Thomas Hettche
Kirjandusfestivali Prima Vista eelõhtul 8. mail kell 17.30 kohtub Eesti lugejatega ülikooli raamatukogu konverentsisaalis tunnustatud saksa romaanikirjanik ja esseist Thomas Hettche, osaleb tõlkija Piret Pääsuke ja vestlust juhib Dieter Neidlinger.
10. mail kell 17.30 esineb Thomas Hettche Tallinnas Rahvusraamatukogus.
Foto: pycher-literaturpreis.info
Thomas Hettche on sündinud 1964. aastal Hesseni liidumaal ja elab praegu Berliinis. Doktorikraadiga kirjanik on õppinud Maini-äärses Frankfurdis germanistikat ja filosoofiat, ta on osalenud avalikes kirjanduslikes debattides ja ajakirjanikuna teinud kaastööd mitmele ajalehele. Hettche on avaldanud jutustusi, romaane ja esseesid, tema loomingu märksõnadeks on sugestiivne keel, vägivald, armastus, keha, surm.
Kriitikud ülistasid Hettche debüütromaani „Ludwig peab surema“ (1989), aga laiema tuntuse tõi talle bestselleriks tõusnud ja paljudesse keeltesse tõlgitud justiitsromaan „Arbogasti juhtum“ („Der Fall Arbogast“, 2001). See on lugu kohtu vea tõttu seksuaalmõrvas süüdistatuna 15 aastat vangis istunud mehest. Kuigi romaani žanrimääratluseks on kriminaalromaan, lõhub Hettche kõik žanripiirid ja ei selgita välja üheselt mõistetavat tõde. Selle asemel kompab ta armastuse ja surma, seksuaalsuse ja morbiidsuse seoseid ning loob 1950ndate Saksa ühiskonna portree.
2006. aastal ilmunud Ameerika-romaan „Millest me oleme tehtud“ („Woraus wir gemacht sind“) algab thrillerina ja läheb sujuvalt üle road movie’ks. Lugeja haaratakse intelligentsesse mängu Ameerika kuvandiga, milles on nii viha kui ka armastust ja omaenese identiteedi otsinguid.
Hettche kõige värskem raamat on 2012. aastal ilmunud intellektuaalne autobiograafia “Kooljamägi” („Totenberg“). Autor kirjeldab kümnes essees kohtumisi tema jaoks oluliste inimestega ja arutleb selle üle, kus on tema juured, kuidas saadakse kirjanikuks, millesse ta usub, mida ta loeb, mis üldse on kirjandus. Ajakiri „Akadeemia“ avaldab mainumbris kaks esseed kogumikust.
Hiljuti eesti keeles ilmunud Thomas Hettche romaan “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”, 2010) tõstatab aktuaalse ja valusa teema. Autor kirjeldab ühe isa kohati meeleheitlikke katseid leida kontakti ja lähedust oma teismelise tütrega, keda kasvatab ema.
Katkend: Thomas Hettche “Isade armastus”, Eesti Raamat 2013, tlk Piret Pääsuke, lk 114-118.
Seejuures teab ta pärast meie eilset vestlust täpselt, mida ma öelda tahan. Kuid ta ei taha seda kuulda. Tema jaoks pole minu teol mingit vastuvõetavat põhjendust. Peale selle, et ta peab mind luuseriks. Kuidas just nimelt talle seletada, mis kõikide nende aastate jooksul on juhtunud? Ma raputan pead, lihtsalt raputan lakkamatult pead, nii tobe kui see ka välja võib paista. Kolm isa ühe laua taga. Ka Florian, kelle käsi polegi väga palju teisiti käinud kui minul, teab seepärast seda paremini, milles asi. Ja emad? Kathrin põrnitseb ikka veel mulle otsa, aeg-ajalt libiseb ta pilk oma mehele, otsekui oleks tal hirm, et minu läbikukkumine isana võiks olla nakkav. Ma soovin, et vähemalt Susanne mõistaks, mis on juhtunud – Annikaga ja meiega.
