Paavo Matsin
Foto: erakogu
Paavo Matsin (1970) – eesti kirjanduskriitik ja kirjanik. P. Matsin on “Sirbi” kriitikapreemia laureaat. Ta õpetab EBS Gümnaasiumis kunsti ja filosoofiat. Matsin on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Gustav Meyrinki Seltsi liige. 2015. aastal ilmus tal varjunime Paša Matšinov all romaan “Gogoli disko”, mis pälvis Kultuurkapitali ilukirjandusliku proosa preemia ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna.
28. oktoobril kell 18.00 saalis
Kirjandusõhtu: külas on Paavo Matsin, vestluskaaslaseks Kaspar Jassa
Paavo Matsin on tänavuse Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaat, tema raamatu „Gogoli disko“ valis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital 2015. aasta parimaks proosateoseks.
Katkend: Paša Matšinov „Gogoli disko”, Lepp ja Nagel 2015, lk 92 -100.
Paradiisiaias
Kittarist-ignorant-kvakuškamees Grigori Mansetovitš helistas koju taksofonist, mis asus jalgrattapoe kõrval. Ljuba kuulas teda vaikides. Sellest, et mehel on kellegagi suhe, oli ta juba mitu päeva tagasi aru saanud, kuid kõne oli ikkagi nagu välk selgest taevast. Jõudnud kaduvasse koju, istus Grigori nahkdiivanile ja varjas parema käega näo. Ljuba oli minemas komisjonipoodi, naine seisis mantli ja saabastega keset tuba ja peegeldus kord küljega, kord otsevaates kümnetelt kristallvaasidelt klaaskappides. Käsi, mis varjas Grigori nägu, ei peegeldunud kuskilt, vaid värises ja muutus üha väiksemaks ning läbipaistvamaks, näis, et ta odav muusikakooli hõbesõrmus veereb kohe-kohe kõhnaks jäänud näpult kakofoonse kolinaga maha. Ljuba oli valmis pannud kaks kohvrit, üks neist oli olnud pikalt kasutamata, seisnud kapiotsas ja lõhnas kergelt kassikuse järele. Ljuba oli toimuvast nii rabatud, et ei osanud eriti midagi öelda. Naine lahkus vaikides.
Grigori Mansetovitš Mansett tõusis ja vaatas meeleheitel pilguga toas ringi. Mõttekarusell töötas sedavõrd kiiresti, et ta ei osanud ühtki eset kaasavõtmiseks haarata. Ta seisis väikese poisina Tšehhi lõbustuspargi piletikioski ees ega suutnud valida hirmutavate ja vähemhirmutavate atraktsioonide vahel. Lõpuks võttis ta nagu nimme kõige otstarbetumad ja jaburamad esemed – seinalt karudega maalide vahelt kaks tääki, ühe Šveitsi, teine Norra päritolu, vihmavarjudekorvist metallkäepidemega jalutuskepi, mis imiteeris mõhklikku puuoksa, kodualtarilt libistas ta tasku uuri, mis tiksus toretseval metallvaagnal, ja sinise kiviga kuldse prossi, mida ta nooruses oli uisutamise ajal karvamütsi ees kandnud. Siis tuli talle mõistus pähe, järsku ja valusalt, nagu oleks pakasega lastekarusselli külge keele pannud ja ta loopis kapist kohvrisse pesu, sokke ning paar kikilipsu. Kitarr koos juhtmetega oli alati pakitud, ja ootas ukse kõrval jalutama viimist. Astunud väikese kodualtari ette, lõi ta paremalt vasakule risti ette, vaatas veel korra ringi korteris, kus oli veetnud enda elu õnnelikumad päevad, ning lahkus, vedades ebamugavaid kohvreid valusate põntsatustega trepist alla nagu oma olematuid lapsi.
Lumi oli järsku maha tulnud, Grigori seisis abituna maja ees, kohvrid jäid hange kinni ja kitarr kukkus valusalt vastu puusa. Kolmanda korteri vanamutt, kes alati kõigiga riidu kiskus, polnud lumelabidat kätte võtnud, sest arvas, et kui ta suvel miskit müstilist ja ainult talle teadaolevat majatagust hekki pügab, siis on tal õigus lumelükkamisest keelduda. Seda oligi moor koristustabeli alaserva kirjavigadega kirjutanud, hoolimata tõsiasjast, et valget ainet aina kuhjus ja kuhjus tema koristuspäevadel välisukse ette. Veel viimast korda vihastas Grigori Mansetovitš vanamoori peale, aga endalegi ootamatult andestas kohe härdalt ja tundis isegi muret, mis kogu elust siin nüüd lõpuks ilma temata saab.
Räbaldunud polstriga sinine takso viis ta liigagi kiiresti Katerina maja ette. Ta tõstis kohvrid esikusse ja otsustas enne uuest kodust väljumist käia kusel. Peldik oli hubane ja soe, ja mis eriti huvitav, kostis hirmsasti läbi. Teisel pool seina vidistasid päris meeldivalt ja paradiisiaialikult mingid puurilinnud. Kuid Grigori mõistis ruttu, et nii kui paradiisis oli pärimuse kohaselt kaks puud, hea ning kurja tundmise puu ja igavese elu puu, asustasid ka naaberkorterit vähemalt kaks salapärast elanikku või olevust.
Kõigepealt kostis õhukese seina tagant arusaamatut pobinat ja siis röökis keegi nii kõva häälega eesti keeles, et Mansetovitš lõi peaga ehmunult vastu poti kohal olevat peeglit.
