Madli Lippur
Foto: ERR.ee
Madli Lippuri (1984) debüütromaan võitis Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel I koha ja 2017. aasta Tartu Kirjanike Liidu osakonna poolt väljaantava Betti Alveri auhinna. Madli Lippuri teose puhul rõhutati tabuteema värsket käsitlemist ning jahmatavat kontrasti romantilise stiili ja moraalselt tõrget tekitava tegevustiku vahel. Vahur Afanasjev toonitas: “Autor on võtnud endale üpris keerulise ülesande kirjutada niiöelda vaiksel häälel. Tulemus on huvitav ning andis žürii kohtumistel kõige rohkem kõneainet.”
Katkendid: June / Julien, Tänapäev 2016, lk 9-15, 271- 274.
/…/
Ma jalutasin eemale õunapuude alla ja sealt veel natukene edasi põlluserva suunas. Punt pisikesi jõnglasi tormas minust mööda. Märkasin, et neil on eemal rohu sees miskit sorti salaühing. Seal istus ringis umbes seitse eri vanuses tüdrukut ja toimetas isekeskis midagi. Kahtlustan, et käis nukkude kollektiivne riietamine ja soengute tegemine. Istusin vanale tuttavale kivile ja nostalgitsesin edasi. Vaatasin õue poole, kus valmistuti lauda katma, ja vaatasin põllu poole, metsade ja avaruse poole. Olin nende kahe vahel, ei olnudki nagu osa pidulistest. Samuti ka mitte see väike lastemaffia. Ka neil poleks justkui peoga pistmist olnud, neil olid täiesti omaette asjaajamised. Vaatasin neid eemalt. Üks väiksem lunis suuremat, et too tema nukule patse punuks. See hakkaski punuma. Samal ajal aga nägi ta silmanurgast, et kõige väiksem tüdruk on vahepeal põllu suunas ajama pannud. Mispeale ta hüppas püsti, läks sellele väiksele järgi, krabas sülle ja tõi ringi tagasi. Selge. Karjajuht. Ju see oli seal mingi improviseeritud lastehoid peokülaliste jaoks. Sest too tüdruk, see karjajuht, ei olnud enam tegelikult kuigi väike. Paistis olema teistest palju vanem, nii umbes neliteist ehk juba. Ma vaatasin neid lapsi, ma vaatasin seda suuremat last. Ja ikka veel ei tundnud ma sind ära. Sest nägin sind vaid kaugelt. Kuniks sa tõstsid korraks pea ja vaatasid minu suunas. Siis ma tundsin ära need näojooned. Teadsin, et olen neid kusagil näinud. Tuul sasis su tukka ja pikki tumedaid juukseid. Üritasid neid kõrvade taha fikseerida, aga tulemusteta. Korra vaatasid veel minu poole, õige põgusalt. Siis saabus Stéphanie. Ta olevat mind juba silmist kaotanud. Ja siis ta märkas eemal sind, keda oli juba ammu otsinud. Ta hüüdis sind ja sa kuuletusid. Sind käsutati minuga kohtuma. Sa tulid mõõdetud sammul ja tõsisel ilmel. Tervitasid ja vaatasid mind umbusklikult vilksamisi oma tuka alt. Sa olid väga ema moodi. Varem plehku panna üritanud väike tüdruk tuli sulle järgi ja hakkas sind kleidisabast sikutama. Samal ajal seletas Stéphanie mulle midagi naabrite kohta, kelle maja taamalt paistis, ja kes olevat eelmisel aastal ära kolinud ning maja laokile jätnud. Aga tegelikult ma üldse ei kuulanud. Sa seisid ikka veel sealsamas, laps kleidisaba sikutamas ja justkui ootasid, millal sulle sõna antakse. Aga sulle ei antud. Stéphanie muljetas aina edasi. Ja samal ajal ma lihtsalt jälgisin, kuidas sa vaikisid. Viimaks vaatasid mulle pikalt otsa, võtsid lapse sülle ja läksid tagasi teiste jõmpsikate juurde.
Stéphanie kuulutas välja lauda istumise ning kõik hakkasid õue seatud pika peolaua taha kogunema. Me sattusime istuma üsna lähestikku, teine teisel pool lauda. Me ei vahetanud ainsatki sõna, ainult pilgud kohtusid aeg-ajalt. Alati, kui keegi midagi naljakat rääkis või ütles, vaatasid sa mind, nagu selleks, et kontrollida, kas me naerame ühtede ja samade asjade üle. Minu kõrval istunud proua, keda ma ei tundnud, oli kangesti vestlushimuline ja tahtis minust igasuguseid asju teada, nii et ma pidin talle peaaegu pool oma elulugu ära rääkima. Sina muidugi kuulsid kõike pealt. Kui ma jõudsin sugulussuhete lahkamiseni, ütlesin talle, et Stéphanie, kes siin vägesid juhatab, on mu tädi ning see seal – osutasin sinu poole – on mu õde. Seepeale naeratasid esimest korda päriselt mulle. Ikka vaikides. Eelkõige naeratasid su silmad, mis seni olid olnud umbusklikult uurivad. Kuid enamasti olid sa ikka tõsine.