Ma silmitsen lõunasöögi ülejääke laual. Klaaside põhja jäänud veinitilk õliselt kollane, kaks pudelit, nendest üks tühi, karahvinis vesi, kasutatud riidest salvrätid lohakalt taldrikute kõrvale pandud, üle jäänud safrankollase riisi sees roosad krevetisabad. Ja äkitselt tuleb tahtmatult meelde Helen Salentin ja see, mida ta börsi kohta rääkis. Mis siis, kui kõike seda siin tegelikult juba üldse enam ei eksisteeri? Ainult meie siin laua ääres ei tea seda veel. Kui pari aasta eest lõhkes internetiäri mull, oli see enamikule veel uudis kuskilt kaugest maailmast. Mis siis, kui nüüd tõesti tõuseks tulvavesi üle kaldatammide? Keegi meist ei suudaks selle eest enam pääseda, ainult see pilt ei klapi, erinevalt kümne aasta tagusest ajast ei ela me enam ammugi maa peal, kaitsetammi taga, vaid juba täiesti kõikuval pinnal, ja tulevik loksub me panipaikades.
Äkitselt oli mul kohutav janu. Tegelikult on see ju täiesti lihtne, ma mõtlen ja vaatan taas seltskonnas ringi. Pearaputamise olen ammugi järele jätnud. Ma tahan olla aus, mõtlen ma, ja jutustan, mida pole iialgi kellelegi jutustanud. See on täiesti lihtne, ütlen ma. Viha oli ainus, mis mulle jäi, kui ma ära läksin. Aga viha on midagi, mida ei tohiks olla, sest selle reaalsus on vägivald. Ja kuna see oli saladus, oli see väärtuslik, sest kummalisel kombel hüvitas viha veidike minu käsutatavust, Inese käsutuses olemist, millest mul enam iial pääsu pole.
Peter, mida see peaks tähendama?
Kohe. Sa saad sellest kohe aru, Susanne. Kui laps oli umbes kuuene või seitsmene, tuli ta kord tagasi Poolast, kus oli emaga puhkusel käinud, Kõrg-Tatratest, kuskil Zakopane lähedalt. Annika jutustas vaimustusega, et nad olid elanud tohutu suures vanas majas sügaval metsas, kõik olid maganud koos saalis, õhkmadratsitel, ja alati olid kõik koos süüa teinud ja koos söönud. Kes kõik, tahtsin mina teada. Paljud, oli ta vaimustuses, ka palju lapsi ja koeri. Hipide romantika, mõtlesin mina ja rohkem õieti midagi – peale selle, et ma oleksin soovinud, et mu tütar oleks kuskil ilusamas kohas olnud.
Kuid siis ütles ta, et ema olnud talle korduvalt rõhutanud, et mina ei tohtivat sellest midagi teada. Millest, küsisin ma loomulikult. See, mida nad teinud olid, olevat keelatud, oli ta ema öelnud, aga see ei tähendavat veel, nagu oleks see midagi halba. Ainult keegi ei tohtivat sellest teada saada. Mõistagi hakkasin ma siis pärima ja lõpuks rääkis ta mulle tõepoolest seda, mida ei tohtinud rääkida. Kuidas nad olid igal õhtul metsas koos trummi löönud, ka siis, kui metsas juba pime oli, igal õhtul, ja siis olid kõik saanud kausi suppi; see ei olnud talle maitsenud, kuna seal olnud sees seened, mis olid limased, ja supp oli ka kibe, aga ema oli öelnud, et ta peab seda sööma. Varsti pärast seda oli talle tundunud, nagu jookseks üle ta käte ja jalgade palju-palju sipelgaid, tal oli hakanud ka pea ringi käima ja ta oli näinud puude vahel mingeid asju. Ja teistega, jutustas Annika, olevat samamoodi läinud, nad kõik oli naernud ja metsikult tantsinud ja laulnud, ja seepärast polnud keegi teda kuulanud, ka ta ema mitte.
