Karin Erlandsson
Foto: Bengt Oberger/Wikipedia
Karin Erlandsson (Soome / Rootsi) (snd 1978) on soomerootsi kirjanik. Soomes, Pohjanmaa maakonnas Uusikaarlepyy linnas sündinud Erlandsson elab nüüdseks juba aastaid koos perega Ahvenamaal ning töötab sealses rootsikeelses ajalehes Nya Åland kultuuriajakirjanikuna. Ka oma ilukirjandust kirjutab ta rootsi keeles.
Karin Erlandsson esines Prima Vista festivalil 2019, 9. mail kell 13.30 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikku intervjueeris tõlkija Kadri Okas.
Katkend: Pärlipüüdja. Legend Silmaterast, Sinisukk 2019, lk 138-142; 179-181. Tlk Kadri Okas.
Tuulevaikus ja muinasjutt
Nälg ei ole ohtlik, aga janu piinab mind. Kurk kõrvetab neelates ja ma lakun veel kord purjekangast, et oma huuli niisutada.
Pean mõtlema muule kui janule.
Kuigi see raamat oli meil kodus olemas, lugesime me harva. Me raiusime puid ja mängisime täringumängu. Saadan aega mööda, lugedes muinasjuttu, mida ei mäleta end varem lugenud olevat.
Muinasjutt pärlilausujast
Oli kord mustade juuste ja siniste silmadega tüdruk. Ta oli osav pärlipüüdja ja kui tema käis sukeldumas, oli paat pärleid täis. Kõik rannalviibijad olid hämmastunud ja küsisid:
„Kuidas sa nii palju pärleid leiad?”
Mustade juustega tüdruk oli väike ja ei taibanud oma võimet saladuses pidada.
„Ma kuulen pärleid,” vastas ta. „Ma tean, kus nad on.”
Teised pärlipüüdjad palusid tüdruku abi ja ta aitas neid hea meelega. Tüdruku kodulinnast sai peagi piirkonna rikkaim. Lapsed võisid igal õhtul meesaia süüa ja pärlipüüdjad ehitasid uusi maju.
Ühel tormisel õhtul ei tulnud mustajuukselisele tüdrukule und. Ta teadis midagi, mida teised pärlipüüdjad ei teadnud: pärlid olid otsa saanud.
Rannal oli vaikne, ta ei kuulnud punaste laulu, kollaste itsitamist ega siniste urinat.
Tüdruk istus neeme tippu ja vaatas tormisele merele. Kuulda polnud mitte ühtegi pärlit ning tüdruk ohkas nii sügavalt, et hammaste vahelt läbi läinud õhust tekkis vilin.
Nõrka vilinat polnud tormis peaaegu kuuldagi, kuid tüdruk kordas seda, sest talle tundus, et pärlid vastasid talle kusagilt kaugelt.
Ta vilistas tormis üht viisi ja pärlid vastasid talle kohe. Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale. Punased, kes laulsid, kollased, kes itsitasid ja sinised, kes urisesid.
Kui torm oli vaibunud ja koitis uus päev, olid tüdruku huuled väsinud. Rannal oli nii palju pärleid, et teised pärlipüüdjad ärkasid neilt peegelduva päikese peale. Nad olid tüdruku võime üle üllatunud ning hakkasid teda kutsuma pärlilausujaks.
„Keegi teine ei suuda pärleid enda juurde meelitada,” ütlesid nad. „Keegi teine ei suuda panna kõiki meres leiduvaid pärleid enda juurde tulema.”
Pärlilausuja elas oma perega selles külas, kuni ühel hommikul oli ta kadunud.
„Ta otsib uusi pärleid,” ütlesid teised ja ootasid.
„Peagi meelitab ta enda juurde rohkem pärleid,” ütlesid nad ja ootasid.
Muinasjutt ei ole läbi, aga ma jätan lugemise pooleli ja vahin sõnu:
„Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale… Nad kutsusid teda pärlilausujaks.”
Tüdruk muinasjutust teeb sama asja mis Sirtski.
Ta meelitab pärleid enda juurde.
Muinasjutt kirjeldab Sirtsu võimet.
Muinasjutu pärlipüüdja vilistas ja Sirts kasutab sarve, aga see on sama asi.
