Valdur Mikita
Valdur Mikita (1970) – eesti kirjanik ja semiootik. Lõpetas Tartu Ülikooli bioloogina ja kaitsnud magistri- ja doktoritöö semiootikas.
Foto: Margus Ansu, http://tartu.postimees.ee/galerii/30774/tartu-kultuurikandjate-autasustamine/2829994
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali (2013. aasta) aastaauhinna nominent
KATKEND: Lingvistiline mets, Grenader 2013, lk 32-36
Kolmas kirjaoskus
Tänapäeva teadvuseuuringud on jõudnud üsna ebahariliku mõtteni – teadvus ei vaja enamikku neist eeldustest, mida me tavaliselt inimestele omistame. Lihtsamalt öeldes: näib, et teadvus pole tingimata orgaanilise aine või närvisüsteemi privileeg, vaid pigem üks mateeria organiseerumise viise, mis võib teatud tingimustel realiseeruda. Teadvus võib selle seisukoha järgi olla ka robotitel, loomadel, taimedel või koguni nendest moodustatud liitsüsteemidel. Nii on teadvuseuuringud omamoodi uuel kujul tagasi jõudnud John Ecclesi veendumuse juurde, et teadvus on mateeria võluv lisamõõde, ajas ja ruumis piiritlematu substants, mille külge “aheldab” ennast inimene sel hetkel, kui ta midagi teadvustab. Ecclesi eluajalgi oli selline idee sedavõrd kummaline, et niisuguseid mõtteid võis endale lubada üksnes Nobeli preemia laureaat.
Tulles tagasi ühe oma ammuse idee juurde, võiks öelda, et inimene ei saa kõrvitsaga rääkida mitte seetõttu, et see oleks põhimõtteliselt võimatu, vaid probleemi olemus on puhtal kujul semiootiline. Mõlemad, nii inimene kui ka kõrvits, on kommunikatiivsed süsteemid, kuid me lihtsalt ei kohtu ühises keeleruumis. Meie keeled on konstruktiivseks vestluseks liiga erinevad. Kuid teadmised ümbritsevast maailmast on meid vähehaaval harjutanud mõttega, et vähemasti elusloodus pürgib aiva suurema integreerituse suunas. Usutavasti teevad meie lapselapsed kõrvitsaga rääkimises juba märkimisväärseid edusamme.
Kui ma oleksin kuri arvuti, kes tahaks ühes singulaarses arengupunktis inimesi maapealt minema pühkida, siis ma värbaksin endale taimedest sõjaväe. Taimed on piisavalt keerukad olendid, neile teadvusemoodulit külge pookida ei pruugi olla sugugi keerukam kui rauast ja ränist arvutile. Singulaarsuse hüpotees lähtub üldjuhul eeldusest, et teine teadvus on vaenulik ning üritab võitluses ressursside pärast inimest maa pealt tõrjuda. Kuid erinevad teadvused võivad hakata tegema ka koostööd ja selline mitme integreeritud teadvuse baasil tekkinud eluvorm võiks juba olla järgmine etapp universumi ettearvamatus evolutsiooniloos. Veel paarkümmend aastat tagasi toimus suurem osa inimestevahelist suhtlust lingvistilises keeleruumis, nüüd toimub 99,99% suhtlusest programmeerimiskeelte kaudu. Maakera kui kommunikatsioonisüsteem on väga lühikese aja jooksul totaalselt muutunud. Selle juba on “kaaperdanud” arvutid, kuigi rooliratas on veel inimese käes. Me ei märka lihtsalt seda muutust, see on nähtamatu. Kuid ajaloos on alati läinud nii, et keelemuutused toovad varem või hiljem kaasa ümberkorraldusi ka reaalses maailmas. Küsimus inimese saatusest taandub viimaks ikka küsimusele inimese kui orgaanilise substraadi kohanemisvõimest.
Aju näib olevat ehitatud tohutu varuga, inimese sisekõne võib muutuda väga suurtes piirides. Autokommunikatsiooni paindlikkus on võib-olla ainus eksistentsiaalne puhver, mis kaitseb psüühikat kollapsi eest. Küsimus inimese ellujäämisest taandub seega suurelt osalt autokommunikatsioonile. Mõtlemise meistriklass on minu nägemuses sisekõne plahvatuslik avardumine. Kommunikatsiooni ja autokommunikatsiooni erinevus on mõneti sarnane kõvasti ja vaikse lugemisega. Vaikselt lugemise jaoks oleks meil tarvis hoopis teistsugust (näiteks piltkirjal põhinevat) märgisüsteemi, foneetiline märgisüsteem on hääletult lugemise tarvis lihtsalt väga ebapraktiline. Ideaalis võiks inimene kunagi tulevikus salvestada ühe ja sama raamatu näiteks “ettelugemise” kirjasüsteemis ning “vaikselt lugemise” kirjasüsteemis. Miks me seda juba praegu ei tee – küsimus on teistpidi ebapraktiline. Sellise märgisüsteemi juurutamiseks ja äraõppimiseks kuluks liiga palju aega. Ent pole võimatu, et mingil hetkel saab see siiski teoks.
