Aarne Ruben
Aarne Ruben (1971) – eesti kirjanik ja ajakirjanik.
Ta on kirjutanud romaane, mis baseeruvad Eesti 20. sajandi ajalool. Tema tuntuim teos on “Volta annab kaeblikku vilet”, mis räägib 1905. aasta Vene revolutsioonist, Leninist ja dadaistide liikumisest Zürichis.
Aastal 2000 võitis ta teosega “Volta annab kaeblikku vilet” Eesti romaanivõistlusel esimese koha.
Foto: Arno Mikkor /Delfi
Katkend “Karl Kiilaspea pärijad”, Kirjastus Fantaasia 2013, lk 85-89.
“Kus mu tasu on?” käratasin ma ülevaatajale. “Kas me siis tõesti selle töö eest ühtki teenarit ei saa?”
“Siin on sinu tasu!” röögatas see beerserk elajalikult ja äigas oma raudse piitsaga mulle vastu nägu, kus oli veel niigi punaseid ja paranemata arme. Kiristasin jõuetult hambaid: küll ma selle mehega veel arved õiendan! Kõik see käis tublisti üle mõistuse: külm, nälg, piinamine ja nüüd veel see peks ka!
Säärasest matsust ei olnud mulle veel küll ja ma hüüdsin norsemenni laevavanematele:
“Te veel maksate selle eest!” Alex katsus mind maha rahustada, et ma oma aadli-keevaverelisusega iseendale halba ei teeks.
Seepeale lubasid Põhjala laevavanemad mind kandilisse heeringatünni soolata.
“Ma ei karda teie ähvardusi heeringatest,” ütlesin ma nüüd juba palju vaiksemalt. “On olnud rändrüütleid, kes võidelnud merel hiidangerjatega, nagu sire Caradock ja sire Perceval.”
Nüüd on viimane aeg teile tutvustada erinevate põhjameeste liike ja laade. Kes on need suured tugevad mehed, kes meie maa rannikuäärseid külasid laastamas käivad ning kes piirasid isegi Pariisi? Viikingid on mehed kiiretel hobustel, kes valdavad ülihästi mõõga käsitlemise kunsti. On neid, kes söövad enne lahingut kärbseseent, et raevukamalt võidelda; siis ei halasta nad tavaliselt kellelegi, ka naiste ja laste asemel näevad nad üksnes võitlevaid kogusid, kes tuleb surmata. Neid kutsutakse beerserkideks.
Kuid Põhjala meeste hulgas on erinevaid nägusid, kes tuleks meelde jätta. On niinimetatud valged viikingid, kes tulevad meresaartelt pimedas pakaselises põhjaruumis, nendega läbi rääkida ei anna. Mustad viikingid on aga wendide naabrid ja osa neist elab ka Normandias. Neil on eriline viha Jumala teenijate vastu, keda nad tapavad ohtralt. Nemad kummardavad musta kaarnat ja kui nendega rääkida, miks on see nii, vastavad nad hambaid kiristades: igaüks peab ise oma saatanat kilbil kandma. Seega on nendega võimalik ka inimese moodi rääkida.
Frangid teavad kõiki liike ja laade viikingeid, sest meie rannikutel käib neid mitmeid. Kui üks laevavoor läheb, siis teine tuleb. Götalased ehk goodid jõuavad igale poole ja kui nad peaksid lahingus lüüa saama, meisterdavad nad suure paadi, panevad laibakuhila sellesse ja lükkavad ta siis merele. Nii matavad nad ainult oma surnuid, mitte võõraid, keda nad jätavad lihtsalt vedelema, hambad irevil. Tulevikku seletab nende juures völva või vulva nimeline selgeltnägija, kes kas istub lohuga kivil või kannab kaasas potte ja panne, millega ta siis suurt müra tekitab. See kõmistamine on vajalik selleks, et sõjajumal Odin sibülli ette ilmuks, ja sibüll väidab, et temal on sõjajumalaga otseside. On goodid võidelnud lahingus, siis olen neid kuulnud frankide põlevate majade vahel ringi lipates teisigi jumalaid hüüdvat, sest nende sõjamehed teevad kõike vaid kisa ja käraga, välja arvatud siis, kui on vaja hiilida. Nad tunnevad ka saatusehaldjaid ja kummardavad enne raskeid katsumusi amulette, mida siis pärast lahingut verega niisutatakse. Kuid nüüd aitab sellest jutust, sest siis võib kergesti jääda mulje, nagu ma viikingeid kiidaksin.
