Mihkel Zilmer
Mihkel Zilmer (1948) – meditsiinibiokeemik, arstiteadlane.
26. septembril kell 18.00 IV korruse saalis meditsiinidoktor Mihkel Zilmeri loeng “Elu globaalsel infoprügimäel”.
Foto: Andres Tennus
Katkend: Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Anne Lill “Normaalse söömise kursuste käsiraamat”, Teejuht ja abimees eluks nüüdisaja globaalsel infoprügimäel, AVITA 2012, lk 28-32.
/Üha kasvav infohulk internetis, paberil ja mis tahes keeles pole suurendanud inimeste haritust nii elutähtsas asjas nagu söömine. Hoopis vastupidi. Info asendumine üha enam infolaadsega on andnud tulemuseks selle, et üha enam ähmastuvad põhitõed, õige asendub väljamõeldistega ja ajuloputus toimub agressiivsete müügisõnumitega. Nii süvenebki inimeste pidev tõmblemine ühest äärmusest teise. Puudujäägid ja liialdused söömises põhjustavad varem või hiljem tervisehäireid. Kuidas käituda, mida teha? Lahendus on lihtne! Tuleks omandada kõikidele inimestele hädavajalikud normaalse söömise elulised põhitõed.
See raamat aitab seda teha! Raamatu autoritele on tähtis põhimõte, et kõigil inimestel on õigus saada selget, neutraalset ja süsteemset söömisalast informatsiooni kõige täpsemal ja uuemal teaduspõhisel tasemel./
Mis ülesandeid täidavad inimkehas lipiidid?
Üheks ülesandeks on energiamaterjali (“kütuse”) roll. Ööpäevasest energiavajadusest kaetakse toidulipiididega 25…30 % inimkeha energiavajadustest. Keharasvade koostises olevad rasvhapped on rakkude jaoks kõige kontsentreeritum energeetiline kütus, energiavaru (1 grammi lipiidide täielikul lõhustumisel aeroobsetes tingimustes saab inimkeha 9,3 kcal energiat). Lipiididepoodes (triglütseriinide varud) on oluline, et varud paikneksid kompaktselt, tihedalt ja lahustumatus veekeskkonnas. Rasvkoe varude puhul peab rõhutama sedagi, et normaalselt sööva isiku korral piisab nendest varudest väga pikaajaliseks kehaliseks tööks, sest kilo rasva annab aeroobsel lõhustumisel rasvhapete kaudu meile ligi 9000 kcal energiat. Eraldi tuleb rõhutada nn pruuni rasvkoe (mitokondriterikkad rakud) funktsioone, kus toimub rasvhapete aktiivne lõhustumine ja soojuse intensiivne eraldumine. See koetüüp on oluline vastsündinute/imikute organismi soojusregulatsioonis. Vastsündinutel pole termoregulatsioon veel täielikult välja kujunennud. Soojusproduktsiooni pruunis rasvkoes reguleerivad sümpaatiline närvisüsteem ning hormoonid adrenaliin ja noradrenaliin. Pruun rasvkude paikneb imiku teatud kehapiirkondades (kuklas, abaluude piirkonnas, rinnaku taga, nahaaluses koes, lihaste vahel jne). Kui imiku keha üldine soojusregulatsioon on välja arenenud, siis kaob ka pruun rasvkude.
Toidulipiidid annavad inimorganismile igapäevaseks elutegevuseks vajalikke rasvhappeid, sh kahte nn asendamatut rasvhapet (linoolhape ja alfa-linoleenhape). Toidulipiidid kui lahustid aitavad organismil kätte saada rasvlahustuvaid vitamiine. Lipiidid koonduvad siseorganite ümber ja moodustavad mehhaaniliste põrutuste eest kaitsva, amortiseeriva kihi. Selline kaitsekiht ümbritseb näiteks neerusid ja paikneb ka retrobulbaarruumis, st silmamuna taga. Ka pikaajalisel nälgimisel kaotab mehhaanilist ülesannet omav rasvkude suhteliselt vähe lipiide. Inimkeha lipiididel on ka ehitajaroll. Selle klassikaliseks näiteks on ka nahaalune rasvkude, mis kindlustab kehavormide kujunemist ja tagab ka termoisolatsiooni (kaitseb keha mahajahtumise eest). Ehitajarolli näiteks on biomembraanide fosfolipiidne kaksikkiht. Olulised sapiväljutajad toidurasvad, mis stimuleerivad sapi väljutamist peensoolde, kus sapp emulgaatorina lipiidide seedimises osaleb. Kui tarbitakse väga lipiididevaest toitu, on sapi eritumine loid ja sapp peetub sapiteedes (soodustab sapisoolade ladestumist sapipõies ja sapikivide teket). Kehalipiidide funktsiooniks on ka osalemine organismi veebalansi hoidmises metaboolse vee tootmise kaudu. Inimkehas tekib metaboolset vett 0,3…0,4 liitrit ööpäevas. Kilo lipiide annab lõhustudes ligikaudu 1,1 kg vett. Lipiidid võimaldavad ka efektiivset elektrilist isolatsiooni. Inimkehas on nii müeliiniga kui ka müeliinita närvikiude. Esimesed on kaetud lipiidse müeliintupega, mida võime piltlikult võrrelda isoleeritud kaabliga. Mööda isoleeritud närvikiude liigub erutuslaine aga efektiivsemalt. Lipiidide rasvhapped ob asendamatud eelühendid mitmete bioaktiivsete regulaatormolekulide (prostaglandiinid, leukotrieenid, tromboksanid jt) sünteesis. Nimetatud regulaatormolekulid on aga üliolulised põletikuvastases, silelihaste kontraktiilsuse, vererõhu, mao sekretsiooni, immuunsüsteemi efektiivsuse jm regulatsioonis.
Nagu nägime, on lipiidid inimkeha normaalses ainevahetuses (loe: terviseks) väga vajalikud, selleks annavad iga päev oma panuse ka toiduga õiges koguses ja vahekorras saadud toidulipiidid (seega õiges hulgas ja vahekorras saadud küllastatud ja küllastamata rasvhapped, oomega-6 ja oomega-3 PUFA-d) ning lipiididesarnased ühendid, nagu näiteks kolesterool ja D-vitamiin. Kui aga vastavate teadmiste puudumisel tarbitakse toidulipiide pidevalt valesti, sugenevad tasapisi probleemid. Süüdi pole nagu ikka lipiidid, vaid sööja ise pole olnud normaalne sööja! Eks jälle – normaalne söömine, normaalne ka muu!
