Artur Alliksaar
Artur Alliksaar (15.04.1923-12.08.1966) – eesti luuletaja ja tõlkija.
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti. Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.
Luuletusi “Päikesepillaja”, Ilmamaa 1997, lk 127, 219, 379.
Kes mängib masti, saab purje pealekauba
Jalutan tiirleval viirpuualleel, selge on süda ja heliseb meel,
Kõiges, mida näen, olen ainult osaliselt süüdi.
Päikene laskub merekääru määratusse taskusse, muheldes nagu tomat
stomatoloogi suurepäraselt hooldatud suus.
Seejuures ründab ta kiirenugadega.
Inimesed pareerivad higijugadega.
Koledad kollisioonid kollitavad kolisedes nende kooseksistentsi kohal.
Supelrand on lõhkemisvalmilt tulvil kunsti päraselt kujundatud kaktusi.
See on ta õnn, sest muidu peaks ta olema täis loenguid ja aktusi.
Karusnahaloomad libisevad leigesse vette, jättes kasukad garderoobi.
Asi ees, teine taga, tulevad tumedad tüübid (arvatavasti polüübid)
ja loobivad kõik segi ühel hoobil.
Pärast saab jänes uhke sooblinaha (sajarublase, kui võtta uue rahaga)
ja noobel soobel peab leppima jämedavõitu jänesenahaga.
Otsatu otsimine lõpeb üksmeelse väsimusega ja peagi kostab
vaikses õhtus vaid veel mõni hõre nutuluks
neilt, kelle pingutused jäid täiesti viljatuks.
Rebane vajub meeleheite asemel tukkuma ja mutt poeb häbi pärast
silmini mutta.
Inetu intsidendi möödudes ilm jaheneb ja tekitab toreda idee
Hakata müütama jäätist.
Tasapisi võetakse taskust jälle normi prillid ja vormid saadetakse
Kaalulotta kontrollimisele.
Tõiku lõigatakse võimalikult tibatillukesteks tükikesteks.
Tükid keedetakse keeleleemes ja lükitakse antistandardite
skaalalünkadesse.
Lepitakse kokku kolmes põhiprintsiibis, mis saavad igasuguse
tegevuse ja tegevusetuse aluseks:
1) Kiiskadesse ja vaaladesse peab suhtuma võrdelise tähelepanuga.
2) Lülisammastesse peab lülitama märksa rohkem energiat.
3) Kes küsivad nõu, peavad saama astja ja siirduma kastma
tolmust Linnuteed.
Ulmatransportööride liigarenenud lülid lähevad remonti.
Hampelmanlikkus (isegi hüpertroofiline) ei riku kellegi konti.
Aja rütm on poolpolümeeriline ja kolmveerand-koleeriline.
Plastika lahkub lavalt ja viskub laboratooriumilauale.
Õhk õhetab õitsvate häälte väsinud varjudest.
Kõrgemale vigade täiustamise tase!
Mõistuse poolt taktikalisil kaalutlusil kinnimüüritud
Koopast tulevad pöialpoisid ja peavad üksteisele pöialt.
Neil on haldjaneitsitega kohtumise projekt portfellis.
Nad on üdini südid ja kirevasekirevais kuubedes nagu
kirjanduslik üldistus.
Siiski ei leia magamise aset,
ja kes teab, kas tal olnukski vajalikku taset.
Kased kahisevad kahtlevalt ja üraskid üritavad kuuskede
koorepragudes suikuda nagu koorekiht kunagi.
Siis kustub eha ja kustub ta nurrulööv punagi.
On öö ja äärmiselt plaani pärane paanika.
Tõeotsijad tungivad varakult leiubüroosse,
aga selle luugid ja seifid on ikka alles suletud.
Küll pidi sõnajalametsades leiduma üllatavaid sõnatüvesid!
Sajandite sammudega muutub sõna üha sõnniklikumaks
ja mõtete magus mahl on kadumisohus.
Kuradid kuristavad kuristikel kurku
ja kurnatud kurinad nurisevad nukrameelselt.
Tuleviku tumedusest ilmuvad tundmatud duellandid, näod laia
naeru täis.
Nad teavad, et pooled neist jäävad ellu.
Miks siis mitte muiata!
Kosmos kosub inimaru jõusöödast ja siritub lõpmatusse
ilma, et tal oleks erilist isu.
Varjud plahvatavad laiskuri laia žestiga ja paiskavad
pimedust pilvisse.
Päikesed kuumenevad kuulekalt ja maitsetult
ning tihenevad tuumad nihelevad kaitsetult.
Maailmad mähkuvad igavese ja muutmatu muutumise muusikasse.
Püroksüliinikeldri võlvi all valitseb leitsak.
Ta valitseb antidemokraatlike meetoditega.
Fööniksid kükitavad tünnidel, süütenöörid morsikõrtena
alateadvuse kõris.
Suur Imik virgub vahetevahel ja raputab kärsitult
ajaloo kõristit, pannes voogama kangelaslaulude
katkematu kangastuse.
Kes joob korralikus koguses kohvi, ei maga maha järgmist
aastamiljonit, mis kohe algab.
Pimedad ostavad maaligaleriisid,
kurdid omandavad heli plaadikollektsioone,
kirjaoskamatud soetavad suuri raamatukogusid.
Leebeilmeline Leeda asutab luigefarmi.
Ta on tööeesrindlane.
Aated võrdsustatakse aabetega.
Neid kasutatakse nagu kaalikakaabet, hambaid varjamata
ja seedeelundeid rikki ajamata.
Karjeristid karjatavad traagiliselt ja karjakaupa.
