Marcin Świetlicki
Marcin Świetlicki (1961) on poola keskmise põlvkonna tuntumaid ja omanäolisemaid kirjanikke. Juba tunnustatud luuletajana debüteeris ta 2006. aastal romaanižanris ning seda väga edukalt – “Kaksteist” tunnistati samal aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks ning muutus kultusraamatuks. “Üksteist” on viimane osa meistri triloogiast ning see sai maineka Gdynia kirjandusauhinna. Meister püüab jaanuarikuises tuulises Krakowi eeslinnas lahendada mõne aasta tagust Doktori surma mõistatust. Ning meistril pole ikka ID-kaarti, mobiili, autojuhilube ega pangakontot. Luuletajana on Marcin Świetlicki saanud ohtrasti Poola kirjandusauhindu, eesti keeles on ilmunud ka tema luulevalimik “Profaani laulud”.
Katkend: “Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011. lk 182 – 188.
Pani Jola jõi nendega paar pitsi.
Ta rääkis meestele, et ta mitte ainult ei tööta siin baarileti taga, vaid tal on ka laialdased huvid ja unistused, eelkõige osaleb Krakowis ühes poeetilis-tantsulises projektis.
Meister protesteeris kohe, palus, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest kõik muudkui räägivad projektidest, aga meister oli lugenud hiljuti üht kriminaalromaani, kus nii nimetati koletut pedofiilide organisatsiooni.
Palus siis, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest meistri jaoks on sel sõnal halb maik, aga naine ei saanud eriti aru, mida meister tahab, kasutas edasi sõna “projekt” ning ei teinud väljagi, et meister tegi iga “projekti” juures kohutava grimassi.
Nad istusid siis ja rääkisid igasugu projektidest, kogu aeg meeles pidades, et noorem Morales oli tapetud, aga veel olid nemad siin ilmas, isegi vanem Morales elavnes veidi ja moraalitses malbelt, veel ei rääkinud nad igavikulistest asjadest, veel pidasid kuidagimoodi vastu.
Nad istusid selle viina juures kolmekesi, naise kohalolek muutis meeste kombeid pehmemaks, aga pärast ilmusid baari uued kliendid ja seltskondlik pani Jola pidi kahjutundega leinalauast lahkuma.
Peied olid tõepoolest originaalsed.
Iga veidi aja pärast tuli keegi, avaldas kaastunnet, jõi koos nendega või siis ka mitte ning läks minema.
Aga meister ootas, ta teadis, et peab jõudma kätte õige hetk. Ta kahtlustas, et Morales püüab selle möödapääsmatu hetke saabumist edasi lükata. Aga meister oli kannatlik.
“Nii kaua juba tunneme teineteist…” ütles mingil hetkel Morales meistrile, “nii kaua juba tunneme teineteist, et peaksime sina peale üle minema.”
Meistril polnud vähimatki kavatsust seda teha, aga Morales ei küsinud üldse tema arvamust. Haaras meistri embusse, suudles põskedele, Moralese hirmus märjad suudlused kutsusid meistris esile vastikusvärinad, nad hakkasid sinatama.
See tähendab – Morales hakkas sinatama.
Sel hetkel otsustas meister joomisega tagasi tõmmata, sest kui ta oleks suutnud kokku arvutada, palju ta täna joonud oli, siis ohohoo. Päev oli selline, et võis tõesti palju juua, aga mingi piir on ikkagi olemas, ta otsustas siis tagasi tõmmata, istus sama täis pitsi taga, ta pidi Moralesele mitu küsimust esitama, niisiis ootas ta õiget hetke.
Lõpuks, kui olukord oli rahulikum, kui kõik olid avaldanud seda, mida neil avaldada oli, kui kõik olid ära joonud selle, mis neil ära juua oli, kui lokaal hakkas tasapisi tühjenema, õnnestus meistril esitada esimene küsimus:
“Täna sain teada, et Doktor oli kuidagi seotud teie isa surmaga, ma ei teadnud enne sellest midagi, kuidagi oli see mul kahe silma vahele jäänud, kas te võite mulle öelda, kuidas sellega oli?”
Morales pigistas peos pitsi.
Pits purunes tillukesteks kildudeks.
“Isa mälestuseks!”
“Isa mälestuseks!” nõustus meister rutuga.
“Aga mida sa teada tahad?”
“Ma sõidan siia juba ammu, et Doktori kohta midagi teada saada… ta oli ju minu sõber…”
“Aga mitte minu!” kähvas Morales. “Ta ei tahtnud aidata minu perekonda!”