„Kes see on?” osatas tundmatu naishääl kurjalt selles väljasurnud keeles. „Kes see on? Telekas ju käib, vaata, kuradi jobu!”
Mansetovitš kõikus kandadel. Üsna üllatunult kuulatas ta edasi, eesti keelt oli ta eelmise korra ajal koolis õppinud. Ilmselt oli tegu abielupaariga, kuigi mehe häält ei kostnud üldse.
„Plära, plära,” järas naine edasi. „Miks sul ükski asi siin elus meeles ei seisa? Kui aru ei saa ja midagi ei mäleta, siis käi siit teleka eest minema!”
Kuidas nad küll niimoodi sõimates suudavad koos elada? Eestlased… tõesti niisugused? Ljuba ei sõimanud kunagi, tegeles lihtsalt oma karude ja kristallidega ning jäi ajapikku üha võõramaks. Nii võõraks, et Grigori jälgis seda muutumist lapseliku imestusega nagu õigeusu papp, kes põlvitades ei suuda järsku pühakirjast õiget lehte ja peatükki leida, lappa siis palju tahes. Ta otsustas, et edaspidi tuleb võtta agressiivse naabrinaise sõnu isiklikumalt, et tuleb katsuda nende üle mõtiskleda ning otsida elu ja olemise sügavamat tähendust. Grigori sulges hoolikalt ukse ja jalutas äärmiselt aeglaselt kesklinna. Silmanurgast ja kõõritades tajus ta erilise valuliku selgusega, kuidas Viljandi oli talle täiesti võõraks muutunud. Aga see ei olnud huvitav ja uudishimu äratav teistsugusus, vaid vaikne valjenev paanika, midagi niisugust, mida ta oli kunagi tajunud turismireisil, kui oli üksi Buhhaaras ära eksinud ja sattunud vanalinnas tadžikke täis postkontori ette. Nii võis end ilmselt tunda inimene, kes lahkub kodunt väga harva, mõni kummaline Väike Mukk, kellest ainsaks elumärgiks on kord päevas korstnast tõusev suits. Tõesti, puudusid vaid kividega loopivad jõnglased ja talla alla kinnijääv liiga pikk riietus! Eriti üllatasid Grigorit puud kesklinnas, mis näisid härmatises seistes justkui aplodeerivat tema äsjalõppenud eluetenduse esimesele vaatusele. Jõudnud lõpuks järverestorani Vikerkaar, istus ta väsinult köögiukse kõrvale diivanile ja jõi äkitselt ja kiiresti, teadmata isegi, miks, ära kolm kanget Läti päritolu õlut. Grigori kõrvale istus varsti halva kuulsusega ehitusettevõtja. Ebameeldival tüübil oli käsil ohtlikult lahtise katusega objekt, kus sarikate vahel vuhises talvine tuul pläristada kileribasid. Ehitaja oli olnud viimseni solvunud, sest hooletusse jäetud maja juuksurisalongis, kus muidu oli mehele lõikust tehtud ikka tasuta, oldi täna vihasena keeldutud ja näidatud värsket läbijooksu salongi laenurgas. Selline inimlik kiirkohus oli teda, vabamüürlast ja suure pere toitjat, vapustanud, sest ta oli mees, kes üritas kõike edasi lükata jumaliku kohtuni. Ehitaja tellis bändipoistelt lugu „Vihm nutab raputades oma pikka mantlit” ja tantsis lõpuks üksinda fuajees nagu kurb emigrantlik kurg.
Hommikul äratas Katerina Grigori suudlustega, naine oli käinud juba duši all ja kandis nüüd peas suurt kokkukeeratud rätikut. Ljubaga võrreldes valitses uues kodus eestlaslik asjalikkus ja idamaine hoolitsus, võileivad tehti siin iidamast-aadamast ajast alati soojaks. Katerina hoolitsus oli nii suur, et tundus, nagu oleks hiljuti linnakest raputanud kullaröövi kogu saak toodud siia väikesesse korterisse ooperiteatri kõrvale, nii ülevoolavalt ja kindlameelselt hoolitseti nüüd Grigori nagu varastatud varanduse eest. Ka töökoht, järverestoran Vikerkaar, näis talle üha labasem ja vastuvõetamatum.
Ja jälle külastas Grigori tualetti. See oli armas, triibulise tapeediga õdus ruumike, mis seina tagant tuleva heli suhtes toimis imetlusväärse valjuhääldina, salapärase mängutoosina. Kuna kodunt kaasa võetud asjade hulk oli olnud väga väike ning needki oli Katerina paigutanud kohe ära kuhugi katusealusesse kamorkasse, siis oli Grigoril uue mänguasja üle väga hea meel. Esimest korda elus sai ta aru, kui õige oli klišeelik arusaam, et ühel hingel ei ole siinpoolsuses eriti midagi vaja. Kapp pintsakutega oli jäänud eelmisse ellu, vajunud varjusurma ja lõplikku kandmatusse, tal oli uues kodus vaid üks pintsak nagu põhikooli ajal ning üks lips, kuid rohkem ju inimene korraga selga panna ei saagi. Elu riidepuud võisid raske koorma all murduda, aga kui kapiuks oli korralikult suletud, siis ei olnud see üldse nii hull, kui oleks võinud arvata. Eelmise elu allakukkuvad üleriided sahisesid ta kõrvus üha summutatumalt. Sestap viis Grigori peldikusse isegi plekk-kruusi, et paremini paradiisiaia tarkusi kuulata. Kui vähe oli talle nüüd küll õnneks vaja! Ljuba ostetud maalide puutüvedele tardunud karupojad ja kristallist mets sektsioonkappide õhtuses pruunis hämaruses näisid kaugena ja võõrana. Eelmine kodu oli suletud nagu turmaliinist kapiuste taha.