Sirts on pärlilausuja.
Kas Iberis teab seda?
Ma lehitsesin raamatut edasi ja tagasi, aga rohkem ei kirjutata pärlilausujast midagi. Samuti pole sõnagi selle kohta, mis sai mustade juustega tüdrukust.
Löön raamatu pauguga kinni, nii et plaksatus kajab üle vee. Vahet pole, mul pole mingit pärlilausujat vaja, olen ise parim.
Ma ei usu muinasjutte. Ma poleks uskunud, et pärlilausujad on olemas, kui ma poleks näinud, mida Sirts oskab.
Minu ainus lootus on sarv.
Iberis teab küll palju, kuid sarve kohta ta ei teadnud ja see on minu käes. Sirts ei suuda ilma oma sarveta pärleid ligi meelitada.
Öö laskudes soojus kaob. Mu hambad plagisevad ja kui ma püüan huuli niisutada, on keel kuiv. Vaatan nii kaua üles kuu poole, et näen silme ees täppe. Täpid meenutavad pärleid, milleni ma ei ulatu.
Panen silmad kinni ja kuulen Sirtsu naeru. See kostab nii selgelt, et tõusen istuli. Naer vaikib, aga niipea kui nõjatun uuesti ja silmad kinni panen, on naer tagasi. See kõlab täpselt nagu ikka, nagu kellamäng.
Seekord ei ava ma silmi, vaid jään lebama. Sirtsul on lõbus, võib-olla jookseb ta teiste lastega randa, võib-olla õpetab ka Nilot sukelduma.
Ankrukett koliseb pimeduses, aga Sirtsu naeru on selgelt kuulda. Mõtlen, et ei tea, kas ta teab, et tema kohta on olemas muinasjutte.
Kui ma leian silmatera … siis…
Mõtlen Sirtsu tuttidele, mõtlen, kas Iberis hoolitseb selle eest, et need oleksid parajalt pingul, nii et juuksed ei langeks Sirtsule silma.
Päike tõuseb vee kohale ja ma olen nii kurnatud, et ei jaksa tõusta. Merevett ei tohi juua, ma tean seda, siiski vahin sügavusse, nagu muutuks see iga hetk tassitäieks pirnimehuks.
Raamat vedeleb paadipõhjas, räbaldunud ja narmendav, sarv selle kõrval on Sirtsuta kasutu.
Ka täna pole tuult. Silmatera, viin selle pidulikus rongkäigus läbi metsa merele, rahvas seisab randades ja näeb mind tulemas, trubaduurid kirjutavad minust laule ja kirjanikud koostavad mu elulooraamatu. Inimesed juubeldavad, inimesed peavad juubeldama, muud ma ei igatsegi. Seda pean ma saama.
Kui ma vaid leian silmatera.
Kui ainult Iberis Sirtsule liiga ei tee, ma ei taha, et Sirtsu halvasti koheldaks.
Raputan pead, ma ei taha Sirtsu peale mõelda, Ta on kadunud ja tal pole mingit pistmist minu unistustega Silmaterast.
See on minu viimane mõte enne uinumist. Uni on katkendlik, mulle tundub kogu aeg, et Sirts istub minu ees ja naerab. Kuulen unes tema häält. Ta räägib vahet pidamata ja unes ei tõsta ma tema vaigistamiseks kätt, vaid kuulan ja noogutan tema jutu peale.
Kui ärkan, on koidik käes ja kuu taevas kahvatumaks tõmbunud. Päike on tõusmas. Võib-olla näeb Silmatera välja nagu päike?
Ma ei tohiks siin lebada, ma peaksin lahkuma. Ma ei saa jääda tuult ootama, ma pean edasi minema.
Ma pean leidma Silmatera.
Proovin seda kõvasti öelda.
„Ma pean leidma Silmatera.”
Mu kurk on nii kuiv, et suudan vaid sosistada. Ma tean seda sellegipoolest. Ma pean leidma Silmatera.
Selle mõtte jõul tõmban ankru üles ja võtan aeru. Olen nii kurnatud, et see tundub kui tinast ja iga kord, kui pean tõstma aeru teisele poole paati, lööb pilt mu silme ees kõikuma. Lõpuks ma enam ei jaksa.
