Kadri Hinrikus
28. oktoobril kell 13.00 toimub raamatukogu saalis RAAMATUHALDJATE PÄEV
Külas on lastekirjanik Kadri Hinrikus, raamatu “Et head haldjad sind hoiaksid” autor.
Kadri Hinrikus on sündinud 22. juunil 1970. aastal. Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise erialal. Teletööd alustas ta uudistetoimetajana ja täna on ta Eesti Rahvusringhäälingu põhisaates Aktuaalne Kaamera uudisteankur. Kadri Hinrikus on juhtinud ka muid telesaateid (Tähelaev, Eesti Teater 100) ning teeb regulaarset kaastööd keskkonnasaatele Osoon. Aastast 2014 Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta on avaldanud kaks (auto)biograafilist raamatut “Miia ja Friida” (2008) ja “Kui emad olid väikesed” (2009) ning metsaelust pajatava “Põmmu, Podsu ja teised sõbrad” (2010), “Konnade mäss” 2014. Kadri Hinrikuse raamat “Et head haldjad sind hoiaksid” (2012) on realistlik lasteraamat, millel pole memuaristlikku tausta.
Foto: Stanislav Moškov
Katkend: “Et head haldjad sind hoiaksid”, Tammerraamat 2012, lk 73-77.
Kassipoeg
Jõuluvaheajani oli jäänud vaid üks päev, homme pidi õpetaja Laura Leevike tunnistused kätte andma. Tuule ja Uku väga ei muretsenud – terve viimase veerandi olid nad kõikides ainetes ainult häid hindeid noppinud. Ukut oli õpetaja Laura Leevike mitmel korral lugemistunnis teistele eeskujuks toonud. Natuke kurvaks tegi kaksikuid hoopis see, et kõikidel klassikaaslastel oli koolivaheajaks nii palju põnevaid plaane. Neil ei olnud.
“Jürgen sõidab ülehomme Egiptusesse,” õhkas Tuule, kui venna kõrval jälle kodu poole astus.
Uku mühatas, Tuule loetles edasi.
“Kärt läheb Soome, Caroliina ja Piia lendavad koos emaga Pariisi. Lennukiga!”
“Muidugi lennukiga. Ega nad partidega lenda.”
“Ma tahaks ka lennukiga lennata! Mõtle, kui põnev!”
Uku vaikis. Tema tähelepanu oli köitnud üks kott, mis nende ees läks. Õigemini läksid nende ees kolm suurt poissi, kellest ühel tolknes näpu otsas riidest komps. Ja see komps piiksus. Ja justkui rabeles.
“Veame kihla, et selle kompsu sees on keegi,” sositas Uku.
“Kes? Kus?” ei saanud Tuule kohe aru. Tema viibis mõtetega juba lennuki pardal.
“Koti sees. Uurime järele.”
Üks poistest vaatas selja taha ja Uku tõmbas õe maja nurga varju. Ettevaatlikult piilus Uku välja – poisid kadusid üksteise järel kõrge plangu taha hoovi.
“Lähme piilume.”
“Mis sul arus on?” protesteeris Tuule.
“Tss!”
Nad olid jõudnud plangu juurde. Värav oli irvakil.
Tuule tahtis veel midagi öelda, kuid vend vajutas sõrme suule.
Oli mitmeid keerukaid olukordi, eeskätt koduses majapidamises, mida Tuule vennast taiplikumalt ja osavamalt lahendas. Ent paljudel puhkudel tunnistas tüdruk, et Uku käitus temast targemini. Praegust hetke ei osanud Tuule ei ühte- ega teistpidi hinnata.
Kaksikud kuulatasid. Plangu tagant kostis hääli, kuid mida salapärast seal toimetati, polnud aru saada. Uku paotas tsipake väravat. Mõlemad olid valmis esimese ohu korral plehku pistma, sest suurte poiste viha alla ei soovinud kumbki sattuda.
Ikka ei paistnud hoovist õieti midagi – poisid jäid oma saladusliku kompsuga puukuuri varju. Kaksikud hiilisid paokil värava vahelt võõrasse hoovi ja pressisid end kuuri seina vastu. Nüüd võis kuulda poiste juttu.