Istudes potil enam-vähem nii, nagu Jumal teda loonud oli, asetas Grigori plekk-kruusi vastu seina, et ammutada sealt igavese elu vett. Vana usuteadusliku seminari legendaarne konksküsimus, mida armastas alati küsida Loenhardi õpetaja, vana müstik Nurja, nimelt, et miks inimesed ikkagi paradiisist välja aeti, ärkas sel hetkel kogu oma kohutavas ilus ellu. Leekmõõgaga ingel paradiisiväravas oli pandud tarkuse valvajaks ja inimese tõrjujaks pühalt allikalt, sest need väetid ja ülekäte läinud aiaelanikud olid söönud hea ja kurja tundmise puust, ning kui nad oleksid hammustanud ka veel teisest paradiisis kasvanud puust, igavese elu puust, oleksid nad jumalatega võrdsed. Sellepärast oli Jumal nad kõledasse maailma saatnud ning teinud neile nahkrõivad, vastupidava mootorratturirõivastuse, et nad elus kukkudes ja libisedes end marraskile ei tõmbaks. Ometigi oli Grigori oma kruusiga nüüd jälle siin, paradiisiväravas, tagasi, aegade ja tarkuse alguses ning tahtis vaid kuulatada ja mõtiskleda. Süda tagus, linnud laulsid ja telekas mängis, kuid keegi ei rääkinud. Siis, ootamatult, naeris keegi pikalt ja kurjalt-luksuvalt, nii et Grigori võpatas hirmunult ja läks tagasi kööki.
Ühel järgneval päeval palus Katerina Grigoril aidata naabril lund lükata. Kui mees jõudis tööga maja nurgani, nägi ta, et tema plekk-mängutoosi seina taga, kust oli kostnud huvitavaid hääli, ei olnud midagi. Mitte mingisugust kõrvalkorterit ei eksisteerinud! Tegu oli lumise välisseinaga, mille taga sirutusid valgest lumejahust välja vaid kaks raagus puud. Grigori katsus müüri käega, see oli vana, kulunud ja põlenud, keset seina oli vaid kinnimüüritud uksekoht. Kuidas oli see võimalik? Tol hommikul läks ta segaduses ja pettunult tuppa tagasi. Hääli ei saanud kuidagi olemas olla! Lahkuminek Ljubast oli mõjunud ilmselt rängemini, kui ta arvata oskas! Pühkinud pükstelt ja saabastelt lume, istus ta potile ja toetas pea värisevatele kätele. Ning kohe kuulis Grigori jälle hääli, need tabasid teda nagu piljardikii täpne löök! Kummaline küll, nüüd olid selle tagasihoidliku seinataguse lumise aianurga valinud diskreetseks nõupidamiseks koguni neli juudi rabi! Võis ette kujutada, kuidas nad seal lumes istusid, jalad piinlikult mantlisiiludele kokku tõmmatud!
Kõigepealt köhis üks eakas õpetlane pikalt ja näitas teistele ai-vai-kurtmise saatel lagunema kippuvat tasuta trammisõidu tõendit. See oli niisugune tavalise vanainimese jutt, mida ikka kuskil metroos aetakse. Kuid siis võeti üles vägagi salapärane teema.
„Kuulake mu jutt ära,” alustas sama sõidupileti-ulme-vanake, keda teised kutsusid rabi Akibaks. „Ma tean teie plaane, aga ei kiida neid heaks ja olen tulnud teid hoiatama, tahtsin ka käia möödaminnes muidugi turul. Karotše, paradiisiaedu on teadupärast kaks, ülemine hingedele ja siis alumine, kus oli ka Aadam oma esimese naise Lilithiga. Juudi lütseumist vast mäletate, et Lilith, esimene naine, oli targem maailma esimesest mehest ja igatpidi ülem temast. Nii tehti uus ja vagasem naine Aadamale, Eeva, tema enda kehast, küljeluust. Vaene mees aga jäi esimest kuldjuustega kaunitari igavesti igatsema! Ja teie, Viljandi aristotelesed, kujutage nüüd ette, et olete valmis tungima sisse niisugusse Jumala laboratooriumi? Šekhinahhi ja Hekhalotti? Sinna müstilise naiselikkuse ja kristallist taevapaleede maailma? Ja loodate sealt veel ka tagasi koju, siia Viljandisse, oma Juudi tänava portselankujukeste ja Mainakeste ning Ziinakeste juurde tagasi pöörduda? Pärast niisugust Moosese suudlust?”
Toru mulksus. Grigori surus kõrva kõvemini vastu plekk-kruusi.
„Ei tule mina teie hauasambale kivikest panema, kui nii lollid olete! Ei tule mina teist korda inglilt leekmõõka varastama, et teid, kuradi Viljandi fauste, jälle maailma tagasi kaubelda! Kas te tõesti ei saa aru, et inimene peabki surema igatsust tundes!”
