommete, kehaornamentide, majapidamise, elukorralduse ja ökonoomia vallas lubab oletada, et see polnud järkjärguline areng, vaid järsk ja tõenäoliselt vägivaldne lõpp.” Niisugune nägemus mõistagi toetab minevikku projitseeritud utoopiat. Muinas-Euroopa võis enne indoeurooplaste tulekut olla suhteliselt rahumeelne ja võrdõiguslik emajärgne ühiskond, mille patriarhaalne süsteem küll purustas, aga mida saab siiski taastada arheoloogiliste leidude ja hilisemate jälgede põhjal.
Suure Jumalanna kujutelm, mis asub kesksel kohal niihästi Marija Gimbutase kui Robert Gravesi käsitlustes, on ühtaegu nende tugevus ja nõrkus. Tugev külg on kindlasti see, et suure mütoloogilise ja arheoloogilise materjalihulga koondamine ühe põhimotiivi ümber tekitab esmakordselt võimaluse samastuda ajaliselt või ruumiliselt väga kaugete kultuuridega, tundes korraga hingesugulust isegi kiviaja inimestega. Lineaarne ajalookäsitlus pole enam esmatähtis ja muutub lihtsalt müütilise äratundmise taustaks: üks ja seesama algne jumalanna näib erineval kujul toimivat kõikjal, ühendades inimeste maailma samaks kosmoseks. Seletamatud ja kummalised mütoloogilised motiivid satuvad uude valgusse, osutudes arusaadavaks; muinasleidude imelikult tuttavad mustrid muutuvad läbipaistvaks. Kujutelma nõrkus on aga ilmselgelt selles, et ta on projitseeritud ajaloolisele taustale, mis sedavõrd suuri abstraktseid üldistusi ei luba. Nii ongi Suure Jumalanna ajaloolisust vaidlustatud, juhtides tähelepanu jumalannakujude suurele varieeruvusele vanades usundites; pole ka põhjust arvata, et kõik arheoloogide leitud naisefiguurid alati kujutaksid jumalannat. Veel vihasemalt sõdivad Suure Jumalanna müüdi vastu need, kelle silmis ajalooline tõde ongi ainus healoomuline väärtus ning müüdid üksnes takistavad oleviku selgepilgulist hindamist. Niisugusel seisukohal on Cynthia Eller, kelle meelest selline müüt kahjustab feministlikku kriitikat:
“Müüdid püüavad maailma korrastada, talle tähendust anda. Sellepärast eelistavad müüdid teemasid, mis on valulised või seletamatud või mõlemat korraga. Väidan, et sooline ebavõrdsus on valuline, niihästi naistele kui meestele, ja seepärast kerkibki see müütides ikka ja jälle esile. Tõepoolest, patriarhaalses ühiskonnas koheldakse naisi ebaõiglaselt, selle mõistmiseks ei pea olema moraalne geenius. See võib häirida isegi inimesi, keda on kasvatatud usus, et sooline ebavõrdsus on loomulik, vältimatu ja õiglane. Ebavõrdsust on vaja kuidagi seletada. Arvan, et matriarhaalne müüt ongi niisugune seletuskatse, mis püüab soolise ebavõrdsuse valulist ebamäärasust mõtestada.”
Elleri ägedus on teatava maailmapildi raamides mõistetav. Ometi jääb lahtiseks küsimus, kas müütiline mõtlemine feminismi tõepoolest kahjustab või mitte. Ilma müütilise mõõtmeta ühiskonnakriitika võib samuti olla viljatu, või mis veel halvem – tekitada soovitud muutuste asemel kibestumist ja meeleheidet. Seepärast tulebki Elleri paatosesse suhtuda ettevaatusega. Ühes asjas on aga Cynthia Elleril kindlasti õigus: Suure Jumalanna kujutis on kindlasti müüt, lummav ja ligitõmbav müüt, mis paigutab eelajaloolisse minevikku mitmekihilise tulevikulubaduse.