Intrigandid introdutseerivad kõrgemaid kõlblusenorme.
Torme sulatatakse želatiinis ja eksporditakse Vaikimise Saartele.
Röövkalad kannavad loore ja lornjette.
Nende akvaariumidele riputatakse punaseid peibutuslaternaid.
Toodetakse tuult tuubides ja suudlusi puljongikuubikutes.
Sodoomia vastu soovitatakse sooritada soodakuure.
Piigid piiksuvad rahulaule ja saadavad aegsasti välja lahingluure.
Möödub nokastunud nokkelajas ja meenutab äsja ajalehes nähtud
portreed.
Viienda majavalitsuse piirkonnas toimub homme koosseisuliste
majavaimude kohtumine ajavaimuga. Ettekandega rahvusvahelisest
olukorrast kuu peal esineb seltsimees Domavoikin.
Mitu tonni peab võtma plekki, et toota üksainuski päikesevann?
Lahkühtimine
Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev laine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.
Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.
Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.
Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.
Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad, pean mina kohe varisema koost.
Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
…kaks sõna hääbumatust muinasloost…
Neli etüüdi
Jaan Kaplinskile
1.
Aastad on sügavad hauad,
täis meie ulmade laipu.
Kohmakalt, valesti kaua
kootakse tunnete vaipu.
Nendesse kootakse püünis,
üüme vampiirlikud isud,
nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tükkideks kisub,
kootakse teravaid sahku,
kootakse otsekui voolust,
millega püütakse lahku
mõlemat igatsuspoolust.
2.
Oleme hilinejad.
See on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.
3.
Peadki ma tõstma ei julgund.
Kuu oli kõlisev hõbe.
Silmad pooleldi sulgund,
astusid piki jõge.
Astusid rahutul rühil,
hoogavas rusutus rutus.
Loomiseelne ja tühi
viirastus maailm su nutus:
naerude ähvardav seostus,
naljade paljastav paljus,
ja sinu pisarais eostus
valguse võrratu valjus.
4.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään jänu võikaid vaevu.
Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.
Katkend Margit Mõistliku monograafiast “On raske vaikida ja laulda mul”, Artur Alliksaare elust, Menu 2011, lk 145-147.
/…/
Niisugune ta oli. Pikk, kohutavalt kõhn, sisselangenud põskedega – vangilaagrite lahutamatu kaaslane, skorbuut oli teinud oma töö -, pisut kookus, elava miimikaga, valjuhäälne. Kahvatu, haiglane, tumedate sorgus juustega… Pkad sõrmed filtrita sigarettide Priima pidevast suitsetamisest kollased. Ninajuure lähedal asuvais silmis vilgas, kiire ja puuriv pilk, mis libises ühelt vestluskaaslaselt teisele. Kui aga mõni idee või mõte ta nägu valgustas – ja seda juhtus alatihti -, muutus see ootamatult sümpaatseks ja puhuti võis teda pidada isegi kenaks.
Alliksaar oli alati valmis laskuma vaidlustesse, alati valmis jätkama aastatepikkust lõpetamata dialoogi iseendaga, alati valmis algatama pööraseid ettevõtmisi või lööma neis kaasa. Vulkaanina sõnu, ideid ja mõtteid purskav, tihti kähedalt naerma puhkev. Pidurdamatu fantaseerija, kirglik tõeotsija, kirglik kõiges. Rõõmsameelne ja optimistlik, ehkki tavaliselt tõsine ja sünge. Kergesti vaimustuv ja veel kergemini ärrituv.
Alliksaar elas pulbitsedes, iga hetke hinnates. “Hetk” on sõna, mis esineb tema loomingus väga tihti. Tal oli elamisega kiire. Ta põletas ennast. Henn-Kaarel Hellat on näinud selles läheneva lõpu eelaimust, Matti Vaga arvates olnuks Alliksaarel muidu lihtsalt igav.
Alliksaare puhul on tihti rõhutatud tema erilist intensiivsust, inspiratsiooni ja ande ebatavalist kontsentratsiooni, uute ideede lakkamatut genereerimist.
Alliksaare kõige silmatorkavam iseloomujoon, mille tõttu teda imetleti kui ka kardeti ja välditi, oli taltsutamatu kompromissitus, leppimatus kõigega, mida tema tundlik loomus ei suutnud taluda. Ta oli mingil hetkel andnud endale oma elu suurima, kuid samas rängima kingituse: vabaduse olla täiesti vaba, hoolimata sellest, milliseid tagajärgi see kaasa tõi või kuidas teistele välja paistis. Ain Kaalep on rõhutanud, et Alliksaare julgus oli loomupärane. Enamik julgeid inimesi on julged siis, kui nad suruvad hirmu maha, Artur Alliksaarel aga puudus igasugune hirmu- ja kartusetunne.
Igatahes oli ta võtnud endale kadestamisväärse, iseka ja teistega vähe arvestava vabaduse kulutada aega, seda kallist ja piiratud varudega varandust, just sellisel viisil, nagu ta parasjagu kõige paremaks pidas. Teisi nii vabu ei olnud tõesti silmapiiril.
Seda pidi olema paljudel raske taluda! Kes see Alliksaar säärane oli, et võis lubada endale niisugust luksust? Sellal, kui kõik teised olid sunnitud tegema elu tüütute tõsiasjade kammitsas suuremaid või väiksemaid mööndusi, mõnikord endale oma ahelaid vägagi teadvustades. Kõik need, kes olid suuremal või vähemal määral kapseldunud oma harjumuste mugavasse kookonisse, vaatasid Alliksaart kui ilmutist. Kes kadestades, kes imetledes, kes põlastavalt ja nina kirtsutades. Tartu nomenklatuur hakkas õige ruttu kujundama tema ümber vaakumit. Kõlvatu inimene, parasiit ja noorsoo moraali laastav joodik!