Nood norsemennid ütlesid meile, et meie laevasõit jõuab lõpuks välja paika nimega Tydes, mis meie keeli tähendab “hoovused”. See olevat üsna Jüüti poolsaare tipus. Seda kuulnud, panin ma käe oma endisele kannupoisile sõbralikult õlale: “Seal katsume põgeneda!” Aga kannupoiss oli juba nii tundetuks jäänud, et ei osanudki enam millegi üle rõõmustada. Palvetasin, et ta jaks ja tahe teda lõplikult maha ei jätaks. Ja mõtlesin endamisi Partalopale, Montsalvage`i krahvile, kes oli koos oma senjööriga Konstantsilinna all sõjakäigul. Kuid vaenlased Kreekas saavutasid selle, et kogu armee disarmeeriti, üksnes Partalopa ja ta rüütlid keeldusid pistodasid hõlma alt ära andmast ja see oli nagu väike võrdpilt meie praegusele olukorrale. Nemad tõmbusid ühele väikesele alleele ega lasknud kedagi ligi. Äravõetud relvadega rüütel pole ju enam rüütel, nagu nüüd meiegi.
Tydes osutus kala järgi lõhnavaks sadamaks ühes kõrvalises, kitsas, suuremate meretuulte eest kaitstud sadamas. Nüüd läksid kõik normannid maale, kõrtsidesse lõbutsema ja naistega aelema, sest mere-elu oli olnud väga üksluine. Meie alusele jäi vaid üks hellebardiga varustatud valvur. Õnnekombel juhtus aga nii, et paremas aerureas leidus üks vapper frank, keegi Richomeri-nimeline, kelle ahel oli ära kulunud ja ta tõmbas selle laevapõrandast lahti. Nüüd oli ta vaba ja sellesama ahelaga kägistas ta laevavalvuri ära, enne kui too häält teha jõudis. Nüüd püüdis ta vardja hellebardiga ka kõigi oma seltsimeeste ahelad katki raiuda, aga nii peen raud ei võta karmi ning jämedat ahelat. Richomer leidis, et ta peab maale minema ja sealt sepa kutsuma.
Mõne aja pärast naasis Richomer ühes taanlasest sepaga. Kuidas õnnestus Richomeril taani keelt oskamata sepp ära rääkida, jäi meile küll mõistatuseks. Kuid peamine, et sepp asus meie ahelate kallal otsekohe tegutsema. Pooled meie hulgast nägid kohe seda ülevat hetke, mil ori purustab ahelad, sest sepp virutas ahelatele raske haamriga, aga pooled jäid ikka vangi. Raskemate ahelate kohta ütles sepp midagi oma keeles ja näitas märkidega ja me saime aru, et siin tulise rauaga katkipõletamist tarvis läheb. Sel kombel olid pooled meist pääsenud, aga pooled ikka veel vangis. Nii pääses ka Alex, aga mina olin endiselt laeva küljes kinni.
Richomer võttis nüüd kõik endised orjad kokku – nende hulgas oli nii franke kui sakse – ja otsustati rünnata seda meremeeste küla, prassivad orjaperemehed hävitada ja võim eneste kätte võtta. Kaugemas tulevikus ka oma lipp maalinnale lehvima panna, endi hulgast komtuur valida ja kirikut ehitama hakata. Tydesesse pidi tulema kristlik linnriik.
Pidime sepale väga tänulikud olema, sest vähe sellest, et ta orjad päästis – ta jagas nendele ka mõõku ja nugasid. Orjad jagunesid kaheks rühmaks, kes pidid ründama kahte peamist sadamakõrtsi, kus peremehed libudega aega veetsid. Mina jäin laevale, jalg endiselt ahelas, tulemusi ootama. Ise veel mõtlesin, et paganlikest külakõrtsidest ei saa ju palju oodata. Kindlasti puudub nende ustelt veini saadaolevust tähistav pärjake “circulus vini”.
Tulemused saabusid kiiresti. Ootajad nägid tulekahjukuma küla kohal, tuul tõi meieni karjeid, taanikeelseid vandesõnu, mida me laevalgi olime sagedasti kuulnud, hobuste kabjaplaginat ja naiste kriiskamist. Tuli levis salakavalalt nagu madu ja kõik puidust sadamaehitised võtsid pikkamisi tuld. Peagi süttis meiegi laeva parras. Õudusega mõtlesin, et kuigi võisime ühest surmast pääsenud olla, ootas meid teine, kohutav tulesurm. Ometi tegi tuli seda, mida sepp oli tegemata jätnud: ta õõnestas tekitalad läbi ja laevatekk varises kokku, samal hetkel rõksatasid aga kõikide laeval viibijate ahelad lahti. Jäi küll üks ahel, aga seda võis käsitleda kui jalavõru, millest saab lahti kohe, kui peaksime esimest korda nägema viili või rauasaagi.