“Olen teilt Doktori kohta mitu korda küsinud, aga te pole mulle midagi öelnud…”
“Sest see ei ole sinu asi!”
“Aga ma tean juba üht-teist ja tahaksin teada, milline on see teie vaatepunktist.”
Morales pigistas huuled kokku ja oli tükk aega vait.
“Löö risti, et sa kellelegi ei räägi!”
Meister proovis risti ette lüüa.
“Jumalaema hakkaks oksele, kui näeks sellist ristimärki. Noh, aga vähemalt üritasid,” ütles Morales.
Ja pärast, meistri poole vaatamata, hakkas rääkima:
“Hea küll, kuula tähelepanelikult, milline alatu inimene oli see sinu sõber. Minu kadunud isa läks neli aastat tagasi haiglasse. Ta oli terve mees, oleks võinud veel elada. Seitsmekümne seitsme aastane, see pole mingi vanus. Meie suguvõsas on palju pikaealisi, vanaisa elas üheksakümneseks! Midagi oli minu kadunud isal südamega lahti. Mina seda asja ei tunne, aga räägivad, et polnud midagi tõsist. Ta läks haiglasse teisipäeval, mina lähen kolmapäeval kadunud vennaga teda vaatama, aga seal öeldakse, et surnud. Kuidas surnud? Operatsioonilaual surnud. Kuidas operatsioonilaual? Milleks talle see operatsioon? Kes selle välja mõtles? Aga peaarst olla öelnud, et tuleb kohe operatsioon teha. Me läksime vennaga närvi, nutsime, tülitsesime kõigi nende muidusööjatest arstide ja õdedega. Me ei saanud midagi teada. Meid muudkui saadeti ühest kohast teise. Aga selle peaarsti juurde meid isegi ei lastud. Kuni mõni aeg pärast isa matuseid sõitis meie juurde üks sümpaatne jurist Krakowist ja ütles: “Pan Żółwiński, isik, kes tahab anonüümseks jääda, informeeris meid, et vaat see peaarst tegi ravimisel vea. Aga veel ei saa tõestada, et peaarst tappis teie isa. Aga on selline arst, teie naaber, kes teab kõike, ta oli operatsiooni juures, ta võib tunnistada. Ent see ajab vastu, ei taha tunnistada. Ainult tema tunnistustest sõltub, kas te võidate kohtus, sest mina võin juristina nii teha, et teie isa surma eest makstakse kätte, et halba peaarsti karistatakse ja võimalik on ka mingi päris kopsakas kahjutasu. Mina toetan teid, aitan teid, niipalju, kui saan, sest ka mina tahan karistada süüdlast, kes tappis teie isa. Aga teie minge Doktori juurde ja paluge teda tunnistada, et see oli peaarsti süü. ” Mina pole raha järele nii ahne, kui minu kadunuke vend, aga õiglus tuli jalule seada. Läksime siis vennaga selle teie Doktori juurde, aga tema ütles, et mõistab meie südamevalu, aga ta pole suuteline ütlema, kas peaarst oli süüdi või mitte. Käisime tema juures mitu korda, aga tulutult. Ta oli viisakas, võttis meid hästi vastu, aga ütles, et ei saa midagi teha. Pärast ei näinud me teda tükk aega, kõik jäi soiku, kaotasime juba lootuse. Ühel päeval ütlesin vennale, et protsesside ja kahjutasudega me isa ellu eui ärata, mina andsin juba alla, aga mitte minu vend. Tema sõitis muudkui Krakowi vahet, tutvus mingite inimestega, pidas nendega nõu, palju aitas meid nendes asjades Stiilse omanik, tal oli palju tuttavaid arste ja juriste. ” Tema ütles, et kui meile kuulub tapetud isa eest kahjutasu, siis kuulub see meile õigusega. Kuni ühel päeval sõidab siia jälle see Krakowi jurist, ütleb, et tuleb kohtuprotsess, et see peaarst ei tapnud üksnes meie isa, vaid ka teisi patsiente, et ta oli alkohoolik ja võttis altkäemaksu, ja ka poliitiliselt polnud päris õige, et on juba tõendusmaterjal, ja ka meediaväljaanded teavad ja varsti kirjutatakse kõmuline lugu sellest peaarstist- litapojast, kelle peas ei olmud kõik korras, ja ka Doktor nõustus lõpuks tunnistusi andma. Selline äkiline muutus. Vend hakkas isegi selle loodetud summa peale võlgu võtma. Paar nädalat elasime selles lootuses, et õiglus võidutseb, kuni siia sõidab Doktor, vend kohtab teda ja tänab, et tunnistab meie kohtuasjas, aga Doktor ütleb: “Ma ei tunnista, seal ei olnud midagi, keegi ei tapnud kedagi, isa oli juba vana, süda ei pidanud operatsioonile vastu, keegi ei teinud mingit viga.” No kuidas nii? Kord tahab tunnistada ja siis jälle ei taha? Oi, mu vend-kadunuke läks närvi, läks hirmus närvi. Mina pole nii äkiline nagu tema, proovisin teda rahustada, aga tulutult. Ta oli Doktori peale jube tige. Mina proovisin teda rahustada, aga ta muudkui marutas…”
Meister katkestas Moralese pika jutustuse:
“Aga ma kuulsin, et eile läksite vennaga tülli… kas ikka selle asja pärast?”