Mõnda aega ei suuda ma edasi rääkida ja vaatan selle asemel aknast välja. Päev ei taha valgemaks minna, õige varsti on jälle õhtu käes. Mul on hirm öise hirmu ees.
Seda mu tütar siis lõpuks pihtis, kui olin muudkui pärinud ja peale käinud, ütlen ma vaikselt. Ma ei taha kellelegi otsa vaadata. Keegi laua ääres ei vasta midagi. Lõpuks võtan end kokku ja püüan edasi rääkida. Ja mis siis juhtus, küsisin ma Annikalt. Ta vastas, et ei tea seda enam, ja vaatas mulle sellise näoga otsa, et ma sain aru, et ta vaikib midagi maha. Niisiis küsisin ma ikka ja jälle uuesti, kuni ta lõpuks ütles, et tal on selle pärast nii piinlik, mis siis juhtus. Mis siis, küsisin ma jälle. Ta tegi siis püksid täis.
Oijah.
Ma pean kurku selitama. Ma ei taha töinama hakata, mitte praegu, aga iga kord, kui olen sunnitud mõtlema, kuidas Annika tookord minu ees istus, tulevad mul pisarad silma. Ja mu suu on nii kuiv. Annika, räägin ma kiiresti edasi, rääkis sellest kõigest nii, nagu lapsed ikka räägivad, juhtunust oli selles vaid väike osa, aga kõike seda, mida polnud võimalik välja öelda, kuid mis tema tunnetes ja meenutustes oli kahtlemata kohal, tunnetasin mina seda ähvardavamalt, kuna see ei lasknud end sõnadesse panna. Saate aru? Ma vaatasin laua ümber ringi, kuid keegi ei öelnud midagi. Just nagu vaibunuks nende hukkamõist seniks, kuni ma räägin. Niisiis ma räägin. Ma kaisutasin oma last ja hoidsin tema ümbert kõvasti kinni, ütlen ma, pingutades, et see meenutus minust jagu ei saaks. Ta palus, et ma ta emale ei ütleks, et ta oli mulle kõik reetnud, ja mina tõotasin seda, kuigi see oli raske. Selle eest tõotas Annika mulle, et ei söö iial enam seda suppi.
Psilotsübiin, ütleb Achim vaikselt.
Ma poleks iial arvanud, et Ines võib midagi sellist teha.
Psilotsübiin? Mis see on, tahab Susanne teada.
Hallutsinogeen. Veel samal õhtul, kui laps juba magas, otsisin ma selle kohta infi. Sametkübarik, tindikud, tulinutid, põdranapsik, loetlen ma seeni, mis sisaldavad psilotsübiini. Kas ma pean sulle ütlema, milles ma sulle seda lugu räägin, küsin ma Achimilt.
Ta noogutab.
Ma räägin seda kõike ainult ühel põhjusel: kuna ma tookord ei võtnud telefoni ega nõudnud oma tütre emalt seletust. Kuna ma ei pöördunud politseisse. Kuna selle asemel, pärast oma advokaadiga rääkimist, ei teinud ma midagi. Ma ei teinud üldse midagi, saad aru? Kusjuures – midagi ikka tegin. Sestpeale uurisin ma aastaid Annika käest ikka ja jälle, et ta mitte mingil juhul neid ei sööks. Ja ma tegin veel midagi: ma tõotasin iseendale, et tapan selle naise, kui minu tütrega peaks midagi juhtuma. Saad aru?
Kuhu sa oma jutuga sihid? Achim silmitseb mind reserveeritult. Et vägivalda saab õigustada?