Grigori Mansetovitš kuulas ja ta hinge tuli pakane. Talle tuli meelde hoiatuslugu neljast rabist, kes olid läinud paradiisi. Tagasi tuli neist tervena vaid üks – rabi Akiva, teised olid läinud kas hulluks või hukkunud. Tegemist ei olnud allegooriaga, seda vana juudi lugu tuli võtta otsese hoiatusena selle kohta, et keegi ei tohi tungida võõrasse maailma ettevalmistamata. Aga kas ei rääkinud vana tark mees just temast praegu oma ai-vai-tramburai-skaskas? Oli ta ju isegi läinud tõotatud maale, kus hõljusid ebamaised suudlused? Jätnud kõik ja tormanud ära kodunt. Aga kas inimese elu ei ole üks Egiptuse orjapõlv, mille jooksul ta peab vähemalt ühe puu paradiisiaeda istutama ja ühe püramiidi ehitama? Kas ei loobunud ta kõigest liiga kergekäeliselt, liiga sefiirses jazzirütmis? Nüüd ta juba kahetseski tehtut ja tundis ning nägi, kuidas silmade eest lõi mustaks ja ta ei näinud enam midagi peale oma armsa Ljuba.
Silmapilk lükati peldikuuks valla ja otsekui lumine roosipõõsas seisis mulgi-pikk-kuues rabi Akiva Grigori ees. Kummitus sirutas käe, lund kukkus isegi ukse kõrval olevasse väikesesse plekist ämbrisse, kus pühkimispaberit hoiti. Siis avastas Grigori end juba lumes ja kuulis, kuidas mitu inimest kiljudes põgenesid. Kuid mitte vana juut, kes pomises palveid ja kelle hääles tundis Grigori Mansetovitš ilmeksimatult justkui raadiodiktoris ära seinataguse rabi Akiba! Hoopis need teised rabid põgenesid mööda lumist tänavat.
Kogu maailm lõi Grigori silme ees lainetama, ta püsis hädavaevu püsti. Siis paisati ta suurde saali, kus troonil istus ingel Metatron. Grigori nägi teda ja kaotas samal hetkel usu maailma loojasse, Jumalasse, sest nägi kedagi teist paradiisitroonil istumas. Tema hinge ja vaimu oli löödud sellega parandamatu haav.
Looming
Doktor Schwarz: alkeemia 12 võtit, Lepp ja Nagel 2011
Sinine kaardivägi, Lepp ja Nagel 2013
Carolus Ernestus Baer, Koliibri 2013
Paša Matšinov „Gogoli disko”, Lepp ja Nagel 2015
Link
Valner Valme, Paavo Matsin: Viljandi on praegu nagu Eesti San Francisco, 14.03.2016 kultuur.err.ee, http://kultuur.err.ee/v/b83ef857-df8f-4799-a35d-158193b119be
Peter Pomerantsev
Peter Pomerantsev
Peter Pomerantsev on Inglismaal Vene emigrantide peres sündinud ajakirjanik ja teleprodutsent. Pomerantsevi autobiograafiline sissevaade “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik: Seiklused tänapäeva Venemaal” (Tänapäev, 2015, tlk Heija-Liis Ristikivi) kirjeldab autori kogemusi Venemaa ajakirjanduses ja teles, kus ta töötas peaaegu kümme aastat. Tänu võimalusele kogeda Putini Venemaa meediamasinat seestpoolt hakkas autor nägema Venemaa turbulentset ja rahutu lähiajalooga ühiskonda kui hiiglaslikku maskeraadi, kus eilne absurd on tänane tõsiasi. Kremli agressiivne, võltssäras natsionalistlik poliitika on otseselt seotud selle riigi elanikkonna enamuse üha suuremasse nihkesse vajuva reaalsustajuga. (headread.ee/esineja/peter-pomerantsev/)
KATKEND: Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik, Seiklused tänapäeva Venemaal, Tänapäev 2015, lk 250 – 259.
Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik
Ma olen lennujaamas, sõitmas Moskvasse. Mu tütar on minuga kaasas. Tema ema, minu abikaasa, on moskvalanna: me kohtusime selle kümne aasta jooksul, mil ma Venemaal elasin. Minu tütar sündis siis, kui ma veel Moskvas töötasin. Nüüd elame me kõik koos Londonis. Kui ma Venemaale reisin, siis harvem teleprojektide pärast ja sagedamini isana. Ma ei reisi enam kaameraga. Avastasin, et teen nüüd vähem sedasorti teleprojekte, milles sa trügid sisse inimeste eludesse, püüad jõuda asjaoludele nii lähedale kui võimalik. Me küll väidame, et soovime jäädvustada tegelikkust, ent faktidel põhineva saate režissöör on alati manipulaator, minivesiir, kes võrgutab, suunab, keerutab osalejaid ringi, esitades ühe küsimuse, oodates aga hoopiski järjekordset vääratust, alati mõeldes, kuidas iga tegevus, mida filmitakse, suhestub mitte oma keskkonnaga, vaid lõppmontaažiga. Ja kui me toimetama asume, hakkab osaleja kujutis videos oma elu elama, muutub hologrammiks, mida hägustatakse, küllastatakse, pööratakse, pigistatakse ja monteeritakse erinevalt USA-s, Suurbritannias, internetis avaldamiseks ja reklaamiklippide jaoks. Nii et peaaegu ükski osaleja ei ole kunagi ekraanil nähtava endaga rahul, isegi kui oleme teinud kõik, et muuta nad „positiivseks”, sest see ei ole kunagi selline mina, kelleks nad ise end peavad. Ent siin ongi konks. Need hologrammid, kelle me oleme loonud, jäävad meid jälitama. Emotsioonid, mille osalejad kunagi meie silme all välja valasid, jäävad meiega. Ja me hakkame elama videokummituste paralleelmaailmas. Surnud modellide vanemad on sügavas leinas, kullakaevajad, Tšetšeeniasse suunduv sõdur, Džambik, lüpsja, terroriohvrid – kõik, keda ma olen kunagi filminud, külastavad mind aeg-ajalt. „Tule tagasi!” hõikab mu naine, kui ta näeb mind selle äraoleva pilguga kaugusse vaatamas. „Vaata oma tütart. Reaalset maailma. Me oleme siin.”