Pole häid ega halbu toidulipiide, on vaid pidev vildakas söömine
Ajaloolises plaanis on huvitav, et perekonna Homo esimesed liigid sõid päris rohkesti loomseid lipiide (liha, üdi, rasv). Ka evolutsioonilise lähimineviku jääaegadest üleelamise tegi neandertaallastel võimalikuks energiarikka loomse rasva tarbimine. Ajast, mil eestlaste toidulauale ilmus püsivamalt liha, eelistati valdavalt rasvast sealiha ja seda kindlates põhjustel: pekk oli suhtekiselt odav ja kättesaadav, ta andis ohtralt kaloreid ja see oli vajalik, sest tolleaegse toidu kalorsus ei vastanud tavaliseks tööks vajalikule energiakulule. Nüüdisajal peaks toidulipiidide trbimises aga domineerima külmpressmeetodil saadud taimsede õlid ja muud oomega-3 PUFA-de-rikkad toiduained ning neile järgnema mõõdukas koguses korralik või jt loomsed rasvad. Toonitaksime aga seda, et lipiidirohkema toidu tervislikkuse hindamiseks tuleb peale PUFE-de jälgida ka fosfolipiidide, rasvlahustuvate vitamiinide, antioksüdantsete pigmentide, steroolide jt komponentide sisaldust. Vaid üks näide: korralik või on väga hea allikas nii A- ja D-vitamiini kui ka mitmete antioksüdantsete (sh nägemise tagamiseks väga vajalike) pigmentide seisukohalt. On hea, et on kujunenud õlivaimustus, aga inimesed ei tea sageli toiduõlide kasutamise elementaarseid põhitõdesid. Siinkohal kümme põhisoovitust toiduõlide kasutamiseks: 1) toiduõli tuleb hoida õhukindlas taaras, jahedas (umbes +10 kraadi), valguse eest kaitstud kohas; 2) rafineeritud ja desodoreeritud õlid säilivad naturaalsetega võrreldes tunduvalt kauem ning on ka vastupidavamad valguse, temperatuuri ja hapniku mõjutustele; 3) praadimiseks tuleb õli võtta minimaalselt; 4) praadimisjärgselt tasub pann õlijääkidest puhastada, sest õhuke õlikiht rääsub kiiresti ning selles moodustuvad keemiliselt üliaktiivsed vabad radikaalid; 5)õli ei ole soovitav kuumutada praadimisel üle 180 kraadi; 6) kord juba kuumutatud õli teist korda praadimiseks kasutada ei tohi; 7) salatiõlid ei sobi praadimiseks; 8) võimaluse korral tasub eelistada tervikliku teflonkattega nõusid, sest siis kulub rasvainet vähem ning on välditud ka kõrbemise oht; 9) mingil põhjusel juba rääsunud õli kasutamisest, millel on kibe mõre või hapu kõrvalmaitse, on vaja kohe loobuda; 10) rafineeritud õlid on kõrge kalorsusega toiduained, mis peale lipiidide teisi toitaineid ei sisalda.
Nüüdisaegne toit on suhteliselt vaene oomega-3 rasvhapete poolest. Nende parimad allikad on eeskätt rasvased merekalad, seda enam, et neis on lisaks oomega-3 PUFA-dele märkimisväärselt teisi toitaineid, sh kõrgväärtuslikke valke. Samas on Läänemeres vabalt elutsevates suuremates röövtoidulistes kalades talletunud ka mingi kogus mitmesuguseid rasvlahustuvaid keskkonnamürke ja neid ei soovitata sageli toiduks tarbida. Milles oleks väljapääs? Üks võimalus oleks kasutada toiduks meres kasvatatud kalu, mille sööt on kvaliteetne ja kontrollitud. Propagandistid soovitavad PUFA-sid väga palju kasutada, küll enne ja pärast sööki. See pole õige! PUFA-de (ka oomega-3 rasvhapete) pidevad megadoosid kiirendavad teatud tingimustes ateroskleroosiprotsesse ning võivad põhjustada DNA oksükahjustusi. Lisaks tekib liiga suuret PUFA-de koguste puhul rohkesti nende peroksüdatsiooni produkte, mille kõrvaldamisel peab organism raiskama väästuslikku antioksüdantset kaitsepotensiaali. Kõik see koos DNA kahjustustega on aga tervisele halb. Eeltoodust ei tohi välja lugeda, et pikaahelalised oomega rasvhapped on kahjulikud. Normaalses koguses ja õiges vahekorras (oomega-6 PUFA ja oomega-3 PUFA parim suhe on 2/1) kujuneb organismis füsioloogiliselt parim oomega-3 ja oomega-6 suhe, mis on soodne vererõhu alandamiseks, vere viskoossuse vähendamiseks, vere lipiidisisalduse muutmiseks soodsas suunas, vererakkude (trombotsüütide) kleepumise takistamiseks, immuunsuse tugevdamiseks, ateroskleroosiga ja rematoidartriidiga kaasnevate põletike pärssimiseks jne.
Kui palju peab siis igapäevane toit andma lipiide? Ammu on selge, et need peaksid katma 25…30% vajatavast päevasest energiast. Nii süües toetate ja aitate ideaaselt reguleerida oma ainevahetust nii energeetiliset kui ka lipiidide teiste tervise seisukohalt ülioluliste bioülesannete täitmiseks, st te saavutate parima immuunsuse, tugevama kaitse põletike vastu, parima biomembraanide seisundi, närvikoe plastilisuse ja talitluse, trombide vältimisvõimaluse, optimaalse seedenäärmete töö jm. Seega: pidev toidulipiidide liiga vähene või nende liiga rohke söömine tekitab terviseprobleeme. Ja veel. Mõned kodanikud lähevad hoogu ülikiiret kaalulangust tagavate dieetidega. See on mitmeti ohtlik. Olgu siinkohal esitatud vaid üks aspekt. Rasvkude on suhteliselt aeglasema füsioloogilise aktiivsusega, mistõttu selles võivad talletuda hüdrofoobsed, mittemetaboliseeruvad ksenobiootikumid ehk kehavõõrad ained, mis kiire ränga dieedi puhul vabanevad liiga järsku ja liiga suures koguses. Loomulikult pole kasulik ka teine äärmus, st toidulipiidide liigne tarvitamine (muu seas, see kehtib ka taimsete õlide kohta, vt eespool) iga päev. Toidulipiidide pideval suurel ületarbimisel on oma osa rasvumises, millel on omakorda seos teada-tuntud tõvedega, nagu südame- ja veresoonkonna haigused, suhkurtõbi, ateroskleroos, jämesoole-, rinna- ja eesnäärmevähk. Kiirtoitudega liialdamise põhjuseks on see, et paljud ühendid, mis annavad toidule maitse, lõhna ning pehmuse, kuuluvad lipiidide hulka. Just lipiidide toitelina ja lõhnaline atraktiivsus on kiirtoitude (kartulikrõpsud, hot-dog`id, friikartulid) populaarsuse põhjus. Lisaks tekitavad lipiidid kiiresti täis kõhu tunde, mis on samuti oluline kiirtoitlustamises. Lihatoitude aromaatsus on seotud lenduvate toidulipiididega. Toidurasva eemaldamisega muutub meie toit oluliselt vaesemaks ka lõhnaainete seisukohalt. Sageli on toiduainetetööstus sunnitud lipiidide eemaldamisest tingitud kahjud kompenseerima. Tüüpnäiteks on piimrasvade koorimisest tulenevad probleemid. Piimrasva eemaldamisega (mõttetu tegevus!) kaotab piim enamiku aroomiainetest ja põhiosa A- ja D-vitamiinist. Seetõttu peab piima hiljem täiendavalt vitaminiseerima!