Ei. Ma tahan sellega vaid öelda, et ma ei saanud midagi rohkemat teha. Ja tead, mispärast? Kuna Ines ja mina ei olnud abielus ja kuna Saksa õigusemõistmine annab vallaslapse hooldusõiguse automaatselt ja eranditult emale. Ema võib ju nõustuda ühise hooldusõigusega, mis paistab ebavajalik nii kaua, kui ollakse veel paar, on aga võimatu, kui ollakse lahku läinud. Tulemuseks on kogemus, mille saavad loendamatud isad: sul on laps, keda sa armastad, ja sind sunnitakse kõike, mis temaga juhtub, abitult pealt vaatama. See on piin. Ja selle eest, et ta laseb sel sündida, vihkan ma Inest. Ma vihkan tema võimu minu lapse üle, ja vihkan, et ta seda kasutab. Ja ma vihkan teda, kuna sellepärast vaatab iga noorsooametnik, iga lapsehoidja, iga lastearst, iga kloun tsirkuses ja iga talitaja loomaaias mind nii, nagu oleksin rongaisa ja logard ning tema vaene üksikema. Ma vihkan teda selle totaalse jõuetustunde pärast ja vihkan teda ka nende luupainajate pärast, milles ma ta näo rusikatega segi peksan. Ikka ja jälle.
Linke
http://www.hettche.de/vita/
http://www.literaturfestival.com/participants/authors/2009/thomas-hettche
http://raamatukoikoi.blogspot.com/2013/03/thomas-hettche-isade-armastus.html
Jaan Kaplinski
Jaan Kaplinski (1941) – eesti kirjanik ja tõlkija.
Katkend: “Paralleele ja parallelisme”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 131-137.
Selline mõtlemine, püüd teadvust tühjendada, puhastada kõigest, mis tema algset puhtust-tühjust täidab, ja hägustab, on äärmiselt omane buddhistlikule praktikale, mille tuumaks on meditatsioon. Meditatsiooniks nimetatakse küll õige mitmekesiseid tegevusi ja meeleseisundeid. Nii on meditatsioon katoliku müstilises praktikas tähendanud enamasti midagi muud kui buddhismis või taoismis. Kaug-Idas tähendab meditatsioon kõigepäält väljumist kommunikatiivsest seisundist, kui selles ollakse. On loomulik, et meditatiivses, mittekommunikatiivses kultuuris on see hõlpsam. Edasi peab inimene jõudma vabanemiseni oma kujutluste meelevallast, meel peab saama tühjaks, mis ei tähenda tingimata täielikku kujutluste-mõtete hääbumist, vaid teadlikkust sellest, et peale kujutluste on olemas midagi muud, midagi, mis ei ole märgiline, mida võib nimetada tühjuseks, puhtaks teadvuseks, vaikuseks, sisemiseks rahuks. Need on metafoorsed väljendid, mis ei suuda tegelikult kirjeldada kirjeldamatut, kõigest märgilisest väljas-olemise, eemal-olemise kogemust. Kuna inimene on märke kasutav, suuresti semiosfääris elav loom, tähendab selline meditatiivne kogemus ka väljas-olemist ise-olemisest, oma inimlikust identiteedist, oma minast, olemusest, suubumist “millessegi muusse”. Säärane minatus, isetus, sisemise tühjuse ja rahu leidmine on iseloomulik India, Hiina ja teiste hinduistliku-buddhistliku-taoistliku kultuuriga maade müstikutele, ent pole võõras ka Ida kirikule, ortodoksi kloostrimüstikale.
Häid näiteid niisugusest meditatiivsest lähenemisest meditatsioonile leiame muidugi zen-buddhismist (hiinapärasest chan). Kuulus õpetaja Lin-ji (surnud 1866) on öelnud:
Õpilased, kui te tahate saada Buddhaks, ärge jälgige tuhandeid asju. Kui mõte sünnib, sünnib asjade paljus; kui mõte hävib, hävib asjadepaljus. Ärgu tekkigu ükski mõte, nii ei ole tuhandetest asjadest ohtu.
Maailmas ega väljaspool maailma ei ole Buddhat ega Dharmat, nad ei saa kunagi tegelikuks ega kao kunagi. Kui nad oleksid olemas, siis üksnes nimede ja sõnade, paragrahvide ja fraasidena, mis kõlbavad ligi meelitama pisikesi lapsi. Nad on valeplaaster haiguse ravimiseks, pinnapäälsed nimed ja fraasid. Ei saa ju sõna ja fraas iseend nimetada! Teie ise, teie, kes te olete sääl minu silmade ees selgete ja elavatena, teie, kes te vaatate, tajute, kuulete, teate ja valgustate, teie panete igale asjale nime ja fraasi.