Sisekõne ja väliskõne vahel valitseb osaliselt samasugune erinevatest märgisüsteemidest tulenev barjäär. Kui me kirjutame üles mõtte “kere on juba heledaks läinud, peaks midagi naha vahele pistma”, siis sisekõnes räägivad nõnda ainult skisofreenikud. Normaalne inimene surub selle lausungi kokku lühikeseks indeksiks, näiteks suvaliseks käskluseks “hüva!”, või kujutluspildiks ehk sisemise piltkirja märgiks (“aurav supipott”). Selline koodivahetus on inimese jaoks vaistlik ja kaasasündinud. Samuti ei kujutle vaimselt terve inimene oma sisekõnet vasakult paremale ja ülalt alla jooksva tekstina, vaid ruumiliselt pideva eideetilise vooluna, mille kõige puhtamaks esinemiskujuks on näiteks unenägu.
Selline indeksitest ja akronüümidest sisekõne on ka mitmiktajul põhineva metsakunsti mõistmise võti. Kui me kõnes väljendame oma rõõmu näiteks nii: “Ohoo, küll on täna ikka tore päev!”, siis sisekõnes võib selle seisundi märgiliseks väljundiks olla mis tahes käepärane tähelepanu köitev objekt, näiteks tuules kiikuv oks. Häälitsuste ja liigutuste abil saame oma emotsioone “jooksutada” mööda puid. Tavalisest tekstist eristab sisekõnelist ergastusseisundit selle improvisatsiooniline olemus. Inimene hakkab mõne objekti kaudu oma kogemusi organiseerima, teadmata, kuhu ta välja jõuab. See meenutab võib-olla natuke šamaani lendu maastiku kohal – ta ei saa kuidagi ette teada, kuhu see rituaal teda viimaks juhib. Kummaline on see, et lihtsad kõlamaalingutest koosnevad matkimishäälitsused või –liigutused on tegelikult suurepärased emotsionaalse seisundi suunajad. See on instinktiivne, seda ei pea õppima, kõik väikelapsed saavad suurepäraselt ennast väljendatud üksnes selle primitiivse märgisüsteemi abil. Hääl ja liigutused on kehale kõige lähemal, seetõttu on nende mõju ka inimesele kõige tugevam. Nende abil suunab sisekunstnik- šamaan oma autokommunikatsiooni, kasutades äratõukepunktina suvalise loodusobjekti kuju. Vormid mõjuvad inimesele. Minu arvates tuleks siinkohal visata tänapäeva kunstiteooria hetkeks prügikasti ja võtta omaks lihtne tõdemus, et sisekunst ongi kõige võimsam kunst. See loodusvägi kohiseb Eesti metsades ja meelitab enda juurde paleoliitilise lugemisoskusega inimesi.
Mulle näib, et Eesti muinasmaastikud on omamoodi paleoliitilise mõtteviisi reservuaar. Meil on olemas kakas tänapäeva maailmas haruldast asja: ürgloodus ja animistlik mõtteviis. Nende kahe ühinemispunktis võtab kuju mingi teine plaan, mis lubab maailma näha hoopis teise nurga alt. Inimene on pisut väsinud kahest suurest tsiviliseeritud süsteemist, milleks on hellenistlik institutsionaalne kultuur ja kirjasõna. Kiri viib inimese juurest ära tema mõtted, kõrgkultuur kipub tihtipeale ära viima inimese hinge. Nende kahe laiutamise tulemusena on aja jooksul kaduma läinud midagi väga olulist, mis inimese puhtana hoiaks. Selle ülesleidmiseks tuleks tagasi minna arhailise inimese juurde. Usun, et Eestis võivad need kihid veel olemas olla. Inimese siseilm oli viimati kunsti objekt šamaanidel. Mets võiks ehk seda vana mõtteviisi taas meelde tuletada. Teatud mõttes on mets ainus tõeline Eesti Rahva Muuseum – püha kiri, milles on kõik sees. Mets võiks olla eestlase kolmas kirjaoskus, mitmiktaju kiirendi. Meie vana kultuur on puust ette tehtud ja niivõrd massiivne, et võib-olla just seetõttu pole me osanud seda lihtsalt tähele panna.