Kui võtta kokku üldpõhimõtted toidulipiidide tarbimise kohta, siis parim vahekord inimese ainevahetuse jaoks oleks: 5% küllastatud toidulipiide, 10…15% monoküllastamata toidulipiide ning umbes 75% toidulipiididest võiks pärineda taimsest toidukraamist. Mis puudutab lipiidide-sarnaseid aineid, siis kasulik toit peaks sisaldama ka vajalikul hulgal kolesterooli, aga mitte üle 250…350 mg päevas. Nii lihtne see toidulipiidide lugu ongi: vältida pidevat alatarbimist või liigtarbimist ja tarbida neid õigetes vahekordades ehk olla normaalne sööja. Aga valida saame ikka ise!
Tunnustused
1997 TÜ Arstiteaduskonna medal
1998 Eesti Vabariigi teaduspreemia meditsiini alal
1999 Eesti Vabariigi innovatsiooni peapreemia
2002 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk
2005 Tehnoloogiapreemia: parim Tartu ülikoolide leiutis (piimhappebakter ME-3)
2006 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia
2009 Kuldmedal (Korea International Women’s Invention Exposition)
2010 Soome riigi kvaliteediinnovatsiooni peapreemia
2011 Eesti Kardioloogide Seltsi teaduspreemia
2011 TÜ Medicina valdkonna parim õppejõud
2013 Eesti Vabariigi teaduspreemia arstiteaduse valdkonnas
Sir John Keegan
Sir John Desmond Patrick Keegan (1934-2012) – briti sõjaajaloolane, kirjanik ja ajakirjanik.
Katkend: Esimene maailmasõda, Varrak 2002, tlk Toomas Taul, lk 368-373.
Sõda idas jätkub
Vaatamata sellele, et Saksamaa sõjaväejuhid olid väga hõivatud kavatsetava suurpealetungi ettevalmistamisega läänes, keskendus riigi poliitikute huvi tulevikku silmas pidades endiselt idale, kus rahvuslikust enesemääramisest ei räägitud nii valjul häälel ja sõltumatusetaotlused olid nõrgemad. Saksamaa arvestas õigesti, et seal on tal hoopis rohkem lootust sundida alluvussuhteid peale alles äsja Vene impeeriumi võimu alt vabanenud rahvastele. Balti rahvad – leedulased, lätlased, eestlased – olid säilitanud oma sajanditepikkused sidemed Saksa kultuuriruumiga. Ka olid paljud sealsed maaomanikud päritolult sakslased. Soome, kellele Vene impeeriumis oli antud mõningane autonoomia, ihkas täielikku sõltumatust ja oli valmis selle saavutamiseks toetuma Saksamaale. Lenin oli algul eelistanud lubada mittevene rahvastel Venemaast lahku lüüa, kui nad seda soovivad, kuid õhutanud samal ajal kohalikke vasakpoolseid paigalejäänud Vene sõdurite abiga korraldama bolševistlikke revolutsioone. Baltimaades, mis olid 1916. – 1917. aasta edukate pealetungide järel sattunud Saksa okupatsiooni alla, suruti revolutsioon kiiresti maha ja kehtestati pooliseseisev Saksa-meelne režiim, mis tekitas protesti vähemalt Leedus, kes üritas ebaõnnestunult saavutada täielikku sõltumatust. (Täpsustuseks. 1918. aasta veebruaris taanduvate punavägede kannul Eesti mandrile tunginud sakslased ei tunnistanud 24.02.1918 moodustatud Eesti Ajutist Valitsust ja kehtestasid siin okupatsioonirežiimi. Võim kuulus Saksa sõjaväelisele administratsioonile ja baltisakslastele. Rahvuslikult meelestatud tegelasi arreteeriti ja hukati. Ametlikuks keeleks oli saksa keel. Kavandatava Balti hertsogiriigi kaudu taheti Eesti liita Saksamaaga. Sajandeid alalhoitud vabadusiha taustal tekitas see rohkem kui protesti, mis leidis ühe väljenduse hilisemas nn. Landeswehri sõjas. Tlk.) Soomes, kus võim veel Venemaa vana põhiseaduse alusel loodud parlamendis jagunes vasak- ja parempoolsete vahel enamvähem võrdselt, viis küsimus sellest, milliseks peaksid kujunema suhted Saksamaaga, kodusõjani. Parempoolsed olid olnud Saksa-meelsed kogu sõja jooksul ja Soome vabatahtlike üksus, 27. jäägripataljon, oli võidelnud Saksa armee koosseisus Balti rindel 1916. aastast peale. Pärast seda, kui Soome oli 1917. aasta detsembris saanud iseseisvaks, kavatsesid parempoolsed astuda liitu Saksamaaga, mis sundis vasakpoolseid moodustama Punakaardi-üksusi. Lahingud algasid 1918. aasta jaanuaris. Punased vallutasid pealinna Helsingi, valged taganesid maa põhjapiirkondadesse. Sakslased saatsid valgetele relvi: 70 000 vintpüssi, 150 kuulipildujat ja kaksteist välikahurit, mis kõik olid vene päritolu. Venemaalt tuli ka mees, kellest sai valgete vägede komandor – Carl Gustaf Emil Mannerheim, aadlik ja endine tsaariarmee ohvitser, äärmiselt silmapaistev isiksus ja erakordsete sõjaliste võimetega inimene.