Looming
Nimetu saar” (näidend, 1966)
“Olematus võiks ju ka olemata olla” (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968)
“Luule” (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976)
“Väike luuleraamat” (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984)
“Päikesepillaja”, Ilmamaa 1997 (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson)
“Alliksaar armastusest”, Tänapäev 2002 (koostanud Paul-Eerik Rummo)
Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jesseninit, Anna Ahmatovat, Rainer Maria Rilket.
Raamatud Artur Alliksaarest
“Artur Alliksaar mälestustes”, koostanud Henn-Kaarel Hellat. Ilmamaa, Tartu 2007
Margit Mõistlik, “On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust”, Menu kirjastus, Tallinn 2011
Artiklid
Leo Metsar “Mälestuskilde Artur Alliksaarest”, Keel ja Kirjandus 1988, nr 1 lk 46–51
“Sõna on mu kirg ja nõrkus” (Artur Alliksaare laagri- ja asumiskirju; kommenteerinud Mart Orav) – Akadeemia 1990, nr 1, lk 137–167 ja nr 2, lk 372–399
Madis Kõiv, “Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega” (ettekanne Tartu kirjanduspäevadel 1983) – Akadeemia, 1990, nr 6; ka Madis Kõivu raamatus “Luhta-minek”, Ilmamaa, Tartu 2005, lk 377–389
Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat, ER, Tallinn 1991, lk 368–375 (ülevaate autor Toomas Liiv)
Henn-Kaarel Hellat, “Mõte Artur Alliksaare luules ja tema luule mõte” (ettekanne Tartu kirjanduspäevadel 1975) – H.-K. Hellati kriitikakogumikus “Raamatu sisse minek”, ER, Tallinn 1991, lk 115–135
Eino Lainvoo, “Keskustelu Artur Alliksaarega Narva laagri laatsaretis” – Akadeemia 1995, nr 8, lk 1633–1638
Hasso Krull, “Valmisolek ja ihaldav produktsioon. Kaks Alliksaart” (Alliksaar kui arbuja ja arbujate eitus) – Looming 1998, nr 5, lk 776–784; ka H. Krulli raamatus “Millimallikas: kirjutised 1996–2000”, Tallinn 2000, lk 15–28
“Artur Alliksaare dokumenteeritud legend” (Alliksaare kirjutatud 4 avaldust seoses vangilaagris viibimisega). Koostanud ja kommenteerinud Paul-Eerik Rummo – Keel ja Kirjandus 2003, nr 4, lk 298–307
Artur Alliksaare kiri EK(b)P Keskkomitee sekretärile – Tuna 2004, nr 3, lk 83–85 (Madis Kõivu kommentaar lk 86–87)
Eino Lainvoo, “Artur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris”; järelsõna: Ain Kaalep – Looming 2011, nr 10, lk 1386–1408
Artikleid
Janika Kronberg, “Alliksaare akadeemia” – Postimees 13. 9. 1997, lk 15
Andres Ehin, “Pillaja? Prohvet? Maagiline mängur igatahes!” (koondkogu “Päikesepillaja” arvustus) – Eesti Päevaleht 13. 9. 1997, lk 8
Aivar Kull, “Ammendamatu Alliksaar” (koondkogu “Päikesepillaja” arvustus) – Tartu Postimees 16. 4. 1998, lk 4; ilmunud ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, Tartu 2005, lk 116-118
Janika Kronberg, “Luuletaja kestev elu” (Alliksaar 80) – Postimees 15. 4. 2003, lk 16
Aivar Kull, “Armastuse psühholoog” (valimiku “Alliksaar armastusest” arvustus) – Tartu Postimees 15. 4. 2003, lk 2; ilmunud ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, lk 119-120
Kaido Jaanson, “Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on üksnes hetk, milles elame praegu” – Kesknädal 4. 4. 2007
Heldur Jõgioja, “Artur Alliksaart meenutades…” – Videvik 19. 4. 2007, nr 17
Aivar Kull, “Artur Alliksaart kuldab mälestuste sära” (kogumiku “Artur Alliksaar mälestustes” arvustus) – Tartu Postimees 31. 10. 2007, lk 5
Moja Konno, “Alliksaarest Alliksaart nägemata” (artikli lõpus) – Kultuur ja Elu 2010, nr 4, lk 51–52
Aivar Kull, “Põhjalik pilguheit luuletaja elurajale” (Margit Mõistliku elulooraamatu arvustus) – Tartu Postimees 20.1.2012, lk. 5
Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu (1962) – eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija. Pseudonüümina on kasutanud ka kirjanikunimesid Emil Tode ja Anton Nigov.
Foto: Sven Arbet
Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…
Katkend: Mandala, Varrak 2012, lk 83-88.