„June, mis sa mossitad? Kas sa mu pirukaid ikka proovisid?” kostis tädi hääl teiselt poolt lauda.
„Ma ei mossita… Ma mõtlen…,” vastasid sa. Tõusid aeglaselt lauast, võtsid laualt kaks tühjaks saanud morsikannu ja marssisid nendega majja. Minu kõrva aga kostis kellegi hääl: „See tüdruk läheb sul aina tõsisemaks. Tea, kas tal on peigmeestega probleeme? Või on ta lihtsalt armunud? Minu teismeline tütar näiteks lõpetas siis üldse minuga rääkimise…”
„Ah, ei ole tal midagi,” seletas Stéphanie, „mingit peigmeest… Ema oli tal ju ka natuke selline… filosoofiline kuju. Cyril, ulata mulle palun see vaagen sealt.”
Vahepeal ma kalkuleerisin peas, liitsin ja lahutasin, ja taipasin, et sa ei saa olla neljateistaastane, sa oled alles kaksteist. Sa tulid täidetud kannudega tagasi, istusid veel veidi lauas ja kadusid siis jälle ära. Ma ei näinud sind tükk aega mitte kuskil. Ajasin ühe ja teisega juttu, viimaks istusin maja ette trepile. Lasin pilgul ja mõttel jälle niisama uidata. Ja siis äkki sa ilmusid kuskilt, hääletult, selja tagant. Istusid mu juurde. Vaatasid mulle otsa. Vaikisid. Aga enam ei olnud su silmis umbusku ega ka võõrastust. Nüüd olnuks nagu kurbus. Sa vaatasid maha ja ütlesid vaikselt: „Sul on ema silmad.”
See võttis mind tummaks. Seda pole mulle veel keegi öelnud. Pole olnud kedagi, kes ütleks. Aga selle lausega sa võtsid mu justkui omaks. Lugesid mind oma perekonna hulka. Sa istusid mu kõrval ja ma sain aru, et lein on ikka veel sinu sees. Me kumbki olime leinanud omaette ja me kumbki ei osanud sellest rääkida. Ma vaatasin sind ja nägin kurbust, mis avanes ainult mulle, kurbust, mis pole kellelegi varem silma vaadanud.
Sa küsisid, kauaks ma Prantsusmaale jään. Ja ma rääkisin sulle kõik ära. Miks ma tulin, mis ma tegema hakkan ja kus elama. Igasuguseid asju pajatasin sulle kokku. Õues hakkas juba hämarduma, aga sinu silmad hakkasid tasapisi särama. Sa kuulasid suure huviga. Pärast põgusat pausi küsisid äkki: „Julien, on ju, et sul on teine nimi ka?”
„Ee… mis mõttes?”
„Julien Joaquin…”
„Tšš! Mitte keegi ei tea, et mul selline nimi ka on.” Naersime mõlemad selle peale. Sa ütlesid, et see on igati originaalsem kui Jean-Paul või Jean-Jaques. Jah, on küll.
„Kas sa tead, et mul on ka salanimi?” küsisid siis. Jah, teadsin. Aga polnud kindel, kas ma seda õigesti mäletan. See oli migagi üsna iseäralikku.
„Mair… Maire… Mairsile?”
„Õige! Aga, fuhh, ma ka ise ei maini seda eales kellelgi, sest kui seda teha, siis küsitakse ikka: öö, mis asi? Marseille? Sellel pidi midagi sõja ja Marsiga pistmist olema, on see tõsi?”
Ma tuhnisin oma tolmunud ajusoppides.
„See peaks olema keldi nimi. Ema mainis selle kohta kunagi midagi. Minu mäletamist mööda, jah, see viitab sõjajumal Marsile. Ja sellega oli selline lugu, et keegi ennustajanaine olevat sind emale ette kuulutanud. Ta vist väga ei uskunud enam, et tal keegi tuleb. Peale Tristanit… Seda sa tead?”
„Jah, et ta suri kohe…”
„Ta sündis surnult… Aga ennustaja ütles, et tal tuleb veel üks. Tuleb tüdruk. Ja sellele tüdrukule tuleb panna nimi, mis ei pelga tuld ega vett. Talle tuleb panna kange nimi.”