“Niisugune igerik!”
“Minu Bella-Donna teeks sihukesest ühe minutiga kotleti.”
“Ah-sa, kus on küüned!”
Poiste häältele lisaks kostis kellegi haledat viiksumist.
Uku ja Tuule küünitasid hiirvaiselt kuuri varjust välja piiluma. Pilt, mida nad nägid, kohutas kaksikud esimese hooga seina taha tagasi. Nutuklomp tõusis Tuulel kurku. Uku küünitas uuesti vaatama.
Suured poisid seisid ringis, üks neist hoidis turjast kinni pisikesel musta-valgekirju kassipojal, kes käppadega õhus asjatult rapsis. Poiss viskas looma kaaslasele. Õhulennul tõi kass kuuldavale õnnetu kräunatuse.
Tuule sasis Ukul jopest.
“Me peame midagi tegema,” sositas ta.
“Tss! Need on needsamad poisid!”
“Kes needsamad?”
“Need, kes mu apelsini lödiks loopisid.”
Tuule nuuksatas. Mida said nad kahekesi kolme suure poisi vastu! Mõlemad piilusid uuesti.
Üks poistest oli leidnud terava oksarao ja torkis sellega kassipoega. Kass vingerdas.
Uku peas trummeldasid läbisegi kümned mõtted. Kas joosta abi järele? Kuhu? See võtaks aega! Hakata lihtsalt appi karjuma? Kes neid kuuleks, tänav oli inimtühi. Oh, miks ei olnud ta juba suur tugev mees, kes sellistele närustele kiusajatele koha kätte näitaks!
Nendest mõtetest polnud mingit abi. Uku püsis endiselt kaheksa-aastase jõnglasena, kes oma õe kõrval vihast ja külmast haavalehena värises.
Kassipiinaja võttis taskust tikutopsi. See õudne vaatemäng tõotas veel õudsamaks minna. Poiss tõmbas tiku põlema ja pistis kassile nina alla. Loom rabeles, nagu tahaks omaenda nahast välja pugeda. Tikk kustus. Poiss võttis teise tiku.
“Pane ära!”
Uku röögatus ehmatas teda ennastki. Õde-venda olid üheaegselt kuuri varjust välja hüpanud. Poiste näod venisid pikaks. Kuid mitte kauaks. Kui kolmik enda ees algklassi kaht hirmunut mudilast nägi, pakkus see neile vaid lõbu.
“Vaata aga vaata, meile tuleb külalisi!” naeris üks.
“Pane kass maha!”
“Kas sa muud ei oskagi öelda, kui ainult: pane kass maha, pane kass maha! Igavaks läheb, kas tead.”
Üks suurtest väänas Ukul käe selja taha.
“Teate, mulle vägisi tundub, et siin on veel üks tegelane, kes keretäit lunib.”
Poisid hirnusid naerda.
Tuule ei teadnud isegi täpselt, mida ta teeb, aga korraga oli tal maas vedelenud aiateivas käes ning kogu jõust virutas ta sellega Uku vangistajale vastu õlga.
“Aiii!” kõlas raevunud karjatus.
Haardest vabanenud Uku virutas vaenlasele kõhtu. Löök oli mõjuv, poiss kukkus lumme. Tuule äsas teibaga juba teiste poiste suunas. Kass kräunus ja küünistas, veel üks poiss räntsatas hange, sest Ukul oli õnnestunud talle jalg taha panna. Kuid sõjaõnn on heitlik. Kaksikute raevukas rünnak oli tabanud suuri liiga ootamatult, nüüd nad kogusid end. Kiiruga lukustati kassipoeg jalust ära puukuuri ja Uku sai niisuguse hoobi ribidesse, et tuld lõi silmist välja. Juba oli ka Tuule suurepärane võitlusrelv omanikku vahetanud ning tüdruk löödi jalust.
“Jookseme!” ägas Uku õele.
Kukkudes ja komistades põgenesid nad ummisjalu tänavale. Kaksikute suureks õnneks kiirustas nendega ühes suunas kaks meesterahvast. Kui suured poisid plaanisidki õde-venda esialgu taga ajada, siis nüüd jäid nad aiaväravale seisma.