Mannerheim oli saanud määramise ratsakaardiväe polku, tsaari ratsaväe eliitüksusse, ja oli teeninud Brussilovi juhitud näidiseskadronis. Tema teenistuskäik andis tunnistust tema väljapaistvatest võimetest. Sõja ajal oli ta hakanud juhatama VI ratsaväekorpust, mida tal õnnestus säilitada tervikliku üksusena, sel ajal kui kogu ülejäänud tsaariarmee pärast Kerenski pealetungi läbikukkumist oli koost lagunenud. Pärast Oktoobrirevolutsiooni otsustas ta siiski, et peab hakkama teenima oma kodumaad. Ta naasis Soome ja saavutas oma määramise valgete armee ülemjuhatajaks. Petrogradi bolševikud olid sakslaste survel 31. detsembril 1917 Soome iseseisvust küll tunnustanud, kuid neli päeva hiljem oli Stalin veennud Petrogradi nõukogu muutma tingimusi, millistel iseseisvus oli antud, ning pakkunud seejärel Soome vasakpoolsetele abi “sotsialistliku korra” kehtestamisel. Eeldused selleks olid repatrieerumata Vene üksuste ja Soome Punakaardi näol Soome pinnal juba olemas. Sel ajal kui Mannerheim kindlustas end Vaasa piirkonnas, hõivasid punased Soome tööstuslinnad.
1918.aasta jaanuaris ja veebruaris valmistusid mõlemad pooled pealetungiks. Punastes vägedes oli umbes 90 000 meest, Mannerheimil ainult 40 000. Kuid tema vägesid juhtisid ainult kutselised ohvitserid ja nende koosseisus oli ka 27. jäägripataljoni karastatud sõdureid. Punastel polnud väljaõppinud komandöre. Pealegi ajal, mil Saksamaa valmistus valgetele appi saatma valdavalt kindral von der Goltzi Balti diviisi baasil moodustatud ekspeditsioonijõude, ei söandanud Lenin astuda enam ühtegi sammu, mis võinuks provotseerida sakslasi korraldama dessanti sellesse revolutsiooni hällile Petrogradile nii lähedal asuvasse piirkonda, sest tema käsutuses olevatest vägedest poleks piisanud isegi mitte bolševike juhtkonna kaitsmiseks, rääkimata juba organiseeritud ekspeditsioonijõudude tagasilöömisest. Kirjutanud alla Brest-Litovski rahulepingule, asus Nõukogude valitsus Soome jäänud Vene vägesid välja tõmbama, jätkates samal ajal salaja sealsete punaste toetamist ja varustamist.
Mannerheim otsustas soodsat hetke ära kasutada. Soome rahvuslaste juht Svinhufvud oli tema meelest liiga Saksa-meelne ja valmis kodurahu huvides leppima sakslaste plaaniga muuta tema kodumaa poliitiliselt ja majanduslikult sõltuvaks Saksa impeeriumist, Mannerheim aga, nagu ta varsti kuulutas, ei tahtnud mingit “ osa järjekordsest impeeriumist, vaid … suurt, vaba ja sõltumatut Soomemaad ”. Märtsi algul Mannerheimi kontrolli all oleva Vaasa piirkonna vastu suunatud punaste rünnak soikus ning ta läks üle pealetungile. Tema vaenlast, kelle valduses oli küll pealinn, ähvardas tagalast veel teinegi valgete väegrupp, mis tegutses Balti mere ja Laadoga järve vahelisel Karjala maakitsusel, mille kaudu punased pidasid ühendust Petrogradiga. Mannerheim kavatses korraldada kontsentrilise pealetungi, millega oleks üheaegselt lõigatud läbi punaste ühendusteed ja surutud nad kahelt poolt pihtide vahele.
Kuid enne, kui ta jõudis oma plaani teoks teha, saabus Hanko sadamasse, Soome lahe suuet valvanud endisesse vene mereväebaasi, von der Goltzi Balti diviis, mida jääolud olid Balti mere lõunarannikul kinni pidanud, ning liikus edasi Helsingi suunas, sisenedes sinna 13. aprillil. Mannerheim oli aga 6. aprillil vallutanud Tampere, punaste tähtsaima tugipunkti Lõuna-Soomes, ning see võimaldas tal saata oma väed kagus asuvasse Karjalasse. Tema lähenedes taganesid veel alles jäänud punaste üksused kiiruga üle piiri Venemaale ja 2. maiks oli vastupanu Mannerheimi vägedele lõppenud. Soome oli vaba nii välismaisest imperialismist kui ka selle pärandatud võõrideoloogiast. Kuid ta polnud veel sõltumatu. Sakslased olid nõudnud oma abi ja sekkumise eest kõrget hinda. 2. märtsil kahe riigi vahel alla kirjutatud leping kindlustas Saksa kaupadele vaba pääsu Soome turule, mida Soomele kaubavahetuses Saksamaaga ei võimaldatud. Samuti ei tohtinud Soome ilma Saksamaa nõusolekuta astuda liitu ühegi välisriigiga. Svinhufvudi valitsus oli valmis leppima diplomaatilise ja majandusliku sõltlase seisundiga, kuni selleni välja, et ühest Saksa printsist saaks regent taastatud suurhertsogiriigis, kui see vaid tagab Saksamaa kaitse taas puhkeda võiva sotsialistliku revolutsiooni või Venemaa agressiooni vastu. Mannerheimile oli see vastukarva. Kirglik kodumaa-armastus ja põhjendatud uhkus oma armee võidu üle kinnitas tema otsustavust mitte alluda ühelegi võõrvõimule; liiati oli ta kindlalt veendunud, et Saksamaa ei suuda sõda võita, mistõttu oli talle vastuvõtmatu igasugune poliitika, mis sidus Soome saatuse Saksamaa strateegiliste eesmärkidega. 30. mail astus ta ülemjuhataja kohalt tagasi ja siirdus Rootsi, kust naasis alles sõja lõpul, et lahendada Soome lahkarvamused sõja võitjatega ausatel läbirääkimistel.
Ehkki liit Saksamaaga kahjustas Soome mainet, väljus see maa kiiresti ja suhteliselt valutult Vene impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud kaosest. Soome sõjakaotused moodustasid kokku 30 000 inimest, ning kuigi 3 miljoni elaniku kohta oli seda palju, jäi see nii suht- kui absoluutarvuna tühiseks, võrreldes kohutavate inimkaotustega, mida tõi kaasa kodusõda päris-Venemaal, mis alles kogus hoogu. Vene kodusõda kestis 1921. aastani ja võttis otseselt või kaudselt seitsme, mõnedel andmetel kuni kümne miljoni inimese elu, mida oli viis korda rohkem kui langenuid 1914.-1917. aasta lahingutes.