Meie ei saanud kuiva jalaga maale nagu meie sõbrad, vaid pidime sumama kaelani rannikuäärses roostikus, jääkülmas soolases merevees. Õnneks pakkusid arvukad tulekahjud meile kohe rannal enese soojendamise võimalust. Olime viiekesi, viimased laeval olnud mehed, kes lootuse ammu kaotanult nüüd selle taas leidsid.
Peagi nägin ma oma Alexit teed mööda tulevat. Ta habe sädeles tulekahjukuma paistel rasvatilkadest, ühes käes hoidis ta peaaegu särisevat hanekintsu ja teises korvi mahlakate pirnidega. “Isand, nüüd on pidusöök!” hüüdis ta ja lisas, et orjapidajad on une pealt viimseni tapetud, vaid vähestel õnnestus maalinna põgeneda. Meie toidulaual on nüüd küllus ja kui me oleme toidu ja söögiga veidi oma jõudu kosutanud ja end välja maganud, ründame ka linnust.
Tahtsin kannupoisile ütelda, et asjad ei ole nii head, kui nad välja paistavad, aga samal hetkel selgus, et salamõrtsukas oli mind jälitanud ja kusagilt sadamavintsi tagant lastud põlev nool tungis mu abaluusse.
Looming
luulekogu “Ajakirjanik”, Aarne Ruben 1994
romaan “Volta annab kaeblikku vilet”, Tänapäev2001
“Vares-Barbaruse valitsus”, SE JS 2001
“Elajas trepi eelastmel”, Tuum 2004
novellikogu “Lugusid Anveltist ja Kingissepast”, Eesti Keele Sihtasutus 2007
“Ärid kuuliaukudega majades”, Eesti Raamat 2009
“Viimne kohtupäev”, Eesti Raamat 2010
kriminaalromaan “Ilusast naisest ei saa head muumiat”, Randvelt Kirjastus 2011
rüütliromaan “Karl Kiilaspea pärijad”, Kirjastus Fantaasia 2013
Linke
Kaarel Kressa “Aarne Ruben suhtub riigikukutajatesse huumoriga”, Eesti Päevaleht 1.08.2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/aarne-ruben-suhtub-riigikukutajatesse-huumoriga.d?id=51174608
Aarne Ruben “Aarne Ruben: väljaspoolt otsida pole tarvis, kõik on sees”, Postimees 14.05.2013, http://arvamus.postimees.ee/1234940/aarne-ruben-valjastpoolt-otsida-pole-tarvis-koik-on-sees/
Aarne Ruben “Mõtle sünergeetiliselt!”, Eesti Ekspress, 24.05.2011, http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/aarne-ruben-motle-sunergeetiliselt.d?id=46488161
Olga Tokarczuk
9.mail kell 17.00 on Tartu Linnaraamatukogu saalis ja 10. mail kell 17.00 on Tallinna Keskraamatukogu rõdusaalis kohtumine poola kirjaniku Olga Tokarczukiga. Esitletakse Tokarczuki romaani „Päeva maja, öö maja“ eestikeelset tõlget. Kirjanikku intervjueerib tõlkija Hendrik Lindepuu. Katkendeid raamatust loeb ja vestlust tõlgib näitleja Marius Peterson.
Kauaoodatud visiit: üks kaasaja tuntumaid ja armastatumaid Poola proosakirjanikke Olga Tokarczuk osaleb tänavusel kirjandusfestivalil Prima Vista.
Tema teoseid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Tokarczuk on pälvinud peaaegu kõik Poola tähtsamad kirjanduspreemiad ning hinnatud ühtaegu nii kriitikute kui lugejate hulgas.
„Päeva maja, öö maja” kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ning selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest on siin täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima jpt. Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikeks: kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga „mütoloogiline realism”. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu „Maailma kõige inetum naisterahvas” (LR 2005) ja romaan „Algus ja teised ajad” (2012).
Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu on üks teenekamaid Poola kultuuri vahendajaid Eestis. Poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest pälvis ta 2009.a. Kultuurkapitali kirjanduspreemia. Poola riiklikud autasud: Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist (2005) ja Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist (2009).
Kohtumised toimuvad Kirjandusfestivali Prima Vista raames ning nende kaaskorraldajaks on Poola Vabariigi Suursaatkond Tallinnas, Tartu Linnaraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu.