„Nii ütleski?”
„Enam-vähem midagi sellist, jah. Ega ma sõna-sõnalt sulle kinnitada ei saa. Aga kuidagi nii see olevat olnud. See sinu nime lugu. Ja näed siis, ta pani sulle kaks kanget nime. Topelt ei kärise.”
„Kuidas June kange nimi on?”
„See on ju roomlaste peajumala kaasa. Juno. Sellest tulebki June. Kui sa June`i asemel soovitad end Junoks nimetada, siis seda kangem su nimi on. Tegelikult. Algupärale lähemal.”
„Ma ei salli June`itamist sellepärast, et igaüks hääldab seda isemoodi imelikult, sest nad üritavad hääldada nagu inglased, aga mulle üldse meeldi see… Ma ei taha olla inglane. Olen siis parem roomlane või iirlane.”
Vahepeal sa lipsasid laua juurde ja kaaperdasid osavalt viimase beseekoogitüki, mida lahkelt minuga jagasid. See kook oli vaieldamatult selle õhtu tippgurmeesündmus.
Siis hakkas jahenema. Ma leidsin eeskojast ühe teki ja laotasin selle sulle õlgadele. Sa jätsid tekinurgakese ka mulle varjuks. Keegi üritas meid tantsima meelitada, et siis hakkab soojem, aga me ei kippunud. Käänasime eitavalt päid ja istusime teki sees nagu kaks kägu ühes pesas.
Kõnelesin sulle veel tollest korterist, mida pean hakkama tolmu alt välja kaevama, enne kui see päris elamiskõlblik on. Sa ütlesid, et võid mulle appi koristama tulla. Aga enne pidin veel mitmeks nädalaks Québeci tagasi sõitma. On veel asju, mida korraldada. Ma uurisin, kus täpselt sa Bayeux`s elad ja me vahetasime telefoninumbreid. Lubasin sulle helistada, kui olen tagasi, kui olen päriselt kohal.
Ma olin sel hetkel väga õnnelik. Seal videviku eel, teki sees, sinu, oma uue vandeseltslase kõrval, melust natuke eemal. Ma ei saanudki veel midagi aru. Mul ei olnud vähimatki kavatsust aru saada.
Vastu ööd läksime lahku. Sina jäid sinna ööbima. Antoine pakkus mulle taas küüti ja tõi mind Bayeux`sse ära.
Julien
(Joaquin, aga ainult sinu jaoks)
…
25. detsember 2008
BAYEUX
On öö vastu 25. detsembrit. Sa olid täna siin, koos minuga, kasuemaga, isaga, meie juures õhtusöögil. Kõik kulges isegi vastu ootuseid üsna rahulikult. Need on meie esimesed koosveedetud jõulud.
Ma mäletan kõiki meie jõule. Neid oli küll kõigest kolm. Ma ütlen „meie jõule”, kuigi tegelikult olid need kõigest pooleldi ühised, sest sa läksid ju alati Québeci Pauline`i ja Théo juurde. Me pidasime sinuga oma jõulud alati justkui ette ära…
Mulle on kalleim üks mälestus ühest lihtsast, peaaegu tavalisest jõulukuu õhtust. See võis olla umbes viis päeva enne pühi, sa polnud veel Québeci läinud. Ma tulin koolist otse sinu juurde, tulin oma võtmega sisse (sinu kodu olekski nagu olnud meie ühine kodu, kus mina käisin visiidil, nagu visiitabielus) ning mu ninna tungis meeletult hea ahjuküpsetiste lõhn ja kõrvadesse Ella ja Louisi „Dream A Little Dream Of Me”. See oli see talv, kui sa minust džässisõltlase kasvatasid. Ma leidsin su köögist šokolaadiküpsiseid meisterdamas, see oli uskumatult ilus vaatepilt, ma peaaegu et poleks tahtnud sellesse idülli sekkuda. Sa andsid mulle tervitusmusimopsu ja küsisid, et ega tulekahju järgi ei lõhna. Sa polevat kunagi elus selliseid asju küpsetanud, aga teadsid, et ma täna tulen ja tahtsid vähemalt üritada. Ma kinnitasin, et kõik on ideaalne, kogu atmosfääriline kooslus. Mul oli tõesti tunne, võib-olla esimest korda viimase 7 aasta jooksul, et ma tulin KOJU. Kus mind oodatakse, armastatakse, kus on rahu ja harmoonia. Ja kõige paremad lõhnad ja kõige ilusam muusika. Ja mulle kõige kallim inimene. Sina, mo chuisle, mo chroí. /Iiri keeles: mu arm, mu süda./
Kui viimane plaaditäis oli ahjus, tegime Ella ja Louisi saatel paar tantsutiiru. Siis sa kontrollisid mu matemaatika ülesanded ära, sest nendega olin alati kimpus. Pärast pikutasime kamina ees, sa soojendasid mu varbaid oma peos, sest mu jalad olid pidevalt külmad. Ma küsisin, kas sa lähed jõuludeks koju, poja juurde. Lähed, jah. Sa tead, et ma hakkasin su poega armastama, läbi sinu, läbi sinu silmade ja südame.