Võtan hauskari ja heidan paadi põhjale kõhuli, liigutan kühvlit vees edasi-tagasi. Ma ei tea, kuhu ma teel olen, tean vaid, et pean edasi minema, pean põhja poole saama, jõe juurde. Pean leidma Silmatera.
Lõpuks ei jõua ma isegi hauskariga aerutada. Jään lamama, käsi paadist väljas.
Iga sentimeeter mu kehast põleb päikese käes. Tundub, nagu oleks janu mulle levinud naha alla ja kui ma panen põse vastu paadipõhja, krabiseb nahk nagu oleks see pärgamendist.
Paat kiigub edasi-tagasi, päike loojub läände ja ma näen Sirtsu … ei, Silmatera … Sirtsu … enda ees, tema ilmet, kui ta esimest korda sarve puhus. Ta nägi rõõmus välja, nagu oleks ta leidnud midagi täiesti uut.
Tahan talle öelda, et just seda ta tegigi, et juhtus midagi haruldast, kui ta, just tema, sarve puhus.
/…/
Kus on Sirts?
Hoian vetikatest nii kõvasti kinni, et sõrmenukid valutavad, juga tahab mind kogu aeg endaga kaasa tõmmata. Olen valmis selleks, et Sirts visatakse iga hetk jälle vette tagasi. Iberis ei anna alla, ta sunnib Sirtsu sukelduma, kuni ta leiab pärli … või upub.
Külm vesi muudab mu jalad kangeks. Ta peab varsti tulema, muidu pean pinnale tõusma ja uue plaani välja mõtlema.
Annan alla, kui mu käsi on nii tuim, et suudan ennast vaevu kinni hoida. Iberis on Sirtsu kusagil mujal vette sundinud, ta ei tule enam siia.
Tõmban ennast joast eemale, aga see on raske. Kui liiguksin jõevooluga samas suunas, läheks liikumine kiiremini, aga praegu olen teel vastassuunas ja juga ei taha minust lahti lasta. Tõmban ja tõmban ja iga edasi astutud sammu kohta tõmbab juga mind pool sammu tagasi.
Lõpuks pean alla andma. Mul jääb üle vaid loota, et ma ei tõuse pinnale otse Iberise ees.
Pinnale tõustes vahutab vesi mu näole nii lähedal, et esialgu ma ei näe, kus ma olen. Siis mõistan, et olen teisel pool saart. Olen saarele ringi peale teinud. Päike on looja läinud ja kõrgel enda kohal näen ma Octopodat.
Põtkin vees jalgadega ja kuulan. Kus nad on?
Saarel kasvav puu sirutab oma pikad oksad jõe kohale ja ma haaran ühest oksast kinni. Juga tõmbab mind endiselt, ent mitte sama tugevasti kui saare teisel küljel.
Iberise häält kuuldes võpatan.
„Meil pole selleks aega.”
Nad tulevad saare sellele küljele, kus viibin mina. Kuuvalguses on Iberise juuksed valgemad kui kunagi varem ja tema silmad on nagu valged pärlid. Sirts lonkab tema kõrval, ta on nii väsinud, et suudab vaevu kõndida.
„Sa pead siin vette minema.”
„Ma tahaksin pigem …”
Sirtsu hääl on tuhm, aga ma naeratan pimeduses. Ta tahab sukelduda samas kohas, kus ennegi, ta teab, et olen tulnud teda päästma.
„Ainult see külg on veel läbi otsimata. Kohe vette!”
„Aga …”
Sirts ei jõua lauset lõpetadagi, kui Iberis juba ta jalaga jõkke tõukab. Sukeldun siis, kui Iberis vaatab ikka veel Sirtsu järel liuglevat köit. Seekord on asi lihtne, ma tean, kus Sirts on.
Tõmban ennast vetikatest edasi ja püüan teha kiiresti. Seekord ei ripu Sirts köie otsas, ta proovib hõljuda ja vaatab ringi. Siiski märkab ta mind alles siis, kui olen talle nii lähedal, et võin talle käe ümber panna. Ta võpatab, siis paneb ta pea mulle õlale ja ma hoian temast kõvasti kinni.
Tänu köiele ei saa juga meid kaasa tõmmata, jõe vool on nagu häll, mis meid edasi-tagasi kiigutab.