Katkend: “Algus ja teised ajad”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, lk 115-
Genowefa aeg
Genowefa keha tardus liikumatuks nagu savipott. Ta pandi ratastooli. Nüüd oli ta jäetud teiste armule. Teda tõsteti voodisse, pesti, upitati istuma, kanti rõdule.
Genowefa keha oli üks ja Genowefa ise oli teine. Ta oli kehasse suletud, kinni pandud, vaikima sunnitud. Ta sai liigutada vaid sõrmeotsi ja nägu, aga ei osanud enam naeratada ja nutta. Kandilised ja karedad sõnad kukkusid ta suust nagu kivikesed. Sellistel sõnadel ei olnud võimu. Vahel proovis ta pahandada Adelkaga, kes oli löönud Antekit, aga tütretütar ei teinud temast väljagi. Antek peitis end vanaema seeliku sisse ja Genowefa ei saanud midagi teha, et teda varjata või kasvõi kallistada. Ta vaatas abitult, kuidas suurem ja tugevam Adelka kisub vennakest juustest, ja temas tõusis viha, mis küll kohe vaibus, sest sel polnud mingit väljapääsu.
Misia rääkis emaga palju. Ta lükkas ema tooli kööki soemüüri äärde ja muudkui lobises. Genowefa kuulas teda hajameelselt. Tütre jutt tüütas teda. Ta tundis järjest vähem huvi, kes olid ellu jäänud ja kes langenud, talle ei läinud korda missed, Misia sõbrannad Jeszkotlest, uued moodused vekkida herneid, raadiouudised, mida Misia alati kommenteeris, tütre mõttetud kõhklused ja küsimused. Genowefa eelistas keskenduda sellele, mida Misia teeb ja mis kodus sünnib. Ta nägi ju tütre kolmandat korda kasvavat kõhtu, seda, kuidas jahu pudenes põrandale, kui Misia sõtkus makaronitainast, kärbse uppumist piima, pliidile unustatud ahjuroobi punakat hõõgumist, kanu, kes püüdsid esikus saabastelt nööre pealt kiskuda. See oli konkreetne, käegakatsutav elu, mis kaugenes temast päev-päevalt. Genowefa nägi, et Misia ei saa hakkama selle suure majaga, mille nad olid talle kingituseks andnud. Nii sai ta endast välja pigistatud mõned laused ja veenis tütart, et see võtaks teenijatüdruku. Misia tõi siis Ruta majja.
Rutast oli kasvanud kaunis neiu. Teda vaadates pitsitas Genowefal südant. Ta passis hetki, kui mõlemad, Misia ja Ruta, seisid kõrvuti – siis võrdles ta neid teineteisega. Ja – kas keegi siis ei märganud? – nad olid nii sarnased. Kaks varianti ühest ja samast. Üks oli lühem ja tõmmum, teine pikem ja täidlasem. Ühel olid silmad ja juuksed kastanpruunid, teisel meekarva. Peale selle oli kõik sama. Vähemalt nii tundus Genowefale.
Ta vaatas, kuidas Ruta peseb põrandat, kuidas lõigub suurt kapsapead, kuidas sõtkub saviastjas juustu. Ja mida rohkem ta Rutat vaatas, seda kindlam oli. Vahel, kui kodus pesti pesu või koristati, ja Michał oli hõivatud, käskis Misia lastel vanaema metsa viia. Lapsed kandsid ratastooli ettevaatlikult välja, aga pärast sireli taga, kui neid majast enam ei nähtud, kihutasid mööda Maanteed, lükates enda ees ratastooli kangestunud ja majesteetliku Genowefaga. Seejärel jätsid nad ta lahtitulnud juustega ja käed abitult rippumas üksinda metsaveerde, aga ise jooksid metsasalusse seeni või marju korjama.
Ühel sellistest päevadest nägi Genowefa silmanurgast, et metsast tuleb Maanteele Tähk. Genowefa ei saanud pead liigutada, tal jäi üle vaid oodata. Tähk tuli tema juurde ja tegi uudishimulikult tiiru umber tooli. Ta kükitas Genowefa ette ja vaatas talle otsa. Nad mõõtsid teineteist pilguga. Tähk ei meenutanud enam seda tüdrukut, kes oli tulnud paljajalu mööda lund. Ta oli tüsedam ja suurem. Tema paksud juuksepalmikud oli nüüd valged.
“Sa vahetasid mu lapse ära,” ütles Genowefa.
Tähk hakkas naerma ja võttis Genowefa jõuetu käe oma sooja pihku.