Lennujaam on rahvast täis. Ma viin tütre suvevaheajaks sinna ja ta ootab reisi pikisilmi. Ta läks Londonis kooli ja see on tema jaoks mõnikord raske. Ma olin nii palju viibinud eemal võtetel, et ta räägib vene keelt endiselt paremini kui inglise keelt. Ühel päeval tuli ta koju nuttes: „Ma ei saa aru, mida need teised lapsed minu kohta räägivad, mis siis, kui see on midagi hirmsat?” Venemaa tähendab tema jaoks jumaldavaid sugulasi. Kui me Domodedovos maandusime, on mu ämm ja äi teda seal tervitamas nagu „Tere – head aega” seriaalis. Nad viivad ta nende väikesesse perekonna datša`sse. Datša esikülg on madalate mägede poole, kus silmapiiril piilub väike kirik. Tagumine veranda vaatab sügavasse metsa. Ta veedab suve mägedes ja metsades hulkudes, vene muinasjutte kuulates ja end nende kangelasena kujutledes, peatudes väikeste jõgede ääres, korjates metsmaasikaid Venemaa nii lühikese ja seega nii erilise suve intensiivses heledas armsuses.
Ma kujutlen, kuidas, kui ma maandun, vestlen oma ämma ja äiaga ilmast. Kas sel aastal tulevad rabatulekahjud? Kas tulekahjud jõuavad datšani? Me mõtleme, millist teed mööda oleks kõige parem linnast välja sõita – liiklus on muutunud järjest hullemaks. Võib-olla soovitavad nad mulle mingit kontserti, mida peaksin minema konservatooriumisse kuulama. Me hiilime vesteldes meie suhte meeldivatel äärealadel. Nagu kõik oleks normaalne. Nagu mingit sõda ei olekski. Ja esmapilgul tundub linn täpselt samasugune nagu alati: kuulikindlad Bentleyd on endiselt kolmes reas kinni pargitud punastest tellistest kloostri vastas; kraanade karjad kiiguvad endiselt taeva piirjoonel, mis muutub ülehelikiirusel. Ja kõik on hästi, kuni keegi (taksojuht, vana sõber, keegi baaris) mainib nagu muuseas mantrana:
„Venemaa on jälle tugev, me oleme põlvilt püsti tõusnud!”
„Kogu maailm kardab meid!”
„Lääs on meid kirbule võtnud!”
„Reeturid on igal pool!”
Ja siis panen ma teleri mängima.
Sealt tuleb iganädalane uudiste kokkuvõte. Hästiriietatud saatejuht jalutab üle hästikomponeeritud stuudio otse kaadrisse, võttes elavalt kokku nädala sündmused, kõik on näiliselt üsna normaalne. Siis äkki pöördub ta kaamerasse nr 2 ja enne, kui sa arugi saad, räägib ta sellest, kuidas Lääs on uppunud homoseksuaalsuse mülkasse ja ainult püha Venemaa võib päästa maailma gei-Euroopa käest ja kuidas meie kõigi seas on sisevaenlased, Lääne salajased spioonid, kes riietuvad korruptsioonivastaste rüüsse, aga tegelikult kuuluvad CIA ridadesse (sest kes teine julgeks Presidenti kritiseerida?), samal ajal kui Lääs sponsoreerib venevastaseid „fašiste” Ukrainas ja nad kõik on Vene sihikule võtnud ja tahavad tema naftat ära võtta ja ameeriklaste sponsoreeritud „fašistid” löövad Ukraina linnaväljakutel Vene lapsi risti, sest Lääs organiseerib meie, venelaste, vastast genotsiidi, ja kaamera ees on nutvad naised, kes räägivad, kuidas neid ähvardasid Vene-vihkajate rändsalgad, ja loomulikult suudab ainult President kõike seda lunastada ning just sellepärast tegi Venemaa õigesti Krimmi annekteerides ning teeb õigesti Ukrainasse sõdureid ja relvi saates ning see kõik on alles Venemaa ja ülejäänute vahelise uue suure konflikti algus. Kui sa lähed uurima (sõprade kaudu, Reutersist, ükskõik kelle käest, kes ei ole Ostankinost), kas „fašistid” on tegelikult ka Ukrainat üle võtmas või kas lapsi lüüakse risti, saad teada, et see kõik on vale, ja naised, kes väitsid, et nägid seda kõike pealt, on lihtsalt palgatud näitlejad, kes on riietatud „pealtnägijateks”. Aga kuigi sa tead, et kogu õigustus Presidendi sõjale on väljamõeldis, isegi kui sa mõistad, et põhjus on hoopis luua uus poliittehnoloogia, et President püsiks kõikvõimsamana ja inimesed unustaksid langeva majanduse, kuigi sa tead ja saad sellest aru, räägitakse neid valesid Ostankinos nii sageli, et mõne aja pärast avastad end kaasa noogutamas, sest raske on mahutada endale pähe mõtet, et nad tõesti nii palju ja nii jultunult ja kogu aeg valetavad. Mingil tasandil tunned, et kui Ostankino saab nii palju valetada ja sellest puhtalt pääseda, siis kas ei tähenda see mitte seda, et nende käes on tõeline võim, võim defineerida, mis on tõde ja mis mitte, ja kas ei oleks sul kasulikum lõppeks lihtsalt kaasa noogutada?