Suured kalad põrkavad vastu mu keha ja ma mõtlen, et peaksime millalgi tagasi tulema ja kala püüdma.
Peaksime istuma rannal ja vaatama üle saare, võib-olla ehitama köistee ja sõitma sellel edasi-tagasi lihtsalt sellepärast, et see on lõbus.
Nii me teeme, kui me ainult selle siin üle elame. Ma loen raamatust ette ja me naeratame, et muinasjutud on tõsi.
Panen silmad kinni ja tunnen Sirtsu rasket keha enda vastas. Ta on nii väike ja hingeldab kapuutsi all. Peame kiiresti üles minema, ma ei tea, palju tal jõudu alles on.
Minu plaan on vabastada köis Sirtsu kõhu ümbert ja siduda see millegi suure ja sama raske ümber kui Sirts, võib-olla mõne kivi või oksa ümber. Siis arvab Iberis, et Sirts on köie otsas ja me pääseme põgenema. Aga kõigepealt pean leidma midagi, mille ümber köis siduda.
Sirts lebab minu ja veepinna vahel, köis siugleb üles rannale nagu madu. Vesi on sogane ja ma koban pimeduses enda ees, et miski mulle kätte jääks.
Ei midagi.
Tõmban ennast vetikate abil edasi ja põtkin jalgadega ning äkitselt tabavad mu jalad midagi kõva. Kükitan ja katsun käega järele, olen maandunud otse kivile.
See on nii raske, et vool ei vii seda kaasa, ja piisavalt kerge, et saame köie sellele ümber siduda. Osutan kivile ja tõmban köiest, nii et Sirts liigub minu poole.
Sõlm Sirtsu piha ümber on kõvasti kinni ja märg, tõmban ja rebin seda, aga see ei taha lahti tulla. Kardan kogu aeg, et Iberis tõmbab köiest ja Sirts kaob.
Daniel Wisser
Foto: Bwag Wikipedia
Daniel Wisser on kirjandusfestivali Prima Vista külaline. 8. mail kell 22 on veinibaaris Vein ja Vine kavas Wisseri teksti-perfomance „Dorpat“ ja 9. mail kell 16.30 Tartu Linnaraamatukogus kohtumine lugejatega.
Austria kirjanikku ja muusikut Daniel Wisserit (s. 1971) peetakse autoriks, kes murrab tabusid ja üllatab. Festivalil esitleb ta oma viimast, eelmisel sügisel Austria raamatuauhinna võitnud romaani “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”), mille kirjastus Tänapäev andis välja Punase raamatu sarjas Piret Pääsukese tõlkes.
“Mägede kuninganna” on mõtlemapanev raamat elurõõmust, surmast ja inimese väärikusest. Romaani peategelane, hulgiskleroosi põdev neljakümnendates härra Turin on aheldatud ratastooli ja elab juba aastaid hooldekodus, sõltudes hooldusõdede abist. Intelligentne ja vaimukas patsient naudib väheseid kättesaadavaid rõõme nagu vein, viski ja naiste kaunid rinnad. Väärikust aitab tal säilitada must huumor. Ta teab täpselt oma parandamatu haiguse kulgu ja valmistub salaja abistatud enesetapuks Šveitsis.
Hooldusabi vajavate inimeste üksildusest, abitusest ja suitsiidist kõnelev romaan on ühteaegu humoorikas ja tundlik, asjalik ja südantpitsitav. Hoolimata surmtõsisest teemast on raamat kergesti loetav, kohati lausa lõbus, masendust ei tekita.
Kriitikute sõnul on olemas kõik, mida üks hea raamat vajab: paeluv teema, lugejat esimesest hetkest võluv peategelane, autori isemeelne stiil ja kergesti loetav keel ning julgus eksperimenteerida. Lugeja ei saa arugi, et ta loeb peategelase sisemonoloogi, sest see kõlab nii mitmehäälselt, polüfoonilisust lisavad omakorda tüpograafilised võtted.