Luule
1986 “Mustvalge”, Eesti Raamat
1988 “Pihlakate meri”, Eesti Raamat
1993 “Luuletused 1987–1991”, Vagabund
1995 “Swinburne”
1997 “Kaalud”, Vagabund
1999 “Jazz”, Vagabund
2001 “Kornukoopia: sada luuletust”, Vagabund
2004 “Meeter ja Demeeter”, Vagabund
2006 “Talv”, Tuum
2009 “Neli korda neli”, Eesti Keele Sihtasutus
2012 “Veel ju vist”, Eesti Keele Sihtasutus
Esseekogud
1996 “Katkestuse kultuur”, Vagabund
2000 “Millimallikas”, Vagabund
2006 “Loomise mõnu ja kiri”, SA Kultuurileht, LR 5-6.
2009 “Paljusus ja ainulisus”, Eesti Keele Sihtasutus
2012 “Jumalanna pesa”, SA Kultuurileht, LR 19-20.
Tõlked
1993 Georges Bataille. “Madame Edwarda” ja “Silma lugu”
1995 Jacques Derrida. “Positsioonid”
1995 Paul Valéry. “Härra Teste”
1997 Jean Cocteau. “Oopium: mürgi mõju lahtumise päevik; Ingel Heurtebise; Eiffeli torni noorpaar”
1998 Gilles Deleuze ja Félix Guattari. “Kafka. Väikese kirjanduse poole”
1999 Pierre Bourdieu. “Televisioonist”
2002 Sujata Bhatt. “Rebane ja ingel”
2003 Slavoj Žižek. “Ideoloogia ülev objekt”
2003 Allen Ginsberg. “Ameerika” (koos teiste tõlkijatega)
2004 “Vembuvana. Jänes. Winnebago triksterilood”
2010 “Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia”
Tunnustus
1998 Kultuurkapitali esseistikapreemia raamatu “Katkestuse kultuur” eest
2002 Kultuurkapitali luulepreemia “Kornukoopia: sada luuletust” eest
2004 “Meeter ja Demeeter” nimetati Kultuurkapitali luulepreemia kandidaadiks.
2005 Balti assamblee kirjanduspreemia raamatu “Meeter ja Demeeter” eest
2006 Juhan Liivi luuleauhind luuletuse “Sõlm” eest
2006 Ivar Ivaski mälestusfondi stipendium
2007 Kultuurkapitali esseepreemia “Loomise mõnu ja kiri”
2007 “Talv” oli üks kuuest Kultuurkapitali luulepreemia kandidaadist
2007 “Talv” pälvis esimese Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna.
2010 Kultuurkapitali luulepreemia raamatu “Neli korda neli” eest
Linke
Intervjuu Sven Vabarile “Healoomuline multi-kulti üleküllus”, Vikerkaar 12, 2004, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/hassokrull.htm
Lauri Sommer “Tehted numbrites, keeles ja elus”, Eesti Päevaleht 27.02.2009,
http://www.epl.ee/news/kultuur/tehted-numbrites-keeles-ja-elus.d?id=51160431
Jürgen Rooste “Krulli maailm”, Postimees 30.05.2009, http://www.postimees.ee/125629/krulli-maailm/
Marina Palei
Marina Palei (1955) – vene kirjanik ja tõlkija. Lõpetanud meditsiiniinstituudi Leningradis ja kirjandusinstituudi Moskvas. Lahkus Venemaalt 1995, lisaks kirjandusele tegutseb kujutava kunsti alal, korraldab perfomance`eid oma tekstide põhjal, kasutades selle juures lisaks muusikat ja fotosid, samuti korraldab monoetendusi. On neli korda sattunud mitmete Venemaa kirja
Marina Palei
ndusauhindade finalistide sekka ning 2001. aastal saanud nn. Vene preemia, mis on mõeldud välismaal elavate vene kirjanike loomingu tunnustamiseks.
Nüüdsel ajal Hollandis elava vene kirjaniku ilukirjanduslike sugemetega jutustus viibimisest 1979. aasta suvel Eesti põhjaranniku piiritsoonis K. külas kujutab endast üsna värvikat “oma” ja “võõra” analüüsi. Autorile tähendas suvi Eestis paguluse ettevalmistust või peaproovi. Eesti lugejale aga pakub jutustus lisaväärtusena ühe rannaküla ja selle elanike äratundmise rõõmu.