Sel hetkel muutus Morales jälle Hyde-Moraleseks.
“Küll ma juba tean, kelle käest sa seda kuulsid!” kiristas ta hambaid ja tõusis toolilt. “Ma löön selle lita maha! Kuulas meid pealt! Ta vihkab mind ja minu venda!”
“Ja ma tean, mille pärast. Just täna sain teada,” teatas meister.
Morales kiristas jälle hambaid ja näitas jahmunud meistrile ust, röökides:
“Jutul lõpp! Oleme juba küllalt lobisenud! Käi välja! Lõpp!”
*
Meister tõusis. Jättis Moralesega jahedalt hüvasti, kummardas elegantselt baarileti taga seisvale pani Jolale.
Ta läks välja. Ta enesetunne polnud sugugi halb. Nagunii kõik Stiilses olijad mõtlesid endamisi: “On juba küllalt joonud, eks siis lähebki minema.”
Ta polnud joonud juba üle poole tunni. Morales ei märganud, et meister istus aina sama täis pitsi taga, meister ei joonud, sest ei tahtnud enam juua. On olemas mingi piir. Istus ja kainenes. Kuni sai peaaegu päris kaineks. Tal oli palju üle järele mõelda. Sai kaineks. Ja ta otsustas välja minna. Mida ta ka tegi.
Väljas oli tihe udu. Kogu päeva tuul, siis vihmake, nüüd tihe udu. Nähatavasti järgneb sellele rahe. Või siis hakkab lund sdama.
Mingi ehmunud kana põikles meistri eest kõrvale. Ja kadus udusse.
Meister vaatas kanale järele. Aga udust ilmus nähtavale hoopis väikest kasvu inimene. Astus udust välja, ja aeglaselt, jalga jala ette asetades lähenes meistrile.
Ta nägi välja nagu oleks välja ilmunud minevikust. Nagu oleks udus mingi uks minevikku.
Hall, väike, väga siniste silmadega, nägu krimpsus nagu õunanäss.
Üle õla oli tal voodilinast kokkuseotud hall komps.
Kusagil oli meister temast juba kuulnud, ah jaa, hommikul rääkis temast Morales, aga vanake oli ju ringi käinud aastate eest, hiljem kadunud.
Deliirne nägemus. Kindlasti deliirne nägemus. Mida muud oligi meistril oodata. Aga miks polnud see üldse ähvardav ja painav?
Arglikult naeratas ta sellele deliirsele nägemusele, mida muud võis ta teha? Aga nägemus ei naeratanud vastu. Puuris vaid oma siniste silmade pilgu meistri näkku.
Meister kannatas selle pilgu välja.
Vanamees ei peatunud, läks aina edasi, väga väikeste tippivate sammudega.
Meister otsustas riskida. Meister sai tihti sellistel puhkudel tundmatutelt liitlastelt äkitselt paraja portsu absurdset julgust.
Kõige enam osutub see illusiooniks, haihtub, kaob, nii nagu ikka tavaliselt.
Meister otsustas riskida ja pöördus viirastuse poole:
“Tere õhtust.”
Nägemus noogutas.
“Kuhu te siis ka lähete?”
Nägemus noogutas jälle. Nähtavasti oli see tumm nägemus. Meister ei teadnud, mida veel vanamehelt küsida, ütles siis ainult:
“Kaitsku teid jumal!”