Kommentaariks: Lin-ji ütlust võib meie paradigmas tõlgendada kui üleskutset väljuda semiosfäärist, vastandustele ehitatud märkide maailmast. Mis on kõige tõelisem: Buddha ja tema õpetus – Dharma, ei ole tavalises mõttes olemas, nad ei kuulu semiosfääri ja selkombel ei ole sõnastatavad ega kirjeldatavad.
Veel Lin-ji ütlemisi:
Buddha on meie meele puhtus, Dharma on meie meele kirkus, Tee on tema puhas sära, mis valgustab kõike takistamata. Kolm on üks: need pole muud kui tühjad nimed, neil ei ole iseendas mingit eksistentsi.
Kõige mõtlemise peatamine (võiks tõlkida ka maharahustamine, raugemine) on see, mida kutsun virgumise puuks, võimetust peatada mõtteid kutsun teadmatuse puuks.
Mõned näited ortodoksi kiriku müstilistest õpetustest, mis minu meelest samuti selgelt viitavad vajadusele astuda välja kommunikatiivsusest, märkide maailmast oma meelepuhtusse, sisemisse vaikusse (kreeka keeles hesychia). Sellist müstikat nimetataksegi hesühhasmiks, vaikusemüstikaks.
Ortodoksi kiriku müstikute õpetused on koondatud antoloogiasse, mis kannab nime Filokalia.
Erakmunk Nikeforos (surnud 1340) on õpetanud:
Mõned pühad on kutsunud tähelepanelikkust (prosoche) meele kaitsmiseks, mõned südame valvamiseks, mõned hingekarskuseks, mõned meele vaikuseks ja mõned veel teiste nimedega.
Kuulus teoloog ja müstik Gregorios Palamas (surnud 1359) kirjutab:
Neile, kes on otsustanud vaikuses jälgida iseend, on kasuks, kui nad püüavad pidada meele kehas. – Kui meel näeb iseennast, tuleb ta tagasi iseendasse ja toimib iseendast.
Niketas Stithatosest (elas XI sajandil):
Selline kallis asi on meele kaitsmine ja Jeesuse Kristuse appikutsumine, see tähendab pidev südame sügavusse vaatamine, pidev meele vaigistamine isegi sellistest mõtetest, mille sisu paistab õige, ja püüd püsida tühjana mõtetest, et röövlitel ei oleks peidupaika.
Sellised buddhistlikud ja kristlikud õpetussõnad pole mõeldud filosoofiliste väidetena ja neid ei tohi sellistena võtta, nad on ikkagi vaid instruktsioonid meditatsiooniharjutusteks. Meditatsiooni tuuma püüdsin eelpool võimaluse piirides seletada. Kuigi on vale kujutada, et on olemas mingi predefineeritud meditatsioon, midagi, mille sisu ja tähendus on kindlalt antud ning olemas ja mis me peame avastama. Meditatsioonil on veelgi üks huvitav aspekt: nimelt võib meditatsioonis näha inimese mõne ajufunktsiooni väljalülitamist või desaktiveerimist. Kui meie mõtlemine, eriti keeleline mõtlemine on seotud aju uuemate piirkondade (neocortex) toimimisega, siis siin, meditatsioonis toimiks otsekui omamoodi regressioon: inimene taandub oma inimeseks-olemisest, oma sotsiaalsusest, märkidega opereerimisest ja leiab rahu, vaikuse mingis olemisviisis, mis võiks ehk olla lähedal teiste loomade omale. Idealistlikumalt mõeldes võiksime muidugi väita ka, et mediteerides jõuame mingile inimesest “kõrgemale” (kasutan siin rõhutatult jutumärke) tasemele, kus ehk avastame taas mõned psüühika omadused, mis ajukoore intensiivse talituse tõttu on alla surutud, rikkudes sellega meie psüühika tasakaalu. Selline evolutsioonilisse mõtlemisse väärtusastmestiku (“madalam” ja “kõrgem”) sissetoomine ei ole minu meelest mõistlik, kuigi mitmesugused uue aja kvaasiteoloogiad (teosoofia, New Age) on seda ohtralt kasutanud. Samas ei ole mõte sellest, et loomad võivad olla mõnes mõttes inimestest täiuslikumad, isegi lähemal “jumalikule täiusele” võõras sellelesamale ortodoksi kloostrimüstikale, mille kõige edukamaks tutvustajaks on olnud Dostojevski, näiteks ühe oma romaani Vennad Karamazovid ühe tegelase, vanakese Zossima suu läbi, kes loomadest räägib nii:
Inimene, ära sea end uhkelt loomadest kõrgemale: nemad on patuta, sina aga oma suuruses reostad maad oma ilmumisega temale ja jätad oma roojase jälje enda järele – kahjuks peaaegu igaüks meist.