Aga ükspäev oli jälle kass kadunud. Kappi ta polnud läinud, eks ta kuskil ole. Kui keegi niigi palju mõtles. Kass peab ikka vähemalt pool päeva kadunud olema, et tema puudumist märgataks. Igatahes sel keskpäeval polnud Joosepil Kiisut meeleski, sest tal oli parajasti üks hoopis teine mure. Ja veel päris suur. Nad olid tulnud Vennaga mõisa juurde mängima. Joosep oli ise teinud endale puust mõõga ja raius sellega rohu päid. “Sure, koer!” hüüdis ta sõjakalt. Sel hetkel ta märkas, et miski nagu liigutab rohu sees. Ta lükkas kõrged putked ettevaatlikult laiali. Seal oli mingi okkaline popsuv mügarik. Siil! Joosep oli siili enne ka näinud, eelmisel suvel oli üks vahel õhtuti nende aeda tulnud. Aga seekord ei kavatsenud Joosep seda asja niisama jätta. Läinud suvel ta oli kõvasti kahetseda saanud, sest siil käis, käis, ja siis enam ei käinud. Oli selge, et siil tuleb kinni võtta, ära kodustada. Inimene on juba hallidest aegadest metsloomi kodustanud, teinud neist endale kaaslase. Näiteks kassi. Nii oli Joosep lugenud ühest raamatust. Tema kodustab siili. Aga kuidas nüüd teha, et siil ära ei jookseks, sellal kui tema koju kihutab, kindad ja vana jope toob?
Sest Joosepil oli siili kodustamiseks kindel plaan. Kindaid on vaja, et siil ei torkaks. Aga veel parem, kui on kindad ja vana talvejope, sest neist ta ikka läbi ei torka ja siis saab siili kohe jope sisse keerata ja koju tuua. Järgmiseks tuleb talle piima anda. Siilid lakuvad piima nagu kassid. Ja küll siis siil juba inimesega harjub, hakkab Joosepil järel käima, on sõbraks. Kiisu ongi viimasel ajal võrdlemisi igav. Ja üldse, loomi võiks alati rohkem olla. Kui kiisu toob pojad, siis võiks ka siil pojad tuua, kassipojad ja siilipojad saaksid koos mängida.
Aga see oligi nüüd see suur mure. Vennat siili valvama jätta ei saa, seda teadis Joosep varasematest kurbadest kogemustest. Natuke ehk valvab, aga siis hakkab nutma, läheb veel kuhugi, pärast otsi teda. Ta võib minna isegi tiigi äärde. Kedagi polnud appi kutsuda. Linnud laulsid, putukad sumisesid kõrges rohus, siil oli vagusi jäänud, ei popsunud, kössitas niisama. Ühtegi inimest kuskil näha polnud. Kutsuda härra N.? Aga kas ta lubaks siili koju viia? Äkki ta ütleks, et see on mõisa siil või et metsloomi koju ei viida või kes teab mida. Ja siis poleks enam midagi teha.
Venna juba hakkabki virisema. Joosep andis küll isegi oma mõõga tema kätte, aga Venna ei osanud sellega õieti raiuda, rohul jäid pead otsa, ta tüdines ära, hakkas ajama, et lähme koju. Siil ei huvitanud teda enam.
Aga Joosep oli seekord otsustanud vastu pidada. Saagu mis saab.
Noh, me ei hakka ka siin ülearu põnevust kruvima, ütleme, et ei läinudki väga kaua aega, kui ema neid otsima tuli. Tavaliselt oli Joosep vihane, kui ema neile järele tuli. Ta ei tulnud ju mitte siis, kui oli igav ja Venna virises, vaid siis, kui just oli põnev. Aga seekord oli ta mõisa poolt ema häält kuuldes tõeliselt rõõmus, mis siis, et see hääl oli murelik ja isegi natuke tõre.
Nojah, paraku. Joosepi rõõm oli siiski enneaegne. Täiskasvanute arusaamise peale ei maksa kunagi loota. Ema polnud siili kodustamisega absoluutselt nõus. Esiteks, metsloomi ei tooda koju. (Miks ei tooda! Inimene kodustas kassi, hundi, hobuse!). Teiseks, siil võib-olla ei tahagi meie juures elada. (Ma teen talle pesa, ma annan talle iga päev piima, ma viin teda jalutama!). Kas sa Kiisule annad iga päev piima? (Eriti alatu võte. Kui lähebki vahel meelest ära, mis siis sellest on? Ema ise ka ju ütleb, et kass püüab hiiri, talle ei peagi ju nii palju andma!).
Otsustav vastuväide oli aga see, et siilil võivad siin ju pojad olla ja kui nemad nüüd vana siili ära viivad, siis pojad jäävad pesas üksi, surevad nälga. Tõesti, seda polnud osanud Joosep mõelda, et siilil võiksid juba pojad olla. Tema plaanides pidi siil alles siis pojad tooma, kui ta juba nende pool elab.
Joosep ei hakanud nutma, kui nad kolmekesi Kollase maja poole vantsisid. Aga nutumaik oli suus. Ta oli siilile küll sositanud, et tule homme jälle, ma toon sulle piima. Aga siil ei lubanud midagi ja ega Joosep ka väga tema peale ei lootnud.
Kodus polnud isegi Kiisut kuskil, keda lohutuseks natuke kiusata ja paitada. Tuli hakata sööma, elu läks edasi nii vanaviisi, et kasvõi karju. Joosep sonkis oma makarone. Kartulid olid kevadel otsa saanud, nüüd olid söögiks põhiliselt makaronid. Seekord polnud neil isegi hakkliha sees, mida saaks salaja laua all Kiisule pakkuda. Ja õigupoolest polnud ju Kiisut ka laua all.
Aga mis hääl see oli?
“Emm, kuula, mis hääl see on?”
“Mis hääl? Mina ei kuule midagi. Söö nüüd, jahtub ära.”
Polnud jah vist midagi. Või…
“Kuuled, toas…”
“Ah need on linnud, toa aken on lahti, linnud siutsuvad õues.”
Vist jah. Aga siiski… Need ei ole linnud. Joosep on nii palju pärismaalane küll, et aru saada, mis on lind ja mis pole.