Ainult sellise loosungi jõudis ta meelde tuletada, aga see polnudki kõige hullem. Ta oleks võinud ka midagi sobimatut lausuda. Viirastuslik vanamees ei reageerinud, ei vastanud, üksnes tatsas edasi.
Pöördus siis hetkeks ringi ja ütles meistrile väga vaikselt:
“Valgus on surnu majas, valgus!”
Ja siis astus udu sisse.
Kadus udusse.
Meister seisatas, jäi mõttesse ja pani suitsu ette.
Mis täna veel toimub?
Toimuvad halvad ja head asjad.
Kas halvad saavad karistatud ja head tasutud?
Raske öelda.
Teada oli vaid, et tuleb veel veidi naeru ja palju nuttu.
Looming
(Henrik Lindepuu tõlkes)
“Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna), Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009
“Kaksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009
“Kolmteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2010
“Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011
Thilo Sarrazin
Thilo Sarrazin (1945) – saksa poliitik, kirjanik ja endine Saksamaa Bundesbank`i (keskpanga) juhatuse liige.
Sarrazini raamat oli 2010 aastal augustis ilmumise järel Spiegeli bestselleritabeli tipus 21 nädalat, kõigutades oma sõnumiga Saksa ühiskonna alustalasid. Vallandunud poleemika viis algul Sarrazini seisukohti kahtluse alla seadnud Angela Merkeligi avaliku väljaütlemiseni 2010 aastal, et multi-kulti poliitika on Saksamaal läbi kukkunud. Sellest ajast alanud poliitiline debatt ei näita vaibumise märke, mis on viinud isegi Sarrazini vastaste administratiivmeetmeteni. Kõik need asjaolud on pigem kasvatanud selle ühiskondlik-poliitilise raamatu edu, mis on detsembrist 2013 ka eesti lugejate laual.
Katkendid: “Saksamaa käib maha”, Hea Lugu 2013, tlk Janno Toots, lk 245-248; lk 286-290.
Lääne inimese pilk ei suuda eristada, millist islamit pooldab 15-17 miljonit Euroopa muslimit. Õieti keegi ei tea, mis jutlusi peetakse mošeedes. Kindel on see, et tegemist on äärmiselt suletud religiooni ja kultuuriga, mille pooldajad vaevu huvituvad neid ümbritsevast läänelikust õhtumaast – kui just tegu ei ole materiaalsete hüvedega.
Saksa endise liidukantsleri Gerhard Schröderi kirjutis, mis valmis Šveitsi rahvaküsitlusel otsustatud minarettide keelamise reaktsioonina, näitab, milliseid illusioone võib endale luua, ehkki nii vastutaval ametikohal on see lubamatu. Schröder arvab nii:
– Peame tunnistama, et islamist on saanud meie ja Euroopa ühiskonna osa.
Kommentaar: ei, me ei pea. Peame tunnistama, et meie seas elavatel muslimitel, nii nagu katoliiklastel, vabakiriku liikmetel ja Jehoova tunnistajatel on õigus usuvabadusele. Ei midagi rohkemat ega vähemat.
– Islam ei ole poliitiline ideoloogia, vaid rahumeelne religioon. Seda õpetab koraan.
Kommentaar: koraan õpetab ka vastupidist, see ju ongi probleem islamiga.
Arusaama valgustatusest ei tohi kasutada eraldamiseks.
Kommentaar: just seda tohibki! Suhtumine õhtumaisesse valgustusse paneb asja paika.
– Suhtumine moslemiriikidesse peab muutuma. Türgi on põhimõtteliselt demokratiseerunud.
Kommentaar: meie õigus ja kohustus on vaadata moslemiriike lääneliku pilguga ning mõõta meie normidega.
Kaks päeva hiljem avaldas saksa-türgi sotsiaalteadlane Necla Kelek Schröderi viltusele loetelule väga teravas stiilis vastuse. Erinevalt Schröderist tunneb ta Türgit ja islamit:
– Islam on tuhat aastat pidanud läänega püha sõda, alates Toursi ja Poitiers` lahingust kuni Viini piiramiseni Suleiman I juhtimisel.
– Islam on usk ühte jumalasse. Tema õpetus ei tunne kiriku ja riigi eraldamist. Üksikud muslimid on valgustatud, islam mitte.
– Valgustatuse universaalsus tähendab, et mitte kõik kultuurilised ja religioosed erinevused ei ole aktsepteeritavad, muidu peaks ka sundabielu heaks kiitma.