See kolmas kirjaoskus (tegelikult küll esimene) oli kunagi tõenäoliselt kultuuri keskne sümbolsüsteem. Kirja teke ja kultuurimuutused surusid selle tajuvormi perifeeriasse, kuid ei hävitanud siiski lõplikult. Minu arvates ligineb mitmiktaju hoopis teisi teid pidi sellelesamale arhailisele tajuvormile ja niipea, kui meil tekib piisavalt selge ettekujutus selle vana ja vägeva looduskeele olemusest, hakkab inimene seda taas suure naudinguga kultiveerima. Üks lonks värskendavat perifeeriat ravib inimese terveks nii mõnestki hingehädast. Lisaks näib mulle, et selle mõtteviisi kaudu on palju lihtsam mõista ka muistse inimese maailmapilti.
Kusagilt siit tuleneb põhimõtteline erinevus sisekõne suunitluses, kui omavahel võrrelda näiteks koolis käinud ja kirjatarkusest puutumata inimest. Kui kõne võib mõlema inimese puhul võrdlemisi sarnane, siis nende sisekõne kuulub ilmselt täiesti erinevatesse maailmadesse. Võiks öelda, et kiri rikub paratamatult ära lapse sisekõne. Me loeme, kirjutame ja mõtleme kirjasüsteemi abil, mis oli kavandatud paar tuhat aastat tagasi tegelikult kirikliku liturgia teostamiseks. See, et sisekõne võib näiteks “joosta” ka puude peal, on tänapäeva inimese jaoks midagi ebaharilikku ja võõrast, sest tema mõtlemist jääb alatiseks mõjutama ahistav kujutelm foneetilise kirjasõna absoluutsest hegemooniast. Just see on põhjus, miks mulle sünesteesia nii kangesti meeldib – see tõmbab inimese lahti kirja küljest ja osutab “vabale maailmale”, kus puudub foneetilisel sisekõnel põhinev eneserepressioon. Minu arust tuleks kusagilt siit otsida põhjust, miks arhailise inimese sisekõnet valitseb hoopis teistsugune – maagiline sõna. Lõppkokkuvõttes on mis tahes psühhoteraapia taandatav võimele muuta radikaalselt oma sisekõnet.
Mõtlemise piirid on ilmselt samuti sisekõnelised. Leida üles autokommunikatsiooni haruldasi vorme on enda sees ringihulkumise üks paeluvamaid aspekte. Kõik hakkab pihta lihtsatest asjadest, mille peale on esialgu raske tulla – lahkuda visuaalsest ettekujutusest, kuidas kirjasüsteem on õpetanud meid maailma nägema ehk siis foneetilise teksti paigutumisest paberil. Sisekõnes võib tähenduse indeksiks olla näiteks täiesti vabalt mõni looduskuju ja ma olen sügavalt veendunud, et muistse inimese kultuurivaramusse kuulusidki säärased “loodusest laenatud” raamatud. Siin põgusalt kirjeldatud puuvõrasünesteesia on üks võimalikke sisekõnelisi tajuvorme, kuid neid võib olla ja ongi kindlasti palju rohkem. Fakt on aga see, et sellise arhailise teksti lugemise ja loomise mõnu võib olla määratu, katarsiseni küündiv kultuurikogemus.