Ta läheb igatahes vaatama.
“Kus sa nüüd jooksed söögilauast…”
“Emm, tule, vaata, riidekapis on keegi!”
“Mis jutt see on…”
Joosep on juba kapiukse lahti teinud (tema igatahes hiiri ei karda!), kui ema siiski vaatama tuleb.
Kapi pesuosakonnas alt teise riiuli peal, puhaste sokkide ja froteerätikute veidi segamini hunnikust vaatab neile vastu Kiisu, pilutab ootamatust valgusest veidi silmi.
Aga midagi on seal veel. Miski nagu liigutab veel Kiisu juures.
“Appi! Ta on pesukappi pojad toonud!”
See karjatus kuulub muidugi emale. Ja iga sõna selles on tõsi. Ainult et miks selline paanika? Kuhu ta nad siis tooma oleks pidanud, kui kainelt järele mõelda? Kus oleks poegadel veel mõnusam, pehmem, varjulisem, veel rohkem oma tuba?
Nojah, eks mõned froteerätikud ja valged sokid ole natuke rikutud. Aga mis sa teed. Kui pojad emakassist välja tulevad, see on veidi valus ka (räägitakse, et mitte küll nii valus kui inimesel), sest tuleb ka verd. Ja tõsi on, et neil ei ole Kollases majas muud pesumasinat, kui eelmistest elanikest jäänud vana Riga õues kaevu juures vanas saunas, sest neil pole vettki majas sees. Riga jaoks tuleb saunakatlas vett soojendada, kaevust ämbritega tassida. Kõige selle peale jõudis ehk mõelda ema. Joosepil oli igatahes ainult põnev juba. Isegi siil oli korraga meelest läinud.
“Kas ma tohin kassipoegi katsuda?”
“Eks sa vaata, kas emakass lubab,” vastas ema pisut turtsakalt, sest tal on ikka need rikutud rätikud meeles, Riga, see, et neil vett sees ei ole, kuigi pidi pandama… Ah, vahel see on kõik nii väsitav.
Joosep juba sirutab ettevaatlikult kätt. Lubab! Võiks koguni öelda, et Kiisu silmades on teatav uhkus. Vaadake, mis mul siin on!
Pojad on juba kuivad. Seda saab Joosep küll alles järgmine kord näha, et nad alguses on täitsa märjad. Sellepärast öeldaksegi, et märg nagu kassipoeg. Aga see on ainult alguses, kui nad välja tulevad. Siis emakass lakub nad kohe kuivaks. Kuidas saab kuivaks lakkuda? Kass saab.
Inventuur, mille Joosep kassipesas otsekohe läbi viis, andis järgmise tulemuse: kokku neli tükki, kaks on mustad, kaks on hallid triibikud.
Joosep kordas endale mõttes, et tal on nüüd päris omad kassipojad. Natuke aitas see ka siili unustada, kes vahepeal jälle oli meelde tulnud. Sest omad või mitte, ega need kassipojad ausalt öeldes nii väga vahvad ka ei olnud. Veidi nagu hiire- või rotipoegade moodi Joosepi meelest, kuigi ta polnud hiire- ega rotipoegi kunagi näinud. Väiksed jupikesed, ei nad seisnud jalgel ega vaadanud otsa. Silmad olid neil üldse kinni.
“Kas nad silmi lahti ei teegi?”
“Teevad küll, kasvavad natuke, siis teevad. Lähme nüüd ära, las Emakass olla oma poegadega. Kui sa nii palju kassipoegi katsud, siis võib ema nad maha ka jätta.”
“Siis me peame nad ise üles kasvatama, jah?”
“Meie ei saa kassipoegi üles kasvatada. Nad on veel liiga väiksed. Nad tahavad ema tissi saada, muidu nad surevad ära.”
“Aga las nad jäävad kappi elama, eks ju?”
“Ei tea… Vaatame.”
Looming
Romaanid
1993 “Piiririik”
1995 “Hind”
1997 “Printsess”
2002 “Raadio”
2009 “Paradiis”
2012 “Mandala”
Luulekogud
1985 “Jõeäärne maja”
1988 “Ithaka”
1990 “Sel maal”
1996 “Mõõt”
2005 “Enne heinaaega ja hiljem”
2009 “Kevad ja suvi ja”
2012 “Kuidas on elada”
Esseekogud
2011 “Ainus armastus”
Päevikud
2002 “Harjutused”
2008 “Flandria päevik”
Tõlked
1985 Albert Camus “Truudusetu naine”
1991 François Mauriac “Endise aja nooruk”
1992 Sébastien Japrisot “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”
1993 Françoise Gilot, Lake Carlton “Elu Picassoga: kümme aastat armastust” (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)
1993 Antoine Chalvin “Punapäine tüdruk”
2000 Charles Baudelaire “Kurja õied”
2001 Romain Gary “Elu alles ees”
2003 Allen Ginsberg “Ameerika: valik luuletusi 1947-1996” (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)
2004 Marcel Proust “Taasleitud aeg”
2005 Marie Catherine d’Aulnoy “Valge kassike ja teisi Madame d’Aulnoy haldjajutte”
2009 Oscar Brenifier “Suured vastandid filosoofias”
2009 Fernando Pessoa “Tubakapood”
2012 E. M. Cioran “Sündimise ebaõnnest”
Tunnustused
1995 Balti Assamblee preemia romaani “Piiririik” eest
1995 Kultuurkapitali preemia romaani “Hind” eest
2002 Loominguline stipendium “Ela ja sära”
2002 Kultuurkapitali artiklipreemia
2004 Valgetähe V klassi teenetemärk.
2007 Juhan Liivi luuleauhind Vikerkaares 2006 ilmunud luuletuse “Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb …” eest.[1]
2007 Kultuurkapitali esseistikapreemia “Flandria päeviku” eest
2010 Tammsaare kirjanduspreemia romaani “Paradiis” eest
2010 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind luulekogu “Kevad ja suvi ja” eest[2]
2010 Riiklik kultuuripreemia [3]
2011 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistika aastapreemia „Ainus armastus. Valik esseid“ eest.