Kodus Austrias on tuntust kogunud Wisseri tekstiperfomance’id, mille käigus ta retsideerib peast oma proosatekste. Absurdsed lühilood algavad väga täpse faktide esitamisega, mingi rekordi või kurioosumi kirjeldamisega (sageli on tegemist ajaloolise fakti või isikuga), aga lõpuks osutub kogu ettevõtmine täiesti mõttetuks ja vajub kokku nagu liivaloss. Wisseri absurdilaastud on ilmunud kogumikus “Sinisel pole nime” (“Kein Wort für Blau”, 2016), ja neid sünnib üha juurde. Tartusse võtab Wisser kaasa spetsiaalselt Eesti jaoks kirjutatud teksti „Dorpat“.
Muusikuna on Daniel Wisser 25 aastat tagasi tegevust alustanud ansambli Viini esimene koduoreliorkester (Erstes Wiener Hausorgelorchester) liige. Kvarteti eelmisel aastal ilmunud keelemängudele panustav album kannab nime “Lätlastest saavad eestlased” (“Die Letten werden die Esten sein”).
Linda Jahilo
Katkend: Mägede kuninganna, Tänapäev 2019, tlk Piret Pääsuke. Lk 105-109.
Kolmas osa
KEEP ON RUNNING
1. Kahjuks ei tule ta isiklikult
Täna, päev enne jõululaupäeva, on härra Turin saanud neljakümne kuue aastaseks. Esimene õnnesoovisõnum saabub juba enne kella kuut, nimelt õde Claudialt. Varem käis ta külas, sel aastal piirdub sõnumiga. Varsti pärast seda kutsub Irene Tōkyōst videovestlusele, seal on juba pärastlõuna. Irene paistab korda sätituna, nii nagu ka tema sealne korter. Turin on pidanud videovestluse ajal juba mitu korda neid ruume vaatama. Tal ei jagu eriti kannatust Irene püüdluste jaoks teda oma ellu kaasata. Pealegi vehib Irene tahvelarvutiga liiga palju ja Turinil hakkab alati pea pööritama. Pärast igat videovestlust vajab ta paari-kolme lonksu viskit. Õnneks on täna Irenel väidetavalt mingi tähtis kohtumine ees. Nii nagu alati lõpetab ta vestluse sellega, et küünitab suu kaamera lähedale ja saadab suudlusi.
Juba eile hommikupoolikul oli härra Turin tegelenud ümbrikutele nimede kirjutamisega, pühadekaartide allkirjastamisega ja rahatähtede ümbrikutesse pistmisega. See oli mitme tunni pikkune raske töö, Turini õlad on veel täiesti pinges. Aga väikest meelhead peavad hooldusõed ja asendusteenistujad saama. Marcus, Dejan ja kõik õed saavad temalt igaüks viiskümmend eurot, ainult Nata saab sada. Nata pole täna päevases vahetuses, niisiis annab Turin talle homme ümbriku isiklikult üle. Katharinale on tal kingitus muretsetud, aga ta ei tea, kas Mägilanna tuleb. Turin kutsus küll ta oma sünnipäevapeole, aga pärast nende viimast tüli kõneteraapia pärast pole Katharina vastanud ühelegi Turini meilile ega sõnumile ning teatas vanemõe kaudu esmaspäevase kohtumise ärajäämisest.
Härra Turin on kutsunud tööl olevad õed kella 15-ks oma tuppa. Kulleriga on ta tellinud kuus pudelit Proseccot ja neli liitrit apelsinimahla.
DUKAKIS: Varsti oskad sa tahvliga endale Darknetist relvi ja unerohtu hankida.
VÄIKE BARBARA: Tere hommikust, härra Turin. Palju õnne sünnipäevaks!
ÕDE MICHAELA: Palju õnne ka minu poolt.
HÄRRA TURIN: Tänan. Ma loodan, et te tulete täna pärastlõunal minu väikesele vastuvõtule.
Täna teevad niisiis kaks hooldusõde hommikutuuri, nii nagu õigupoolest peab. Kahjuks ei jäta õde Barbara kasutamata ühtki võimalust õde Michaelat korrale kutsuda ja õpetada. Turin peab väga pingutama, et mitte midagi öelda. Barbara näitab täna Michaelale punetavaid laike tema seljal.
VÄIKE BARBARA: Me peame tal korra öö jooksul asendit muutma. Näed seda siin?
ÕDE MICHAELA: Jah.