On loomulik, et nii chan-buddhisti ja ortodoksi munga meditatsiooniharjutustes pole kohta mõtetel alamast ja ülemast, madalamast ja kõrgemast. Need mõtted tuleb heita kõrvale, nagu kõik muudki. Kõrvale tuleb heita ka mõte sellest, et mediteeritakse ja selle meditatsiooni mõeldavast eesmärgist. Parafraseerides mahajaana mõttekäike võiks öelda, et tõeline meditatsioon ei ole meditatsioon ning just sellepärast ta on meditatsioon.
On huvitav, et ülaltoodud müstikute õpetussõnades esitatule lähedast suhtumist leiame Euroopas rohkem alles XX sajandil. Siin on oluline kindlasti Ludwig Wittgenstein oma lähenemisega filosoofiale ja müstikale. Kui noor Wittgenstein räägib, et maailma nägemine tervikuna on müstiline ja kasutab hiinlase Zhuangzi taolisi võrdlusi, siis vanem Wittgenstein on kirjutanud, et filosoofia eesmärk on “rahu mõtetes” (Friede in den Gedanken), miska ta peaaegu tsiteerib hesühhaste. Ma usun, et Wittgenstein tundis Zhuangzi tekste, mis tema noorusajal olid Saksamaal päris populaarsed ja mida on tsiteerinud filosoof Fritz Mauthner, kelle kirjutisi Wittgenstein tundis. Ent pole võimatu, et Wittgensteini on mõjutanud mõned vene kirjanduse kaudu temani jõudnud ortodoksi kloostrimüstikute õpetused, millega ta võis tutvuda juba nimetatud Dostojevski teoste kaudu. On teda, et Wittgenstein oskas lugeda vene keelt, austas väga Leo Tolstoid ja luges originaalis Dostojevskit. Nii või Wittgensteini vaimsete isade hulka võibolla arvata ka Dostojevski ideaalvanakese Zossima.
Ortodoksi müstikas avalduv selge kallakmeditatiivsusse, vabanemisse mõtetest ja loomulikult ka sõnastatud mõtetest leiab vahest kõige varasema väljenduse kuulsa filosoofi Dionysios Areopagita (või korrektsemalt Pseudareopagita) müstilises filosoofias. Dionysiose järgi ei saa Jumalast öelda midagi positiivset, saab öelda ainult seda, mida Jumal ei ole. Jumalast saab rääkida ainult eituse keeles ja Jumal on üle igasuguse kirjelduse ning ka inimliku mõistmise. Sellist viisi Jumalast rääkida nimetab Dionysios ja temast alguse saanud traditsioon “apofaatiliseks teoloogiaks” vastandina jaatusi, positiivseid Jumala iseloomustusi kasutavale “katafaatilisele teoloogiale”.