– Erdogani Türgi demokratiseerimises on küsimärke. Tema valitsemisajal tõrjutakse naised taas kõrvale, koduseinte vahele. Vaid iga neljas Türgi naine töötab, enne Erdogani võimuletulekut tegi seda iga kolmas.
Necla Kelek võtab kokku: “Ka Schröder ei taha mõista, et islam on süsteem ja mitte ainult usk ühte jumalasse. Jälle peaksid ennast muutma eurooplased ja Euroopa meedia ja vaatlema muslimeid “teise pilguga”. Vaid läänele suunatud nõudmistega ründab endine kantsler selja tagant islami valvuritega vaidlevaid sekulaarseid muslimeid.”
Usuvabadus – ja koos sellega ka mõttevabadus – on islamis paremal juhul õrn taimeke, mis siin ja seal viljatust pinnasest pea välja pistab. Neue Zürcher Zeitung`i ühes ja samas artiklis kombineeriti kaks uudist. Esimene uudis: Türgi peaminister Erdogan hindas Šveitsi referendumi otsust keelustada minaretid “kui märki Euroopa silmnähtavast rassistlikust ja fašistlikust suhtumisest”. Islamofoobia olevat sarnaselt antisemitismiga kuritegu inimkonna vastu. Teine uudis: Euroopa Komisjon kritiseerib oma värskeimas väljaandes, et Türgis toimuvad endiselt rünnakud usuvähemuste vastu. Lisaks puuduvat õiguslik raamistik, milles kõik mittemuslimid ja alaviidid saaksid vabalt tegutseda ja oma vaimulikke koolitada.
Türgis on põlistel kristlikel kogudustel keelatud uute kirikute ehitamine. 30 aasta eest suletud kiriklike kõrgkoolide taasavamine on keelatud. Varakeskaegne Väike-Aasia oli üdini kristlik piirkond. Esimese maailmasõja eelõhtul oli praeguse Türgi elanikest siiski veel 25% kristlased. Pärast 1,5 miljoni armeenlase ja mitmesaja tuhande arameakeelse assüürlase genotsiidi Esimeses maailmasõjas ning 1,5 miljoni Kreeka õigeuskliku massiküüditamist pärast Esimest maailmasõda on kristlaste osakaal langenud 0,2%-ni.
Ka parima tahtmise juures ei saa Türgit nimetada usulise sallivuse etaloniks. Riigi peaministri mõõdutundetu või üleolev keelekasutus on kõike muud kui sallivuse ere näide. Aastasadade jooksul viidi Türgi kristlikud kirikud sunnitult sekulaarse, pluralistliku enesetunnetuseni. Islamis puudub igasugune enesetunnetus tänase päevani. Peaaegu kõigis islamimaades – Egiptusest Malaisiani – tugevneb surve kristlikele vähemustele ja seda kuni ehtsa tagakiusamiseni ja füüsiliste ähvardusteni välja. Nagu ka piibel, on koraan üsna sünge ja vastuoluline, kuid seejuures ilmekas ja ajakohane. Koraani suurade tekstide väidetav absoluutne tõde võib vastavalt lähtearusaamadele ja tekstikatkendi oskuslikule valikule viia täiesti erinevate järeldusteni. Ka terrorismi õigustamiseks sobivaid suurasid on piisavalt. Neist võib tuletada uskumatute suvalise, ka kõige halvema kohtlemise õigustuse. Muuhulgas võib uskmatuid vajadusel petta ja neile valetada.
Kui õige poleks ka lähenemine, et ikka ja jälle tuleb igaühega rääkida, niisama naiivne on arusaam, et institutsionaliseeritud dialoog meie muslimitest migrantidega võib mõjutada islami üldist puhastumist valgustatuse mõttes. Kõigi Euroopa riikides muslimitest migrantidega ohtralt peetavate islamikonverentside kohta ütleb Christopher Caldwell pilkavalt: “All country pursue roughly the same strategy for assimilating Islam, elevating Muslim pressure groups to pseudo-govermental status and declaring that doing so will produce an Islam that reflects the values of Europe rather than vice versa.”
Mitte kõik, mis kannab dialoogi nime, ei ole dialoog. Saudi Araabia kuningas Abdullah soovib väidetavalt kultuuridevahelist dialoogi, aga samaaegselt ka šariaadi eksporti. Ning paljukiidetud mauride Andaluusias ei olnud sallivuse traditsioon väga arenenud: muslimitest valitsejad talusid küll juutidest ja kristlastest vähemusi, kuid nende liikmed olid teise klassi kodanikud, kes said usuvabaduse suure peamaksu eest.