Kodusõda Venemaal oleks jäänud puhkemata, kui bolševikud poleks käest lasknud eeliseid, mis neil oli õnnestunud saavutada revolutsiooni esimestel kuudel, eeliseid, mille nad kaotasid oma ebapädeva diplomaatia ja lootusetult sinisilmse veendumuse tõttu, et revolutsioon levib ja hakkab “kapitalistlikke” riike altpoolt õõnestama. 1917. aasta novembrist kuni 1918. aasta märtsini saavutasid bolševikud suurvõidu enamikus endise Tsaari-Venemaa seitsmekümne viiest kubermangust ja halduspiirkonnast. Nn. “ešelonisõja” ajal olid relvastatud revolutsionääride eliitsalgad valgunud Petrogradist raudteel kõikidesse Venemaa suur- ja väikelinnadesse, et luua sidemed 900 kohaliku nõukoguga, mis olid asendanud seniseid haldusorganeid, ning suruda maha Oktoobrirevolutsiooni vastaselt meelestatud rühmituste vastupanu. Vene raudteed töötasid selle lühikese, kuid hiilgava revolutsiooniepisoodi ajal Lenini heaks paremini kui Saksa raudteed Moltke heaks 1914. aastal. Õigel ajal suudeti eluliselt tähtsates keskustes anda otsustavad löögid ja saavutada rida kohaliku tähtsusega võite, mille tulemusel revolutsioon saavutas oma esmase eesmärgi.
Venemaa enda kätte haaranud, olid bolševikud asunud sakslastega tingima, et kaubelda välja niisugused rahutingimused, mis oleksid nende võitu kinnitanud. Bresti rahu oli ränk rahu. See sundis bolševikke leppima tõsiasjaga, et Poola alad ja suurem osa Balti kubermangudest ei kuulu enam Venemaale, et Vene väed tuleb välja viia Soomest ja Taga-Kaukaasiast ning et Ukrainas tuleb sõlmida rahu sealsete rahvuslastega, kes olid välja kuulutanud Ukraina iseseisvuse. Kuna aga Poola ja Baltimaad olid Venemaa jaoks juba kadunud, Soome iga hetk langemas Mannerheimi valgete kätte, bolševike võim Ukrainas ja Taga-Kaukaasias kõikjal ebakindel ja paiguti olematu, olid Brest-Litovski rahutingimused paberil karmimad kui tegelikkuses. Bolševikud oleksid võinud neile alla kirjutada, ilma et see oleks nende peamisi eesmärke kahjustanud, pidades silmas, et kaotatud alasid saab uuesti Venemaaga ühendada, kui sõjaõnn peaks Saksamaa maha jätma ja nende poole kalduma. Paraku olid nad lootusetult kinni pettekujutluses, et maailmarevolutsioon, millega nad oma kodumaal olid algust teinud, ähvardab kõiki “imperialistlikke” riike ning et kui provotseerida sakslasi teostama oma kõige röövellikumaid plaane, asuvad Saksa töölised solidaarsusest bolševike üritusega ülestõusule oma isandate vastu.
Nende naiivne usk sai tuge streigilainest, mis vallandus Saksamaal 28. jaanuaril 1918 ja haaras umbes üht miljonit tööstustöölist, kelle juhid nõudsid “rahu ilma anneksioonideta”, mis oli üks bolševike lemmikloosungeid; mõnes linnas loodi ka tööliste nõukogud. Streigid suruti paraku kiiresti maha nagu analoogilised streigid Prantsusmaal 1917. aastal. Nende põhjuseks polnud mitte revolutsiooniline ind, vaid sõjaväsimus ning sellest johtuv äng ja aineline kitsikus. Streikide mõju bolševike juhtkonnale oli sellegipoolest hukatuslik. Sel ajal kui Lenin talle iseloomuliku läbinägelikkusega kutsus üles ettevaatusele, väites koguni, et aega, mida pakub sakslaste rahutingimuste vastuvõtmine, tuleb kasutada revolutsiooni sise- ja välisvaenlaste vastu võitlemiseks, haaras Trotskit, kellest oli saanud välisasjade rahvakomissar, romantiline ideoloogiline kihk ning ta suutis segi ajada ka bolševistliku keskkomitee liikmete enamiku pead. Sundimaks sakslasi võtma viimast, mis pidi kaasa tooma imperialistide peale langeva karistuse maailmarevolutsiooni kujul, esmalt Saksamaal, seejärel teistes kapitalistlikes riikides, ei pidanud olema “ei rahu ei sõda”. Venemaa ei sõlmi rahu, kuid ei hakka ka sõdima. Ametlikult tehti see ebatavaline otsus – loobuda jõu kasutamisest lootuses, et vaenlased hakkavad põlema revolutsiooni põrgus -, Vene armee täielik demobiliseerimine, teatavaks 29. jaanuaril. Brest-Litovskis jätkas Trotski sakslastega kemplemist veel kümme päeva. Seejärel, 9. veebruaril, sõlmisid sakslased separaatrahu Ukrainaga, esitades samal ajal bolševikele ultimaatumi, milles nõuti, et need kirjutaksid rahulepingule järgmisel päeval alla või katkeb detsembris sõlmitud vaherahu ning Saksa armee koos mõne Austria ja Türgi väeosaga okupeerib maa-alad, mille eraldamine vana Venemaa küljest oli Brest-Litovski lepingu järgi ette nähtud.
Järgmise üheteistkümne päeva jooksul tungisid Saksa väed ultimaatumis mainitud “kindlaksmääratud” jooneni. Operatsiooniga Faustschlag (rusikahoop) purustati bolševike väed Valgevenes, Lääne-Ukrainas, Krimmis, tööstuslikult tähtsas Donetski basseinis ning lõpuks 8. mail ka Doni ääres. Vähem kui kahe kuuga oli vaenlane hõivanud territooriumi pindalaga üle 332 000 ruutkilomeetri, mis oli sama suur kui Prantsusmaa ja kus asusid Venemaa kõige paremad põllumajanduslikud maad, paljud tema toorainemaardlad ja suur osa tööstusest. “See on kõige koomilisem sõda mida ma tean,” kirjutas kindral Max Hoffmann, kes oli olnud Hindeburgi staabiülem Tannenbergi lahingu ajal. “Me paneme käputäie jalaväelasi kuulipildujate ja ühe kahuriga rongile ja kihutame sellega järgmisse jaama; nad vallutavad selle, võtavad bolševikud vangi, korjavad veel mõned meie mehed peale ja nii edasi. Igal juhul on sellel tegevusel teatud uudsuse võlu.” Uudsus seisnes välkkiiretes võitudes, millest oli unistanud Schlieffen, kuid mida ükski Saksa armee polnud saavutanud sõja algusest saadik.