VÄIKE BARBARA: Ja miks me peame tal asendit muutma?
ÕDE MICHAELA: Lamatiste profülaktikaks.
VÄIKE BARBARA: Õige!
Õde Michaela rõõmustab, kui tohib lõpuks toast lahkuda.
VÄIKE BARBARA: Härra Turin, kas te tahate ka oma tuppa väikest jõulupuukest?
DUKAKIS: Jah, palun! Viinapudelikeste ja rummikuulidega.
VÄIKE BARBARA: Jõulupuu on ju midagi nii ilusat. See tuletab meile alati meelde, et meie Issand Jeesus Kristus tuleb.
HÄRRA TURIN: Teil on õigus. Ainult et kahjuks ei tule ta isiklikult.
Õde Barbara jätab Turini märkuse tähele panemata. Ta võtab öökapilt oma kirjutusaluse, silmitseb seda tõsise näoga ja kriipsutab midagi lehe peal läbi.
VÄIKE BARBARA: Kateetri peame ka uuesti paigaldama. Homme – siis ei teki meil pühade ajal probleeme. Nii, ma panen nüüd teid ratastooli istuma.
Sellist jõuluteadet Turin just kuulda ei tahtnud. Õde Barbara tõmbab ta ülakeha kõrgemale, keerab Turini küljele, tõstab ja asetab ta ratastooli. Siis võtab ta uriinikoti ja riputab selle käetoe külge. Sel hetkel koputatakse. Mägilanna seisab uksel.
KATHARINA PAYER: Tere hommikust. Kas ma segan?
VÄIKE BARBARA: Ei, proua doktor, hooldustuur sai just tehtud.
Väike Barbara jääb veel minutiks tuppa seisma ja märgib midagi kirjutusalusele. Sellega tahab ta demonstreerida, et tema on siin määraja. Seejärel väljub ta toast ilma ringi pööramata. Härra Turinit lõbustab väga see väike stseen.
VÄIKE BARBARA: Nõndaks, soovin meeldivat ajaveetmist.
Katharinal on seljas veel erariietus: kitsad mustad püksid ja hall pullover avara kaelusega, mis ripub lõdvalt õlgadel. Valge kitli on ta lahtiselt ümber võtnud.
KATHARINA PAYER: Palju õnne sünnipäevaks, kallis härra Turin.
Seejuures kummardub ta ja suudleb teda paremale põsele. Turin ei taipa, et naine tahab teda mõlemale põsele suudelda, ega keera pead teisele poole. Nende huuled puudutavad põgusalt teineteist. Katharina on toonud härra Turinile kingituse.
HÄRRA TURIN: Kallis proua doktor, see on teist küll väga kena. Taevaisa ei tule ise, tema saadab Jeesus Kristuse, aga teie, teie külastate mind isiklikult. Ma loodan, et näen teid ka täna minu väikesel vastuvõtul?
KATHARINA PAYER: Ma kardan, et olen sel ajal kinni.
HÄRRA TURIN: Sellest on kahju. Muide, ma tahtsin öelda, et võite selle daami, selle psühhoterapeudi jaanuaris minu juurde saata. Ma olen niisiis valmis.
Katharina naeratab. Seda naeratust peab nägema. See on sundimatu naeratus, pisut kelmikas, see paistab salapärane, isegi veidi väljakutsuv.
HÄRRA TURIN: Teie meeleheaks nõustun isegi psühhoteraapiaga. Siis saan terve tunni proua psühhoterapeudile otsa vahtida.
KATHARINA PAYER: Kahjuks mitte. Klassikalises psühhoteraapias istub psühhoterapeut teie taga.
HÄRRA TURIN: Tõsiselt räägite või?
KATHARINA PAYER: Ja miks te üldse mõtlete, et tegemist on proua, mitte härra psühhoterapeudiga?
HÄRRA TURIN: Kas tahaksite lonksukese viskit?
KATHARINA PAYER: Miks ka mitte.
Turin võtab pudeli öökapist välja ja ulatab Katharinale. Too hoiab seda algul tükk aega käes, kuni taipab, et klaasi talle ei anta. Siis keerab ta korgi pealt, tõstab pudeli suule ja võtab tubli lonksu.