Kaksikud julgesid peatuda alles kodutänaval. Surmväsinult istusid nad lumehange. Uku kohendas prille.
“Me päästame kassi nende käest ära!”
Vend paistis nii otsusekindel.
“Jah, aga kuidas?”
“Ma pean mõtlema.”
Tuule pigistas silmad kinni. Tema jaksas mõelda vaid pisikesele musta-valgekirju kassile.
“Et head haldjad teda hoiaksid!” palus tüdruk endamisi.
Loomingut
Konnade mäss, Tammerraamat 2014
Et head haldjad sind hoiaksid, Tammerraamat 2012
Kui emad olid väikesed, Eesti Ekspressi Kirjastus 2009
Miia ja Friida, Eesti Ekspressi Kirjastus 2008
Põmmu, Podsu ja teised sõbrad, Eesti Ajalehed 2010
Linke
Kadri Hinrikus: vajan aega iseenda jaoks, Naised 2.12.2010, http://ajakirinaised.ee/uudised/2C27
Kadri Hinrikus: Hirmud, Õpetajate leht 1.02.2013, http://opleht.ee/2925-kadri-hinrikus-hirmud/
Ene-Reet Soovik
Ene-Reet Soovik (1968) – eesti kirjandusteadlane ja tõlkija. Ta on tõlkinud eesti keelde rohkesti filosoofilist kirjandust.
Tõlkenäide: John Updike “Gertrud ja Claudius”, Tänapäev 2002, lk 145-150.
Kuningas oli raevunud. “Ma käsin, et ta Taanimaale tagasi tuleks!” teatas Claudius Gertrudile. “Tema ülbe enesepagendus mõnitab meie õukonda ning õõnestab meie verisulis valitsemisaega. Just selleks ta ära ongi. Ehkki oleme nimetanud ta troonile lähimaks, kusjuures see, et me ise sellel istume, on osalt olnud tingitud tema pikaajalisest eemalviibimisest Taanimaalt ja selle surusid mulle peale mu kolleegid råd`ist ning kinnitas ting, mis kiiruga Viborgist kokku tuli – kõigele sellele vaatamata mossitab ta mujal ja kui suvatsebki välja ilmuda, tundub olevat vaat et hullumeelsuseni peru. Ta saabus oma isa matustele sellise hilinemisega ning lahkus nii varmalt, niipea kui suurtsugu luud olid mulda sängitatud, et tema sõbral Horatiol – on alles tubli mees, ma palusin tal jääda, kauaks ta vaid soovib, ning anda kroonile nõu oma heaksarvamist mööda – Horatiol polnud isegi võimalust teda tervitada! Ta parimat sõpra eirati ning lihtrahvas ei saanud nii pagevast ilmutusest mingit muljet kujundada. Hamlet mängib vaimu, kuulujuttudest kokkukedratud olendit, minu kiuste, sest inimesed on teda alati soosinud ning tema puudumine Helsingørist närvutab meie valitsuse usaldatavust!”
Gertrud polnud veel harjunud kuulma, et ta armuke niimoodi kõneleb, nii pikalt, sellise pidulikkusega. Isegi omaette olles rääkis ta nüüd nii, nagu ümbritseksid neid teised, õukondlased ja saadikud, valitsemise inimmööbel. Oli möödunud kaks nädalat sellest, kui Gertrudi abikaasa rohtaias surma leidis, kellegi juuresolekuta, pattusid kahetsemata, otsekui mõni nimetu kerjus, kes kuskil Läänemere rannal endale elatuspiskut oli hankinud, või mõni väike hingeta metsamaade saakloom, kellest teravad küünised olid kinni haaranud. Juba oli Fengon Gertrudi silmis muutunud kogukamaks, majesteetlikumaks. Kroonimisel oli ta enda nimetanud Claudiuseks ja Corambis, kes oma isanda kannul ladina keele keiserlikku väärikusse liikus, oli endale võtnud Poloniuse nime. “Ma ei usu, et ta sulle või Taanile halba püüab teha,” alustas Gertrud, südikuseta oma poega kaitstes.
“Taani ja mina, mu kallis, oleme nüüdsest sünonüümid.”