Tunnustused
Juhan Liivi luuleauhind (1968)
Eino Leino auhind (1992)
Riigivapi IV klassi teenetemärk (1997)
Riigivapi III klassi teenetemärk (2006)
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia (2009)
Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia (2010)
Juhan Liivi luuleauhind (2012)
Teosed
Luule
Jäljed allikal (1965)
Kalad punuvad pesi (1966)
Tolmust ja värvidest (1967)
Valge joon Võrumaa kohale (1972)
Ma vaatasin päikese aknasse (1976)
Uute kivide kasvamine (1977)
Raske on kergeks saada (1982)
Tule tagasi helmemänd (1984)
Õhtu toob tagasi kõik (1985)
Käoraamat. Luulet 1956-1980 (1986)
Hinge tagasitulek (1990)
Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989 (1991)
Mitu suve ja kevadet (1995)
Öölinnud. Öömõtted. Luuletusi 1995-1997 (1998)
Sõnad sõnatusse (2005; eesti ja vene keeles)
Vaikus saab värvideks (2005)
Teiselpool järve (2008)
Proosa
Kust tuli öö (1990)
Teekond Ayia Triadasse (1993)
Jää ja Titanic (1995)
Silm / Hektor (2000)
Kevad kahel rannikul ehk Tundeline teekond Ameerikasse (2000)
Kajakas võltsmunal (2000)
Isale (2003)
Seesama jõgi (2007)
Jää … (2009)
Näitekirjandus
“Neljakuningapäev” (lavastatud aastal 1977)
“Liblikas ja peegel” (kirjutatud aastal 1980)
Lasteraamatud
Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
Udujutt (1977)
Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
Jänes (1980)
Jalgrataste talveuni (1987)
Kaks päikest (2005)
Põhjatuul ja lõunatuul (2006)
Artiklid ja esseed
„Poliitika ja antipoliitika” (1992)
„See ja teine” (1996)
„Võimaluste võimalikkus” (1997)
„Usk on uskmatus” (1998)
„Kõik on ime” (Sarjast “Eesti mõttelugu”) (2004)
“Paralleele ja parallelisme” Tartu Ülikooli Kirjastus 2009
Linke
Isiklik veebileht http://jaan.kaplinski.com/
Sven Vabar “Selline vastaline koer” Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 10/2004, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/jaankaplinski.htm
Külli-Riin Tigasson, Janek Salme. Jaan Kaplinski: eestlased – Euroopa ebausklikud, EPL, 23. detsember 2008, http://www.epl.ee/news/arvamus/jaan-kaplinski-eestlased-euroopa-ebausklikud.d?id=51153433
Kaarel Kressa. Kaplinski: ka lollust võiks uurida EPL.ee, 6. märts 2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/kaplinski-ka-lollust-voiks-uurida.d?id=51161255
Sven Vabar “Jaan Kaplinski ja fantastika” Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 4/2009, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/jaankaplinskifantastikast.htm
Kaarel Kressa, “Jaan Kaplinski vaatab vahelduseks maailma looma perspektiivi kaudu”, Eesti Päevaleht, 24. juuli 2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/jaan-kaplinski-vaatab-vahelduseks-maailma-looma-perspektiivi-kaudu.d?id=51174075
Andreas Ventsel. Kaplinski paigalseis, Sirp, 13. november 2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9705:kaplinski-paigalseis&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3275
Margus Mikomägi. Jaan Kaplinski Hiina puhvaika ja Vene viltidega Eesti talves, Maaleht, 31. detsember 2009, http://paber.maaleht.ee/?page=Elu&grupp=artikkel&artikkel=16370
Erik Rand: Eestlastel on säilinud oskus rasked ajad üle elada, epl.ee, 1. jaanuar 2010 (intervjuu), http://www.epl.ee/news/arvamus/eestlastel-on-sailinud-oskus-rasked-ajad-ule-elada.d?id=51185484
Joonas Hellerma. Vaimsuse ajatu seadus Kaplinskis Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2011
http://www.epl.ee/news/kultuur/vaimsuse-ajatu-seadus-kaplinskis.d?id=51291060
Nädala autor 