Ning teisele kanalile ümber lülitudes näen seal Ööhunte pidulikus rongis läbi Sevastoopoli sõitmas, et tähistada annekteerimist, impeeriumi taaselustamist, hoides kõrgel Jumalaema ikoone ning tsiteerides Stalinit ja mängides oma tunnusviisi:
Venekeelne kõne kõliseb välismaalaste kõrvus nagu rõngassärk ja valge vägi tõuseb tihnikust tähtede poole.
Ööhundid on vaid üks paljudest staaridest Ostankino uute osatäitjate seas. Keerubid riietuvad üleni musta, kaunistusteks pealuud ja ristid, ning kutsuvad üles puhastama Venemaad moraalsest pimedusest; MTV tantsijate kehadega neonatsid, kes filmivad end patriotismi nimel homoseksuaalseid teismelisi peksmas; piitsa viibutavad kasakad, kes ründavad tänavail performance`i kunstnikke. Need kõik lükatakse keset ekraani, võtma sõna labastes vestlussaadetes ja täitma peaosi tõsielul põhinevates meelelahutussaadetes, hoidmas televisiooni ohhetuste ja ahhetuste saatel ümber geide ja Jumala, Saatana, fašistide ja CIA keerlemas. Nende esile kerkimine ei ole mingi altpoolt tõusev laine, ainult väike arv venelasi käib regulaarselt kirikus. Pigem on Kreml lõpuks saanud tõsielutelevisiooni ja autoritaarsuse sulandamise meistriks, hoides 140 miljonilise rahva meele lahutatuna, hõivatuna, pidevalt avatuna geopoliitilistele õudusunenägudele, mis piisavalt palju kordi korratuna võivad muutuda nakkavaks. Sest kui ma räägin paljude oma endiste kolleegidega, kes töötavad ikka veel Vene meedias või riigikorporatsioonides, siis võivad nad ju naerda välja kogu selle püha Venemaa jutu kui suhtekorralduse (sest kõik on suhtekorraldus!), aga nende võidukas küünilisus tähendab ka omakorda seda, et neis on võimalik tekitada tunnet, et vandenõud on igal pool: sest kui tõde ei ole olemas, kõigi eesmärgid on pahelised ning mitte kedagi ei saa usaldada, kas ei tähenda see siis, et mingi sünge käsi peab seda kõike juhtima?
Järjekordsele kanalile ümber lülitades näen enesearengu koolitajat Maailmaroosist andmas nõu, kuidas tulla toime kõigi oma kinnisideedega (pärast seda, kui modellide lugu avalikuks sai, muutis ta lihtsalt oma organisatsiooni nime ära ja jätkas kõigest hoolimata täpselt samamoodi).
Kui sarnaselt toimib Ostankino Elulätte kursustega: korrutab ja mängib lõputult läbi kõik Venemaa hirmud ja paanikahood ja palavikud, ta ei otsi kriitikat või rohtu, vaid lihtsalt ärritab. Sind imetakse sisse, sa ei saa kunagi vabaks. Kreml seob avalikkuse enda külge teda vormiriietes libahuntide ja parunitest bürokraatide abil kõigepealt alandades ja kiusates, siis aga imeliste sõjaliste vallutustega tuju tõstes.
Hiljem on kavas saated duumasaadikutega, mõni endiselt sülitav või peedikarva näoga, aga nüüd pigem Inglise ülikondades ja kostüümides, raamideta prillide ja pepside juuksekrunnidega, nende kõige viimane ülesanne on välja mõelda seadused, mis oleks oma patriootlikus burleskis nii uhked, et neile hakataks tähelepanu pöörama. Nad teevad ettepanekuid keelustada „ebatraditsiooniline seks” või „keelustada ingliskeelsete sõnade kasutamine” – ja sanktsioneerida Venemaa sissetung Ukrainasse. Kui heita pilk nende värskete religioossete patriootide karjäärile, on näha, et veel hiljuti olid nad pühendunud demokraadid ja liberaalid, Lääne pooldajad, jutlustasid moderniseerimist, innovatsiooni ning pühendumist Euroopa kursile, enne mida olid nad kõik tublid kommunistid. Ning olgugi et ühest küljest on nende kõige viimane kehastus lihtsalt uus etendus Moskva poliitilises kabarees, on nende esituses midagi erinevat tavalisest Vene poliitilisest esinejast, kes küll jaurab, aga teeb seda samal ajal vandeseltslaslikult silma pilgutades ja noogutades. Nüüd on nende esitus mingis mõttes surmtõsine. Lame ja õõnsa silmavaatega, nagu oleks neid nii paljudesse erinevatesse suundadesse pööratud ja väänatud, et nad keerlesid karussellilt maha millekski hoopis kliiniliseks. Sest kas ei ole mitte mingisugune hullus sellesse süsteemi juba sisse kirjutatud? Kui ühes spektri otsas on poliittehnoloogid, kes mängivad reaalsusega, või Oliona, kes muudab end iga sponsori suva järgi, või Vitali, kes elab välja mingit fantaasiat iseennast filmides, mille režissööriks on tema ise; siis teises otsas on Boriss Berezovski, süsteemi looja, kellest sai selle absurdne peegeldus, kes läks pankrotti ega tundunud Inglise kohtusaalis mõistlikku juttu rääkivat, kellele öeldakse, et ta „petab end uskuma oma versiooni juhtunust”.