Linke
Tõnu Õnnepalu kodulehekülg – http://tonuonnepalu.wordpress.com/
Madis Jürgen “Elu ühes päevas: Tõnu Õnnepalu”, Eesti Ekspress 18.03.2013, http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/elu-uhes-paevas-tonu-onnepalu.d?id=65822390
Andres Laasik “Tõnu Õnnepalu nutab esimeses draamatekstis taga kauget mõisaelu”, Eesti Päevaleht 23.04.2013, http://www.epl.ee/news/kultuur/tonu-onnepalu-nutab-esimeses-draamatekstis-taga-kauget-moisaelu.d?id=66014194
Tõnu Õnnepalu oma uueswt romaanist “Mandala”, http://www.youtube.com/watch?v=61YIMmW-VHE
Heili Sibrits “Tõnu Õnnepalu on jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja,” , Postimees 13.12.2009,(intervjuu), http://www.postimees.ee/199870/tonu-onnepalu-jaadvustas-raamatusse-uhe-vaga-vana-aja
Jürgen Rooste “Tõnu Õnnepalu – kirjanik surnute külast”, Maaleht 13.09.2012, http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/tonu-onnepalu-kirjanik-surnute-kulast.d?id=64954470
Arkadi ja Boriss Strugatski
Arkadi (1925 -1991) ja Boriss (1933-2012) Strugatski – vene ulmekirjanikud. Arkadi oli jaapani ja inglise keele tõlk, noorem, Boriss, astronoom. Nende teoste põhjal valmivad nii ekraniseeringud kui arvutimängud siiani.
Vendade Strugatskite “Hääbuv linn” on nende teoste absoluutne tipp, ilma milleta poleks nende looming täielik. See on universaalne totalitarismi kriitika, mis paigutub sotsiaalse absurdi poolest mõtteliselt samasse ritta „Inetute luikede“, „Ajastu ahistavate asjade“ ja „Teoga nõlvakul“. Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, kuhu tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest.
Sügav ja filosoofiline teos tundub esmapilgul sünge ja masendava nägemusena inimese olemusest, kuid selle lõpust ei puudu siiski ka pisuke lootuskiir. Romaani kandev teema – kuidas noore inimese maailmapilt sotsiaalsete olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend –, oli kirjutamise ajal nii terav, et käsikiri ootas avaldamiseks sobilikku aega kuusteist aastat.
Katkend: Arkadi & Boriss Strugatski “Hääbuv linn”, Fantaasia 2012, lk 294-299.
“Izja!” hõikas ta.
Izja ja Pak tõstsid pilgu ja tõusid teda nähes püsti. Korealane korjas sillutiselt üles oma väikese isetehtud automaadi ja torkas selle kaenla alla.
“Kas juba?” päris Izja reipalt.
Andrei noogutas ja suundus ette.
Kõik vaatasid tema poole: Päikese käes silmi kissitav Permjak, töllakavõitu Ungern, kelle alalõpmata ripakil suu hirmunult torru oli tõmbunud, morn Gorilla Jackson, kes käsi pikkamisi takkudesse pühkis…Ellishower, kes meenutas räpast ja määrdunud seentlaste mänguväljakult, tõstis pidulikul ja kaastundlikul ilmel kaks näppu mütsi juurde, sülitavad sõdurid aga lõpetasid tatistamise, vahetasid hammaste vahelt mõned kuuldamatud märkused ja tolmutasid üksmeelselt minema. Kardate, närakad, mõtles Andrei kättemaksuhimuliselt. Kutsuks teid õige praegu naljaviluks tagasi – kohe teeksite püksid täis…
Nad möödusid tunnimehest, kes andis kiirustades au, ning sammusid mööda munakive edasi – Andrei kõige ees, automaat üle õla, tema taga Tumm seljakotiga, milles oli neli konservi, pakk kuivikuid ja kaks plaskutäit vett. Kümmekond sammu tagapool tatsas lagunenud saabastes Izja – tema seljakott oli tühi, ühes käes hoidis ta kaarti ja teisega kobas närviliselt taskuid, otsekui kontrollides, ega ta midagi maha unustanud. Viimasena astus korealane Pak, lühiraudne automaat kaenla all, pikkade retkedega harjunud samm kerge ja pisut kõikuv.
Tänav kuumas. Päike praadis jõhkralt õlgu ja turja. Laiskade lainetena rullus majade seintelt kuumust. Polnud vähimatki tuuleõhku.
Selja taga, laagris, võttis paljukannatanud mootor tuure üles – Andrei ei vaadanud tagasi. Teda valdas äkki ootamatu vabanemise tunne.
Mõneks suurepäraseks tunniks kadusid ta elust need haisvad soldatid oma arusaamatuseni algelise hingeeluga; kadus intrigaan Quejada, kes oli nii läbinähtav, et see oli muutunud lausa tülgastavaks, kadusid kõik need vastikud mured võõraste villis jalgade pärast, võõraste tülide ja kakluste pärast, selle pärast, et keegi oksendab – äkki on mürgitus?; ja selle pärast, et kellelgi on kõht eriti hullusti lahti ja veritseb – äkki on düsenteeria?… Vajuge õige maa alla! korrutas Andrei joovastusega. Et mu silmad teid enam ei näeks! Issand, kui hea on ilma teieta on!