“Võtsid tüdruku ära ja jätsid mulle poisi. Ruta on minu tütar.”
“Kõik noored naised on vanade naiste tütred. Aga sulle ei ole vaja enam ei tütreid ega poegi.”
“Ma olen surnud. Ma ei saa liikuda.”
Tähk võttis Genowefa abitu käe oma käte vahele ja suudles seda.
“Tõuse ja mine,” ütles Tähk.
“Ei,” sosistas Genowefa ja raputas pead. Ta taipas alles hetk hiljem, et oli suutnud pead liigutada.
Tähk puhkes naerma ja hakkas minema Alguse poole.
Pärast seda kohtumist ei tahtnud Genowefa enam rääkida. Ta vastas ainult “jah” või “ei”.Ta kuulis kord, kuidas Paveł sosistas Misiale, et halvatus ründab ka moistest. “Olgu nii,” mõtles Genowefa, “halvatus ründab minu moistest, aga nii või teisite olen kusagil veel olemas.”
Pärast hommikusööki viis Michał Genowefa maja ette. Ta lükkas ratastooli aiaäärsele muruplatsile, ise istus pingile. Ta võttis välja suitsupaberi ja mudis pikalt tubakat sõrmede vahel. Genowefa vaatas Maanteele ja silmitses siledaid sillutisekive, mis paistsid kaugelt nagu tuhandete maasse kaevatud inimeste peanupud.
“Ega sul külm ei ole?” küsis Michał.
Genowefa raputas pead.
Siis sai Michałil suits tõmmatud ja ta läks oma toimetusi tegema. Genowefa jäi oma tooli ja vaatas Papugowa aeda, liivast põlluvaheteed, mis keerutas kollaste ja roheliste laikude vahel. Pärast vaatas oma sääri, põlvi, puusi – need olid sama kauged ja samamoodi temale kuulumatud nagu liiv, põllud ja aiad. Tema keha oli haprast inimmaterjalist tehtud kujuke.
Teda pani imestama, et saab veel liigutada sõrmi, et oli veel mingi tunne kahvatute käte sõrmeotstes, mis polnud juba kuid tööd teinud. Ta käed lebasid surnud põlvedel, ja ta mudis sõrmedega seeliku volte. “Ma olen keha,” ütles ta endale. Ja Genowefa kehas kasvas nagu vähk, nagu hallitus, pilt inimeste tapmisest. Tapmine põhineb selle, et võetakse õigus liikuda, elu on ju liikumine. Tapetud keha tardub paigale. Inimene on keha. Ja inimese kõikide kogemuste algus ja lõpp on kehas.
Ühel päeval ütles Genowefa Michałile:
“Mul on külm.”
Michał tõi talle villase rätiku ja kindad. Genowefa liigutas sõrmi, aga ei tundnud neid enam. Ta ei teadnud, kas need liiguvad või mitte. Kui ta tõstis pilgu Maanteele, siis nägi, et surnud on tulnud tagasi. Nad liikusid mööda Maanteed Czernicast Jeszkotlesse nagu suur protsessioon, nagu Częstochowa palverännak. Aga palverännakuga käivad ikka kaasas jutumelu, kurblikud laulud, kaeblikud litaaniad, sammude krudin kruusal. Siin valitses vaikus. Neid oli tuhandeid. Nad astusid ebaühtlases rodus. Nad liikusid jäises vaikuses, kiirel sammul. Nad olid hallid, veretud.
Genowefa otsis nende hulgast Elit ja Szenbertite tütart imikuga, aga surnud liikusid liiga kiiresti, et ta oleks saanud neid korralikult silmitseda. Alles hiljem märkas ta Serafini poega, ent üksnes seetõttu, et ta möödus naisest lähedalt. Pea sees haigutas tal suur pruun auk.
“Franek,” sosistas Genowefa.
Surnu pööras pea ja astumist aeglustamata silmitses teda.
Ta sirutas naise poole käe. Tema huuled liikusid, aga Genowefa ei kuulnud ainsatki sõna.
Ta nägi neid terve päeva, õhtuni välja, ja rongkäik ei tahtnud lõppeda. Nad liikusid ka siis, kui Genowefa oli sulgenud silmad. Ta teadis, et ka Jumal vaatab neid. Ta nägi Jumala nägu – see oli must, kohutav, armiline.
Linke
Tutvustus Prima Vista kodulehel
http://www.kirjandusfestival.tartu.ee/prima-vistal-saab-kohtuda-olga-tokarczukiga
Nädala autor 