/…/
Sotsiaalriik ja integratsioon
Erinevalt Saksamaast pole Türgis ega teistes muslimitega riikides põhitoetusi ega sotsiaalabi. Kes jõuab mingil moel Saksamaale või mõnda teise Euroopa riiki ning saavutab seal legaalse staatuse, see tagab endale tööl käimata sotsiaaltoetuste näol sissetuleku, mis on palju suurem sellest, mida ta sünnimaal tööga teeniks. Sissetulek on veelgi suurem, kui tegemist on pereinimesega. Migrantide kodumaal on rahalisel kujul peretoetused täiesti tundmatud.
Klassikalistes immigratsiooniriikides nagu USA, Kanada ja Austraalia midagi sellist ei ole. Alles aastaid pärast riigis elades saab USA-s õiguse sotsiaalabile, mis on aga Saksa põhitoetusega võrreldes väga kasin ja mida antakse ainult viie aasta jooksul. Kes rändab sisse USA-sse, olgu legaalselt või illegaalselt, peab uskuma oma võimetesse. Saksamaale sisserändajatele on tagatud majanduslik kindlustatus – sõltumata oma jõust ja toimekusest.
Võib oletada, et Saksamaal on immigrandid rahulolevad ja USA-s rahulolematud, aga tegelikult on see täpselt vastupidi: USA-s küsiti sisserännanutelt, et kui kaua kestis, et nad tundsid end riigis “mugavalt” ja “kogukonna liikmena”. 77% arvates kestis see vähem kui viis aastat. Vaid 5% ütles, et nad ei ole end USA-s kunagi koduselt tundnud. Seevastu väidab 58% Türgi päritolu inimestest, et nad ei tunne end Saksamaal teretulnuna; 78% ei leia, et Angela Merkel oleks nende kantsler.
Selle seletus on lihtne: USA-sse läheb vaid see, kes usub endasse. Kui ükskõik millisel arengutasemel ühiskonda õnnestub omal jõul intergreeruda, siis tuntakse saavutuse üle uhkust ja ollakse tänulik ühiskonnale, kes andis selleks võimaluse. Kes saab midagi aga kingitusena, on parimal juhul pealiskaudne ja enamjaolt tänamatu. Kingi saaja tunnetab, et teda ei respekteerita ega võeta piisavalt tõsiselt. Kaitsmaks oma mina, areneb temas negatiivne suhtumine heategijatesse. Need on elementaarsed psühholoogilised mehhanismid, millest hoidumine on vaevu võimalik. See seletab näiteks osaliselt ka paljusid idasakslasi närivat rahulolematust, mille kutsub esile Saksamaa taasühinemine. Neile kukkus liiga palju niisama sülle ja omal jõul ei tehtud piisavalt, mistõttu tuntakse end nüüd ebaõiglaselt kohelduna. USA, kus sisserändajaid majanduslikult ei toetata, saab endale aga paremad immigrandid, kes kõigele lisaks integreeruvad kiiremini:
“Mass immigration may be hard to combine with a generous welfare state, but this argument applies more to Europe than to America. In America it is hard for an able-bodied male adult to do anything more than subsist on welfare. So immigrants work, which means they are seldom much of a drain on the public purse, and they have no choise but to assimilate. People who work together have to get on with each other so they generally do.
Because immigrants have to work, America does not have ghettos full of permanently jobless and alienated male immigrants, as in France, for example. This is why immigrants rarely riot. They are too busy earning a living.”
Klassikalistesse immigratsiooniriikidesse suundub palju rohkem võimekaid sisserändajaid, kuna ülejäänud ei näe endale seal võimalusi. Nendes riikides kehtib teistsugune sotsialiseerumismudel, sest töötul puudub põhitoetuse ja sotsiaalvõrgu ahvatlus. Lisaks sellele ei peeta neis riikides imelikuks sisserändajate sorteerimist majanduslike ja sotsioloogiliste kriteeriumide põhjal. Austraalia immigratsiooniametnikud kasutasid aastakümneid viitsada sõna hõlmavat dictation test-i, millega sõeluti välja kõik, kes ei osanud korralikult inglise keelt ja kellel puudus teatud haridustase.