Katkend: “Küla”, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 15/2012, 51-54.
Öösel oli siin maha sadanud märg lumi. Lumi li valgeks muutnud kogu asfaldi, suutmata tungida vaid asfaldil seisvate autode alla. Hommikul sõitsid autod minema. Hoovi valgele pinnale jäi nagu valgeks pleekinud tapeedile kaks rida suuri tumedaid ristkülikuid – mis meenutasid seinalt maha võetud portreede jälgi.
Lugu hakkab lõppema. Ning järelikult on praegu paras aeg püüda selgusele jõuda küsimuses, mida mul ei õnnestu vältida.
See küsimus puudutab ajaloolist süüd ja isiklikku vastutust. Või teistpidi: isiklikku süüd ja ajaloolist vastutust.
“Mida sa sonid?” küsivad minult inimesed, kes elavad maal, mille keelt ma räägin. “Me ei saa mitte midagi aru, mida sa räägid.”
Mind ei pane selline vastus üldsegi mitte imestama. Inimesed elavad ja tapavad edasi ainuüksi sellepärast, et neil puudub mälu. Kui neil oleks mälu, siis nad lõpetaksid tapmise – aga ühtlasi lõpetaksid nad ka elamise (see tähendab, liikumise kuhugi “edasi”).
Ent mulle ei lähe üldised seadused korda. Mul tuleb iseendaga toime tulla… Oma südametunnistusega.
Niisiis: aeg on kulunud, otsad vette kadunud. Tuleb välja, et süüdlasi pole. Suured ja tugevad on alati väikeseid ja nõrku alistanud. Nad piinasid neid kaua, siis, jumal tänatud, tuli sellele ajastule lõpp. Unustame ära. Ideoloog ütleb: ma uskusin kogu südamest teooriapuhtusesse. Poliitik ütleb: ma tahtsin teha nii, et oleks parem. Ohvitser ütleb: mul ei olnud plaani tegelikest eesmärkidest õrna aimugi. Õiguskaitseorganite esindaja ütleb: mulle pole kunagi sellistest kuritarvitustest teatatud. Reamees ütleb: ma täitsin käsku. Ning kogu selle roostetanud ahelaga liitub palju teisigi “süütuid” hääli: harimatud majandusteadlased, müüdavad ametnikud, alkohoolikutest hooajatöölised, rasvunud ajakirjanikud, kes on demagoogia muutnud üheks kõige kõrgemini tasustatavaks ametiks… Süüdlasi pole.
Ning kõik see on nii ennustatav! Nii igav!
Aga kes see on, kes selle ahela lõpus jalalt jalale tammub? Päris-päris lõpus? Kes see karjub seal peenikese häälega: “Mina, mina isiklikult olen kõiges süüdi!”
See ei ole süsteemi kõige viimane mutrike, üldsegi mitte.
See olen mina.
Ma olen arst ning seetõttu tean, et organism koosneb rakkudest. Ning et terviklikus organismis ei ole autonoomseid, “sõltumatuid” rakke. Välja arvatud muidugi vähirakud. Tervise juures rakk on alati ühenduses mingi koega.
See tähendab, rakk on koe osa. Ja kui eriline ei oleks minu teadvuse iseloom, olen ma koos teiste minu emakeelt kõnelevate inimestega omal ajal sama õhku hinganud, sama vette joonud, sedasama gaasi, kütet ja elektrit kasutanud, mis nemad, ning lõppude lõpuks… Ja ükskõik kuidas ma ka ei keerutaks – ma olen selle tohutu suure, röövelliku ja julma organismi üks koostisosa, mis pika aja vältel ja karistamatult purustas oma – palju kordi väiksema – naaberriigi organismi.
Ja mina olen alati väiksema poolt, eelistan lõppkokkuvõttes alati üksikut massile.
Aga süü eeldab vastutust. Milles seisneb vastutus, kui sa ei saa mitte millelegi mõju avaldada?
Pole tõsi, saan küll. Sellepärast ma seda teksti kirjutangi. Sellepärast on mul jõudu seda kirjutada.