“Loomulikult – minu arvates on see imetore! Aga mis puutub väikesesse Hamletisse, siis on aset leidnud nii palju äkilisi muutusi ja ta jumaldas tõepoolest oma isa, ehkki nad polnud kuigi sarnased ei vaimuteravuse ega hariduse osas. Poiss vajab aega ning ta tunneb end Wittenbergis mugavalt, tal on seal seltsilised ja tema professorid…”
“Professorid, kes on mässuliste õpetuste prohvetid – kuulutavad humanismi, liigkasuvõtmist, turuväärtusi, seda, et monarhia on midagi vähemat kui puhas Jumala and – poiss on kolmekümnene, on aeg, et ta koju tegeliku elu juurde tuleks. Kas sa tõepoolest,” jätkas ta süüdistaval hirmuvalitsejasoonel, mis Gertrudile nukralt meenutas tema eelkäijat troonil, “arvad, et ta ongi Wittenbergis? Meil pole aimugi, et kas on või ei ole. “Wittenberg” on lihtsalt tema sõna “mujal” asemel – mujal kui Helsingøris!”
Gertrud plahvatas välja: “Ta ei väldi sind. Ta väldib mind.”
“Sind, omaenda ema? Miks?”
“Ta vihkab mind, sest et ma ta isale surma soovisin.”
Kuninga silmad lõid pilkuma. “Kas soovisid?”
Gertrudi hääl muutus tihkeks; nende kahe nädala jooksul oli pisaratetava end tema silmis taaskehtestanud ning nüüd tundis ta, et need jälle soojalt kogunevad. “Minu kurvastus polnud piisavalt suur, et talle meele järele olla. Ma ei tahtnud ise surra – nii-öelda tema isa leegitsevale tuleriidale viskuda, ehkki matusetuleriitu muidugi enam ei ole, see oli barbaarne, need vaesed uimastatud orjatüdrukud… Ja ma pidin paratamatult mõtlema sellele, et nüüd pole võimalustki, et Hamlet, minu abikaasa Hamlet, meist teada saab. Ma tundsin selle ees jubedust, kuigi teesklesin, et ei tunne, ma ei tahtnud sulle muret valmistada. Ma tundsin kergendust. Ma vihkan end seda tunnistades. Isegi surnuna suudab Hamlet mind kuidagi panna end süüdi tundma selles, et ma polnud nii hea ja nii avalikkusele suunatud kui tema.”
“Jah, tõepoolest. Mina elasin sellega kogu elu – sina üksnes abiellusid sellesse.”
“Ja ka väikesel Hamletil on see olemas, seesama anne. Panna mind tundma end räpasena ja häbistatuna ja väärituna. Mul on üks ülestunnistus. Ei, see on liiga kohutav, et seda välja öelda.” Ta ootas, et teda keelitataks, ja jätkas siis keelitamata: “Hästi, ma ütles sulle: ma olen rõõmus, et mu laps Helsingøris ei ole. Ta mossitaks. Ta püüaks panna mind end tundma pealiskaudse ja rumala ja pahana.”
“Aga kuidas ta teaks … üldse midagi?”
Küll on meeste moodi, mõtles Gertrud. Nad tahavad, et sina nende heaks kõike teeksid, aga siis on liiga pepsid, et asja välja öelda. Claudius tahab lihtsalt, et kõik läheks libedalt, nüüd kus ta kuningas on, minevik oleks kinni pitseeritud, ajalugu. Aga ajalugu ei ole niimoodi surnud; see elab meis edasi, see tõi meid siia. “Lapsed lihtsalt teavad,” lausus ta. “Alguses oleme meie kõik, mis neil uurida on; neist saavad asjatundjad. Ta tunnetab kõike; ma olen talle kohutava pettumuse valmistanud. Ta tahtis, et ma sureksin, oleksin lese täiuslik kivikuju, mis valvaks tema heaks igavesti ta isa pühamut, sest sellesse on pitseeritud ka tema lapsepõlv. Isa jumaldamine on tema jaoks omamoodi enesejumaldamine. Nad olid ühest tõust – selle maailma jaoks liiga head. Sel ööl, kui me abiellusime, Hamlet isegi ei vaadanud minu poole, kui ma alasti olin. Ta oli liiga purjus. Sina, ole sa õnnistatud, vaatasid.”