Loomulikult kujunevad ka USA-s välja teatud rahvuste, keelte ja rahvusrühmade paralleelühiskonnad. Aga need on laadilt hoopis teistsugused, kuna igaüks peab oma leiva ise välja teenima ja seda ka teeb. Mingil ajahetkel niisugused ühiskonnad tavaliselt lagunevad; kui mitte, siis pole hullu midagi, sest kõik on pühendunud valitsevale kultuurile. Samas tekivad Saksamaal sotsiaalsüsteemi toel suured etnilised kolooniad. Ligi 30% abikaasade juurde kolivatest isikutest tuleb intergratsioonikursuste maksust vabastada, kuna nende riigis elavad partnerid elatuvad sotsiaaltoetustest.
Saksa sotsiaalriigi valed stiimulid avalduvad eeskätt migratsioonitaustaga perekondade puhul. Neid on põhitoetuse saajate seas keskmisest rohkem. Kui migratsioonitaustata abivajajate leibkonnas on keskmiselt 1,8 inimest, siis sisserännanute peredes on neid 2,8. Põhitoetust saavad migrantide leibkonnad on oma elatustasemega selgelt rohkem rahul kui need, kellel ei ole migratsioonitausta. Nad saavad endale ka rohkem lubada. See on arusaadav: perekonna suuruse tõttu saavad nad sageli kuus 3000 eurot ja rohkem toetusi. Seda on palju rohkem sellest, mida saaks madala hariduse ja puuduliku keeleoskuse tõttu tööturul ning tunduvalt rohkem sellest, mida saaks kunagi sünnimaal teenida. Kui lisaks tuleb veel nn musti otsi, siis seda parem.
Teadlaste abstraktseid järeldusi kinnitavad Astrid-Sabine Busse vahetud kogemused. Busse juhatab Neuköllni pikapäevaalgkooli, kus käib 654 õpilast, kellest 80% on migrandid ja 80% kehvade sotsiaalsete oludega perekondadest. Direktor kurdab araablaste massilise lisandumise üle:
“Nad hoiavad lihtsalt omaette. Meil ei pea ju enam üldse integreeruma. Kvartal võetakse lihtsalt üle ning lastakse ennast poputada. Ma näen ju toidutoetuste teadetest, kui palju raha on neil peredel tegelikult, kõik sotsiaalabist; kui perekonnas on palju lapsi, siis saadakse kuus 3000-3500 eurot. Taheti teha saadet vaesuses elavatest migrantide lastest. Kinnitasin, et meie algkool ei sobi, sest pakkuda oleks vaid vaeseid tööinimesi; kuivõrd kooli köögitööliste brutopalk on 7 eurot tunnis …, aga inimesed, kes ei tööta ja saavad rohkem… Kas teate, kui palju sotsiaalabi saavad minu kooli lapsevanemad? 400 000 eurot!”
Süsteem on perversne. Ükski araabia perekond, kelle lapsed käivad Neuköllni algkoolis, ei saaks USA-s punast krossigi. Sellepärast ei ela nad seal, vaid Saksamaal. Seevastu India itimehed lähevad pigem USA-sse. Saksa sotsiaalriigi priskete toetustega tõmmatakse ligi sisserändajate kehv seltskond. Toetuste süsteem tasustab kõrgelt nende viljakust ja meelitab seetõttu ligi homsete migrantide alamkihti. Hea majanduslik hoolekanne viib selleni, et integreerumiseks puudub igasugune surve. Astrid Busse juhitud pikapäevaalgkooli araablastest poistest saavad homsed noored vägivallatsejad, samas kui kooli tüdrukud abielluvad varakult, saavad palju lapsi ning kindlustavad pere sissetulekut suuremate toetuste näol.
Saksa sotsiaalriigi tagatud igakülgne hoolitsus meelitab ligi muslimitest migrante ning õõnestab samas kõiki integratsioonipüüdlusi. Ajalehe Die Zeit toimetaja Stefanie Flamm kirjutas loo migrantidest, kes käivad regulaarselt Berliini Tiergarteni pargis grillimas. Ta lõpetas artikli sõnadega: ”Need on rahutuks tegevad küsimused, mis tekivad (seal pidevalt vedeleva ja koristamata) prügi kõrval: kuidas on võimalik, et pärast enam kui 20-aastast Saksamaal viibimist ei tea Mehmet ja Aysu Henki peale Tiergarteni põõsaste ühtegi teist kohta, mis neile meeldib? Et Rayani perekonnas pole kellelgi alalist töökohta? Et Rayan on abielus mehega, kes peab talle ütlema, kuidas olla, kuigi too ei oska isegi linnakaarti lugeda. Kas tegemist on probleemiga, mida ainuüksi “grillivalvurite” abil lahenda ei saa?”