See oli nii ammu… Siis olin ma veel väike. Nüüd ma olen suur. Nüüd on mind kaks.
Me istusime pargis ja toitsime linde. Hakkas juba hämarduma. Sadas lund. Vaid mõned üksikud jalutasid oma koeri. Peatselt sulandunuksime hämarusse. Kaks tumedat kogu pargipingil, teineteise vastu liibunud. Jah, tumedad. Nii imelik, et sa kannad nüüd nii palju musta. Nagu minagi. Me oleme nagu 19. sajandi kodanlased. Siivsalt tumedas ja lihtsad, märkamatud.
Sa kohendasid mu õlarätikut, panid käed selja tagant mu ümber ja ütlesid: „Tule mulle naiseks…”
Ma hakkasin naerma, sest peale kõike seda tundus see naljakas, nagu mõnes vanas filmis. Sa arvasid, et naeran sinu üle. Solvusid vist. Aga sa ütlesid seda mulle nagu ilmsüüta neiule, kellega alles kurameerid.
„Me ei saa ju… Ja mis vahet seal ongi, nimi on meil nagunii juba sama…”
„Võib-olla kuskil kuidagi ikkagi saame. Ja asi pole nimes. Ma tahaks su südame all põtkija lapsendada. Tulge mulle naiseks ja lapseks…”
Me käisime mitmetes kohtades, ka iidse suure leinava pöökpuu juures. Ja istusime meie kohvikutes.
Istusime akna alla, kohvik oli üsna täis. Mina ei olnud seal väga ammu käinud, ometigi polnud suurt muutunud. Kohvimasin oli ainult moodsama vastu vahetatud ja külmletti ventilaator ei lõrisenud enam nii valjusti. Muu oli nagu ikka. Isegi raadiojaam, mis kõlareist kostis, oli sama.
Me istusime teineteise vastas ja vaatasime teineteist, siis oma teetasse, siis aknast välja ja siis jälle teineteist. Paduarmastajate kohta, kes me kunagi olime, ja kes pole neli aastat kohtunud, rääkisime ilmselt kummaliselt vähe. Ma ainult vaatasin. Su nõudliknukrad mõrušokolaadisilmad rääkisid kõik. Rohkem polnud tarvis. Ma nägin, et sa tahtsid tõesti mind endale, koos kõigega, mida kaasas kandsin. Sinu silmad nõuavad, nad on alati vaikimisi, salaja nõudnud. Su suu võib paluda kõige malbemate sõnadega, samas kui su pilk nõuab, kui su pilk neelab nagu kosmiline keeris. Su silmade taga on alati peidetud deemonid. Kui seal olnuks vaid inglid, kas oleksingi saanud sind armastada. Mul on vaja ju võrdväärset… Sinu peidetud deemonid olid alati natuke tugevamad kui sinu hirm, sinu hirmgi ei suutnud neid talitseda.
/…/
Juno
Hermann Hesse
Hermann Karl Hesse (1877-1962) – oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Ta tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas. Ta tuntuimad teosed on “Stepihunt”, “Siddhartha” ja “Klaaspärlimäng”. Ta sai 1946. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
Katkend: Demian, LR 1994, 5/7, Perioodika 1994, lk 64 – 69, tlk Krista Läänemets.
Kui ma organisti kord pärast tema kirikust lahkumist salaja jälitasin, nägin ma teda kaugel eemal ühte väikesesse linnaäärsesse kõrtsi sisse astumas. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja järgnesin talle. Esimest korda nägin ma teda siin selgesti. Ta istus väikese ruumi nurgas üldlaua ääres, must viltkaabu peas, veinikruus ees, ja tema nägu oli selline, nagu olin oodanudki. See oli inetu ja pisut metsik, otsiva ja põikpäiselt millegi küljes kinni oleva ilmega, isemeelne ja tahtejõuline, ning sealjuures oli suu pehme ja lapselik. Kõik mehelik ja tugev oli koondunud silmade ja lauba piirkonda, näo alumine pool oli õrn ja ebaküps, tasakaalutu ja osalt pehme, poisilikult tahtejõuetu lõug oli otsekui vastuolus lauba ning pilguga. Mulle meeldisid tumepruunid silmad, tulvil uhkust ja vaenulikkust.