Tõsi, kohe meenus talle kahtlasevõitu korealane Pak, ning hetkeks tundus talle, et vabanemise helget rõõmu tumestavad kohe uued mured ja kahtlused, kuid ta lõi kohe sellele kergemeelselt käega. Korealane nagu korealane ikka. Rahumeelne inimene, ei kaeba kunagi millegi üle. Lihtsalt Izja Katzmani Kaug-Ida versioon… Talle meenus äkki venna jutt sellest, et kaug-Idas suhtuvad kõik rahvad, eriti aga jaapanlased, korealastesse samamoodi nagu Euroopas kõik rahvad, eriti aga venelased ja sakslased, juutidesse. Praegu tundus see naljakas ja millegipärast meenus jälle Kenzi… Jah, Kenzit oleks praegu siin tarvis, ja onu Jurat, ja Donaldit… Eh-he-hee… Kui oleks õnnestunud onu Jura ära rääkida, oleks siin praegu kõik teisiti…
Ta meenutas, kuidas oli päev enne teeleasumist näpistanud paar tundi, laenanud Geigerilt kuulikindlate klaasidega limusiini ja põrutanud onu Jura poole. Kuidas nad jõid suures kahekordses tares, mis oli puhas ja valge ja lõhnas piparmündi, suitsu ning kodusküpsetatud leiva järele. Nad jõid samakat, haukasid peale põrsast tarretises, krõmpsutasid värskeid hapukurke, milliseid Andrei polnud teab palju aastaid saanud, närisid lambaribid läikima, kastsid lihatükke küüslaaugukastmesse ning lõpuks tõi juba kolmandat last ootav hollandlanna Marta, onu Jura tüse teinepool, lauale vilistava samovari, mille eest onu Jura omal ajal oli andnud koorma leivavilja ja koorma kartuleid lisaks. Nad istusid ja jõid kaua, põhjalikult ja põhjapanevalt teed, süües sinna kõrvale mingit ennenägematut keedist, – nad higistasid, ähkisid, kuivatasid uhiuute tikitud käterättidega märgi nägusid ning onu Jura muudkui jõmises:”Pole hullu, poisid, praegu võib juba täitsa elada… Mulle aetakse iga päev viis muidusööjat laagrist siia, kasvatan neid siin aplehigis tööga ümber, kas tead… nii kui midagi on, anna kohe vastu hambaid, see-eest kõht on neil täis – mida ise söön, seda annan neilegi, ega ma sul mõni ekspluataator ole” ja alles siis, kui nad juba jumalaga jätsid ja Andrei autosse istus, haaras onu Jura ta käe oma paakunud kämmalde vahele ja sõnas ta pilku otsides: “Sa ju annad mulle andeks, Andrjuhha, ma tean… Kõik jätaksin sinnapaika, ja eide jätaksin ka, aga neid ma jätta ei suuda, süda ei luba…” Ja osutas pöidlaga üle õla sinna, kus aastase vahega sündinud linalakast poisirüblikut trepi varjus nohinal rüseles.
Andrei vaatas tagasi. Laagrit polnud enam näha, kuumavine oli selle varjanud. Mootorimüra kostis veel vaevu ja sedagi nagu läbi vati.
Izja kõndis nüüd Paki kõrval, vehkis tolle nina all oma joonistega ja karjus midagi mastaapide kohta. Pak ei vaielnud vastu. Ta ainult naeratas, aga kui Izja võttis pähe seisma jääda, et kaart lahti voltida ja talle kõik puust ja punaseks teha, võttis ta delikaatselt küünarnukist ja juhtis edasi. Igati asjalik mees. Muudes oludes oleks sellist võinud kõhkluseta võinud usaldada. Huvitav, miks see Geiger talle ei istu?… Nad on küll täiesti erinevad inimesed, seda tõesti, aga…
Pak oli õppinud Cambridge`is, ta oli filosoofiadoktor. Lõuna-Koreasse tagasi pöördunud, osales ta mingites tudengirahutustes ja Li Sõn Man pani ta kinni. Türmist pääses ta alles viiekümnendal aastal tänu Põhja-Korea armeele, temast kirjutati ajalehtedes kui Korea rahva tõelisest pojast, kes vihkab Li Sõn Mani klikki ja Ameerika imperialiste ning temast sai prorektor, kuid juba kuu aja pärast pisteti ta uuesti pokri, kus teda ilma süüdistust esitamata hoiti kuni Tšemulpo dessandini, mille käigus jõuliselt kirde poole tungivad Esimese Kaardiväediviisi väeosad vangla puruks pommitasid. Söulis valitses tõeline põrgu ja Pak ei lootnudki enam ellu jääda, kui talle tehti ettepanek osaleda Eksperimendis.
Linna oli ta sattunud ammu enne Andreid, vahetanud selle aja jooksul kakskümmend korda eriala, läinud iseenesest mõista tülli linnapeaga ning liitunud siis intelligentsi põrandaaluse organisatsiooniga, mis toetas tollal Geigerit. Midagi oli nende vahel seal juhtunud. Igal juhul oli suur grupp põrandaaluseid juba kaks aastat enne Pööret Linnast põhja poole läinud. Neil vedas – kolmesaja viiekümnendal kilomeetril leidsid nad varemetest “ajakapsli” –tohutu metallist tsisterni, mis oli pilgeni täis kõikvõimalikke kultuuri- ja tehnoloogianäidiseid. Koht sobis ideaalselt – vesi oli olemas, viljakas pinnas otse Seina külje all, hulk säilinud hooneid – ja nii nad sinna paigale jäidki.