Ning nüüd, ligi kakskümmend aastat pärast seda suve Eesti külas, istun ma ühe kolmanda riigi immigratsiooniametniku ees. See riik on mulle tundmatu. Ja immigratsiooniametnik on otsustanud mind mõnitada.
Ei, ta ei peksa mind, hoidku jumal. Vastupidi, ta on tapvalt viisakas. Aga ta on mulle võõras. Nagu ka mina temale. Ning sellest hakkab nii valus, nii talumatult valus, et parem oleks, kui ta mind peksaks.
Kuid mina istun ja hakkan aru saama: just praegu algabki see näidend, mille proovi ma tegin kunagi, ise seda taipamata, K. külas. Ning ma ei tea, millega see näidend lõpeb.
Istun ja ütlen mõttes ametnikule: noh, mõnita pealegi. Õigesti teed! Sellepärast, et sina oledki see väike, kuid täpselt paika pandud ja tõrgeteta toimiv immuunsüsteemi rakk, mis kaitseb riiki võõraste, temaga sobimatute elementide eest. Sest mis juhtub, kui organismiga ühendada võõras kude? Organism hakkab kohe seda tõrjuma, kaitstes oma terviklikkust, oma loomust, oma elu isiklikku programmi. Selleks, et organism võõraid kudesid ei tõrjuks, nõrgendavad võimudest eksperimentaatorid kunstlikult organismi immuunsust. Tulemus – riigi organism hukkub iseenese nõrgenemise tulemusel. Selle murravad maha haigused, millega organism enam võidelda ei suuda.
Jaa-jaa, mõtlen ma, rõõmuga silmitsedes järeleandmatut immigratsiooniametnikku, rõõmuga, mis pole võib-olla kõige harilikum inimese puhul, kes on sattunud paaria seisusesse – sina, immuunsüsteemi võitlev rakk, sa teed kõik õigesti!
Et mitte vigastada ega sandistada maailma, millesse sa oled sisenemas, tuleb selle maailmaga mingilgi määral sarnaneda. Mingilgi määral. Ent kui üksikisik seda oma kalestumise tõttu teha ei suuda, siis on erakordselt tähtis selles teises maailmas vähemasti mitte segadust tekitada. Sest kui kord tuleb kalestunud inimeste juurest ära joosta – ja ükskord tuleb ilmtingimata -, kas või lühikeseks ajaks minema joosta, selleks et, kui nii võib öelda, kopsudesse pisutki värsket õhku tõmmata -, siis järsku osutub, et polegi, kuhu põgeneda. Teiste sõnadega…Kuidas seda nüüd poliitiliselt korrektsemal moel öelda… Kui talle, kalestunud sisserändajale, pole teises maailmas räägitav keel arusaadav, kui sisserändaja ei suuda hoomata teises maailmas valitsevat seaduspära, ei haaku teise maailma traditsioonidega, kui ta lohistab oma pooleldi karvutu saba küljes (nagu õuekoer konservikarpi) igale poole kaasa oma firmasuveniire: “ülevoolavat hinge” (mille väärtus on üsna küsitav) ning puudulikku hügieeni, eneseväärikust ja peenetundelisust -, siis tuleks tal hädavaresel vähemasti püüda kempsupotist mitte mööda urineerida, et võõras majas mitte ülearust segadust tekitada. (Lause lõpus tsiteerin vabalt üht klassikut. Olgu öeldud, et vene klassikut.)
Mulle on need lihtsad asjad alati arusaadavad olnud. Seetõttu anna andeks, mu Baltikum, kui võid. Ütlen “minu” mitte konkistadoori õigusega, vaid inimese õigusega, kellel puudub mille tahes võõrandamise kavatsus ja kes on eluaeg Baltikumi armastanud.
Armastanud kõige tugevama, nimelt jagamatu armastusega.
Tõlked eesti keelde
“Ringkanali Cabiria”, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 14/1995, (jutustus) tlk Vilma Matsov
“Küla”, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 15/2012, tlk Jaan Ross
Linke
Kodulehekülg: http://www.marinapalei.com/
Tiit Kändler “Suisa omad võõrad”, Eesti Päevaleht 2.06.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/suisa-omad-voorad.d?id=64484226
Facebook: http://www.facebook.com/marina.palei.3
Nädala autor 