Vaikides istusin ma tema vastu, rohkem ei olnud kõrtsis kedagi. Ta heitis mulle pilgu, millega oleks tahtnud otsekui eemale peletada. Ma kannatasin selle välja ja vaatasin talle üksisilmi otsa, kuni ta tusaselt pomises: „Mis te ometi nii teraselt vahite? Mis te must tahate?”
„Mul ei ole teilt midagi vaja,” laususin ma. „Ma olen teilt juba palju saanud.”
Ta tõmbas lauba kortsu.
„Ah soo, te armastate kirglikult muusikat? Minu meelest on nõme muusikast vaimustusse sattuda.”
Ma ei lasknud end nii lihtsalt hirmutada.
„Ma olen teid seal kirikus sageli kuulanud,” ütlesin ma. „Muide, ma ei taha teile tüliks olla. Ma mõtlesin, et ehk leian teis midagi, midagi erilist, ma ei tea isegi õieti, mida just. Kuid ärge tehke minust üldse välja! Ma võin teid ju ka kirikus kuulata.”
„Ma panen alati ukse lukku.”
„Hiljuti te unustasite panemata, ja ma istusin kirikus. Muidu seisan ma välja või istun kõnniteeäärisel.”
„Või nii? Te võite teinekord sisse tulla, on soojem. Koputage lihtsalt uksele. Aga kõvasti, ja mitte sel ajal, kui ma mängin. Ja nüüd – mis te tahtsite öelda? Te olete üsna noor, ilmselt gümnasist või üliõpilane. Kas olete muusik?”
„Ei. Ma kuulan muusikat hea meelega, aga ainult sellist, nagu teie mängite, täiesti konkreetset laadi muusikat, sellist, mida kuulates tekib tunne, et inimene kangutab taeva ja põrgu kallal. Selline muusika meeldib mulle väga, küllap sellepärast, et pole nii moraliseeriv. Kõik muu on moraliseeriv, ja ma otsisin midagi, mis moraliseeriv ei oleks. Kõik moraliseeriv on mulle alati kannatusi valmistanud. Ma ei suuda end hästi väljendada. Kas teate, et on vist olemas jumal, kes on üheaegselt nii jumal kui ka kurat. Ta peab olemas olema, ma olen temast kuulnud.”
Muusik lükkas oma laiaservalise kaabu veidi tahapoole ning heitis tumedad juuksed laialt laubalt. Seejuures vaatas ta mulle läbitungival pilgul otsa ning kallutas näo üle laua minu poole.
Vaikselt ja pinevil küsis ta: „Kuidas on selle jumala nimi, kellest kõnelete?”
„Kahjuks ei tea ma temast peaaegu mitte midagi, õigupoolest ainult nime. Tema nimi on Abraxas.”
Muusik vaatas otsekui umbusklikult enda ümber, nagu võiks keegi meid pealt kuulata. Siis nihkus ta mulle lähemale ning sosistas: „Seda ma arvasin. Kes te olete?”
„Ma olen gümnaasiumiõpilane.”
„Kuidas te Abraxasest teate?”
„Juhuslikult.”
Ta lõi käega vastu lauda, nii et vein klaasist välja loksus.
„Juhuslikult! Ärge ajage jama, noormees! Abraxasest ei teata juhuslikult, pidage seda meeles. Ma räägin teile temast rohkem. Ma tean temast üht-teist.”
Ta vaikis ja nihutas oma tooli endisele kohale tagasi. Kui ma talle ootavalt otsa vaatasin , tegi ta grimassi.
„Mitte siin! Mõni teine kord. Võtke!”
Ja ta pistis käe mantli taskusse, mida ta polnud ära võtnud, võttis paar praetud kastanit, mis ta mulle viskas.
Ma ei lausunud sõnagi, võtsin kastanid ja sõin ja olin väga rahul.
„Noh?” sosistas ta mõne hetke pärast. „Kuidas te temast teate?”
Ma ei kõhelnud vastamast.
„Olin üksi ja nõutu,” jutustasin. „Siis meenus mulle üks sõber varasematest aastatest, kes minu meelest teab väga palju. Ma olin maalinud pildi, linnu, kes tuleb välja maakera seest. Saatsin selle talle. Mõne aja pärast, kui ma enam õieti ei lootnudki, sattus mulle näppu tükk paberit, millel seisis: „Lind võitleb end munast välja. Muna on maailm. Kes tahab sündida, peab maailma purustama. Lind lendab Jumala juurde. Jumala nimi on Abraxas.””