Nagu teada, on välkvõitudel hukatuslikud tagajärjed, tavaliselt võitjate jaoks. Ka operatsioonil Rusikahoop olid tagajärjed, kuid lisaks muule ülekohtule, mille Vene revolutsioon kaasa tõi, ei tabanud õnnetus mitte sakslasi, vaid lüüasaanud bolševikke. Nende kaotus oli kolmetine. Esiteks kasutas suur osa Venemaa vähemusrahvustest juhust, et Petrogradi võimu alt pääseda ja kuulutas välja iseseisvuse. Teiseks veenis bolševike suutmatus sakslaste ootamatut sissetungi ohjeldada ning sellel järgnenud kiire kapitulantlik rahu lääneliitlasi – Suurbritanniat ja Prantsusmaad, aga ka USA-d ja Jaapanit – vajaduses Venemaal sõjaliselt sekkuda, et jätkata sealsete Saksa okupatsioonivägede surve all hoidmist. Kolmandaks andis bolševike armee kokkuvarisemine, milline see armee siis ka polnud, revolutsiooni sisevaenlastele võimaluse alustada kontrrevolutsiooni, mis kasvas kiiresti üle kodusõjaks.
Soomlased olid esimesed Venemaa “rahvustest”, kes endale vabadust nõudsid. Neile järgnesid Bessaraabia ja Moldaavia kubermangudes elavad etnilised rumeenlased, kes Rumeenia armee jäänuste abiga kuulutasid 1918. jaanuaris välja Moldaavia Rahvavabariigi, millest aprillis sai päris-Rumeenia osa. Vaatamata üsna arvukale vene vähemusele, jäi too piirkond Rumeenia koosseisu kuni 1940. aastani. Taga-Kaukaasias, mis oli langenud Vene võimu alla alles 19. sajandil, oli venelasi üldse vähe ning valdavalt elasid nad linnades, töötasid raudteel, valitsusasutustes või teenisid sõjaväes. Põhirahvustele, kristlikele grusiinlastele ja armeenlastele ning islami usku ja türgi keele sugulaskeelt kõnelevatele aseritele, andsid Petrogradi bolševikud 1917. aasta novembris õiguse ise oma elu korraldada ning 1918. aasta aprillis kuulutati seal välja Föderatiivne Demokraatlik Vabariik.
Föderatsioon pidas vastu ainult ühe kuu – sellele tegi lõpu ammune vaen kolme rahvuse vahel. Armeenia ja Azerbaidžaani iseseisvus kestis siiski 1920. aastani, mil bolševikud otsustasid vahepeal lubatud poliitilisi õigusi jälle piirama hakata; Gruusia oli iseseisev 1921. aastani. Vahepeal tõmmati kõik kolm iseseisvat riiki peamiste sõdivate poolte otsese või kaudse sekkumise tõttu Esimese maailmasõja otsustavatesse heitlustesse.
Tõlkeid autori töödest
Esimene maailmasõda, Varrak 2002
Teine maailmasõda, Varrak 2009, 2004
Teise maailmasõja atlas, Tänapäev 2008
Luure ja sõda, Varrak 2006
Sõjakunsti ajalugu, Varrak 2004
John Banville
John Banville – üks tänapäeva tuntumaid iiri kirjanikke ja Bookeri preemia laureaat. Eesti keeles on talt ilmunud romaanid “Newtoni kiri”, “Puutumatu” ja “Meri”.
John Banville sündis 1945. aastal Iirimaal Wexfordis. Tema esimene romaan “Long Lankin” ilmus aastal 1970. Ta on kirjutanud veel: “Nightspawn”, “Birchwood”, “Doctor Copernicus” (võitis 1976. aastal James Tait Blacki mälestusauhinna), “Kepler” (sai 1981. aastal Guardiani ilukirjanduspreemia), “The Newton Letter” (selle ainetel tehti telefilm; e k LR 40/1990), “Mefisto”, “The Book of Evidence” (kandideeris 1989. aastal Bookeri preemiale, sai samal aastal Guinness Peat Aviationi auhinna), “Ghosts”, “Athena”, “The Untouchable”, “Eclipse” ja “Shroud”. Banville elab Dublinis.
Katkend: Varjutus, Varrak 2014, tlk Krista Kaer, lk 45-52.
Tundus, et Lydia oli selline naine, kes suutis keskenduda minule piisava tähelepanuga, et panna mind särama maailma säärase vilkuva intensiivsusega, et isegi mina võisin uskuda, et olen reaalselt olemas. Kui ma temaga tuttavaks sain, elas ta hotellis. Ma tahan öelda, et tema kodu oli hotell. Tol suvel, nüüd rohkem kui pool minu eluiga tagasi, nägin ma teda peaaegu iga päev, kui ta käis Halcyoni klaasist pöörduksest sisse ja välja, seljas võõramoelised marlist, sametist ja helmestest moerõivad. Ta kandis oma musti juukseid väga sirges soengus, tolleaegses hingestatud stiilis, ning selgejooneline hõbedane salk neis paistis vähem silma kui hilisematel aastatel, kuid oli siiski rabav. Temast sai minu elava mõtisklemise objekt. Ma elasin kõdurajooni ühetoalises üürikorteris ühel neist munakivisillutisega orgudest jõe ääres, kus koidikul äratasid õllevabrikust välja lastud veovankrid mind apokalüptiliste kapjade kõminaga ning öödesse imbus küpsevate linnaste imalmagusat lõhna. Hulkudes mööda kaldapealset, passisin ma suvise linna sõmerjas lämmis Lydiat tundide kaupa. Ta oli eksootiline, kõrbe tütar. Ta kõndis mingi tusase hooga, mängles pisut õlgadega, pea alati langetatud, otsekui läheks ta käidud teed tagasi kuhugi ülitähtsasse paika või millegi ülitähtsa juurde. Kui ta end hotelli uksest sisse surus, näitasid pöördukse klaastahvlid tema mitmekordset killustunud kujutist, enne kui ta vestibüüli rahvastatud hämarusse kadus. Ma mõtlesin talle välja elusid. Ta oli muidugi võõramaalane, mingi muinasjutulise sugupuuga aristokraatliku perekonna kodust põgenenud tütar; ta oli mingi rikka mehe endine armuke, kes varjas end siinses kolkas mehe käsilaste eest; ma olin veendunud, et tema minevikus peab olema midagi, mingi kaotus, mingi salajane koorem, isegi mingi kuritegu. Kui mind ühel esietendusel juhuslikult talle tutvustati – tol ajal oli ta suur teatrihuviline ja käis arutu õhinaga kõigil etendustel -, raputas mind vältimatult pettumus, otsekui oleks miski mu diafragma all kriginal kokku vajunud. Lõpuks siiski lihtsalt veel üks tüdruk.