Ja igal kanalil on President, kes televisiooni jaoks loodud projektsioonina on mahutanud endasse kõik venelaste arhetüübid, nii et nüüd näib ta koos kogu Venemaaga lõhkevat, vahetades kiiremini kui kunagi varem rolle gängster-riigimees-vallutaja-mootorrattur-usklik-imperaator, kõneldes ühel hetkel diplomaatiliselt ja ratsionaalselt ning järgmisel vahutades vandenõudest. Ning televisioonis lobiseb President telesilla vahendusel tunkedes tehasetöölistega, kes poseerivad tanki ees, mille nad on äsja ehitanud, ja tehasetöölised lubavad Presidendile, et kui temavastased protestid jätkuvad, siis „tulevad nad Moskvasse ja kaitsevad stabiilsust”. Aga siis tuleb välja, et neid töölisi ei ole tegelikult olemas, kogu see asi on üks näitemäng, mille organiseerisid kohalikud poliittehnoloogid (sest tänapäeval on kõik poliittehnoloogid), televisioon kihutab peadpööritaval kiirusel kuhugi, kust ei ole tagasiteed reaalsusse, kus nukud räägivad hologrammidega, kuni mõlemad usuvad, et nad on päris inimesed, kus tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Ja kogu selle deliiriumi tulemus on kummaline kaaluta oleku tunne.
Aga vaata Kremli karusselli taha, kas ei näe sa seal kõige täpsemaid, kalgimaid kalkulatsioone? Sest kui üks süsteemi osa seisneb meeletus näitemängus, siis teine seisneb aeglases, kannatlikus kaasamises. Ja Kreml on kaasanud Läänt juba aastaid: „Inglastele meeldib meie üle nalja heita,” ütles üks Kremli tabloidleht pärast saate „Kohtumine venelastega” eetrissetulekut, „aga kas nad on ka valmis kaotama meie investeeringuid?”
„See oli esimene mittelineaarne sõda,” kirjutas Vladislav Surkov uues lühijutus „Ilma taevata”, mis avaldati pseudonüümi all ning mille tegevus toimub düstoopses tulevikus pärast Viiendat maailmasõda.
Üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi primitiivsetes sõdades oli tavaline, et omavahel võitlesid ainult kaks vastaspoolt. Kaks riiki. Kaks liitlaste gruppi. Nüüdne kokkupõrge toimus nelja koalitsiooni vahel. Mitte kaks kahe vastu või kolm ühe vastu. Ei. Kõik kõigi vastu.
Surkovi visioonis ei mainita kordagi püha sõda ega ka seda kabareed, mida Lääne provotseerimiseks ja narritamiseks kasutatakse. Küll aga on olemas sünge visioon globaliseerumisest, milles selle asemel, et kõik koos kõrgustesse tõusta, tähendab omavaheline suhtlus mitmeid võistlusi erinevate liikumiste ja korporatsioonide ja linnriikide vahel. Kus vanad liidud – EL-id ja NATO-d ja Lääs – on end ammendanud ja Kreml saab mängida lojaalsuse ja huvide uute, voolavate piiridega, nafta- ja raha voogudega, eraldades Euroopa Ameerikast, sundides üht Lääne kompaniid võitlema teisega ja mõlemaid oma valitsustega, nii et keegi ei tea enam, millised on kelle huvid ja kuhu nad teel on. Surkov jätkab:
Mõned provintsid liitusid üheks pooleks, mõned teised teiseks. Üks linn või põlvkond või sugu astus liitu kolmandaks. Siis said nad vahetada pooli, teinekord lausa keset lahingut. Nende eesmärgid olid hoopis erinevad. Suurem osa mõistis sõda kui mingi protsessi osa. Mitte tingimata selle protsessi kõige tähtsamat osa.
Kreml vahetab sõnumeid, nii nagu soovib, te need täidaksid kasulikku eesmärki, ronides kõikjale: Euroopa parempoolseid natsionaliste võrgutatakse EL-i vastaste sõnumiga; vasakäärmuslasi kaasatakse lugudega USA hegemoonia vastu võitlemisest; USA religioosseid konservatiive veendakse Kremli võitlusega homoseksuaalsuse vastu. Ning tulemuseks on terve rida hääli, mis töötlevad globaalseid publikuid erinevate nurkade alt, tekitades Kremli toetajatele ühise kajaruumi, mis läheb eetrisse Russia Today kanalil.
„Me oleme globaliseerumise väikeaktsionärid,” kuulen Vene korporatiivsete salakuulajate ja poliitikute suust. Mis, kui me tuletame meelde, kuidas süsteem üritas murda Janat, võib täheldada, et parim viis kujutada endale ette Kremli visiooni temast endast maailma kontekstis, on haarang, Lääne ettevõtete ülevõtjate ultravägivaldne nõbu. See haarang on see, millega suurem osa Vene eliidist ajas kokku oma esimesed rahasummad, ostes ära mingi kompanii ja kasutades siis kõiki võimalikke vahendeid (arreteerimisi, relvi, haaranguid, plahvatusi, altkäemakse, väljapressimisi), et sellest kõik välja pigistada. Kreml on globaliseerumise suur korporatiivne „haaraja”, veendunud, et suudab läbi näha kõik aeglase Lääne vanad kombed, et mängida midagi palju õõnestavamat. Kahekümne esimese sajandi geopoliitiline avangard.