Ta ei vastanud midagi, me koorisime kastaneid ja sõime neid veini kõrvale.
„Kas teeme veel ühe kannu?” küsis ta.
„Tänan, ei. Mulle ei meeldi juua.”
Ta naeris pisut pettunult.
„Kuidas soovite! Minuga on lugu pisut teisiti. Ma jään veel siia. Minge nüüd!”
Kui ma siis järgmisel korral peale orelimuusika kuulamist temaga kaasa läksin, ei olnud ta just eriti jutukas. Ta juhatas mind mööda üht vana kõrvaltänavat vana esindusliku maja juurde ja edasi suurde süngevõitu ja veidi laokiul tuppa, kus peale klaveri miski muusikale ei vihjanud, kuna suur raamatukapp ja kirjutuslaud andsid ruumile veidi õpetlasliku ilme.
„Kui palju raamatuid teil on!” sõnasin ma tunnustavalt.
„Osa neist on mu isa raamatukogust, kelle juures ma elan. – Jah, noormees, ma elan koos oma isa ja emaga, kuid ma ei saa teid neile esitleda, sest minu tuttavatele ei pöörata siin majas suuremat tähelepanu. Teate, ma olen kadunud poeg. Mu isa on uskumatult auväärne, selle linna tuntud pastor ja jutlustaja. Ja mina, et teil kohe selge oleks, olen tema andekas ja paljutõotav härra poeg, kes aga on normist kõrvale kaldunud ning pisut ära pööranud. Ma olin teoloog ja lahkusin veidi enne riigieksamit sellest tobedast fakulteedist. Kuigi tänu eraõpingutele tegelen õigupoolest selle alaga ikka veel. Mulle on ikka veel äärmiselt tähtis ja huvitav teada saada, milliseid jumalaid inimesed kunagi endale on välja mõelnud. Üldiselt olen ma praegu muusik ja paistab, et saan varsti tagasihoidliku organistikoha. Siis olen ma ju jälle kiriku rüpes.”
Mu pilk libises piki raamatuselgi, nägin kreeka-, ladina- ja heebreakeelseid pealkirju niivõrd, kuivõrd ma väikese laualambi tuhmis valguses näha võisin. Vahepeal toimetas mu tuttav pimedas seina ääres põrandal midagi.
„Tulge.” hüüdis ta mõne aja pärast, „tegelegem nüüd pisut filosoofiaga, see tähendab suu pidada, kõhuli heita ja mõtelda.”
Ta tõmbas tikust tuld ja süütas kaminas, mille ees ta lamas, paberid ja halud põlema. Leek lahvatas kõrgele, ta kohendas ja õhutas tuld eriti ettevaatlikult. Ta vahtis tulle, mis tõmbas ligi ka mind, ja me lebasime vaikides oma tund aega kõhuli hubiseva halutule ees, nägime, kuidas see leegitses ja mühises, kokku varises ning väänles, ära põles ning väreles ja lõpuks vaikse mõtliku lõõmaga ahjupõrandal hubises.
„Tulekummardamine ei olnudki kõige rumalam asi, mis kunagi on välja mõeldud,” pomises ta ühel hetkel omaette. Muidu ei öelnud kumbki meist sõnagi. Ma vaatasin tardunud pilgul tulle, süüvisin unistustesse ja vaikusesse, nägin suitsus inimkogusid ja tuhas pilte. Korraga ehmusin. Kaaslane viskas tulle vaigutükikese, sellest sööstis üles väike sale tulekeel, ma nägin selles kollase raudkullipeaga lindu. Hääbuvas kaminatules jooksid kuldselt hõõguvad niidid kokku võrkudeks, ilmusid tähed ja pildid, mälestused nägudest, loomadest, taimedest, ussidest ja madudest. Kui ma otsekui ärgates kaaslase poole vaatasin, vahtis ta, lõug rusikas käele toetatud, andunult ja fanaatiliselt tuhka.
„Ma pean nüüd minema,” ütlesin ma tasa.
„Noh, minge siis. Nägemiseni!”
Ta ei tõusnud, ja et lamp oli kustunud, tuli mul vaevaliselt ja käsikaudu läbi pimeda toa ja pimedate koridoride ning treppide nõiutud vanast majast väljapääsu otsida. Tänaval ma peatusin ning vaatasin üles vana maja poole. Üheski aknas ei põlenud tuld. Uksel säras gaasilaterna valguses väike messingsilt.
„Pistorius, praost,” lugesin ma sellelt.