Suhtumisega, mida muslimitest migrandid võivad vabalt kultiveerida Saksa sotsiaalriigis, käiksid nad oma kodumaal alla. Kui nad meile saabusid, olid nad suures osas harimata ja võhiklikud, aga võimalik, et valmis oma panust andma. Kuna Saksa sotsiaalriik tagab neile rohkem toetusi, kui nad kunagi suudaks teenida tööga, siis korrumpeeruvad nad süstemaatiliselt, kuigi mitte just päris vastu tahtmist.
Heinz Buschkowsky räägib türklannast juuksurist, kes viis oma äri Neuköllnist ühele Berliini peatänavatest, Kurfürstendammile. Neuköllni põhitoetuse saajate seast ei leidnud ta enam peaaegu kedagi, kes oleks piisavalt kvalifitseeritud ja samas valmis töötama kollektiivlepingujärgse kindla kuupalga eest.
Uta Pasche kirjutab türgi tüdrukutest, kes osalesid Hammis töötajate heategevuslikus väljaõppes. Ta tsiteerib nende õpetajat: “Tüdrukud tahavad vaid mööda saata pulmadeni jäänud paar aastat ega mõtle elukutsevalikule.” Kõige meelsamini töötavad nad igasugust väljaõpet omamata mõnes triikimisfirmas. Türgit külastades kogevad inimesed seda, et sealsete eakaaslaste silmis ei maksa vanurite hoolekandekoolituse paberid eriti midagi. Üheksanda klassi poisile torkab silma, et Türgis on õpilased auahnemad ja tahavad rohkem õppida. Saksamaale naaseb ta teadmisega: “Türgis ei tule töötamata toime. Saksamaal on ka töötamata kindlustatud hea ninaalune.”
Seega ei pea olema sotsiaalteadlane, et aru saada, mis on muslimitest migrantidega Saksamaal valesti. Need vähesed, kes elus edasi jõuavad, kannatavad kaasmaalaste madala prestiiži tõttu. Paljud neist lahkuksid, kui avaneksid võimalused kodumaal. Saksamaale jäävad ja suure hulga lapsi soetavad need, kes moodustavad negatiivse valiku.
Pensionil olev õpetaja Christa Ludwig Bonnist oletab: “Ilmselt on koolijuhtidel, kultuuriministritel ja ka suurel osal poliitikutest hirm nõuda hariduskaugetelt kihtidelt kehtivate seaduste ja eeskirjade järgimist, kuivõrd see võiks meedias tekitada pahameeletormi. Samas jätavad nad unarusse omavastutuse ja eneseabi põhimõtted, mis on lõpuks demokraatia aluseks.” On vaja pingutamis-, aga meie toetame ja tasustame võrkkiige-kultuuri.
Nihat Sorgec juhatab Berliini Kreuzbergi hariduskeskust (BWK), mis pakub peamiselt migratsioonitaustaga noortele ametialast ettevalmistust ja õpet neile, kes ei suuda pärast üldhariduskooli lõpetamist läbida väljaõpet või leida õpipoisi kohta. Sorgec tuli 1972. aastal Türgist 15-aastaselt Saksamaale ja õppis linnaraamatukogus käies ja seal lugedes ära saksa keele. Nüüd proovib ta noori migrante veenda, et elus sõltub edu või ebaedu peamiselt inimesest endast. Ta rõhutab: “Mõne türgi organisatsiooni hädaldamismentaliteet ei tule kasuks. Seega viitab ta sellele, et paljudele on ettekäändeks väide, nagu puuduksid niikuinii igasugused võimalused.”
Linke
Tiit Matsulevitš “Vana kuld: Multikulti on läbi kukkunud, hüüab vaikiva enamuse hääl Thilo Sarrazin”, (intervjuu), Eesti Ekspress 27.11.2013, http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/valisuudised/vana-kuld-multikulti-on-labi-kukkunud-huuab-vaikiva-enamuse-haal-thilo-sarrazin.d?id=65197544
What did the Thilo Sarrazin really say? New English Review
http://www.newenglishreview.org/blog_direct_link.cfm/blog_id/29416
Raamatud
“Saksamaa käib maha : Ohtlik mäng oma riigiga”, Hea Lugu 2013, tlk Janno Toots
“Europa braucht den Euro nicht : wie uns politisches Wunschdenken in die Krise geführt hat”, München Deutsche Verlags-Anstalt 2012
Nädala autor 