“Ma olen teid sadamasillal hulkumas näinud,” ütles Lydia. Ta oli alati jahmatavalt otsekohene.
Kuid see tema välimuse vahemereline värving, kasvuhoonekahvatus, järsud mustad kulmud ja kergelt varjutatud ülahuul jäid endiselt tugevasti ligitõmbavaks. Halcyoni hotell sai minu jaoks oaasi varjundi – enne sinna sisenemist kujutlesin ma, et selle pöördukse taga on salajane roheluse ja suliseva vee ja kirglike sosinate maailm, nii et ma peaaegu et tundsin šerbeti maitset ja sandlipuu lõhna. Lydias oli midagi hunnitut, mis oli seetõttu veel ahvatlevam, et näis, nagu ta poleks sellest ise teadlik. Ma imetlesin tema külluslikkust, tunnet, nagu ta täidaks kõik rõivad, mida ta kannab, olgu need nii avarad või voogavad kui tahes. Isegi tema nimi kõneles minu jaoks tema füüsilisest küllusest. Ta oli mu suur sile, pisut abitu printsess. Mulle meeldis teda jälgida, kui ta kõndis mulle vastu selle raskepuusalise lohaka kõnnakuga, näol see hajameelne, alati ebamääraselt rahulolematu naeratus. Ma peesisklesin tema paistel, ta näis mõiste “naist narruseni armastamine” allikas ja lähtekoht ning ma otsustasin otsekohe, ilma et ma oleksin pidanud selle üle mõtlema, et ma abiellun temaga.
Ma peaksin tegelikult ütlema, et mu hellasilmse naise päris või algselt antud nimi on Leah ning et teatripuhveti käras tol õhtul, kui meid tuttavaks tehti, kuulsin seda valesti kui Lydiat, aga kui ma seda hiljem kordasin, meeldis see talle ja me jätsime selle omavaheliseks armunimeks, hiljem aga pani see end maksma isegi tema pere lahedamate liikmete seas. Mulle tuleb nüüd pähe mõte, kas see järeleandmine ja nimede vahetus kutsus äkki temas esile sügavama muutuse kui lihtsalt terminoloogilise. Ta oli loovutanud osa endast, nii et kindlasti võttis ta midagi ka külge. Leah`ist Lydiani pole sugugi lühike tee. Kui ma alles teatris alustasin, mängisin ma mõttega võtta endale lavanimi, aga minus oli juba nii vähe seda, mis oli reaalne, et ma tundsin, et ei saa ohverdada seda keiserlikku nimesilti, mille mu ema – olen kindel, et isal polnus selles mingit sõnaõigust – oli minu külge kinnitanud, et ma maailmas vähemasti lärmi saaksin tekitada, kuigi otsekohe asusid kõik, ema kaasa arvatud, mu nime Alexiks lühendama. Esimestes rollides panin ma kavalehtedele Alexander, aga see ei jäänud mulle külge. Huvitav, mida oleks vaja, et jääda lühendamiskindlaks.
Ma otsisin sõnastikust üles nime Leah ning seal öeldi mulle, et see tähendab heebrea keeles lehma. Heldene aeg. Pole ime, et ta sellest meelsasti loobus.
Kõigi mu mälestuste kohal tollest eluperioodist viivleb õrn soe piinlikkuseõhetus. Ma polnud päris see, keda ma teesklesin. See on näitleja nõrkus. Ma ei valetanud küll päris täpselt enda kohta, kuid ma lasksin teatud esilekerkivatel asjaoludel paista läbi mu sihilikult ähmase päritolu, ning need olid ausalt öeldes liialdatud. Kui aus olla, oleksin ma vahetanud rõõmuga kõik selle, kelleks ma olin ennast teinud, natukese päritud õnnistuse vastu, mida ma ei oleks ise leiutanud ning mille ärateenimiseks ma ei oleks midagi teinud – klassikuuluvuse, päritolu, raha, isegi jõeäärse mahajäänud hotelli ja Aabrahami veretilga vastu mu soonis. Ma olin tundmatu, nagu me ütleme meie ameti kollanokkade kohta, ning minu puhul tähendas see, et ma olin päriselt tundmatu, isegi iseendale.