Linnas toimuvast polnud neil aimugi ning ekspeditsiooni soomustatud traktoreid nähes arvasid nad loomulikult, et jahti peetakse nendele. Õnneks hukkus selles lühikeses, mõttetus, kuid äärmiselt raevukas lahingus ainult üks mees. Pak tundis ära oma vana sõbra Izja ning taipas, et midagi on valesti… Hiljem palus ta luba Andrei jutule tulla. Ta ütles, et neid sunnib tagant uudishimu ja et ta kavandab juba ammu retke põhja poole, kuid põgenikel ei jätku selleks ressursse. Andrei ei uskunud teda eriti, kuid võttis siiski kaasa. Talle tundus, et Pakist võib tänu teadmistele kasu olla, ja ta ei eksinud. Pak tegi ekspeditsiooni jaoks tõesti kõik, mis oli tema võimuses, käitus Andreiga alati sõbralikult ja abivalmilt ning Izjaga seda enam, kuid avameelsusele ei õnnestunud teda meelitada kordagi. Isegi Izja ei suutnud välja selgitada, kust pärinesid ta lugemayud poolmüütilised, poolrealistlikud teadmised eelseisva teekonna kohta, miks ta tegelikult ekspeditsiooniga kaasa kippus või mida ta üldse asjadest arvab – Geigerist, Linnast, Eksperimendist… Pak ei vestelnud kunagi abstraktsetel teemadel.
Andrei tegi peatuse, ootas kaaslased ära ja küsis:
“Olete lõpuks kokku leppinud, mis teid täpsemalt huvitab?”
“Täpsemalt?” Izja lappas oma kaardi lõpuks lahti. “Vaata…” Ta leinarandiga küüs liikus mööda kaarti. “Me oleme praegu siin. Tähendab ühe, kahe… kuue kvartali pärast peaks olema väljak. Siin on mingi suur hoone, ilmselt valitsusasutus. Sinna peame ilmtingimata minema. Ja kui teel veel midagi huvitavat ette juhtub… Ahjaa! Siit oleks ka huvitav läbi käia. Paistab küll kaugevõitu, kuid siinseid mastaape ei saa usaldada, nii et tont seda teab, samahästi võib see siinsamas kõrval olla… Näe, siia on kirjutatud “Panteon”. Ma armastan panteone…”
“Mis siis ikka.” Andrei kohendas automaati. “Võib ka sedasi… Nii et vett me täna otsima ei hakka?”
“Vesi on kaugel,” sõnas Pak vaikselt.
“Jah, vennas,” nõustus Izja. “Veeni, vennas, on veel… Näed sa, siin on neil märgitud veetorn… Siin, eks?” päris ta Pakilt.
Pak kehitas õlgu.
“Pole aimugi. Kui siin kusagil vett ongi, siis ainult seal.”
“Oi-jah,” venitas Izja. “Kaugevõitu, kilomeetrit kolmkümmend, ühe päevaga seda maha ei marsi… Kui just see mastaap… Kuule, aga miks sul seda vett just täna tarvis on? Vee järele läheme homme, nagu kokku leppisime, või õigemini ei lähe, vaid sõidame.”
“Olgu,” sõnas Andrei. “Läksime.”
Nüüd kõndisid nad kõrvuti ja mõnda aega valitses vaikus. Izja keerutas otsekui lõhna ajades alatasa pead, kuid ei vasemal ega paremal paistnud midagi huvitavat. Kolme- ja neljakordsed majad, kunagi päris ilusad. Purukspekstud klaasid. Mõned aknaaugud kõmmeldunud vineeritahvlitega kinni löödud. Rõdudel määnduvad lillekastid, paljud majad vintskesse tolmunud luuderohtu mähkunud. Oli ka suur kauplus, tohutud, tolmust läbipaistmatud vaateaknad millegipärast endiselt terved, kuid uksed kinni löödud. Izja ei pidanud vastu, traavis lähemale, kiikas sisse ja tuli siis tagasi.
“Tühjus,” teatas ta. “Täielik häving.”
Looming
“Purpurpunaste pilvede maa”, Eesti Riiklik Kirjastus 1961
“Põgenemiskatse” antoloogias “Põgenemiskatse”, 1965
“Ajastu ahistavad asjad”, Ühiselu 1968
“Raske on olla jumal”, Eesti Raamat 1968
“Tagasitulek”, Eesti Raamat 1968
“Tigu nõlvakul”, Perioodika 1971
“Hukkunud Alpinisti” hotell”, Eesti Raamat 1975
“Miljard aastat enne maailmalõppu”, Eesti Raamat 1987
“Inetud luiged”, Varrak 1997
“Asustatud saar”, Varrak 1999
“Põrnikas sipelgapesas”, Varrak 2000
“Suur Ilmutus”, Varrak 2001
“Hääbuv linn”, Fantaasia 2012
Linke
Mart Kalvet “Kosmiline peldik, Strugatskite moel”, Eesti Päevaleht 10. 12.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/kosmiline-peldik-strugatskite-moel.d?id=65382546
Peeter Helme “Ulmekirjanduse A ja B – Strugatskid”, Eesti Ekspress 8.02.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/areeni-kaanelugu-ulmekirjanduse-a-ja-b-strugatskid.d?id=65639052
Nädala autor 