Claudiuse hundihambad näitasid tema habeme tumedas villakus naeratust, valgesähvatust, mis sarnanes ta valge juukselaiguga. “Ükski mees poleks saanud vaatamata jätta, armsam. Sa olid, oled igati ülev.”
“Ma olen paks hellitatud neljakümnekaheksa-aastane, aga see, et sa mind ülevaks nimetad, tundub kuidagi õige. Nagu mingi mäng. Hamlet – suur Hamlet – ei osanud mängida.”
“Ta mängis üksnes selleks, et võita.”
Gertrud surus alla tähelepaneku, et ka Claudius näitas oma vastses majesteetlikkuses üles kalduvust võita. Ent olles veetnud oma elu kuningate seltskonnas, teadis Gertrud, et kuningale tähendab kaotamine enamasti elu kaotamist. Kõrge seisusega kaasnes äkiline langemine.
“Tegelikult ta mulle meeldib,” ütles Claudius. “Noor Hamlet. Ma arvan, et ma saan talle anda midagi, mida ta oma isalt iialgi ei saanud – nii tema kui ka mina oleme tolle nürimeelse muljuja – tolle Kolli-tapja – kaasohvrid. Me oleme sinu pojaga sarnased. Tema vaimupeenus, mida sa mainisid, sarnaneb üsnagi minu omaga. Meil mõlemal on olemas varjukülg ja tung rännata, saada välja siit uduselt tagamaalt, kus lambad näevad välja nagu kaljunukid ja kaljunukid nagu lambad. Ta tahab rohkem, rohkem teada saada.”
“Minu meelest ütlesid sa, et tegelikult ei käigi ta Wittenbergis.”
“Ta käib kusagil ja õpib midagi, mis tekitab temas rahulolematust. Ma ütlen, ma tunnen talle kaasa. Me oleme mõlemad Taani väikluse ohvrid – viikingite verejanu, mis on topitud kristluse väliskesta, mida siin kaugel põhjas pole keegi kunagi mõistnud Harald Sinihambast saadik; tema jaoks oli see lihtsalt üks viis Saksa sissetungi vältimiseks. Kristlus muutub pakaselistel maadel süngeks; see on Vahemere-äärne kultus, viinamarjareligioon. Tõesti, ma olen kindel, et suudan printsi end armastama panna. Nimetasin ta oma järeltulijaks omaenda aje sunnil.”
“Ta võib pahaks panna, et jääb printsiks sellal, kui sina oled ta isa trooni endale võtnud.”
“Kuidas ta saaks seda pahaks panna? Ta ei olnud siingi, ta ei näidanud üles huvi valitsemiskunsti õppimise vastu – selle kõige vastu, mis valitsusi ähvardab ja ülal hoiab. Mõned sosistavad,” ütles Claudius Gertrudile tasasemal häälel ning vaigistaval ilmel, “et ta on hull.”
Gertrud judises. “Ta on terve mõistusega ja terane,” sõnas ta, “ent siiski ei suuda ma tema puudumise üle kurvastust tunda. Tunnen ette, et kui ta koju tuleb, toob ta õnnetuse kaasa.”
“Aga ta peab tulema, muidu moodustub teisel pool Helsingøri müüre mässajate kildkond, ja olemas on ka kava, kuidas ta koju tuua: abiellu minuga.”
Gertrudi esmaajeks oli tema sõnu rõõmuga tervitada; ent nüüdsed lõhenenud ajad varjutasid süngelt nende tähendust ning nagu väikesed kaalupommid tõmbasid need ta südant allapoole. “Minu abikaasa, sinu vend, on vaid kaks nädalat surnud.”
“Veel kaks, ja sellest saab kuu – piisavalt pikk aeg meiesarnase laagerdunud liha jaoks. Gertrud, ära salga mulle mu pika ja ohtliku kiindumuse loomulikku tulemust. Meie praegune olukord, kus me oleme Helsingøri kuninglikes eluruumides piinlikult laiali puistatud, on liiga kummaline; me peame vargsi kohtuma, otsekui peaks sinu mehe vaim sinu vooruse kohal armukadedalt vahti. Meie liit rahustaks maha igasuguse näägutava kõmu ja annaks Helsingørile tugeva vundamendi – isanda ja emanda.” Ning tugevdaks minu haaret trooni üle, jättis Claudius ütlemata.