Looming
Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks” (väitekiri Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, juhendaja Igor Černov) Tartu, 1994
“Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias” (dissertatsioon Tartu Ülikooli semiootika osakonnas) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000
“Äparduse rõõm: keele- ja kultuurimänge” Tartu: V. Mikita, 2000
“Rännak impampluule riiki” (illustratsioonid: Valdur Mikita) Tallinn, 2001
“Kirsiõieturundus: visioon alternatiivsest turundusest”,Fontese Kirjastus, 2004
“Metsik lingvistika: sosinaid kartulikummardajate külast” (kujundus: Maite Kotta), Grenader, 2008
“Teoreem”,HM, 2011 (kogumik kahest jutust “Jänesekapsa teoreem” ja “Nõia teoreem”)
“Lingvistiline mets”, Grenader, 2013
Linke
Sven Vabar, Valdur Mikita tontlikud kataloogid, intervjuu, Looming 5/2002, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/valdurmikita.htm
Marek Tamm, Head eesti jutud, Varraku raamatublogi 27.09.2011, http://blog.varrak.ee/?p=4382
Valdur Mikita: Hurda tagasitulek ehk kuidas sokutada šamaanile nutitelefon, Postimees 1.01.2014, http://arvamus.postimees.ee/2647364/valdur-mikita-hurda-tagasitulek-ehk-kuidas-sokutada-samaanile-nutitelefon
Vahur Afanasjev, Areeni kaanelugu: Valdur Mikita, metsik isekirjutaja, Ekspress 24.01.2014, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/areeni-kaanelugu-valdur-mikita-metsik-isekirjutaja.d?id=67661815
Katrina Kalda
Katrina Kalda – eestlannast prantsuse kirjanik (s 1980)
Foto: Léo Delafontaine
Prantsuse Akadeemia tunnustas kirjanik Katrina Kaldat 5. detsembril 2013 Pariisis toimunud tseremoonia raames keelepreemiaga, mis on asutatud 1960. aastal ja millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse. (http://www.academie-francaise.fr/prix-du-rayonnement-de-la-langue-et-de-la-litterature-francaises)
Katrina Kalda pälvis keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides “Eesti romaan” ja “Jumalate aritmeetika” ja teenete eest prantsuse kirjandusele.
Kuna kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Kalda debüütteos “Eesti romaan” (“Un roman estonien”, 2010) kirjeldab Eesti lähiajalugu, on meedia jõudnud nimetada Kaldat juba Sofi Oksase “vaimseks õeks”, “mantlipärijaks” jne, mis paistab pidavat paika vaid osaliselt.
“Jumalate aritmeetika” (2014): Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.
Katkend: Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”, Varrak 2014, tkl Anti Saar, lk 79-84.
3. aprill 2010
Täna öösel taas üks õudne unenägu: alanud on sõda, ma põgenen. Lähen läbi metsa, üle mudaste küngaste, kõnnin teadmiseta, kus vaenlane asub. Märkan, et sügis on käes, lehed muutuvad kollaseks ja punaseks ja langevad maha. Liigun ikka edasi. Korraga on ümberringi lumi, kõikjal kuhu pilk ulatub, ning tumedad kogud, kes liiguvad edasi nagu minagi, kuid liiga kaugel, et võiksin nendeni jõuda või nendega kõnelda. Jõuan ühe tillukese, üleni lumme mattunud onni juurde. See nagu oleks minu kodu ja nagu ei oleks ka. Võin onnis olla vaid pikali asendis. Siin tulebki mul ilma relvadeta oodata, et lumi sulaks ja sõda lõpeks.
Ärgates oli uni ikka veel minuga ja moonutas mu ümbrusetaju. See oli üks neid unesid, mis löövad narmendama ja jäävad kauaks tegelikkuses edasi hargnema. Kulus terve hommikupoolik, enne kui hakkasin end taas mugavalt tundma. Seinakapid näisid olevat kasvanud. Kõik jälgis mind, miski ei olnud oma kohal. Mul ei õnnestunud leida kääre ega kohvipakki, mida olin oma arust just hetke eest näinud. Mu silmad vaatasid, ilma et oleksid näinud, ja mu nahk oli muutunud tundetuks. Teadsin, et piisab hetkelisest hajameelsusest, ja kogu see kummaline ruum, ümbruskonna pealetükkiv müra ja Pariisi taeva surnud valgus matab mu enese alla. Hakkasin nühkima köögikraanikaussi, praeahju ja pliiti, tühjendasin kapid, pühkisin need käsnaga puhtaks, viskasin vastikusega minema jahu-, pasta- ja riisipakid, milles uskusin olevat märganud toidukoide tiibu. Kui köök oli puhas, läksin koristama vannituba, seejärel magamistuba. Vahetasin välja rätikud ja linad, võtsin alla kardinad , et need valgendada viia, ning käisin lapiga üle kogu korteri, kandes hoolt, et ükshaaval saaks pestud iga parketiliist ja põrandaplaat. Oli keskpäev. Minu ärevus oli mõnevõrra taandunud, öine unenägu vähem esil – see hõljus värvituna, peaaegu läbipaistvana kuskil minu sees.