„Ilma taevata” avaldati 12. märtsil 2014. Mõni päev hiljem annekteerisid venelased Krimmi. Surkov aitas annektsiooni organiseerida kõige oma Ööhuntide, kasakate, lavastatud referendumite, etteantud sõnu lausuvate nukkpoliitikute ja relvakandjate teatriga. Karistusena oli Surkov üks esimesi Vene ametnikke, kelle vastu Lääs kehtestas sanktsioonid, keelas reisimise ja investeerimise USA-s ja EL-s.
„Kas see keeld ei kahjusta teid?” küsis üks reporter Surkovilt, kui viimane läbi Kremli palee astus. „Teie maitse viitab sellele, et te olete väga läänelik inimene.” Surkov naeratas ja osutas oma peale: „Ma võin kogu Euroopa siia ära mahutada.” Hiljem teatas ta: „Minu silmis on Washingtoni administratsiooni otsus tunnustus mu Venemaale osutatud teenete eest. See on minu jaoks suur au: nagu oleks mind poliitilisele vastele Oscarile nomineeritud. Mul ei ole välismaal varasid. Ainukesed asjad, mis mind USA-s huvitavad, on Tupak Shakur, Allen Ginsberg ja Jackson Pollock. Mul ei ole vaja viisat, et nende teostele ligi pääseda. Ma ei ole millestki ilma jäänud.”
Me oleme tütrega läbinud passikontrolli. Peagi läheme pardale. Ta valib suveniire duty free poodidest, Inglismaa meeneid Vene sugulastele. Ma tunnen end lennujaamades nii koduselt: sa ei ole ei siin ega seal, kõik on riigitud. Vanasti oli lennujaamades lihtne venelasi ära tunda: nad olid riietatud kas liiga vabalt või liiga pidulikult. Nüüd ei ole enam võimalik midagi märgata, raske on öelda, kas reisijad lähevad koju või lahkuvad sealt.
Ja kui lend välja hõigatakse ja me lennuki poole liigume, mõtisklen, kas kohtan ka sellel reisil mingeid teise Venemaa killukesi: mõnikord kui ma Moskvat külastan, on tänavad täis Kremlivastaseid protesteerijaid. „Ära valeta, ära varasta” on protestijate hüüdlause, mis võib meie keeles tunduda pisut moraalitsev või ehk vanadaamilik, aga vene keeles kõlab ne vrat i ne vorovat kõigi nende vibreerivate v-de ja rulluvate r-idega nagu kuri Vana Testamendi uratus (võib-olla on lähemal käsk „Sina ei pea mitte valetama, sina ei pea mitte varastama”), haarates nelja sõnaga seose finants- ja intellektuaalse korruptsiooni vahel, kus sõnad ei tähenda kunagi seda, mida neil öeldakse tähendavat, ja numbrid eelarvetes ei ole kunagi sellised, millised nad tegelikult on. Kord päikeseloojangu ajal oli üks protestijuht bulvariringi laval rahva poole pöördumas. Ta hoidis käes vana pilti, kus Vladik Mamõšev-Monroe Presidenti kehastab, ja ütles: „See on meie lemmikkunstnik Vladiku portree ja sellest peame me lahti saama.” Sellega pidas ta silmas mitte niivõrd Presidenti ennast kui kogu simulatsioonikultuuri, mis õgib kõik sisse ja mida Vladik üritas kirjeldada: „Ühel päeval sirutame me käe kappi oma riiete järele ja need pudenevad meil käestolmuks, sest tõugud on need ära söönud.”
Vladik ise on surnud. Ta leiti hulpimas ühes basseinis Balil. Südamerabandus. Just enne tema lõppu oli üks tuttav oligarh teinud talle ettepaneku tulla üle Kremli poolele ning kujutada peaosalist seerias, mis portreteerinuks uusi protestijuhte loomi pilastamas. Vladik oli keeldunud. Uidates mööda proteste ja rääkides uute Moskva dissidentidega, olen ma märganud midagi uut. Kui vanasti kasutasid nad sõna „Lääs” üldiselt ja eriti sõna „London” kõigi oma eesmärkide kehastuse tähenduses, siis nüüd võidakse sõnu „London” ja „Lääs” öelda kerge vastikustundega, rääkides kohast, mis annab peavarju ning tunnustab ja tugevdab nimelt neid jõudusid, mis neid alla suruvad. Ja nii võib klassikalise Kolmanda Rooma stiilis süžeepöördena muutuda vene liberaal viimaseks tõeliseks liberaaliks maailmas, ainukeseks, kes usub ikka veel ideedesse, mida jutlustasid Benedictus ja rahvusvahelise arengu konsultandid.
Püha Benedictus Nursiast, õigeusu ja katoliku kiriku pühak.Nimetatud Lääne kloostri isaks. Toim.
Linke
Russia Uses Fluid Ideology to Undermine the EU, Diplomaatia 04/2015
http://www.theatlantic.com/author/peter-pomerantsev/
Peter Pomerantsev: narratiivide võitlust Kremliga pole võimalik võita, 25.04.2015 ERR uudised
Nädala autor 