“Ma kahtlen, kas see Hamleti maha rahustab,” ütles kuninganna. Selle nime püsiv kahesus – isa, poeg; kuningas, prints – tõi talle klimbi kurku, otsekui oleks see allaneelamiseks liiga suur.
“Vean kihla vastupidises,” kostis Claudius, oma otsustes järsk ja äkiline, nagu kuningad peavad olema. “See toob ta ema tagasi kõrgeimasse seisusesse ning annab talle isa asemel onu. Meie abielu näide tugevdab ja muudab püsivamaks kurameerimist Opheliaga, mida ihaldate nii sina kui Polonius – sina oma poja tervise ning mõistuse huvides, tema, et tütrele kõrget seisust saavutada. Ma ei tunne vanamehe suhtes selle soosingujätkamise pärast vimma; ta toetas ka meie endi kosjalugu hästi.”
See, kuidas ta hoolimatult nende “kosjaloost” kõneles, puudutas Gertrudis tundlikku piirkonda. Ehkki ta oli olnud piisavalt vapper ja jultunud, andes end armukese valdusse, ikka veel kuningaga abielus olles, võis ta südametunnistus siis tema käitumise julmast tavapäratusest kergesti üle vaadata kui mõne tema abielulise igavuse transipäevi mööda saatnud romansi elluviimisest, ent kuninga surmast saadik oli tema pagemisretk omandanud elusad valuvermed: Gertrud tundis, et tema langemine oli kuidagi põhjustanud seda, et rästik rohtaias magavat sarvekandjat nõelas. Samal ajal oli kaduma läinud Sandro ja ta mõtiskles selle üle, kas sel on mingi põhjus, mida tema ei tea. Küsitlemise peale kostis Claudius, et talve saabudes oli poissi haaranud koduigatsus ja nii oli ta sel lasknud lõunasse minna, lahke lisatasu kaasas. Oli kummaline, et see sündis nii äkitselt, ilma Gertrudi teadmata. Oma vanas kestas oli Claudius temaga rääkinud inimese hooletu vabadusega, kel pole midagi peita; nüüd oli temas teatavat formaalsust, tiinet ettevaatust. Jah, oleks hea kokku pakkida ja ära peita kogu lugu – järveäärne jahimaja, nende petutöösse kaasatud väike sõjasalk, ärev rahuldustunne ühtaegu kahele mehele kuulumisest, selle paganlik häbitus – kuningliku abielu laitmatu, purunematu lepingu taha. Punastades, otsekui ehiks teda jälle kord neitsilikkuse pärg, andis Gertrud oma nõusoleku.
Claudius plaksutas käsi: poliitiline ja tulus kaup oli koos. Kuupäev pandi paika. Käskjalad – Wittenbergi, Laertese juurde Pariisi, sõbralike riikide pealinnadesse – saadeti rutuga teele. Ehkki ees seisis nõnda vaoshoitud pidustus, leinarüüsse mähitud abielu, tundus Gertrudile, et ahtamaks muutuvad novembripäevad lähevad erksamaks. Seda, mida me kunagi ebatäiuslikult tegime, igatseme me teisel korral täiuseni viia.
Tõlkeid
Karl Popper “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”, Eesti Keele Sihtasutus 2010
Umberto Eco “Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades”, Varrak 2009
Ian McEwan “Laupäev”, Tänapäev 2006
Marcel Danesi ja Paul Perron “Kultuuride analüüs”, Valgus 2005
Margaret Atwood “Moondatute laulud”, Eesti Keele Sihtasutus 2003
John Updike “Gertrud ja Claudius”, Tänapäev 2002
Christopher Isherwood “Hüvasti, Berliin!”, Huma 2001
Kate Atkinson “Inimkroket”, Kupar 1999
Erwin Panofsky “Gooti arhitektuur ja skolastika: uurimus kunsti, filosoofia ja religiooni analoogiast keskajal”, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013
Nädala autor 