Istusin oma kirjutuslaua taha, kuid selle asemel et tööle hakata, jäin liikumatuks ja vaikseks, püüdes kindlaks teha vaheseinte tagant kostvaid hääli. Kus ma ka ei oleks, ikka on mul tunne, et keegi passib koridoris minu liigutusi ja tegusid. Olen õppinud sammude järgi ära tundma naabreid, kes trepist üles tulevad ja minu uksest mööduvad. Tundmatud hääled panevad mind palavikuliselt kuulatama. Mulle tundub, et Pariisis, isegi rikastes kvartalites, on kõigil korteritel lukud, mis krigisevad, ning torud, mis hakkavad kraani lahtikeeramise peale vilistama, sülgama ja urisema, uksed, mille alla jääb alati pragu, mis laseb läbi koridori kollakat valgust ja praesibulalõhna isemeisterdatud priimustelt, aknad, mis avanevad lärmakatele tänavatele, kust kostab poole ööni lakkamatult muusikat ja sõimu, joodikute jauramist ja klaasiklirinat. Öine müra katkeb vaid selleks, et algaks päevane müra: kõntsa kokku kaapiva tänavapuhastusmasina harjade motoriseeritud sahin, metroopeatuse poole jooksvate tööinimeste sammulaja, prügikastide kolksatused vastu majaseinu, kui prügivedajad need pärast tühjendamist hooletult käest heidavad, ning igavene hommikune vihm, mis muudab kogu kupatuse süngeks, niiskeks ja vastikuks.
Tuba, kus me Pariisis emaga elama hakkasime, oli täis seda müra, neid lõhnu ja valgusi, mille eest oli võimatu põgeneda ja mida ei saanud ignoreerida. Mitte midagi sellest ei olnud mulle tuttav. Eesti tänavad olid tol ajal mornid, külmad ja kesise valgustuse tõttu pimedad; lõhnatud, kuna puudusid välirestoranid; tühjad ja vaiksed, kuna autosid polnud kuigi palju ning jalakäijad olid tummad või rääkisid tasa, ikka kiirustades ühte või teise sabasse seisma. Kui buss peatuses inimesi maha puistas, kostis vahetevahel venekeelset vaidlemist, lapse nuttu või kummi kriuksatusi; siis, väga ruttu, kõik vaibus, inimhulk vajus laiali, pilgud põrnitsemas asfalti, ninad ja suud peidetud salli, käte otsas kõlkumas kilekotid või nöörist punutud paunad. Rõõmuhõisked ja valukriisked, armuoiged ja riiuhüüded ning joodikute lõpmatud ja häälekad monoloogid jäid enamasti koduseinte vahele; nende kuulmise eesõigus jäi naistele ja lastele.
Sellegipoolest pean ma tunnistama, et meie esimene peatuspaik Pariisis oli hele, puhas ja lõhnatu. See asus ühes 15. linnaosa majas, mille vestibüüli seinu katsid peeglid ja võltsmarmor, ruumid olid valged, kõrged ja mulüüridega ehitud, väikestelt rõdudelt aga, mida kaunistasid ilupuud, võis küünitades näha isegi Eiffeli torni. Kuid meie sealviibimine jäi lühikeseks. See väike võlumaa keset linna kuulus ühele umbes kuuekümneaastasele Pierre`i- nimelisele mehele, kes nimetas ennast Prantsuse filantroobiks ja väitis end olevat huvitatud Balti riikide saatusest. Ema oli temaga ühendust võtnud enne meie ärasõitu Eestist. Kohe meie saabumise õhtul pidasid ema ja härra Pierre söögilauas maha elava vestluse, mille käigus nad mõistsid üksmeelselt hukka Eesti okupeerimise, venestamispoliitika, Balti riikide rüüstamise nõukogude võimu poolt jms. Keset seda rahvusvahelist tippkohtumist otsustati mind korraga magama saata, nii et ma ei saanudki teada, mis järeldustele nad jõudsid või kuidas üldse õhtu lõppes. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, istus ema mu voodiäärel. Eelmisel õhtul lahti võetud kohvrid olid uuesti kokku pakitud. Need ootasid ukse kõrval rivis. Ema kallistas mind; ta silmad punetasid ja näojooned olid pingul. Mingi jäikus tema olekus võttis minult julguse talle küsimusi esitada. Panin riided selga. Lahkusime omavahel sõnagi vahetamata sellest valgusküllasest korterist Eiffeli torni läheduses ning tema suuremeelsest omanikust. Läksime otsima mõnd odavat võõrastemaja. Selgus, et Nõukogude turisti jaoks, kes tolle riigi seaduste kohaselt tohtis maalt välja viia vaid väikese summa raha, oli Pariisis kõik liiga kallis. Kõik oma jõupingutused oli ema pühendanud sellele, et meid läbi raudse eesriide sada. Selle pärast, mis pidi järgnema, polnud ta muret tundnud. Viimaks juhatati meid Hôtel du Nord`i Faubourg-Poissonniėre`i tänaval. Hoidmaks kokku metroopiletite pealt, läksime sinna jalgsi, ema tarimas kaht kohvrit, mina oma koolikotti ja spordikotti. Faubourg-Poissonniėre`i tänav oli tegelikkuses palju pikem, kui tundus kaardi peal olevat. See läbis tervet linnaosa ja moondus sedamööda, kuidas jõudsime põhja poole. Kantkivifassaadide valevus asendus järk-järgult ebakorrapärasema tellis-, betoon- ja kiviarhitektuuriga. Aknad muutusid kitsamaks, mõnel seinal sibasid sisalikud. Üha rohkem nägime kõnniteedel rasvaseid pabereid, kahvaturohelisi ja –siniseid kilekotte ning idamaiste vaipade või eksootiliste roogade piltidega kaunistatud reklaamlehti, mis ma oleksin hea meelega üles noppinud, et neid hiljem omaette imetleda, kui ema seda ära keelanud poleks. Seniajani olin ma reklaami näinud üksnes Soome televisioonist, kus see oli mind huvitanud palju rohkem kui saated või multifilmid – see oli justkui tõotus, et ühel päeval saan ka mina nende kaugete aarete omanikuks. Märkasime kerjuseid, kes istusid pagaripoe ees, metroo sissepääsude juures, pangaautomaatide kõrval. Me olime harjunud ketendavate seintega ja tüüparhitektuuri nukra koledusega, kuid me polnud harjunud kerjamisega päise päeva ajal.Eestis oli mulle alati tundunud, et vaesed on vaid nood haleda väljanägemisega mutikesed, kes istusid lilleturul või selle lähedal lauakeste taga ja ootasid alandlikult, et keegi ostaks ära nende kaks-kolm kootud sokipaari või mõne sinilille- või lillhernekimbu. Need olid vaiksed ja häbelikud inimesed, kes sõid vaid kartuleid ja kadusid nii ruttu kui võimalik oma külma vee ja kuivkäimlaga kodudesse puupliidi äärde. Koolis oli mulle õpetatud, et kõik Nõukogude inimesed on võrdsed. Nii polnud ka sokimüüjatest tädikesi justkui olemas. Pariisis eksisteerisid nii rikkus kui vaesus kõrvuti ning polnud võimalik teeselda, et sa üht neist ei näe.
Hôtel du Nord`i juures kasvas Faubourg-Poissonniėre`ist välja terve Aafrika linnajagu. Põhja-aafriklased ja mustanahalised seisid salgakaupa halal-lia poe või kebabileti ees, mille taga pöörles vardale aetud liha, sellelt nõrgumas rasva ja hõngumas praetud lambaliha lõhna, mis mulle isu peale ajas. Mõned inimesed ootasid vürtspoodide ees, mille väliletid pakkusid tundmatuid puuvilju, teised astusid sisse telefonijaama, mida kaunistasid plakatid luidete taha loojuva päikesega. Naised olid mäsitud kirevatesse kleitidesse ja vedasid seljas lapsi, osa mehi kandis hõlsti ja pehmeid ilma kannataguseta kingi. Küsisin emalt sosistades, miks need inimesed sussidega õues käivad, kuid ema ütles, et oleksin vait. Ta vaatas otse enda ette, piidles möödujaid ja pigistas tugevasti oma kohvrite sangu. Ei mina ega ema polnud eales mustanahalist inimest näinud.
Looming
Eesti romaan, Varrak 2011, tõlge eesti keelde Anti Saar
Jumalate aritmeetika, Varrak 2014, tõlge eesti keelde Anti Saar
Linke
Marek Tamm: lapsepõlvelõimed, Postimees 04.02.2014, http://pluss.postimees.ee/2684666/marek-tamm-lapsepolve-loimed
Kaarel Kressa “Katrina Kalda: traumakirjandus pole minu tee, sest vastutus on suur”, Eesti Päevaleht 25.02.2011, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/katrina-kalda-traumakirjandus-pole-minu-tee-sest-vastutus-on-suur.d?id=51292495
Heili Sibrits “Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen? ”, Postimees, 30.09.2010, http://www.postimees.ee/320367/katrina-kalda-uus-sofi-oksanen
Nädala autor 