Alles kodus, kui ma pärast õhtueinet üksi oma väikeses toas istusin, meenus mulle, et ma ei olnud Pistoriuselt saanud midagi teada ei Abraxase ega millegi muu kohta, et me ei olnud üldse vahetanud rohkem kui kümmekond sõna. Kuid ma olin oma külaskäiguga tema juurde väga rahul. Ja järgmisel korral oli ta lubanud mängida mulle üht valitud pala vanast orelimuusikast, Buxtehude „Passacagliat”.
Ilma et ma oleks sellest arugi saanud, oli organist Pistorius andnud mulle esimese õppetunni, kui ma koos temaga sünge erakukambri põrandal kamina ees kõhutasin. Tullevaatamine oli mulle hästi mõjunud, see oli minus tugevdanud ja kinnitanud kalduvusi, mis mul alati olid olemas olnud, kuid millele ma ei olnud kunagi tähelepanu pööranud. Vähehaaval sain sellest osaliselt teadlikuks.
Juba väikese lapsena oli mul mõnikord olnud kombeks jälgida looduses leiduvaid eriskummalisi vorme, mitte vaadeldes, vaid andudes nende võlule, nende kummalisele sügavale kõnekusele. Pikad puitunud puujuured, värvilised sooned kivimites, veepinnal ujuv õlilaik, mõrad klaasis – kõik sellised asjad olid aeg-ajalt evinud minu silmis suurt veetlust, eriti vesi ja tuli, suits, pilved, tolm, ja iseäranis keerlevad värvilaigud, mida ma nägin siis, kui panin silmad kinni. Neil päevadel, mis järgnesid minu esimesele külakäigule Pistoriuse juurde, hakkas see mulle taas meenuma. Sest ma panin tähele, et teatava kosutuse ja rõõmu, oma eneseteadvuse tõusu eest, mida ma sestpeale tundsin, võlgnesin ma tänu ainuüksi sellele pikka aega lahtisesse tulle vahtimisele. Oli kummaliselt meeldiv ja rikastav tulle vahtida!
Neile vähestele kogemustele, mis ma senini olin leidnud teel oma tegeliku elueesmärgini, järgnes see uus: selliste moodustiste vaatlemine, andumine looduse irratsionaalsetele, veidratele vormidele loob meis tunde, et meie sisemus on ühtne tahtega, mis on lasknud sündida neil moodustistel – peagi tunneme kiusatust pidada neid oma meelevallast tekkinuks, omaenese loominguks – me näeme piiri iseenda ja looduse vahel värelevat ja ähmastuvat ning õpime tundma meeleolu, milles me ei tea, kas kujutised meie silma võrkkestal on tekkinud väliste või sisemiste muljete põhjal. Just siin on meil lihtne ja kerge avastada, kuivõrd me oleme loojad, millisel määral on meie hing ühtelugu osaline pidevas maailma loomise protsessis. Pigem on see sama jagamatu jumalus, mis toimib nii meis kui ka looduses, ja kui väline maailm ka hukkuks, oleks keegi meist võimeline ta uuesti üles ehitama, sest mägi ja jõevood, puu ja leht, juur ja õis, kõik looduses kuju võtnu on meis ettevalmistatud kujul olemas, pärineb hingest, mille olemuseks on igavik, mille olemust me ei tunne, mis aga enamasti leiab väljenduse armastus- ja loomejõu kujul.
Alles mõni aasta hiljem leidsin ma sellele väitele kinnitust ka raamatust, nimelt Leonardo da Vincilt, kes kõneleb kuskil sellest, kui hea ja ääretult virgutav on vaadelda müüri, kuhu suur hulk inimesi on sülitanud. Nende lärakate ees niiskel müüril tundis ta sedasama, mida Pistorius ja mina tundsime tule ees.
Meie järgmisel kokkusaamisel jagas organist mulle selgitusi.
„Me kisume oma isiksuse piirid alati liiga kitsaks kokku! Me arvestame oma isiksuse juurde kuuluvaks alati vaid seda, mida me eristame individuaalsena, tajume erinevana. Me seisame aga koos maailma „täiskomplektist”, igaüks meist, ja nii nagu meie keha kannab endas meie arengu sugupuud alates kalast ja veel palju kaugemaltki, nii on meie hinges olemas kõik see, mis eales on inimhingedes peitunud. Kõik jumalad ja kuradid, kes eales on olemas olnud, olgu siis vanade kreeklaste või hiinlaste või suulukahvrite omad, kõik on nad meis peidus, on olemas võimaluste, soovide, väljapääsuteedena. Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud ja keelud, vanad ja uued testamendid.”
„Hästi, olgu,” möönsin ma, „kuid milles on siis veel iga üksiku inimese väärtus? Miks me veel üldse pingutame, kui kõik on meis ometi juba valmiskujul olemas?”