KATHARINA PAYER: Mul on ka teile midagi öelda: ma pean 21. jaanuaril oma sünnipäeva. See on laupäev. Ma korraldan peo, kuhu olete kutsutud. Sõidu sinna ja tagasi organiseerin ma ise.
Turin võtab Katharina käest viskipudeli ja rüüpab sellest samuti tubli lonksu.
HÄRRA TURIN: On mul valikut?
KATHARINA PAYER: Palun, ärge jälle hakake, härra Turin, seda vaidlust ma teist korda teiega ei pea. Kutse on isiklik, keeldumist võtan ma seekord ka isiklikult.
Ja siis lonksab Katharina veel kord pudelist.
HÄRRA TURIN: Te kujutate seda nii lihtsalt ette. Mina olen viimastel aastatel ainult siis majast välja saanud, kui pidin MRT-sse minema. Ja viimati – te teate küll – pärast ███ ██.
KATHARINA PAYER: Ma olen öelnud kõik, mis öelda on. Kas te kingitust ei taha avada?
HÄRRA TURIN: Üks hetk, mul on teile ka kingitus. Ainult üks pisiasi.
Öökapis on härra Turin seadnud vasakule poole valmis pühadekaardid õdedele ning Marcusele ja Dejanile, paremal pool on pakike Katharinale. Ta annab selle üle. Nüüd avab kumbki oma kingituse. Katharina on kärmem.
KATHARINA PAYER: Taskukalender 2017. aastaks. Tänan! Ma panen siia kohe peo kirja.
Lõpuks on Turin oma paki lahti saanud – see on üks DVD. Turin loeb pealkirja.
HÄRRA TURIN: „Mägede kuninganna.“
KATHARINA PAYER: See sattus mulle täiesti juhuslikult ette. Arvatavasti te juba teate seda filmi, see on vestern Ronald Reaganiga.1
HÄRRA TURIN: Seda filmi ma ei tea. Tänan!
Mägilanna tõuseb ja embab teda.
VÄIKE BARBARA: Proua doktor Payer hoolitses härra Turini eest silmatorkavalt intensiivselt. Ma märkasin seda küll, aga mõtlesin: ta on psühholoog, küll ta juba teab, mida teeb.
ÕDE MARGIT: Kusjuures härra Turinil on imekena naine.
PAATER REISINGER: Proua doktor Payer hoolis patsiendist väga. Ja me tunneme armastuse mitmeid registreid: sexos, eros, caritas, agape.
HÄRRA TURIN: Aga kuidas ma peaksin filmi vaatama? Mul pole DVD-mängijat.
xxx
Lühilood
Dorpat
Kui Jakob Lenz oli üheksa aastat vana, asus ta koos vanematega elama Dorpati linna ja õppis seal – ehkki rääkis oma ema ja isaga saksa keelt – vaid kolme päevaga ära numbrite loendamise eesti keeles. Eestikeelsete arvsõnade struktuur oli tema jaoks ülimalt loogiline, nii et ta loendas nüüdsest peale igal pool – ka täiskasvanuna Saksamaal elades ning Prantsusmaal ja Šveitsis ringi rännates – raha, möödujaid, hobuveokeid, puid ja kilpkonni eesti keeles. 1780. aastal pöördus ta Dorpatisse tagasi, kuid ei tundnud oma lapsepõlvelinna enam ära. Vahepeal oli siit üle käinud mitu tulekahju – kõige hullem neist 25. juunil 1775 – ja suurelt osalt ühekorruselistest sindelkatustega puumajadest koosneva linna pea täielikult hävitanud. Väsimatult kõndis Lenz mööda tänavaid ja loendas maju. Ta oli kakskümmend üheksa aastat vana.
Aprill 2019, tõlkis Anne Arold
Lingid:
https://kultuur.err.ee/934736/ilmus-romaan-aidatud-enesetapust
https://raamatud.postimees.ee/6521354/raamat-mis-raagib-eutanaasiast-ratastooli-aheldatud-inimese-vaatenurgast
https://derstandard.at/2000085536167/Koenigin-der-Berge-Das-Leben-ist-grausam-und-lebenswert
https://www.falter.at/falter/rezensionen/buch/752/9783990272244/konigin-der-berge
Intervjuud
Viini esimene koduoreliorkester
Nädala autor 