Ma arvan, et ma võtsin lava omaks, et anda endale tegelastetrupp, kelles elada, kes oleksid suuremad, uhkemad, kaalukamad ja mõjukamad, kui mul oli kunagi lootust olla. Ma õppisin – oh, kuidas ma õppisin rolliks, ma pean silmas keegi teine olemise rolli, püüeldes samal ajal omaenda tõelise mina saamise poole. Ma pühendasin tunde harjutamisele, kaugelt üle isegi mu kõige nõudlikumate õpetajate nõudmiste. Lava on suurepärane kool, ma omandasin mitmesugused kasutud oskused: ma oskan tantsida, maoskan vehelda, ma oskan olukorra sunnil nööri otsas sarikate küljes kiikuda, meremehemõõk hammaste vahel. Kui ma noorem olin, oli mul kombeks kukkuda ehmatavalt, sirgelt, müraki, nagu puuga pähe saanud härg. Ma käisin aasta otsa kõnetundides, viis šillingit tund, ühe musta sametisse ja kopitanud pitsi riietatud peenutseva vanaproua juures – “Mai tea, härra Cleave, äkki te tahate öelda ma ei tea?” – kes meie iganädalaste veedetud pooltundide vaheaegadel palus end vabandada ning pöördus häbelikult kõrvale, et võtta vargsi lonks pudelist, mida ta peitis oma ridikülis. Ma tegin läbi balletikoolituse, pidasin vastu terve talve ja higistasin visalt rööbaspuu juures, lastes end vahtida kaltsakatest koolitüdrukutel ja kahtlase kavatsustega hirvesilmsetel noorukitel. Ma neelasin edendavaid tekste. Lugesin Stanislavskit, Bradley tragöödiateemalisi ja Kleisti nukuteatriteemalisi kirjutisi ning isegi selliste vanade kahemõtteliste (kahe nimega) mehikeste tekste näitlemiskunsti kohta nagu Granville-Barker ja Beerbohm Tree. Ma otsisin välja kõige tundmatumad uurimused. Mul on ikka veel kusagil riiulil Perruci Dellàrte rappresentativa, premeditata ed all`improviso – mul oli kombeks hellitada seda pealkirja keelel nagu Petrarca luulerida seitmeteistkümnenda sajandi Veneetsia komöödiast, mida ma kandsin kaasas viimistletud aplombiga ning mille mõnda lehekülge ma isegi vaevaliselt ja keeleõpiku abiga lugesin. Ma ei ihanud midagi vähemat kui täielikku muundumist, kõige selle, mis ma olin, muutumist imeliseks ja säravaks uueks olevuseks. See oli aga võimatu. Sellega, mida ma ihaldasin võis hakkama saada ainult jumal – jumal või marionett. Ma õppisin näitlema, muud midagi, ja see tähendab tegelikult, et ma õppisin veenvalt mängima näitleja rolli, kes pealtnäha ei näitle. See ei toonud mind sugugi lähemale sellele õilistunud metamorfoosile, mida ma olin nii väga lootnud saavutada. Omal jõul kuhugi jõudnud mehel ei ole jalge all kindlat pinda. See, kes tõmbab ennast oma saapapaelu pidi üles, on pidevas kukerpalliasendis ning tema kõrvus kõlab alati maailma naer: näe! Seal ta jälle on, tagumik püsti. Ma olin tulnud eikusagilt ning nüüd lõpuks, Lydia kaudu, olin ma jõudnud millegi keskmesse, mis näis olevat kusagil. Ma olin muidugi sunnitud leiutama, endale üksikasju lisama, sest kuidas võisin ma oodata, et mind võetakse vastu minu pelgalt mina pärast selles uues eksootilises ruumis, mida ta mulle pakkus?
Me abiellusime perekonnaseisubüroos, mis oli tol ajal skandaalne ning see tekitas minus päris ikonoklasti tunde. Mu ema hoidus eemale, mitte niivõrd rassidevahelise paarimineku pahakspanemise pärast – kuigi pahaks pani ta päris kindlasti -, vaid pigem hirmust selle tema jaoks heidutavalt eksootilise maailma ees, kuhu mina sisenesin. Pulma hommikusöök toimus Halcyonis. Päev oli palav ning jõelt hoovav lehk andis pidustustele basaari iiveldama ajava tunde. Lydia arvukad mustade juuste ja suure tagumikuga vennad, südamlikud ja kummaliselt lapselikud noored mehed, patsutasid mind õlale ja tegid süütult nilbeid nalju. Nad muudkui kõndisid minu juurest ära – niimoodi ma neid sellel päeval mäletan, minu juurest ära kõndivatena, kõigil see nende perele omane raskepuusaline kõnnak, mis nende puhul oli taarumine, naermas mingi sõbraliku skeptitsismiga üle õla. Mu uhiuus äi, valvas leskmees talle sobimatu filosoof-kuninga ülla laubaga, patrullis peol, sarnanedes rohkem hotellidetektiiviga kui selle omanikuga. Talle ei olnud ma algusest peale meeldinud.
Kas ma juba kirjeldasin Halcyoni? Mulle meeldis see vana maja. Nüüd on see muidugi läinud. Pojad vabanesid sellest, kui nende isa suri, siis oli seal tulekahju, hoone tehti maatasa ja krunt müüdi edasi. Tundub erakordne, et midagi nii massiivset saab nii põhjalikult kustutada. Hotelli sisemus, nagu ma mäletan, oli üldiselt pruun, mitte küpsenud puidu karva pruun, vaid nagu vana, mitmekihiline ja puudutusel pisut vetruv, iirisega sarnanev lakk. Üleküpsetatud toidu jõuetu lõhn püsis koridorides öösel ja päeval. Vannitubades olid tohutu suured puust prill-laudadega tualettpotid nagu troonid ning vannid, mis näisid olevat tehtud selleks, et panna seal väljanäitusele mõrvatud pruudid, ning kui kraanid lahti keerati, siis kulges mööda torusid tohutu kopsimine ja pani isegi seinad pööninguni välja värisema. Just seal, ühes katusealuses tühjas toas lämmataval suvisel pühapäevasel pärastlõunal kõrges ja laias voodis, mis meenutas häirivalt altarit, maitsesimegi Lyia ja mina esimest korda keelatud armastuse rõõme. Mu käte vahel oleks nagu olnud mingi suur imeline erutatud lind, kes kudrutas, vaakus ja rabeles metsikute tiibadega ja judistas end lõpuks ja vajus abitult nõrkade kaeblike häälitsustega mu alla.
See allaheitlikkus buduaaris oli petlik. Hoolimata Lydia hajevil olekust, tema isa-fiksatsioonist ja aukartusest lava ees, hoolimata kõigist neist käevõrudest, helmestest ja lehvivast siidist – oli päevi, mil ta sarnanes tervekuumahämus üle virvendavate luidete lookleva karavaniga – tean ma, et meist kahest oli tema tugevam. Ma ei taha öelda, et ta oli kalgim – mina olen kalk, aga ma ei olnud kunagi tugev, see ongi mu tugevus. Lydia hoolitses minu eest, kaitses mind maailma eest ja minu enda eest. Tema kindla järelevalve seljakilbi all võisin ma teeselda, et olen pehmeke nagu ükskõik missugune memmepoeg neis restauratsioonikomöödiais, mis nautisid minu karjääri keskpaigas üht nende korduvatest populaarsetest taastulekutest. Tal oli lõpuks isegi raha, kui ta paps võttis kätte ja suri ühel rikkalikul jõulu esimesel pühal. Jah, me olime paar, kahe näitleja tükk, paarisrakend. Ja nüüd, kui ma seisan, silmad punetamas ja ise viinauimas, aluspüksid jalas, oma lapsepõlve magamistoa akna all hommikutühja skvääri kohal, mõtted segaduses ja seletamatu äng mind valdamas, imestan ma, millal täpselt oli see hetk, mil ma olin katastroofilise tähelepanematuse tõttu pillanud käest oma elu kullatud karika ja lasknud sellel kildudeks puruneda.
Looming, tõlked eesti keelde
Newtoni kiri: vahepala, LR 40, Perioodika 1990
Puutumatu, Varrak 2005
Meri, Pegasus 2006
Varjutus, Varrak 2014
Nädala autor 