„Stopp!” hüüdis Pistorius ägedalt. „Selles on suur vahe, kas kannate maailma lihtsalt endas või olete sellest ka teadlik! Hullumeelne võib tuua kuuldavale mõtteid, mis meenutavad Platonit, ja väike vaga koolipoiss mõnest hernhuutlaste õppeasutusest mõtiskleb loominguliselt sügavate mütoloogiliste seoste üle nagu gnostik või zoroastrist. Kuid ta ei tea sellest midagi! Ta on puu või kivi, paremal juhul loom, kuni ta seda ei tea. Siis aga, kui hakkab koitma äratundmise esimene säde, siis saab temast inimene. Te ei pea ju ometi kõiki kahejalgseid, kes väljas tänaval liiguvad, inimesteks lihtsalt sellepärast, et nad kõnnivad kahel jalal ja kannavad oma poegi üheksa kuud? Te näete ometi, kui paljud neist on kalad või lambad, ussid või kaanid, kui paljud on sipelgad, kui paljud on mesilased! Nojah, igaühes neist on varjus võimalused saada inimeseks, kuid need võimalused on tema pärast alles siis, kui ta saab aimu nende olemasolust, kui ta osalt koguni õpib neid endale teadvustama.”
Umbes sedalaadi olid meie vestlused. Harva pakkusid nad mulle midagi päris uut, midagi täiesti üllatavat. Need kõik aga, ka kõige banaalsem neist, tabasid kerge järjekindla haamrilöögina ühte ja sama kohta minus, kõik need aitasid mul kujuneda, kõik aitasid mul vabaneda kestadest, purustada mul munakoori, ja iga vestluse järel tõstsin ma pea pisut kõrgemale, pisut vabamana, kuni mu kollane lind oma kauni röövlinnupea purustatud maailmakoorest välja pistis.
Sageli jutustasime teineteisele ka oma unenägusid. Pistorius mõistis neid seletada. Mulle meenub imeline näide. Ma olin näinud und, milles ma suutsin lennata, kuid nõnda, et mind otsekui paisati suure hooga läbi õhu, mida ma ei suutnud valitseda. Lennutunne oli meeltülendav, läks aga peagi üle hirmuks, kui ma nägin, et mind kisti vastu mu oma tahtmist ohtlikesse kõrgustesse. Siis tegin ma päästva avastuse, et hinge kinni hoides ja välja hingates oli mul võimalik oma tõusmist ning langemist reguleerida.
Selle kohta ütles Pistorius: „Hoog, mis teid lendu tõstab, on meie inimkonna suur pärand, mis on igaühel meist. See on kõigi jõudude juurtega seotuse tunne, kuid sellest hakkab peagi kõhe! See on neetult ohtlik! Seepärast enamik inimesi nii meelsasti lendamisest loobubki ning eelistab seadusega lubatud ettekirjutuste kohaselt kõnniteel jalutamist. Teie aga mitte. Te lendate edasi, nagu tublile noormehele kohane. Ja näe, siis avastate, et kummalisel kombel saate vähehaaval olukorra peremeheks, et suurele üldisele jõule, mis teid edasi rebib, lisandub väike isiklik jõud, üks organ, tüür! See on oivaline. Ilma selleta tuhisetaks tahtetult läbi õhu, nii juhtub näiteks hullumeelsetega. Neile on antud aimata enamat kui inimestele kõnniteel, kuid neil ei ole võtit ega tüüri ning nad langevad mühinal põhjatusse. Teie aga, Sinclair, teie saate hakkama! Ja kuidas, palun. Seda te veel üldse ei teagi? Te teete seda uue organi, hingamise regulaatoriga. Ja nüüd saate näha, kui vähe „isiklik” teie hing oma sügavuses on. Ta nimelt ei leiuta seda regulaatorit! See ei ole midagi uut! See on laen, see on eksisteerinud aastatuhandeid. See on kalade tasakaaluorgan, ujupõis. Ja tõepoolest leidubki veel tänapäevalgi paar veidrat ja alalhoidlikku kalaliiki, kellel ujupõis on samal ajal midagi kopsulaadset ning teatud tingimustes on tõepoolest võimalik seda hingamiseks kasutada. Seega täpipealt nagu see kops, mida te oma unenäos lennupõiena kasutasite!”
Ta tõi mulle koguni ühe zooloogiaraamatu ning näitas nende ürgaegsete kalade nimetusi ning neid kujutavaid jooniseid. Ja ma tajusin omalaadse värinaga, et minus on püsinud elavana üks funktsioon varasematest arenguepohhidest.
Nädala autor 